Ära võta seda pähe

Eesti keeles kasutatakse väljendeid: võta aru pähe (!), ma ei võta seda pähe, aru pähe panema, pähe võtma, kaine mõistusega, jt.*

Need väljendid on hingelised ja sekulaarsed**, mis kutsuvad üles asjasse suhtuma nn kaine mõistusega, milles Jumalal ei ole kohta. See on ideoloogilises tähenduses avalik hoiak seletada kõike mõistusega, mõistuse abil, nn ratsionaalse moraali alusel, kus kõrvale tuleb jätta argumendid jumalast.

Kuid inimene ei ole ainult hingeline, vaid on ka vaimne olend. Teadupärast kõike ei saa ratsionaalselt võtta ja ära põhjendada. Just nendes olukordades kõlab üleskutse "võta aru pähe!" või "aru pähe panema" eriti küüniliselt ja ülbelt.

Need väljendavad ideoloogiat ja selle hoiakuid, mis ülistavad inimest, tema intellektuaalseid võimeid, tema võimet teha selle põhjal järeldusi, mis aga tihti viivad valede otsusteni, sest kui eeldused on valed, ei saa ka järeldused olla teistsugused. Kõigel sellel ei ole vaimsete asjadega miskit pistmist.

Sellel on ka medali halvim näide, väljend: istus pähe. Kes saab inimesele pähe istuda?

Mitte keegi peale eksitaja, aga see on deemonlik. Olukord kus sõbrad püüavad kellelegi nö aru pähe panna, on väga tuttav olukord. Ka piiblist leiab sellised näited. Näiteks Peetrus. Püüdis Jeesusele mõistust pähe panna ehk teisisõnu pähe istuda. Kuid Peetrusele oli saatan pähe istunud. Jeesus tundis selle vaimselt ära. Ta hindas seda olukorda - võta mõistus pähe, vastupanekuga. Kellele? Ikka Jumalale! Peetruse meelest tundus Jeesuse tegu selline, kus ta peaks mõistuse pähe võtma.

Südmus. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Jeesus vastas Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.”

Peetrus mõtles inimeste viisil, st hingeliselt, mitte vaimselt. Peetruse meelest tuli Jeesust noomida ja teda korrale kutsuda. Ja seda Peetrus ka tegi, kutsus ta kõrvale kui oma lähedase sõbra ja noomis teda, võta ometi mõistus pähe! Kuid Jeesus ei lasknud Peetrusel pähe istuda, kelle pähe oli istunud saatan.

Apostel Paulusele oli see samuti tuttav teema, ta võtab selle kokku, kirjutab: Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt. 1Kr 2:14

Kõik kristlased on kogenud seda sama olukorda.

Nad tulid usule. Ja mida tegid nende lähedased? Nad rääkisid ja heitsid ette: võta ometi mõistus pähe! Püüdsid usklikule aru pähe panna. Pidasid teda imelikuks. Põlgasid ära ja hakkasid usule tulnud inimest vältima. Ühesõnaga, istusid talle pähe. Sest nende endi pea kohal oli deemon ja istub nähtavasti tänaseni. Kuivõrd nad ei suuda seda vaimselt tunnetada, sest vaimseid asju tuleb mõista vaimselt, aga see on neile - uskmatuil inimestele narrus.

Kristlasena me oleme kutsutud olema vabad.

Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! (Gl 5:1) "Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus," kirjutab Paulus korintlastele (2Kr 3:17) Aga isegi tollal pugesid kogudusse valevennad, kes ei olnud vaimsed, vaid maised, kes tahtsid inimestele pähe istuda ja neid orjastada, haarata neid oma mõjuvõimu alla.

Midagi ei ole muutunud siin päikese all.

Täna kohtame eneste ümber veel enam neid, kes tulevad teid nö korrale kutsuma. Ärge kuulake neid! Nad on hundid lambanahas. Terve ühiskond on kuradi võimuses. Kes kellele allub, kes keda mõjutab ja kogu tants käib vaid mõjujõu kauplemise ümber, vaimses maailmas sõda hingede võitmise üle. Lihtne. See on vaimne või halval juhul deemonlik. Elage otsekui vabad, ütles Peetrus. "Sest need, kes tõotavad teistele vabadust, on ise orjad, sest kellele on keegi alistatud, selle orjaks ta on saanud", kirjutab ta. (2Pe 2:19)

Kui teile tuleb keegi ütlema: võta mõistus pähe, siis võite vabalt öelda: tagane minust!

Te võite kõike pähe võtta, mis tuleb teie südamest, aga ärge võtke seda pähe, mis tuleb mõstusest. 

Sest see on petlik, hingeline, deemonlik. Jumala järgijat juhib tema vaim koos Püha vaimuga, kes elab tema südames. Kui sa paned tähele, mida su süda sulle ütleb, siis sa teed kõike õigesti. Isegi siis, kui see tundub sulle kummaline, aga usalda Jumala vaimu ja ta juhib sind alati õigesti ja tõeselt, nii et sa tihti alles hiljem taipad (mõistusega): "Oeh, kuidas ma küll selleni jõudsin, see on imeline!" Kasuta mitte ratsionaalset mõistust, vaid kasuta südant, ja mõistust, mis on antud sulle selleks, et sa suudaksid analüüsida vaimu tegevust ja käia koos Jumalaga iga päev.

Väldi kõiki neid, kes tulevad sulle aru pähe panema, sest sa ei vaja neid, neil endil pole seda peas. Kuula oma südame häält! Tee kõike, mida su süda sulle ütleb ja sa sa õpid tundma ja saad kogeda Jumalikku tarkust, mis on üle kõigi tarkuste. Jeesus tegi just seda ja õpetas oma jüngreid, kuidas need peaksid vahet tegema heal ja kurjal. Saatan tuli ka Jeesusele aru pähe panema, kiusas teda, aga Jeesus nägi läbi, sest ta mõistis, et vaimseid asju tuleb mõista vaimselt. Tee sina seda sama.

Jumalat sa ei pea pähe võtma. Jumal võetakse südamesse. Just seetõttu sa palusid, et kallis Jumal, tule minu südamesse. Sa ei palunud ju, tule mu pähe!? Sa võtsid Jeesuse vastu oma südamesse. Sealt sa saad tarkust ja kõike mida sa vajad eluks ja õnneks.


------------------------------------------------------------

Eesti keele seletavas sõnaraamatus:

*
aru pähe panema, aru pähe võtma
milleski arukas v. mõistlikus veenma; aru saama v. mõistlikuks muutuma. Sõbrad püüdsid talle aru pähe panna. Võta aru pähe, ära räägi rumalusi.

pähe võtma
midagi (kindlalt) nõuks võtma, otsustama. *Meie õde Juliana võttis äkki pähe, et tema läheb mehele. V. Ilus.

---

Vikipedias:

**
Sekularism (ilmalik-) on poliitiline ideoloogia, religiooni ja poliitilise võimu, kiriku ja riigi üksteisest eristumisest. Ühiskonnas need valdkonnad võivad olla ja peaksid olema üksteisest ka eraldatud.

Mõiste “sekularism” võeti inglise keeles esimest korda kasutusele 19. sajandil eeskätt ideoloogilises tähenduses. Kõigepealt tähistati selle mõistega õpetust, mille kohaselt peavad moraali aluseks olema ratsionaalsed arutlused inimese heaolust selles maailmas, kusjuures kõrvale tuleb jätta kõik arutlused jumalast või surmajärgsest elust. Hiljem kasutati mõistet “sekularism” üldisemalt veendumuse kohta, et avalikud institutsioonid, eriti aga üldine haridus, peaksid olema sekulaarsed, mitte usulised. 20. sajandil muutus selle mõiste tähendusväli mõiste “sekulaarne” vanemate ja laiemate kaastähenduste tõttu natuke avaramaks. Tihti kasutatakse mõistet “sekularism” koos mõistega “eraldatus”, mis on ligikaudne vaste prantsuse mõistele laicisme mida kasutatakse ka teistes keeltes, kuid seni mitte inglise keeles.

---

Kallutatud meedia - obana!

Kas sa tead, kui kallutatud meedia tegelikult on?

Ka kristlased on nii või naa kogu meedia mõjusfääris ja tekib küsimus, mida või keda uskuda? Siinkohal väike rahvusvahelise meedia spikker. Kes juhib meedia kontserni ja kellega ta poliitiliselt seotud on. Saate ka vastuse küsimusele, miks suurem osa meediast ründab Trumpi ja kiidab Obamat.

Armastuse mõjuvõim

Armastuse jõu ja väe kolmas tegur on autoriteet, mõjuvõim. Jeesuse kohta kirjutatakse, et ta õpetas kui see, kellel on meelevald, kuid see mõjuvõim ei olnud arrogantne kõrkus, vaid palav armastus ja empaatia inimeste vastu.

Armastuse mõjuvõim suudab tuua muutust inimese mõtteviisi, anda mõistust kui selle motiivid on allutatud Jumala vaimule. Siis vallutab see meie südame ja suunab inimest tema elus ja ettevõtmistes.

Armastuse mõjuvõim saab nähtavaks ka meie palvetes. Me võime paluda kui almust, kerjused; aga me võime paluda kui kuninga pojad, seda mis kuulub meile. Kui me saame aru, et me palume meie endi oma, siis meil on julgus Isa ees. Kui me kahtleme oma staatuses, kes me oleme, siis meie palved on pigem kerjamised.

Kuid armastuse mõjuvõim ei seisne üksnes palvetamises, vaid teenimises, kangelaslikkuses, ohvrimeelsuses, katsumustes, aga ka kannatustes ja surmas. Suurim eluline probleem, millega me puutume või ei taha puutuda kokku peitub andestamise võimes, võimekuses unustada ja anda andeks teiste vead. Mõnikord on kõige raskem andestada iseendale, aga peab. Kes ei suuda endale andestada, selle armastus on sinepiivakese sarnane, väikseim. Pikk viha võtab ära meelevalla. Kui te suudate seista kurjuse vastu armastuse väes, ei saa kurjus teile seni midagi teha. Kohe kui te vastate kurjusele kurjusega, pole teis enam armastuse mõjuvõimu. Seda on väga lihtne kaotada.

Milline piin on elada kibedate mälestustega kogu elu. Heietada kättemaksumõtteid, lämbuda selles samas kurjuses, kui armastuse mõjujõud vahetada välja deemonliku kättemaksuvihaga. Kui Jumal annab inimesele andeks, siis tema pahategu mitte üksnes ei anta andeks, vaid kustutatakse. See fail või toimik lendab prügikasti ja hävitatakse. Seda ei ole enam. Jumal ei tuleta meelde paha ja seetõttu tema armastus on inimestele järgimiseks.

Tegelikult on armastus religioon, rõõmus religioon ja andestav religioon. Armastuse mõjuvõim avaldub kõigis neis aspektides. Kõik inimesed teavad, et on vaja armastada ja vahel tuleb armastusega kinni katta seda, mis ei austa Kristust. Küll aga ei eelda armastus, et asju kinni mätsitakse. Me peame olema valmis rääkima asjadest nii nagu need tegelikult on. Kui inimesed tulid Jeesuse juurde oma probleemidega, siis nad rääkisid paljudest asjadest, kuid Jeesus rääkis sellest mida nad mõtlesid. Armastusel on võime näha asju sügavuti. Solvujatel ja kibestujatel on ees jumalakartuse nägu, aga nad on ära salanud Jumala väe (2Tm 3:5).

Jumal suhtub inimesse armastusega ja näitas ette, kuidas kristlane peab oma elus suhtuma. Kes tahab järgida mind, see salaku ära oma mina. Teisisõnu, kes tahab mind järgida, see pidagu armastust kõige kõrgemaks. (ma ei räägi ristist) Ilma armastuseta me ei suuda midagi tõsist korda saata, oleme vaid üks kamp lambaid kurjuse mõjusfääris. Armastuse mõjuvõim muudab meie sisemust nii, et selle allaheitliku tallekese südames on varjul väeline Juuda lõvi. Kartmatu. Kindlameelne. Täis tarkuse ja väe vaimu. Armastuse mõjuvõim avaldub siis, kui me oleme muutnud oma suhtumist. Kas sa oled valmis selleks?

Alandlik, tasane, malbe, tagasihoidlik ...

Kui piiblis näpuga järge ajada, siis eesti keelse piibli terminites on suur vahe ainuüksi viimaste aastate tõlgetel, kus on käibel mitmed terminid nagu näiteks alandlikkus, malbus, tasadus, vagurus, leebus jt, mille suhtes on täiesti arusaadav, et tõlkija püüab anda edasi mõtet, kuid kaasajal on paljud uued terminid peale tulnud ja võime sattuda segadusse. Seepärast võime asja näha täiesti erinevalt. Selleks, et me saaksime aru algmõttest, kasutan ma isiklikult kreeka keelset teksti, mis toob mõningase selguse terminoloogias ja aitab mõista piibli konteksti ehk paremini, kui lihtsalt otsida piibli internetiversioonist sõna "alandlik", mis viib üsna kindlalt ekslike seisukohtadeni. Vaja on minna ka ajas tagasi, mis toob selgitust.

Mis puudutab alandlikkust, siis esiteks selle mõiste puhul leiab tõepoolest üsna suure koguse infot otsingu päringule, kuid eesti sõna taga peitub mitu kreeka keelset sõna, mille tähendus ei ole alandlik.

Peaksime selgeks tegema, milleks see termin, mis oli sõna sügavam tähendus ja milleks see sobib täna. Sõna "alandlik" või "alandlikkus" tuleb sõnast "alandaja". Alandaja on keegi isik, kes alandab või põhjustab alandust.

Alandaja, alandama, alandamine, alandlikult, alanduma, alandus. Sellel sõnal on tegelikult negatiivne alatoon, alandamist ei saa aktsepteerida.

Küll aga püüavad mõned piibli õpetajad ikka veel õpetada "alandusest" kui millestki väga väärtuslikust ja on andnud sellele sõnale hoopis uue tähenduse.

Alandlikkus on valeõpetus, ainuüksi selle tõttu, et see kutsub üles "alandamise õpetamist".

Siinkohal ütlen kohe ära, et "alandlik" ja "tagasihoidlik" ei ole sünonüümid! Kui nüüd keegi kutsub teid üles tagasihoidlikkusele, siis olgu peale, see on etikett, igati normaalne. Tagasihoidlikkus on vaieldamatult voorus, mida inimestevahelises suhetes üha vähem esineb. Kuid see ei ole vältimatu voorus, ilma milleta justkui oleks inimeses midagi puudu. Kaugel sellest. Ühiskonnas on käibel ka arusaam: tagasihoidlikkus pole voorus. Suhteline. Oleneb olukorrast, oleneb inimesest jt. Sisuliselt on ka mõiste puhul tegu õpetusega: "teeskle" või "õppige teesklema".

Vaidlusalused terminid

Kõigepealt ütleks seda, et piiblis ei ole "alandlikkuse" õpetust. Küll aga leiate sealt õpetuse, mis paljastab seda, kuna kogudusse imbusid sisse nö hundid lambanahas ja hakkasid kalduma kõrvale Kristuse aluselt. Paulus on see, kes sellest hoiatab. Ka Jeesus hoiatas, rääkis huntidest lambanahas. Paulus oli see, kes selle paljastas.

Tegemist oli eksiõpetajatega, kes kasutasid alandlikkust kogudusse sisse imbumiseks. Häda oli selles, et inimesed võisid jääda ilma päästest. Paulus kirjutab, et nad röövivad teie võiduanni alandlikkuse abil. Ta kirjutab sellest oma kirjas koloslastele. Kuid seal ei olnud üksnes valeõpetuse probleem, vaid esines allumatust, rivaalitsemist, nii nagu ikka inimeste vahel ja seetõttu leiab koloslastele üleskutsed tasadusele ja alistumisele. Seda leiab ka Filipi kirjast, kus ta ütleb: pidage üksteist ülemaks kui iseennast. Selge võimuvõitlus ja rivaalitsemine, kuid mille lahenduseks ei olnud mitte alandlikkus inimeste suhtes, mis võimaldaks huntidel teha koguduses laastav töö, vaid mille vastu aitab "tasaduse taotlemine" ehk alistumine Jumalale, et tasadusega kasvatada vastupanijaid selleks, et ehk Jumal annab neile meeleparandust tõe mõistmiseks. Väga lihtne ja selge meede. Kuid huntide vastu see meetod ei tööta.

Mõisted

Kreeka keeles "tapeinophrosyne" esineb 7 korda, mida meie piibel märgistab kui "alandlikkus". Termin on leidnud kasutust Ap 20:19, Ef 4:2, Fl 2:3; Kl 2:18, 2:23, 3:12 ja 1Pe 5:5.

Kreeka keeles on ka mitmeid teisi nagu näiteks "praotes", mida siis meie piibel tähistab kui "tasadus".

Eesti keeles tuleb sõna tasadus sõnast "tasane" mis on tegelikult geograafiline termin ja pole ime, kui inimesed sellest aru ei saa, mida sellega ikka mõeldud on. Selles mõttes on tõepoolest probleem, mis sõna seda võiks täna asendada nii, et see tähistab just seda konteksti, mida Paulus ja Peetrus oma kirjadega tahavad öelda. Lihtinimesele arusaadavam sõna on tagasihoidlik, kuid kas see ikka sobib? See on keeleteadlaste töö. Keel on juba selline arenev nähtus ja siin peaksid usklikud enam mõtlema, mis võiks täna nende piiblit maailma inimestele arusaadavamaks teha.

Nüüd see nn "tasadus" ehk kreeka keelne termin "praotes" tähendab üldjuhul tasast vaimu ja Paulus mainib seda ka vaimuandide nimekirjas Gl 5:23. Kuid see esineb siis 9 korda: 1Kr 4:21, 2Kr 10:1, Gl 5:23 ja 6:1; Ef 4:2, Kl 3:12 ja 1Tm 6:11 ja 2Tm 2:25 ning Tt 3:2.

Eesti keele puhul üks vahva unustatud, kuid väga hea termin on "kasin", mis tähendab napp, vähene, puhas ja karske. Selle mõte on rikkumata ja tasub mõelda, kas seda saab piibli tõlkimisel enam kasutusse võtta. Sama võiks öelda sõna "malbe" või "malbus" kohta. Küll aga võib üsna veendunult öelda, et "vagur" või "vagurus" (ingl. k meekness) ei kanna alati positiivset mõtet. Termin "pikk meel" või "pika meelega" (kr. k makrothymia) võib üsna rahulikult asendada sõnaga "kannatlik" millel on eesti keeles positiivne tähendus ja sellisel kujul on see inimestele üheselt mõistetav.

Jeesusest

Kui keegi ütleb, et Kristus käskis olla alandlik, siis ma küsiksin nii, kuidas te suhtute järgmisesse teksti:

"Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid MÕÕKA, sest ma olen tulnud LAHUTAMA meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast." Mt 10:34-35.

Kas selle inimese puhul me saame ikka rääkida tagasihoidlikust hoiakust ja lugupidavast suhtumisest? Jeesus räägib siin ilma teeskluseta välja tõe ja hoiakud ja avaldab oma platvormi.

Ta on öelnud "Võtke minust eeskuju" ja kui me võtame seda sõna sõnalt, siis me võime minna kirikusse ja piitsaga ajada laiali seal vohava kaubanduse, eks ole? Kas tegu on tagasihoidlikkusega?

Või küsime, kes oli see mees, kes tegi tööd hingamispäeval? Ta eiras korda ja reegleid. Tema kõne variseride ees, kes olid siiski tollal usujuhid ja olid mis nad olid, ikkagi teenisid nad Jumalat, kas polnud nii? Kuid Jeesuse dialoogid usujuhtidega ei hiilga tagasihoidlikuse poolest, pigem peegeldavad väljakutset ja teatud viisi üleolekut (Mt 23:13,17). Kas ta tõstis ennast seadusest välja? Ta väitis vastupidist, ma ei ole tulnud seadust tühistama. Ometi ta naeruvääristas usujuhte.

Mida arvata täna, kui ma lähen kirikusse ja ütlen pastorile: "Te rumalad ja sõgedad!" Ma arvan, et see ei lõpeks hästi. Kuid Jeesus tegi nii (Mt 23:16, 17, 19) ja ta ütles "õppige minult". Kas selline käitumine on õigustatud, võiks küsida, kui me hakkame õigust taga nõudma. Tegu ei ole kasinusega. Miks siis ikkagi Jeesus käitus nii väljakutsuvalt ja mida sellest arvata võiks?

Kui ta ütles "õppige minult" (Mt 11:29), siis ta lisas "mina olen südamelt alandlik". Kuidas palun?! Mis mõttes - Jeesus? Kui sa inimesed paika paned, mis mõttes sa oled alandlik? Nii meie sellest aru saame. Kui me vaatame asja inimlikust perspektiivist. Tegelikult ta tõesti oli seda, mida ta ütles, kuid ta oli ALANDLIK JUMALA VASTU ja ees. Sedasi tulebki mõista tema käitumist. Seda saab võtta eeskujuks. Seda saab ka õppida. Tõepoolest!

Kui "alandlikkus" oleks Jumala vaimu poolt ühendav joon, siis te ei saaks ähvardavaid kommentaare juhul, kui te kirjutate "Alandlikkus on valeõpetus". Tegelikult see tagasiside oli oodatud. See ei saaksi olla testsugune. Kuid pange tähele, see on aastate pikkuse valeõpetuse tagajärg. Kas ma süüdistan kedagi? Ei. Ma ei saa hukka mõista. Sest see on hingevaenlase töö. Alandlikkus on vaid hingevaenlasele kasulik, mitte inimestele. Ometi inimestele ikka veel õpetatakse teesklemist või nn alandamise õpetust. Viljadest te tunnete ära.

Alandlikkus on tegelikult alandus ja alandamine, mitte voorus või tagasihoidlikkus või selle teesklemine. Alandlikkus on liha tegu. Vaimu vili on ta vaid juhul, kui see kannab tasase vaimu vilja või tulemust. Jeesus ei oota inimestelt enese alandamist kui vaid juhul, kui tuleb patud andeks paluda. Kõigil teistel juhtudel räägitakse tasadusest, kasinusest, ikkagi seoses Jumala teenistuse korraldamise ja ohjamisega, mitte inimestevahelise tavapärase suhtlemise või eluga väljaspool teenistust. Mõni ütleb nüüd, kas leskede abistamine on jumalateenistus? On. Kui keegi on kutsutud, siis tehku seda otsekui Issandale, mitte inimestele. Mitte inimestele!

Ülbus

Ülbus ei ole alandlikkuse vastand, vaid käib kaasas alandajaga. Seetõttu ei saa kristlane alandlikust praktiseerida, kuna ta muutub vaimulikult ülespuhutuks, uhkeks.

Alandlikkus ei ole aktsepteeritav, kuna selle vili on surm. Näiteks kui usklik palub andeks patu pärast, siis ta sureb iseenesele ja ärkab vaimselt, ehk tema vaim saab uue elu.

Ka nn "ristikandmise" õpetus on surmaõpetus, mis viib Jumalast eemale. Me ei saa jäljendada ega mõista lõpuni seda, mida tegi Jeesus meie jaoks. Inimene ei saa minna Jumala teed, inimesel on inimlik tee. See on elu. Jeesus tegi kõik ära. Ta ütles: see on lõpetatud! Aga ülbus on kahtlemata rumalus. Ülbe on alp. Nõnda peame väga täpselt aru andma igast õpetusest, ja õpetatada tuleb, aga õpetada tuleb terminites ja asjakohaselt.

Meelevald

Kui te teate, mida tähendab kurjade vaimude välja ajamine (eskortism), siis teatavasti ei lahku deemonid juhul, kui te ütlete: "Ole hea, palun mine nüüd ära." Sest see pole käsk. Kristus käskis lahkuda vaimudel. Mõnikord läksid need välja paastu ja palvega, kuid fakt on see, et "palumise" üle deemonid naeravad meid välja. Kui me aga võtame meelevalla, siis nad on sunnitud lahkuma. See ei puuduta üksnes eskortismi, vaid tervenemisi ja üldse inimeste teenimist. Jeesus käskis jüngritel ajada välja kurje vaime. Pane tähele AJADA välja, mitte paludes, vaid ajades! (Mt 10:8). Siis see tähendab ägedat vastaseisu ja kurjuse jõudude ründamist Jumala väe abil. Sellest kirjutab veel Jaakobus.

Mina olen tasane

Rabid kasutasid Seadusele viidates terminit "ike". Mida mõtles Jeesus, öeldes "Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja SÜDAMELT alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele." Südames on vaim. Jeesus kutsus radikaalsele järgimisele. Variserid aga püüdsid iga hinna eest pidada suulist pärimust ja rituaalseid kombeid (kõiksugused teeskluse võltsvormid), mis tungivad peale nii tsiviil- kui usuellu. Jeesus ei olnud vagur ja alandlik nagu meile sellest teinekord õpetusi jagatakse, ta oli erakordselt radikaalne ja ootas radikaalset järgimist oma jüngritelt.

Kogudus

Kogudused kus õpetatakse alandlikkust kui rituaale, ei ole fookus Jumala vaimul ja Jeesusel, tema väel, tema jüngritel, nende tegudel, vaid koguduseliikmetel.

Ka algkoguduses oli suured pinged sünagoogiga, olid tugevad vastuseisud, nii nagu seda olid pinged usujuhtide ja Jeesuse vahel. Jeesus muretses selle pärast, kas mingi tegu oli õige või õiglane, mitte sellepärast, kas seadust rikuti või mitte. Jeesus toimis teades et see oli Jumala tahe. Rõhk oli väärtushinnangute konfliktidel, usulistel vaidlustel ja poliitilistel konfliktidel. Tema jüngrid peaksid hülgama pettuse ja teskluse, muutes haavatavaks ning hakkama teenima selleks ja selle nimel, mis oli misjonikäsk. Kuid ei maksa arvata, et jüngrid teda kohe mõistsid. Kaugel sellest. "Ärge kartke neid" ütles Jeesus jüngritele (Mt 10:26). Ehk ta kutsus üles. Hakake vastu! Seega tuleb midagi ette võtta.

Kummaline on see, et meie keskel on nn väga alandlikke juhte, aga ärge imestage, kui te ühel päeval avastate, et see oli teesklus. Paljud on näinud seda oma silmaga. Ühel hetkel tuli välja tegelik pale. Selgus et nad olid osavad teesklejad - alandlikud, nagu nad ise õpetavad. Vahel põhjustab seda faktide või eesmärgi varjamine.

Huvitav on see, et kui inimene midagi piisavalt kaua harjutab, siis see saabki temale. Ühel hetkel ta ise hakkab uskuma oma "alandlikkusesse". Ja ta siiralt usubki, et ta on õige mees.

Aga alandlikkus ei ole kasinus, ega tasadus. Armastus ei ole alandlikkus, isik, kes alandab kedagi.

Kui me oleme Vaimus, siis käigem Vaimus (Gl 5:22,25). Kui me räägime kodukorrast ja kuskil esineb korratust, siis mõelgem, kas on vaja alistumist või tuleks hoopis rõivatuda Kristuse rõivastega. Kuid ärgem võtkem enestele inimeste rõivaid, vaid olgem rõivastatud uude inimesse. Kas sa üldse tead, mida tähendab rõivas? See on staatuse sümbol. Kui sa kannad politseiniku riideid, siis sinusse suhtutakse kui riigi esindajasse. Kui sa saad Jumala riided, siis tuleb kanda neid väärikalt, mitte teeskluse või alandlikkusega, vaid armastuse ja väega.

Copypaste kristlased ja isikukultus

Kuid see ei ole copypaste - Kristuse inimeste tootmine, vaid ühe näo ja teoga. Kristlane 1, kristalne 2, kristlane 3 ... Pühitsemine ei ole tema näo jäljendamine, vaid isiklik areng. Kristus ei nõua et sa loobuksid oma isikupärast. Ta ei soovi, et sa vahetaksid oma talendid tema iseloomu vastu, vaid teeniksid teda sulle antud talentidega.

Jumal lõi inimesele ainukordse iseloomu ja varustas teda andidega. Ta ei oota oma esindajatelt, et nad loobuksid oma eripärast või näost, muutuksid marjonettideks.

Igal inimesel on ainuomased võimed, mida tuleb kasutada. Kui sa aga valid alandlikkuse, siis sa oled halb sulane. Sa oled see, kes sai isandalt talendi ja peitis selle maa sisse. Loodan väga, et sa pole jõudnud sellise olukorrani, kus sa said isandalt 10 talenti ja peitsid need ära, selle asemel et nendega kaubelda ja teenida Jumalat.

Kristus ei eelda, et sa oleksid oma juhile ettur, keda võib igal ajal tõsta sinna kuhu juht heaks arvab ja ka ohverdada oma ürituse nimel või isikliku huvi või eesmärgi nimel. See meeldiks sektijuhile, kuid mitte Kristusele. Kaasaegses ühiskonnas ei vii see ühismõrvani, küll aga viib see ühissurma vaimulikult.

Juhid võivad nõuda mis iganes kohustusi. Mõned nõuavad andumist kümnises, mida oli õigust koguda vaid leviitpreestritel. Mõned nõuavad vankumatut kuuletumist - "alandlikkust", kust on vaid üks samm isikulutuseni. Igasuguseid nõudmisi on. Kuid iga kristlane peab võitlema oma pärja eest ja jooksma oma võidujooksu. Selle tõttu tuleb olla kaine, kasin ja sageli ka loobuda sellest, mis koormab või takistab.

Ärgu võtku keegi teie võiduandi!

Armastus on usaldus

Kristlase vaimuliku võidu saladus temasse vaenulikult suhtuvate inimeste üle seisneb teadmises, et tema isiklikus elus, nagu Jeesuse elus, võib olla vaid ainus vaenlane - hingevaenlane ehk deemon või saatan.

Kristlane teab, et saatan on kasutanud ja kasutab ära inimesi ka edaspidi, igal võimalusel, seda inimeste enese teadmata. Inimesed ei teagi mida nad teevad. Kui inimesed saavad aru, kuidas neile kott pähe tõmmati, siis nad tunneksid imestust: "Kuidas see on võimalik?! Kuidas ma nii rumal olen!?" Kuna nad Jumalat ei usu, siis ei tule neil pähegi selline petmise võimalus. Mõned ütlevad: "Mis deemonid?! Kes see jumal on! Nalja teed või?" Aga deemonid kasutavad ära inimeste teadmatust.

"Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" Aga nad heitsid liisku tema rõivaid jagades. Ja rahvas oli jäänud seisma ja teda vaatama. Aga ülemadki irvitasid Jeesuse üle: "Teisi on ta päästnud, päästku iseennast, kui ta on see äravalitu, Jumala Messias!"Ja ka sõdurid teotasid teda, astudes ta juurde, tuues talle äädikat ja öeldes: "Kui sa oled juutide kuningas, päästa iseennast!" Aga tema kohal oli ka tahvel: See on juutide kuningas. Lk 23:34 jj

Nad ei teadnud, mida nad teevad. Saatan pani nad oma tahte järgi: võõrast vara omandama (kuigi hukatava esemete jagamine oli "töötasu"), irvitama, teotama...

Inimesed on oma tegevuse õiguses nii veendunud, kuid saatan on neid lolliks teinud ja ainult Jumala vaim saab siin avada mõistuse. Kui Püha Vaim seda ei tee, siis inimene lihtsalt ei aima, et teda ära kasutatakse. Selline on vaimumaailm, karm reaalsus!

Tuleb palvetada nende eest, kes teid tagakiusavad. Et Jumal nad saatana mõju alt vabastaks (2Tm 2 ptk). Muide, seda soovitan ka ateistile. Jumal kuuleb kõigi palveid, isegi juhul, kui inimene Jumalat ei usu. Jumalale meeldivad üllatused. See on tema viis avaldada oma agape armastust ja ettehoolt või eelarmu kaugel enne seda, kui inimene teeb oma otsuse Jumala kasuks ja temast saab kristlane. Isegi kui temast ei saa kristlast, siis Jumal ei kahetse midagi, mida ta inimesele pakub. Ta on Jumal :)

Deemonite kõigi kavatsuste ja rünnakute eesmärk seisneb ju selles, et me esmalt laskuksime oma vaenlase tasandile ja madalale tasemele ning vastaksime kurjale kurjaga. Seda nimetatakse vaimulikuks sõjapidamiseks.

Kui inimene vastab kurjale heaga, ei saa deemon teda valitseda, aga niipea kui inimene ärritub või asub kätte maksma, viha pidama, on saatan võitnud esimese lahingu. Kuid lahingu võit pole veel sõja võit. Inimesel tuleb panna tähele Jumala Vaimu märguandeid ja teha selle järgi. Häda seisneb selles, et uskmatu ei tee vahet. Sageli ka noored kristlased, kui emotsioonid üle pea kokku keevad. Nii inimene loovutab ise oma meelevalla ja õigused. Seejärel kaob selge arusaam, mis on Jumala täielik tahe ja mõistmine antud olukorras.

Jeesus puutus korduvalt kokku olukordadega, kui keegi tahtis kätte maksta või vastata rünnakule rünnakuga, kuid Jeesus kutsus korrale - k.a jüngrid, ta ei pidanud inimesi oma vaenlaseteks. Ta vastas Peetruseles: "Tagane minust vastupanija (saatan)!" (Peetrus ja saatan!?) olukorras, kus Peetrus lasi deemonil end haneks tõmmata. Kuid selle vea tõttu ta veel ei jäänud ilma Jumala soosingust ja Kristuse armastust tema suhtes.

Jeesus oli vaenujalal deemonitega, aga Kristus oli alati deemoni õnnetu (rumala) ohvri, inimese poolel. Lõpuks apostlid omandasid vilumuse teha vahet hea ja kurja vahel. Peetrus kirjutab: "Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata." 1Pt 5:8.

Niisiis, armastus võidab ära kurja, aga mis tingimusel? Piibel kirjutab "Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest." Jk 4:7.

Alistumine tähendab usaldamist, usaldamine uskumist, et Jumal on suurem ja kontrollib olukorda. Armastus on usaldus. Usaldus, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks (Rm 8:28). Jumal on armastus.

Tagasihoidlikus pole voorus

Tagasihoidlikus on nõuka ajast kätteõpitud viisakusreegel, mis tegelikult iseloomustab pigem variseri kui tölnerit.

Kes ei oleks meist saanud juhiseid kuidas öelda ei. Kui me vaatleme keskmist eestlast kuidas ta käitub toidulaua juures, siis on kõigile teada, et eestlane ei võta taldrikult viimast tükki. Kui see tükk lasta laual ringi käima, siis kõik viisakalt tänavad ja annavad näiteks valetunnistuse: mul on kõht täis. Seda ka juhul, kui tegelikult nad tahaksid veel üht tükki. Aga viimast tükki taldrikult eestlane ei võta. Selline võlts käitumismudel "istub" sügavalt sees vanemate eestlaste loomuses, eriti märkab seda keskealiste ja vanemate inimeste puhul. Nooremate puhul seda esineb harva.

Käesoleva postituse eesmärk ei ole hakata lahkama eestlase kummalisi kombeid - tõin vaid ühe näite. Kuid fakt on see, et sarnane tagasihoidlikus on nõuka aja pärand. Nõukogude Liidu kommunistlikule parteile oli kasulik kasvatada oma jüngreid, kes tegelikult oleksid käsumeelsed ja parteikuulekad orjad. Selline ideoloogia oli suisa eeskujuliku oktoobrilapse või ka pioneeri kohustus! Kapitalismis kehtivad etiketireeglid, kuid tagaishoidlikus ei ole voorus. Tagasihoidlikus ei ole voorus ka piiblis.

Nüüd võivad mõned teha siinkohal suured silmad: "Kuidas nii?" Kas piibel mitte ei õpeta tagasihoidlikust? Piibel ju kirjutab vaimu viljadest, kus ühe omadusena tuuakse "tasadus" (Gl 22:23). Ka naistele pannakse südamele olla alandlikud oma meestele. Lastele samuti. Palju teisi sarnaseid juhiseid! Kuid "tasadus" ei ole tagasihoidlikus.

Ütleks nii et tasadus on kasinus. Näiteks sportlased on kasinad teatud tegevuse suhtes, nad peavad pühenduma eesmärgi suunas. Kuid nad ei ole tagasihoidlikud, sest kui nad seda oleksid, siis nad ei saavutaks eesmärke. "No ma ei tea, kas ma ikka viskan oda kaugemale? Pole viisakas." Paulus õpetab selgelt: jookske püsivusega teile määratud võidujooksu ja ühel päeval te saate ka võidupärja.

Selles mõttes paljud kirikud õpetavad sarnast pseudovoorust - võltsalandlikkust, kuna see on neile kasulik, omamoodi kiriku mainekujundamine.

Kuidas kuulutada evangeeliumi tagasihoidlikult?

Kuid kristlase eesmärk ei ole olla tagasihoidlik, vaid elada kristust.

Kristus näib esmalt tagasihoidlikuna. Ta nimetas ennast talleks. Kuid ta oli ka juuda lõvi!

Talleke on ju imearmas loomake, kes on meie meelest väeti. Kui te aga olete käinud loomalaudas, siis te näete milline tall või lammas tegelikult on. Inimesel on võime kanda üle väärtused, mida ta arvab et need võiksid olla kellegil. Hunt on paha. Jänes on hea. Kuid lambad ei ole sugugi tagasihoidlikud.

Jeesus rääkis loo kadunud lambast. Lambad on väga aktiivsed, impulsiivsed ja uudishimulikud olevused. Keda küll ei saa võrrelda kui tagasihoidlikke olevusi.

Eestlase tagasihoidlikus on tegelikult varjatud uhkus.

Kui te tahate teada, milline eestlane tegelikult on, siis tehke talle midagi sellist, mis paneb ta enam-vähem piinlikku olukorda - ja te näete, kes ta tegelikult on. Sest sellised olukorrad paljastavad eestlase loomuse. Tavapäraselt kõrgem enesehinnang, eneseuhkus, kõrkus jpt pahed. Te võite proovida, selline test töötab alati - eestlase puhul. Vähe on neid, kes on "tasased" selles mõttes mida piibel õpetab.

Kui Kristus oleks olnud tagasihoidlik, poleks mina täna krtistlane.

Keskmine eestlane küsib umbes nii: ega sa ei taha ....

"Ega sa ei taha, et ma palvetan su eest!" Kui Jeesus oleks küsinud haigete käest, ega sa ei taha terveks saada, siis poleks mitte keegi terveks saanud.

"Kas ma tohin sinu juurde tulla?" Jeesus ei küsinud Sakkeuse käest, kas ma tohin sinu juurde tulla. Sakkeus oleks kahtlemata vastanud: tule! Aga Jeesus kasutas oma meelevalda. Ta ei olnud tagasihoidlik. Milline inimene on tagasihoidlik, kui ta võtab piitsa ja paiskab segi rahavahetajate lauad?

"Kas ma tohin pesta su jalgu?" Te ei leia sellist küsimust. Jeesus pesi jüngrite jalgu. Kuid ta sidus orjavöö enese ümber märgiks. Meie aga teeme sellest pseudoõpetuse: supper alandlik. "Te peate olema sama vagusad!" Me teame, et üks jünger oli eriti uhke. Ta ei lubanud oma jalgu pesta. Aga Jeesus ütles, kui mina seda ei tee, pole sul minuga osadust! Uhkus pidi lahkuma.

Meie küsime, kas ma tohin palvetada ja panna oma käed sinu peale. Jeesus võttis muda ja määris sellega inimest ja sülitas silma või sülitas kõrva. Kas ta küsis: "Kas ma tohin sind poriseks teha?"

Nüüd aga võtke lahti piibel ja lugege evaneeliumid läbi. Ükski jünger ei olnud tagasihoidlik! Kui keegi leiab koha kus Jeesus käitus tagasihoidlikult, siis palun - kirjutage! Tagasihoidlikus on kõige suurem eestlaste takistus evangeeliumi kuulutamisel.

Wilkerson: peame tõusma Püha Vaimu väes

Enne kui Davidist, siis paar mõtet iseendast ja meist! Davidi post järgneb, paikneb all.






Mulle on sageli öeldud, et

• "Kuule, sa siin kirjutad selliseid vägevaid asju mida kõike teha, aga kas see on ikka võimalik?"
• "Kas sul on vägi ja meelevald?"
• "Kus on su viljad?"
• "Miks sa tänaval ei kuuluta?"
• "Kas see sõna, mida sa õpetad, kas sa ise ka selle järgi elad?" jt - väljakutsuvaid küsimusi.
  

Küsimused meelevallast.

Aga mind on õpetatud järgima Jeesust.

Piibel kirjutab kuidas seda teha. Küsimus meelevallast on igivana a´la "kes sa selline üldse oled" et sa selliseid asju õpetad inimestele? Kus sa said selle väe? Miks meie sinu meelevalla saamistest midagi ei tea?

Ja kui Jeesus oli pühakotta tulnud ja õpetas, astusid ülempreestrid ja rahvavanemad tema juurde ja ütlesid: "Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?" (Mt 21:23).

Küsimus polnud selles, et Jeesusel ei olnud meelevalda. Vaid selles, miks see meelevald ei ole saadud variseride (nt käte pealepanemise) kaudu. Miks "meie ei tea" sellest, kust sa selle said?

Kuid meile on antud kogu meelevald, seista rästikute peal - KARTMATULT - usus. Kahte pidi mõtlemata - ilma KAHTLEMATA! Panna vastu kuradile ja tema inglite väehulkadele ja kuulutada evangeeliumi, kõikide vahendite ja andide ja võimalustega, mis meie kätte on Jumal andnud. Seda tean mina. Nii usun mina.

"Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt" ütles Jeesus (Jh 10:18).

Ja Jeesus kutsus oma kaksteist jüngrit enese juurde ning andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust. (Mt 10:1) Ja Jeesus läkitas nad välja, andis neile ülesanded. Ta andis meelevalla veel ammu enne seda, kui nad said Püha Vaimu. Ja ütles: minnes kuulutage: Taevariik on lähedal! Nad tegutsesid Jumala nimel. Rahvahulgad kartsid ja ülistasid Jumalat, kes annab inimestele sellise meelevalla, kirjutab piibel Mt 9:18.

Ja Jeesus ütles neile: "Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Mt 16:18. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse (Jh 1:12).

Meelevald on kõigile, kes Jeesuse vastu võtavad. Mina olen tema vastu võtnud. Meil on õigus paluda Isa ees mida iganes meil vaja on "Jeesuse nimel". Jumal andis Jeesuse kätte kõik ja Jeesuse nimi on parim garantii! Isa juurde me saame Jeesuse tõttu. Meelevald on meil Jeesuse tõttu. Meil on õigus Isa ees meelde tuletada Jeesust. Ta ei saa seda mitte arvestada. Selle meelevallaga ma kuulutan kuradile lüüasaamist! Lahing on juba läbi. Võit on käes. Minu elu on veel ees, aga Jeesus võitis ära kurja. Meil on sama vägi ja meelevald.

Võibolla sa ei tea, et sa oled Jumala esindaja, kes Jeesuse nimel esindab Taevariiki siin - eestimaal, siis võta seda teadmiseks - ja võta vastu ka meelevald. See on sul olemas. See on sinu identiteet. Aga kui sa seda õigust ei kasuta, siis mitte keegi ei tea mitte midagi sulle antud meelevallast ja Püha Vaimu väest. Sul võib olla koolitunnistus, aga kui sa seda ei ütle oma tööandjale - ei kasuta seda, siis ta ei tea seda arvesse võtta. Ometi on sul see koolitunnitsus, mis annab sulle õigused. Kasuta oma meelevalda!

Aga David kirjutab täna:

---

MITTE IIALGI KARTES

Elades ja käies Vaimus oled sa pidevalt deemonlike jõudude sihtmärgiks ja nende poolt tagakiusatav. Kuid sa ei pea tundma hirmu ühegi deemonliku väe ees mitte kusagil ega iial!

Paulus oli pidevalt kiusatud deemonlike vägede poolt. Ta oli kuulutamas Pafose saarel, kui deemonid püüdsid sisse sõita: "Seal leidsid nad ühe juudi nõia ning valeprohveti nimega Barjeesus...kes pani vastu...püüdes maavalitsejat usust eemale pöörata." (Apostlite teod 13:6-8)

Barjeesus tähendab "Jeesuse poega" või "valguse inglit". Antud kontekstis oli see Saatan ise, kes püüdis Paulusele vastu seista. Kuid Püha Vaim tõusis esile apostli sees: "Aga Saulus...täis Püha Vaimu...ütles: "Oh sa kuradi poeg, täis kõiksugu kavalust ja kõiksugu kelmust, kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka Issanda sirgeid teid väänamast? Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb su peale ja sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!" Ja otsekohe langes Elümase üle pimedus ning ringi tammudes otsis ta talutajaid. Kui maavalitseja nägi, mis juhtus, hakkas ta uskuma, olles hämmastunud Issanda õpetusest." (Apostlite teod 13:9-12)

Paulus, olles täidetud Püha Vaimuga, purustas kõik pimeduse väed!

Sellest ainuüksi ei piisa, et sa kurvastad Saatana kiusamiste pärast! Apostlite tegude 16-ndas peatükis Paulus samuti kurvastas, mis tegelikult tähendas "häiritud olekut, rahutust". Ta lasi sel kesta üsna mitu päeva, kuni Püha Vaim tõusis ta sees ja ta käratas deemonlikele jõududele: "Nüüd aitab – küllalt! Jeesuse nimel - kaduge siit!" (vt. Apostlite teod 16:16-18)

Armsad, me nõustume liiga palju võtma vastu Saatanalt! Kuid varem või hiljem saabub aeg, kus ka meie peame tõusma Püha Vaimu väes ja ütlema: "Siit maalt ja küllalt! Ma käsin sind Jeesuse nimel – lase jalga!"

Kui sina võtad meelevalla ja käsid deemonitel kaduda, tõuseb Saatan su vastu kogu oma varustusega. Kohe peale seda, kui Paulus oli ajanud kurjad vaimud välja tolle vaevatud tüdruku seest Apostlite tegude 16:16-18, hakkas Saatan tegutsema. Ta õhutas kohu rahva Pauluse ja Siilase vastu ning korraga olid nad keset suuri raskusi.

Linna isandad lasid nad läbi peksta ja vangikongi heita. Ja iga piitshoobiga nende selgadel võin ma kuulda saatana häält, mis ütleb: "Nii et sa arvad end selle lahingu võitnud olevat? Sa arvad, et oled võimeline minu deemoneid välja ajama ja võtma meelevalda minu üle?"

Kuid kurat ei tundunud teadvat, et mida enam sa peksad Jumala sulast, kes käib Pühas Vaimus, seda enam kiitust sa temast välja peksad. Kui sa uputad ta raskustesse ja aheldad ta probleemide ning murede külge, laulab tema hoopis kiitust ja ülistust!

"Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid." (Ap.16:25)

Kui me tahame käia Vaimus, peame me ka uskuma, et Jumal on võimeline meid üleloomulikult vabastama igast Saatana sidumisest. Vahet pole, kui Jumal peaks selle tarvis kasvõi maavärina esile kutsuma, sest see on just see, mida Ta Pauluse heaks tegi: "Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla." (Ap.16:26)

Saatan püüab tuua su ellu kõige hirmuäratavama kiusatuse või katsumuse, millega sa eales oled silmitsi seisnud, sest ta tahab suruda sind süütunde ja hukkamõistu alla, kus sa lahkad end ribadeks. Kallis Jumala püha – sa pead tõusma Vaimus ja tõstma oma pilgu kõigilt oma olukordadelt ja ahelailt. Ära püüa kõike oma mõistusega aru saada, aga lihtsalt kiida ja ülista Jumalat, sest siis Ta kannab hoolt sinu vabastamise eest!

11. august 2010
David Wilkerson

Lisaks lugemist: Kas sul on vägi ja meelevald?