Rõõmsaid pühi!

Õnnistatud Jeesuse sünnipäeva ja rõõmsaid pühi!

Kes on temale kuulekad

Jumala juures ei või olla alistamatut orja ega isemeelset kristlast. Kristlastele, kes ei ole temale kuulekad, kuid kes end kuulekaks peavad, te esitab otsekohese küsimuse, mis te ütlete mulle Issand, aga te ei tee seda, mida ma olen teid käskinud. Tõeline Jumala järgija kuuletub ja teeb selle järgi täpselt. Ilma sõnakuulmiseta, samuti ilma usuta, ei ole võimalik olla Jumalale meelepärane. Kui meie usk ei ole juhtinud kuulekusele, siis meie usk on surnud. Jumal, kes kristlase on vaimust uuestisünnitanud, ei jäta teda ilma vaimse juhendamiseta. Jumal kasvatab kristlast. Tema kasvatusmeetod on äärmiselt lihtne ja praktiline, aga mõjuv. See ei erine vanemlikest meetoditsest laste kasvatamisel. Oma vaimulikke beebisid kasvatab Jumal samamoodi kui lapsevanem oma maiseid väetieid - näitab ette, räägib, kui vaja siis manitseb, nuhtleb, karistab ja lohutab ning andestab.

Piibel kirjutab: "Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda ta ka karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab. Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata? Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, te olete sohilapsed ja mitte pojad. Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada?" He 12:5-9.

Jumal avab meile Tema karistuse ja vaimuliku distsiplineerimise eesmärgi: "Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest. Üksi kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust, aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud."

Lihased vanemad, karistades lapsi oma äranägemisel, mitte alati ei juhindu õigetest motiividest, lubades viha ja mitmesuguseid kapriise laste kasvatusel. Milles on siis kasu? Et kristlased saaksid aru ja osa Jumala pühadusest ja nende elu võiks korda minna, areneda pühaduses ja olla püha. Teades, et kõik ühtlasi tuleb heaks, kes Jumalat armastavad, kes Jumala kavatsuse kohaselt on kutsutud olema pojad ja tütred ja juhitud. Jumal karistab meid meie kasu pärast. On väga kurb, kui me karistame oma maiseid lapsi, aga need teevad ikka kurja. Veel kurvem, kui Jumala lapsed pole talle kuulekad ja Jumala manitsused ja juhtimine ei lähe inimesele korda ega juhi meid lähemale Jumala armastusele ja pühadusele, mis on Jumala iseloomujooned. Jumala armastus ja distsipliin on kool, kuhu uuestisündides vastu võetakse ja see kestab maise elu lõpuni. Jumala tahe on püha, õnnistav, täiuslik ja seetõttu võib sellisele tahtele kuuletuda, seda täielikult usaldada.

Seepärast ükskõik, mis sinuga ka ei juhtuks, kui sa järgid Jumala tahet, oled kuulekas jumalalaps, pane tähele! "Hoia ennast ja ole rahulik, ära karda ja su süda ärgu mingu araks," kirjutab Jesaja 7:4. Ta võib öelda vahel ka "ära palu selle rahva eest tema heaks!" Aga ta ütleb veel "Kas te olete ilmaasjata nii palju kogenud?" Gl 3:4.

Sisemine rõõm

Piibel kirjutab (Rm 7:22): “Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle”, veidi vanemas piibli tõlkes “sest seestpidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel”.

Paljud tunnevad vahel “sisemist rõõmu”. “Ma olen sisemiselt rõõmus” - Püha Vaimu lähedusest ja toimimisest, “mu hing kiidab Issandat!”.

Kui me uurime toodud teksti algkeeles, siis kirjakohas kasutati kreeka keelset terminit sunedomai [soon-ay-dom-ahee]. See on ainus kord, kus seda sõna üldse piiblis kasutatakse! Mida see võiks tähendada?

Kui keegi ütleb et “ma olen sisemiselt rõõmus”, siis, kas see tähendab “rõõm Pühas Vaimus” (vastavalt Rm 7:22 vrd Rm 14:17)? Ei tähenda. Kuna Püha Vaimu rõõmu kirjeldamiseks kasutatakse algkeeles terminit xapa (chara). Sõna chara tähendab tähendab rõõmu - nii tundmust, kui ka selle põhjust. Chara rõõmu kogeb üksnes kristlane ja see rõõm esineb läbi kristliku elu, avaldudes mitmeti. Kristlases on Pühas Vaimu rõõm – chara rõõm.

Aga kristlane saab rõõmustada sisemise inimese poolest – sunedomai rõõm. Ka sunedomai tähendus on rõõmu tundmine. Kuid seda saab mõista teisiti. See ei pruugi väliselt välja paista. See väljendub olukorras, kus meil on hea tunne Vaimu seadusest, rahulolu meie uue inimese tõttu, iseenda üle. See ei ole otseselt rõõm Püha Vaimu lähedusest, vaid rõõm Vaimu seaduse toimimisest kristlase elus. Piibel kirjutab: “kirjatäht suretab, aga vaim teeb elavaks”. (2Kr 3:6) Vaimu seadus toimib meie sees muutes meid Kristuse sarnaseks ja me saame sellest rõõmustada! Käsust me ei tunne rõõmu, aga me rõõmustame Vaimu seadusest!

On kaks mõtteviisi. Me võime tunda rõõmu, sisemise inimese poolest. Kuna Kristuse vabastav arm ja vägi tegutseb meis võimsasti ja aitab meid. Inimesel on ju loomupärane kalduvus kurja teha, see jõud sõdib vastu meie mõistusele, ahvatleb meid patule, käsu alla. Aga kristlane ei ela oma loomuse järgi, vaid tegutseb Püha Vaimu juhtimisel. Nii võime sisemise inimese poolest rõõmu tunda “kui Kristus on meie sees” (Rm 8:10) ja aitab meid. Milline kergendus! Milline põhjus rõõmustamiseks – sunedomai rõõmus. Kristus ise teeb meie surelikud ihud ja vaimu elavaks ja viljakaks oma vaimse mõju kaasabil. Kristlasel ikka veab!

Psalmist kirjutab nii: “Lase mind käia sinu käskude jalgrajal, sest see meeldib mulle!" (Ps 119: 35). Täna saame me kõik käia Jumala Vaimu seaduse rajal, ja enam ei ütle keegi meile: "sa ei tohi!" Jumal ise avas värava “käskude jalgrajale”. Ja need käsud meeldivad meile. Sa saad nautida ja rõõmustada sisemise inimese poolest Jumala seaduse üle enese sees. Kas sa tunned ära sellise rõõmu?!

Naer on terviseks

Piiblis on külluses rõõmu kohti, mis ei äratada meie tähelepanu, aga põgusal lugemisel üllatavad. Üks sellistest kohtadest on näiteks Kg 2:1-11. Ja see on väga eriline k.koht.

Raamatu autor räägib pikalt maistest rõõmuallikatest. Loetleb need, samas tunnistab, et ta ei keelanud ega “hoidnud oma süda tagasi ühestki rõõmust”, kuid lõpuks tunnistab: “Millestki pole kasu päikese all.”

Igavikku ei saa asju kaasa võtta. Maised rõõmud jäävad maha. Kirjakoha alguses, tekkib rida küsimusi, eriti 2 salmis. Miks ta ütleb „naerule hull“? Mis võib-olla see põhjus, kuid ta ütleb, et rõõmust pole kasu? Teame, et rõõm on vaimuvili (Ga 5:22) ja teame, et rõõm täidab kristlase usuelus olulist kohta. Luuka evangeelium on läbi-ja-lõhki rõõmusõnum. Filipi kiri innustab ja käseb tungivalt rõõmustada. Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! (Fl 4:4)

Koguja ptk 2 salmis 2 toodud „hull naer“ – sekhoke - väljendab nalja, naeru; aga ka naudingut, naljatlemist. Sama salm toob välja veel ühe rõõmusõna, see on „simkhaw“ (simcha). See termin leiab piiblis väga laialdast kasutust, eelkõige religiooni kontekstis, rõõmude rõõmu väljendamiseks. Simcha alatähendus viitab lisaks ka soosingule, heaolu kontekstis; kuid eelkõige sekhoke - rõõm, mille allikas on Jumal. Lisaks juubeldav lust, juubeldava rõõmu väljendamisel.

Koguja ütleb, et “mu süda tundis rõõmu kogu mu vaevast, ja see oli mu tasu kogu mu vaeva eest” Simkhaw jumalikud rõõmud kui naudingud ühest küljest ja teisalt paljud teised selles kirjakohas üles täheldamata rõõmud. Sel juhul „simkhaw“ jumalik rõõm öelduna „mis sest kasu on?“ – tundub lihtsalt retooriline (kas konkordants?), on üldistav, ja ehk polegi välja öeldud mõte enam nii kummaline ning arusaamatu.

Salmis 2 kirjutatud naer on teatud mõttes hullus küll! Näiteks juhul, kui visatakse villast kellegi arvel või naerdakse kohatult. Ettevaatamatu naer võib olla piinlik, inimlik (lihalik). Koguja ütleb selle (Kg 7:3) kohta: “Parem on meelehärm kui naer, sest kurb nägu on südamele hea.” Sellises olukorras võid lihtsalt tunda, et su sees ei ole “seda vaimu”, mis ajaks sind naerma. Pigem on sul kahju inimesest, kelle kulul nalja tehti. See kurvastab ja vahel toob meelehärmi. Koguja nimetab seda otsekui “kibuvitste praksumine paja all” (Kg 7:6). Nii võib olla nali hullus või ligilähedane hullusele. Sel juhul on tõesti kurbus parem, vähemalt ei teki näilist vastuolu meie sees elava Püha Vaimu ja südamehääle vahel. Õp 14:13, “Naerdeski võib süda valutada ja rõõmule võib järgneda meelehärm.”

Kord kurtis Jeremija oma kurba saatust Jumalale (Jr 20:7), ta kasutas siis sõna „sekhoke“ - naer, mis leiab mainimist probleemses kontekstis. Ta ütleb: “ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind.” Kes teda pilkasid? Eks ikka lähedased, kellega ta suhtles; usklikud, kes naeru asemel oleksid saanud teda ka julgustada. Nutulauludes on üks huvitav mõttekäik (Nl 3:14 ja 17 salm), tsiteerin: ma olen unustanud mis on õnn.

„Sekhoke“ – naerust kirjutatakse Iiob (8:21) raamatus, et Jumal täidab meie suu naeru ja huuled hõiskamisega, mida Iiobi arvates võimaldab Jumal. Vt lisaks kirjakoht Psalmid 126:2. Siis oli meie suu täis naeru ja meie suu täis hõiskamist, siis öeldi paganrahvaste seas: Issand on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad.

Ma usun et Jumala tahe on, et me suudaksime mõista ja vahet teha rõõmude päritolul, mis seda põhjustab; aga kas me peaksime naerma ebaõnne üle (sekhoke), pigem mitte. Eestlastel on selline termin nagu „kahjurõõm“. Kuid kristlane ei naera inimeste üle, ta naerab hingevaenlase katse üle, mille tõttu inimesed panevad vastu Jumala tahtele (vt Ap 5:38,39).



Naer ja nali on vaimse tähendusega, mõnikord „kõrgema“ päritoluga, vahel põhjustada rõõmu, vahel kahjurõõmu. Inimene on kummaline olevus. Ainus elav olend, loodu, kes suudab naerda ja rõõmustada. Jumal lõi meid oma näo järgi. Ja kui see tõesti vastab tõele, siis oleks ääretult huvitav naerda koos Jumalaga ning teha nalja. “Vaata - mis nalju nad teevad, ise veel usklikud!” Usk ei keela naeru ja nalja. Tegelikult me ei tea, kas Jumal üksnes rõõmustab või vahel ka naerab ja teeb nalja.

Paulus kirjutas efeslastele: “samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi teile” (vaid selle asemel olgu tänu) Ef 5:4. Põhimõtteliselt õige, aga ... karm manitus. Teises kohas kirjutab: “Ühtegi nurjatud sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.”, Ef 4:29. See on mõistetav, sest nurjatud sõnad tõesti ei sobi. Sa ei saagi neid sõnu üle huulte öelda, kui sa oled täidetud Püha Vaimuga. Sinu vaim ei luba! Kuigi sa inimesena tahaksid ehk öelda vahel mõne krõbeda sarvilise, siis vaim sinu sees annab märku: stop! See ei sobi. Jeesus ütles, et samast allikast ei saa voolata elavat vett ja kibedat vett. Sestap meil tuleb jätta endise eluviisi poolest vana loomus ja saada uueks ka mõttelaadilt (Ef 4:22,23), õpides Kristust tundma uut viisi (Ef 4:20). Minu arvates võis just seda tähendada Koguja poolt toodud mõte, et “ma ütlesin naerule hull”.

Nalja tehes on hea mõista, mis on Issanda tahtmine. Naerge südamest! Sest rõõm ja naer on Jumala and. Mis on mitte üksnes kasulik, vaid koguni hädavajalik siin päikese all vaimse tervise hoidmiseks. Hea nali õiges kohas õigel ajal võtab pinged maha ja võib hoobilt kustutada viha või pahameele, on tervendava mõjuga. Naer on terviseks. Kas nüüd naerda ribadeks, - aga naera terviseks! Rõõm on meie tugevus, eriti katsumustes ja kannatustes (Ap 5:41).




Naerul ei ole keelebarjääre :)) Naer ühendab erineva kultuuri ja sotsiaalse taustaga inimesed! Naer on jumalik keel.

Hingeline rõõm

„Ja kui Taavet oli kõneluse Sauliga lõpetanud, siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge,“ kirjeldab piibel Joonatani ja Taaveti sõpruse algust. Joonatan tundis rõõmu Taaveti saavutusest, mis ta hingeliselt ühendas. Hingeline rõõm sünnib seal, kus kaks mõistust, teod ja eesmärki ühte langevad, kuid ei sünni mitte alati.

Sellised tugevad sidemed on harukordsed, sest vähe on neid, kes kogevad sügavat hingelist ühtsust ja rõõmu tundmatust inimesest. Et tekiks selline sügav suhe, peab inimestes olema veel midagi kui lihtsalt sümpaatia.

Et tunda siirast rõõmu teise saavutusest, ei saa olla enesekeskne ja kade. Kes tunneb rõõmu inimestest, selle rõõm on mitmekordne võrreldes enesekeskse inimese rõõmudega. On suur vahe, kas sa rõõmustad enda saavutustest või suudad siiralt rõõmu tunda ka teiste inimeste elu ja edu üle. Avatud hingega inimestel tuleb rõõm teiste kaudu.

Selliste inimeste elu rikastavad perekonnaliikmed, paljud sõbrad, tuttavad ja ka lihtsalt võõrad inimesed tänavalt. Neid inimesi kirjeldatakse raamatutes, muusikas, kunstiteostes. Nad on õppinud vabanema egoismi kammitsast, mis takistab hingel rõõmu tunda. Nad on avatud hingega avatud suhtlejad, mistõttu neile on avatud palju suuremad rõõmud. Selline siiras rõõm on tingitud poolehoiust ja mõistmisest, mida sageli tajutakse vastastikku. Kuid kuningas Saul ei armastanud Taavetit nagu oma hinge. Me teame, et Saul hakkas Taavetit taga kiusama, sest Sauli hing oli kade.

Sauli poeg Joonatan võttis ära oma ülekuue ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided koos oma mõõga, ammu ja vööga. Joonatan väljendas oma poolehoidu ja oli valmis loobuma positsioonist ning varast, sest Joonatan armastas teda nagu oma hinge. Kui Saul plaanis Taavetit surmata, siis tuli Joonatan ja ütles Taavetile: mida sa igenes soovid, seda ma teen sulle!

Hing toitub rõõmudest. Kui sa armastad inimesi nagu oma hinge, siis see ühendab sind nendega ja su hing saab rõõmsaks.

Ekstaatilised elamused

Kas ekstaatilised väljendused on läbinisti ekslikud?

Ekstaas sisaldab kõrgendatud seisukorra ja vaimustunud mõiste, kuid ekstaas tähendab põhimõtteliselt täisesti kontrollimatut hinge seisukorda, emotsioone, tuleb seejuures küsida, kes tegutseb, ka Püha Vaim või mingi muu. Inimene saab olla joovastunud, kuid see ei tähenda seda, et see on sama kui ekstaas.

Pildil: Kuldalini ekstaatiline tants on shamanistlike elementidega.

Joovastus on vaimustuse kõrgem aste. Ekstasis tähendab muuhulgas ka ägedust.

Püha Vaim tegutseb inimeses delikaatselt, õrnalt, on ka näiteid, kus ta tegutseb jõuliselt. Ta esmane ülesanne on mitte toota vaimulikku erutust, vaid austada Kristust. Jumala Püha Vaimust juhitud isiku käitumine erinev sundkäitumisest, kus keegi tunneb, et tal pole puudub enese üle kontroll.

Võiks öelda, et kedagi „viiakse“ kuhugi vastu tema tahtmist ja tema üle on täielikku kontroll.

Saatanlikus tegevuses ilmneb sundkäitumine, manipuleerimine, isik võib saada deemonliku vaimu poolt vallutatud elamusest, neid elamusi iseloomustab kahjulikkus ja häirivus.

Enamasti spiritismi praktiseerimine või katse manipuleerida üleloomuliku jõududega, olenemata eesmärgist, viib selle isiku ühel või teisel viisil nende jõudude mõju alla sattumiseni. Inimene otsekui veetakse vastupandamatult tegutsema ja mõtlema sunnitult. Kristluses pigem välditakse paganlikke praktikaid ja tantsu, kuna sellist praktikat ei ole lihtne kontrollida.

Kes piiblit on lugenud, need teavad, et kuningas Taavet tantsis kõigest väest. Aga pange tähele, ta tegi seda Issanda ees. Sauli tütar Miikael põlgas sellist kargamist ja hüppanist, kuid tegelik põhjus oli selles, et selline tegevus paljastas Taaveti ihu (2Sm 6:20). Taavet ütles talle, et ta tantsis Issanda ees. Tagajärjeks "ja Sauli tütrel ei olnud lapsi."

Jumala Püha Vaim juhtimine erineb eeltoodust. Ta ei sunni ega tarvita jõudu, ei tarvita vägivalda ega manipuleeri isiksuse kallal. Jumala Vaimu tahab, et me paneksime tähele, mõistaksime, et me oleksime valmis vabatahtlikult osalema tema juhtimises, nõustamises, õpetamises ning valmis olema Kristuse kaastöölised, Jumala kodakondsed. Need kes kogevad Jumala juhtimist, need saavad tunnistada, et see juhtimine toimub armastusega.

Kuidas võime eristada vaime? Kuidas me võime teada, mis on jumalikku, mis deemonlikku, mis psüühilist päritolu?

See pole keeruline, vaja on teha testid.

• Kas Jeesus on Issandaks selle isiku elus? Sest üksi ei või ütelda: Jeesus on Issand! Kui vaid Pühas Vaimus! 1Kr 12:3 (otsi üles kk, kus keegi ütleb kurja vaimu mõju all, vrd Lk 4:41, Mk 3:11, Mk 5:7,8 ).
  
• Teiseks. Kas Jeesust tunnistatakse kui täiuslikku inimest ja täiuslikku Jumalat? Iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihas tulnud olevat, see on Jumalast, 1Jh 4:2,3 (1Jh 5:1).
  
• Kolmandaks. Kas see isik omab pühaduse mainet, kas ta on jumalakartlik? Küllap te tunnete nad ära nende viljast, Mt 7:20.

Nende objektiivsete testide abil peab olema Vaimu poolt antud võime eristada vaime. See on inimeses, sisemine äratundmine, mis oli ka Jeesusel ja hiljem apostlitel, kõigil jüngritel pärast seda, kui nad said Püha Vaimu.

Meil ei ole põhjust ehmuda valedest niivõrd, et sulgeme oma südamed tõelisele Jumala armastuse ja Püha Vaimu viljadele, nagu selleks on rõõmus joovastus.

Paulus 1. kiri tessalooniklaste salm 19 tuletab meelde: „Ärge kustutage Vaimu!“Enamus inimesi võib tunnistada, et konservatiivsemate koguduste liikmed alati ei ole vaimustuses mõningate Vaimu viljade ilmnemise üle, nagu seda on plaksutamine, rõõmu rõkatus, joovastamine rõõmust jpt.

Paulus pidi hoiatama teatud andide liigse tähtsustamise või ka alahindamise pärast, siis võib märgata, et mõned konservatiivsemad liikmed võtsid omaks suuna iga hinna eest hoiduda äärmustest.

Jumala Püha Vaimu poolt antud rõõmud pole kindlasti äärmuslikud viljad, mille esinemise rohkuse üle saavad kogudused kiidelda, mida oleks alatasa näha ja üleliia palju. Pole põhjust karta, et olukorrad väljuvad kontrolli alt. Kahtlemata ettevaatlikus on hea kavatsus, ent faktiliselt võib selle tõttu kustutada Püha Vaimu ja tema viljade avaldumist.

Mõnikord on jumalateenistused nii tugevalt juhtide kontrolli all, et Püha Vaimul pole võimalik vabalt liikuda, nagu tema tahab. Aga kui inimestel on neis asjades segadus, on vägagi võimalik taotleda pigem viisakat korda (1Kr 14:33,40), kui ekstaatiliste elamuste avaldumist. Ka pahanduda, kui vaimu viljad esinevad nii, et ei ühti inimeste arusaamadega korratusest ja viisakusest.

Teine äärmus on see, kui kõik on nii rahulik, et Püha Vaim ei saa midagi ette võtta. Kahtlemata üks rahulikumaid kohti on surnuaed.

Kui aga valida korralikkus ja elutus, või mõningane segadus pluss elu Pühas Vaimus, siis tuleks mõelda, mida enam eelistada, millest enam kasu on. Inimesed peavad usaldama Jumalal kontrollida tema enda tööd ja jumalateenistust.

Ülestõusmise tunnistus

Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule (ap Paulus).

Kristuse ülestõsusmine surnuist ei ole väljamõeldis, ega müüt, laialt levinud eksiarvamus, vaid põhineb ajaloolistel faktidel, tõenditel evangeeliumitest, muudest kritlikest allikatest, mittekristlikest allikatest; kuid piiblis leiab sellest sündmusest mitmeid ülestähendusi, mille on pannud kirja erinevad piibli autorid. UT autentsus on ammu lõplikult tuvastatud. Jeesus on tegelikult eksisteerinud ajalooline isik UT alusel ja ka teiste viidete alusel. Kristuse ülestõusmisest kirjutavad kõik evangeeliumid, aga ka mitmed kirjad. Kõige pikem tunnistus pärineb apostel Pauluselt, kes kasutab selle üleskirjutamisel ka kronoloogilist meetodit ja loetleb need isikud, kellele Kristus ilmus (toodud üleval). Te leiate selle 1Kr ptk 15 ja salmidest 1-8.

Vahel inimesed ütlevad, et Jeesus oli meeltesegane mees, kes väitis ennast Jumala oleva. Piibel kirjutab Jeesuse arvamused endast: Mt 14:61-64, Jh 10:33, 20:29. Kuid kui keegi teeb avaldusi ja väidab enese Jumala olevat, siis selliseid väiteid saab kontrollida. Jeesus kinnitas, et ta on Jumala ainusündinud Poeg, lihakssaanud Jumal. Ja sel juhul on vaid kolm loogilist võimalust: a) ta valetas ja teadis seda: b) ta valetas, oli siiras eksija, seega oleks ta meeltesegane inimene; c) ta rääkis tõtt. Kui Jeesuse väljapaistev õpetus on erakordne, mis inimese poolt on välja öledud ja sageli on see võetud riikides aluseks ja kehtestatud reegliteks, eriti moraaliküsimustes. Kas selline õpetus võib tulla petturilt või hullult? Jeesuse teod tunnistavad, et ta polnud hull, pettur, ega tavaline inimene, vaid suur isik, keda me võime järgida. Jeesuse iseloom, oli lahke, kaastundlik, omakasupüüdmatu, ta ei haletsenud ennast. Vana Testament on ette kuulutanud Jeesuse tulekut ja risti löömise päeval täitus neist 29 ennustust, ühelainsal päeval. Kristus on ainus isik, kellest on ette kuulutatud sajandeid enne tema sündimist, mida ei ole ette näidata mitte ühelgi religioonil, ei moslemitel, hindudel, budistidel ega kellegil teisel. Jeesus ei saanud olla kaval pettur, et seda kõike ette ära organiseerida. Ettekuulutuste hulk teeb selle võimatuks. Näiteks ta ei saanud kuidagi valida oma sünnilinna või matmiskohta ja selle asjaolusid. Jeesuse surnuist ülestõusmine on kristluse nurgakivi. Kristus ei ole surnud. Ta elab. Ta on väga elav. Ta elab ka läbi kristlaste ja kristlaste sees oma vaimu läbi. Kui ta suri ristil, täitsid sõdurid kõik kohustuslikud protseduurid veendumaks, et ta on surnud. Kui keegi oleks tahtnud varastada ära Kristuse surnukeha, siis oleks tal olnud põhjust seda kõigile näidata, mitte vastupidi. Sest tema surmaihu näitamine lükkaks ümber Jeesuse surnuist ülestõusmise, kuid meil on täna ette näidata vaid surilina, mida nägi juba Johannes (Jh 20:8) ja uskus. Ja Jeesus ilmus jüngritele. Hallutsinatsioon (reaalselt mitteeksisteeriva välise objekti tajumine) esineb vaimse pinge all inimestel, kuid jüngrid ja juudid kes teda nägid ei kvalifitseerunud. Jeesus ilmus jüngritele 11 korral 6 nädala jooksul. Nende sündmuste äkiline lõppemine kinnitab UT usutavust. Viirastus võib kangastuda ühel inimesel, kuid mitte kunagi samal ajal kahel või enamal inimesel. Jeesus ilmus korraga ka umbes 500 inimesele. Hallutsinatsioonid on subjektiivsed, mille taga pole objektiivset reaalsust, vaimu ei saa puudutada. Kuid Kristus sõi ja jõi korduvalt koos nendega pärast tema ülestõusmist surnuist, tunnistajad said puudutada Kristuse ihu. Kristlased ei pea selgitama ülestõusmist teaduslike meetodite abil. Ainus, mida kristlased tegema peavad, on see, et nad peavad tunnistama ülestõusmist, mis on ajalooline fakt, mis juhtus. Ülestõusmine on ajalooline sündmus. Ja selle vahetu mõju on tohutu kogu maailmale. Täna me tähistame kristlaste suurimat püha - Ülestõusmispüha. Kus sajad miljonid rõõmustavad selle üle kogu maailmas, erinevast rassist, erineva sotsiaalse taustaga. Nende inimeste elud said muudetud usu läbi. See on nende isiklik kogemus. Jeesus võitis ära surma ja kõik need asjaolud, muudavad selle vastuväited absurdseiks, ebalogilisteks ja mitteusutavateks. Jeesus on ülestõusnud surnuist, ta on tõesti ülestõusnud!

Lisaks lugemist:

Kristuse esimesed sõnad: olge rõõmsad!
Ülestõusmispüha, tähtsaim kristlik püha

Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud surnuist.

Õnnistatud ülestõusmispühi!

Rõõm kannatustes

Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast (Ap 5:41).

Kristuse jüngritel polnud rõõm võõras, nad on meile suureks eeskujuks, meil on neilt palju õppida. Eriti seda, kuidas nad oma elu ohvriks tuues kõigele vaatamata leidsid põhjust julgustada teisi ja olla ka ise rõõmsad. Piibel räägib palju jüngrite kannatustest, aga selle juures võime näha, et jüngrid rõõmustasid kannatustes üliväga. Kuidas on see võimalik? Kuidas on võimalik kannatustes olla rõõmus ja jääda rõõmsaks?

Piibel tõotab: “Aga kui te peaksite kannatama õiguse pärast, siis olete õndsad.” Kuidas siis nii, kas me peaksime otsima kannatusi. Ei! Aga, millest siinkohal räägitakse?

Mis juhtus, või juhtub siis, kui sa kannatad Kristuse nime pärast?

Piiblist loeme, et me oleme õndsad?! Aga kas oleme õndsad (Mt 5:10-12 või 1Pe 3:14)? Teisal kirjeldab ap Paulus, et nõtruses saab vägi täielikuks. Ta ütleb: “Nii ma kiitlen meelsamini oma nõtruses, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.” Millest ta räägib? Ta ütleb, et kui ma olen nõder, siis tuleb minu peale vägi, 2Kr 12:9. See laskub elama. Probleemi korral tuleb Pauluse peale elav vägi. See sama elav vägi saab koguni täielikuks Paluses. Ja 10 salmis ta kirjeldab, et “seepärast mul ongi hea meel nõtruses”. Nõtruses tõusis Pauluse meeleolu, see tõusis kohe, kui ta sattus probleemidesse Kristuse pärast; vägivalla alla, hädadesse, tagakiusu ja ka ahistusse. Kokkuvõtvalt ütleb ta “kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.” Millest Paulus räägib? Mis asi see oli mis laskus elama ja sai täielikuks ap Pauluses ja tõstis ta meeleolu ning tegi Pauluse vägevaks või nagu alguses lugesime Ap 5:41, et apostlid rõõmustasid, et neid oli väärt arvatud kannatama teotust Kristuse nime pärast. See oli midagi väga reaalset.

Vaatame veel ühte kohta, kus ap Paulus räägib pikalt talle osaks saanud nõtrusest, see on 2Kr 7:4-16, kuid pane tähele 4 salm. Kõigi loetletud katsumuste keskel ta ütleb korintlastele: “Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülekülluses rõõmu igas meie kitsikuses.” Paulus oli täidetud Püha vaimu lohutusega. Tal oli igas kitsikuses ja nõtruses ülekülluses rõõmu. Paulus rõõmustas kannatustes ülirohkesti. Ta koges seda reaalselt, ta ütles, et tema peale laskus elama vägi, see täitis ta üliküllusliku rõõmuga.

Peetrus ütleb (1Pe 4:14): “õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim”. Seda kogetakse reaalselt.

Kui Stefanos vangistati, siis piibel kirjeldab seda sündmust järgmiselt: “Ja kui kõik Suurkohtus istujad teda ainiti vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui ingli palge”, Ap 6:15. Stefanose peal hingas kirkuse vaim, ta oli vägev nõtruses, ta sai niivõrd täidetud, et hukkamise hetkel palvetas “Issand, ära pane seda neile patuks” (Ap 7:60).

Kannatused olid jüngritele rõõmustamise põhjuseks. Kuid mitte alati pole see nii ja ei olnud ka varem. Jeremija kurtis oma kurba saatust Jumalale (Jr 20:7). Ta ütleb: “ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind.” Kes teda pilkasid? Eks eelkõige need kellega ta suhtles; aga ka usklikud. Nutulauludes on kirjas üks huvitav tsitaat: “ma olen unustanud mis on õnn.” Võimalik, et Jeremija arvas, et prohveti ametiga kaasneb maine austus - kes teab? Ent Jumal korrigeeris teda. Nii võib olla inimestel vale ettekujutus ka täna või arusaam kristlasest ja austamisest. Inimesed peaksid jüngreid austada, ent me teame, et kristlasi pilgatakse, mõnitatakse ja alandatakse Kristuse nime pärast. Sellesse võib suhtuda kaht viisi. Nii nagu Jeremija või nii nagu Stefanos või Paulus või ka Jaakobus. Jaakobus leiab, et kiusatused s.h kannatused on rõõmustamise põhjuseks, Jk 1:2. Miks meie ei rõõmusta? Miks arvatakse, et kannatused ei too rõõmu?

Vaadates neid kannatuste sündmusi võib näha ühtset tunnust, mis neid kirjeldatud isikuid läbib. See on hea suhe Jumalaga. Läbi ühenduse Kristusega, olid nad ühendatud ka kannatuste puhul. Kuid Kristus üksnes ei kannatanud, vaid koges ka rõõmu. Ta sai oma inimlikkuses osa ka rõõmust, mida kogeme ka täna, kus kannatuse ajal tuleb kristlase peale Jumala vaim ning lohutab teda.

Ka meie peale tuleb Jumala Vaim, siis Jumala lähedus võimaldab üle elada mitte üksnes kiusatusi, vaid saada rõõmsaks. See kehtib ka pööratud tähenduses. Kui meil on hea suhe Jumalaga, ent puuduvad kannatused, siis meie peal ei pruugi olla seda erilist rõõmu, mis kaasneb kannatusega.

Peetrus ütleb, et kristlased võivad katsumustes, uskudes Kristusesse, „rõõmustada üliväga kirgastatud rõõmuga“ 1Pe 1:8.

Kristlased kellel on tulnud rohkesti kannatada oma usu pärast, on sageli kogenud seda üleloomulikku rõõmu enesesse tulvavat. „Üksi oma kongis,“ kirjutas evangelist Richard Wurmbrand, „külmas, näljas ja räbalais, ma tantsin rõõmu pärast igal ööl. Mõnikord olin ma nii täidetud rõõmuga, et tundsin, et lõhken, kui ma ei anna sellele väljapääsu.“

Richard Wurmbrand sündis 24. märtsil 1909 juudi perekonnas. Tema isa suri, kui ta oli üheksa aastane. Richard tuli Rumeeniasse 15 aastaselt. Aastal 1955 okupeeris Nõukogude võim Rumeenia ja kehtestas kommunistliku reziimi ja te värvati armeeteenistusse. Kui valitust kehtestas kontrolli kirikute üle, löi ta pöranda aluse teenistuse, mille tõttu ta arreteeriti 29. veebruaril 1948. Tema naine arreteeriti 1950 ja hoiti sunnitööl 3 aastat Doonau kanali ehitusel. Richard vabanes vanglast 1956 aastal, pärast kaheksa aastat kestnud kinnipidamist, millest kolm aastat ta pidi viibima üksikkongis. Teda hoiatati, et ta ei jätkaks jutlustamist, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta arreteeriti uuesti 1959 aastal ja mõisteti vangi kahekümne viieks aastaks, kus teda pidevalt peksti ja piinati. Lõpuks, 1964 aastal määrati talle amnestia. Avalikkuse tähelapanu tõi talle tunnistus, kus ta telesaates võttis särgi seljast ning näitas piinamise tegajärjel seljale ja ihule tekkinud sügavaid arme, mida ühtekokku oli 18 . Ta sai tuntuks kui „põrandaaluse kiriku hääl,“ tehes palju tööd tutvustamaks kristlaste tagakiusamist kommunistlike riikide poolt. Ta avaldas oma nägemuse, et Marx oli satanist teoses „Marx ja Saatan“. Hiljem sai tema uueks nimeks „märtrite hääl,“ et aidata tagakiusatuid kristlasi muudes kohtades, eriti islamimaades. Pastor Richard Wurmbrand veetis vangistuses kokku neliteist aastat, komministliku reziimiga Rumeenias. Ta on kirjutanud mitmed raamatud: „Alone With God: new Sermons from Solitary Confinement,“ „With God In Solitary Confinement,“ „Tortured for Crist,“ “If That Where Christ, Would You Give Him Your Blanket“ jt

Milline võimas tunnistus kristlikust usust, kus mitte miski ei või meid lahutada Jumalast ja tema armust.

Kristlased on läbi sajandite leidnud ja kogenud, et Jeesus tõepoolest annab oma tõotatud rõõmu kogu selle täiuses ning et keegi ei saa seda rõõmu neilt ära võtta.

Paljud kristlased ei koge kunagi kannatustes rõõmu. Nad ei usu, et see on võimalik, sest nad ei tea seda. Nad on kogenud, et kannatustes pole midagi head. Kui neist said kristlased, siis arvavad ikka veel samamoodi, et kannatustes rõõm puudub.

Kui me oleme üksnes pisut osa saanud kannatustest, mida Kristus koges ja sel juhul on ka rõõm mõõdukas. Aga nüüd, kui meie osaks saab peksmist, piinamist ja kõike muud hullemat, siis Jumal lisab rõõmu. Just sel hetkel peame lausa rõõmuks kõikvõimalikke probleeme Kristuse nime pärast. Stefanose pale muutus kirkaks eriolukorras.

Kannatused on erilised sündmused ning Jumal lisab rõõmu rohkelt, just nii palju kui vaja, et suudaksid taluda. Vähese troosti korral vähem lohutust, aga rõõm suureneb niipea, kui kannatus suureneb, nii kasvab Jumala lähedus ja rõõm usklikus.

Mida enam kannatad, seda enam Jumal on koos sinuga, seejuures ei lase Jumal kedagi rohkem kannatada, kui see suudab kanda. Kes rohkem talub, saab rõõmu rohkem, et kõik oleks tasakaalus.

Paulus räägib sellest 2Kr 11:23-33 salmides ja ka 2Kr 7:4. Mida ta ütleb? Ta tunnistab, et mida rohkem kitsikusi oli, seda enam ta täideti lohutusega. Tsiteerin: “Mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.” Üliküllus, s.t et ta oli varustatud rohkem kui kunagi ta vajas. Jumala printsiip asjade korraldamisel on – igale ühele tema vajaduste kohaselt ning üle ta palvete.

Paulus tõdeb (2Kr 8:2), et rohked katsumused, millega neid (Makedoonlasi) on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ja nende põhjatu vaesus kasvas siiraks headuse rohkeks rikkuseks.

Paulus ütles, et nõtruses laskus Kristuse vägi elama ta peale (2Kr 12:9-10) ja seepärast ongi tal hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusus ja ahistuses Kristuse pärast, sest kui ta oli nõder, siis ta oli vägev. Ta oli täidetud Püha Vaimu väega, et võis rõõmustada ja kõiki katsumusi kogeda ilma kartuseta täidetud ülirohke rõõmuga. Kristuse vägi ja armastus ajab kartuse välja (1Jh 4:18).

Kannatused Kristuse nime pärast ja rõõm ei ole vastandid.

Ühest küljest me võime hõisata suurest rõõmust, et kannatustes suureneb Jumala vägi ja see annab jõudu, Jumal täidab üleloomuliku rõõmuga – Jumal on meiega igal ajal, ent teisalt võime hõisata – meie palk on suur taevas! See on taevas (Mt 5:12). Siin on meil ahistamist ja kannatamist, küllap palju vähem kui Kristusel, kuid taevas ootab meid ees väärikas tasu. See on tõesti suur. Ole selle kõige üle väga rõõmus!

Palju rõõmu!

Eessõna

Siinkohal avaldan 2 lõiku eessõnast, mis on kirja pandud 15.09.2009 alljärgnevas:

See raamat on pühendatud neile, kes jäävad maha esimesel ülesvõtmisel, Kuningate Kuninga, Isandate Issanda, Jeesuse Naatsaretlase teisel tulekul. Et anda julgustust, õpetust ja lootust katsumustes, mis siin maapeal on juba ammu ette määratud ja sünnnib sel raskel kannatuste ning tagakiusu perioodil peale ülesvõtmist.

On tõsiasi, et katsumused ja rõõm pole vastandid, et ka katsumustes peitub mitmeid tagajärgi, mille üle on põhjust rõõmu tunda. Seda on paljud kristlased tõestanud oma eludega läbi sajandite, ja olnud meile usu eeskujuks, kuna hirmudel ja pahedel polnud enam võimu nende elude üle. Jäägu usukangelaste südamete poolt kantud usk ja ustavus Jumalale imponeerima ka sind, armas lugeja. Kinnitagu see raamat Jumala piiritut headust ja Tema head tahet kogu inimkonna suhtes ning avagu rohkesti uusi rõõmustamise allikaid. Pea vastu lõpuni!

Püha Vaimu rõõm

Püha Vaimu rõõm on kõigist rõõmudest suurim ja tunne, mille taga on Jumal.

Jeesuse Kristuse läbi me saime teada, et Jumal on üks, kuid esineb kolmes isikus, et Jumal armastab oma ainusündinud Poega ja Poeg armastab taevast Isa, et see täiuslik suhe on nii ühtne ja võimas, et selle pidev nendevaheline ilming väljendub kolmandas isikus – Pühas Vaimus. Püha kolmainsuse kolmandas isikus, kelle saavad kõik need, kes võtavad vastu Poja. „Ja jüngrid said täis rõõmu ja Püha Vaimu“ Ap 13:52. Püha Vaim toob rõõmu kõigile. „Seda kuuldes rõõmustasid paganad ja ülistasid Issanda sõna ning nad said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks“ Ap 13:48. Jumala riik on „õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus“ Rm 14:17.

Rõõmu rõõmu peale

Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks, Johannese evangeelium 15:11.

Piibel on läbi kastetud kiituse ja rõõmutsemise atmosfäärist. Patukahetsus, alandus, karistus, kannatus, tagakius – kõik see on olemas. Kuid koos patukahetsusega, Jeesuse Kristusesse uskumise ja Püha Vaimu täiusliku liikumisega saab Uue Testamendi kristlane tajuda niisugust armastust, mis ületab tunnetuse; ja tunda rõõmu, mis on täielik; elu vaimus ja rahu Jumalaga, mis on üle kogu mõistmise, mida kaasaegne maailm mitte kunagi ei saa anda, aga ka mitte ära võtta. Selline elu on täis ülivõrdeid.

Nelipühapäeval saabus Vaimu väljavalamine. Jumala Vaim kastis jüngrid läbi nii põhjalikult, et see muutis nende hirmu ülevoolavaks rõõmuks, et nad peatamatult läksid kõikjale rõõmustades, ülistades Jumalat, tunnistades kõigile Kristusest. Mitte miski ei suutnud neid peatada, mitte nende kristlaseks saamise teoloogilise tõsiasja tõttu, vaid Püha Vaimu välja valamise tõttu, mis oli saanud nende isiklikuks kogemuseks.

Kas me peaksime range täpsusega rõhutama jüngrite elamuse olemust või püüdma seda ära selgitada? Kindlasti mitte. See oli kõigil erinev. Nad täideti Püha Vaimuga ning nad hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu vaim neile andis rääkida, igaüks kuulis räägitavat oma sünnimaa murret. Korraga nad rääkisid teiste rahvaste oma keeltes Jumala suuri asju. Rõõmusõnum pidi jõudma kõigile rahvastele nende endi keeles.

Kas me peaksime kartma seda elamust? Kuidas me võiksime omada elavat suhet elava Jumalaga ilma tunnetedeta? Kuidas me võiksime kummardada Jumalat vaimus ja tões ilma mingi elamuseta?

Üks võimalik seisukoht on: me peaksime hoiduma elamuste taotlemisest elamuse endi pärast. Kas sellele seisukohale leiab piiblist alust. Ei leia. Selle kohta ei leia mõistliku alust, miks peaks inimene mitte taotlema tundeid tunnete pärast. Näidake mulle inimene, kes keelduks rõõmustamast, kui tal see võimalus on ja ma näitan teile sada inimest, kes kõik rõõmustavad koos rõõmsatega. Rõõm on nakkav. Seda pole kunagi liiga palju. Kui te kohtate inimest, kes on rõõmus, siis teid tõmbab nagu manetiga tema poole. Ka teie tahate saada osa tema rõõmust. Öeldakse et jagatud mure on pool muret, kuid jagatud rõõm on kahekordne rõõm.

Sestap me peaksime mitte üksnes rõõmu otsima, vaid ka seda rõõmu pakkuma kõigile. Hing toitub rõõmudest. Rõõm teeb inimese tugevaks. Kas keegi tahab ikka veel väita, et me peaksime hoiduma elamuste taotlemisest. Milleks? Et meie hing nõrkeks ja kuivetuks! Kogu piibel räägib meile - alates Vanast Testamendist kuni Ilmutuse raamatuni, et „saage rõõmsaks,“ „rõõmustage , rõõmustage alati,“ „tundke rõõmu“. Kas me tunneme rõõmu? Kas me teame, mida rõõm tähendab? Milleks seda vaja on?

Kui küsida inimeselt, kas sa oled rõõmus? Siis kui tihti me kuuleme, ei ole. Ma ei tunne midagi. Miks sa ei tunne seda, millest kogu piibel kirjutab, mida said tunda tema rahvas, mida peaks tundma ja teadma iga uuestisündinud kristlane, kellele Jeesus on patud andestanud. Sa võibolla ütled, jah, ma tean seda, ma olen ju kristlane, ma olen päästetud. Aga millest? Millest sa oled päästetud, kas sa üldse mõistad seda? Võibolla sa polegi kuulnud, millest Jeesus meid tegelikult päästnud on. Tõenäoliselt pole sa kuulnud ka rõõmust midagi. Võibolla oled sa hirmul tuleviku ees, on palju muutusi ja võibolla sa kardad, mis saab sinust edasi.

Sa ütled, ma tean seda kõike. „Hea küll, kui sa kõike seda tead, siis sa oled „kõik“ kätte saanud. Siis ma lihtsalt küsin, miks te olete siis veel sellised, nagu te olete? Kurvad ja masenduses. Kui te olete kõigest aru saanud, siis miks olete siis nii vähe Uue Testamendi usklike sarnased? Kus see siis on, küsin ma?“

Peame teadma seda, et Jeesus mõistab meid. Tema esimene sõnum pärast ülestõusmist oli „Olge rõõmsad!“

See ei olnud kerge kaaluga tervitus või rõõmu sedastamine, tõsiasja nentimine, vaid selle sügavam tähendus kutsus üles tegutsema. See on Jeesuse üleskutse!

Oli põhjust, sest võime lugeda: naised nutsid, jüngrid tundsid hirmu. Tulevik näis lootusetu. Küsimus, mis neist saab, keerles iga uskliku peas. Jeesus nägi seda läbi, et nad olid pikaldased taipama. Ka täna peame tõdema seda paljude rahvaste juures, kus ta oma Vaimu läbi tegutseb.

Esimene kiri tessalooniklastele rõhutab;„rõõmustage alati.“ Jumal juhib oma sõna kaudu ja räägib seda kõigile ka täna.

Kui rõõm pidi saama täielikuks, siis mida siinkohal algkeeles mõeldud on? Kreeka keelne sõna pleroo puhul on tegemist tegusõnaga, see tähendab pilgeni täitmist, täide viidud ja rahuldatud. Jeesus ütles, et meie rõõm saaks täielikuks, ehk meil on seda, me oleme rahul ja pilgeni täidetud. Rõõmu on täiel määral.

Kõigepealt on küsimus ju selles, kas see rõõm on meis? Kas meil seda üldse on? Kui on, siis kui palju seda on? Kas see on nähtav ka teistele? Kas ma seda jagame teistele?

Jumala tõotus on: minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks.

Siinkohal annab Jeesus lubaduse, et me saame Tema rõõmu ja saame lisaks, rõõmu rõõmu peale.

Meil on täielik õigus kogeda Jeesuse rõõmu ja seda kogeda korduvalt ning kogeda seda rikkalikult, nii palju, et me oleme sellest täidetud. Seda saab olla nii palju, et seda n-ö üle ääre loksub. Seda saab olla nii palju, et me saame seda välja jagada neile, kellel sellest vajaka jääb.

Kas pole imeline Jumal? Kõigepealt annab oma rõõmu ja siis lisab seda juurde, rõõmu rõõmu peale nii rohkesti, et me võime olla sellest üle ujutatud, selles supelda, pakkuda seda teistele ja olla rõõmust rahuldatud.

Püha Vaim ei ole luksus! Rõõm ei ole boonus, mida aeg ajalt antakse, et produtseerida eliitkristlasi. Rõõm ja Püha vaim on igale jumalalapsele elulise tähtsusega, vajaduseks, mis täidab jumalarahvast, on enam kui vaid lootus.

Pruut, ära ole kurb!

"Rõõmustagem ja hõisakem ja andkem talle au, sest Talle pulmad on tulnud ning tema naine on ennast seadnud valmis," kirjutab llm 19:17. Tema naine on ennast seadnud valmis. Tema pruut on seda päeva kaua oodanud ja teinud ettevalmistusi ja meil ei ole põhjust mitte üksnes rõõmustada, vaid hõisakem! Pruut, ära ole kurb!

Kui ma olin noor, siis ühtelugu vanemad manitsesid oma lapsi vanasõnadega ja üks neist, mida sageli korrutati oli see: ära hõiska enne õhtut!

Ära hõiska enne õhtut tähendas etteheidet, "laps, ära rõõmusta!" Selline karm ja põhjamaine mõtteviis ei saa kergelt ununeda, eriti siis, kui seda nõuka ajal maast madalast pealuu sisse tambiti. Eestlane ei tohi ette rõõmustada! Vähemalt enne, kui asi peos on.

Kuid piibel ütleb, rõõmusta! Põllumees külvab ja ootab oma kallist põlluvilja ja ta ei teeb seda usus. Ta ei ütle, ära hõiska enne õhtut! Enne kui vili käes on.

Kristlased on kutsutud Talle pulma! Ja pruudi rõõm kasvab iga päev. Sest ta teab, tema peigmees on tulemas. Ta ei ütle: "Ära hõiska enne õhtut! Kuna peigmees pole oma jah-sõna veel öelnud!" Sestab rõõmusta! Varsti saab kogu maailm teada pulmadest. Tänu Jumalale!

Võib-olla sa ei tea mida tähendab olla pruut, sa pole abielus.

Kuid pruut, kes valmistub pulmadeks, ei ole masendunud ja meeleheitel. Ta on välja valitud!

Piibel kirjutab, et ta riietub säravasse puhtasse peenlinasse (Ilm 19:8). Ta ei pea kurvastama! Ta ootab seda päeva suure rõõmuga. Ta teeb ettevalmistusi ja ta süda on rõõmu täis. Seetõttu, ära ole masenduses. Sinu peigmees on "Kuningate Kuningas ja isandate Issand" ja ta tuleb.

Rõõmustagem ja hõisakem!

Ja minge nüüd kutsuge pulma, keda te iganes leiate!

Ülesvõtmise kohutav tõik

Kui toimub ülesvõtmine, kus Jeesus tuleb oma taevaste väehulkadega ja kristlased võetakse üles, juhtub midagi kohutavat. Kohutav pole see, et kristlased ühtäkki kaovad ära, vaid koos kristlastega kaob maailmast veel midagi, mida inimesed võisid varem kogeda.

Piibel kirjutab, et Jumal on armastus ja Tema Pojas on see saanud nähtavaks, Kristus näitas, milline on Jumala armastus. Püha Vaimu läbi on see valatud kõigi usklike südamesse ja kristlaste ihud on Püha Vaimu tempel. Sestap usklike elude läbi saab nähtavaks Jumala armastus - agape, need on teod armastuse motiividel.

Ülestõusmisel juhtub aga midagi kohutavat, koos kristlastega kaob maailmast Jumala armastus, rahu ja Püha Vaimu rõõm, kuna Püha Vaimul pole enam templit, pole usklikke, kelle elude läbi ennast nähtavaks teha.

Sestap piibel kirjeldab, et kurjus võtab võimust. Kuna pole enam tasakaalustavat jõudu, mis takistaks kurjuse levimist.

Kuid mõned Püha Vaimu viljad jäävad alles. Alles jääb piibel, mis on Jumlala sõna. Alles jäävad kirikud, mis ehitati Jumala teenimiseks, aga need on tühjad. Alles jääb ka vaimulik kirjandus, mis on paberil, kuid kurjuse tahtel püütakse seda kõike hävitada.

Kas internetis avaldatud jääb alles? Ma kardan, et ka see pannakse kinni väga kiiresti.

Maha jäävad need inimesed, kes kahtlesid Jumalas, ei võtnud teda tõsiselt või elasid patus selle päevani, kui toimus ülesvõtmine. Väga kahju!.

Kui kõrvaldatakse see, mis takistas pimeduse levimist, kaob armastus ja rahu, kuid kogu maailma täidab kahjurõõm (eestlased teavad väga hästi, mida see termin sisaldab), rõõm sellest, et osad usklikud jäid maha. Neid hakatakse selle võrra rohkem ahistama. Nad peavad ennast varjama elu eest!

Piibel kirjutab, et rõõmu ei võeta ära. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära Jh 16:22. Kuid see kehtib päästetutele. Neile kes Jeesuse vastu võtsid. Need said maapeal kogeda Püha Vaimu rõõmu, saavad nüüd seda kogeda ja igavesti. Nende rõõmu tõesti ei võeta neilt ära. Proovi mõelda, kui suur on rõõm kui sa oled Taevas! Sind päästetetakse lõpuaja kohutavatest sündmustest. Sa oled rõõmus oodates oma päästet - Jeesuse tulekut, ja võid seda olla igavesti. Võimas!

Koos armastuse, rahu ja rõõmuga kaob maailmast ka lootus. Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes! Rm 15:13. Sest see on Püha Vaimu väes! Püha Vaim kaob koos kristlastega, sest kõrvaldatakse see, mis takistab kurjust. Püha Vaim on kinnitanud teid oma pitseriga lunastuspäevani (Ef 1:13-14; 4:30), olulise kindlaksmääramiseks Kristuse päevani (Fl 1:10). Omandi lunastamiseni!

Ja alates sellest ajast, kui kõrvaldatakse alaline ohver ja sinna pannakse hävituse koletis, on 1290 päeva, kokku 1335 päeva alates ülesvõtmisest ja siis tuleb lõpp!

Aga sina mine vastu oma päästele! Rõõmusta!!!

Lisaks lugemist: Millest sind päästetakse?

See on ju lihtsalt mäng?

Juhtusin eile nägema kahte põnevat videolõiku mängimisest ja tekkis mõte, mida tahan teiega jagada.

Nimelt. Mäng isenesest pole ju midagi uudset, kuid nende kahe klipi vaatamisel joonistub välja terav kontrast.

Ühel juhul muutub mäng psühhiliseks probleemiks, kuidas deemon võib mõjutada inimese mõtlemist mängimise ajal ja inimene kaotab enese üle kontrolli. NB! Klipp on shokeeriv ja nõrganärvilistel ei soovita seda vaadata!

Aga teise klipi puhul näete, kui suur on Jumala poolt loodud maailm ja kuidas see vahetult mõjutab teie vaimu ja emotsionaalsust. Puhas rõõm! Nautige kogu südamest :)

Milline on su reputatsioon põrgus?

Evangelist David Wilkerson kirjutab täna toreda mõtte, millest võib rõõmu tunda!

Wilkerson kirjutab:

Võib-olla oled ka sina, nagu Peetrus tookord, sõela peal raputada ja
luhvtitada ja sa küsid: „Miks mina?“ Kuid samas - miks ka mitte? Esiteks
võiksid sa rõõmustada selle üle, et sul on selline kuulsus põrgus. Saatan
poleks iialgi palunud Jumalalt luba sind sõeluda, kui sa poleks ületanud
sõnakuulelikkuse piiri. Miks muidu pingutaks ta nii meeleheitlikult selle
nimel, et sind hirmutada, kiusata ja vaevata ning raputada kõike, mis sul on?

Loe lähemalt: When Sifting Comes

Armastus ja vaen

Kui Jeesuse ja saatana vahel kestab igipõline vaen, siis ei ole midagi imestada, kui selle maailma inimesed veavad vaenu Jeesuse järgijate vahel.

"Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid. Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: "Ei ole teener suurem kui ta isand!" Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna. Kuid seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes minu on saatnud." Jh 15:18-21

Kristuse järgija on maapeal Jumala saadik. Ta on selles maailmas, kuid mitte sellest maailmast. Te olete minu tunnistajad, ütles Jeesus. Iga kristlane tunnistab Jeesust. Ta räägib maailmale uuestisündinud elust, kogemustest. Sest ta on mõistnud uuestisünni väärtust, aga ka hukatuslikkust, mida ta varem järgis ning mida mööda kogu maailma põrgu poole astub. Seda mõistes pöördus inimene Jeesuse poole, pöördus ära selle maailma laialt teelt kitsale teele - Kristuse rajale. Siit algab see pideva vaenu ja tagakiusu põhjus, mis avaldub kristlaste ja ülejäänud maailma vahel.

Võitlus vaimulikult surnud ja vaimulikult uuestisündinud inimese vahel nn "inimese ihu ja vaimu" vahel, sest nagu piibel kirjutab, siis inimese ihu mõtteviis on vaen Jumala vastu (Rm 8:7).

Kristlane võib olla tagakiusatud, aga ei tohi olla tagakiusaja. Kui uuestisündinud kristlane vastab vaenamisele kättemaksuga, tagakiusule samaga, inkvisitsioonile inkvisitsiooniga, elajalikkusele elajalikkusega, siis mille poolest ta erineb maailmast? Mille poolest ta erineb solvajatest? See vaid süvendab vaenu. Kuid armastusel on võime piirata kurjust. Jumala armastus on ainus viis, millel on võime pöörata vaenlane sõbraks.

Pastor Miller küsis ameerika presidendilt armu kurjategijale, kes mõisteti surma.
-"Nii kurb kui see ka ei ole, ma ei või teie sõbrale armu anda!" vastas president.
-"Minu sõbrale?" hüüatas imestunud pastor ja lisas "kogu oma pika elu jooksul pole mul olnud kurjemat vaenlast kui see noormees ja sedasama tunnistavad kõik koguduse liikmed."
-"Mis?!" hüüatas president, "te kõndisite maha 60 miili lootes päästa oma kurjema vaenlase elu? Nüüd ma hakkan seda nägema teises valguses. See on enneolematu! Vapustav! Ma annan teie vaenlasele armu."
Surmamõistetu pidi poodama sama päeva pärastlõunal ja pastor Miller kiirustas saadud amnestiaga karistuskohta. Surmamõistetu seisis juba võllase poodiumil kui Miller ootamatult lagedale ilmus.
Näinud Millerit, uskmatu karjus: "Tal polnud kahju oma jalgadest, et tulla siia ja oma silmaga näha, kuidas Jumal patuseid karistab..." naeris ta inetult. Miller ulatas komandandile presidendi amnestia. Karistusalune lasti vabaks. Jumal andis uue võimaluse.

Ei ole vaja imestada, kui te kohtate inimesi, kes teid lihtsalt selle pärast põlastavad, et te olete kristlane ja kutsute inimesei Kristust järgima. "Olge rõõmsad sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas!" Lk 6:23.

Kokku võttes kristlaste tagakiusu põhjuste kohta peame nõustuma, et kristlasel ei pea olema isiklikke vaenlasi. Ometi me teame, et meil kõigil need on, kes vähemal või suuremal määral seda tunnistavad. Jumala armastus teeb iga vastase relvituks. Juhtub see, mis juhtuma peab, nagu ikka: "Ja kui ta seda ütles, häbenesid kõik ta vastased, ent kogu rahvahulk rõõmustas kõigi auliste tegude üle, mis sündisid Jeesuse läbi." Kristlane saab olla rõõmus, kui teda vihatakse ja põlatakse. Sest isegi kui nad häbenevad ja neil ei ole midagi paha rääkida, siis ometi ei loobu nad võimalustest teist halvasti rääkida. Jumala armastus on neile võõras, see tekitab õõvastust.

Häbi ei tule mõista kui alandust, vaid piinlikust. Postimees avaldas 29.11.2010 tabava artikli "Kättemaksurõõmu väravaid ei tohiks avada."

Sest inimesed on sunnitud endale esitama küsimuse: kuidas mu hinges võis tekkida siisugune halb suhtumine selle inimese vastu, kes osutab sõprust ja armastust?

"Meil kõigil on tulnud ette momente, kui tunned häbiväärset rõõmu parastamisest, et näe, juhtuski nii, nagu ma arvasin, ütlesin või hoiatasin. Või satud situatsiooni, kus saatus mängib sulle kätte võimaluse kellelegi tagasi teha. Mõnikord tunned sellest kahjurõõmu, mida on häbi endalegi tunnistada. Me küll ei taha tunnistada, aga vahel tõesti naudime kättemaksu. /.../ See oleks nagu auga välja teenitud hüvitis enesearmastuse hiirepesas, selline alaväärsuskompleksi lunastuse vorm" kirjutab artiklis Eve Ernits.

"Olgem siis mõistlikud ja andestavad mitte ainult iseenda, vaid ka teiste inimeste nõrkuste suhtes. Kättemaksurõõm on nagu patoloogia või põrgu, mille väravaid ei tohiks iial avada" tõdeb Ernits.

Kasulikud vaenlased

Evengeeliumitest leiab üleskutsed südame, vaimu ja elu uuendamisele, üleskutse armastuse ja ligimese teenimisele, pühadusele, kõige andeksandmisele, kuid ei leia sealt üleskutset kättemaksuks, kurjuseks, vihkamiseks ja vägivallaks.

Kristus tõi mitmeid näiteid vaenlastest:

Salajased vaenlased.

Keda ümbritseb ebasõbralikkus, sest nad on täidetud vaenulikkusega teie suhtes, kuid mitmetel motiividel kuni teatud ajani ei ütle nad seda välja ega avalda seda verbaalselt, kuid te tunnete mitteverbaalselt, et ainuüksi nende miimika, kehakeele ja vokaalsuse, hääletooni järgi, nende parakeel peegeldab ebasõbralikkust või teist üleolekut.

Kuidas kristlane peaks temaga käituma? "Armastage oma vaenlasi," ütles Jeesus.

Avalikud vaenlased.

Kuid on vaenlasi, kes avaldavad meile oma halbu tundeid. Nad vihkavad meid. Nende sõnumid edastavad kõneleja hoiakuid ja ja tundeid meie suhtes. Nende häälekõrgus ja rütm reedavad metasõnumeid, mis provotseerivad konflikte. Negatiivsete metasõnumite vastu on raske end kaitsta. Nad on pseudokuulajad, kes ammutavad vajalikku rünnakumaterjali. Nende sõnumid on risustatud sarkasmist, nende viha esineb varjatud kujul, nad kasutavad sina-sõnumit. Nad vihkavad meid, ei soovi meid näha, nad väldivad kohtumist või otsivad kohtumist et teha mõni alavääristav "kompliment".

Kord kui ma tunnistasin kuidas Jumal räägib läbi laste, siis see vallandas kadeduse nendes, kellest seda küll mitte kunagi ei osanud oodata. "Ma tahan ehitada suurt kirikut. Ma tahan ehitada ka maale kirikut" ütles ootamatult mu 3 aastane poeg ühel teenistusel. Kui ma sellest koguduse ees rääkisin, siis pärast öeldi mulle: "Sina ehita oma kirikut, meie ehitame siin orelit!"

"Õnnistage neid, kes teid vihkavad?" ütles Jeesus. Õnnistage ja tehke head. Otsige võimalust teha heategu, olge kasulikud. Siinkohal ei tähenda see seda lauslollust, kui kirikutes palutakse õnnistust riigi juhtidele, olukorras kui need ekspordivad maale homondust ja teisi pseudoväärtusi. Jumal ei oota selle õnnistamist, sest see on läbi ja lõhki väär!

Vaenlased, kes tegutsevad.

On vaenlasi, kes ilmutavad end tegude läbi - tulevad käsitsi kallale, peksavad füüsiliselt, kiusavad taga, tekitavad lõhesid ja avalikku vaenu. Pange tähele! Kaasa arvatud ka need, kes tekitavad lõhesid koguduses.

Mida me peame tegema taoliste solvajate ja tagakiusajatega? "Palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad," õpetab Jeesus. Ärge otsige kaastunnet oma vaenlaste juurest, seda te sealt ei leia. Ärge tehke nendega koostööd, vahest nad häbenevad ja parandavad meelt. Aga ärge kaevake inimestele. Inimestel on vähe seda, millega teid aidata. See ei tähenda seda, et te ohu korral ei peaks pöörduma politseisse. Seda kindlasti. Kuid pöörduge tõelise abi poole, palvetades nende eest! Kui teid jälitatakse nagu Paulus, siis palvetage nagu Paulus. Paulus pidi teadma mida teha, sest ta oli varem innukas kristlaste tagakiusaja - Saulus, kellest sai pöördumisel Paulus. Isegi kui käes on teie viimne hetk, siis palvetage nagu Stefanos.

Jeesus avaldas saladuse, mispärast on vaja palvetada oma vanelaste eest.

Et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas, sest tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale, kirjutab Mt 5:45.

Ainus relv, vahend ja meetod, mis peab olema vaenlaste vastu, on armastus!

Tean kui raske on armastada, kaasarvatud vaenlasi armastada. Kerge on armastada neid, kes teid armastavad. Kuid täiesti loogiline on ära pöörduda neist, kes teid vihkavad, solvavad, kes teie head nime häbistavad, teist kõiksugu valet ja laimu taga räägivad, tagakiusavad, taga räägivad ja häbistavad, põhjustavad teile kannatusi ja mõned on valmis teilt võtma ka elu. Niisugused on meie arutlused. Jumala juures kehtib siiski ülem loogika.

Jeesus ütles, kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki teinud sedasama. Kui te lahkesti tervitate neid, mida iseäralikku te siis teete. Aga kui te vaenlasele lahkesti räägite ja südamlikult naeratate, siis te olete täiuslikud, nõnda nagu teie Isa taevas. Isa on täiuslik. Mt 5:46:48 kirjutab sellest.

Armastus on veenvam igast loogikast. Meie inimlik loogika on veenev mõistuse jaoks, kuid mitte alati südame jaoks. Armastus saavutab rohkem tagajärgi kui loogika. Ka kõige loogilisemad argumendid tuleb katta armastusega või need ei saavuta eesmärki. Jumala loogika ja Jumala armastus käivad käsikäes.

Vaenlased teevad meile parema teene kui sõbrad! Miks?

Sest sõbrad ei juhi meie tähelepanu meie puudustele, vaid ütlevad vaid head. Vaenlased aga toovad häbematult ja armutult meid peegli ette, milles me näeme end tõelises valguses ja mida me ei taha näha.

Vaenlased on meile vajalikud kasvõi ainuüksi sellepärast:

• purustada meie maskeeritud uhkus,
• lüüa maha meie isiklik üleolekutunne,
• lüüa maha meie enesearmastus.
  

Mõnikord me ajame vanlastega segi neid, kes meile tõtt räägivad ja püüavad meid valesti valitult teelt tagasi hoida. Ma näen seda eriti lähedaste inimeste suhetes. Sageli naised on märksa tundlikumad ja annavad meestele head nõu, aga mehed ei taha seda kuulda võtta. Mida lähedasem inimene on, seda vähem võetakse kuulda. Kuid lähedased pole meie vaenlased. Paulus kirjutas galaatlastele: kas ma olen nüüd saanud teie vaenlaseks, et ma olen teile tõtt öelnud?

Pole mõistlik lugeda oma vanlaseks inimesi, kes teid toidavad vaimulikku toiduga, vaimulikke töötegijaid. Kes on meie täiesti arusaadad võistlejad, konkurendid. Niisugune eksitus tekitab andekate vendade vahel kadedust ja mitmesuguseid arusaamatusi. Eriti aga väljendub see arusaamatustes, mis avaldub denominatsioonide vaheliste suhete pinnal.

Lõpuks on väga oluline isiklikud vaenlased liigitada põhjuste järgi:

• kas nad on saanud meie vaenlaseks isiklike vigade ja möödalaskmiste tõttu, sest keegi pole veatu, kõik on inimesed ja inimesed on ekslikud;

• või ei meeldi neile meie kristlikud veendumused.
  

Peetrus kirjutab: kes on, kes saab teile teha kurja, kui te olete innukad tegema head? Aga kui te peaksite kannatama õiguse pärast, siis olete õndsad. Parem on head tehes kannatada, kui see on Jumala tahtmine, kui kurja tehes. Aga olge rõõmsad! "Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim. " (1Pt 4:14) See on see sama vaim, kes hingas Kristuse peal: "Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim." (Js 11:2) Rõõmustage, sest te ei ole üksi! Jeesus on teiega :)

Ütle iseendale: Jumal armastab mind!

Kuna ma olen siia postitanud üsna regulaarselt David Wilkersoni mõtteid, siis mõni võib arvata, et see blogi on Wilkersoni kloon, kuid see pole nii. Mida aeg edasi, seda enam ma tajun, kuidas mu mõtteviis ühtib Davidi mõttemaailmaga. Nagu Joonatan ja Taavet olid hingesõbrad (filia). Piibel kirjutab Taaveti ja Joonatani armastusest: "Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge" 1Sm 18:1. Seda fiilingut tajun ma Davidi suhtes. Ma armastan Davidit nagu oma hinge. Mul on temaga nagu üks hing. Imelik, kas pole?

Ka täna lugesin Davidi mõtteid ja pidin taas tunnistama oma vaimus, et ma mõistan teda 100%. Mu mõtted on samad. See rõõmustab mind! Vajan minagi vaimulikku kinnitust ja David teeb seda oma sõnumitega. Mu hing vaid ülistadab Issandat! Au Jumalale selle eest! Tänu Püha Vaimule, kes meis elab. Kes elab Davidi ihus ja sama Vaim elab ka minus. Võimas!

Jumal on agape. Jumal on suur.

Aga tänane mõte? See on siis alljärgnev. Ma tean palju neid, kes agape armastuse vastu eksivad. Aga ma loodan, et Jumal on ka neile armuline ja Püha Vaim avab nende mõistuse ja südame aru saama, milline on armastuse laius ja pikkus, kõrgus ja sügavus. Issand on hea!

Ta armastab mind. Mulle meeldib öelda, et "Jumal armastab mind". Ja kes mind tunnevad, siis need teavad, et ma sageli oma teenistuste juhatamise ajal palun inimesi, et nad isenedale seda ütleksid. Ma näen vaimus, et nad ei taha seda teha. Aga Jumal tahab seda. Jumal tahab, et iga kristlane suudaks ennast armastada. Sest kuidas te armastate vaenlast, kui te ei suuda armastada iseennast!? Sellist silmakirjalikkust näeb iga päev kirikutes. See kurvastab mind. Kurvastab Püha Vaimu. Inimesed ei ole avatud Püha Vaimu armastusele ja teenimisele, aga milleks Jumal Vaimu välja valas? Inimesed on kangekaelsed ja vihkavad iseennast. Vihkavad iga apsu eest. Aga teevad näo, et nad armastavad teisi. See on läbi nähtav ja halb. Uhkus. Varjatud ülbus. Aga Jumala Püha Vaim on kannatlik, ega anna alla, nagu mõned arvavad, et Püha Vaim kurvastub ja "laseb jalga". Ei lase! Püha Vaim on tugevam!!!

Püha Vaim on palju tugevam, kui mis tahes meie nõrkus või ülbus või upsakus või patt või ahvatlus.

Ta puudutab minu südant ka praegu, kui ma kirjutan seda sõnumit. Te ei näe seda, mida ma tunnen siinpool arvutit, aga Jumal teab. Ja ma tean, et Jumal armastab mind. Ma suudan seda öelda iseendale. Ma usun seda. See ei ole lihtsalt fraas. Ma mõtlen tõsiselt.

Samamoodi ütle ka oma lähedastele, kes seda ei tea. Ütle neile: "Ütle endale, Jumal armastab sind!"

Ütle seda ka iseendale ja proovi, vaata mis juhtub. Mida sa tunned. Jumal tunneb sellest head meelt. Jeesusel on sellest hea meel, kui sa seda teed, sest Jeesus armastab oma Pruuti. Mks siis pruut ei peaks iseenaast armastama! Jumal on agape.

David Wilkerson kirjutab:

***

JUMAL ARMASTAB SIND!

Mittearusaamine väitest "Jumal armastab sind!" on miski, milles paljud usklikud Jumalale pettumust valmistavad. Nad on ikka ja jälle valmis kogema hukkamõistu oma pattude ja läbikukkumiste eest, kuid nad ei luba Püha Vaimul tulla ja ujutada end üle Isa armastusega.

Käsumeelsele usklikule meeldib elada hukkamõistu all. Ta pole iialgi mõistnud Jumala armastust ega lubanud Püha Vaimul puudutada selle armastusega oma hinge.

Me oleme õpetanud Times Square'i koguduses, et õige inimene – tõeline Kristuse armastaja – ei pane pahaks korrigeerimist. Ta lubab rahumeeli Pühal Vaimul paljastada oma varjatud patte ja uskmatust, sest mida rohkem ta tegeleb oma patuga, seda rõõmsamaks ja vabamaks ta muutub.

Samas näen ma aga paljude kristlaste hulgas suhtumist, mis ütleb: "Mõista aga kohut mu üle, Issand – süüdista mind, sõitle mind!" Taolisel suhtumisel pole midagi ühist tõelise patu tunnetusega. Säärane suhtumine kumab läbi väga paljudest vastustest, mida inimesed saadavad mu päevasõnade peale. Kui ma olen kirjutanud mõne sõnumi, mis otsekui pakatab kohtumõistmisest, saan ma väga palju julgustavaid ja kinnitavaid reaktsioone.

Kui ma aga jagan Jeesuse armastusest ja õrnusest, saan ma selliseid kirju nagu: "Te olete lakanud tõde kuulutamast!" mis teisisõnu tähendab otsekui inimeste väidet, et: "Kui te ei noomi, siis järelikult kõik teie poolt öeldu ei saa olla evangeelium." Taolised usklikud ei ole mitte kunagi saanud osa Püha Vaimu tõelisest armastuse missioonist.

See on valdkond, kus on tarvis õppida käima Vaimus ja mitte oma tunnetele tuginedes! Vaimus kõndimine tähendab lubada Pühal Vaimul teha meie elus kõike, milleks Ta saadeti. Mis omakorda aga tähendab seda, et sa laseksid Tal just nüüd ja praegu täita oma südame ülevoolava Jumala armastusega. "...sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud." (Roomlastele 5:5)

Jesaja ütles: "Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid - ja teid trööstitakse Jeruusalemmas." (Jesaja 66:13). Jesaja kirjutas põikpäisele Jumala rahvale, kes "käis taganejana omaenese südame teed." (Jesaja 57:17)

Ütle mulle – kui kauaks jagub ühel õpetajal kannatlikkust õpilase suhtes, kes on jonnakas ja põikpäine ning keeldub vastu võtmast head nõu? Mitte kauaks! Kuid prohvet Jesaja kasutab ühte tähendusrikkaimat näidet kogu inimkonna jaoks, mis üldse võib olla – ema armastust oma lapse vastu – näidates meile sellega midagi Isa armastusest meie vastu.

Meie koguduses on üks ema, kes võtab terve päeva, et külastada oma poega osariigi teises otsas asuvas vanglas. Ta sõidab tunde bussiga, et veeta vaid hetke oma pojaga. Taoline ema vaatab kaugemale oma poja närusest vanglarüüst, nähes piina ja meeleheidet oma poja silmis, mis pilk pilgu järel surmab midagi ema sisemuses. Kuid ta ei hülga oma poega iialgi, sest lõppkokkuvõttes on see ju ikkagi tema poeg!

Ka Jumal armastab sind taolise armastusega ja Püha Vaim tahab, et sa teaksid seda! Ta lohutab meid, öeldes: "Oli kord aeg, mil sa andsid kõik, mis sul oli, Jeesusele. Sa pakkusid Talle oma armastust ja Tema armastab sind samuti. Seetõttu ei lase ka mina sul minna. Ta on saatnud mind tegema head tööd ja ma jätkan selle tegemist!"

Maailmas ei leidu ühtki teist nii tõelist lohutajat kui seda on Püha Vaim. Seetõttu on nii oluline, et sa laseksid Tal elada oma südames. Ainuüksi Tema võib sind asetada õhtul "sooja voodisse" ja täita su südame täiusliku rahuga. Ainult Tema suudab tuua sulle tõelist lohutust keset valu ja kurbust. Tema on see, kes kinnitab sulle, et: "Minu lohutus pole ajutine, vaid kestab igavesti!"

6. august 2010

David Wilkerson

***

Peeglike, peeglike seina peal...

PEEGEL

„Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel ja ütles: "Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel." (Apostlite teod 7:55-56)

Stefanos esindab seda, milline üks tõeline kristlane olema peaks: inimene, kes on täis Püha Vaimu ja kelle silmad on kinnitatud Jumala Pojale. Stefanos on keegi, kes peegeldab seda au sellisel viisil, et kõik, kes seda näevad, on hämmingus. Ta on keegi, kelle pilk on suunatud vaid Kristusele ja ainult Temale, olles täielikult lummatud oma aulisest Päästjast.

Mõelge sellele lootusetule olukorrale, milles Stefanos oli, olles ümbritsetud religioossest hullusest, kahtlustest, eelarvamustest ja kadedusest. Vihane rahvahulk surus talle üha enam peale, olles täis verejanu ja kättemaksuhimu, mistõttu surm sirendas Stefanose silme ees kõige täiega. Milline võimatu olukord! Kuid suunates oma pilgu taevasse, hoides Jumala au oma silme ees, muutus see maine hüljatus tema jaoks tühiseks. Ta oli võimeline olema üle sellest kõigest, nähes nähtamatut.

Vaid üks killuke Issanda aust ja vaid üks pilk Tema kallisse pühadusse ning miski ei saanud enam Stefanosele kahju teha. Kõik tema pihta visatud kivid ja needmine oli kui tühipaljas õhk ta jaoks, sest ta koges rõõmu, mis tema ette seatud. Vaid killuke Kristuse aust võib tõsta sind üle kõigi su olukordade. Oma pilgu hoidmine Kristusel ja igatsus Tema järgi igal võimalikul hetkel, toob edaga kaasa suurima rahu, mida sa eales kogeda võiks.

„Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2 Korintlastele 3:18). Stefanos sai osa Jeesuse aust, peegeldades seda tagasi Kristuse hüljanud ühiskonnale.

Kas pole tõsi, et me muutume kõige selle sarnaseks, millel oma pilgu hoiame? Seetõttu peaks varasemalt esiletoodud piiblisalmi tõlge kõlama hoopis selliselt: „Meid kõiki, kes me vaatame avatud pilguga taevasse, muudetakse!“ Kogu loo mõte on selles, et kristlane, otsekui peegel,
peegeldab seda au, mida ta ise kõige enam vaatab. Meie oleme need, kes on seal „peeglis“, vaadates Kristuse peale, kes on meie kiindumuse objekt ja keegi, kellest me üha tugevamini kinni haarame.

Kui vaenlane kui tulvaveena sisse tormab ja rasked olukorrad meid maha suruvad, peame me kukutama selle maailma eneste ümber läbi andunud, armsa pilgu Jeesusele. Kuna me oleme võimelised nägema läbi oma vaimulike silmade, suudame me kõike eelnevat vaid läbi selle, kui hoiame oma mõtted ja meeled pidevalt Kristuses.

18. juuni 2010

David Wilkerson

Lõbus pruut