KAS SA LÄHED KOHTU ALLA

 

KAS SA LÄHED KOHTU ALLA

Paulus küsib otse: Või ei tea teie, et ükskord mõistavad pühad kohut kogu maailma üle?
Kristlik Mõttevõra küsib otse sinult: kas sa tead, et sa mõistad kohut? Teile ei ole sellest räägitud? Pastor ei ole jutlustanud. Piiblitunnis ka ei räägita. Ka pole seda kirjas kuskil. Kui teie seda ei tea, siis te võite vabalt arvata, et teie olete ka üks nendest, kelle üle peetakse kohut. Aga see on vale!
Tõenäoliselt tuleb see paljudele kristlastele üllatusena, tõsi, alles hiljem, kui nad taevas on. Parem hilja. Sest teile on räägitud, et kogu maailma üle peetakse kohut. Ilmselt on teile öeldud, et kohut peetakse ka teie üle. Kui nii, siis on teie usk mõttetu ja te surete nagu kõik teised. Milleks siis üldse Jeesust vaja, kui sinu üle kohut peetakse? Seda küsige nüüd oma kiriku vaimulikelt. Kui teie ei pääse, siis ei ole enam mõtet kirikus käia! Siis on ka Jeesuse veri raisku läinud, asjatult valatud. Siis tuleb tunnistada enamus UT valeks. Siis on ka Jeesus valetaja. Teie pastor valetab iga kord kui ta jutlustab. Jne, võite jätkata.
Õnneks see siiski ei ole nii. Aga vale räägivad kõik need kes väidavad, et kristlaste üle peetakse kohut.
Kirik on liiga kaua tõde varjanud, et segaduses - ja ei julge tunnistada, et nad tõesti on need, keda piibel väidab olevat ja nende usu tulemus on see, mis neile on rõõmusõnumi mõte, teistele aga komistuskivi. Selles küsimuses on palju vassimist olnud, liiga kaua, ent seda tuleb süüks panna kristlastele, kui nad ei julge rääkida kogu evangeeliumi. Kui nad seda ei julge teha, siis, nad on arad, aga argade ka valetajate koht ei ole taevas. (Il 21:8)
Miks seda peaks varjama?
Kas ei julgeta tunnistada et kristlane ongi piisavalt (!) õige, püha ja läheb otse taevasse.
See nõuab usutunnistuse üle vaatamist, sest seda ei ole kirjas, mille muutmine on ebamugav ja ebapopulaarne tegu. Nii püütakse olla pigem teiste kirikute meelt mööda, kes sama asja ei räägi. Võimalik, et kardetakse kaotada teiste poolehoid?
Mõni ütleb, et see pole üldse nii oluline teema. Lihtsalt kui räägime asja karmimaks, siis ega see ei tee kristlastele halba. Aga kui see ei ole oluline, siis, mis on üldse oluline rõõmusõnumi osa, kas ainult maine elumuutus? Milleks siis rääkida päästest? Siis ei ole kristlase tulevik millegi poolest parem. Sa lähed kohtu alla nagu kõik teised.
Mõned kirikud ei räägi päästest üldse. Sest nad peavad rääkima ka evangeeliumi täit tõde. Nende jaoks on Kristus isik, kes suri ristil ja tõusis üles ning sellega asi lõppeb. Miks? Täiesti mõttetu ja raisatud surm. Kui evangeeliumi ei räägita, võib kogudus ka laiali minna. Evangeelium ei ole üksnes jõululapse sünd, vaid see kõik, miks see aset leidis ja mida inimkond sellest võitis. Evangeeliumil on mitu tahku. Esmalt elumuutev, mis kristliku maise elu täidab, ent see on medali üks külg. Teine asi on igavene elu. See ei ole igavene elu lisa klausliga äkki sul veab, vaid kindel tõendus, et sa oled põrgust päästetud! Kuid mitte ainult, sa oled püha, kes ükskord mõistab kohut kogu maailma üle! Sa oled päästetud ka kohtu alt. Kõiki, kes Jeesust vastu ei võtnud või ei võta, nende üle peetakse kohut, kus nende teod siis kas räägivad nende kahjuks või kasuks ning häda neile, kui nad ei tee piisavalt pingutusi maises elus! (Il 20:12) Kuid sina oled armust päästetud! Sinu heateod ei loe (neid ei võeta arvesse), vaid loeb see, mida Jeesus tegi sinu heaks ja kas sa usud Jeesust. See on rõõmusõnum, sa oled Jumala laps, ostetud välja, laitmatu, Il 14. Sa valitsed kuningana, Il 20:6. Sa saad istuda Issanda kõrval (Il 3:21) ja samuti kohtu ajal, kui mõistetakse kohut kogu maailma üle, (Il 20:4), oled sina üks nendest, kes troonil istub ja kohus on antud nende kõigi kätte. Sina oled õnnis ja püha, Il 20:6. Ja isegi see pole veel kõik, pärast kõike seda sa hakkad valitsema uuenenud maal. See on igavene elu, mis ootab ees iga kristlast, kes saab päästetud.

JUMAL EI PEA KOHUT OMA LASTE ÜLE

Kui Jeesus rääkis kohtust, siis ta rääkis seda tegude kontekstis, tegude avalikuks saamisest.

Kuid sinu teod - kristlane, on avalikud algusest peale, alates hetkest kui sa said päästetud e võtsid Jeesuse vastu. 

"Jumalale me oleme täiesti avalikud" ütleb Paulus korintlastele 2Kr 5:11. Sinu teod on nähtaval. Kuid kõik need, kes järgivad Moosese käsuõpetust, nende teod järgnevad neile - ja nagu Jeesus ütles, saavad avalikuks, alles saavad avalikuks (!) ja seetõttu peetakse nende üle kohut, nende tegude järgi. 

Jeesus tegi sellel vahet ja ka meil tuleb siinkohal vahet teha, tõmmata selge piir nende kahe lepingu vahele. Kui Jeesus suri ristil, kärises lõhki templi vaheriie (Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks. Mt 27:51), mis on märgilise tähendusega, et nüüd on piir vahel. Ühed, tema rahvas, juudid, kelle üle mõistetakse kohut nende tegude järgi ja kõik teised, kõik uued, kes võtavad vastu tema Poja, pääsevad muidu, armust, ka nende teod on avalikud.

Kui Jeesus istub kohut mõistma, siis päästetud on koos Jeesusega ja mõistavad kohut nende üle kes ei võtnud Jeesust vastu ja elasid Moosese Seaduse järgi. Sina istud koos Jeesusega troonidel (Mt 19:28).

Kes on Jeesuse vastu võtnud, on päästetud. Kes on päästetud, on päästetud ka kohtu alt. Miks Jumal peaks oma päästetud saatma kohtu alla? Siis nad ei oleks ju päästetud! Vaid peaksid hirmuga ootama kohtuotsust. Sellega kaotaks mõtte Jeesuse ohver ja ohvriveri oleks valatud asjata.

Peetrus ütleb, "ent meie usume end päästetud olevat Issanda Jeesuse armu läbi." Ap 15:11. Lootuses, Rm 8:24. Kui me päästetud ei ole, siis meie usk on tühine! Siis me oleme ikka veel surnud oma pattudes, mõned tegudes, oodates hirmuga kohtupäeva.

Jumal ei pea kohut oma laste üle

Ei pea kohut nende üle, kes võtsid Jeesuse vastu ja said päästetud tema armu läbi, mis ei olene enam neis enestest, vaid üksnes tema Pojast, kes andis elu nende päästmise nimel. 

Päästeti kindlast surmast (lahutatus Jumalaga)

Enne meil ei olnud mingit lootust, aga nüüd on. "Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas," selgitab Paulus efeslastele. (Ef 2:12)

Mis meile kingiti?

Päästetakse põrgust. (Ei saa, ega tulda sealt enam mitte kuhugi, Lk 16). Aga ühtlasi päästakse ka kohtust! Mille alla lähevad kõik need kes loodavad tegudele. 

Teiseks. Ja kui Jeesus peaks tulema juba homme järgi omadele (kogudusele, kes loodavad tema päästele), siis päästetakse muuhulgas ka viimseaja kohutavatest katsumustest mis maailma tabab lõpuajal. 

Jumal ei tule järgi juutidele, aga ta lubas tulla ja võtta üles kõik need ühe hetkega, kes ta poja Issandaks vastu võtsid - oma Päästjaks, olgu need siis mistahes rahvusest. Siin ei tehta vahet. Kõigile anti võrdne võimalus. 

Issand lisas päästetuid päevast päeva juba tollal (Ap 2:47) ja teeb seda tänaseni. Need kõik on tema omad, Jumala lapsed (Jh 1:12 Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse). See kõik toimib ka täna!

Jumala lapsed on: 

• Rm 8:14 Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.
• Rm 8:16 Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.
• Rm 9:8 See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.
• Gl 3:26 Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses,
• Fl 2:15 et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas,
• 1Jh 3:2 Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.
• 1Jh 3:10 Sellest on näha, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed: ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, nagu ka mitte see, kes ei armasta oma venda.
• 1Jh 5:2 Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme tema käskude järgi.

Millest te peate aru saama?

Ta ei päästa inimesi selleks, et neid kohtu alla panna. 

Ta ei lase kohut mõista oma laste üle. Sa võid selles olla kindel 100%. Kui sa veel ei ole päästetud, siis olgu sul usku saada päästetud. (Ap 14:9)Käid koos Jeesusega siin, oled igavesti koos Issandaga! 

Ps. Kui sa tahad saada päästetud, siis vaata siia teemalehele kuidas saada päästetud

Küsige inimestelt, kas nad teavad mis neist saab? 

Paljud usklikud arvavad endiselt, et nad lähevad kohtu alla. Sest päästest ei räägita ühemõtteliselt või ei räägita üldse. Evangeeliumi mõte oleks justkui siinkohal lukus v lõpeb ristisurmaga, mis siis et me tähistame ülestõusmispüha, ometi ei saa inimesed aru ühemõtteliselt, mis kasu nad sellest saavad. "Jah, Jeesus tõusis üles, ta on tõesti ülestõusnud! Aga kuidas see minusse puutub?" ei saa paljud aru. Nad käivad kirikus, nad usuvad Jumalat, aga nad ei tea midagi sellest, et neil on võimalik pääseda otse taevasse!

Näide otse elust enesest

Hiljuti juhtus selline sündmus. Rääkisin ühe vana mehega kes on usklik, ta on koguduses. Ta palvetab regulaarselt. Ühesõnaga teeb neid asju, mida teevad usklikud.

Jumal pani südamele küsida sellelt mehelt: "Kas ta tead, et sa pääsed otse taevasse?" Ta tegi suured silmad. Näis et ta ei teadnud sellest midagi. See mõte tabas teda nagu rabav uudis. Ta proovis elada Jumala käskude järgi, tegi kõike kaasa, aga sellele vaatamata ta arvas, et ta üle peetakse kohut kui ta sureb. Ta lootis tegudele.

• "Kas sa tead, et selline koht on piiblis olemas?" 
• "Näita!?" rabas ta piiblist kinni, ja tahtis tungivalt seda kohta piiblist kohe näha! Sest oli talle suur uudis! Temas tärkas lootus. Ta arvas enne, et ta sureb, ta maetakse ja kunagi peetakse ta üle kohut. Tegelikult ta päris täpselt ei teadnudki mis saab pärast surma, selgus jutu käigus. 

Miks Jeesus suri?

Kui küsida inimestelt "Miks Jeesus suri?", siis nad ütlevad teile kõike peale selle miks Jeesus tegelikult suri. Sest neile ei ole seda räägitud! Lihtsalt nad ei tea seda! Neile tuleb pommuudisena see, et Jeesus andis oma elu selleks, et nad päästa! Päästa põrgust. Ja päästa otse taevasse!

Mis tingimustel sind päästetakse?

Inimestel on igasuguseid ettekujutlusi ja arvamusi, kuid enamasti on need kõike muud kui seda, et neil on võimalus saada otse taevasse! Aga selleks tuleb Jeesus isiklikult vastu võtta. Nagu piibel kirjutab: Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse! Rm 10:9 Vaja on vaid ühte, sa pead ta vastu võtma ja loomulikult seda ka tunnistama (s.t mitte salgama). Siis sind päästetakse otse taevasse!

Järeldused

Tulles tagasi selle mehe juurde juhtus see, et ta sai lõpuks aru, miks oli vaja Jeesust ja mis see temale annab! 

Seni kuni inimesed ei saa sellest lihtsast tõest aru, ei ole nad üldse aru saanud evangeeliumi mõttest. Nad on päästmata! 

Vaja on vaid üht

Nad võivad olla kuulnud kõike muud, mida on ka vaja, aga nad ei pruugi teada kuidas see surm neile endile vajalik on. Seetõttu neil on ettekujutlus viimsest kohtust ja heade tegude vajadusest ja käsuõpetusest, ühesõnaga, üks paras puder ja kapsad või nagu venelased ütlevad, ne rõba ne mjasa (ei kala ega liha). Aga vaja on vaid üht, saada aru miks Jeesus suri!

Juhtus see...

Samal tunnil võttis see vana mees vastu Issanda isiklikuks Päästjaks, ta sai päästetud ja ta sai rahu, sest tal tekkis lootus, ta sai aru evangeeliumi mõttest. 

Ta sai aru, et kui ta nüüd peaks surema, ei lähe ta kohtu alla, vaid otseteed taevasse! Jeesuse juurde! Sest ta on Jeesuse oma, Jumala laps. Milline napp pääsemine. Kas pole? 

Kui Jumala vaim ei oleks sellele tähelepanu juhtinud, siis ei tea, mis oleks saanud sellest hingest? Ta oli päästmata. Ta oli usklik. Ta palvetas. Tal oli kogudus. Ka pastor käis tal külas aeg ajalt. Aga tal puudus üks kõige tähtsam asi oma elus, see on pääste ja isiklik Päästja - Jeesus. Nii oli ta olnud pikka aega usklik, aga ta ei teadnud väga lihtsat asja, võtmetähtsusega tõsiasja.

Täna on see hing Jumala laps ja ta teab mis teda ees ootab, õigupoolest kes, ja ta on leidnud rahu Jumalaga. Ta ei karda surma, sest ta süda on kindel, et tal on igavene elu ja ta pääseb (kohtu alt) otse taevasse.

Sõnum

Me võime koguduses jutlustada ja rääkida kõigest mis usuga kaasneb, aga seni kuni inimesed ei tea, mis neist saab, kaotab eelpool räägitu igasuguse mõtte ja inimene loodab endiselt tegudele, mitte armule ja kardab viimset kohut ja tegelikult ei ole üldse aru saanud et Kristus on teda vabastanud (Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Gl 5:1 ja Rm 8:2), ostnud vabaks (Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, Gl 3:13) oma kalli verega (1Pt 1:19, Hb 9), lunastanud ning tahab et inimene teaks kuidas saada sellest kasu, miks ta andis oma elu ja suri ristil?! Isegi ülestõusmine jääb sel juhul arusaamatuks, vaid kevadpühaks, munadepühaks või lihtsalt järjekordseks kristlikuks traditsiooniks juhul, kui inimene ei ole ära tabanud Jeesuse surma eesmärki.

Üleskutse Sinule

Seetõttu, armas lugeja, küsi oma usuvennalt või -õelt, kas ta teab, miks Jeesus suri? Mis oli selle surma tegelik põhjus? 

Me ei räägi siin pattude andeks palumisest. Sest käsuõpetuses tehakse seda sama! Palutakse patud andeks. On ju nii? On. Kuid need hinged ei ole päästetud. Sest nad ei tunnista Jeesust kui Päästjat. Seni kuni nad ei võta Jeesust vastu, on see vaid üks paljudest usutegudest, sündmustest. 

Pattude andestus ei päästa iseenesest veel mitte kedagi. Seda rõhutas Jeesus! Ta rääkis korduvalt, kõigile ja õpetas Jüngreid. Ka need olid pikaldased taipama, ammugi siis meie, kes me pole veetnud aega Jeesuse seltsis ja teame seda, mida koguduses räägitakse kui üldse räägitakse.

Jeesus suri selleks, et sa pääseksid, ja pääseksid otse taevasse!

Ära lase ennast eksitada

Kui sa arvad et sa saad käsust õigeks, siis sa pead täitma kogu käsuõpetust ja su üle peetakse kohut, kas sa täitsid seda! Kui sa aga ei täida kasvõi üht neist käskudest mida on 633, oled sa juba süüdi mõistetud ja lähed kohtu alla, kus siis otsustatakse, kas sa pääsed või mitte. Kui sa käsuõpetust ei järgi ja/või Jeesust vastu ei võta, siis sa lähed otseteed põrgusse. Sealt ei ole tagasiteed (!), sellest hoiatas Jeesus. 

Põrgusse

Põrgu oli algselt mõeldud kuradile ja Jumalast taganenud inglitele (nüüd siis deemonitele). Seal ei ole midagi inimlikku. Kahjuks satuvad sinna kõik need, kes ei usu Jumalat. Nende üle ei peeta isegi kohut. Seal on igavene piin, põrgupiin! Inimesed, kes ei võta Jumalat vastu, on sellega määranud ära oma hinge asukoha (pärast surma), milleks on põrgu. See märkus ei ole sinu hirmutamiseks, vaid see on nii tähtis tõsiasi, mille üle peaks inimene järgi mõtlema oma elus esimesel võimalusel, teisisõnu, mida ta tahab oma hingega ette võtta?!

Jumal ei saada oma päästetuid kohtu alla, ammugi põrgu! Inimese enda teod ja valikud saadavad teda sinna. Valides Jumala oma maises elus, saad sa olla koos temaga vaimses elus ja seda igavesti! Kes on päästetud, on päästetud.

Kas on teisi võimalusi?

Kuna sa nähtavasti ei ole juut kes elab käsuõpetuse järgi ja loodab tegudele, siis sul tegelikult muud võimalust ei ole Jumalaga lepitust saada kui vaid Jeesus vastu võtta ja armu läbi õigeks saada. Kui sa ei tea veel, aga tahad saada päästetud, siis vaata siia teemalehele kuidas saada päästetud

Kas sa oled piisavalt hea

Kas ma olen piisavalt õige või ei ole on küsimus, mis paratamatult kerkib iga kristlase mõtetes vaatamata tema vaimulikule kasvule. 

Ikka on nii, et me seisame vastakuti teiste inimestega, kelle meelsest sa ei ole üldse nii hea kristlane või õige või hoopis vastupidi, sa oled see, kellest püütakse kõrvale hoiduda, mõistetakse hukka.

Sama sosistab sulle hingevaenlane, kes süüdistab sind ja tuletab meelde kõiki su eksimusi, alates sellest ajast, kui sa siia sündisid ja sul võib tekkida kiusatus mõelda, mida ma veel pean tegema et pälvida Jumala heaksmõistu.

Seetõttu sa iga päev palud andeks patte, mida sa tegelikult oled juba korduvalt andeks palunud. Jumala vaim ütleb, aga "See on juba kustutatud! Miks sa seda teed?" Aga hingevaenlast uskudes sa muudkui palud ja palud ja palud andeks neid tegusid. Seda ei ole vaja teha!

See viib sind meeleheitesse ja sa võid kaotada pääste kindluse ja usu. Seda saatan püüabki teha, muuta sind ebastabiilseks, kõhklevaks, kõiges ja eelkõige oma isiku suhtes, kas ma olen ikka piisavalt hea ja õige, et pääseda. OLED!

Ära usu teiste inimeste kohtu mõistmist ega saatana süüdistusi, deemoni mõtteid, mida ta sulle pähe paneb. Usu mida piibel ütleb sinu kohta, mida tegi Jeesus, mida see sinu jaoks tähendab ja muutis. See on fakt. Seda ei saa eirata isegi saatan. Tuleta endale alati meelde, millest tuleb sinu õigus?

Kuidas sa said olla piisavalt õige juba siis, kui sa said kristlaseks ja päästetud? Kogu selle aja ja tulevikus, ei ole ju Jumal sinu suhtes oma otsust muutnud! Miks?

Kas sa tead ikka, millest tuleb sinu kõlblikus ja õigus?

Ei loe mitte midagi asjaolu, kui kaua sa oled kristlane olnud, vaid kogu see aeg loeb vaid üksnes see, et sa oled õigeks mõistetud ja seda sa ei omandanud seetõttu kui hea kristlane sa oled, vaid seetõttu, et Jeesus on õige. Jeesuse õigusest tuleb ka sulle õigus. Ükskõik mida sa ei mõtle enda alahindamisel, - kui väärtusetu sa enesele ei tundu, siis ometi sellele vaatamata, see ei muuda sinu staatust, sinu õigust, sa oled õige! Õigeks mõistetud selletõttu, et Jeesus on seda väärt. Sinu õigus on Jeesuses!

SA OLED PIISAVALT HEA!

Sa võid alati öelda: minu õigus tuleb Jeesuse tõttu, tema isiku tõttu, mida ta on teinud.

Siinkohal lisame hästi sõnastatud postituse:

SA EI SAA ISEENNAST KVALIFITSEERIDA
David Wilkerson
January 18, 2017

Kui Saatan püüab sind veenda, et oled väärtusetu kuju elama koos Jumalaga ja teenima Teda, siis sa tead, et see ei vasta tõele. Samas võib sul siiski olla raske olla täiesti kindel, et Jeesus on sind puhtaks teinud ja enese ette seisma seadnud, et Teda ustavalt teenida. Ometigi, Jumala Sõna ütleb, et nii on!

„Et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises ning saaksite vägevaks kogu väega tema kirkuse tugevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga tänades Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis, kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki, kelles meil on lunastus, pattude andeksandmine.“ (Koloslastele 1:10-14). Kreekakeelne kokkuvõte sellest salmis on: „Isa on muutnud meid sobivaks, väärtuslikuks ja kvalifitseerituks iseloomu poolest; piisavalt heaks, et saada osa valguse pühade pärandist.“

See, mida Jeesus ristil tegi, kvalifitseeris sind saama osa igavesest pärandist. Ja kui Jumal on sind kvalifitseerinud igavese elu vääriliseks, on Ta loonud sind sobivaks ka oma loomuse poolest. Sa võid ju võtta jumalariigi tööst või teenistusest aja maha, püüdes end sobivamaks muuta, kuid see pole lihtsalt võimalik. Jumal ei lepi kellegi õigsusega väljaspool Tema Poja, Jeesuse Kristuse õigsust.

Sa ei saa kunagi osa Kristuse õigsusest selle nimel vaeva nähes, mistõttu lihtsalt usu ja usalda, et Jumal on selle sulle juba andnud. See saab su osaks usu kaudu. Sa mitte ei saa ainuüksi päästetud usu kaudu, aga sind ka pühitsetakse, mõistetakse õigeks, tervendatakse ja hoitakse alal usu kaudu. See kõik sünnib läbi selle, kui usud, mida Jeesus on sinu heaks teinud.

JUMALA NÄO OOTUSES (OTSINGUTEL)

"Mis jumal see selline on?!"

Advendi ajal on meie fookus suunatud Suure kuninga tulekule ja inimesed otsivad Jumalat. Kristlased räägivad Jeesusest. Nad räägivad Jumal on armastus. Nad kuulutavad seda juba sajandeid. Nad on seda üha rohkem tegemas, kui te vaatate ringi.  Enamasti te kuuletegi sõnumeid: Jumal on armastus.

Kuid mil viisil seda mõistavad need kes ei usu Jumalat?

Kuidas Jeesus on vastu võetud? Mis mõju see avaldab? See on viinud naiivse jumalani. Sentimentaalse, härdameelse jumalani, kergeuskliku jumalani, kes hoolib inimesest vaatamata kõigele mida see teeb või ette võtab oma elus. Selline, naiivne pilt, kas pole? Kristlased on loonud Jumalast sellise kujutluse. Mitte maailm. Mitte uskmatud.

Seetõttu inimesed ei saa aru, mis jumal see selline on. Nad ei võta Jeesust vastu. Seetõttu! Sest inimesed ei otsi lihtsameelset jumalat, kergemeelset, vaid õiglast jumalat!

• Keegi ei kujuta ette, et te auto varastatakse ära ja politseinik ütleb, pole midagi, see leiti üles, ma armastan kõiki. Võta nüüd oma auto ja mine rahuga. Kas see oleks õiglane?

• Keegi ei kujuta ette, et teie tööandja jätab teile palga välja maksmata, aga töökaitse inspektor ütleb, riik hüvitab selle, pole midagi, me armastame teid kõiki.

• Keegi ei kujuta ette, et keegi pekasab teid oimetuks ja kohtunik ütleb, te olete juba terveks saanud, minge rahuga, nüüd on juba kõik hästi, me armastame kõiki inimesi.

Aga just nii see kõlab, kui öelda kannatanule, Jumal on armastus, ta armastab kõiki. Ega ikka ei ole küll! Jumal on õiglane, mitte kõike lubav ja kõiki uskuv.

Mida kristlased jätavad rääkimata?

Kui hulljulge noor juht teeb autoavarii ja tema sõbrad hukkuvad selle tagajärjel, siis sa ei saa nõustuda sellega, et Jumal on armastus. Kui kristlane lohutab, Jumal armastab sind, kes sa põhjustasid selle õnnetuse. Mida asja, ütlevad inimesed? Kui Jumal armastab, siis miks minu lapsed pidid selles õnnetuses hukkuma? Sest neile on väidetud, et Jumal armastab. Järelikult on põhjust arvata, et Jumal ei põhjusta õnnetust ja valu. Ta armastab kõiki neid noori, et kaitseb neid, ...oot? Miks nad siis hukkusid? Miks Jumal siis juhti ei takistanud? Kui ta armastab, siis ta peaks täitma kõik meie vajadused. Kokkuvõtlikult - Jumal armastab, siis see tähendab teha meie lapsed õnnelikuks. Ja õnnelik tähendab, et Jumal pidi ära hoidma selle õnnetuse, tegema, tooma meie lastele õnne.

Teisisõnu öeldes, Jumala armastuse mõte on kaitsta meid õnnetuse eest. Ta ei tohiks lasta neid õnnetusi juhtuda. Veel enam, peaks tähele panema mis meid õnnelikuks teeb. Jumala asi on kannatusi ja õnnetusi meist eemal hoida, et me kõik võiksime saada ja elada õnnelikult.

Paraku sellise moonutatud pildi loomine loob Jumala armastusest väära ettekujutluse -ebajumala. Justkui ta peab meid hoidma, jälgima, teenima, tegema õnnelikuks. Kui ta seda ei tee, siis me laseme ta lahti. Vallandame ta. Sa oled vallandatud! Ma ei taha Jumalat, kes minust õnnetusi eemal ei hoia.

Kui Jumal on armastus, siis me loobume Jumalast.

"Kui Jumal laseb midagi sellist juhtuda, siis kuidas ta on armastus?" 

Nii inimesed mõtlevad. Sest kristlased räägivad kogu aeg: Jumal on armastus. Pole ime, et Jeesuse sõnum ei jõua inimesteni. "Ma tean küll," ütleb inimene. Aga mul on oma arusaam jumalast. Teie Jumal on imelik. Kui te ütlete et ta on armastus. Jõulude ajal kohtab seda igal pool.

See on vägagi erinev arusaam ja mõtteviis Jumala armastusest, mida piibel ütleb et ta on. Sest piiblist me näeme juba kõige alguse aegadest alates, et ta laseb tulla kannatusi, valu, õnnetusi, karistab, surmab ja kõike, mitte ei paku üksnes kaitset, õnne ja rõõmu.

Milline on sinu Jumal?

Uskmatud ju ei väida, et Jumal on armastus. Seda teevad kristlased. Sest kogu piiblist me näeme et Jumal ei ole naiivne, rumal, kergeusklik, sentimentaalne, vaid ta on püha ja õiglane. Kuid ta pole kuri. Kui ta seda oleks, siis talle ei läheks korda inimeste kurjus. Ta poleks hävitanud kurje inimesi linnade kaupa. Ta on seda korduvalt teinud. Miks? Sest Jumal on hea. Isegi Jeesus ütles inimestele, miks sa nimetad mind heaks? "Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal" (Mk 10:18)

Inimesed saavad kogeda Jumala armastust. Aga see ei tule niisama kergelt. Hea Jumal ei hooli halbadest, kurjadest, mõrtsukatest, ülbetest, uhketest, sest ta ei ole inimest selliseks loonud. Hea Jumal lõi inimesed headeks - oma näo järgi, ent andis neile ka vabaduse ise otsustada, kas teha head või kurja.

Jumal ei räägi halbadele ja kurjategijatele: ma armastan sind (nagu kristlased: Jumal  armastab sind). Vaid ma karistan sind! Sa oled selle ära teeninud! Sa pead vastutama oma tegude eest. Kui sa oled midagi halba teinud, siis sa pead selle heastama. Sest ma ei oleks hea ja õiglane Jumal, kui ma seda ei nõuaks! Sul on võimalus meelt muuta. Mul on selleks ka lahendus.

Kooseluseadus - ausalt öeldes

Kristlik Mõttevõra eesmärk ei ole kindlasti poliitikas kaasa rääkida. Küll aga hoiame Eestis toimuval silma peal. Käesoleva lühendatud kõne puhul tahame välja tuua need mõtteid, mis meie meelest väärivad tähelepanu või ära märkimist.

---

Martin Helme kõne Riigikogus: miks on vaja tühistada kooseluseadus

10/05/2016

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme kaitses täna Riigikogu kõnetoolis Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõud tunnistada kehtetuks kooseluseadus. Avaldame Helme kõne.

MARTIN HELME:

„Kooseluseaduse vastuvõtmisega üle-eelmisel aastal ühiskonna liitmise asemel hoopis lõhestati ühiskonda. /---/

Eesti ühiskonnas ei ole kunagi olnud mingit tellimust ega nõudmist samasooliste suhete riikliku reguleerimise järele. /---/ Veel sellel aastal läbi viidud arvamusküsitlused näitavad, et ühiskondlik arvamus selles küsimuses on küllaltki paika loksunud. Laias laastus 2/3 Eesti inimestest ei poolda kooseluseadust, ei poolda selle kooseluseaduse rakendamist, või kui küsitakse teistpidi, siis laias laastus seesama 2/3 või umbes 60% Eesti inimestest leiab, et kooseluseadus tuleks tühistada.

/---/ Ei ole olemas mingeid instantse, kes võivad kehtestada seadusi, mis lõppkokkuvõttes ei leia rahva heakskiitu. Kui nii tehakse, nagu on juhtunud, siis lõhestatakse ühiskonda /---/

/---/ Notarid on alates jaanuarist sõlminud Eestis kooselulepinguid ja minu küsimuse peale, palju nelja kuu jooksul kooselulepinguid on sõlmitud, vastati, et 25. Terve Eesti peale nelja kuu jooksul! Kui me lugesime siin aasta lõpus lugusid meediast sellest, kuidas ikkagi samasoolised inimesed loevad sekundeid uusaastaööni, et oma õnnele alus panna kooselulepingu sõlmimisega, siis jääb nadiks see number. Arvestame ka sellega, et selle 25 sees enamus on erisooliste paaride kooselulepingud. Päris täpset numbrit mulle notarite koda nii kiiresti ei suutnud öelda, aga me oleme kursis, et neid samasooliste kooselulepinguid on vähem. Ja see tähendab omakorda seda, et mingit tegelikku vajadust kellelgi kooseluseaduse või kooselu registreerimise järele sellisel moel, nagu meile on reklaamitud, ei ole. Me ju kõik mäletame neid tohutuid nutulugusid, kuidas inimesed tahavad tulla n-ö oma suhteid legaliseerima ja kuidas inimesed ainult ootavad, kuidas nad saaksid riigi silmis ka ausaks. Tegelikult oli see kõik täielik jama.

Ja see on täiesti kooskõlas sellega, mida ütlesid kooseluseaduse vastased, kui kooseluseadust menetleti: et tegemist on võlts- või valeettekäändega. Tegemist on sooviga tegelikult ümber teha ühiskondlikku korda, pöörata pea peale traditsioonilised väärtused ja iidsed tõed ja senine kehtinud kord. Tegemist on sulaselgelt lihtsalt avalikkusele valetamisega, justkui oleks mingisugune vajadus kellelgi kusagil kooselulepingute järele.

Me teame ka seda, et õiguskantsler Allar Jõks on varasemalt korduvalt nii-öelda andnud selgitusi vastavatele küsimustele selle kooseluseaduse kohustuslikkuse või vajalikkuse kohta ja viidanud kahele väga olulisele punktile. Esiteks, ei ole olemas mingit rahvusvahelist õigusnormi Euroopa Liidu aluslepingutes või inimõiguste konventsioonides, mis kohustaks või sunniks riike samasooliste suhteid kuidagi reguleerima. Kui keegi tuleb väitma, et on, siis see väide on vale. Siinjuures tuleb silmas pidada, et Euroopa Liidus on selge poliitiline surve liikmesriikidele samasooliste suhteid riiklikult reguleerida, aga see on erinev asi kui väide, et kuskil mingi leping või konventsioon meid selleks kohustab. Ei kohusta!

Teiseks, mida on öelnud Allar Jõks, kui ta oli õiguskantsler, on see, et Eesti põhiseaduses ei ole mingisugust põhjust või mingisugust nõuet samasooliste suhete riiklikuks reguleerimiseks. Põhiseaduse §27 räägib sellest, kuidas perekond kui rahvuse kasvamise alus on riigi erilise kaitse all. /---/ Eesti põhiseadus võeti vastu palju kauem aega tagasi, aastal 1992, ja sel ajal mingisuguses ühiskondlikus arutelus mitte keegi mitte ei arvanud, et perekond võiks olla midagi muud kui üks mees ja üks naine. Eesti põhiseaduse mõtte kohaselt on perekond väga konkreetselt üks mees ja üks naine. Kui keegi räägib siin, et perekonna mõistet võib laiendada, siis jah, võib, see on sellisel juhul poliitiline valik, poliitiline soov. Poliitiliste valikute, ideoloogiliste erimeelsuste üle kogu see väitlus käibki. Aga tulla väitma, et meie põhiseadus nõuab seda, on absoluutselt selgelt avalikkuse eksitamine või soovmõtlemine. Nii et vajadust või kohustust Eestil kooseluseadust vastu võtta ei ole.

/---/ Eelmises Riigikogu kooseisus toimus valitsuse vahetus umbes aasta enne valimisi ja valitsusse said kaks liberaalset parteid: üks oli vasakliberaalne ehk sotsiaaldemokraadid, teine oli paremliberaalne ehk Reformierakond. Nende kahe liberaalse erakonna, ütleme siis, ühiseks sooviks oli Eestis reguleerida riiklikult samasooliste suhted. Kuna ühiskonna vastuseis oli täiesti selge, täiesti ilmne, siis ei tuldud avalikkuse ette mitte ausa jutuga näiteks tsiviilpartnerlusest, vaid üritati seda kibedat pilli avalikkusele sisse sööta muu mudruga koos ehk siis räägiti sellest, et see on sooneutraalne seadus, kus sõltumata sellest, kas nad on samasoolised või erisoolised, antakse inimestele võimalus oma kooselu registreerida lepinguliselt. Ja niimoodi samm sammu haaval sooviti liikuda meil homopartnerluse legaliseerimiseni Eestis.

Loomulikult avalikkus nägi selle vale läbi. Loomulikult oli siis juba kõigile selge, et jutt ei käi nendest tavalist kooselu harrastavatest kümnetest tuhandetest Eesti paaridest, kus ühel või teisel põhjusel koos elavad mees ja naine ei soovi abielluda ega soovi teha ka mingisugust varalist lepingut. Jutt käis juba siis selgelt ikkagi samasooliste inimeste suhete reguleerimisest ja see nii-öelda peideti või põimiti sisse sellele nii-öelda sooneutraalsesse seadusesse. Sisuliselt oli tegemist petukaubaga, ainult et see pettus loomulikult nähti kohe läbi. Ja kuna see pettus nähti kohe läbi, siis nii sotsiaaldemokraatide kui ka Reformierakondade ridades eelmises Riigikogu koosseisus oli inimesi, kes põhimõtteliselt maailmavaateliselt või ka lihtsalt sel põhjusel, et nad said aru, et nad peavad aasta pärast astuma oma valimisringkonnas oma valijate ette ja oma tegudest aru andma, ei olnud nõus toetama seda kooseluseadust niisugusel kujul, nagu ta Riigikogu ette toodi. Sellele järgnes loomulikult alatu ja inetu ja väga ebatavaline või pretsedenditu käitumine ehk kooseluseadusest visati välja need punktid, mis oleks nõudnud 51 hääle saamist parlamendisaalis, ehk siis need, millest me tänapäeval räägime kui rakendussätetest. Ja surutigi see seadus läbi, väga napilt muidugi. Suruti läbi see seadus lihthäälteenamusega. Meenutame, need lihthääled olid siis 38 vastu ja 40 poolt.

Mis oli sellise käitumise tagajärjeks? Selle käitumise tagajärjeks loomulikult esimene asi oli see, et ühiskond ärritati kohutavalt üles, täiesti asjatult. Täiesti asjatult provotseeriti Eesti ühiskonda. Kusjuures ma pean ütlema, et Eesti ühiskond on niigi stressis. Ja selle ühiskondliku ärritamise tagajärjeks – ma teen suure kummarduse tänuga sotsidele – olid ka uued poliitilised jõud parlamendis. Te ei saa ignoreerida kahe kolmandiku inimeste sügavaid veendumusi ja arvata, et sellel ei ole poliitilist tagasilööki.

/---/

Lisaks on meil veel loomulikult tekkinud kurioosne olukord, millega ma alustasin: seadus on vastu võetud, välja kuulutatud ja osade inimeste arvates kehtib, teiste inimeste arvates ei kehti. Kusjuures need arvajad ei ole lihtsalt meie erakonna liikmed, siin on ikkagi väga kaalukaid õiguseksperte, näiteks ka justiitsminister, kes leiab, et kuna kooseluseaduse viimases paragrahvis on sõnaselgelt kirjas, et seadus hakkab kehtima koos rakendusaktidega ja neid rakendusakte ei ole, siis lihtsa loogika kohaselt tähendab see seda, et kuni rakendusakte ei ole, see seadus ei kehti. Siin me näeme jälle Eesti riigis vohavat voluntarismi, kus sisuliselt, vormiliselt seadus ei kehti, aga osaliselt seda juba täiendatakse.

Et sellist äärmiselt halba olukorda ära lõpetada, oleme tulnud lagedale ettepanekuga kooseluseadus tühistada. Me leiame, et sellega minnakse tagasi olukorda n-ö enne sõda ehk ühiskonnas taastatakse olukord, mis tegelikult rahuldas absoluutselt enamust ühiskonnas, kus samasoolistel inimestel olid kõik võimalused ennast teostada, ka koos elada ja oma varalisi suhteid reguleerida võlaõigusseaduse järgi, pärimisseaduse järgi, mitmete teiste õigusaktide järgi. Nad saavad oma elu niimoodi korraldada, ilma et oleks ühiskonna valdava osa veendumusi, moraalseid väärtusi ja mis väga oluline, millest, ma arvan, meil tuleb veel juttu eraldi, loomulikku käitumist solvatud.

See on aga kõige olulisem, millest me peame aru saama: kui me nüüd tühistame kooseluseaduse, siis me ei lähe tagasi kiviaega, siis me ei lähe tagasi mingisugusesse keskaega, me läheme tagasi aastasse 2013, kus inimesi ei põletatud tuleriitadel, nagu siin Mihkel Raud meile eelmine kord, kui sellest teemast juttu oli, arvas, et hakkab juhtuma, kui me selle seaduse tühistame. Inimesi ei pandud vangi ei kuulatud üle, sellepärast et nad käisid kuskil väga kahtlase kuulsusega baaris. Me teame, et Eesti politseil puudub üldse mingisugunegi arvestatav statistika selle kohta, et Eestis oleks seksuaalse sättumuse järgi inimesi ahistatud, taga kiusatud, pekstud või midagi taolist. Puudub! Nii et ärge tulge rääkima, et see on sellepärast, et vaesed homod ei julge endast ja enda tagakiusamisest rääkida. Kui Eestis oleks üksainus juhtum, kus homole on antud peksa selle eest, et ta on homo, siis küllap juba homoliikumine oleks selle nii suure kella külge pannud, et me kuuleks sellest söögi alla ja söögi peale. Tikutulega aetakse neid juhtumeid taga ja ikka ei leita! Nii et Eestis ei ole mingit diskrimineerimist, Eestis ei hakka uuesti olema mingit diskrimineerimist, kui kooseluseadus tema poolikul või vigasel kujul seadusandlusest kustutatakse. Eestis lihtsalt arvestatakse sellisel juhul, kui me selle seaduse ära tühistame, nii nagu meie eelnõu ette näeb, Eestis arvestatakse inimeste väärtushoiakutega, arvestatakse sellega, mis on valdava osa ühiskonna arvamus, ja arvestatakse – ma juhin tähelepanu sellelegi – kõikides parteides oma valijatega. /---/

Kui keegi hakkab siin arutlema selle üle, mis mulje me jätame muule maailmale, siis tooksin ühe lihtsa näite. Aafrikas, kust me võtame lahkelt vastu kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja kõrgelt haritud muid inimesi, on siia-sinna 50 riigi ümber – see sõltub päevast, kas mõni provints on sel päeval saanud iseseisvaks või mitte. Aga nendest 50 riigist 35-s on homosuhted kriminaliseeritud. 35-s või 36-s, see sõltub sellest, kuhumaale me selle kriminaliseerimise piiri tõmbame. Tõsi on see, et suurem osa neist on moslemiriigid Põhja-Aafrikas. Aga Euroopa selles mõttes on ühesugune ja muu maailm on teistsugune ning kui me vaatame Euroopasse, siis mitte kusagil ei ole sellest elu läinud paremaks, toredamaks. Need probleemid, mis homokogukonnal on, ei ole ära kadunud. Nii et see seadus ei lahenda ühtegi nendest probleemidest. Nii et mitte midagi ei muutu Eestis halvemaks, kui see halb seadus tühistatakse.“

Martin Helme kõne pikemalt saate lugeda otse siit

Naised alistuge meestele?

Jätkame naiste alandamise teemaga, et seda veel enam lahti selgitada. „Naised alistuge meestele“ oli ikkagi äärmiselt jõuline sõnum isegi Rooma keisririigi ajal, rääkimata täna!

Meie eelmist postitust samal teemal saad lugeda siit: 2000 aastat naiste alandamist

Piibli seisukohad on Euroopas, tegelikult kogu maailmas enim suhete ja õiguste arengut mõjutanud. Sest paljud tänapäeva seadused ja suhtumised said alguse piibli tavadest ja Rooma õigusest. 

Uus Testament selgitab üsna põhjalikult inimeste vahelisi suhteid, hoiakuid ja kirjeldab tollaseid sündmusi, mis kulmineerus kristliku koguduse tekkimise ning plahvatusliku levikuga eelkõige apostel Pauluse eestvedamisel; kes kahtlemata omab suurimat kaalu kui enim pühakirja panustanud kristlik autor. Meie eelmises artiklis 2000 aastat naiste alandamist tõdesime, et mees ei olegi naise pea nagu Paulus märkis ja seetõttu üritame selgusele jõuda, kus apostel Paulust alistas naisi meestele, mis teda ajendas selleks?

TAUSTAINFO

Pauluse kirjad pärinevad ajast, mil toimusid tema kolm misjonireisi 65-68 pKr. On väga tähtis teada, milline oli tava ja seadus. Paulus kirjutas kirjad keiser Klaudiuse ajal (loe Ap 18:2) reaalselt eksisteerinud kristlikele kogudustele, mida identifitseeritakse ja märgitakse piiblis nende asukoha järgi: roomlastele Roomas, korintlastele Ahhaias (Kreekas), efeslastele Pamfüülias (Aasias), mida ta külastas käies misjonireisil Makedoonias ja Kreekas. Nende aastate vältel levis kristlus kõigis ühiskonnakihtides ja leidis koha, nii rikaste kui kehvade, vabade ja orjade seas, nii meeste kui naiste seas. Kristlikud kogudused tekkisid üle kogu maa Vahemere piirkonnas, kuigi kristluse keskus oli ikka veel Rooma idaosas. Kolmandaks, milline oli Pauluse staatus (nt Ap 16:37-38; 21:39 ja 9:2,11,14; 22:25-29) ning päritolu? Paulus oli juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik (Kiliikiamaal, Ap 22:3). Ta oli koguni Rooma kodanik! (Ap 22:26-28) Mitte hankinud selle suure raha eest, vaid sellesse sündinud! Tal oli õigus nõuda keisri kohut. (Ap 25:11,12) Ent ta oli ka heebra mees, Moosese Seaduse järgi varsiser (Fl 3:3-6, Ap 23:6), kes tundis seadust („Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisase Seadust mööda,“ Ap 22:3), tundis kreeka kultuuri ja oskas keeli ning Rooma kodanikuna oli tal privileegid. Ta oli ideaalne kanditaat evangeeliumi levitamiseks kõigile rahvastele kui nii võib öelda. Jumal tundis ta CV-d. Jumal kutsus Sauluse (Ap 9:5,6,15,27), keda hakati hiljem hüüdma Pauluseks (Ap 13:9). Misjonär Damaskuses, Jeruusalemmas, Juudamaal. Misjonär paganatele (Ap 26:20, „paganad“ - need, kes ei ole juudid), paganate apostel (Rm 11:13), nagu ta ise ennast nimetab.

Pauluse juhised naiste kohtlemiseks:

• kiri roomlastele 7:2-3;
• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;
• kiri efeslastele 5:22-24;
• kiri koloslastele 3:18;
• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;
• kiri Tiitusele 2:3.

Sarnase seisukoha võtab ka apostel Peetrus:

• 1.Peetrusele 3:1 ja ka salmis 5.

Armastuse apostel Johannes väidab otse vastupidi. 

Ta kirjutab „püsige Kristuses“ (1Jh 2:28) ja „meid hüütakse Jumala lasteks“ (1Jh 3:1,2) ning „me oleme nüüd Jumala lapsed“. Kristuses püsimine tähendab püsimist Uue lepingu ja armu all, mitte kirjatähe (Seaduse) täitmist ning järgimist. Kuid „Jumala lapsed“ ei ole üksnes mehed, vaid ka naised! Kõik, kes Kristuse vastu võtsid (Jh 1:12). Kuigi Paulus möönab seda sama galaatlastele (Gl 3:28), siis praktikas ta siiski nõudis vastupidist. Apostel Johannes toob kristlusesse „vennaarmastuse“ (Rm 12:10, 1Ts 4:9, Hb 13:1) puhul täiesti uue elukvaliteedi. Kes armastab venda, see püsib valguses, kes vihkab oma venda, on sõgestunud ja on siiani pimeduses (1Jh 2 ptk). „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar“ 1Jh 3:15. „Vend“ - adelphos (kreeka k), tähendab kristluses verevenda, kõiki mehi, apostleid ja kõiki nö usuvendi, neid, kes on kristlased ehk Kristuse vastu võtnud. Seetõttu ei ole kristlus mõne salaordu sarnane meeste klubi ja mängumaa, vaid kogukond, kus sugu ei ole identiteedi tunnus, vaid usu algataja Kristus. Seetõttu armastuse apostel õpetab nii, et kristluses ei ole mehel mingeid eeliseid naiste ees, vaid nad kõik on vennad, ühe Isa lapsed ja kõiki tuleb ühtviisi lugupidavalt ja hästi kohelda kui Jumala lapsi (1Jh 3 ptk). Erinevalt Moosesest (vt 3Ms 20:10), kristluses on naised ja mehed võrdses positsioonis, kõik on pühad, kõigil on samad õigused ja Püha Vaim. Johannes ei tee meeste-naiste küsimustes kompromisse. Sellega ta püsib Jumala armastuses ja puhtas õpetuses.

KREEKLASTE TAUSTAINFO

Kirjad korintlastele, efeslastele, koloslastele. Kellele?

Kreeklannad ei olnud passivsed kõrvaltvaatajad, vaid tegutsejad. Just kreeklased määratlesid perekonna kui ühiskonna keskse aluse ja naine oli tähtis ühiskonnaliige. Kreeka minevikku ei saa määratleda ilma naiste osaluseta ja nad olid intellektuaalselt meestega võrdsed. Naistel oli võim mõjutada oma elukäiku lisaks õigusele. Naised annavad meestele nõu, langetavad moraalseid otsuseid, kannavad meeste kohustusi ja vahel oma elu hinnaga, millega äratavad imetlust. Kreeklaste atika draamakirjandus käsitleb naiseksolemist. Kreeka kultuur räägib naise mõistmisest, mida Paulus esile ei too. Ei Vana ega Uus Testament ei räägi meile naise mõistmisest.

„Just kreeklased tegid algust naisajaloo seisukohalt tähtsa kõnelusega avaliku ja eraelu erinevustest ja väärtustest ning intellektuaalse kõnelusega naise olemusest ja osast,“ kirjutab Päivi Setäla raamatus „Antiikaja naine“, 2001. Ta lisab: „Müütide põhjal hindasid kreeklased naiste juures algatusvõimet ja mõistust.“

Naisi väärtustati ja nad said ka võimu, isegi uuesti mehele minna oli kreeklannadele tavaline asi. Kreeklased ei alistanud naisi, vastupidi, kaitsesid neid kui nende elust kadus turvalisus. Samas kreeklannade positsiooni saab mõista täpsemalt, kui jälgida üldist arengut. Näiteks klassikalisel ajal tuli muutus, kui perekonnast sai majanduslik, poliitiline, bilooogiline ja sotsiaalne kooslus, kus tähtsustati sotsiaalseid suheteid. Naiste toimingud olid polisele (linnriik) tähtsad. Kreeka linnades peeti juhtivaid perekondi olulisteks ja nii väärtustati ka kreeklannasid. Abielu oli ühiskondlik toiming (Rooma keisririigi praktikas oli abielu poolte asi), järglaste sünnitamine muutis naised tähtsaks. Seaduse ja tegeliku elu vahel oli erinevus, kuivõrd naistel oli omand, neile kuulusid maa, raha, orjad. Naistega tehti pigem koostööd, aga naiste mõjuvõim suurenes kaasavaraga. Naine ei olnud enam laste sünnitaja, vaid oma mehe kaaslane.

Mõnes piirkonnas olid poisid ja tüdrukud võrdsed, nagu näiteks Spartas. Naise ülesanne oli sünnitada sõjamehi ja nii ka abielutruudusetus polnud kuritegu. Naised säilitasid õiguse maale ja varandusele. Sparta naistel oli sõnaõigus tähtsates küsimustes.

Ent hellenistlikul ajajärgul abielu mõte ei olnud laste sünnitamine (tootmine). Kooselule tekkis uus tähendus: ühtekuuluvus, kaaslaseks olemine, ühine elu. Abikaasad sõlmisid ise abielulepingud, millega pooled said tagatised, ühesugused õigused ja kohustused. Laste ülalpidamine oli mehe kanda ja naise kaasavara oli naise osa.

Hellenismi perioodil oli naistel oma osa nii avalikus elus kui kodus. Naised said kaasavara, neile kuulus maju, kortereid, mida võis müüa või üürida. Naised säilitasid oma kultuuri oma riietuse ja kommetega. Hellenismi perioodis ilmnevad õpetatud naised. Neil olid haritud isad, kellel oli oma tütarde elule mõju nagu abikaasadel.

Ühiskond väärtustas naist ema ja abikaasana. Riitused rõhutasid neid rolle ja aitasid neid täita. Naised korraldasid müsteeriumikultust (nt. Isise, Dionysose vrd Ap 17:34, 2Mak 6:7), pidustusi, kuhu mehi ei lubatud. Usuti, et mees viljastab naise hinge, seetõttu vaikimine oli naisele auasjaks. Ta rääkis oma mehega. Kui mees puudus, oli naine tumm. Apostel Paulus ilmselgelt oli teadlik sellest paganlikust uskumusest, mida ta kasutas ära korintlannade allutamiseks meestele: „Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.“ (1Kr 14:35). Sellega ta pöörab kreeka mehed naiste vastu üles. Kirjast roomlastele te midagi sellist ei leia. On ilmselge, et ta ei saanud rooma naistelt midagi sarnast nõuda. Roomlased oleks ta lihtsalt välja naernud või tema peale esitanud kaebuse. Paulus teadis seda väga hästi. Pauluse silmakirjalikkus ilmneb mitmeti, näiteks uskliku juudi naise poeg, kreeka isast, Timoteos, kui Paulus lõikas ta ümber kohalike juutide pärast (Ap 16:1-3). Seda tehti Lüstras (Pamfüülias). Ent kristluses ei ole ümberlõikamist.

KUST TULID KREEKA ASUTAJAD?

Kreeka ajalugu alguseks peetakse Egeuse kultuuri, aga sellega asi ka piirdub. Kes panid alguse tuntud ja kõrgelt arenenud Minose tsivilisatsioonile, ajaloolastel ei ole vastust sellele küsimusele. Kuid piibel kirjutab kust see rahvas tuli ja kellest nad põlvnesid.

Kreeklased pärinesid Jaafetist, kelle isa oli Noa. Noa pojad olid Seem, Haam ja Jaafet. Jaafeti pojad olid Gomer, Magoog, Maadai, Jaavan, Tubal, Mesek ja Tiiras. Gomer oli kimmerlased, Maadai oli Meedia, Jaavan oli Kreeka, Joonia. Jaavan liikus aladele, mida praegu tuntakse kui Kreekat ja asutas hõimuga sealse piirkonna Balkani alad. Neist sai alguse Kreeka kultuur ja tsivilisatsioon. Jaavan tähendab heebrea keeles kreeka. (1Ms 10:49 Aga Jaavani pojad olid Eliisa, Tarsis, kittid ja rodanlased. Piibli uurijad on selles küsimuses üsna ühel meelel, kes need isikud olid ja kus suunas nende hõimud rändasid* ja algselt eraldusid.

ROOMLASTE TAUSTAINFO

Rooma seadustes ja kommetes ei olnud selget piiri eraelu ja avaliku elu vahel, vastupidiselt Moosesest tulenevaga. Samas roomlaste ühiskond jagunes kodanikuühiskonnaks ja meestevahelisel lojaalsusel põhinevaks ühiskonnaks. Perekonnapea võim kestis juriidiliselt kuni tema surmani. Tegelikus elus olid lapsed ja naised iseseisvad. Naise majanduslik iseseisvus pärineb juba Rooma vabariigi ajast. Naiste valduses oli varandust. Kaasavara oli antud algselt mehele abielu kulude katteks. Samas abielu ei olnud juriidiline, kuna ühiskonda ei huvitanud eraelu. Samuti lahutus oli eraasi. Lahutuse korral kumbki abikaasa säilitas oma õigused oma varanduse üle ja abikaasad vastutasid ise oma võlgade eest.

Rooma keisriajal naised pärisid, pärandasid, kontrollisid oma kaasavara, ostsid, müüsid ja vabastasid orje, omandasid maad ja jagasid vabalt annetusi. Lapsel oli isa nimi, ta oli osa mehe perekonnast. Lapsed olid poliitiliselt perekonna nime kandjad. Lastel oli silmapaistev ja keskne positsioon perekonnas. Tütred ja pojad olid võrdväärsed. Naiste majanduslikku iseseisvust tõstis poegade ja tütarde võrdõiguslikkus. Et rõhutada oma sidet emaga, hakkasid roomlased lisama oma nimele ema nime. Lapsed olid kõige tähtsamad pärijad. Adopteerimine oli varanduse ja nime edasiandmiseks. Kõrgema klassi peredes oli vaevalt 1 laps, mida korvas adopteerimine. Naised seisid esmalt oma suguvõsa ja pere asjade ning au eest. Lahutamine oli Roomas kergem kui Euroopas keskajal. Lahutus oli kurb paratamatus. Uuesti abiellumine tulenes mehe lühikesest elueast, kui need abiellusid vanemalt või kui naised surid sünnituse tagajärjel. Naised kaitsesid perekondlikku privaatsust riigi sekkumise puhul. Vabaabielu sõlmiti siis, kui naise ühiskondlik positsioon oli madalam kui mehel, aga ka juhul, kui naine ei saanud kaasavara. Emaarmastus oli ema tähtis voorus ja loomulik nähtus. Vanu naisi austati ja suguvõsas küsiti paljuski nende arvamust. Sugulased olid tähtsad ja nendega käidi läbi. Roomlased hindasid suguvõsa, traditsioone ja rituaale. Moraalsuse kaitsmine oli Rooma seaduses, perekond oli Roomas tugev ja põhikohustuste keskus.

Rooma kultuuriruumis eristusid ärinaised ja ka preestrinnad. Aktiivsemad olid Pomeji naised. Naised said osaleda valimis- ja seadusettepanekute koosviibimistel ja võtta seal sõna. Naised osalesid aktiivselt kinnisvaras, laenuturul, tekstiilitootmises ja müügis. Töötasid kõrtsides, pandimajades ja avalikel oksjonidel ilma eeskostjata.

Mitmed keiserliku perekonna naised avaldasid maaomanikena mõju majanduselule. Naiste majanduslik vastutus oli suur, mida näitas see, kui ema pärandas vara tütardele. Roomas oli umbes 150 tellisemaa omanikku, millest kolmandik olid naised.

Naised olid paljudes avalikes ametites. Sekretärid, kirjutajad ja õpetajad, hea haridusega. Arsti või ämmaemandana oli naine ühiskonna vägagi lugupeetud liige. Näitlejad, muusikud ja lõbustajad Roomas on olnud ajaloo vältel ihaldatud. Ettevõtlikust ja usinust peeti naiste vooruseks. Naisaskeedid asutasid Rooma, Jeruusalemma ja Petlemma kloostriühendusi. Kloostri päevakavas palvetati, uuriti pühakirju, kopeeriti käsikirju. Need naised olid saanud hea hariduse. Naine vabanes oma naiserollist, sai vaimult mehe sarnaseks läbi neitsiliku elu ja vallalisena oli sotsiaalselt tunnustatud isik. Usk võimaldas naistel arendada alternatiivkultuuri ja võimaluse oma riituse loomiseks. Naised võtsid innukalt osa vaimsetest koosviibimistest ja vaidlustest kristlikes ja ka paganlikes kogukondades. Naised valisid kristluse kiiremini kui mehed.

ÜKS RIIK, ERINEV ÜHISKOND

Keskendudes eelkõige naiste rollile tollases ühiskonnas, on ilmne et Kreeka ühiskond kus Paulus evangeliseeris ja kuhu kirjutas mitmed kirjad, erines Rooma keskusest väga palju, samuti Juudamaast. Kreeklannade, juuditaride, roomlannade tavad ja õigused ei olnud kaugeltki samasugused, kuigi naised elasid samas riigis. Naiste elu erines ka roomlaste linnades. Rooma keisiririigis abieluleping oli poolte endi asi, abielu kui selline ja naise roll sõltus ennekõike perekonnast, kohalikust kultuuriruumist ja ajaloolisest tavast, mis varieerus seinast seina. Võib öelda, et mida jõukamal järjel perekond oli, seda parem oli naise positsoon ühiskonnas.

Roomas oli seisuslik ühiskond. Perekonnapeal oli võim perekonnaliikmete üle. Tema mõjuvõimule allusid naine, vallalised tütred ja ka pojad oma lastega. Pojad allusid isale. Naistel puudusid poliitilised õigused.

Rooma ühiskonna inimesed jagunesid poliitiliste õigustega kodanikeks. Hääletusõigus, abieluõigus, õigus juriidilisele kaitsele, millele ka apostel Paulus juhtis tähelepanu kui teda ilma kohtuta kinni peeti (Ap 15:37-39, 22:25, 25:10). Teiseks, õigusteta orjadeks. Neil polnud mingit abi loota ja nad sõltusid isanda suvast. Kolmandaks, vabaks lastud orjadeks. Neil oli piiratud hääletusõigus, aga neil ei olnud abieluõigust. Kuid ükski täiskasvanud mees ei olnud oma pere sh naise ja laste juht enne, kui tema isa oli surnud. Isa võim ulatus teoreetiliselt kõigi pereliikmete elu ja surma üle otsustamiseni, kuigi praktikas seisnes see enamasti vara haldamises ja kui suurel määral pea sekkus pereliikmete ellu, jäi ta enda valida. Samas oli isal kohustus vastutada liikmete tegude üle. Üldjuhul elasid põlvkonnad koos.

NAISTE ÕIGUS

Naise õiguslik seisund varieerus. Tal oli õigus laste lugupidamisele, ta oli pärija, ta võis teha testamenti, kaasavara abil pääseda sundusest, abielu lahutada, samuti uuesti abielluda kui tema võimetele rakendust ei leidunud. Kõrgklassi puhul isad otsisid abikaasa nende laste 12-14 aasta vanuses, vähem rikkamad võisid hiljem abielluda. Madalamates klassides poliitilised ja majanduslikud huvid nii suurt rolli ei mänginud.

ISA SURM TÕI ISESEISVUSE, 3 LAST OTSUSTAMISVABADUSE

Naine oli ka abielludes rohkem isa kui abikaasa mõjuvõimu all, ent isa surmaga sai seaduslikult iseseisvaks! Kaasavaraga kindlustati naise toimetulek abielu lõppedes. Peale kolmanda lapse sündimist teenis ta eriliselt lugupeetud ema rolli ja omandas suurema iseseisvuse ja otsustamisvabaduse.

Naine oli läbi elu praktiliselt mehe eestkoste all, kuid ta sai valida, kas abielludes saada mehe perekonna osaks või jääda oma isa ehk oma pere liikmeks. Roomlannade roll oli viibida oma mehe kõrval pidusöökidel ja koosviibimistel. On teada, et sellistel koosviibimistel pidid nad istuma sirgelt, mitte nõjatudes. Ka võisid nad kodust lahkuda, minna külla, kutsuda külalisi, käia ostlemas. Algharidus oli naistel ja meestel praktiliselt sama. Ent edasist haridust said lubada rikkamate perekondade naised. Ent tütarlapsed õppisid ladina, kreeka keelt õigusteaduse ja retoorika asemel. Ilmselgelt on sellel oma praktiline tähendus, naised ei saanud poliitikas osaleda, milleks siis seda õppida.

EHTED DEMONSTREERISID NAISE MÕJUJÕUDU JA TÄHTSUST

Avalikkuse ees neilt silmapaistmist ei oodatud, ent rikkus muutis neid märgatavaks. Naise staatus ei olnud ametlik ja ilmselgelt defineeritud, aga kaunistused olid mõju ja varakuse demonstreerimisel eriti tähtsal kohal ning vääriskivid kõnetasid naise mõjujõust ja tähtsusest. Abielus Rooma naine valitses täielikult oma varanduse üle. Seadus määras, et mehel polnud naise varale õigust, seda ära kasutada ega investeerida.

ROOMA ABIELU

Naine oli mehele ennekõike partner elus ja sünnitades järeltulijaid ning käitudes väärikalt, olles mehele lojaalne poliitiliselt. Rooma abielu põhines mõlema poole nõusolekul, kuid see ei olnud religioosne akt. 12 tahvi seadus lubas naisele isikliku omandi ja vägivallata abielu. Sellega kehtestati varalahusus. Erandina kehtestatud vägivallatu abielu oli sel ajal täiesti uus praktika õiguses, mis väärtustas naist täiesti uuel tasemel. Ütleks, vägagi tsiviliseeritud ja kaasaegsel moel. Abieluealisus, mõlema poole abiellumissoov, partnerite abieluõigus ja magistraadi nõusolek olid seadusliku abielu eeltingimused. Ühe korra abiellunud naist imetleti. Lapsi hästi kohelnud naist ei mõistetud hukka uuesti abiellumisel. Seaduslikult iseseisev naine võis abielu lahutada, sest abielu leping oli inimestevaheline, mida sai tühistada. Abielu kehtis kuni ühe poole surma, abieluõigusest ilmajäämise või lahutuseni. Lahutuse korral kaasavara kuulus alati naisele. Kui laps oli seaduslik ja isa elus, oli emal õigus lapse isalt nõuda hüvitist. Abielu lahutamine sõltus sellest, millise pere mõjuvõimu alla naine oli läinud või valinud vabaabielu. Viimase võis tühistada suuliselt. Vabaabielu sõlmiti jõukate ja lugupeetud suguvõsade või perede vahel, siis lõpetati neid vastastikkusel kokkuleppel, välditi solvanguid.

PEANAISED JA VÕIM ALGKOGUDUSE ALADEL

Piibel tõendab, et naiste positsioon ühiskonnas oli pigem suurem kui seda ajaloos üldjuhul tõlgendatakse. Naiste õigusi on põhjendamatult alahinnatud ja ekslikult kallutatud meeste kasuks.

Näiteks märgitakse, et Antiookias (Süürias) oli kõrgemast seisusest jumalakartlikud naised. (Ap 13:50) Samuti Tessaloonikas (Makedoonias), mille kohta märgitakse, et seal oli suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi. (Ap 17:4) Aga ka Beroias (Kreekas), rohkesti kõrgemast seisusest kreeka naisi, (Ap 17:12), kirjeldab apostel Luukas.

„Suursugune naine“ ja „kõrgemast seisusest“

Kreeka algkeeles „kõrgemast“ - εὐσχήμων, euschēmōn – tähendab esmalt seda, et isikul on vastav kõneoskus ja käitumine ning ka välimus; teiseks seda, et isik on austatud, mõjukas, rikas, soliidne ja viisakas. Sama sõna kasutatakse piiblis (UT) veel 4 kohas. Näiteks kasutatakse Suurkohtu nõuniku, lugupeetud mehe, Arimaatia Joosepi isiku autoriteedi märkimisel. (Ap 15:43) Sellisel isikul oli kõrgem seisus ja õigused. Piibel kirjeldab, siis Joosep tuli Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu (rippus ristil). Tavaline kodanik seda ei oleks saanud teha.

Kreeka algkeeles „suursugune“ - πρῶτος, prōtos – tähendab esmalt isikute järjestamiseks, isikute puhul on tegu juhiga, kellel on mõju ja au. Piibel viitab antud juhul naissoost, austatud ja mõjukatele juhtidele, neid oli seal rohkesti. (Ap 17:4) Need olid „peamehed“, kuulusid kõrgklassi. Markus kirjeldab kõrgseltskonna sündmust ning osutab seal Galiea peameestele. (Mk 2:21). Kes olid kutsutud ja arvatud Heroodese sünnipäeval teiste ülikute ja tuhatnike seltskonda. See oli kõrgklass. Võimul olijad.

PAULUS NÕUDIS „OMA SEADUST“

Kreeklannadel ja roomlannadel olid praktiliselt märkimisväärselt suuremad õigused kui Paulus lubab korintlastele, efeslastele või koloslaste naistele nende endi kodus või koguduses. Kutsudes üles järgima praktikat, mida tegelikult sellisel kujul ega määral ei peetud vajalikuks ning oli isegi vastuolus Rooma õigusega.

„Mees on naise pea“ on tegelikult 1Moosese raamatu 1-3 ptk loomisloo deduktiivne tõlgendus (subjektiivne, üldiselt üksikule).

Uue lepingu (nt vrd 2Kr 3, Gl 4, Ef 2, Hb 9) osapooltel ei ole õiguslikult siduvat kohustust Vana lepinguga. Kristlased ei pea täitma käsuseadust (mitzvah 613). Jeesuse surma eesmärk ei olnud jätta selles küsimuses inimesed kuidagi kahe tooli peale istuma, panna inimesed pooleldi armu ja pooleldi käsu alla, vaid viia täielikult armu alla, et rõõm saaks täielikuks (Jh 15:11, 17:13).

Seal oli üks haruldane sündmus. Paulus, Barnabas ja Johannes olid koos, kus viimane küll lahkus nende seast, aga Paulus ja Barnabas (kuulutasid evangeeliumi) tunnistasid Süürias Antiookia koguduses: „Olgu siis teile teada, mehed-vennad, et tema kaudu kuulutatakse teile pattude andeksandmist, ja see õigeksmõist, mida te ei suutnud leida Moosese Seaduses, on temas, kelles see on täielikult võimalik igale inimesele, kes usub,“ Ap 13:39. Igale inimesele, mitte üknes meestele, või juutidele, vaid kõigile, - „igale inimesele kes usub“, - meile! Kusjuures Antiookias hakati jüngreid esimest korda nimetama kristlasteks.

„Mees on naise pea“ ei ole kristlik. Naine ei vaja mehe pead Jumalaga suhtlemiseks ja vahendajat. Naisel on usus ligipääs, - ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde (nt Ef 2:18).

Naiste kohtlemise nõuded sh põhimõte „mees on naise pea“ on ammugi sobimatud tänapäeva kaasaegses ühiskonnas, seda nii perekonna kui ka koguduse elukorralduses.

SUU KINNI USK

Kas kristlus oleks üldse nii meieni jõudnud?

Jeesus ei öelnud, et mehed, minge maailma, kuulutage evangeeliumi. Evangeeliumi kuuutamine oli mõeldud kõigile (Mt 16:15).

Kui naised oleks kartnud (Ef 5:33) mehi, olnud vait, neil ei oleks luba rääkida (1Kr 14:34), kes seal siis tunnistaks, teeniks, ülistaks või midagi teinud oleks? Õnneks naised ei olnud vait. Tänu Jumalale! On teada, et algkogudus kasvas ennekõike naiste arvelt. Naised võtsid kristluse kergemini vastu kui mehed. Ka täna! Kirikupingid on täidetud naistega. Naised on usinad kristlased ja kutsuvad inimesi kirikusse. Aga kus on mehed? Kui paljud neist kutsuvad oma sõpru või räägivad usust? Meestel on suu vett täis.

„Kuna sealsamas andis Paulus naistele (ja meestele) ka vabaduse ja vastutuse koguduse ülesehitamiseks, siis ei oleks õige kogudustes tõstatunud spetsiifilistest küsimustest teha üldiseid järeldusi. Tuleb märkida, et Pauluse kaastöölistest, abilistest, apostlitest, prohvetitest, õpetajatest ja toetajatest, keda ta oma kirjades nimetab, on suur hulk naised. Näiteks Priskilla (1Kr 16:19), Foibe (Rm 16:1, 2), Junia (Rm 16:7), Nümfa (Kl 4:15) ja Lüüdia (Ap 16:40). Peale nende veel Trüfaina ja Trüfosa ning Persis (Rm 16:12) ja paljud teised“ märgib EMK Teoloogilise Seminari õppejõud Anne Saluraid artiklis „Naised Pauluse teoloogias“ (Koduteel, 2/2005).

Priskilla, telgitegija (Ap 18:2,3). Aga mitte ainult! Galaatias oli üks vaimult keevaline Aleksandriast pärit kõnemees, kes õpetas ja täpselt Jeesusest nagu piibel teda kirjeldab, ent Priskilla oli üks nendest, kes ta kõrvale kutsus ja talle seda veel täpsemini ära selgitas. (Ap 18:26) Misjärel Apollos veel osavamalt jutlustama hakkas. Foibe, kes oli Kenkrea koguduse teenistuses. Junia, kes oli silmapaistev apostel ja usklik, usule tulnud juba enne seda kui Paulusest usklik (kristlane) sai. Nümfia, kelle maja oli koguduse kooskäimise kohaks. Tabiita jagas palju almuseid. Või mõnes keerulises olukorras tunnustatakse naisi näiteks, kui Ateena mehed põiklevad usu vastu, siis üks naine, Damaris nimi ja teisigi koos temaga, said usklikuks. Filippuse neli tütart olid koguni prohvetid. (Ap 21:9) Jõukad kreeklannad toetasid kogudust ja misjonitööd oma varaga.

Lisakommentaarid:

• kiri roomlastele 7:2-3;

Rm 7:2 ja 3 s, - Paulus viitab Rooma keisririigi õigusele, millega mehe surm lõpetab abielu (vt ka s 39)

• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;

1Kr 11:5-15 - Selle põhjal mees loodi Jumala näo järgi, naine mehest (mehe kuju järgi). Tegelikult nii mees kui naine loodi Jumala näo järgi. Mõlemad, mitte üksnes mees, vaid ka naine! 1Ms 1:26 on kirjutatud: "tehkem inimesed oma näo järgi"; pane tähele "inimesed", seal on mitmuses. Jumal ei öelnud, loogem inimene - mees (Aadam), vaid ta ütles loogem "inimesed" s.t ka naine. Seda ei saa eitada! Isegi juhul, kui Aadam loodi enne, siis mõlemad said eluhinguse, mitte üksnes Aadam! Jumal puhus oma vaimu Aadama ihusse ja ka Eeva ihusse (mitte Aadam ei teinud seda). Seetõttu mõlema, nii mehe kui naise sees on vaim. Mõlemad lõi Jumal isiklikult oma kätega, vastupidiselt loomadele ja kõigele muu loodule, mis tekkis sõna põhjal. Inimene vooliti mullast, samuti Eeva, kuid tema jaoks võeti luu. Pauluse arusaama põhjal on teisel kohustus alluda esimesele ja anda talle au, kuna ta loodi pärast esimest. Loomislooga ei kehtestatud alistumist. Naise loomisel kasutati mehe küljeluud, mitte naine ei ole mehest, mida Paulus üle tähtsustab. (1Kr 11:8). Luu on kõigest DNA. Ent Pauluse väide, - et mees ei loodud naise pärast, vaid naine mehe pärast, seetõttu naine peaks alistuma mehele, on lihtsalt küüniline, alandav ja meelevaldne tõlgendus. Jumal lõi inimesed meheks ja naiseks (1Ms 1:27). 

• kiri efeslastele 5:22-24;

Ef 5:22-24, 33; - Paulus käseb kreeklannadel alistuda meestele kõigis asjus. On ilmselge, et tegu on võimu liialdamisega, milleks Paulusel puudus õigus. Näiteks roomlannadelt ta ei nõua midagi sellist. Kuna see ei oleks Roomas läbi läinud. Salmis 33 ütleb ta "naine kartku meest". Kristlane ei pea kartma midagi. Ei ole põhjust.

• kiri koloslastele 3:18

Kl 3:18, - mehele alistumine ei muuda naist Kristuse silmis kuidagi sündsamaks või pühamaks.

• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;

Tm 3:18 - Riietuse, soengute, ehtete abil väljendasid kreeklannad oma kunsti ja kultuuri. Osa neist käis kaasa kõrgema seisusega, milles kahtlemata ei ole midagi taunimisväärset. 

• kiri Tiitusele 2:3.

Tt 2:3 - ka kreeklannad olid kõnes osavad ja silmapaistvad. See oli üsna tavaline, et naised rääkisid ühiskonnas kaasa, eriti aga võimul olivad peanaised, kes võisid oma ameti tõttu kritiseerida ja ka süüdistada (vrd Jh 8:10). Paulus üldistab seda valesüüdistuseks (διάβολος, diabolos). Veini tarbimine oli osa kreeka kultuurist ja traditsioonist, mida joodi söögi kõrvale ning on üsna mõistetav, et veini joomisega käisid kaasas kombed, mida õpetati. Täna me tunneme seda kui osa etiketist, mille õpetamist ei saa pahaks panna.

TAGAJÄRG

Naiste õigused ei olnud sugugi nii piiratud, kuivõrd apostel Paulus käsitleb oma kirjades kui viitab loomisloo järjekorrale. Uurides kreeklannade, roomlannade õigusi, on Pauluse nõuded liialdatud, põhjendamata ning meelevaldsed.

Pauluse eksituse totaalne tagajärg seisneb kahjuks selles, et tema kirjades sisaldavate juhiste põhjal naised said Kristusest eemale viidud, armust kõrvale (Gl 5) juhitud, sestap mehed paljuski kohtlevad naisi ebaõiglaselt veel täna. (vrd Gl 3:28) Seda nii kodudes, töökohtades, poliitikas, ühiskonnas laiemalt.

VABANDAME  

Kui kristlased oleks kujundanud kohe õiged seisukohad nn naiste küsimustes, ei oleks kristlik maailm meeste kasuks kallutatud. Vastutus lasub eelkõige kristlastel ja vabandada kõigi ees, et naiste teemat on kirikutes käsitlenud ja õpetanud vääriti. 

Piibel on kogu maailmas enim meeste-naiste kohtlemist kujundanud kui me üldse arvata oskame. On võimatu, et naiste õiguste areng oleks kuidagi teisiti läinud kui seda kirikutes õpetati. Mida külvad, seda lõikad. Külvad ebavõrdset kohtlemist, - naised alistuge meestele, lõikad ebavõrdset kohtlemist perekondades, tööl, kogukonnas ja kogu ühsikonnas. Perekonna suhteid kujundas kirik juba algkoguduses. Ei ole kogudust, kus sellega ei ole liialdatud või naiste vastu eksitud. Kas saab mõni konfessioon väita, et nad ei ole kasutanud Pauluse printsiipi - naised alistuge meestele. 

Kui kristlik kirik võtab vastutuse ja tunnistab üles oma möödalaskmise, alles siis saame maailmale rääkida, naiste väärikas kohtlemises võtke meist eeskuju! Kui kirikud ei võta seisukohta ja ei taasta naisele kohast ja väärikat positsiooni, siis ühiskonnas ei juhtu seda kunagi. Kui aga kogudused julgevad sellest avalikult rääkida, mehed paluvad naistelt andeks ja vaimulikud õpetavad puhast õpetust, siis hakkab ka ühiskonnas naise roll ja positsioon paranema. Mees ei ole kuidagi naisest parem või eelistatud, sest kõik on Jumalast, tema ees võrdsed, tema looming ja kristlasena tema lapsed.

Meil on sügavalt kahju, andke andeks, kallid naised!

------

* Noa kolmikud panid aluse 70nele rahvale, neist harunesid rahvad maa peal pärast veeuputust, mis on kõikide rahvaste alguseks. Kuid alguses oli üks keel ja ühesugused sõnad, enne kui Jumal segas keele ning rahvad liikusid laiali. Seal võis olla nii, et kui hõimu siseselt said inimesed mitu keelt, ent midagi neil oli sarnast, siis ühisosa võeti üle teise poole poolt või arenes täiesti uus keel, mida hõim kasutas. Näiteks eesti ja soome keeles on palju sõnu, millel on vastupidine tähendus. Huvitav miks? See viitab asjaolule, et need keeled on väga vanad, võimalik et Paabeli ajast. Seega eestlased ja soomlased võisid alguses jaguneda teistest ühe hõimuga, hiljem suurem osa läks põhja poole ja väiksem hõimu osa jäi meie aladele. Miks eestlased ei sarnane slaavlastega? Seetõttu, et slaavlased tõenäoliselt pärinevad Magoogist, kes oli Jaavani vend, ent liikus oma hõimuga hoopis põhja kirde suunas, teadaolevalt Musta ja Kaspia mere vahel. Eestlased on sugulasrahvad ungarlastega. Kas Jumal lõi kohe kõik keeled? Kindlasti mitte. Inimesed on välja mõelnud uusi sõnu ja tähendusi vastavalt vajadusele ja laenanud. Keeled arenevad edasi. Keeled on segunenud, ja paljudel rahvastel on juba tuhandeid aastaid sama tähendusega sõnad. Ka eesti keeles on sõna tüved, mis pärinevad teistelt rahvastelt. Meil on palju ühiseid sõnu teiste keeltega. Kuid kindlasti me ei pärine umbmäärasest uuralist (soome-ugr) piirkonnast, vaid vastupidi, meie sealsed sugulasrahvad on siit ida poole edasi rännanud, kuid meie suundusime põhja koos soomlastega. Fakt on see, et eestlased on Jaafeti järeltulijad, kes liikusid loode suunas, kui keeled segunesid ja hõimud lahkusid Sumeri aladelt. Lisaks rahvaste liikumine, kuna ajaloos on suured rahvaste grupid liikunud uude kohta ning muud tegurid. Jaafeti ja Haami sugu on üles tähendatud, kuid Seemi sugu kulgemine jätkub, kuna Jumal keskendub Seemi soole. Haami sugu läheb lõunasse, kellest saab Aafrika asutaja, Jaafeti sugu tee kulgeb Euroopasse.

2000 aastat naiste alandamist

Probleem on igivana. Mis sai alguse rahumeelse kultuuri lõppedes, kui tsivilisatsioonis tekkis sõjakus. Näiteks 2. aastatuhandel eKr Egeuse ja hilisemas Mükeene kultuuris puudus sõjakus. Kujutavas kunstis domineerisid naised, mis viitab naiste kõrgele ühiskondlikule positsioonile.

Samal ajajärgul kirja pandud laialt tuntud loomislugu (1 Moosese raamat) ei viita kuidagi käsureale, et Aadam loodi esimesena, seetõttu ta peab valitsema naise üle, "Vaata naine, sinu ma tegin teisena, seetõttu sina pead alluma esimesele." Loomisloo järjekord ei kehtesta valitsemiskorda inimeste seas. Vastupidi. Inimesed loodi Jumala näo järgi, kes pidid koos valitsema kogu loodu üle (1Ms 1:26), mitte teineteise üle. Mõlemad, nii mees kui naine loodi Jumala näo järgi. Teisisõnu, Jumal ei loonud naist peale meest seetõttu, et kehtestada hierarhia.

Loomislugu kirjeldab, et naine loodi mehe ühest küljeluust

„Te olete tehtud mehe ihust, seetõttu peate meile alluma,“ ütlevad nad naistele.

Kui Jumal oleks tahtnud seda fakti kasutada naiste vastu, siis oleks Kainil ja Aabelil ja ka nende poegadel - kõigil meestel üks luu vähem. „Lugege ribid üle. Mitte üks luu ei ole teil vähem kui naistel! Ainult Aadamalt võeti üks küljeluu ära. Kas seetõttu peaks mehi kohtlema kui isandaid või te peaksite seda luud kuidagi taga nutma? Vaadake parem, kui ilusad naised te vastu saite! Teil ei ole õigust naistelt midagi nõuda. Kuidas saab üldse üks küljeluu fakt määrata ära hierarhiat?“ Loomisjärjekord oli Looja otsus ja ei puutu kuidagi teisse, kallid isased.

Ei alluv ega omand

Naine oli mehe kaaslane Eedeni aias, ja see algne mudel oli täiuslik! Jumal, Aadam ja Eeva, - universaalne! Mitte inimvajaduste hierarhia, püramiid või inimeste astmeline klassisüsteem. Eedeni aias oli naisel mehega võrdne ligipääs Jumala juurde. Eeva rikkus lepingut, aga vastutuse pidid võtma mõlemad. Jumal ei eelista üht isikut teise ees. Millal sa usule tuled ei määra Tavariigis paremat kohta. Päästetute seas puudub hierarhia.

Ent Aadam ja Eeva ning Jumal kolmikmudel kehtib veel täna. Näiteks kristlased suhtlevad Jumalaga otse (ei ole vahendajaid, preestrit), naisel ei ole vaja palve vahendajaks meest. Jumal ei palu meest, et see ütleks oma naisele edasi üht või teist, vaid ütleb naisele otse mida vaja, kas see meeldib mehele või mitte. Kõik Jumala lapsed on võrdsed. Selles väljendub Jumala tahe.

Pauluse oma arvamus

„Parim tee inimest mõista on lähtuda tema põhimõtetest ja hoiakutest. Seepärast tuleks ka Pauluse üht või teist ütlust tõlgendama asudes teada pisutki tema teoloogiast, sh seda, kuidas ta üldiselt käsitas kristlikku kogudust. Sest tema kirjades öeldut on võimatu mõista lahus koguduse kontekstist. Viimasest tulenevalt peaksime esmalt olema kursis Pauluse kirjade saamislooga. Sageli peetakse neid teoloogilisteks traktaatideks, mis oleksid justnagu kirjutatud lugemiseks laiadele hulkadele. Tegelikult on need aga vastuseks tema poolt rajatud kogudustes tõstatunud probleemidele, ehk teisti öelduna – vastused koguduste poolt Paulusele saadetud kirjadele. Seepärast on ka nende sõnum suunatud otseselt ühele või teisele kogudusele. Kuid nii, nagu heade sõnumitega ikka, hakati ka Pauluse kirju edasi jagama ning isiklik sai seeläbi ühiskondlikuks. Nõnda ei tuleks mis tahes nüüdisaja küsimusele vastust otsides asetada rõhku niivõrd sellele, mida Paulus otseselt ütles (ja teha sellest tema “teoloogiat”), kuivõrd käsitusviisile, millest ta üht või teist öeldes lähtus,“ kirjutab EMK TS õppejõud Anne Saluraid artiklis Naised Pauluse teoloogias.

Läbilõige kogu ühiskonnast

Pauluse misjonireiside tulemusel tekkisid uued kogudused, paljud inimesed võtsid usu vastu, mehed ja naised, rikkad aristokraadid ja vaesed, vabad ja orjad, see oli koguduse liikmeskond.

Naiste ühiskondlik positsioon ja vabadus

Kreeka ühiskond on ühel või teisel perioodil olnud demokraatia eestvedaja. Klassikaline kreeka kultuur oli demokraatlik juba aastatuhanded. Juba 2. aastatuhandel eKr kujunes omapärane kõrgkultuur, Kreeka-Mükeene ehk Egeuse kultuur, mis vormus hiljem Mükeene kultuuriks, kus isegi hooned olid kindlustamata, kuna Minose tsivilisatsioonis polnud sõjakust. Ühiskond oli rahumeelne. Näiteks kunstis avalub naiste domineerimine, mis tähendab ajalooliselt naiste kõrget ühiskondliku positsiooni ja vabadust. Naine ei olnud kodanik, aga ta oli vaba. Ta ei saanud osaleda või pealtvaatajana viibida spordiväljakul (gymnasion - alastioleku kohas) spordivõistluse ajal, mida said vabad meesoost hellenid. Rooma ajal naiste võimalused avanesid veelgi. Tulles tagasi Kreeka tsivilisatsiooni hiigelaega, on tähtis mõista, et naistel olid vabadus demokraatliku kodanikuühiskonna ajaloolises korralduses, mis erines teistest tsivilisatsioonide orjanduslikust korrast.

Kreeklannade vabadus ja tavad

Paulus pärines juuda kutltuurist. Tema nõuded põrkusid vastu kreeklannade vabadust ja tava.

Kreeka mehed ei kohelnud naist kui omandit, ei kodus ega usu paktikas. Kreekas sai naine ise teenida jumalusi ja tegeleda ohverdamisega. Seevastu Iisraeli naine oli mehe omand, nad pidid templis viibima naistele mõeldud eesruumis.

Kreeka naistel oli helleni kultuuriruumis eriline koht. Mehed pidasid naisi pigem imetlemise ja austuse objektiks! Platon kirjeldab seda oma teostes. Rooma võim ei muutnud kreeka meeste hoiakuid kreeklannadesse, ammugi kreeka kodudes. Vastupidi, kreeka kultuur levis veel enam, kogu vahemere idaosa sai mõjutatud teadusest (kreeklastel oli ülikool juba 3 sajandit eKr), arhidektuurist, keelest ja usu tavadest, millega Paulusel tuleb tegemist teha ning ka meil täna.

Vaba naine vs mees on naise pea

Kreeka naine oli väärtustatud ja vaba kui Eedeni aias. Juudi kommete põhjal naine ei ole mehega võrdne isik, vaid ta on mehe alam ja omand.

Naised olgu vait!

Kujutage nüüd ette olukorda, kus Paulus reisib Kreeka aladele ja nõub naiste paika panemist. Naistelt tuleb sõnaõigus ära võtta (1Kr 14:34). Naine üldse olgu vait ja küsigu kodus oma meeste käest (1Kr 14:35). Ühest küljest kreeklanna, vaba, oli ta siis rikas aristokraat või vaene, ärgu ennast enam ehtigu soengute ega kulla ega pärlitega ja kallite riietega, vaid ta olgu häbelik (1Tm 2:9). Ja üldse, ma ei luba naistel meeste üle valitseda (1Tm 2:11,12). Sest mees on naise pea (Ef 5:22)! Kui keegi nüüd ütleb, et see ei ole naiste alandamine, siis mis see on?

Isegi juhul kui Paulus lähtus koguduse ühtsuse huvidest (ekklesia - Kristuse ihu), siis tuleb siinkohal panna suur küsimärk? Eesmärk ei pühitse abinõu. Alavääristamine ei lõpe ühtsusega, pigem vastupidi, tekitab veel enam vastuseisu.

Mis iganes õigustusi sel puhul välja tuuakse, ei saa väita, et mees on naise pea. Ammugi täna, arenenud ühiskonnas. Pauluse isiklik arvamus „mees on naise pea,“ (Ef 5:23) on vastuolus Kristuse evangeeliumi ja armu õpetusega. On sobimatu koguduse mudelis, perekonna mudelis, aga ka ühiskonnas tervikuna. Pauluse isiklikud ja naisi alandavad nõudmised on tegelikult orjandusliku korra pärand. Kui Kristus on koguduse pea, siis mees ei ole enam naise pea, vaid Kristus.

Kristuse koguduse naised

„Kuna sealsamas andis Paulus naistele (ja meestele) ka vabaduse ja vastutuse koguduse ülesehitamiseks, siis ei oleks õige kogudustes tõstatunud spetsiifilistest küsimustest teha üldiseid järeldusi. Tuleb märkida, et Pauluse kaastöölistest, abilistest, apostlitest, prohvetitest, õpetajatest ja toetajatest, keda ta oma kirjades nimetab, on suur hulk naised. Näiteks Priskilla (1Kr 16:19), Foibe (Rm 16:1, 2), Junia (Rm 16:7), Nümfa (Kl 4:15) ja Lüüdia (Ap 16:40). Peale nende veel Trüfaina ja Trüfosa ning Persis (Rm 16:12) ja paljud teised,“ ütleb EMK TS õppejõud Anne Saluraid artiklis Naised Pauluse teoloogias.

Käsuõpetusest võib küll järeldada, et teoloogia on meeste pärusmaa (naised ärgu siia oma nina toppigu), et sellest saavad aru vaid tõsised mehed, siis vaadates ülevalpool toodud isikute nimekirja, samuti Pauluse teisi seisukohti, võib julgelt öelda, et mehed ei ole saanud naiste ees eeliseid. Kristuse plaan ei näinud ette seda, et mehed saaksid ajada „oma asju“ ilma naisteta, vaid ainult üheskoos. „Nõndasamuti, mehed, elage mõistvalt naisega kui nõrgema astjaga. Osutage naistele austust nagu elu armuanni kaaspärijatele, et teie palvetel poleks takistusi,“ kirjutab Peetrus. (1Pe 3:7)

Jeesusele ei olnud naised vähem tähtsamad kui mehed. Kirikutes on paraku ikka veel säilinud mõtteviis soorollidest. Kust see „traditsioon“ soorollist siis ikkagi tuleb?

2000 aastat

Inimeste vastandamine ei ole kristlik, ka mitte mehe ja naise vahel. Kristluse mõte on rahvaste ühendamine. Kindlasti ei ole mehe ja naise soorollidest ka kreeka filosoofiline nägemus.

Kogudustes on viimased paar aastakümmet räägitud naiste vabadustest. Paulus ütles: Naised olgu koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida! Ma üldse ei luba naisel õpetada! (1Kr 14:34, 1Tm 2:12). Ent Jeesus ei öelnud Maarjale mine tööle, kas sa ei näe et Marta rassib üksinda. Jeesus ei öelnud Samaaria naisele, et ma ei räägi sinuga, vaid Samaaria naine pani imeks ja ütles talle „Кuidas! Sina, kes sa oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?“ Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega (ebapühad).

„Niisugustes situatsioonides muutuvad igasugused kõrgteoloogilised arutlused tühiseks, sest kuulutuse eesmärk ei ole puhas õpetus, vaid kuulutuse lähtekohaks ja eesmärgiks samal ajal on elu ise. Kui Jeesus oleks olnud üks neist „endast lugupidavatest“ juudi õpetajatest, siis ei oleks ta üldse naisega rääkinud, et mitte rikkuda oma reputatsiooni; kui aga Jeesus naisega rääkida võttis, siis oleks Ta pidanud samaarlannat noomima tolle patuse elu pärast ja talle meelde tuletama, et vaid laste sünnitamise kaudu on võimalik saada õndsaks. Vastupidiselt oodatule rääkis Jeesus naisega vaimsetel, või kui soovite - teoloogilistel teemadel,“ kirjutab EMK TS õppejõud Anne Saluraid oma artiklis Naise koht teoloogias. (2004, Koduteel)

Piiblis kirjeldatud sündmused räägivad rohkem kui sõnad. Jeesuse sõnum oli ühendamine. Ta seisukohad sarnanesid Kreeka kultuuriga enam kui judaismiga. Sama tajuvad ka eestlannad, et neile sobib pigem kreeklaste mõtteviis. Stereotüüp, mida Paulus kreeklannadele peale surus, millega sugu määras ära koha ühiskonnas ja seetõttu kehtestada tuleb, ei ole Jeesuselt.

Jeesus kohtles naisi tavatult, ent väärikalt

Tavatult tolle aja kommetele, kuid meile täiesti harjumuspäraselt. Naiste võrdne kohtlemine ja nendega vabalt suhtlemine iseloomustab Jeesust läbi nelja evangeeliumi; naistega vestluse asumise osas olid erinõuded. Jeesuse käitumine oli ühiskonna tava lõhestav. Jüngrid nurisesid Jeesuse käitumise üle. Naine oli madalamal positsioonil võrreldes mehega.

Jeesus viibis naiste seltskonnas, vestles nendega, kuulas neid, õpetas neid, aitas neid ja kohtles igati lugupidavalt kui võrdne võrdset. Selles osas Paulus ei võtnud Jeesust eeskujuks. Jeesus õpetas, et naisel kui mehel on võrdne ligipääs Jumala juurde.

Paulus kehtestas kreeklannadele orjanduslikud tavad

Paulus seadis Kreekas sisse juudi stereotüübid ja sotsiaalsed positsioonid, lähtudes judaismi mõtteviisist ja tema nõudmised võisid pakkuda ajutisi lahendusi, lahendada mõne tüliküsimuse, kuid vaieldamatult seadis see halva eeskuju, ehitas mehe ja naise vahel üles 2000 aastase vaheseina. 

Tänu ühiskonnas toimuvatele muutustele on hakatud sellest rohkem rääkima.

Kristliku kiriku vastutus

Kristlikul kirikul on olnud ühiskonna arengule tohutu mõju läbi kogu ajaloo. Vaata mis nurga alt tahad, kiriku vaimulike seisukohad mõjutavad kogu ühiskonda, kujundavad poliitilist maastiku ning kujundavad suhtumist soorollidesse, jms. Kuid vaimulikud lähtuvad eelkõige sellest, mida piibel kirjeldab. Kui Paulus käskis naistel vait olla, siis seda üldistati ja võeti üle üks ühele.

Kui Paulus oleks teadnud kuidas tema isiklik mõttevälgatus saab aluseks naiste alandamisele, küllap ta oleks kirjutanud veel ühe kirja, palunud naistelt vabandust, selgitanud, et ta ei mõelnud päris nii nagu ta ennast väljendas.

Sellele vaatamata lasub vastustus ennekõike koguduse vaimulikel, kes selgitavad Pauluse kirjade sisu ja kujundavad selle põhjal kristliku õpetust. 

"Kui Pauluse mõtteviis naiste osas ei oleks olnud kirjades, siis Euroopa ajaloos oleks naisi võrdselt koheldud 2000 aastat varem."

Meeste halb suhtumine naistesse

Pauluse stereotüüp – mees on naise pea, naine alamast soost, on selgelt nähtav kogu ühiskonnas, poliitikas, töökohtadel, perekonnas, praktiliselt kõikjal. Seda 21. sajandil!

Kui me räägime kirikutest, kogudustest, kristlastest, siis me ei saa kätt südamele panna ja öelda, et meil ei midagi pistmist naiste alandamisega? Peame tunnistama et jah, kellele ei meeldi isiklik teenija???

Sama leiab aset perekondades, töösuhetes või ühiskonnas üldse. Mehed alandavad naisi kui vaid võimalus selleks tekib. Suhtumine, et naine olgu vait või küsigu kodus oma mehelt, on ikka veel meeste mõttemaailmas sügavalt juurdunud.

Kuninga poeg ei saa valitseda kuninga tütre üle

Kuigi kristliku maailmavaatega mees peab ennast kuninga pojaks - Jumala lapseks, siis ta oma naises ei näe kuningannat. Ta kohtleb naist kui teenijat. Kuninga naine ei ole ori, vaid kuninganna! Kuninga poeg ei saa valitseda kuninga tütre üle, sest nad kõik on sama Isa – Jumala lapsed. Kõik on usu kaudu Jumala lapsed (Gl 3:26). Seda tõsiasja ei saa eirata.

KOKKUVÕTTEKS

Mehed on naisi alandatud aastatuhanded. Kuid see on muutumas. 60ndatel, seoses televisooni ja meediatööstuse arenguga algas suur muutus vabanemise poole. Naiste riietuses, muusikas, filmitööstuses, ajakirjanduses. Naised lubati kapist välja, kui nii võib öelda. Reklaamides hakati kujutama naist eneseteadliku ja oma otsustes vaba isikut.

Kristlike naiste – kristlaste alandamine ei olnud Jumala plaan, vaid apostel Pauluse meelevaldne ja isiklik nõue. (1Tm 2:11) On kuidas muidu on, aga sellega Paulus tegi karuteene kogu kristlikule maailmale. (1Tm 2:9-15) Ehk „tänu“ Paulusele mehed ikka veel õigustavad naiste alandamist, kohtlevad õrnemat sugupoolt kui eneste teenijaid (loe: orje).

Fakt on see, et rohuaias oli mees ja naine ja Jumal võrdses olukorras. Sarnane mudel toimis ka kreeka ühiskonnas: naine ja mees ja jumalused. Kreeklastel oli asjad nii nagu need oli loomise alguses. Ent täna paljud naised elavad otsekui juuditarid, oma meeste võimu all, mida mehed omal äranägemisel juhivad. Selline stereotüüp valitseb kõikjal. Mis on täiesti vastuvõetamatu ja kahetsusvärrne eksiõpetuse tagajärg. Ei ole palju mehi, kes julgeksid sellest avalikult tunnistada. Aga hea on juba seegi, et sellest räägitakse üha enam ja enam ning see teema püsib fookuses. Muutused võivad võtta aega mitu põlvkonda.

Pauluse õpetus „mees on naise pea“ on meelevaldne ja sügavalt eksitav, mida tulebki nii käsitleda ja pidada taunimisväärseks. See ei sobitu kristliku maailmapilti ja ei ühti Jumala pääste-plaaniga. On naisi alavääristav, mida ei saa tänapäeva kaasaegses ühiskonnas rakendada.