Iisraeli sõdurite laulud

Kunagi pole liiga hilja

80-aastane Janey Cutler astus üles briti talendijahi saates ja sai züriilt "3003 korda JAH" ja publikult tormilise vastuvõtu. Suurepärane laulja ja vapustav talent!

Kristlik palve vs korrutamine

Kuulasin just Pereraadio pildiraadiot ja seal kõlas ühes jutusaates mõte: palvetab hommikul tund aega. Ja saate juht kommenteeris: "Oo, see on kõva sõna!" Mis mõttes iga hommik üks tund? Mis mõttes kõva sõna?!

Ta palvetas iga hommik tund aega

See periood juhtus ka minu elus, umbes aasta pärast usule tulemist. Tollal räägiti palju palvetamisest ja selle olulisusest. Ühel päeval tulin varem üles ja palvetasin hommikul ja see muutis minu elukorraldust. See juhtus umbes kell 5 hommikul. Ja nii ma tulin üles ka järgmine hommik palvetama. Ja järgmine kord ... Palvetasin umbes tund, mõnikord vähem. Täpselt ei mäleta enam. Ühel hetkel hakkasid inimesed selle tõttu mind tunnustama: "Oo! Väga tubli!" Ja ma sain innustust juurde. Peagi räägiti juba koguduses ja mõned ka imetlesid. Aga palvetamisest polnud mulle mitte mingit kasu!!! Jumal jäi kaugeks. Selline palvetamine muutis minu elukorraldust, kuid ei muutnud minu elu. Ei muutnud minu elukvaliteeti ja ma ei õppinud selle tõttu Jumalat enam tundma. Ma arvan, et pigem muutis see mind uhkeks. Inimesest kiitsid mind, mina nautisin seda. Kuid hommikupalve ei aidanud mind vaimulikult kasvada. Jumalat ei olnud kohal, Jumal ei tulnud kaasa. Ma enam ei mäleta päris täpselt mille tõttu ma lõpetasin hommikupalved, aga see periood sai lõpuks läbi. Ju ma sain aru, et see on mõttetu.

Aga ma ei saa aru, mis mõttes "kõva sõna"? Jumal kuulab minu monoloogi? Ja see kordub igal hommikul! Isegi krõpsakas käib kindla ajal otsekui oleks gramofoni unustatud mängima katkine vinüülplaat.


Ja see ketrab ja ketrab ... õnneks keegi märkab ja ta lihtsalt leiab: see segab.

Kuidas ma mõistan palvetamist?

Kui keegi palvetab hommikul tund aega, siis ok, las ta siis palvetab, see on tema asi. Kuid sellest numbrit teha, tänan ei! Usupalve toob vastuse (Jk 1:7, 5:15), sellele ütlen: jah! Jumal tegutseb meie usu peale ja vastuseid saabuvad usu tõttu (Mk 11:24)!

Kuidas ma tegelikult "palvetan".

Ma viin asjad Jumala ette ja palvetan. Kui vaja, siis tuletan talle meelde. Kuid vastused ei tule palve korrutamise tõttu, vaid ainult usu tõttu. Tõsi ta on, et vahel tuleb Jumalale peale käia, kuid kindlasti ei vaja Jumal palvete korrutamist. Ega Jumal ei maga.

Ma olen kuulnud arvamusi inimestelt, kellele ei meeldi kui laulus ühtelugu korrutatakse sama fraasi, siis ühest küljest ma näen, et nad tahaksid seda põhimõtet rakendada kõigis jumalateenistuse lauludes. On ka inimesi, kes ei lähe teenistusele, kus on teistsugused laulud (nt ülistuslaulude sarnased, kus salmid ühtelugu läbi lauldakse uuesti ja uuesti). Kas see on vaid laulmine siis? Usun et laulu viisi ja sõnade autor teab paremini, kuidas ja mida õige teha on. Kui ma ei eksi (ma rõhutan, ma võin eksida), siis John Wesley oli üks nendest, kes eelistas laule, mille sõnad ei korduks.

Ma ütleks nii, laul on üks võimalik viis enese väljendamiseks ja on kunst. Kunsti tuleb alati suhtuda kui kellegi loomingusse, nägemusse ja arusaamisesse ilust. See on maitse küsimus. Pealegi kui laulus kordub teatud viis, see aitab kinnistada mõtet või rõhutada. Õpetajad peavad pärast materjali edastamist ikka veenduma et õpilased omandasid teema ja küsivad üle, mis see muud siis on, kui mitte korrutamine. Korrutamine on tarkuse ema, ütleb rahvatarkus.

Kuid raskem on mõista kui me 21. sajandil kasutame keskaja muusikat ja laulame laule. Kas teenistuse eesmärk on väärtustada muusikute loomingut või kiita Jumalat? Ma arvan et kontserdid on palju parem viis muusikute meelespidamiseks. Ka vanamuusika on kahtlemata väärtus. Kuid ma ei saa ühest asjast aru, aga kas teie saate? Kui me kasutaksime tööle sõitmiseks hobust või vankrit, see oleks ju veider. Selleks on täna auto. Igal ajal on omad asjad, kord ja väärtused, kuid sellega kui me ei kasuta vankrit, ei solva me auto eelkäijate loomingut. Meil on väga palju häid muusikuid ja heliloojaid ja palju on loodud kaasaegset muusikat, siis miks peaks laulma viisi järgi mis pole meile omane.

Kui me jumalteenistuse praktika ja läbiviimise muutsime, mis ei ole keskajast, siis miks me laulame keskaja laule, vot sellest ma aru ei saa.

Minu meelest teevad meie muusikud oma tööd väga hästi, ja igal aja muusikale vastab oma ülesehitus ja loogika. Olemata muusik, on mul kõige vähem õigust siin sõna võtta ja öelda, et laulusõnad ei tohiks korduda. Aga vahel ma kuulen, kuidas minusugused võhikud seda ütlevad.

Kuid tulles tagasi vaimuliku muusika juurde, siis ma ei kujuta ette ülistuslaule, milles sõnad ei kordu. Ma olen märgand seda, et mõni laul on võidmisega, mõni ei ole. Mõni paneb liikuma Jumal väe, mõni lihtsalt on ilus meloodia ja sõnad, ongi kõik. Kuid ununeb pärast seda kui meloodia lõppeb.

Kui uurida psalmide raamatut, siis leiab sõnakordusi. Ei ole alust arvata, et Taavet ei korranud fraase ülistamise ajal. Selleks peab uurima kultuuri ja tava, mis moodi Jumalat ülistati 3000 aastat tagasi. Ja kui leiabki kinnitust, et korrutamist polnud, siis miks ei võiks see aja jooksul muutuda? Sest mis on laul? See on Looja tänamine ja ülistus. Tähtisam kui vorm on inimese suhtumine ja südamehoiak.

Mina palvetasin hommikuti mõni aeg, ma usun, et ma otsisn Jumalat kogu südamest ja tahtsin ta meele järele olla, kuid Jumalat ei olnud seal. Nii ongi. Kui Eelija oli Hoorebi mäel, siis Jumalat ei olnud võimsas tuules, ega polnud ka tules, ega maavärisemises, vaid see ilmes siis, kui tekkis tasane sahin (1Kn 19:12). Seetõttu omab enam tähtsust see, kas lauluga kaasneb võidmine, ja kas see puudutab meie südant ja muudab meid, kui see, milline see laulu ülesehitus on või meie ettekujutus sellest kus Jumal on ja kus teda pole. Võidmine annab vastuse.

Viimasel ajal olen ma üha vähem palvetanud. Ka Jumal teab. Ma olen palvetanud oma palved ära. Kuid see on kõigest palve. Minu teadete edastamine. Palju olulisem on see, et Jumal on minuga kogu aeg, igal pool ja tema ligiolu täidab mind nii, et ma võin rääkida igal ajal seda, mida Tema tahab minu kaudu öelda. See on minu "palvetamine" - mis tegelikult pole minu, vaid Jumala vaikne "sahin" - südame hääl, mis heliseb mu rinnus. See saadab mind ja julgustab mind. See muutis minu elu, mille suhtes palvetamine oli võimetu. Ma ei ütle, et ärge palvetage! Aga ma usun, et palve ammugi 1 h palve pole midagi sellist, et ma panen plaadi peale, siis see käib kuni kõik laulud saavad esitatud ning seejärel võtan plaadi pealt ära. Seetõttu mulle meeldib käia koos Jumalaga mitte ainult palve ajal, vaid kogu aeg. Ja ma tean, et see meeldib ka Jumalale. Jumalal on minust hea meel.

Kui ma selle tõe ära tabasin, siis tuli Jumal kohale, kes tõi mulle elu. Ma usun, et Jumala silmad otsivad maapealt inimesi, kes käiksid koos temaga nagu Eenok (1Ms 5:24).

Bono: Thank You Billy Graham!

Iiri rockansambli U2 laulja Bono ja Pat Boone, Le Ann Rimes, Larry King ja teised muusikud tänavad ja avaldavad austust evangelist Billy Graham´ile.


Eksklusiivne video! 20.02.2010



Vaata ka: thank you Billy & friends

Vaimu mõtteviis V

Kuidas siis blokeerida halvad mõtted? Kuidas alistada oma mõtteviis Vaimule? Sõna „blokeerima“ iseenesest tähendab sulgemist, tegevuse isoleerimist, ka vaimulikus sõjapidamises. Alistamine on selle medali teine külg. Ei saa teha ei üht, ega teist. Mõttemaailma blokeerimine tähendab kaitsesse tõmbumist, kapseldumist, mida on peale sunnitud, nagu vahel lauldakse „Su risti varjus, Jeesus, nüüd vaikselt viibin ma. Kui võimsa kalju kõrbemaal mind varjab kindlalt Ta“ ja nii edasi - ja nii edasi kaitseb.

Kas inimene peaks olema hirmul kuradi trikitamisest, kui Jumalat ei hirmuta kuradi veiderdamised? Jumal tahab olla inimesega osaduses kuradi silma all, pakun ma. Kui inimene on sunnitud sõjapidamisse, siis ta pöörab silmad kuhu? Fookus läheb Jumala pealt ära olukordadele. Ent Jumal katab inimese ette laua tema vastase silme all, kirjutab psalmist. Inimene ei saa seal aega veeta ja istuda rahulikult, kui ta samal kapseldub sõjategevusse. See oleks inimlik jõud, mitte arm ja armu ilming. Intensiivne sõjapidamise mõtteviis võimaldab kalduda eemale Jumala osadusest. Kuid inimese suur lähedus Jumalaga annab talle võime viibida deemonitest kubisevas kohas ja selle juures hõisata kui apostel Paulus ütles: „Rõõmustage alati, taas ma ütlen, rõõmustage!“

Meeleheide halvab edasimineku. See on otsekui blokaad risti all, kus mõtted kaevuvad kaitsesse, inimene on meeleheitlikult klammerdunud risti külge. Kui inimene keeldub hirmu tundmast, SIIS vaenlane taganeb. Kui aga alistuda Jumalale, siis kurat põgeneb. Ent alistumine ei tähenda risti all kaevikute kaevamist, vaid osadust Jumalaga, tema ARMU. Inimese südame enesekindlus tuleb osadusest ja usust, ent Jeesuse võit oli lõplik! See ON inimesel olemas. Mõte seisneb alistumises Jumalale. Sest see tegevus toob inimese käsutusse taevased vahendid, mis risti all saavutati. Enam ei saa risti all midagi teha, see ON ära tehtud. „See on lõpetatud“ ütles Jeesus. Seepärast ma ei saa laulda laulu:„Pole mingit muud teed ehk võimalust, risti külge klammerdun.“ Ristile klammerdumisest pole mitte vähimatki kasu. Võiduka koguduse mõtteviis on osadus ja võidu TUNNISTAMINE. Deemonlik valitsus ei saa võita lahingut, mis on JUBA võidetud. Lahing on läbi. Jeesus võitis. Saatan sai lüüa, igaveseks. Jeesuse võidu tõttu on võitja iga inimene kui tahab. Jumalale meeldib panna inimest Jeesuse saavutatud võitu kehtestama (et saata täide nende kohta kirja pandud kohtuotsus! See on auks kõigile tema vagadele. Ps 149:9).

Ma ei saa laulda „See rist, see rist, mida armastan“ või laulda „Kui selle risti ilu näen“ või „Oi Kolgata rist, sinu ilu,“ sest rist ei räägi mitte midagi ilust, vaid üknes verest, vägivallast, surmast, kurjustest, käsust. Verine rist ei ole ilus vaatepilt. Ma ei usu, et rist on armas nagu lauldakse laulus „Õudse mäekünka peal,“ ma ei saa petta iseennnast. „Võta rist, mis verest punab hing, usu sa! Küll see sulle jõudu annab hing usu sa.“ Sama moodi ei saa ma tuua koormaid risti alla, sest siis olen ma otsekui seotud, ei ela usus, ja nii olen sunnitud üha uuesti ja uuesti tulema risti alla. Jeesus on vabastaja. Ta tegi seda. Me saame seda uskuda ja olla vabad. Olemine on viis, püsiv tegevus, olek. Kristlane ei pea ennast koormama ega koormaid kuhjama risti alla kokku. Kõik koormad on juba Jeesuse käes.

Jumal lasi panna kõrbesse vaskmao, millel pidi silma peal hoidma et ellu jääda siis, kui mõni mürkmadu kedagi salvas. Aga risti pani INIMENE Kolgata mäele, selle vaatamisest ei jää keegi ellu ega sure ära, kui ta seda ei vaata. „Kui tahad vabaneda patu väest, siis vaata ristile!“ ei aita, sest siis ma pean Jeesuse käest oma koormad tagasi küsima et need tassida risti alla. Piltlikult. Rist on otsekui vaskmadu, kuid INIMESTE PANDUD, seepärast on see kasutu.

Rist on surma sümbol. Minu jaoks on kõik ristid surma sümbolid, ka need, mis asusid Jeesuse risti kõrval. Jeesus ütles röövlile, et juba täna pead sa minuga taevas olema, kui too palus, et Jeesus mõtleks ta peale. Kas siis tolle röövli rist on ka kuidagi erilisem rist? Kuid ristisurm oli tollal kõige põlastusväärsem hukkamiseviis, aga kui selleks oleks olnud näiteks rattale tõmbamine, siis oleks surma sümbol olnud ratas. Mõne jaoks on rattas rohkem elu kui ristis, aga tähtis pole ese, vaid sisu ja fookus.

Kes seda enam öelda oskab, millest see risti kiitlemine (k.a herioseerimine) tulnud on, aga võib-olla tekkis kriim plaadile kirjakohas Galaatlastele 6:14, mille tõttu nüüd selle koha peal iga kord krõpsakas kostub. Ja millest nüüd üle saab vaid nii, kui plaadilt nõela edasi tõsta et kuulata ka teisi lugusid. Kuid selleks on vaja inimest. Masinavärk seda ise teha ei saa, sest see muudkui ketrab ja ketrab ning jääbki ketrama seni, kuni see lõpuks kellegi kõrva riivab ning too mõtleb siis, et peaks seda asjandust liigutama. Häirib. Aga selleks tuleb ristilummusest ärgata. On vaja kuulda, mõelda ja tegutseda.

Kust kohast inimene käib jõudu otsimas, kus ta loodab seda leida? Kas ta loodab seda leida risti alt? Kas risti vägi vs Jumala vägi?

Kristus on Jumala vägi ja tarkus. Elu on meil Jumala väest. Niinimetatud „risti vägi“ tekitab vaid segadust inimese mõtetes, kui me räägime ikka Jeesuse surnuist ülestõusmisest. „Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust", (1Kr 1:13). Kuid hiljem Apostel Paulus täpsustab. Ta peab selgitama, ja ta kirjutab oma 2. kirjas korintlastele 13. ptk ja salmis 4 järgmist: „Sest kuigi ta löödi risti nõtruses, ometi elab ta Jumala väest. Nii oleme meiegi nõdrad temas, kuid me elame koos temaga Jumala väest teie jaoks.“ Jumala väest, mitte risti väest.

Kui seal kaevikus kaua olla, tuleb uni peale. Risti all võib tukkuma jääda, millest ma juba eelmises postituses kirjutasin. Selles mõttes ma ei usu mistahes ristiõpetustesse, mis väidab, et me saame kuidagi paremini hakkama siis, kui me oma ihu risti lööme (vt Rm 6:6. Pauluse metafoor!)

Ei usu et Jeesuse plaan nägi ette iseenese piitsutamist, sest me pääseme armust. Mitte tegudest. Teod on vajalikud, kuid loota saab üknses armule. Arm on see mida ma imetlen, mille üle ma pigem kiitleksin! Ma ei saa oma ihu ja vaimu lahutada. Nii kaua kui ma elan siin, pean ma olukorraga leppima, seni, kuni ma saan uue ihu, taevase ihu. Jeesus ei löö kellegi ihu risti. Seda pole vaja. Seetõttu mõte „maailm on minule risti löödud“ on üksnes piltlik kujund, kuid mitte kindlasti ihu piitsutamine. Kui keegi seda armastab teha, siis on see tema isiklik asi. Surnud näoga ringi käimisest pole ma jõudu saanud ega jõudnud karvavõrdki Jumalale lähemale. See on kasutu tegevus.

Mida veel öelda. Uus Testament sisaldab seoses ristiga 4 sõna. Ristile pööratud tähelepanu pole märkimist väärt. Fookus pole ristil. Kristlase jõud on Jumala väes. Mind ei aita ristiusk, vaid ülestõusmise usk, et Jeesus kolmandal päeval üles tõusis surnuist.

See on teine mõtteviis. Oluline roll on Püha Vaimul, milline on tema mõju meie elus. Elu saladus pole ristis, vaid Kristuses - kes ELAB! Ja ma ei taha tukkuda risti all, vaid elada, käia päevast päeva koos oma Jumalaga, olla tema läheduses. Olla Jumala laps. Käia selles teadmises ja meelevallas. See annab mulle jõudu ja elu eesmärgi. Kui mu usu mõtted liiguvad õiges suunas, on mu mõttemaailm ja selle fookus suunatud tulevikule. Ma saan teha seda, mida Jumal ootab et ma teeksin. Kui nüüd siht on teada. Siis ma tahan ka liikuda selles suunas ja elada võidukat elu.

„Me oleme saanud vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal armust kingib.“ See vaim teab, see vaim juhib, ta mõtleb. Ta ei tuku. See on vaimne reaalsus. Kuidas ma sellest aru saan ja mis järeldused sellest saab teha, sellest juba järgmine kord.