Ära võta seda pähe

Eesti keeles kasutatakse väljendeid: võta aru pähe (!), ma ei võta seda pähe, aru pähe panema, pähe võtma, kaine mõistusega, jt.*

Need väljendid on hingelised ja sekulaarsed**, mis kutsuvad üles asjasse suhtuma nn kaine mõistusega, milles Jumalal ei ole kohta. See on ideoloogilises tähenduses avalik hoiak seletada kõike mõistusega, mõistuse abil, nn ratsionaalse moraali alusel, kus kõrvale tuleb jätta argumendid jumalast.

Kuid inimene ei ole ainult hingeline, vaid on ka vaimne olend. Teadupärast kõike ei saa ratsionaalselt võtta ja ära põhjendada. Just nendes olukordades kõlab üleskutse "võta aru pähe!" või "aru pähe panema" eriti küüniliselt ja ülbelt.

Need väljendavad ideoloogiat ja selle hoiakuid, mis ülistavad inimest, tema intellektuaalseid võimeid, tema võimet teha selle põhjal järeldusi, mis aga tihti viivad valede otsusteni, sest kui eeldused on valed, ei saa ka järeldused olla teistsugused. Kõigel sellel ei ole vaimsete asjadega miskit pistmist.

Sellel on ka medali halvim näide, väljend: istus pähe. Kes saab inimesele pähe istuda?

Mitte keegi peale eksitaja, aga see on deemonlik. Olukord kus sõbrad püüavad kellelegi nö aru pähe panna, on väga tuttav olukord. Ka piiblist leiab sellised näited. Näiteks Peetrus. Püüdis Jeesusele mõistust pähe panna ehk teisisõnu pähe istuda. Kuid Peetrusele oli saatan pähe istunud. Jeesus tundis selle vaimselt ära. Ta hindas seda olukorda - võta mõistus pähe, vastupanekuga. Kellele? Ikka Jumalale! Peetruse meelest tundus Jeesuse tegu selline, kus ta peaks mõistuse pähe võtma.

Südmus. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Jeesus vastas Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.”

Peetrus mõtles inimeste viisil, st hingeliselt, mitte vaimselt. Peetruse meelest tuli Jeesust noomida ja teda korrale kutsuda. Ja seda Peetrus ka tegi, kutsus ta kõrvale kui oma lähedase sõbra ja noomis teda, võta ometi mõistus pähe! Kuid Jeesus ei lasknud Peetrusel pähe istuda, kelle pähe oli istunud saatan.

Apostel Paulusele oli see samuti tuttav teema, ta võtab selle kokku, kirjutab: Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt. 1Kr 2:14

Kõik kristlased on kogenud seda sama olukorda.

Nad tulid usule. Ja mida tegid nende lähedased? Nad rääkisid ja heitsid ette: võta ometi mõistus pähe! Püüdsid usklikule aru pähe panna. Pidasid teda imelikuks. Põlgasid ära ja hakkasid usule tulnud inimest vältima. Ühesõnaga, istusid talle pähe. Sest nende endi pea kohal oli deemon ja istub nähtavasti tänaseni. Kuivõrd nad ei suuda seda vaimselt tunnetada, sest vaimseid asju tuleb mõista vaimselt, aga see on neile - uskmatuil inimestele narrus.

Kristlasena me oleme kutsutud olema vabad.

Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! (Gl 5:1) "Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus," kirjutab Paulus korintlastele (2Kr 3:17) Aga isegi tollal pugesid kogudusse valevennad, kes ei olnud vaimsed, vaid maised, kes tahtsid inimestele pähe istuda ja neid orjastada, haarata neid oma mõjuvõimu alla.

Midagi ei ole muutunud siin päikese all.

Täna kohtame eneste ümber veel enam neid, kes tulevad teid nö korrale kutsuma. Ärge kuulake neid! Nad on hundid lambanahas. Terve ühiskond on kuradi võimuses. Kes kellele allub, kes keda mõjutab ja kogu tants käib vaid mõjujõu kauplemise ümber, vaimses maailmas sõda hingede võitmise üle. Lihtne. See on vaimne või halval juhul deemonlik. Elage otsekui vabad, ütles Peetrus. "Sest need, kes tõotavad teistele vabadust, on ise orjad, sest kellele on keegi alistatud, selle orjaks ta on saanud", kirjutab ta. (2Pe 2:19)

Kui teile tuleb keegi ütlema: võta mõistus pähe, siis võite vabalt öelda: tagane minust!

Te võite kõike pähe võtta, mis tuleb teie südamest, aga ärge võtke seda pähe, mis tuleb mõstusest. 

Sest see on petlik, hingeline, deemonlik. Jumala järgijat juhib tema vaim koos Püha vaimuga, kes elab tema südames. Kui sa paned tähele, mida su süda sulle ütleb, siis sa teed kõike õigesti. Isegi siis, kui see tundub sulle kummaline, aga usalda Jumala vaimu ja ta juhib sind alati õigesti ja tõeselt, nii et sa tihti alles hiljem taipad (mõistusega): "Oeh, kuidas ma küll selleni jõudsin, see on imeline!" Kasuta mitte ratsionaalset mõistust, vaid kasuta südant, ja mõistust, mis on antud sulle selleks, et sa suudaksid analüüsida vaimu tegevust ja käia koos Jumalaga iga päev.

Väldi kõiki neid, kes tulevad sulle aru pähe panema, sest sa ei vaja neid, neil endil pole seda peas. Kuula oma südame häält! Tee kõike, mida su süda sulle ütleb ja sa sa õpid tundma ja saad kogeda Jumalikku tarkust, mis on üle kõigi tarkuste. Jeesus tegi just seda ja õpetas oma jüngreid, kuidas need peaksid vahet tegema heal ja kurjal. Saatan tuli ka Jeesusele aru pähe panema, kiusas teda, aga Jeesus nägi läbi, sest ta mõistis, et vaimseid asju tuleb mõista vaimselt. Tee sina seda sama.

Jumalat sa ei pea pähe võtma. Jumal võetakse südamesse. Just seetõttu sa palusid, et kallis Jumal, tule minu südamesse. Sa ei palunud ju, tule mu pähe!? Sa võtsid Jeesuse vastu oma südamesse. Sealt sa saad tarkust ja kõike mida sa vajad eluks ja õnneks.


------------------------------------------------------------

Eesti keele seletavas sõnaraamatus:

*
aru pähe panema, aru pähe võtma
milleski arukas v. mõistlikus veenma; aru saama v. mõistlikuks muutuma. Sõbrad püüdsid talle aru pähe panna. Võta aru pähe, ära räägi rumalusi.

pähe võtma
midagi (kindlalt) nõuks võtma, otsustama. *Meie õde Juliana võttis äkki pähe, et tema läheb mehele. V. Ilus.

---

Vikipedias:

**
Sekularism (ilmalik-) on poliitiline ideoloogia, religiooni ja poliitilise võimu, kiriku ja riigi üksteisest eristumisest. Ühiskonnas need valdkonnad võivad olla ja peaksid olema üksteisest ka eraldatud.

Mõiste “sekularism” võeti inglise keeles esimest korda kasutusele 19. sajandil eeskätt ideoloogilises tähenduses. Kõigepealt tähistati selle mõistega õpetust, mille kohaselt peavad moraali aluseks olema ratsionaalsed arutlused inimese heaolust selles maailmas, kusjuures kõrvale tuleb jätta kõik arutlused jumalast või surmajärgsest elust. Hiljem kasutati mõistet “sekularism” üldisemalt veendumuse kohta, et avalikud institutsioonid, eriti aga üldine haridus, peaksid olema sekulaarsed, mitte usulised. 20. sajandil muutus selle mõiste tähendusväli mõiste “sekulaarne” vanemate ja laiemate kaastähenduste tõttu natuke avaramaks. Tihti kasutatakse mõistet “sekularism” koos mõistega “eraldatus”, mis on ligikaudne vaste prantsuse mõistele laicisme mida kasutatakse ka teistes keeltes, kuid seni mitte inglise keeles.

---

Kas Jumal toob kandikul ette

KAS JUMAL TOOB MIDAGI KANDKUL ETTE

Viis leiba ja kaks kala sündmus on klassikaline näide sellest, kuidas keegi nimetu noormees andis nö kandikul üle toidu ja Jumal jagas seda kandikul edasi tuhandetele.

Tibeerija lähedal. "Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi." kirjeldab Johannes. (Jh 21:3)  Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus.  Jüngrid jõudsid praktiliselt kaldale. Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Jumal tõi neile kalad kandlikul ette. Sarnane olukord oli templimaksu tasumisel. "Mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!" kirjeldab Matteus. (Mt 17:27) Samuti Kaana pulmas, vein oli lõpu korral. Jeesus lasi anumad veega täita ja käskis ette kanda. See oli parim vein.

Jumal on oma rahvast kogu aeg kandnud nagu kandikul

Kahjuks selle kohta on eestlastel omamoodi halvustav kõnekäänd. Hoia nagu si**a pilpa peal!

Jumala kandiku tehnika kehtis ka vana testamendi ajal nii suures kui väikses plaanis. Kui ta toitis oma rahvast kõrbes 40 aastat. Samuti indiviidi tasandil. Kui lasknaisel jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud anumast Jumala sõna peale. (1Kn 17:16) Paljud teised näited, mida te võite üles otsida läbi kogu piibli juba alates eedeni aiast, kuidas ta toob kandikul ette ja varustab inimest. Isegi riided asetas selga.

Kuid ta teeb seda neile, kes usuvad.

Kes aga vaidlevad, seavad kahtluse alla Jumala tahte, võimed. Nad arvavad, et saavutavad oma elus midagi tänu isiklikele püüdlustele. See on antikristuse vaim. Mille eesmärk on seada kahtluse alla Jumala arm ja tahe. Et inimene peab ikka ise ära teenima. Ennast päästma. On ju selline mõte kõigile tuttav: aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal.

Kas Jumal vajab inimese tegu? Ei. Ta valmistab ette, kutsub, päästab ja kannab läbi inimese, et keegi ei saaks kiidelda: näed, ma olen nii kõva tegija, vaata mis ma ära tegin enda heaks. Jeesus küsis otsesõnu: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”

Koos Jumalaga on palju suuremad šansid.

Kuni inimene taipab, et koos Jumalaga on tal palju suuremad šansid. Aga noh, kui ta tahab, las ta punnitab siis ise. Ta ei saavuta oma elus mitte midagi, kui Jumal oleks vastu. Salmide kogu ja koguja raamat kirjeldab just selliseid nüansse mitme nurga alt.

Kuid Jumal ei nõua meilt asju, mida me ei suuda teha. Miks? Sest ta teeb need ise.

Inimesed elavad pettekujutlustes ja ideaalides, kuid ühel päeval kukkub see kokku kui kaardimajake. Jumal ütleb: ma teen sulle kõike mida sa palud, kõike seda, mida sa ise ei suuda, seda teen Mina! Sest mina olen sinu Jumal. Ma tahan sind õnnistada täieliku õnnistusega, aga sa pead loobuma iseenda petmisest. Kui sul ei ole võimeid ja võimalusi, siis ära peta end! Tunnista seda. Kõigepealt tuleb tunnistada. Tunnistamine ei tähenda alla andmist.

Tule minu ette. Vaata, ma olen hea ja ma tahan seda sulle näidata. Ma teen sinu eest seda, mida sina ei pea tegema, aga sinult ootan ma seda, et sa mind usaldad ja annad need asjad minu hoolde mis sul üle jõu käivad. Sest minule pole miski võimatu. Mina tõin kandikul veini, leiba, kala, liha, vett, raha ja kõike muud, miks sa arvad, et ma ei saa seda sulle tuua? Sama küsimuse esitas ta oma jüngritele. Sestap ainuõige vastus on "Jah, ta toob kandikul ette." Ta on seda kogu aeg teinud.

KUULEB HÄÄLT. KELLE OMA?

Sa ei pea otsima hääli ega paluma häälega juhtimist. Jumal teeb seda mõnikord. Enamasti ta juhib usklikke sisemiselt. Ta räägib läbi sisemise tunnistuse või läbi sisemise vaikse hääle. Sel moel ta kaitsab oma lapsi väliste olude, rünnakute ja saatana eksituste eest. Püha vaim võib rääkida vahel autoriteetselt, kui selleks on vajadus, kuid enamasti mitte. Kuna sinu sisemist kanalit (sh sisemist tunnistust) ei saa pealt kuulata.

Püha Vaim on sinu sees ja tunnistab koos sinu vaimuga. Paulus ütleb, "Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed." (Rm 8:16) Või nagu heebrea kiri "Seda tunnistab meile ka Püha Vaim". Püha Vaim on tunnistav vaim. Sama kirjeldab Johannes, ta ütleb: " Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast." Ükski teine vaim ei tunnista Jeesust. Kui sa tajud, et siin on asi imelik, siis ära kuula seda vaimu. Sest Püha Vaim ei tunnista midagi iseenesest, vaid üksnes kõike seda, mida teeb ka Poeg. Sama põhimõtet õpetas Jeesus, kes ütles, et ta ei räägi midagi iseenesest, vaid seda mida ta kuuleb Isa tegevat.

Niisiis. Selline lihtne sisemine juhtimine on tulekindlel, mida tuleb järgida. Sinu sisemist kanalit ei saa pealt kuulata! Saatan võib panna su ümber kümneid deemoneid, kes kõik sosistavad, panevad su pähe mõtteid ning mõjutavad sind läbi teiste inimeste, aga ära tegutse selle põhjal. Kuula oma sisemist häält, mis on kodeeritud. See on kui digitaalallkiri. Seetõttu öeldaksegi, palveta vaimus. Sinu vaim palvetab, aga mõistus on viljatu.

Sisemist tunnistust sa võid usaldada praktiliselt alati. Kuid kuuldavaid mõtteid oma peas ja hääli pead alati testima. Kui sa ei tea kuidas seda teha, siis pöördu mõne venna või õe poole kellel on tarkuse sõna and. Jeesus testis alati kõik kuuldavad mõtted ja kasutas selleks tarkuse andi. Seda hingevanelasel ei ole. Seetõttu ta kasutabki piibli kirjakohti kontekstiväliselt. Ta teab sõna tsiteerida, aga sellega ei ole kaasas tarkust. Sellest me tunneme et ta eksib. Ta on eksitav vaim. Tema eesmärk on kõik ära rikkuda. Kuid sisemine tunnistus tuleb sinu vaimu sisse läbi Püha Vaimu ja see on kindel viis kuidas Jumal saab juhtida iga kristlast, eelkõige neid, kes pole veel vaimsetes asjades kogenud või neil pole vastavaid ande. Aga kui nad kuuletuvad oma sisemisele tunnistusele, siis neil läheb hästi. Ja nad on Püha Vaimu abil juhitud.

KÕIK VÕI MITTE MIDAGI

Kas kõik või mitte midagi

Enamus meie päevi kulgeb samal moel nagu piibel kirjeldab apostlite tegudes, nad tegid, aga ei saanud mitte midagi. On sul nii? Me töötame ja töötame, päevast päeva, aga ei saa mitte midagi.

Kui Peetrus läks kalale, siis oli see tavaline, kui ta tuli tagasi tühjade kätega. Ometi ta läks aga uuesti. Piibel kirjeldab, et ta tegi seda, sest ta oli kalur ja õigupoolest ta ei osanud muud teha!

Ka meil on samamoodi. Me teeme asju, kuna me oleme seda õppinud, aga õigpoolest me ei oskagi midagi muud tarka teha. Ja nii see kordub päevast päeva. Kuni?! Hetkel kui tuleb Jeesus ja ütleb: tee seda või tee nii. Ja tulemus on enneolematu! Meil on tunne, nagu me oleks saanud nö jackpoti. Kui varem ei saanud me mitte midagi, siis tänu Jeesusele, saame enam kui kõik see eelnev periood kokku. Selline on Jumal. Siis kui Jumal tuleb, tabab meid enneolematu kordaminek, millest me ei oska isegi unistada! Aga kui paljud meist on nõus ootama? Pigem oleme peetrused, kes lähevad ja teevad seda mida nad on harjunud tegema kuni elu lõpuni, millega ei ole loota teistsugust tulemust. Aga kuna me muud ei oska, siis me teeme nii. Ja nii see kordub päevast päeva...

Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.” Nad ütlesid talle: „Me tuleme sinuga kaasa.” Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles siis neile: „Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?” Nad vastasid talle: „Ei ole.” Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: „See on Issand!” Jh 21:3jj

Selline ajastus nõuab usku. Usaldust, ootamist, lähedust. Enamasti kibeleme midagi ette võtma, päris täpselt ise ka ei tea kas see õige ja vajalik on või ei ole. Loodame, et täna tuleb Jeesus ja ütleb: nüüd on sinu kord. "Võta nüüd!"

Võib kuluda päevi ja aastaid, enne kui leiab aset meie sündmus. Sa muudkui püüad ja püüad ja suurt ei midagi ning mõtled, milleks see kõik?! Mis mõte sel on? Kaua ma veel pean seda sama asja tegema? Ma vajan Jeesust! Jeesuse tulek muudab kõik. Lihtsalt toimetamine ei nõua usku, sa lihtsalt teed ja teed ja teed seda sama, küll aga ootamine. Oota õiget hetke! Püüda kala või püüda kala koos Jumalaga seal, kus tema sind juhib. See on eluvalik, kas kõik või mitte midagi. Paljud kalamehed räägivad veel aastakümneid lugu, kuidas neil ühel korral vedas, nad püüdsid midagi erakordset. Emamjaolt ei saa nad suurt midagi, aga vot tol korral, vau! See oli saak. See ongi see KÕIK.

Kallutatud meedia - obana!

Kas sa tead, kui kallutatud meedia tegelikult on?

Ka kristlased on nii või naa kogu meedia mõjusfääris ja tekib küsimus, mida või keda uskuda? Siinkohal väike rahvusvahelise meedia spikker. Kes juhib meedia kontserni ja kellega ta poliitiliselt seotud on. Saate ka vastuse küsimusele, miks suurem osa meediast ründab Trumpi ja kiidab Obamat.

TA EI ANNA ARMU KURJADELE

TA EI ANNA ARMU KURJADELE

Jumal annab armu halbadele, - aega meelt muuta, parandada. Aga ta ei anna armu kurjusele!

Ta on seda VT näidete varal korduvalt demonstreerinud. Ülemad, valitsejad, kuningad on vaid näited Jumala suuremeelsusest ja kannatlikkusest. 

Jumal peab vahel valima ka kahe halva vahel. Seetõttu, parem halb, kui kurjus.

Kuid Jumal ei anna armu kurjusele. Ta hävitab kurjad. Ta lükkab maha kurjad valitsejad, paljastab valitsused või meelevallad, häbistab neid avalikult, Kl 2:15. 

Ta on nõus hävitama suuri linnu, nii ta hävitas Soodoma, langes Niinevee, varises Jeeriko jt veel täna, teate küll. 

Ta ei lase kurjust valitsema, vaid lükkab need eemale. Jumal peab vahel valima ka kahe halva vahel. Seetõttu, parem halb, kui kurjus. "Olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad - kõik on loodud tema läbi," Kl 1:16. Uskuge Jumalasse, tema tegutseb ka täna!

Kuidas Jumal kutsub inimest?

Kõigepealt ta püüab pöörduda inimese poole ja köita tema tähelepanu. Ta võib seda teha mitmel erineval moel.

Sa võid märgata ennast tegemas ja mõtlemas asjadele, mida sa varem ei teinud või pidasid imelikuks. Nüüd pakub see sulle huvi. Näiteks leiad ennast ühtäkki mõtlemast usuteemal või üleloomulikel asjadel. Jumal juhib sinu tähelepanu neis asjus mistahes eseme, inimese või olukorra läbi. Ei ole olemas ühtegi kindlat viisi, kuidas ta seda sinuga teeb, sest ta võtab iga inimest väga personaalselt, sa oled eriline. Ei ole olemas kedagi teist nagu sina. Sa oled ainulaadne ja nii võtab seda ka Jumal. Kuna ta teab ja tunneb sind. Seetõttu ta valib tähelepanu äratamiseks just need viisid, mis sinu olukorras sobiv on, et sa märkaksid ja mõtleksid selle kõige üle.

Ta võib teha mõne ime enne sinu ja tema suhte algust, sest mõned inimesed ei usu enne, kui nad ei ole näinud imet, oma silmaga. Seetõttu nende inimeste tähelepanu võitmiseks ta võib tekitada nende silme all ka mõne üleloomuliku nähtuse või olukorra, mille üle sa hakkad mõtisklema. Veider olukord, mis tundub kummaline, erakordne juhtum, igatahes pole selles midagi tavalist. Või päästab sind õnnetusest, mis aga selle juures tundub eriti kummaline on see, et sa saad enne seda märguandeid, aga nii nagu ikka, alles pärast juhtumit mõtled, olin ma alles rumal, ma oleks saanud ju seda kõike ära hoida, kui ma oleks neid märke tähele pannud. Oma vaimusilmas sa tajusid neid, kuid pidasid totruseks.

See tundub samuti eriline, kui sa saad terveks emotsionaalselt või füüsiliselt mõnest pahest, millega oled sa pikki aega maadelnud, püüdnud ennast parandada, aga jõuetult. Näiteks võtab ära suitsetamise tahte. Päeva pealt. Kes on kaua suitsetanud, need on ainetest sõltuvad. Samuti on nad sõltuvad seltskonnast. See on emotsionaalne sõltuvus. Kellega ta varem koos suitsetas, kes neile suitsu pakkus ja kutsus koos suitsu tegema, kuid nüüd julgeb öelda: tänan, ei. Ühtäkki saab inimene hetkega vabaks ning ta ei tunne mingit sõltuvust, ta organism ei vaja enam seda ainet. Arstid teavad, et see ei ole normaalne, nii ei ole võimalik! Aga see ongi ime. Seetõttu tulebki näha, et selle taga ei olnud sinu tahe, vaid Jumala kutse ja pöördumine.

Siis ta võib su teele juhtida inimesi , kes on usuga kokku puutunud või samuti tunnevad huvi nende teemade vastu mida sina uurid, millega sa kokku puutud. Kus sa tajud, et su huvi usuasjade vastu on ebatavaliselt kõrge, palju enam kui enne ning sa mõtiskled selle üle iga päev, kuigi sa isegi ei mäleta, millal sa seda varem viimati tegid.

Ka võib sulle tulla imesid või üleloomulikke nähtusi, nägemusi, kummalisi unenägusid, ingleid ja kõike muud vaimumaailmast.

Võimalik, et sa astud läbi mõne kiriku ukse ja satud jumalateenistusele või jääb sulle poes silma mõni esoteeriline raamat. Kummaline, sa võtad selle kätte ja lappad seda. Ise ka ei tea, miks sa seda teed.
Sa võid lugeda piiblit. Kuid enamus sellest tekstist jääb arusaamatuks, tundub igav, kummaliselt väljendatud ja sa mõtled, mis sinul kõige sellega pistmist on. Aga, kuidas nad seda loevad.

Nii või naa, hakkavad su elus toimuma erilised nähtused ja leiavad aset sündmused, mis viivad su mõtted igavikulistele teemadele, kus sa leiad ennast mõtetelt: kes ma olen; mis minust saab; mis saab kui ma suren; miks ma üldse siin elan; mida ma elult ootan?

Inimene on oma põhiolemuselt vaimolend, kes suudab naerda, nutta, nalja teha. Loom ei saa aru huumorist. Selle mõistmine on omane vaid vaimolendile. See tähendab, et meie peas on mitut liiki mõtted. Elu ei ole ainult söömine, seks ja surm. Inimese sees on vaim ja peas olevad mõtted võib liigitada.

1. Minu arutused ja loogilised käigud ning teadmised.

2. Kellegi teise mõtted, kus sa vahel leiad ennast: imelik (!), et ma seda mõtlen! Ja kui see mõte avaldada, siis sa tunned piinlikust, õõvastust, võõristust ning seetõttu ongi need kellegi teise mõtted, aga sa ei tea kelle (?). Sulle need igatahes ei meeldi ja tunduvad võõrad. Ma ei taha enam sellest mõelda, on ju? Need võivad olla halvatahtelised, kavalad, eksitavad, näivad heatahtlikud, kui suurendavad halba kellegi suhtes. Inimene on mõjutatud vaimumaailmast sh deemonitest, ei tohi unustada.

3. Samuti mõtted, mis on tuntud kui kõhutunne. Inimesed vahel räägivad: mu kõhutunne ütles seda. Aga ma ei teinud, pidasin seda totruseks. Näed nüüd mis juhtus... Miski sinu sees annab sulle veel märku, annab mõtlemisainet, mis on oma eesmärgi poolest hoidev, lootust pakkuv, armastust väljendav, vahel ka noomiv (südametunnistus), kuid kindlasti need mõtted ei ole loogilised arutlused, kuidas sa lahendad mõnda matemaatika ülesannet.

Kuna inimene on loomult võimeline mõtisklema enda sees, suhtlema ja vastu võtma vaimseid mõtteid, siis ka Jumala pöördumine toimub vaimses sfääris, vaimutasandil - kolmes "lainepikkuses".
Kui Jumal kutsub inimest, siis see tabab ennast mõtetelt, millel võib olla üleloomulik iseloom, aga vahel ka täiesti loomulik tunnus või segatud, osake mõlemast.

Vaimumaailm mõjutab inimest pidevalt, ka tema enese teadmata, tahes tahtmata puutuvad kõik kokku ühel või teisel määral asjadega, mida on raske loogiliselt ära seletada. Loogika ongi selleks, et inimene suudaks kõige selle juures ellu jääda, käituda arukalt, mitte kergeusklikult ja naiivselt ning hukkuda.

Seepärast öeldakse vahel, ta on vaimulik, mis sisuliselt tähendab seda, et ta on harjutanud oma meelte abil vahet tegema headel, halbadel ning loogilistel mõtetel, et neid ära tunda ja seda kõike heas mõttes ära kasutada ning miks ka mitte, olla nõustaja. Ka vanemad usklikud on harjunud ja kogenud, kes võivad teha kõike seda mida vaimulikud suudavad.

Niisiis, kui sa oled midagi sarnast läbi elanud või kogenud, siis tea, et Jumal kutsub inimest tema elu jooksul paar korda. Inimese vaim võib olla nii koormatud kõige muuga, et ta ei pruugi kohe taibata, milles asi on. Nii kutsub Jumal inimest ja kui sa midagi sellist koged, siis on õige aeg! Jumal on pöördunud sinu poole. Pane tähele...

Kui sind hüütakse kuuldavalt

Piiblis on üks tore lugu sellest, kuidas Jumal hüüab meid kuuldavalt. Aga lugu iseenesest järgmine (1Sm 3 ptk 1 jj):

Ja poiss Saamuel teenis Issandat Eeli juhatusel; Issanda sõna oli
neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased.
Aga kord kui Eeli, kelle silmad hakkasid tuhmiks jääma, nõnda et
ta enam ei näinud, magas oma asemel,
kui Jumala lamp ei olnud veel kustunud ja Saamuel magas Issanda
templis, seal, kus oli Jumala laegas,
hüüdis Issand Saamueli. Ja tema vastas: "Siin ma olen!"
Ja ta jooksis Eeli juurde ning ütles: "Siin ma olen, sest sa ju
hüüdsid mind!" Aga tema vastas: "Mina pole sind hüüdnud. Mine tagasi,
heida magama!" Ja ta läks ning heitis magama.
Aga Issand hüüdis jälle: "Saamuel!" Ja Saamuel tõusis ning läks
Eeli juurde ja ütles: "Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!" Aga
tema vastas: "Mina pole sind hüüdnud, mu poeg. Mine tagasi, heida
magama!"
Aga Saamuel ei tundnud veel Issandat ja Issanda sõna ei olnud
temale veel ilmutatud.
Ja Issand hüüdis Saamueli veel kolmandat korda. Ja ta tõusis ning
läks Eeli juurde ja ütles: "Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!"
Siis Eeli mõistis, et Issand oli hüüdnud poissi.
Ja Eeli ütles Saamuelile: "Mine heida magama, ja kui sind
hüütakse, siis ütle: Issand, räägi, sest su sulane kuuleb!"
Ja Issand tuli ning seisis ja hüüdis nagu eelmistel kordadel:
"Saamuel! Saamuel!" Ja Saamuel vastas: "Räägi, sest su sulane
kuuleb!"

Täna hommikul juhtus minuga midagi sarnast. Olin veel üsna sügavas unes ja äkitsi kuulen selge ja kõlava häälega oma nime: "Margus!"

See oli nii selge, kõlas väga reaalselt. Ehmatasin üles ja tõusin voodis istuli. Kohe unepealt meenus Saamueli juhtum ja seetõttu jäin kuuldele, et kas nüüd tuleb uus kutse "Margus"?

Aga ootasin hetke, ootasin veel ja ei midagi. Jäin siis mõtlema, et see oli väga tuttav hääl. See ei saanud olla Jumala hääl ja heitsin tagasi pikali, aga jäin selle üle mõtisklema. Ja minu arvates ei olnud siin tegu mingi unenäo ega ka mitte Jumala kutsega, vaid see oli üks nali. Hingevaenlase nali.

Hingevaenlane suudab kõike imiteerida, aga me tunneme selle ära, sest tema eesmärk on vale, nagu maailmas tavaks on öelda: "Eesmärk pühitseb abinõu!" Ja see on vale motiiv.

Jeesus õpetas oma jüngreid, et tema lambad (jüngrid) kuulevad ta häält ja tunevad ta ära. See aga tähendab, et meis on võime mitte üksnes kuulda vaimseid asju, vaid ka võime vahet teha ehtsal häälel ja hingevaenlasel, kes ikka ja üha viskab nalja kristlaste üle ja mõne vimka, nagu öeldakse, et meil elu liiga lihtne ei oleks. Aga ärgem laskem sellest ennast häirida. Ei ole mõtet liigset tähelepanu pöörata.

Meis on Püha Vaim, kes toob selguse ja annab arusaamise vaimsetest ilmutustest, aga me ei ole üksi, vaid meil on abiline - Püha Vaim. Katsuge alati kõik läbi, mida te näete või ei näe, mida te kuulete või ei kuule ja kõik sündigu armastuses. Kui miski, mis ei ole armastuses, seda vältige!

Paulus kirjutab: üle kõige olgu armastus, Kl 3.14, sest Jumal on ja teeb kõike vaid armastusest ja kui midagi sünnib armastuseta, siis on see ajutine, nagu kõlisev kuljus (1Kr 13:1,2), hetke suudab teha kõva heli, kuid pea on see vaibunud.

Need inimesed, kes jäävad armastusse, need jäävad Jumalasse, sest Jumal on armastus. Armastus ei tee kellegile halba ega ei eksita inimest.

Jumala tarkus seisneb selles, et inimene uurib läbi kõik väeavaldused ja kui nende eesmärk on kahtlane või väär, siis väldib seda, ei lase ennast üle juhtida. Väeavaldused kaovad, tunnetus kaob, aga armastus kestab igavesti. Jeesus tegi need katsed edukalt läbi ja jättis meile hea eeskuju. Igale kutsele ei tohi avada oma südant ega pea ees vette hüpata.

Aga kui te kuulete Tema häält, siis ärge tehke oma südant kõvaks!

Kas sa usud või käid koos Jumalaga?

Kui palju sa usus käid, ei tähenda veel seda, kas sa oled usus või ei ole. Me võime olla usus, aga mitte käia usus. Me võime mitte uskuda Kristust, aga käia usus nagu kogu maailm, olenevalt siis sellest, millesse keegi usub. Mõni usub horoskoopi. Mõni usub loodust. Mõni usub raha.

Kas sa usud Jeesust? Kas sa käid usus? Või sa lihtsalt usud.

Võibolla sa oled turvalises tsoonis ja mitte miski ei kõiguta su meeli. Ei saagi kõigutada, sest sa ei liigu paigast. Sa võid uskuda et Jeesus on Issand, aga ka kurjad vaimud usuvad seda. Hoopis kõrgem tase on usk, mis tähendab usus käimist.

See aga tähendab turvalisest paadist vee peale astumist. Väga lihtne on Jeesust uskuda paadis. Vaatamata tormile, tundub paat turvaline koht. Aga kas sa usud Jeesust vaid siis, kui sa ei pea midagi tegema või usud Jeesust ka sel juhul, kui sa astud paadist vee peale ja sa ei tea, kas vesi kannab sind või mitte!

Piibel ei õpeta hüppama vette tundmatus kohas ega ka mitte Jumalat kiusama, ei eelda seismist pühakoha harjal, et sealt alla astuda. Jeesus ütles, sa ei tohi kiusata Issandat.

Vahest me võime ikka tõsiselt Issandat kiusata, aga ta ei lähe närvi, vaid on kannatlik. Vette hüppamine tundmatus kohas on hulljulgus, rumal, mõtlematu tegu, millel võivad olla saatuslikud tagajärjed, see ei ole usk. Sa võid uskuda, et vee all pole peidus kivi, aga see ei aita sind. Seetõttu istuvad mõned ratastoolis, aga Jumala omadus pole hulljulgus, vaid on mõistlik meel. 

Peetrus ütles (Mt 14:28): „käsi mind tulla enda juurde vee peale,“ sest ta teadis, et kui see ei ole võimalik, siis Jeesus ei ütle seda. Peetrus toetus Jumala sõnale.

Jeesus ütles „Tule!“ Kuid Peetrus ei hüpanud üle parda peakat, et siis püsti tõusta. Peetrus astus paadist vee peale, proovis ususamme, käia usus.

Usus käimine ei ole hulljulge või meeletu tegu, vaid Jumala tarkuses ja juhtimises käimine. 

Esiteks pidid jüngrid uskuma, et „see“ ei ole tont (vaim), vaid Jeesus ihulikul kujul. Kuid jüngritest uskus ainult Peetrus, et ka tema saab käia vee peal nagu Jeesus. Milline jünger sina oled? Kas see, kes usub, et Jeesus on Jumal, või see, kes käib Jumala tahtes?

Kui sageli me käime usus otsekui kinnisilmi, muhud otsaees ja mõtleme, mis jama on! Jeesus ei ütle, et ära mõtle, vaid ütleb, ära tunne hirmu. Tuult nähes lõi Peetrus kartma. Usu vastand pole ebausk, vaid hirm, aga usk ei ole hulljulgus, vaid lootus ja mõistlik meel. Ma ei usu, et Peetrus oleks astunud usus välja, kui Jeesus poleks teda kutsunud. Kui sa tahad vee peal käia, siis oota kuni Jeesus kutsub sind. Meil ei pruugi olla Jumala isiklikku kutset, nii nagu Peetrust kutsuti: tule! 

Kuidas me siis käime usus?

Kas umbusaldades, või tasaduses, samm sammult, vaadates, kuidas Jumal asjaga kaasa tuleb. Hea on, kui meid kutsutakse, aga kui palju Jeesus meid isiklikult kutsub, kuuldavalt, nii nagu Peetrust. Ei ole palju neid, kellele Jeesus ilmub.

Meie saame käia usus koos Püha Vaimuga. Just nimelt koos. Rahulikult. Vahel ootama kannatlikult. Ootamine võib olla proovikivi, sest me tahame tegutseda, kui meie südames on soov, me mõtleme, et Püha Vaimu põletav märguanne innustab meid. Kutsub meid. Aga see ei pruugi olla nii. Sest Püha Vaim ka keelab ja paneb meid ootama. Me ei saa aru, miks me peame ootama. Aga Jumal teab kõike. Me peame lootma ja usaldama Jumala igasugust juhtimist.

Usk on vaid pool õnnistusest kui me ei käi usus.

Usus käia on kõige raskem, mida kristlane kogeb. Paljud inimesed usuvad, et Jeesus on Jumala poeg, aga nad ei võta teda vastu, kuna siis tuleb hakata liikuma, muutuma.

Kus lained löövad üle pea ja näib, et kõik kukub kokku või sa ei vea kuidagi omadega välja, siis sa mõtled, nüüd ma olen kadunud. Tõesti või? Vaata tagasi! Analüüsi oma elu ja vaata tõele näkku, Jumal on sind kandnud läbi kõigist raskustest, kogu aeg. Iga kord sa mõtled, et nüüd läheb põhja. Kuid iga kord oled sa mingi põhjuse tõttu asjad lahendanud. Sest Jumal on sinuga. Jumal oli ka Peetrusega. Kui too hüüdis: „Issand, päästa mind!“ Siis Jeesus sirutas oma käe, haaras temast kinni, kuid ta ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Tegelikult oli Peetrus ainus mees, kes käis usus. Kõik teised jüngrid istusid paadis ja vaatasid pealt. Keegi ei öelnud, Issand, mina tulen ka. Ma tahan ka usus käia. Ma tahan ka tulla sinu juurde. Ütle Issand, et ma võiksin tulla vee peale! Peetrus ei olnud nõdrausuline, vaid need, kes olid paadis, turvalises tsoonis. Neid ei ohustanud uppumine. Oli küll torm, aga mis siis. Jeesus oli ju seal. Ja peagi vaigistas ta ka tormi. Jumal, kes on loonud maailma, kontrollib loodusseadust.

Kui meie usk lööb kõikuma, siis Jumal on lähedal ja haarab meist kinni ja noomib meid: miks sa kartma lõid.

Jumal treenib meie usku, usus käimist. Üks on kindel, mida enam sa proovid, seda enam sul tuleb usus käimist ja usukogemust. Tuleb olla ettevaatlik, et mitte muutuda enesekindlaks, vaid muutuge jumalakindlaks.

Kuidas me saame muutuda jumalakindlaks kui me ei astu välja?

Kui me ei proovi. Kui me ei ürita usus käia iga päev. Kõige raskem on käia Jumalaga just iga päev. Päev päeva järel. Üks päev korraga.

Jumal testib meid. Kas me usaldame teda täna, homme, ülehomme, üle-ülehomme. Jumala tahe on, et me käiksime usus iga päev. Käimine on püsitegevus, kus omal kohal on Jumalaga koos veedetud aeg, tema Vaimu lähedus, hingamine, puhkamine ja jõuvarude täiendamine ja mõistlik õpetus.

Küll on lihtne uskuda, kui sul on kõik kombes, sul pole olmemuresid, sul on materjaalne heaolu. Siis on lihtne kiita Jumalat, aga kas käid usus?! Sest sa võid uskuda, et Jumal on hea, aga usus käimine on tegevus, teadmata, mis juhtub edasi, samas teades, et Jumal kannab hoolt kõige eest.

Kui sul kõik on olemas, siis sa võid mõtlema hakata: "Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!" Aga Jumal ütles talle: "Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?" Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas." (Lk 12:19-21).

Kui sa ei tea, kuidas homne päev läheb, mõtled sa hoopis teistmoodi. Kui sul pole vara, mille peale loota, siis sa otsid Jumalat iga päev. Sa saad panna lootuse üksnes Jumalale! Kas see on halb? Ei ole. Jumal tahab meiega olla iga päev. Ta igatseb meie lähedust. Ta igatseb meie palveid. Ta igatseb meie ülistust. Ta igatseb, et me teeksime seda, milleks me oleme kutsutud. Tema valis meid enne, kui me siia sündisime juba emaüsas, ta vaatas meie peale ja mõlgutas oma mõtteid. 

Jumal on ustav, ta ei vea sind alt mitte kunagi! Kuigi vahete vahel võib ta meid läbi kasta nagu Peetrust, nii et sa hakkad arvama, et sa oled kadunud mees, kuid pane tähele, just selles olukorras sa hüüad teda appi. Et sa ei mõtleks mina ise, ma olen kõva mees, ma saan kõigega hakkma, ma võin hingata ja pidutseda, sest mul on vara, mul on positsiooni, mul on sõpru, mul on õnne. Jeesus ütles selle kohta: oh sa meeletu!

Jumal laseb laineid üle käia, et me ei paneks lootust muule kui vaid Temale.

Kui sa sellise eksami sooritad, siis, see ei tähenda veel seda, et sa oled pärale jõudnud! Ole väga kindel. Sind ootab ees korduseksam, sama katse, mõne aja pärast. Sest sa pead käima usus. Kui sa muidugi usud Jumalat. Kuidas sa käitud siis, edaspidi, kas sa käid ikka usus, tahab Jumal teada.

Meil tuleb valmis olla paremateks ja raskemateks aegadeks, üks on aga kindel, Jumal on meiega kogu aeg. Uskumisest on vähe, vaja on käia koos Jumalaga.

Alistuda Jumala armastusele = alistuda Jumala tahtele

Inimene vajab vaimuliku valgust ja tahtele alistumist. Inimesed talitavad kolmel viisil, on isemeelsed ja teevad endi meele järgi, paljud tahavad olla oma kaaslastele meele järgi, kuid vaid mõned tahavad olla Jumalale meelepärased. Kuid siin on üks probleem, „kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale“ kirjutab Rm 8:8.

Pole olemas niisugust jõudu, võimu ega väge kogu maailmas, mis kujundaks meie tahet Jumalale meelepäraseks kui vaid Jumala armastus, ja see antakse ka Jumala poolt. Ainult Jumala armastus suudab muuta meie südame ja suudab muuta inimese tahet, kui inimene otsustab teda järgida. Siis võtab Jumala Püha Vaim vangi iga meie sõna ja mõtte mis ei ole Jumalale meelepärane, et me suudaksime olla sõnakuulelikud. See pole raske, sest ka selles tuleb Jumal meile ise appi oma võime abil. Kui varem võis inimene iga mõtte järel sajatada sarvilist, siis uue inimese sees toimib Jumala vaim, kes võtab kõigil neil sõnadel sabast kinni ning lõpuks puhastab nii, et inimene ei vajagi krõbedat. Vaata, uus on sündinud! Meie tahe areneb ja meie usk kasvab (2Kr 10:15)

Meie kiindumused, tunded, mõtted, maailmavaade ja kujutlusvõime on kui psühholoogid, tekitavad hinges sõltumatult meie teadvusest ja tahtest, mõnikord isegi vastu meie mõistusele, mis tahab vastu hakata, aga Jumala Vaim tuletab meis meelde „Ei ole vaja. Ei ole hea.“

Meil tekib igatsus meeldida Kristusele, teha ainult seda, mis on temale meelepärane ja muutub armastuseks, lõpuks domineerib iga kristlase kõigis kristliku ja maise elu toimingutes ning ilmingutes. Kristlik elu. Selle faktori ilmnemise tulemused omistame Jumala Püha vaimu abile ja mõjule kristlase elus kui Jumala armastuse tegevuse tulemusele.

Kusjuures selline oma tahte alistumine Jumala tahtele loob geeniused, kangelased, märtrid ja pühad. Ma ei kirjuta siin erilistest inimestest, vaid piibel ütleb, kui sa oled kristlane, siis sa oled püha. Sa oledki see, kellest siin postituses kirjutatakse. See on sulle, kallis Jumala laps.

Isegi romantiline kiindumus ja ohvrimeelsus on üks võimalik väljund tahte alistumisest Jumala Vaimu juhtimisele. Üks Belgia käsitööline, Quentin Matsys (1466-1530), töötas nooruses sepana, kuid armastusest tütarlapse vastu, sai käsitöölisest kunstnik. Tema abieluettepanekule vastas kallim: „Ma väga armastan sind Quentin, kuid kellele meeldiks olla sepa naine? Aga kui sa oleksid kunstnik, joonistaksid pilte, siis küll võiks rääkida abiellumisest.“



Ühtki sõna lausumata andus Quentin kunsti õppimisele. Kuue kuu pärast ta maalis pildi „Ihnurid“, mida inimesed saavad veel täna vaadata muuseumis. Sepp osutus erakordselt andekaks kunstnikuks. Oma autoportreele viseeris ta sõnumi: „Armastus tegi minust kunstniku.“ Niisugune on armastuse jõud.

Kuid Jumala armastuse jõud ületab kõik inimlikud püüdlused ja ettekujutlused. Täna me võime lugeda piiblist, milliseid imelisi asju inimesed saatsid korda täidetud Püha Vaimust ja motiveeritud armastusest. Aga ma usun, et see armastus ja Püha Vaim ei jäänud ainult piibli kaante vahele, vaid seda me võime kogeda täna, kui me tahame. Kui me tahame alistuda Jumala juhtimisele, alles siis saab Jumal väljendada armastuse jõudu ja väge. Jumala armastuse võimet, millest aru saamine vajab mõistust, kuid ületab kogu mõistuse.

Kui sa tunned ära, et sinu elus on piinlikke asju, mida sa enam ei saa teha, siis see on Jumala armastus, võime, mis tuli sinu ellu siis, kui sa said päästetud ja see motiveerib sind loobuma asjadest, mis ei austa Jumala nime. Mõnikord teed sa seda alateadlikult, kuid ometi. Aga astu sammuke edasi, proovi teha koostööd Püha Vaimuga. Proovi olla juhitud. Sest sa oled Kristuse sõdur, kellel on Jumala sõjavarustus. Üks asi on enesekaitse, kuid järgmine samm on rünnak. Piibel kirjutab vaimurelvadest Ef 6:14-18. Uuri lähemalt, kuidas neid tuleb kasutada. Püha Vaim tuleb selleks appi. Palu teda, et ta juhendaks sind ja õpetaks, milleks sa saaksid kasulik olla ja kuidas sa saaksid veel enam alistuda Jumala tahtele ja armastusele. Sest alistuda Jumala armastusele võrdub alistuda Jumala tahtele.

Kes on temale kuulekad

Jumala juures ei või olla alistamatut orja ega isemeelset kristlast. Kristlastele, kes ei ole temale kuulekad, kuid kes end kuulekaks peavad, te esitab otsekohese küsimuse, mis te ütlete mulle Issand, aga te ei tee seda, mida ma olen teid käskinud. Tõeline Jumala järgija kuuletub ja teeb selle järgi täpselt. Ilma sõnakuulmiseta, samuti ilma usuta, ei ole võimalik olla Jumalale meelepärane. Kui meie usk ei ole juhtinud kuulekusele, siis meie usk on surnud. Jumal, kes kristlase on vaimust uuestisünnitanud, ei jäta teda ilma vaimse juhendamiseta. Jumal kasvatab kristlast. Tema kasvatusmeetod on äärmiselt lihtne ja praktiline, aga mõjuv. See ei erine vanemlikest meetoditsest laste kasvatamisel. Oma vaimulikke beebisid kasvatab Jumal samamoodi kui lapsevanem oma maiseid väetieid - näitab ette, räägib, kui vaja siis manitseb, nuhtleb, karistab ja lohutab ning andestab.

Piibel kirjutab: "Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda ta ka karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab. Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata? Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, te olete sohilapsed ja mitte pojad. Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada?" He 12:5-9.

Jumal avab meile Tema karistuse ja vaimuliku distsiplineerimise eesmärgi: "Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest. Üksi kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust, aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud."

Lihased vanemad, karistades lapsi oma äranägemisel, mitte alati ei juhindu õigetest motiividest, lubades viha ja mitmesuguseid kapriise laste kasvatusel. Milles on siis kasu? Et kristlased saaksid aru ja osa Jumala pühadusest ja nende elu võiks korda minna, areneda pühaduses ja olla püha. Teades, et kõik ühtlasi tuleb heaks, kes Jumalat armastavad, kes Jumala kavatsuse kohaselt on kutsutud olema pojad ja tütred ja juhitud. Jumal karistab meid meie kasu pärast. On väga kurb, kui me karistame oma maiseid lapsi, aga need teevad ikka kurja. Veel kurvem, kui Jumala lapsed pole talle kuulekad ja Jumala manitsused ja juhtimine ei lähe inimesele korda ega juhi meid lähemale Jumala armastusele ja pühadusele, mis on Jumala iseloomujooned. Jumala armastus ja distsipliin on kool, kuhu uuestisündides vastu võetakse ja see kestab maise elu lõpuni. Jumala tahe on püha, õnnistav, täiuslik ja seetõttu võib sellisele tahtele kuuletuda, seda täielikult usaldada.

Seepärast ükskõik, mis sinuga ka ei juhtuks, kui sa järgid Jumala tahet, oled kuulekas jumalalaps, pane tähele! "Hoia ennast ja ole rahulik, ära karda ja su süda ärgu mingu araks," kirjutab Jesaja 7:4. Ta võib öelda vahel ka "ära palu selle rahva eest tema heaks!" Aga ta ütleb veel "Kas te olete ilmaasjata nii palju kogenud?" Gl 3:4.

Kes on jumalamees?

Keegi on ära lugenud, et fraas "Ja Jumal ütles Moosesele: tee" kordub Moosese raamatutes vähemalt 50 korda. Jumal andis Moosesele käsu tee seda või tee teist ja need olid erinevad käsud. Mitte nii nagu lapsevanememad ütlevad lastele viis korda enne, kui laps üldse tähele paneb, et vanem räägib temaga rääkimata korralduse täitmisest. Sama palju kordi kordub ka fraas „Ja Mooses tegi...“ Ja Mooses tegi nagu Jumal oli käskinud.

Me oleme kaugel sellest. Pigem on nii, et kui Jumal ütleb midagi meile, siis sama palju kordi me vaidleme vastu ning leiame põhjused, miks mitte teha seda, mida Jumal ütleb.

Jumal otsib sellisel viisil ühe või teise töö jaoks sobivat inimest ja kuuletumine on otsustava tähtsusega, mille alusel Jumal valib välja kellega koostööd teha. Kellega ta saab arvestada. Kes ei vaidle vastu. Kes kuuletub ja usaldab. Kelle kohta võib Jumal öelda nagu Mooses raamatutes: „Ja Jumal ütles tee“ ja „Ta tegi nii nagu Jumal ütles.“

Filipi 2 salm 21 kirjutab: Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma. Mida tähendab laitmatu elu? Kui me teeme kõik nurisemata ja vaidlemata, et me oleksime laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed, keset põikpäist rikutud sugupõlve, kelle seas me paistame nagu tähed taevas (Fl 2:14-16).

Suuri Jumalamehi mõõdetakse nende Jumala tahtele alistumise järgi. Pane kirja, mida Jumal ütleb just sulle, aga jäta lahter ka selleks, kuhu pane kirja tehtud teod. Kas sa kuuletusid Jumalale ja tegid seda mida ta ütles? Kui sa seda teed, saab Jumal valida sind ja teha sinu läbi imelisi asju, sest Jumal otsib neid, kes on kuulekad.

Tunne iseennast

Korintlased, võttes vastu kristluse, need kellele korintose kiri oli kirjutatud, olid kuulsad inimesed asjatundlikuse poolest. Nad andsid kiiresti oma hinnangu ka apostel Paulusele kui vaimulikule kirjanikule ja õpetajale, öeldes "Jah, tema kirjad," öeldakse, "on küll kaalukad ja võimsad, kuid ihulikult meie juures olles on ta nõder ja sõna on armetu" 2Kr 10:10. Kreeklased olid uhked oma rahvuslike filosoofide üle, aga nende isiklikus elus oli vähe seda, millega nad oleksid neid eristada saanud teistest vaimulikus pimeduses olijatest. Kuidas on lood meiega?

Vastuseks kirjutab Paulus, et teisi tunda pole halb, aga iseennast tunda on oluliselt tähtsam. Seejuures meenutab neile Sokratese kuulsat mõtet: "Tunne iseennast!" Aga ta küsib, või te ei tunne iseennast, et Jeesus Kristus on teie sees. Eesti keelses piiblis: "Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus!" 2Kr 13:5. Kas sa tunned iseennast? Kas sa tunned seda Kristust enese sees, kellest Paulus kirjutab või sa ei teagi, et ta on olemas!

Mispärast enda tundmine nii tähtis on? Seepärast et see on nii tihedalt seotud Jumala tundmisega, Kristuse tundmisega. Kui sa ei tunne iseeneses Kristust ära, kuidas sa siis tunned Jumalat, kes tahab iga päev olla koos sinuga oma Vaimu läbi ja sind juhtida. Ainult Kristust tundes me oleme võimelised tundma, kes me ise oleme, missugused me oleme, kellele kuulume, kelle tahet täidame? Või me oleme isenedaga juba nii harjunud, et ei tule enam selle peale, et selliseid küsimusi esitada. Siis pole midagi imestada, et iga kristlane on endast paremal arvamusel kui teine kristlane, mõnest teisest kogudusest, arvates, et ta tunneb Jumalat, aga kuidas ta Jumalat tunneb, kui ta ei tunne iseennast? Igapäev me tõuseme hommikul üles, vaatame peeglisse ja tõstame oma pähe kujuteldava krooni, aga oleme ehmunud, kui teised seda ei näe ja lubavad endile õiguse omada meie kohta teist arvamust.

Kui sageli on nii, et neid küsimusi, mis meie elu jaoks ei oma mingit olulist rolli, me tunneme hästi; aga neid teadmisi, millest sõltub meie elu - igavene elu ja kordaminek, me ei oma. Kui me tunnemegi ennast, millised on meie tunded, meeleolud, ettekujutused, mõtlemine, harjumused, pahed, tahe, siis kui palju me teame ja tunneme seda Jumala vaimu, kes elab meie sees? Miljonid kristlased arvavad, et nad on kristlased, kuna nad on leeritatud, ristitud ja palvetavad, mida nad peavad kristluseks. Aga küsige neilt, mida nad teavad uuestisünni kohta, Püha Vaimu isiku kohta, kas nad üldse saavad aru, et neil on see Vaim? Kuidas see suhtlemine praktiliselt toimub? Jeesus ütles: "mina olen tulnud, et teil oleks elu" Jh 10:10. Kas te tunnete seda? Kas te tunnete tõde, mis teeb teid vabaks, nagu Jeesus väitis. Seepärast tuleb uurida, kas me oleme ennast tundma õppinud, kui me oleme kristlased, Jeesuse järgijad. Kuidas sa teda järgid, kui sa teda ei ole tundma õppinud?

See on iga kristlase kõige tähtsam ja otsene kohustus, sest mitte keegi teine ei või ega saa seda tema eest teha.

See aitas mind edasi

Sain ühe huvitava kommentaari. Aga Jumal juhtis mu mõtted mitte selle kommentaari sisu üle, vaid sinise lingi juurde "See aitas mind edasi", mis paikneb pildil kommentaari all.
(nb. Kommenteeriti teemat, mis on postitatud 8.07.2010).



Ja tõepoolest! Iroonia, aga see võttis mind muigele :)))

Ei ole juba kaua aega ennast nii hästi tundnud ja võimalik, et lähen selle asjaga edasi. Ma kirjutan edasi.

Ps. Sellele vaatamata - kallis kommenteerija, seda kommentaari ei avaldata. Aitäh sulle! Ole väga õnnistatud!

Kummaline, et see mõte aitas mind edasi?

See aitas mind edasi

Jumal armastab sind keset su katsumusi. Tema enda Vaim on sind juhtinud sinna kõrbe. Kuid samas on Tema enda Poeg juba läinud sinu eel, mistõttu Ta teab täpselt, millest sa läbi lähed. Luba Tal siis viia lõpuni oma töö sinu sees, mille tulemusena sa oleksid veelgi enam sõltuv Temast ja usaldaksid Teda. Sest siis tuled sa sellest kõigest välja ühe kindla veendumuse – ja
jumaliku kaastunde – ning jõuga, et aidata teisi.

David Wilkerson

Telekavabad aastad

"Kapitalismiohvrite Eest Seismise Ühing (KSEÜ) annab teada, et täna algas rahvusvaheline telekavaba nädal" teatas portaal Elu24. Siis mulle tundub, et tegelikult on see vaid üks võimalikest inforuumidest, millest kutustakse loobuma. Ma elan ilma telekata ja ei tunne sellest mitte mingit puudust. Otse vastupidi! Selle arvelt "tekib" väärtuslik aeg. Kui kõik tunnid kokku lugeda mida inimesed teleka taga ohverdavad meediaväljaandele, siis paljudel on see aeg pikem kui tööpäev. Telekas pälvib nende elus uskumatult suure osa ajast ja tähelepanust! Kas see osakaal on põhjendatud?

Inimesed on tuhandeid aastaid elanud ilma telekata ja elavad ka edaspidi. Ma ei näe mitte mingit põhjust, miks peaks teleka tagasi tooma (mul on telekas, kuid ma hoian seda kaugel). Teleka arvelt saab palju korda saata. Nii et kui keegi arvab, et igas kodus vaadatakse telekat, siis meil seda ei tehta. Samas mõnikord me vaatame saateid internetist, mõnikord erisaateid mõne sõbra telekast, kus juhtub, kuid telekas ei mahu meie pere päevakavva.

Elu24 kirjutab muuhulgas "probleem on selles, et niigi võtab inimene ebaproportsionaalselt suure osa informatsioonist vastu silmadega. Anname siis silmadele puhkust. Aga infot võiks selle nädalal jooksul ammutada näiteks raadiost."

Kas inimene sõltub telekast või raadiost, ma ei näe siin mitte mingit vahet. Küll aga arvan, et põhjus miks inimesed on sattunud infost sõltuvusse, seisneb selles, et nad arvavad, et kui nad jätavad mõne saate vahele, siis nad on ühiskonnast eemale jäänud. Nende peale vaadatekse viltu. Kuna nad ei tea teemas kaasa rääkida. Aga selline kartus on asjatu. Inimene ei peagi rääkima seda, mida see või mõni teine väitis ja ütles. Selle asemel võiks rääkida oma arvamusest. Ka kogu vajaliku info saab kätte igal ajal ja sobivas formaadis kui keegi vähegi seda tahab, näiteks internetist. Vahe on selles, et inimene sel juhul võtab aja ja töötleb infot valikuliselt, mitte ei ahmi kõike mis ette antakse. Kõigega pole võimalik kursis olla. Piisab kui inimene on kursis selle valdkonnaga, milles ta tegev on. Pidagem aega kalliks.

Kuivõrd telekavaba nädala üleskutse üks eesmärk oli anda puhkust silmadele, siis mina kutsun kõiki üles andma puhkust ajule! Mida see tähendab? Aga seda, et inimene ei pea ennast siduma tundideks lõputu infovoogude töötlemisega, vaid selle asemel anda puhkust mõistusele. Näiteks võib midagi ise luua mõne hobi korras. Miks oleks vaja ajule puhkust? Infot võiks selle nädala jooksul ammutada südamest. See tähendab olla vaimust juhitud.


Kui Emori uuringu andmetel vaatavad eestlased keskmiselt telekat 3 tundi päevas, siis kutsun ülesse inimesi olema vaimust juhitud 3 tundi päevas. Inimene kes püüab nädala jooksul olla südamest juhitud, peaks tegema pärisasju: suhtlema perekonnaliikmetega, rääkima lähedastega, palvetama üheskoos, rääkima ka sellest mida vaim nende südame vastu räägib ja oma igapäevaste asjade tegemisel pöörama tähelepanu ja arvestama senisest enam südamehäälega.

Nälgimise ime II osa

Jumal juhtis Iisraeli rahvast algul Suuri kõrbesse kolmeks päevaks ja hiljem läbi Siini kõrbe, mis on Eelimi ja Siini vahel, kolmandal kuul pärast lahkumist Egiptusemaalt tulid nad Siina kõrbesse, mis pöördus 40-aastaseks kõrberännakuks, kuni nad jõudsid Kaananimaa piirile. Rännaku ajal rahvast toidetakse lindude ja mannaga.

Kust nad said vitamiinid?

Pole vähimatki kahtlust, et nad said toidu otse Jumala käest, see tundmatu soomuse taoline, peenike nagu härmatis maas, mis kattis kogu maa valgeks, meenutas koriandri seemneid (2Ms 16 ptk), kuid maitse poolest nagu mesikook. Ja kui rahvas seda nägi, siis nad küsisid üksteiselt: mis see on? - heebrea keeles "man hu". Nimetus manna tuleb küsimusest, mis see on (2Ms 16:31), mida nad tunda ei saanudki (s 15). Aga Mooses vastas neile, see on leib mida Issand annab teile süüa. Mis aineid "see leib" sisaldas? Seda koguti kuuel hommikul seitsmest, aga kui päike läks palavaks, siis see sulas? Kas see oli kogu menüü, millest nad kõrbes toitusid 40-aasta jooksul? Ei olnud. Sest me võime lugeda, et nad peatusid vee ääres, kus olid palmipuud. Või võime lugeda, et kogudusetelk pandi püsti, selles algas ohvriteenistus. Kui toimus Aaroni poegade preestriteks pühitsemine kirjutab pühakiri: "võta üks noor härjavars ja kaks veatud jäära, hapnemata leiba, õliga segatud hapnemata kooke; tee need peenest nisujahust!" Mõni ütleks: see on ju jahu?! Tegelikult oli neil kõik olemas. Vahel nappis vett.

Kas nad olid vangistatud?

Teatud määral olid ja ei olnud ka. Neil oli "seatud" piirid, aga nad käisid ka "hüppes". Kõrbes liikudes puutusid nad kokku mürkmadude ja skorpionidega, aga ka "õnnistati" nendega, kui nad nurisesid, et "hing tülgastab seda viletsat toitu". Mooses tegi vaskmao ja kui madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama. Silmaga nähtavas kauguses jäi inimene elama. Kui see madu oli ridva otsas, siis võis olla nähtav umbes 5 km raadiuses. See oli nende turvatsoon, mis piiras teatud mõttes liikumisvabadust, kuid ei välistanud seda. Põhjamaa inimesel on kõrbest ettekujutus, kui suurest liivakastist, kuid "kõrb" on lai mõiste ja kõrberännak ja kõrb ei ole sünonüümid. Nii võime ekslikult ette kujutada, et Jumal isoleeris neid ühiskonnast, kuid see polnud nii. Nad liikusid edasi siis, kui tuli selleks käsk (2Ms 33:1). Kuid Jumal ei vangistanud oma rahvast liivamerre, nii ka menüü ei olnud üksnes linnud ja manna.

Kas Jumal näljutas nad surnuks?

Kindlasti oli 40-aasta jooksul paremaid ja halvemaid perioode, paljud surid rännaku ajal, kuid enamus surnuist siiski surid loomulikku surma. Jumal ei näljutanud neid surnuks. Lihalaual ei olnud üksnes vutid, vaid olid ka lambad ja veised. Manna ei olnud ainus leib, vaid neil oli ka tavapärane leib ja nisu ning teised tavapärasemad toitained. Kuid selles menüüs võis olla nisul eriline tähendus. Nisu aitab lahti seletada seda, kust nad said elutähtsad vitamiinid kõrberännaku ajal.

Kui neil oli nisu, siis neil oli võimalus panna seda idanema. Mitte külvata liiva, vaid panna idanema ja toidulauda rikastada vitamiinirikka nisuiduga. Selleks oli vaja vaid nisu ja vett. Igatahes nisuidud võisid olla üheks lisatoiduks. Pigem neil puudus puit tule tegemiseks, kui nisu leiva küpsetamiseks. Vee ja soojuse koosmõjul saab 24 h jooksul valmistada üsna maitsva, kuid äärmiselt rikka vitamiinipommi. Inimesed pidid tundma ka nisu teisi omadusi, kui vaid seda, et sellest saab jahu leivaks.

Kui ei sure, siis see jääb üksi?

See on mõistatus, mille ütleb välja Jeesus "Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi" (Jh 12:24).

Minu köögikapis on klaaspurk, kus ma hoian nisu ja kasutan seda vahete-vahel. Suretan neid välja! Idanenud nisu rikastab meid vitamiinidega. Idanemise juures on üks aga, seemne iga vähendab normaalse idanemise tõenäosust. Avastasin hiljuti, et nisu on kaotanud vähemalt poole oma idanemise elujõust. Nagu Jeesus ütleb, kui nisu ei kasuta külvamiseks, siis jääb see üksi. Ta jääb seemneks, millest saab teha jahu, kuid ta pole enam seeme, mis on "suremiseks" kõlbulik. Elu andmiseks peab seeme surema. Mida surm tähendab ühe seemne jaoks?

Idanemiseks see kastetakse vette ja pannakse sooja kohta. Mõne aja möödudes, hakkab seeme paisuma ja otsast tungib välja idu valge pea. Inimese usuga on sama lugu. Kui keegi ütleb inimesele: sa pead surema. Siis see hirmutab inimest. Kui aga öelda inimesele, et surm pole eemaletõukav, vaid on loomulik kristlik protseduur, kus kristlane visatakse vette tundmatus kohas, immutatakse läbi Jumala vaimuga, ning ta hakkab Jumala sõna jõu mõju tõttu vilja kandma. Piltlikult ajab otsast välja valge pea. Tärkab uus elu. Siis see inimene mõtleb: oo-jaa, ma tahan ka seda! Kuidas saab surra? Palun mulle üks surm.

Selline hoolas - seemnega ümber käimine, või niiske ellu äratamine on iseenesest pärsis meeldiv, eriti kui inimese vaim on elutu nagu kõrb. Kuid selles pesitsevad omamoodi mürgised elukad, kes teevad kahju inimese hingele. Aga koos Jumalaga on ka kõrbes elu võimalik. Kui keegi on kõrbes, siis kes ei tahaks juua?

Nisu seemnele antakse vett. See on just see, mida ta saab surmaks - oma enese mina suretamiseks. Kui põllumees toimetab seemnega, siis Jumal toimetab inimesega. Samal viisil. Kõik on harjunud mõttega, et nisu külvatakse mulda, visatakse kuhugi maapinna sügavusse. Kui me aga mõtleme, et mullas liiguvad ringi vihmaussid ja muud putukad, siis see tekitab meie hinges vastumeelsust. Ka Jumalale suremisest mõtleb inimene kui millestki vastumeelsest. Millestki, mis võib olla ebameeldiv. Kristusele suremine võib tunduda mudamülkas või konnatiigis suplemisena. Kuidas tegelikult on?

Kristlik seeme sureb oma elu kvaliteedi tõttu. Jumalal on kahtlemata väga hea meel, kuid surema peab ikkagi Kristlane. Jumal näitas ette, kuidas seda teha tuleb. Vastupidiselt Jumalale, inimene ei pea enam kannatama, sest Jumal juba kannatas. Kristlane ei kaota mitte midagi kui ta ego sureb Kristusele. Kristlik surm, on surm eluks. Püha Vaim teenindab ja kasvatab vägagi meeldival viisil. Ka ei tule üksi olemist, nagu Jeesus tundis ristil rippudes. "Mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?" (Mt 27:46). Selles surmas kristlane pole üksi. Kui nisu iva sureb, siis mis temast saab?

Seemne otsast tärkab kaunis idu, alguses tungib välja vaevumärgatav valge pea, mis sirgub kiiresti ja muutub roheliseks ja elujõuliseks. See pakatab elust, kuigi oli väeti. Aja jooksul saab sellest tugev "oks" mis kannab viljapead. Just selline saatus ootab kõiki neid, kes otsustavad risti maha panna ja jätta seljataha - selle hüljata. Need kes lähevad surmast läbi, ainult neile juhtuvad ilmumised, kes usus edasi liiguvad, vaid neid järgivad tunnustähed. Uskujad tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid ja see ei kahjusta neid (Mk 16:17).

Inimene võib ka mitte surra, ta võib sedavõrd imetleda oma ihu, mis lõpuks kaotab elujõu. Aeg töötab tema kahjuks. On vaid aja küsimus, millal lõppeb elujõud ja kaob idanemise võime. Keegi võib olla kadunud poeg, keegi võib olla kadunud lammas, mõni võib olla kadunud aare, pärl, kuid on väga kahju, kui temast saab kadunud nisuiva. Nisu, mis kaotas mitte üksnes oma elu, aga temast ei saanud kunagi viljapead, kuna ta kartis surra iseenesele.

Aga kuidas jääb nälgimise imega?

Me teen vahet kahel meetodil. Kui inimene vabaneb sõltuvusest nälgimise teel, siis selle ärrituse suhtes reageerib ihu. Kui keegi vabaneb sõltuvusest vaimsel meetodil, mis on üleloomulik, siis tema ihu ei taju midagi. Sõltuvus kaob. Kaob ka tahe uuesti proovida.

Ma olen vabanenud vaimsel meetodil, üleloomulikult. Lihtsalt ühel hetkel Jumal võttis ära sõltuvuse ja hiljem ei tekkinud ka mitte mingeid ihuga tuntavaid ärritusi. Kuigi oleks pidanud tekkima. Teatud sõltuvustega kaasnevad järelmõjud. Näiteks organism on harjunud saama ainet ja nõuab seda. See on kliiniliselt tõestatud. Kuid üleloomulikult vabanenud inimese ihu on puhas. See on Jumala ime. Inimene ei saa ise selleks midagi teha. Arstid saaksid anda sõltuvuste korral leevendavaid aineid, kuid inimene ei vajagi neid enam.

Kui keegi ütleb mulle, et sõltuvustest vabanemine on võimatu, siis ma ütlen: aga palun, ma räägin endast... soovite? Jumala jaoks ei ole olemas mitte ühtegi sõltuvust ega ka ainet, mille mõjust ta ei saaks inimest vabastada. See kehtib ka vaimsete haiguste kohta. Kui Jumal tervendab vaimuhaige, siis ta mõistus on kohe tagasi. Piiblis on sellised tervenemise näited. Need on üleloomulikud, kus Jumala vaim tuleb oma väega ja tervendab. Üleloomulik meetod "töötab" minu peal oluliselt paremini kui alljärgnev.

Aga ka nälgimise ime aitab vabaneda sõltuvusest, kuid vabanemine toimub loomulikul meetodil. Piltlikult inimese ihu "viskab" enda seest välja selle, mis ei kuulu organismi juurde. Kui üleloomulikul viisil võtab Jumala vaim ära tarbetu osa, siis loomulikul viisil teeb seda ihu. Nälgimise ime on oma olemuselt loomulik tervenemise protsess, organismis toimub puhastus ja mida suurem see on, seda enam kahjulikke aineid viiakse ihust välja ning nende uuesti manustamine tekitab vastumeelsust, kuid tahe ei kao. Jääb alati tõenäosus, et inimene ei suuda kiusatusele järgi anda ja proovib taas mõnuaineid või teeb midagi sellist, mis tekitab sõltuvust. "Kelle" tahtejõud tugevam on, see jääb peale. Nõrga tahte korral inimene satub uuesti sõltuvusse. Sellepärast on üleloomulik vabanemine suurem kui nälgimise ime. Kuid ma olen proovinud nälgimise ime abil vabaneda, siis - ka see töötab.

Kõik on võimalik sellele kes usub, ütles Jeesus, küsimus on meetodites, mida inimene proovib ja enam usaldab.

Kas Jumal juhib sind täna?

Mul on jälle rõõm tõdeda, et see mis mul südames on, pole ainult minu südames!

Eile rääkis Jumala Püha Vaim minu südame vastu, et pane kirja sõnum. Pane teade üles oma blogisse. Jumal räägib minu vastu kogu aeg, kuid see nõue oli eriti rõhuline.

Nii nagu ikka, võtsin kuulekalt pliiatsi ja hakkasin siis saadut üles kirjutama, panin kirja kõik sõnad. Seejärel panin teksti kodulehele. See pidi olema püsivalt nähtav. Lisasin selle vasakule, vaata "SEDA ON HEA TEADA". Aga sõnum tundus mulle esmapilgul imelik, sest ma mõtlesin, äkki siiski pole see kõigile.

Lisan oma sõnumi ka siinkohal uuesti.

SEDA ON HEA TEADA:

"Tegelikult ei oma tähtsust, kas sa tead seda, kes sa tegelikult oled. Isegi mitte see, mis su elu mõte on. Ammugi siis see, kui sa tead seda, mis saab sinust pärast surma. Kõik eelpool toodud kaotab tähenduse, kui sa ei ole aru saanud sellest, mida Jumal saab tuua sinu ellu täna! Kohe nüüd ja kuidas sa saad teda kogeda iga päev. Kas sa tahad seda teada?"


Täna selgus, et selline rõhuasetus pole üksnes minu südames. Sama mõte, kuid teiste sõnadega on aktuaalne ka David Wilkersonil. Viimasel ajal on sellist laadi "kokkusattumused" üha sagenenud. David on minu jaoks jumalamees, kes mind korduvalt on kinnitanud. See, mida Jumal talle räägib põhijoontes ühtib. Aga nüüd toon ära täies mahus tema täna saadetud teksti.


David Wilkerson kirjutab oma blogis.

SILMAPILGU PÕLVKOND:

Paljud kristlased loevad regulaarselt Piiblit, uskudes, et see on Jumala elav, ilmutatud Sõna nende elude jaoks. Ikka ja jälle, peatükk peatüki järel võivad nad Piiblist lugeda põlvkondade kohta, kes kuulsid Jumala häält. Nad võivad näha, kuidas Jumal rääkis oma rahvaga kord korra järel ja panna tähele juba vana tuttavat fraasi: „Ja Jumal ütles...“. Ometigi elavad aga paljud neist samadest kristlastest viisil, otsekui Jumal tänapäeval ei räägikski enam oma rahvaga.

Terve põlvkond usklikke on hakanud langetama otsuseid tuginedes ainuüksi omaenda tarkusele, pühendamata hetkegi Jumalalt või Tema Sõnast nõu küsimisele. Paljud lihtsalt otsustavad selle järgi, mis neile meeldib, paludes seda siis Jumalal lihtsalt õnnistada. Nad liiguvad edasi täie käiguga, paludes ainuüksi seda, et: „Jumal, kui see ei ole sinu tahtmine, siis peata mind!“

Me elame aegadel, kus inimesi on hakatud kutsuma „silmapilgu põlvkonnaks“, kuna nad langetavad eluliselt tähtsaid otsuseid vaid hetkega, silmapilgu vältel. Selle kohta on isegi üks bestseller välja antud, mis kannab pealkirja: „Silmapilk: Võime mõelda ilma mõtlemata.“ (Blink: The Power of Thinking Without Thinking.). Kogu raamatu sisu tugineb teooriale, mis käsib „usaldada oma instinkte, kuna silmapilgu vältel langetatud otsused on tõestanud end olevat need kõige paremad ja õigemad.“

Mõelge kõigele sellele soravalt kõlavale „silmapilksele kõnepruugile“, mida me enda ümber iga päev kuuleme: „See on sajandi pakkumine!! Te võite üle öö rikkaks saada, kuid võimalus selleks on ainult nüüd ja praegu!“ Kõigi nende lendlausete taga hõljub aga vaid üks vaimsus: „Silmapilk, silmapilk, silmapilk!“

Taoline mõtteviis on hakanud mõjutama ka meie kogudusi, kus otsuseid ei langeta enam mitte ainult „silmapilgu kristlased“, aga ka „silmapilgu jumalasulased“. Oleme saanud suurel hulgal kirju hämmingus inimestelt, kellede sõnum on üks ja seesama: „Meie pastor tuli tagasi „koguduste-kasvatamise konverentsilt“ ja teatas, et: „Tänasest päevast saab kõik olema teisiti!“ Ta otsustas, et meist peab üle öö saama üks populaarne ja trendikas kogudus ning ei palunud meil isegi palvetada selle pärast...Me oleme segaduses!“

Veel mõni aasta tagasi olid kristlaste seas levinud küsimused nagu: „Kas sa ikka palvetasid selle pärast? Oled sa küsinud Issanda arvamust selles küsimuses? Kas su õed ja vennad toetavad sind palves? Oled sa saanud häid juhtnööre ja nõu?“ Tahaksin küsida su käest, oled sa esitanud neid samu küsimusi? Mõeldes tagasi viimase aasta peale, siis: kui mitu tähtsat otsust sa langetasid, kus sa tõesti siiralt ja tõsimeeli viisid need asjad Jumala ette ja palusid nende pärast kogu südamest? Või, kui mitu neist otsustest said langetatud „silmapilkselt“? Põhjus, miks Jumal tahab omada täit kontrolli meie elude üle, peitub selles, et ainult nii saab Ta meid hoida eemal tõelistest kaostest, mis on just need, kuhu meie „silmapilksed otsused“ omadega välja jõuavad.

23. märts 2010
David Wilkerson

Mis su järjekorra number on?

Kui ma mõnikord sõpradega söömas käin, olen sattunud kohvikusse, kus antakse pärast toidu tellimist number. Üks selline koht on näiteks "Sõpruse" kohvik Mustamäel, Magistrali keskuse kõrval. Kui toit on tellitud, peab selle numbri asetama laual nähtavale kohale. Kui praad number "x" saab valmis, tuuakse see lauale. See number on oodatava lõuna tõelisus, nagu kirjutab Heebrea kiri 11 ptk salm 1 "Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus." Pärast seda, kui minu praad saab valmis, siis otsib ettekandja minu x numbrit. Kuidas aga teab taevane teenindus, kuhu tellimust number x tuua? Ka tema vaatab tellimuse numbrit x. Kui tekib küsimus, kas tellimuse eest on makstud, siis vaadatakse piiblist kirjakohta.

Vahemõttena ütlen veel seda. Mulle alati meeldib rõhutada, et taevas on ideaalne raamatupidamine, kus aktiva ja passiva on alati tasakaalus ja kõik palved kenasti registreeritud. Häda on selles, et inimesed kipuvad unustama, mida nad palunud on. Seetõttu Jeesus ühtelugu rõhutas: "olge püsivad" palves. See ei tähenda seda, et me peaksime lõputult korrutama seda, mida me tahame, vaid püsivus tähendab seda, et me saame asju järjekorras, kuidas me neid palume. Kui me aga ühel päeval palume üht, teisel päeval hoopis teist asja ja kolmandal päeval sootuks vastupidist, siis pole palved püsivad ega lähtu usust. Siis me oleme kui tuulelipud, kelle kohta öeldakse, ega me ometi ei arva, et me seda saame. Jumal saab aru, kui me palume kergemeelselt ja ühtelugu meelt muudame. Seepärast, kui me palume, siis pidagem ka meeles seda, mida me palusime, sest Jumal registreerib kõik palved.

Kas me peaksime uskuma et Jumal ära unustab soovi või ei tea kes tellija on?

Jumal kasutab tellimuste täitmiseks meile tuttavat korda. Kui Jumal tõi Egiptusest ära oma rahva, siis kõigile esmasündinuile kuuluti surma. Kõigile! Piibel kirjutab: "Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud" ja selgitab edasi "Aga veri olgu tundemärgiks kodadel, kus te asute, kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda je nuhtlus ei saa teile hukatuseks kui ma löön Egiptusemaad" (2Ms 12:13). Kui keegi arvab, et Iisrael puhas poiss oli, siis ta eksib, ka juudid ei jäänud puutumatuks Egiptuse jumalatest, ainus eelis oli see, et Jumal valis nad välja, aga nuhtlusest pääsemiseks pidid nad ennast pühitsema (2Ms 12:14) ja kojad verega märgistama (nummerdama). Nuhtlus tabanuks ka juute juhul, kui tema juurest oleks leitud haputaigent või ta koja kasvõi üks piitjalg oleks jäänud märgistamata. Märgistada tuli ukse pealispuu ja mõlemad piitjalad (2Ms 12:23). Jumal on väga täpne ja kõik toimub kokkulepitud korra järgi. "Numbrid" garanteerisid elu.

See ei nõua süsteemi, kui pastori jaoks kogutakse palvelipikud ja ta siis tsiteerib nende sisu oma äranägemisel või järjekorras või ette palvetab. See ei nõua ka usku, kui ta palvetab need ette kantslist. Algkoguduses see polnud nii. Mindi inimeste juurde või tulid nad ette ja nende eest palvetati. See oli osa teenimisest

Hoopis teine asi on see, kui pastor võtab palvesedeli, astub kanslist alla, tõstab selle üles ja küsib: "Kus see inimene on kes tahab terveks saada? Ole hea, tule siia ette. Palvetame!"

Esimesel juhul pastor palvetab, ma tean, et Jumal saaks seda teha. Aga ka hingevaenlane teab ja küsib "Ja mis siis?" Selline palve on heal juhul lootus. Usk teab et Jumal TEEB seda. Kellel on usku, pole mitte miski võimatu, eranditeta!

Usk ei tule sellest, et keegi on kuulnud. Tähtis on osadus praegu, käesoleval hetkel. Siin. Kohe. Kas me oleme valmis Jumala jaoks tegema mis iganes või lihtsalt arvame, et seda tuleks teha, kuna see on kunagi varem nii olnud - nii on tehtud ja öeldud. Usk põhineb sellel, mida Püha Vaim parasjagu teeb ja ütleb. Kogudus saab end ohjeldada rihmadega või neist lahti ütelda ja pöörduda Jumala demonstreerimise ja elava kõnelemise juurde, mitte lahus tegudest. Milleks palvetada kanslist? Kui inimene on kohal ja tema probleem käegakatsutavas kauguses. Jumal on suur ja mitte keegi ei saa olla takistuseks. Jumal saab väga hästi teha seda, mida ta tahab. Miks me ei taha näha siis, et pastor tuleks kanslist alla, paneks käed peale, kutsuks Jumala väe ja käsiks haigusel lahkuda! Käsiks terve olla.

Usk ei ole kahtluste puudumine, see on usalduse olemasolu. Palvetaja ei peagi tundma et tal on suur usk. Kuid ta saab alati olla sõnakuulelik ja palvetada vahetult. Pole mõtet ka testida, kas meil on NII SUUR usk, nagu probleem on, sest tegelikult harva on meil nii suur usk. Parem on kui me kiiresti reageerime, kuuletume. Hiljem saab tagasi vaadata, sõnakuulmine tuleb usust. Ühine usk tõmbab kohale taeva ("sinu riik tulgu"). Tema maailm saab avalikuks siis. Jumala vägi ei sõltu inimeste arvust, kas kohal on 2 või 52 inimest. See tuleb ühel meelel olevatest inimestest. Usu ühtsus toodab Jumala väge. (Jutt ei ole entusiasmist.) Ma ei pea silmas inimesi, kes oma uskmatust varjavad väljakutsuva käitumise taha, vaid inimestest, kes usu tõttu on julged. Tõeline usk on juurdunud meelevalda, usklik, kes teab kes ta on ning kellesse ta usub. Rahulikkus annab kinnitust Jumala usaldamisest, rahu on armastuse õhkond, kus usk kasvab. Selle allikas on Jumala rahu. Ei ole siin hingelist enesekindlust, ega otsustavat proovile panekut (väljakutse esitamist). Pigem ehk Jumalale alistunud süda, süda mis usub. Selleks et olla Jumalale meelepärane, peab uskuma. KÕIK piibli tervenemised toimusid usu tõttu. Kuigi vahel süüdistati Jeesust, et see tervendas Peltsebuli abil. Inimesed tehti vabaks ja tervendati nende usu tõttu. Huvitav fakt ehk seegi, et Jeesus ei saanud eriti suurt ette võtta kodukohas nende uskmatuse tõttu.




















Kogu Jeesuse vägi on meie käsutuses ja alati valmisolekus - MOOTOR ON SOE, kuid auto ei liigu enne paigast, kui inimene käiku sisse ei pane. Usk on Jumala mootori käigukast! Kui seda ei puutu, võib auto töötada kuni kütus otsa lõpeb, seal on sees hea muusikat kuulata, mugavad istmed nagu mõnes kaasaegses kirikus, ilmastikukindel katus, ole sees kasvõi kogu aeg! See on ilus asi, kuid see asi ei vii meid mitte kuhugi, kui käiku sisse ei lükka. Sest käigukast ühendab mootori ja rattad hakkavad liikuma. Enne võib auto veereda inertsist või allamäge, kuid mitte kunagi sinna, kuhu vaja on. Inimese usk käivitab auto liikumise. Usk on väga käepärane. Käigukang on tänapäeva autodel eriti mugavaks tehtud. Kui võti aitab mootori käivitada, siis käik paneb auto liikuma - auto sõidab. Nagu palve paneb Jumala kuulama, paneb usk Jumala tegutsema - vallandub vägi. Ka ei saa sa kohalt ära liikuda neljanda käiguga. Jeesus ütles väga selgelt. Alguseks piisab usust, mis on kõige pisem - sinepiivakese suurune, mis on tõesti väike kui võrrelda teiste seemnetega. Ei ole üldse vaja otsida suurt usku, piisab esimesest käigust! Kuid käigud aitavad meil kaugemale jõuda, lihtsalt säästame aega. Seetõttu on vahel ka suur usk vajalik. Kõik need käigud kuuluvad Jumalaga sõitmise juurde ning on vaieldamatult osa kasutusõigustest.

Pea siis meeles, et autoga sõitmist tuleb õppida ja autoga sõitma hakkamine pole kunagi auto käes, vaid autojuhi käes. Usu seda, palvevastus on sinu käes.

"Käik sisse!"

Realist usub mõistusega

Kristlus ületab realismi.

Enamus uskmatuid inimesi keda ma olen kohanud, tunnistavad ühest suust: ma olen realist. Nad peavad ennast realistideks. Realism on nende usk.















Kõik see mis puudutab kristlust, on nende jaoks ebareaalne. Tavaliselt sellised inimesed ütlevad: piiblilood on muinasjutt. Kui nendega rääkida, siis neil on olematu vaimne maailm. Piisab neil käia vaid reisil, kui nad juba tunnistavad "Enne kui ma Iisraelis käinud ei ole, tunduvad need piiblilood nagu muinasjutt." Seda tõdevad realistid! Nende usku toidab materjaalne: nende maja neli seina, auto maja ees, töökoht ja pangaarve, kuhu iga kuu laekub kindel summa. See on reaalsus. Realistid usuvad kõike seda, mis on silmaga nähtav, käega katsutav. Nad usuvad siiralt, et materiaalne maailm valitseb vaimse maailma üle. See on nende poolt aus hinnang.

Kuid see ei ole asi, mille üle võiks inimene uhke olla.

Jabur on uhke olla asjadest, kui on vaid aja küsimus, kui neid asju enam pole. Enamus neist inimestest peavad realismiks lihtsalt asjade kokkukuhjamist. Kuid materialsm tähendab palju enamat. Tihtipeale nad midagi erilist ei omagi, ometi on uhked oma materialismi üle, neil on usk loomulikku - materiaalsesse, mis on ülim reaalsus. See on nende valik. Neid on lihtsalt maast madalast harjutatud uskuma seda, mida nad näevad ja saavad katsuda. Inimesel on meeled, ja nende elu kujundab see, mida nad käega katsuvad või oma silmaga "kes on kuningas" näha saavad.

Kuid usk ei tähenda seda, et elatakse loomulikku maailma eitades. Kui mehaanik ütleb mulle, et mu auto kütusepump vajab vahetamist või varsti auto jääb seisma, siis on minu poolt rumal uskuda seda loomulikku asja eitades. Kui arst ütleb mulle, et mu hambaauk vajab plommi, siis on rumal uskuda, et see ühel päeval mulle valu ei või põhjustada. Sellisest usu teesklusest poleks mulle mingit kasu. See ei ole usk. Kuid just nii arvavad realistid, et kristlane eitab loomulikku maailma, reaalsust!

Usk toetub reaalsusele, mis on mootorijupist või hambaplommist kõrgemal. Ma võin tunnistada probleemide olemasolu ja omada ikkagi usku, et Jumalal on asjadest ülevaade ja ta on võimeline varustama mitte üksnes kõige vajalikuga, vaid ka külluslikult! Need tühised probleemid lahenesid kristlaste jaoks juba 2000 aastat tagasi. Minu elu on taevase kuningriigi TOODE - ÜLIM REAALSUS, mis on kõrgem materiaalsest reaalsusest. Ületab kõik materiaalsed asjad. Minu usk toob kõrgeima reaalsuse siinsesse, materiaalsesse realsusesse. Seetõttu olen suurem realist kui mistahes materialist olnud on. Minu realsust ei piira see mis mul on - loomulik, vaid mul on ka üleloomulik reaalsus. Loomulikku ületav ülim reaalsus on minu usk. Sest ma usun, et minu vaimne maailm valitseb minu materiaalse maailma üle. Ma ei pruugi midagi omada, kuid ometi on mul kõik.

Häda on selles, et realistide vaim on välja lülitatud. Usk sünnib Vaimust inimese südames. Keegi ei saa näha Jumalat, ta peab enne uuesti sündima, süda tuleb sisse lülitada. Usk ei ole intelektuaalne ega isegi mitte selle vastand. Usk seisab intelektist kõrgemal. Realistid tahaksid uskuda mõistusega. Kuid piibel ei ütle, et ma usun mõistusega! Mõistus on viljatu, sest see on kaduv, ühel hetkel seda pole. Kui inimene kaotab mõistuse. Kas ta pole enam materialist. On ikka. Kuid ta pole ka usklik, kuni ta vaim on surnud. Mitte reaalsuse läbi, vaid usu läbi saan ma olla Jumalaga ühel meelel.

Usk ei asu mõistuses

Kui ma allutan Jumala asjad oma mõistusele nagu realist, siis tulemuseks on religioon, mis kahjuks lõpeb uskmatusega. Kui ma allutan oma mõistuse vaimsetele - jumala asjadele, siis saan lõpptulemuseks usu ja uue mõttemaailma ning uue mõtteviisi. Minu mõistus on suurepärane alluv, kuid väga halb ülemus.

Kui inimene usub mõistusega, siis ta pole veel aru saanud mis usk üldse on. Mõistusega uskumist nimetab piibel mitte vaimulikuks, vaid hingeliseks ning neid kes nii usuvad, nimetatakse hingeliseks kristlaseks. Hingeline kristlus pole probleemiks mitte üksnes koguduses, vaid ka perekonnas. Kui üks usub vaimus ja teine hinges, siis viimane usub mõistusega, mitte südamega. Mõistusega usku võib nimetada religiooniks, kuid need, kes nii kaugele pole jõudnud, neid tuntakse lihtsalt kui lihalikke kristlasi. Nad ei ole veel õppinud vaimu tundma ega tundma vaimu juhtimist, rääkimata selle kasutamisest. Lihalikud kristlased on nagu materialistid koguduses, kes püüavad realistlikult - usust mõistusega aru saada, kuid see on vastuolus pühakirjaga. Kui üks pereliige on vaimulik kristlane, teine seda pole, on ikka veel lihalik, siis selles peres on lahkmeel tavaline "külaline", kuna lihalik pereliige ei või aru saada pereliikmest, kes soovib olla vaimust juhitud ja nii ka perekonda juhtida. Seetõttu ei toimu perekonnas edasiminekut, ei tule enne, kui lihalik kristlane saab vaimselt järele aidatud. Seni tundub lihalikule et Jumal peab olema meie näo sarnane. Kuna ta ei mõista vaimset, siis ta püüab eesmärki saavutada oma vana - materiaalse mõtteviisi abil, kuid see ei toimi.

Koguduses on sama probleem. Suurimat vastupanu ärkamisele osutab hingeline kristlane.

(Oh üllatust! "Kuidas, ta vaim on ju elustatud?") Noore kristlase puhul me ei saa rääkida sellest, et ta tunneb Jumalat ja on vaimust juhitud. Kaugel sellest! Ap Paulus nimetab neid lihalikeks, kuna nad pole veel õppinud laskma vaimul end juhtida. Millest (usust) nad oma ratsionaalse mõistusega aru ei saa, on nende jaoks vastuolus usu ja pühakirjaga. Kahjuks seda mõtteviisi kohtab üle kogu maailma ning kahjuks seda ka aktsepteeritakse kogudustes, kuid Jumal ei näi meie moodi, vaid inimene on ikka Jumala näo järgi loodud. Jumal on vaim. Seni kuni inimene püüab uskuda mõistusega, ta ei saa aru. "Mõistuse kogudusi" on leiab kõikjal, kus kogudus saavutab "oma" eesmärke ilma Jumalata. See on võimalik! Sest vaja läheb vaid ratsionaalsust: inimesi, raha ja ühist eesmärki. Sellise ühistegevusega võib saavutada suuri eesmärke, kuid selline edu ei tunnista sellest, et see on Jumalast juhitud kogudus. Et eesmärk on Jumala antud.

Kahjuks ka perekonnas, kui üks pereliige ei tule kaasa Jumala eesmärgiga, vaid näeb pere heaolu rahas, ja ratsionaalsuses edu panti. Nii saab saavutada teatud eesmärke. Kuid see pole edu Jumalas. Sellise pere elus on vähe sellist, mis näitaks, et pere on juhitud Püha Vaimu väest.

Koguduses on täpselt sama probleem, kui usk on kinni inimeste mõistuses. Mille ainus lahendus saab olla selles, et pöördutakse tagasi Jeesuse teenistuse juurde. Kui me õpime kasutama oma vaimu ja sealt võtma vastu, siis õpime, kuidas vaimust olla juhitud. Taevas ei ole lihalikke kristlasi. Kogudus peaks uskuma enamat, kui ainult seda, mida ta näeb. Taevase kuningriigi toode on kõrgem reaalsus, reaalsusest kõrgemal. Usk toob selle kogudusse.