60 kraadi põhjalaiust - ehk kuidas ma 6 minutiga ringi ümber "maakera" tegin

Öeldakse et tervis algab mõtteviisist ja ellusuhtumisest, siis käesoleva jutu mõte on heita pilk põhjamaa hinge ja olemusse ning selleks pole vaja isegi õue, tuisu kätte minna, kui piisab sellest, et visata pilt gloobusele. Aga hoiatan, veelkord, nõrganärvilistel palun seda mitte teha. Sest see võib erutada - jahmatada!

Võibolla annab see reisihetk uue mõõte eestlase põhjamaise olemuse mõistmiseks. Tunnen, et mul oleks otsekui silmad lahti läinud selles, kus ma elan. Aga veenduge ise, algab virtuaalreis, mis võtab aega mõne minuti. See on kõige kiirem reis ümber maakera!

Bon voyage!

Võta ette gloobus ja otsi üles Eesti. Leia sealt üles ka põhjalaiuskraad, See on must pidev joon, kulgeb kahes suunas. Nüüd aga tea seda, et see on 60 põhjalaiuskraadi.

Aga liigume edasi. Liiguta nüüd gloobust vasakus suunas ja pane hästi tähele. Mis sealt tuleb? Ei tulegi midagi erilist.Tallinnast paremale jääb Peterburg, edasi on tükk tühja maad - see kõik on Venemaa! Selle keskel Siberi Surgut, Kesk-Siberi kiltmaa, kus paikneb Sahha (Jakuutia) Vabariik, Magadan ning Venemaa avarus lõpeb Kamtšatka põhjaosas. Edasi algab Alaska lõunaosa, Kanada põhjaosa. 60. põhjalaiuskraad poolitab Hudsoni lahe ja ees terendab ääretu Gröönima lõunatipus paiknev linn Naesarsuaq. Lõpeb ringreis meile tuttava Norra, Rootsi ja Soomega. Ongi kõik, Selleks "ringreisiks" ei kulu üle kuue minuti, kuid mõnel inimesel kulub selleni jõudmiseks 40 aastat. Parem hilja, kui mitte kunagi, ütleb vanasõna. Selline on reisikava.

Välkümbermaailmavirtuaalringreisi logiraamat

Peterburis me pikalt ei peatu, sest sellega me oleme harjunud. Selles olen ka korduvalt käinud. Pildil: linna vapp.


Paari sõnaga vaid mainiks seda, et Peterburi on üks Euroopa nooremaid suurlinnu, Tallinnast 3 korda noorem! Aastal 2003 tähistas 300. sünnipäeva, sellest üle 200 aasta oli Peterburi Tsaari-Venemaa pealinn, esimest korda kuulutati Peterburi Venemaa pealinnaks 1712. aastal. Koordinaadid: 59 kraadi.


Järgmisena Siberi Surgut. Koordinaadid 61 kraadi. Surgut on linn Venemaal Handi-Mansi autonoomses ringkonnas suurim linn, rajatud 1594. aastal ja on üks vanimaid Siberi linnu!














1960-ndatel hakkas linn kasvama seoses gaasi- ja naftamaardlate kasutuselevõtuga. Suurimad ettevõtted on "Surgutneftegaz" ja "Surgutgazprom".
Linnas asub mitu kõrgkooli. Surgutis asub maailma pikim ühe tugipostiga rippsild.

Järgmisena laiutab tükk tühja maad, mida nimetatakse kokkuvõtvalt taigaks.

Kesk-Siberi Kiltmaal asub Sahha Vabariik (Jakuutia) ja selles paremal ääres paikneb Magadan. (all foto)

See on sadamalinn, Oletegi Ohhoota mere ääres ja 8000 km sai linnulennult läbitud mõne minutiga! Mul on olnud võimalus lennata Moskvast Vladivastoki ja tagasi 4 korral, siis lühim lend kestis juba 7 tundi, seda soodsatel lennutingimustel - tagantuules. Aga lõpuks saab iga asi otsa ja lõppeb ka taiga. Magadanist põhja suunas laiutab Kolõma mägismaa.

Magadani linnas elab umbes sama palju rahvast kui Tartu linnas.
Magadani hakati rajama 1930ndate alguses seoses kullakaevandustega. Magadanis asusid sunnitöölaagrid. Magadan oli nõuka ajal Stalini poliitvangidele "Põrgu eeskoda."

Magadani inimese keskmine kuupalk on 29021 rubla, mis kroonides on 11027 kr, see on umbes Eesti keskmine kuupalk (septembris 2009 oli 12046 kr).

Magadanis asub ainus Venemaa restoran, kus pakutakse eesti toitu. restorani nimeks on Starõi Tallinn. Seda peab 33-aastane Andrei, kes lapsepõlve veetis Tallinnas. Restoranis on tunne, nagu oleksid sattunud Müürivahe tänavale. Millest saad rohkem lugeda EPL artiklist. Foto: Jaanus Piirsalu

Magadani linn juba teeb kevadeks ettevalmistusi!
Magadani geograafilised koordinaadid: 59 kraadi.

Otse üle Ohhoota mere jääb järgmiseks kohaks Kamtšatka põhjaosa ja sealt edasi ongi juba uus manner üsna lähedal, algab Alaska poolsaar. Alaskal elab 2009 aasta seisuga vaid 698 473 elanikku! Selline lahmakas maad ja kogu poolsaare ulatuses rahvastik pisut üle poole miljoni! Ju seal siis elavad inimesed erilisel põhjusel, muidu neid seal poleks.

Minul seostub Alaskaga vaid nn kullapalavik (fotol kullapesu, kohalike rahvussport), metsikult suured karud ja lõputu mets mägede vahel. Peab olema jahimees või tõesti kullapalavik, et sellistes (talvel alla -40 C) tigimustes elada. Räägitakse ka, et Kanada põhjaosas ameeriklased ei ela. Aga veenduge ise, karud iga pildi peal otse siit: Alaska Photos. Norra on selle ilu kõrval kahvatu vari!

Edasi kulgeb meie välkreis mööda Kanada põhjaosa, jõuame suure siselaheni, mille nimi on Hudsoni laht, see eraldab Labradori poolsaart Kanada lääneosast. Selle poolitab ausalt 60 kraadi põhjalaiust. See on Põhja-Jäämere osa, lahe pindala on muljetavaldav: 1,2 milj. km2.

Ületame sekundiga osa Põhja-Atlandi ookeanist, kuid minu plaanid "segab" Gröönimaa lõunatipus paiknev Eesti väikelinna rahvaarvuga samaväärne linn Naesarsuaq. Siberit oskasin ette oodata, aga et reisiteel jääb ette ka Gröönimaa (!), siis see oli mulle tõeliseks šokiks!

Pildil: Gröönimaa lipp

Ju ma siis omal ajal tegin tunnist poppi, nii et selle koha peal laiutas sama suur auk kui Gröönimaa, aga vaatame pisut ringi. Tundub põnev koht, kes teab, kuna jälle siia kanti satub ;) Pealegi tasuta!

Kas selles majas ikka elab põhjamaalane, jääb saladuseks. Igal juhul aiakujundus mõjub väga soojalt ja lõunapäraselt!





Selgub, et Naesarsuaq linna veebruari külmarekord on vaid -24 C (mõõdeti 1998). See on ju palju soojem kui meil siin Tallinnas! Suvine soojarekord siiski on ootuspärane +9 C, mis mõõdeti välja samal aastal. Mõnele, kes väga sooja ei talu, on see vaata et parem koht elamiseks, sest talvituda on üksjagu soojem kui Eestis. Meie läbi aastate külmarekordid jäävad teadupärast alla -35 C!

Selgub veel Gröönimaa pealinn Nuuk (Taani keeles) on suurim linn. 2008 a. elas vaid 15 083 elanikku! Mis mõttes suur linn? Võrdluseks: Võrus elab ka 14 100. Elagu Võru CITY!










Pildil: Nuuk.

Ma olen reisinud Rootsis, käinud Oslos ja näinud ka paljude reisipilt põhjamaadest, kuid Gröönimaa ilu võtab sõnatuks, siinkohal otselink Johan Dahl Land galeriisse: Photographs of South Greenland.

Jätame hüvasti Gröönimaa hingematvalt ilusa loodusega ja lendame üle Atlandi, ees terendab juba tuttav Norra, Rootsi ja Soome. Siin me pikalt ei peatugi. 60 kraadi põhjalaiust - ikka kodu poole. "Soe tunne" käib vähemalt mõttest korraks läbi. Tagasi Tallinnas. Soe kodu! Hetkel näitab minu akna taga termomeeter -16 C külma, tuule kiirus ulatub ehk 10 meetrini sekundis - vile kogu ööks garanteeritud! Karm, põhjamaine reaalsus, aga toas on + 25 C.

Loodetavasti lõppes välkümbermaailmavirtuaalringreis ilma vapustuseta, kuid just see metafoor kõnetas mind isiklikult võimsalt - selles tuisuses ja lumerikkas talveilmas, veel ilma asjata kevade märke otsimas. Kui sa tunned sama, siis me mõistame teineteist!

Ühte ma ei mõista, miks ma olen sündinud eestlasena - 60ndal põhjalaiuskraadil? Mis pole just leebe elukoht. Nii see juba kord on seatud, et inimene saab valida elukohta, aga ta ei saa valida ema, emakeelt ja sünnikodu ja -maad. Igatahes tunnen ennast rohkem "sooja ilma sellina" ja vahel justkui võõral maal, vahel leian ka mõtlemast, et elaksin parema meelega vähemalt 20nd laiuskraadi lõuna pool. Arvan, et eestlaste hulgas on palju neid, kes selle peale mõtlevad, vähem neid, kellele elu seda võimalust avab.

Kui vähegi võimalik, siis tee kord aastas üks väike nn profilaktikareis lõuna poole (see pole loo moraal). Juba nädal teravdab põhjamaise inimese mõtlemist ja mõjub nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt organismile hästi. Põhjamaa inimene vajab ERITI palju valgust ja päikest! Terviseks!

"Viive Ilves, loodusraviarst, rahvatervise ja loodusravi ühingu juht nn Põhjamaa inimese soovimatu kaaslane on stress – mõiste, mis jääb päikselistele lõunamaainimestele mõistmatuks. Lühiajaline stress polegi kahjulik, sest siis vabaneb adrenaliinihormoon, mis teravdab mõtlemist ja muudab meid aktiivsemaks. Pikaajaline pinge on aga kahjulik. Stress pole pelgalt emotsionaalse väljundiga, see haarab kogu organismi. ... Seepärast tuleb pingeid maandada!" kirjutas Kristel Rõss oma artiklis 23.12.2006. Ka seda kirjutati talvel!

Eelmise aasta juunist juulini toimus Londonis festival: "60˚ põhjalaiust". Laiuskraadi järgi võttis osa seitse linna: Peterburi, Tallinn, Helsingi, Stockholm, Oslo, Kirkwall ja korraldajana London. Eesmärk oli heita pilk põhjamaalase hinge ja püüdlustesse. Räägiti valgetest öödest, virmalistest (kuidas palun?!) ja kokkukuuluvusest keskkonnaga. Tehti seda läbi muusika, balleti, filmi, luule ja näituste. Miks seda suvel tehti, see jääb mulle mõistatuseks. Kummaline on see põhjamaa inimese hing. Kes seda HINGE suudab lõpuni mõista?