Mis on armastus? IV - Jumala armastuse olemus

“Me teame, et … terve maailm on kurja käes. Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.”

Jumala armastuse olemus, nagu ütleb apostel Johannes, pole “mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid tema on armastanud meid ja läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.” “Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.”

Uskmatud ütlevad sageli: “Piiblis on palju ebatõenäolisi asju.” Ühele niisugusele uskmatule asjale me tahame ise vastata – kõik see, mida Jumal teeb, on uskmatu, üleloomulik, ebatõenäoline, kuid tõde.

Näiv uskmatus on seletatav sellega, et Kristuse armastus – Jumala armastus – ei mahu inimliku mõistuse kitsastesse raamidesse. Seepärast pole midagi imestada, kui apostel Paulus palvetab, et Jumal aitaks meil mõista “ning ära tunda Kristuse armastust” ja õpetaks meid täielikult Jumala Sõna usaldama.



Paljude sajandite jooksul on saatan kergeusklikele inimestele sisendanud, et Jumal on julm, kättesaamatu ja ebaõiglane, et ta on täis püsivat viha ja halastamatult karistab patuseid. Ja kui Jumal kedagi armastab, siis Ta armastab ainult pühi, Tema tahte täitjaid, palverändureid, kloostrikasvandikke, askeete, kiidulaulude lauljaid, kes päästetakse kurnavate paastude, kummardamiste, palvete, karmide ebainimlike eluviiside, füüsiliste piinade ja normaalsest elust loobumise läbi.

Niisugune vale arusaam Jumalast on inimestes tapnud üldse igasuguse lootuse pääsemiseks ja Kristuse lunastustöö on muutunud praktiliselt kasutamist mitteomavaks, jõuetuks ja poolikuks.

Me teeme jämeda vea, kui mõõdame Jumala armastust langenud inimese maiste mõõdupuudega ja läheneme Temale inimese vaatevinklist.

Tavaliselt me armastame inimest selle ajani, kuni ta meie armastuse ära teenib, aga tarvitseb tal vaid kord meie ees eksida, kui meie suhted temaga järsult muutuvad. Kas mitte sama arusaam armastusest ei kanta inimeste poolt üle ka Jumala armastusele?

Juba nooruses vanemad õpetavad lastele, et kui nad teevad midagi Jumala tahte vastaselt, siis Jumal vihkab neid ja ilmtingimata karistab, samal ajal, kui Jumala Sõna õpetab lausa vastupidist. Sõna ütleb, et Jumal vihkab pattu, mida patune teeb, kuid samal ajal Ta armastab patust ja soovib et ta patust vabaneks. Niisiis – meie ja Jumala armastuse vahel on suur erinevus.

Rääkides Jumala armastusest, me peame alandlikult nõustuma, et me selle tunnetamises kaugele ei jõua. Jumala armastus inimese vastu on nagu ääretu ookean – suletud vaimulik aare, mis meie ettekujutusele ei allu.