Vaimu mõtteviis IV

Kui me vaatleme kristlust, siis esimene mõte, mis sellega seostub, on rist. Tema ristisurm ja rist. Paljud inimesed ei oskagi sellest midagi arvata, mis moodi see seostub kristlusega, küll aga seoses kirikuga on neil esimene mõte rist, rist kui sümbol. Pole ka ime. Kristlik kirik on oma kaubamärki promonud läbi aastatuhandete, nii seest- kui väljastpoolt esimene ese mis vastu vaatab, on rist. Mis tahes kujul, aga see on rist. Kui inimene kirikut ei näe, siis ometi paistab tema koduõele üle maastiku ja metsa - tornitipp, millel on rist. Rist on meie keskel igal võimalikul ajal, kas me seda soovime või mitte. Aga mida see rist räägib meist, kas see on kristlase identiteet? Kahtlemata Jeesus oli kannatav tall, kelle maine elu lõppes ristil. Kuid kas see jäi ristile? Ei jäänud! Kaugel sellest. Elu läks edasi. Jeesus äratati võidukalt ellu. See on uus maailm, kus teda ülendatakse ning kirgastati. Ristiusu valu on aga selles, et näidake meile inimest, kes tahab ennast identifitseerida ristiga, kuigi miljonid seda sümbolit kannavad, ei tea nad selle tähendust. Ka ei tea nad seda, et algkoguduse kristlik sümbol oli kala. See oli algkristlaste sümbol, millega ennast eristati teistest. Alguses ei olnud rist sümboliks. Kuid kala on ristiga asendunud.

Selle tulemus, inimesed ei mõista, mida nad peaksid sellest kõigest mõtlema ja arvama. Kuidas ennast samastuda? Kus on identiteet, see, mis mind eristaks, kui risti kannavad ka need, kes tegelikult pole kristlased. Ristisurm oli häbiväärne, kõige häbistavam surmamisviis, mitte ainult Rooma impeeriumis, juba kaugel enne seda. Mitte keegi ei tahtnud risti „sarnaseks saada“. Ka Jeesus ütles, et KUI KEEGI TAHAB, siis ta võtku enese peale rist ja salaku end. Sellest sai enesepiitsutajate uhkuse post. Mis ei viinud nende mõttemaailma karvavõrdki lähemale kristluse tuumale, mis on armastus. Armastus ei jäänud ristile. Armastuse mõttemaailmas on rist vaid ajutine sündmus, millele järgnes surm, ka see oli ajutine. Surmale järgnes elu! Pidigi tulema! Ja tuli. Kuidas veel tuli. Väes ja hiilguses. Inimene aga soovib olla oma loomuse poolest võitjate poolel, kui kaotajatega. Kui me vaatleme risti, siis rist sümboliseerib kaotust. Kuid vaheetapi kaotust, mis oli näiline, mis tegelikult sillutas tee võitvale usule ja mõtteviisile.

Mida ma selle eelneva pika jutuga siis sihin? Eks seda, et igal inimese mõttemaailma soov on end identifitseerida mitte risti, vaid võiduga. See on õigustatud. Reformatsiooniga toimusid suured muutused ka kiriku sümboolikas, mida kalvinistid veelgi edasi arendasid (n-ö puhastasid) ja viisid kogudusest välja praktiliselt kõik selle, mis võis tekitada mõtteid endise, surnud usu, ja puhtalt kombetäitmisele viitas. Täna me käime kirikutes, kust paljudes puudub igasugused vidinad, kõike on minimaalselt, mõnes kirikus on vaid valged seinad jäänud. Ma ei väida, et see peab nii olema. Vaid ma juhin tähelepanu sellele, et äkki midagi veel jäi kahe silma vahele? Sest näidake mulle kogudusi kus puudub seoses ristiga vääritimõistmist.

Kui me läheme kirikutesse, siis me esimesena näeme altarit, kus tavaliselt kõige muu hulgas vaatab vastu rist. Seda pole võimalik jätta mitte märkamata. Tundub nagu kristlaste elu oleks risti peal. Pastorid räägivad, tooge oma koormad ristile, tooge need risti alla. Ma pole kuskil midagi sellist lugenud et Jeesus oleks palunud inimese koormad tuua risti alla. Miks ta seda ei teinud? Sest rist oli vaid üks päev tema elus, mis on vaid meenutamiseks. Eluks pole sellest kasu. Edasi tuli ju ELU. Minu elu ei ole risti peal, vaid toimib risti tõttu, õigemini toimib see Püha Vaimu tegevuse tõttu. See on tema ülestõusmine ja vägi, mis mulle jõu annab. Rist mulle jõudu ei anna. Ei usu, et keegi üldse usub ristijõusse. Taevas pole risti. Risti meenutavaid armid Jeesuse käte peal, mida naeltega läbistati. See ongi kõik, mis ristist alles jäi Jumala riiki. Küll aga on meil ristiusk. Sõnad. Sõnad. Sõnad.

Kas ainult sõnad? Või on siiski nende taga midagi veel peidus, mis esmapilgul on varjul. Mida tavainimene ei märka. Kui meil risti ei ole, kas see vähendab risti väärtust? Kui sa risti ei kanna, kas see tähendab, et sa pole kristlane? Ei. Ometi ilma ristita pole mul midagi. On ju? Kuid rist ei ole minu usu lõpp – see on alles algus, pärast Jeesuse üles äratamist surnuist, ilmumist neljakümnepäeva jooksul, ülesse - ausse tõstmist - Taevasse, ja siis lõpuks Püha Vaim välja valati. Sellest kohast alates hakkasid ka jüngrid taipama, et rist pole veel kõige lõpp. See on vaheetapp. Vältimatu. Mille tähendust ei saa alahinnata, aga ei ole vaja ka ülehinnata. Sest rist avas ju mulle – paganale, kellel varem polnud mingit lootust, see avas tee igavesse ellu. Jeesus tegi seda. Jeesus kannatas minu eest, et ma saaksin kätte rõõmu!

Ma ei taha enam nutta risti all! Ma tahan nüüd edasi minna. Rist jääb mu selja taha. Ees ootab uus, võidukas elu! Ma ei vaata enam selle peale, kes oli Jeesus, vaid tahan vaadata Jeesusele, kes ta ON. Ta on. Kui pank kustutab mu võla, siis ma ei ole veel plussis selle tõttu, mul ei ole ikkagi veel mitte midagi, mida ma saaksin kasutada. „Null nuka peal“ nagu mu vaarisa tavatses öelda. Jeesus kustutas mu „patuvõlad,“ kuid Jeesuse ülestõusmine surnuist viib mind kasumisse – viib plussi, et mul oleks midagi, mida ma saaksin anda neile kellel seda pole. Et oleks ülejääki. Kui Jeesus vabastas mind sellest, mida ma tegelikult ei vajanudki, (kes siis pattu vajab) ja Jeesus kannatas minu eest, siis, miks ma peaksin üritama saada jälle endiseks, kui see viib mind risti alla tagasi! Jüngrid avastasid ülestõusmise väe, siis, see ei olnud rist.

Luuka evangeelium 9 ptk 23 salm. Siis ütles Jeesus kõikidele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.” Selle üleskutse vääritimõistmine juhtis mind järgima Jeesuse enesesalgavat elu, alandlikult, tallena (kuid mitte Juuda lõvina, võitjana!) mis pani mu elu seisma, ja väeline elu jäi kaugele minust. See oli hoopis teine mõttemaailm, mida Jeesus ootab jüngritelt. Minu jaoks tähendas rist seda, et ma päevast päeva üritasin oma patust loomust risti lüüa. Tulemuseks oli murtud vaim, rõõmutu elu. Kuid mis on Jumala riik? Jumala riik on õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. Oot-oot!? See aga on sootuks teistsugune elu! Mis on hoopis teine mõttemaailm. Teine mõtteviis! Aga tänu Jumalale, et ma lõpuks selle tõeni jõudsin.

Ma saan järgida Jeesust mitte üksnes ristini, vaid edasi, - lõpuni. See on väeline mõtteviis!

Et kuidas seda enesesalgamist siis järgida oli? See oli üsna lihtne. Inimesed toetasid seda imetlemisega. Kui inimene jäljendab religioosset distsipliini, siis teised peavad sellest inimesest lugu. Eriti aga imetletakse neid, kes võtavad omaks vaimsuse tõttu hädasid (sh haigusi). Kuid häda on selles, et see “aupaiste” on imetlemist väärt, kuid mitte järgimist väärt. Kõik kiidavad enesesalgamist, kuid ise seda teha ei soovi. Nii see enesesalgaja jääb lõppude lõpuks iseenesega üksi. Ja ta imestab, kus on kõik need, kes olid ta sõbrad. Kus nad nüüd on? Miks nad ei taha sinuga suhelda? Miks nad sulle ei helista? Miks nad sulle külla ei tule? Mis on juhtunud?! Midagi on väga mäda! Midagi on totaalselt valesti. Ja ongi. See on tõsi.

Ja siis tuli rõõm.

Rõõm on ju hoopis midagi muud, selles on elu! Selles on tulevikku. Seda ihkab inimene.

Kui ma näitan inimestele elu, mis on Püha Vaimu tõttu täis rõõmu, siis nad mitte ainult ei avalda heakskiitu, vaid tahavad saada seda sama! Tahavad rõõmsad olla! Inimesed tahavad olla rõõmsa inimese läheduses, tema sarnased. Ja nad saavad, sest jagatud rõõm on topelt rõõm. Enesesalgamine ei suuda jäljendada ülestõusmise elu – Jumala riiki, mis on rõõm, ning võitu patu üle. Kui ma võtsin omaks risti, siis ma tegelesin eneseanalüüsiga ja põhjustasin enesele kannatusi, mitte ainult enesele, mu mõtted olid negatiivsed, mu mõttemaailmas polnud elu. Ma arvasin, et ma saan ennast ise ristile saata, kannan seda iga päev. Kuid Jeesus ei naelutanud ennast ise ristile. Selles ongi asja point. Seni, kuni ma olin enesesalgamise mõttemaailma lõksus, rääkisin ma pidevalt oma nõrkustest. Fookus oli ju õige ... Jeesus korvas puuduva osa. Ta tegi seda, aga ühel päeval sai selgeks, et peab olema midagi enamat. Sest Jumala riik ON RÕÕM!

Ma ei ütle et kannatustest puudub rõõm, kuid enesesalgamisest puudub see kindlasti.

Kurat aga ei jäta inimest kahe silma vahele, kui ta näeb, et inimest huvitab nõrkus, siis ta üritab inimese mõttemaailma fokuseerida väärtusetusele ja inimese võimetusele, nende puudumisele. Nii see inimene on nagu silk marinaadi purgis ja aegamööda imbub temasse kõik see, mida tegelikult peaks vältima. Kuid halvaks ju ei lähe! Hapnema ei hakka. Ka see on tõsi. Inimene võib minna siis lausa niikaugele, et palve ajal peegeldab endast murtust Jumala ees, lootes Jumala heakskiitu sellisel viisil välja teenida. See inimene võib üles tunnistada oma patte üha uuesti ja uuesti, otsides võltsalandlikkust. Kuid Jumala veri pole narrimiseks. Kui inimene palub, siis Jumal vastab ja puhastab teda patust Jeesuse kalli verega. Jeesuse veri pole mõeldud kergemeelsuse jaoks. See on püha, milles on vägi. Kui inimene selliseid asju teeb, siis ta tegelikult ei tea mis on alandlikkus, vaid ta on ikka kinni veel oma minas. Inimese pidev teadlikus oma nõrkustest ja vigadest või nendega n-ö mängimine pole alandlikkus. See on võlts. Kui inimese mina on ta peamine mõte, siis on teda tabanud uhkus. Aga see on varjatud uhkus. Kuid Jumal näeb ka varjatut. “Ma olen nii mõttetu mees.” “Ma olen nii väärtusetu.” Kõik säärased väljaütlemised otsivad omaenese õigustust. Jumal ütleb, et inimene on TEOS. Hindamatu. Kalli Talle verega lunastatud, jne – jne.

Häda on selles, et inimese mõttemaailm võib sellest eksitusest saada nii lummatud, et ta ei märkagi enam seal tõde. Ta muutub nagu lapseks, kelle tõelisuse ja mängulise piir on ebamäärane. Kunagi sa ei tea kuna laps räägib tõde või on see osa tõest, ta ei tee vahet. Ta on oma tegevusest nii sisse võetud, et kogu ta mõttemaailm on sellest üle maalitud. Kuid selline tegevus viib eriti teenistuses oleva inimese efektiivsest Jumala teenimisest eemale. Ta on eraldunud reaalsest maailmast. Kui see inimene tõstab vaimset enesehinnangut eneseanalüüsiga, siis samavõrd suurusjärgus see vähendab tema teenimisvõimet evangeeliumi väes ja tões, see häirib tõelist pühitsust. Nii et see rist võib mõnel juhul mõnele olla tõesti ristiks kaelas, häda inimesele, kui see halvab tema mõtteviisi. Lõpuks peale iseenese mõtete pole ta peas kohta Jumala Püha Vaimu mõtetele, juhtimisele. Kuidas siis blokeerida halvad mõtted, et alistada oma mõtteviis Vaimule?

...