KAS SA LÄHED KOHTU ALLA

 

KAS SA LÄHED KOHTU ALLA

Paulus küsib otse: Või ei tea teie, et ükskord mõistavad pühad kohut kogu maailma üle?
Kristlik Mõttevõra küsib otse sinult: kas sa tead, et sa mõistad kohut? Teile ei ole sellest räägitud? Pastor ei ole jutlustanud. Piiblitunnis ka ei räägita. Ka pole seda kirjas kuskil. Kui teie seda ei tea, siis te võite vabalt arvata, et teie olete ka üks nendest, kelle üle peetakse kohut. Aga see on vale!
Tõenäoliselt tuleb see paljudele kristlastele üllatusena, tõsi, alles hiljem, kui nad taevas on. Parem hilja. Sest teile on räägitud, et kogu maailma üle peetakse kohut. Ilmselt on teile öeldud, et kohut peetakse ka teie üle. Kui nii, siis on teie usk mõttetu ja te surete nagu kõik teised. Milleks siis üldse Jeesust vaja, kui sinu üle kohut peetakse? Seda küsige nüüd oma kiriku vaimulikelt. Kui teie ei pääse, siis ei ole enam mõtet kirikus käia! Siis on ka Jeesuse veri raisku läinud, asjatult valatud. Siis tuleb tunnistada enamus UT valeks. Siis on ka Jeesus valetaja. Teie pastor valetab iga kord kui ta jutlustab. Jne, võite jätkata.
Õnneks see siiski ei ole nii. Aga vale räägivad kõik need kes väidavad, et kristlaste üle peetakse kohut.
Kirik on liiga kaua tõde varjanud, et segaduses - ja ei julge tunnistada, et nad tõesti on need, keda piibel väidab olevat ja nende usu tulemus on see, mis neile on rõõmusõnumi mõte, teistele aga komistuskivi. Selles küsimuses on palju vassimist olnud, liiga kaua, ent seda tuleb süüks panna kristlastele, kui nad ei julge rääkida kogu evangeeliumi. Kui nad seda ei julge teha, siis, nad on arad, aga argade ka valetajate koht ei ole taevas. (Il 21:8)
Miks seda peaks varjama?
Kas ei julgeta tunnistada et kristlane ongi piisavalt (!) õige, püha ja läheb otse taevasse.
See nõuab usutunnistuse üle vaatamist, sest seda ei ole kirjas, mille muutmine on ebamugav ja ebapopulaarne tegu. Nii püütakse olla pigem teiste kirikute meelt mööda, kes sama asja ei räägi. Võimalik, et kardetakse kaotada teiste poolehoid?
Mõni ütleb, et see pole üldse nii oluline teema. Lihtsalt kui räägime asja karmimaks, siis ega see ei tee kristlastele halba. Aga kui see ei ole oluline, siis, mis on üldse oluline rõõmusõnumi osa, kas ainult maine elumuutus? Milleks siis rääkida päästest? Siis ei ole kristlase tulevik millegi poolest parem. Sa lähed kohtu alla nagu kõik teised.
Mõned kirikud ei räägi päästest üldse. Sest nad peavad rääkima ka evangeeliumi täit tõde. Nende jaoks on Kristus isik, kes suri ristil ja tõusis üles ning sellega asi lõppeb. Miks? Täiesti mõttetu ja raisatud surm. Kui evangeeliumi ei räägita, võib kogudus ka laiali minna. Evangeelium ei ole üksnes jõululapse sünd, vaid see kõik, miks see aset leidis ja mida inimkond sellest võitis. Evangeeliumil on mitu tahku. Esmalt elumuutev, mis kristliku maise elu täidab, ent see on medali üks külg. Teine asi on igavene elu. See ei ole igavene elu lisa klausliga äkki sul veab, vaid kindel tõendus, et sa oled põrgust päästetud! Kuid mitte ainult, sa oled püha, kes ükskord mõistab kohut kogu maailma üle! Sa oled päästetud ka kohtu alt. Kõiki, kes Jeesust vastu ei võtnud või ei võta, nende üle peetakse kohut, kus nende teod siis kas räägivad nende kahjuks või kasuks ning häda neile, kui nad ei tee piisavalt pingutusi maises elus! (Il 20:12) Kuid sina oled armust päästetud! Sinu heateod ei loe (neid ei võeta arvesse), vaid loeb see, mida Jeesus tegi sinu heaks ja kas sa usud Jeesust. See on rõõmusõnum, sa oled Jumala laps, ostetud välja, laitmatu, Il 14. Sa valitsed kuningana, Il 20:6. Sa saad istuda Issanda kõrval (Il 3:21) ja samuti kohtu ajal, kui mõistetakse kohut kogu maailma üle, (Il 20:4), oled sina üks nendest, kes troonil istub ja kohus on antud nende kõigi kätte. Sina oled õnnis ja püha, Il 20:6. Ja isegi see pole veel kõik, pärast kõike seda sa hakkad valitsema uuenenud maal. See on igavene elu, mis ootab ees iga kristlast, kes saab päästetud.

Kas Jumal toob kandikul ette

KAS JUMAL TOOB MIDAGI KANDKUL ETTE

Viis leiba ja kaks kala sündmus on klassikaline näide sellest, kuidas keegi nimetu noormees andis nö kandikul üle toidu ja Jumal jagas seda kandikul edasi tuhandetele.

Tibeerija lähedal. "Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi." kirjeldab Johannes. (Jh 21:3)  Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus.  Jüngrid jõudsid praktiliselt kaldale. Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Jumal tõi neile kalad kandlikul ette. Sarnane olukord oli templimaksu tasumisel. "Mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!" kirjeldab Matteus. (Mt 17:27) Samuti Kaana pulmas, vein oli lõpu korral. Jeesus lasi anumad veega täita ja käskis ette kanda. See oli parim vein.

Jumal on oma rahvast kogu aeg kandnud nagu kandikul

Kahjuks selle kohta on eestlastel omamoodi halvustav kõnekäänd. Hoia nagu si**a pilpa peal!

Jumala kandiku tehnika kehtis ka vana testamendi ajal nii suures kui väikses plaanis. Kui ta toitis oma rahvast kõrbes 40 aastat. Samuti indiviidi tasandil. Kui lasknaisel jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud anumast Jumala sõna peale. (1Kn 17:16) Paljud teised näited, mida te võite üles otsida läbi kogu piibli juba alates eedeni aiast, kuidas ta toob kandikul ette ja varustab inimest. Isegi riided asetas selga.

Kuid ta teeb seda neile, kes usuvad.

Kes aga vaidlevad, seavad kahtluse alla Jumala tahte, võimed. Nad arvavad, et saavutavad oma elus midagi tänu isiklikele püüdlustele. See on antikristuse vaim. Mille eesmärk on seada kahtluse alla Jumala arm ja tahe. Et inimene peab ikka ise ära teenima. Ennast päästma. On ju selline mõte kõigile tuttav: aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal.

Kas Jumal vajab inimese tegu? Ei. Ta valmistab ette, kutsub, päästab ja kannab läbi inimese, et keegi ei saaks kiidelda: näed, ma olen nii kõva tegija, vaata mis ma ära tegin enda heaks. Jeesus küsis otsesõnu: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”

Koos Jumalaga on palju suuremad šansid.

Kuni inimene taipab, et koos Jumalaga on tal palju suuremad šansid. Aga noh, kui ta tahab, las ta punnitab siis ise. Ta ei saavuta oma elus mitte midagi, kui Jumal oleks vastu. Salmide kogu ja koguja raamat kirjeldab just selliseid nüansse mitme nurga alt.

Kuid Jumal ei nõua meilt asju, mida me ei suuda teha. Miks? Sest ta teeb need ise.

Inimesed elavad pettekujutlustes ja ideaalides, kuid ühel päeval kukkub see kokku kui kaardimajake. Jumal ütleb: ma teen sulle kõike mida sa palud, kõike seda, mida sa ise ei suuda, seda teen Mina! Sest mina olen sinu Jumal. Ma tahan sind õnnistada täieliku õnnistusega, aga sa pead loobuma iseenda petmisest. Kui sul ei ole võimeid ja võimalusi, siis ära peta end! Tunnista seda. Kõigepealt tuleb tunnistada. Tunnistamine ei tähenda alla andmist.

Tule minu ette. Vaata, ma olen hea ja ma tahan seda sulle näidata. Ma teen sinu eest seda, mida sina ei pea tegema, aga sinult ootan ma seda, et sa mind usaldad ja annad need asjad minu hoolde mis sul üle jõu käivad. Sest minule pole miski võimatu. Mina tõin kandikul veini, leiba, kala, liha, vett, raha ja kõike muud, miks sa arvad, et ma ei saa seda sulle tuua? Sama küsimuse esitas ta oma jüngritele. Sestap ainuõige vastus on "Jah, ta toob kandikul ette." Ta on seda kogu aeg teinud.

PÕRGU

"Põrgusse see põrgu!" öeldakse vahel. Sa ei taha põrgusse minna. Mitte keegi ei taha põrgusse!

Me oleme kuulnud, et maisest kehast saab muld ja hing elab igavesti. Kuid vähesed on pannud tähele, et mitte kõik inimese maisest ihust ei muutu mullaks ja see on inimese suurim probleem!

Mida see hingevaenlane seal põrgus ikka saaks teha sinu hingega, kuivõrd ehk hingevalu. On nii?

Kuid häda on selles, et need inimesed, kellele Jeesus andis ülesande hoiatada põrgu kohutavusest, on tunnistanud põrgukogemustest, nad on seal viibides inimesi ära tundnud. Mis see tähendab? See tähendab seda, et põrgus on inimesel kuju, muidu ei saaks teda ära tunda. Põrgus on inimesel ihu. Kas see pole mitte piibliga vastuolus? Jeesus on viinud inimesi põrgusse ja seda näidanud neile teiste hoiatamiseks, et need räägiksid sellest kõigile, kui kohutav see on. Et tõmmata ka tähelepanu piibli faktidele, et põrgu pole mingi väljamõeldis, mentaalne paik, vaid füüsiline, reaalne koht, mis ei olnud mõeldud inimestele. See valmistati kuradile ja tema järgijatele, deemonitele, igaveseks kinnipidamise kohaks. (Mt 25:41) Seal ei ole midagi inimlikku, see on kõige hullem paik kogu universumis.

Kas põrgus on keha?

Jeesus hoiatas oma jüngreid sellest väga selgesõnaliselt keda karta ja keda mitte. (Mt 10:26-31) Ta ütles: "Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!" Ta selgitab, et põrgus on nii hing kui ihu ehk keha. Aga see selgitab väga palju ära.

Kui inimene sureb, siis põrgu ei satu mitte üksnes hing vaid ka tema ihu osa. 

Kuigi seda osa on äärmiselt vähe, piisab sellest, et inimesel oleks identiteet selgesti eristatav ja äratuntav!

Hing ei kaalu midagi, aga ihul on kaal ning teadupärast muutub inimene pärast surma mõned grammid kergemaks. Sellest piisab. Häda on selles, et selle ihu osaga inimene tunnetab valu. Sest kuidas saab inimest piinata, kui ta surnud on, kui ta ihu on elutu? Suurem osa on elutu, nagu vahel öeldakse heitis hinge. Sellest ihu tühisest osast piisab, et inimene tunneks valuaistinguid, kobab, näeb (Lk 16:23) ja kuuleb (Mt 24:51), haistab ja saab aru, mis temaga toimub.

Põrgus on inimene täie teadvuse juures igavesti, sest teadvusetus oleks pääsemine, kui ta kaotaks mõistuse, ei saaks aru mis temaga toimub ega kogeks enam valuaistinguid. See oleks justkui piinade lõpp. Seetõttu inimene kogeb põrgupiinu kõigi ihu meeltega, mis talle põrgus osaks langeb. Sellel ei ole lõppu!

Piinamine on olukord, kus ihu kogeb meeletut valu, näiteks lükkab deemon tema keha sisse ora, kuivõrd inimesel on ihu, siis on võimalik seda teha igavesti. (Mt 18:34) Verd ei jookse, sest põrgus ei ole vedelikke, vett (Sak 9:11), põrgus ei ole elu allikaid. Selline lõputu ahastav piinamine kordub ja kordub ja kordub... sest seal on hingega kaasas keha, mida piinatakse, mis tajub meelte kaudu ja kogeb valuaistinguid. (keha, ihu, vt siit: Mt 5:29, 18:34), Sel moel saab inimene täiesti aru mis põrgus temaga toimub, kahjuks.

Selline toiming ei ole vaimne piinamine, see oleks liiga lihtne, aga ometi tehakse ka seda, sest inimene kogeb seal lootusetust, pole lootust (Õp 11:7), pole rahu, pole õiglust, ta kogeb hingepiina, ahastust, hirmu, alandust, häbi. Kuid põrgus on ka tuli ja tulepõrgu, kus piinatakse igavesti. (Mt 5:22, 25:41, Mk 9:43, Lk 3:17, Ilm 20:10)

Jeesus ei varjanud tõsiasja, et osa ihust satub põrgusse. 

Selle tõe varjamine on kasulik hingevaenlasele. Sest inimene arvab, et pärast surma ei tunne ta midagi. Et surm on justkui pääsemine maistest raskustest. Vabanemine. Aga tegelikult ei ole. Maised raskused võrreldes põrgupiinadega on naljanumber. See on suur eksitus, hingevaenlase poolt seatud lõks!

Kui inimene vaid teaks, mida ta peab põrgus läbi elama, ei viivitaks ta hetkegi ja võtaks Jeesuse vastu oma päästjaks. 

Paljud inimesed olenemata oma usulistest veenumustest mõtlevad, et nad on piisavalt head ja Jumal ei luba neile midagi nii kohutavat. Kuid nad ei arvesta sellega, et nad ei ole piisavalt head pühaduses. Jumal on püha jumal. Tegelikult ei oma tähtsust mis normidele inimene vastab, vaid see, kas ta usub Jeesust ja võtab ta vastu isiklikuks Päästjaks.

Ei soovita riskida, sest oma arvamus ei tee kõlblikuks. Enamus teab kümmet käsku (nähtavasti pole kedagi tapnud) ja rikkunud enda meelest talle teadaolevaid käske. Kas mitte kunagi valetanud ja Jumalat kõiges austanud? Vaevalt. Me petame ennast. (1Jh 1:8) Seetõttu on vajalik teada, mille alusel Jumal otsustab. Tema otsustas selle ühel tingimusel, kelleks on Kristus, kes suri pattude eest. (Rm 5:8) Enamus inimesi ei mõista, et nad on pattu teinud ja mõned neist arvavad, et religioossete toimingutega tagavad endale pääsu taevasse. Aga Jumal ei ütle seda. Sest päästetud saab usu kaudu, armust ja see ei olene inimestest enestest ega mitte tegudest. (Ef 2:8,9) Jeesus küsis variseridelt: "Kuidas te võiksite ära põgeneda põrgust?" (Mt 23:33)

Kuidas saab armastav Jumal kedagi saata nii kohutavasse paika kui põrgu?

Vastus on lihtne: ta ei saadagi. Vaid sinna saadab inimest tema enda valik!

Sest inimene lükkab tagasi Jeesuse. Jeesus on Jumala poolt määratud päästetee ja Päästja kõigile kes usuvad. Inimesel on vaba tahe, vaba valik. Vaba valik ka patte mitte kahetseda ja patust pöörduda.

Juba Mooses kirjutas, et Jumal pani inimese valiku ette, kas elu või surm, kas õnnistus või needus ja ütles, vali elu!

Jeesuse kohta kirjutab piibel, et ta on tee, tõde ja elu, et mitte keegi ei saa taevasse muidu kui Kristuse kaudu. (Jh 14:16) Kui inimene ei tee mitte midagi selleks, siis ka see on valik. Ta on teinud oma valiku, mis on surm ja põrgu. Mingit muud võimalust ei ole. Kes ei usu Jeesusesse, selle üle on kohus juba otsuse teinud. Ta satub põrgusse. Päris kohutav tõsiasi. Põrgupiin kestab igavaesti...

Ma mõtlen, kes teist tahab minna põrgusse? 

Kui te midagi ette ei võta, lähete põrgusse. (Lk 13:3) Võibolla sa mõtled mida ma peaksin siis tegema et pääseda?

Usu Jeesusesse! Võta ta vastu oma isiklikuks Päästjaks. Kuidas seda teha? Palveta. Sa ei tea mida? Vaata siit: kui sa tahad pääseda  

Siinkohal veel kirjakohti, mis viitavad põrgule.
Põrgu: Ps 55:16, 143:7, Õp 7:28, 9:18, 27:20; Js 5:14, Mt 16:18, 23:33; Lk 12:5, 2Pe 2:4, Ilm 20:14 jpt.

Kuidas facebookis leviv moodsa armuõpetuse hoiatus sisaldab eksitavaid väiteid

Alljärgnev kirjutis on levimas Facebooki kaudu, mistõttu paljud on seda juba märganud ja ilmselt ka küsivad, mida sellega peale hakata? Kas uskuda, mida uskuda, jne. Kuivõrd autorit kirjatükil ei ole märgitud, siis tuleks selliste avalduste suhtes olla eriti kriitiline ja katsuda läbi  

Kristlik Mõttevõra toob teksti ära täies mahus, kuid lisame omaltpoolt märkused ja põhjendused, mida pidasime vajalikuks kommenteerida. Seega leiate meie selgitused lõikude vahelt, mis algavad märksõnaga “KOMMENTAAR” ja tekst on lisatud bold formaadis.

---

Ettevaatust – moodsa-armu ehk hüperarmu eksitus!

Juba paar aastakümmet on kuulsust kogumas ja aina populaarsemaks saamas kõrvadele meeldiv – “teraapia teoloogia”. Sajandeid on kristlik kogudus maadelnud Jumala Seaduse, Jumala käskude, vastaste ideoloogiate ja valeõpetustega. Aga “teraapia teoloogia” on midagi uut, kuna selle kavala õpetuse järgi, me saame olla ja elada Jumala käskude vastaselt – elada, kuidas tahame, kuna me oleme armu all ning Jeesus maksis automaatselt ka kõik meie tulevased patud!

Tegemist on uut laadi ja väga peene eksitusega. See tõmbab kaasa pea kõiki noori kristlasi, kes ei ole juurdunud Jumala Sõnasse. See heidutab eriti aga neid, kes ei ole osa saanud ärkamisvaimus meeleparandusest Jumala päästvas väes. Jumala Sõna tuli läheb ees ja Tema AU kirkus järgneb sellele.

Ligi 20 aastase teenimistöö jooksul olen esmakordselt silmitsi salakavala eksitusega, isegi mitmed Jumalariigi töötegijad on küsinud – aga mis selles vale on? See tundub esmapilgul justkui õige õpetus, kuna nagu polegi midagi läbi katsuda ja lisada, kuid … Piibel räägib meile õigest fookusest, õpetusest, mis on harmoonias Piibli tervikuga ning püsib Kristuses!

Hüperarmu õpetus aga seda ei ole, on kümmekond äratuntavat ja alarmeerivat tunnust (loe altpoolt), mis peaks meid tegema väga ettevaatlikuks ja mis ei ole vastuolus ühegi Piibli osaga aga Jeesuse sõnadega. Just Issanda õpetust ja sõnu kuuleb aina vähem selle õpetuse või liikumisega nakatanud ringkondadest.

Ro.3,31 Kas me siis teeme käsu tühjaks usu läbi? Mitte sugugi, vaid me kinnitame käsku! Ro.7,7 Mis me siis ütleme? Ons käsk patt? Mitte sugugi! Ent pattu ma ei oleks tundnud muidu kui käsu kaudu; Ro.4,15 … kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist. Ga.3,24 Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust.

Ilma Jumala püha käsuta EI OLE PATU TUNDMIST! Käsk suunab ja viib meid Kristuse Ristini, ilma käsuta ei vaja me ka Risti. Piibellik arm ja käsk ei ole omavahel vastuolus, kui Uue Lepingu võtmes me vaatame Vana Lepingut. Käsk ei ole kuhugi kadunud, Jeesus ei tulnud tühistama käsku vaid tõi veel kõrgema standardi: usu läbi uussünni väes vabanemise kõigest madalast ning uue elu Vaimus. Kuid see on protsess ning nõuab meiepoolset pingutust, julgustust ja kinnitust, mida kuultavad kõik kirjad kogudustele: et me hoiaks lõpuni kindla oma usulootuse, et me võitleks lõpuni!

Moodsa armuõpetuse – hüperarmu liikumise äratuntavamad tunnused:

1. Moodsa armuõpetuse pastorid ja jutlustajad ei räägi patu vastu. Sõna „patt“ esineb neis kogudustes aina vähem. See esineb pigem kontekstis – Kristus andestas patud. Harvem kuuleb seisukoha võtmist patu vastu, seda juhtub selles liikumises pigem siis, kui nad mõistavad hukka käsumeelseid varisere ja evangeeliumi teenistujaid, kes kuulutavad patu vastu. KOMMENTAAR. Toome siis konkreetse näite. Jeesus andis armu prostituudile, keda variserid tõid ta ette ja küsisid, mida sina ütled, Moosese seadus käsib ta hukata. Jeesus ütles, kes teist ei ole teinud pattu, visaku teda esimesena. Juhtus see, et kõik lahkusid. Sellega Jeesus demonstreeris Jumala armu suurust, - mida ei tohi keelata inimesele, kes kahetseb. Seega Jeesus eksis, punkti 1. vastu. Jeesus mõistis hukka variserid, kes tulid tõstsid seaduse kõrgemale Jumala armust.

2. Moodsa armuõpetuse arvamusliidrid joonduvad ajastu vaimu järele ja väldivad avalikke konfliktseid olukordi – vastasseise! Nad ei astu avalikult kultuurilise ja ühiskonnas valuliste teemade vastu . Ei-ei ja ja-ja paljastab neid, Jeesus ütles, mis on üle selle on muldne, kurjast vaimust! KOMMENTAAR. Eestis on koguduste juhtide seisukohad piisavalt selgelt väljendatud ja määral, kui seda meedia ära avaldab, mis puudutab nii samasooliste kooselu kui pagulaste teemat, aga ka teisi pävaküsimusi. Ei ole teada kogudusi või nende juhatusi, kus selles küsimuses on erimeelsust. Kirikud on ühel meelel.

3. Moodsa armuõpetuse jutlustajad ignoreerivad pea täielikult Vana Testamenti, kuna see ei kuulu enam kristlastele või see ei ole Jumala Sõna kristlastele, kuna me ei ole KÄSU all. Vana ja Uus testament on orgaaniliselt – harmoonias ning kokku pandud Püha Vaimu pitseriga, kes selle murrab satub eksitusse. KOMMENTAAR. Tõepoolest, kristlased ei ole käsu all , aga see ei ole vastuolus Jumala Sõnaga nagu eelpool väidetakse, vastupidi, mis on loogiline järg ja osa evangeeliumist ja Jeesuse eesmärgist, ristisurmast. VT tõstmine ülimuslikuks ja koguni kristlastele kohustuslikuks, muudab Jeesuse surma naeruväärseks ja tühiseks. Sest siis ei saa inimene õigeks usust, vaid käsu täitmisest (613 käsku). Kuid kristluse tuum seisneb just armu kaudu usu läbi päästmises, mitte tegudest, vastupidiselt käsuõpetusele.

4. Moodsa armuõpetuse arvamusliidrid ja jutlustajad ei järgi Uue Testamendi pühitsuse ja puhtuse nõuet Jumala sulaste eludes. „Kuna Jumala arm on nii suur (kes meist on veatu) ning lõputu, siis kes oleme meie, et astume kohtumõistja rolli.“ Kord päästetud – igaveseks päästetud on selle õpetuse salakaval agenda. See annab ka põhjuse vabandada ja sallida evangeeliumi teenistujate amoraalset eluviisi, millest on kuulda järjest enam ja enam. KOMMENTAAR. Pühitsus on oluline osa kristlase elus, kuid keegi ei saa õigeks selle läbi kui hästi ta järgib kristlust, vaid armust. Paraku. Pühitsus ei ole inimese töö iseeneses, vaid eelkõige Jumala töö ja seegi on arm. Jumal kutsub, Jumal puhastab, Jumal uuendab, Jumal annab oma Vaimu, Jumal täidab Vaimuga, Jumal annab annid ja aitab usus püsida. Kristlane ei saa päästa ennast ise, vaid see on Jumala and, see on arm.

5. Moodne armuõpetus ühendab ennast lahti konservatiivsest – Piibellikust evangeeliumi kristluse suunast. Moodsa armu ja armastuse liberaalne liikumine mõistab hukka “vana kooli” kogudusi ja teenistujaid, sidistades neid kohtumõistjateks, variserideks, negativismi kuulutajateks ja Jumala armu tühjaks tegijateks. Nad toovad põhjenduseks, et Jumala on hüljanud sellise kuulutustöö ja Jumal sel moel enam ei tööta – tegutse. Pealegi ei sobi viimased tänasesse kultuuri ja konteksti, sest nad ei meelita inimesi usu juurde. KOMMENTAAR. Eesti kogudused on pigem konservatiivsusemad kui liberaalse maailmavaatega.

6. Moodsa armuõpetuse arvamusliidrid, seenior pastorid jt. õpetavad KÜMNISE VASTU, kuna see on KÄSU ja VT mudel. Kuid leiame siiski, et kümnis oli enne Moosest ja ka enne käsku. Kümnisest rääkis Jeesus. Mt.23,23 „Seda tuleks teha, aga teist mitte jätta tegemata.“ Samuti on otsene kümnise jätkumise tõend He.7,8.“ „Ja siin võtavad kümnist surelikud inimesed, aga seal see, Kellest tunnistatakse, et Ta elab.“ KOMMENTAAR. Kümnis tõepoolest ei ole koguduse lõiv, seda koguti Jeesuse ajal leviitide ülalpidamiseks ja templiteenistuseks. Ka algkogudus ei kogunud endale kümnist. Küll aga kogusid kristlased vabatahtlike annetusi ja koguduse töö majanduslikud vajadused rahuldati annetuste abil. Kümnist koguti templikorra ja isikute poolt, millel ei olnud mingit seost kristlusega.

7. Moodsa armuõpetuse arvamusliidrid, seenior pastorid jt. jutlustavad peamiselt positiivseid ja motiveerivaid sõnumeid. Moodsa armuõpetuse kantslites on kuulda peamiselt vaid: kuidas elada head elu, kuidas saavutada eesmärke, tervist, rikkust, heaolu, Jumala armastust, Jumala andestust jms. Nõustun Jumala sulasena, et neid teemasid on vaja, kuid UT käsib meil olla „targad Jumala majapidajad“ ning kuulutada terviklikku Piibli sõnumit Evangeeliumi teenistujad peavad seda tegema, et vabaneda veresüüst – „Sellepärast tunnistan ma teile tänasel päeval, et ma olen puhas kõikide verest; sest ma pole midagi teie eest salanud Jumala tahtest, et ma teile seda tervelt ei oleks kuulutanud. Apt.20, 26 – 27“ KOMMENTAAR. Kõik vajavad andestust, armastust ja tervist, (Jeesus tervendas kõik), selles, et saavutada heaolu, ei ole mingit vastuolu Jumala tahtega. Kristlus ei kutsu inimesi vaesuma, vaid vastupidi, kutsub üles teenima ja annetama. Kuid annetada saavad need, kellel seda on mida jagada  ja aidata saavad need, kes on terved, nii hingeliselt, vaimselt kui ka materiaalselt, kuidas kellegile Jumal annab. Seegi on Jumala arm.

8. Moodsa armuõpetuse liikumises on aina rohkem kuulda tunnistusi halvast viljast. Kõikjalt üle maailma on kuulda, et moodsa armuõpetuse kogudustes ei ole patt enam probleem. Mitte, et seda enam seal ei oleks vaid see ei olegi enam patt, kui selline! Patust elu elavad kristlased vabandavad seda karistamatuse tundega: arm katab kõik, me ei käi enam käsu juhtnööri järgi. KOMMENTAAR. Eestis ei ole kogudusi, kus võidakse tunnistada, et nad on nii veatud, et neil pole midagi juurde õppida, millesti meelt parandada või neil ei ole olnud patuga kokkupuudet. Küll aga esineb kogudusi, kus patt maha salatakse (varjatakse).

9. Moodne armuõpetus tühistab Jeesuse jüngri kutse tänases päevas, mis anti nii apostlitele, algkogudusele, kui laienes ka tulevastele põlvedele. Piiblis me näeme, et jüngriks olemise kutse on kuni Jeesuse tulekuni! Jeesuse sõnadest leiame Tema järgimise ka peale ülestõusmist (koguduse ajastu, esimesed kristlased) Mt.10,38 Jh.13,36 Jh.12,26 Jh.10,27 KOMMENTAAR. Jüngerlus on täna Eesti kogudustes oluline valdkond, mida peetakse oluliseks, eriti evangeelsetes kogudustes.

10. Moodsat armuõpetust praktiseerivates kogudustes on kadumas taevas –põrgu teema. Rõhk ei ole enam pääsemisele põrgust ja hukatusest vaid sellel, et inimene saaks parema elu juurde ja igal juhul taevasse, hukatusest ei ole enam juttu. Moodne armuõpetus ei salli enda kõrval teemasid nagu: meeleparandus ja pühitsus (mis on kristliku elu üheks vundamendiks, ilma selleta ei saagi Jumala juurde) 1.Te.4,3 He.12,14 KOMMENTAAR. Päästmiseks ei ole vajadust, kui ei ole põrgut. Eesti kristlikud kogudused on selles ühel meelel, et inimese hing vajab lunastust. Seega päästet ja armu.

11. Moodsas armuõpetuses on kadunud patutunnetuse mõiste. Inimesi tõmbab ja meelitab Jumala juurde vaid Jumala headus ja armastus. Nende loosungeid täidabki peamiselt armastus, arm ja headus. Jääb mulje, et need on AINUKESED Jumala omadused. Aga Jumala esimene olemuslik omadus on pühadus. Kuna nad hülgavad käsu, siis patutunnetust ei tekigi. Piibli järgi on käsk, mis annab märku patu suhtes Ro.3,20 “sest käsu kaudu tuleb patu tundmine.” Alles sellele järgneb Jumala headuse kutse, mis inimese meeleparanduse täielikuks teeb – toob Jumala juurde. KOMMENTAAR. Ilma armastuseta ei ole evangeeliumi sõnumit, ilma armastuseta paik on teadupärast vaid põrgu, ent Jumala riik on õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus; puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses. Jumal ise paneb armastuse kristlase südamesse, mis on esimene and, mida armust antakse kõigile, kes saavad päästetud. See teeb võimeliseks mõistma Jumala isikut, tema olemust, milleks on armastus ja pühadus.

12. Moodne armuõpetus on universalismi tunnustega – kord ja igavesti päästetud. Samuti on selle liikumise kaugem eesmärk päris jahmatav – uskudes, et kõik inimesed lõpuks päästetakse, kuna armastus võidab kõik. Ameerikas on näha mitmetes liikumisest (mis on selle õpetusega nakatunud) märke, et vaikselt on sisse imbunud mõtted, et Jumalani on mitu teed. Seda on väljendanud mitmed moodsa armu jutlustajad, kui neilt on küsitud suhtumisest islamisse (mis saab islamiusulistesse peale surma). KOMMENTAAR. Jumala pääste ja päästekindluses kahtlemine on vajalik vaid kristluse vastastele, millest ei ole kasu kellelegi. Jumala Poja ohver on universaalne ja kõigile päästeks, kes usuvad, nii juutidele kui kreeklastele sh meile (kõigile nn paganrahvastele). Kui sa oled päästetud, siis sa oled päästetud. Ja need, kes on päästetud (st taevas), neid ei viia uuesti kohtu alla, nö igaks juhuks, vaatame, kas sa oled ikka õige, et väärid taevast! Jumal ei umbusalda Kristust. Jumal ei kahetse ka oma armuande. Kui ta andis oma Poja, siis päästab ta kõik need, kes ta poja usus vastu võtsid ja veel võtavad. Milles ei ole põhjust kahelda.

13. Moodne armuõpetus on liberalismi tunnustega – see lahjendab pisihaaval Jumala Sõna ennast, eemaldades sealt lõpuks kõik, mis on kultuuriliselt solvav või tänasesse aega mittesobituv (näiteks mees on pere pea). Mitmed moodsa armu jutlustajad, on jäänud vastamisega jänni, kui neilt on küsitud EI ja JAH seisukohta probleemsete valdkondade suhtes (homoseksualism jm.). KOMMENTAAR. Pauluse nõue naiste osas on kahtlemata Pauluse isiklik seisukoht (huvide- ja võimukonflikt, mis tulenes kreeka ühiskonna (demokraatia)põhimõtete vastuolust juudi traditsioonidega), kristlastel ei ole kohustust kehtestada alluvus-suhteid, sest kõik on Jumala lapsed ja Isa ees võrdsed. Eriti siis täna, kui meil ei ole orjanduslik ühiskond, on mõistetav, et naine ei ole mehe alluv ega teenija, vaid vastupidi, mees suhtugu kõigise pereliikmetesse lugupidavalt ja ärgu arvaku endast kuidagi kõrgemaks või paremaks või tähtsamaks, kelle eest ta võtab vastutada Jumala ees. Sama eeskuju jättis meile Jeesus. Jeesus ei kiitnud Martat, vaid tõi eeskujuks Maarja. Jeesus ei sundinud naisi mehele alluma, vaid õpetas meest naise eest hoolitsema.

Moodne armuõpetus on ohtlik väljakutse lihtsale ja Piibellikule evangeelsele armuõpetusele, mida leiame Jeesuse sõnadest ning Uue Testamendi kirjadest! KOMMENTAAR. Pigem võib väita, et kirjutise autor ei ole selgelt välja toonud, milles seisneb “moodsa armuõpetuse” kahjulikkus või vastuolu VT käsuseaduse või UT armuõpetusega.

2.Ko.7,1 “Et meil nüüd on niisugused tõotused, mu armsad, siis puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest ja tehkem täielikuks oma pühitsus Jumala kartuses.”

2.Jh.1,6 “Ja see on armastus, et me käime Tema käskude järgi.” KOMMENTAAR. Võimalik et siin mõeldakse seda, et kristlane peaks täitma käsku, kuna see on armastus. Ent Moosese seadus ei ole armastus. Paulus selgitab seda ka roomlastele ja võime lugeda lisaks evangeeliumist, et Jumala armastus sai ilmsiks/avalikuks alles tema Poja kaudu.

Mõned usuvad, et see on salakavalalt pakendatud HUMANISM – inimesekeskne liberaalne õpetus. On Jumala prohveteid, kes väidavad, et Jumal on neile näidanud, et sellest liikumisest ja nähtusest on meile ette kuulutanud vend Juuda Ju.1,3-4 KOMMENTAAR. Humanism on tõepoolest piibliga vastuolus, kuna selles ei ole kohta Jumalal.

Meenub palju aastaid tagasi, kui veebis nägin paari jutlust ja jutlustajat. Millegipärast oli sees Püha Vaimu hoiatus ja punane tuli. Mitte, et mulle ei oleks meeldinud nende “nägu või tegu” vaid midagi nende kuulutuses äratas vaimulikku vastuseisu. Püüdsin mõnda jutlust ja õpetusartiklit lugedes aru saada, millest see tingitud on. Aastaid hiljem, kui õppisin vaime ära tundma ja ilmutustele tõlgendusi saama, sain aru, et tegemist oli vaimude eristamise anni avaldumisega. Sedapuhku olid need paar jutlustajat just hüperarmu tuntud levitajad, sellest sain alles hiljem teada! Vaim teab kõik asjad! KOMMENTAAR. Kui on tõesti olemas “moodne armuõpetus” (mis antud artiklist selgelt välja ei tulegi), siis mitte vähem ohtlik ja kahjulik kristlusele on tänapäeva neovariser või neovariserlus, uus variserid, kes koormavad kristlasi põhjendamatult käskudega, juhivad armust eemale (vt kiri efeslastele) ja püüavad allutada ja manipuleerida, eriti noori usklike. Kuid kristlane, tundes ära Jumala armu, on innukas tegema head Jumala abiga, mis on samuti Jumala töö tema sees kui and.

Lisan sellele postitusele paar kirjakohta ja palun kõigil tõsiselt järele mõelda. Kellel on Minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes Mind armastab; kes aga Mind armastab, seda armastab Minu Isa ja Mina tahan teda armastada ja iseennast temale ilmutada!" Jh.14,21 Jeesus vastas ning ütles temale: "Kui keegi Mind armastab, küll ta peab Minu sõna, ja Minu Isa armastab teda, ja Me tuleme tema juurde ja teeme eluaseme tema juurde. Kes Mind ei armasta, see ei pea Minu sõnu; ja sõna, mida te kuulete, ei ole Minu, vaid on Isa sõna, Kes Mind on läkitanud. Jh.14, 23 – 24 Õndsad need, kes oma Tema käsusõnade järele teevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ja väravaist linna sisse minna! Ilm.22,14 Õnnistuse sooviga ja teades, et käsk viib patu tundmisele aga arm Kristuse tundmisele ja Tema korralduste järgimine pühitsusse ja igavesse ellu.

KOMMENTAAR. Kahtlemata tuleb kõik läbi katsuda. Kuid veel enam kallutatud või põhjendamata avaldused. Hingevaenlane kiusas kõrbes Jeesust, ilma tarkuseta, tsiteeris küll sõna, ent konteksti moonutades, manipuleerides või rõhuasetust muutes.   

Soovides armu ja rahu, puhast, kristlikku usuteed. 

Kas vägisi saab armastada?

Minu armastus vs üleloomulik armastus?

"Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!" ütles Jeesus oma jüngritele, Jh 13:34.

See oli öeldud nii, kuna juutide kogu eelnev õpetus põhines käskudel ja keeldudel, mitte armul. Seetõttu Jeesus ei saanud neile öelda, et ma annan teile armastuse ja te vabatahtlikult tahate kõiki armastada. Nad lihtsalt ei oleks seda mõistnud, mida see tähendab. (Vaata lisaks, loe Lk 24:25, Mk 7:18)

Ma annan teile uue käsu, armastage, ma käsin seda, käsin teid, minu jüngrid.

Nii oli see jüngritele arusaadav, et lisaks 613 käsule, on uus 614 käsk, mis on üle kõige. Mille kohta kirjatundjad teda suisa kiusama tulid, loe Mk 12:28-34, et juutidel on vaid 613 käsku ja milline neist on suurim. Kuid me teame, et ta vastas neile: armasta oma ligimest. Mis sisuliselt ongi nii, kui juut armastab oma ligimest, ehk siis ta armastab kõik teisi lisaks juutidele. Kuid me teame, et nad panid Jeesuse proovile ka küsimusega: kes siis on mu ligimene, loe Lk 10:29. Igal juhul, see "käsk" tähendas juutidele uut olukorda, seda, et ta peab armastama ka paganaid; st meid, kes me pole juudid. Seda polegi nii kerge (juutidel) teha.

Sisuliselt oli välja öeldud, et ligimese armastus tähendab armastust üle kõige ja kõigi inimeste. See on just see, kuidas Jumal asja näeb oma vaatevinklist, on ta ju kogu maailma Jumal ja kõik inimesed pärinevad täna nii või teisiti 8 inimesest, kelle esivanemad veeuputusest säästeti. Teadupärast teised hukkusid. Seega Jumal on oma armastuses viitab tagasi ka aegade algusele, kui alguses olid asjad õigesti. Juudid said aru sellest, on ju Juuda sugupuus viide Aadamale. Niisiis, Jumal ilmutab selle "käsu" läbi armastuse suurust ja tema plaani, viia see sõnum kõigile rahvastele. Aga see on juba teine teema...

Jumala armastus (agape) on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud, Rm 5:5. Seega seda saab vastu võtta.

Kuivõrd Jumala armastus on and, kingitus Jumalalt, siis see on Jumala arm, tasuta saadud vaatamata meie iseloomule ning seetõttu and, kuna ta teadis kohe, et kõik inimesed on rikkunud käske, nii nagu juudid ei suuda pidada 613 käsku, nii ei suuda inimesed pidada ka seda ühte käsku - armastada, mida Jeesus ütles või käskis jüngritel teha. Miks?

Sest see on käsk! Seni kui see on vaid käsk. Ei suuda seda täita ka tema jüngrid. See tähendab, et peab toimuma veel midagi ja üleloomulikku, mis selle muudab võimalikuks või aktiveerib.

Sest inimesed, kes armastavad teisi kellegi käsu tõttu, ei saa armastada nii nagu Jumal ette nägi.

Proovige anda inimesele käsk, sa pead armastama. Jah, ta võib seda isegi teha, hambad ristis, kuid see on samasugune sund ja kohustus, nagu kõik teised, mis tundub loomuvastane, eriti siis, kui see isik sinu suhtes just eriti armastusväärne ei ole. On nii?

Kui armastada tuleb käsu korras, siis see ei olegi Jumala armastus, see on inimlik ponnistus, mis teadupärast ongi ette määratud läbikukkumisele. 

Katsu sa armastada ligimest, kes on sinu vaenlane,  eriti siis, kui ta himustab sinu surma. Selline armastus on võimatu, kui selles pole üleloomulikku jõudu ja just seda selles ei ole seni, kuni appi ei tule Jumal. Piibli tähendamissõna halastajast Samaarlasest selgitab just sellist olukorda.

Inimesed ei suuda armastada, need, kes ei ole enda suhtes kogenud armastust - Jumala headust. Kuna nad ei ole isiklikult kogenud Jumala headust, ei saa nad seda pakkuda ka teistele. Neil ei ole leplikust enda suhtes, siis ei saa olla leplikust ka teiste suhtes.

Seetõttu mõned kristlased on agarad kohtumõistjad, kiired manitsejad, andestamatud, kõva südamega. Sest nad ei koge leplikust enda suhtes. Need armastavad täpselt käsu tõttu. Need kristlased on käsumeelsed. Nad ajavad näpuga järge igal epistlil, kuid heidavad kõrvale Jumala armastuse. Nende jaoks on Jumala armastus käsk, mitte kingitus. Nad on unustanud, et Jumala armastus tuleb inimese sisse Jumala anni läbi, mitte käsu tõttu. Nii need kristlased teevad armastuse tegusid sunnitult, käsu tõttu. Ja need ei ole leplikud ka oma läbikukkumiste suhtes, sest ei tea, et Jumalas püsimine toimib vaid väe abil, mitte oma jõust. Et Jumal tuleb appi ja annab usu ning annab ka jõu, et usus püsida ja käia usuteed. Jumala armastus on samasugune and, nagu kõik teised annid, näiteks kasvõi prohvetiand. Nii need kristlased püüavad ikka ja jälle ennast ise lunastada päevast päeva, aga kogevad meelehärmi ja pettumust. Sest nad ei kasuta Jumala andi. Nad ei teagi, et neil see on. Kui nad ei kasuta andi, siis neil ei ole jõudu, mis tuleb ülevalt, mis on üleloomulik. Nad ei ole lõpuni mõistnud Jumala andestuse sügavust ja asjaolu, et nad meeldivad Jumalale. Et nad meeldivad väga! Aga mitte sellepoolest, et nad ise oma jõust kõigega toime püüavad tulla jättes kõrvale vahendi, mis on hädavajalik. Mõned neist pigem piitsutavad ennast ja seetõttu on nad agarad ka teisi manitsema ja paika panema. Sellele vaatamata, et Jumal on teised vastu võtnud, õigeks mõistnud ja need on tema lapsed - Jumala lapsed.

Üksnes Jumala hea meele ja tema armastuse (agape) vastu võtnud ning endaga leppinud kristlased annavad Jumalale võimaluse näidata (demonstreerida) üleloomuliku armastuse suurust ning selle mõju üle kanda (paljundada) ka teisele. 

Sest nad kogevad iga päev armastust enda vastu ja nii nad täidavad ja kannavad seda armu edasi ka teistele. Andestades kõike, olles leplik kõigi vastu (1Kr 13:4-7), piiritus armastuses ja voorustes. Olete te näinud selliseid kristlasi? Neist lausa õhkub välja seda üleloomulikku sõbralikkust ja mõistmist. See on võimalik.

Kõik inimesed on Kristuse läbi Jumala armastuse väärilised ja saavad Jumala armastuse Püha Vaimu kaudu oma südamesse. Seetõttu ei ole enam midagi "sa pead", vaid on üksnes "see on minu võimalus!", ma tahan!

Ma tahan teda mõista! Lohutada läbikukkumistes. Aidata jalgele tõusta. Kuulutada rahu. Sest ta peab ennast Jumala armastuse vääriliseks. Ta on seda kogenud, siis ta peab ja pakub seda kõigile ("armastuse käsk") teistele. Ta ei mõista hukka. Vaid usub: Jumala armastus on kõigile kättesaadav. Mis tuleb vaid vastu võtta. Ja sellest aru saada. Teda ei iseloomusta enam andestamatus, leppimatus, lõputu hukkamõist. Jeesus ütles välja mõtte: ega minagi ei mõista sind surma (Jh 8:11). See on hoopis midagi muud kui tavapäraselt kogu maailm teeb sellises olukorras. Inimesed mõistavad kõiki ja kõike hukka. Selle sama sõnaga mõistavad nad hukka ka ennast.

Ole täiesti veendunud, et Jumal on armastanud sind ja ei ole mingit käsku, vaid Jumal ise tuleb sulle appi ning aitab mõista ja armastada teisi nii nagu ta armastas sind lõpuni ning sa meeldid talle väga. 

Ta saatis oma Püha Vaimu ja pani selle sinu südamesse, et sa selle läbi võiksid kogeda tema armastust ja sa mõistaksid, mida see tähendab. Et see ei ole järjekordne "ma pean" midagi tegema, vaid vau, ma tahan seda teha! Ma teen seda kõike hea meelega, sest temal on minu üle hea meel ja me võime seda ära tunda. Armastada teisi, nii nagu ta sind on armastanud ja täna armastab. Sa meeldid talle väga!

(mine peegli ette) 

Ütle endale: ma meeldin Jumalale! Ma meeldin talle väga! Ta armastab mind! Ta armastab mind just sellisena nagu ma oled (sa oled ainulaadne).

Ei ole kedagi sellist nagu sina. Sa oled tal ainus ja ta tahab et sa teeksid enesega rahu.

Loe lisaks Ef 4:20-32

Viletsused

Viletsus toob päevavalgele meie tõelise või väära pöördumise Kristuse poole. Jeesus selgitab: "Ohakate sekka külavatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks." See on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab, aga temal ei ole juurt eneses, vaid ainult üürikeseks, kui viletsus ja kiusatus tuleb sõna pärast, taganeb ta varsti.

Huvitav meetod, mis võimaldab eemaldada terad sõkaldest, kas pole? Viletsused võivad olla Jumala plaan meie elus, kuna need võimaldavad inimesel paremini fokuseeerida Jumalale, mille tulemusel ilmneb Jumala võimekus ja au, kui ta inimest aitab. Peetrus kirjeldab: "Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütust." Kui paljud siin ütlevad: oh Jumal, mul on hea meel, et sa lasid mulle viletsust tulla. Enamus ei mõtle nii, sest nad on inimesed. Aga Jumal testib, uurib läbi, kuidas me suhtume viletsusse, kas me taganeme või me hoiame enam Jumala poole ja mõistame, et seegi on arm Jumalalt, mida tuleb vastu võtta tänuga. Mitte et leppida olukorraga, vaid aru saada Jumala plaanist. Iiob ütles: Jumal on andnud, Jumal võtab, Jumala nimi olgu kiidetud.

"Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse," 5Ms 8:17, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks. Jumal lubab meile tulla varandust samamoodi kui ta lubab meile viletsused, sest enamus meie viletsusi on ette nähtud meie hinge valmistamiseks, pühitsemiseks. Jumal testib mitmel viisil meie usku, ka raha küsimuses. Kui sul on kõik hästi, siis, kas su vaim on valmis ja usk jääb alles, kui sinult enam midagi pole võtta? Kas sa jääd kindlaks. Oled sa selles täiesti kindel? Sest kerge on uskuda, kui sul läheb hästi, aga mida sa teed siis, kui sul pole enam materjaalset kindlust. Jumal tahab teada. Kõiki suuri usumehi katsutakse läbi. Kui ei usu, siis loe piibllit. Kõik on läbi testitud. "Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on endale valmistanud palju valu" kirjutab Paulus Timoteosele, 1Tm 6:10.

Jeesust on nimetatud valude meheks, kes haigustega on tuttav; mitte et ta ise oleks olnud pidalitõbine, vaid ta mõistis, mida tähendab olla haige ning mida toob tervenemine. (Loe lisaks Psalm 17). Kui meid tabavad viletsused, siis Jumal soovib mida? Jumal soovib, et me oma viletsuses pöörduksime abi ja lohutuse saamiseks mitte inimeste poole, vaid vahetult Jumala poole. "Hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!" (Ps 50:15) Ütle Jumalale, see rahakot on küll minu oma, aga see, mis seal sees on, tuleb tänu Sinule! Mina olen Sinu oma ja ka see on Sinu oma. 

Kristlane ei alistu viletsusele. Suured viletsused tavaliste inimeste elus on teinud neist suured jumalamehed. Viletsused teevad vaimuliku inimese hinge ja vaimu veel puhtamaks ja pühamaks ning suhte oma Jumalaga selgemaks kui kunagi varem. Inimene õpib Jumalat paremini tundma. Aga uskmatu veel julmemaks, tõrjuvamaks ja kurjemaks. Seetõttu viletsus ei lahuta kristlast Jumala armastusest. Miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest. Hakka Jumalat tänama ja kiitma!

Mis on lootus?

Kuni usule tulekuni me elasime ilma Jumalata, ilma päästeta, ilma tõelise ja igavese lootuseta. Kuigi mõned usklikud elavad ikka veel ilma lootuseta, sest nad ei ole vastu võtnud päästet ja korrutavad üha, et nad saavad päästetud alles siis, kui nad surevad, nõnda nad elavad sõna järgi, aga pole ära tundnud Jumala väge. Jumala riik ei ole sõnas, vaid väes. Jumala muutvas väes, mis annab meile uue lootuse. Mõned aga usuvad veelgi suuremat valet, et nende hinged ei pääse taevasse, vaid nad peavad ootama suurt kohtupäeva ja siis selgub, kas nad pääsevad Taevasse või mitte. Sellinegi usk on vale. Sellega teevad nad tühiseks Kristuse ristisurma ja pääste: pääste patuelust, kui Jeesus võimaldab elada uut elu iga päev koos Jumalaga; hingede pääste, sest me ei pea surema hirmus et ei saa Jumala juurde; kolmandaks, pääste igavesest kohtust, sest kristlaste üle ei mõisteta kohut, vaid koos Jeesusega mõistavad Tema omad kohut suurel kohtupäeval kõigi ülekohtuste üle. Seda viisi, me võime olla eksitatud igasuguste eksiõpetuste tuultes ja ei pruugi võtta Kristust tõsiselt, millest ta meid päästis! Aga Kristus päästis meid patuelust, põrgust ja kohtupäevast. Ja kui sa ei usu päästesse, siis sul polegi lootust. Sa elad ilma igavese lootuseta. Ilma lootuseta pole elu. Mis on lootus?

Jumala sõna ütleb, et meile jääb usk, lootus, armastus; kuigi kõigist suurem on armastus, siis mis on lootus? Kas sa tead, milline on lootus? See ei ole lootus, mida maailmas ohtralt pakutakse.

Jumal valis teiseks lootuse, kuna tegi selle meie hinge jaoks tugevuseks, otsekui ankruks, mis hoiab meid usus. Usk on kui laev, mille pardal me sõidame. Jumal on lootuse jumal, meie kindel ja kõigutamatu tugi (He 6 ptk, Rm 15 pt). Aga lootus, millest siin räägitakse, on tuttav ainult usklikele, kes on aru saanud oma vaimulikust pankrotist, elanud üle lootusetuse, täieliku meeleheite ning on tulnud lootuses Jumala juurde, et teha lepitust ja saada rahu Jumalaga. Selleks et vastu võtta Jumala lootus, tuleb teadlikult tulla Jumala juurde, et panna oma igavene lootus Kristuse päästele.

Meie olukord kuni usule tulekuni oli niivõrd kohutav, kuigi me ise seda ei näinud ja elasime pattudes ja petsime iseennast üha uute ja uute valedega, mida kogu maailm pakub, peaasi, et sa ei mõtleks tegelikkusele, mis sind ees ootab, millest sa ilma jääd. Inimesed panevad lootuse rahale, sõpradele, tutvustele, poliitikale, riigile, perekonnale, aga see kõik on tühine. Lootus tuleb Kristuse kaudu. Apostel Paulus kirjutab: "Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates mitmesuguseid himusid ja lõbusid, elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist" (Tt 3:3). Sest me elasime kaasaegse maailma kommete järgi, kes avaldub kõigi nende läbi, kes pole Jumalale sõnakuulelikud. Meie elasime oma lihahimude järgi, täites oma ohjeldamatuid soove, sest me olime lahus Kristusest. Me arvasime, et me oleme vabad ja tegime kõike oma tahtmise järgi, kuid tegelikult me olime teiste orjuses. Me tegime kõike seda, mida ütles meile meedia, poliitik, moekunstnik, ülemus, töökaaslane, sõber, pere liige; aga mitte Jumal, mitte Kristus, mitte Jumala sõna. Ja nii me käitusime et teistele meeldida, aga mõtlesime, miks me küll ei suuda seda ja inimesed pole ikka meie poolt. Nii me elasime kõike seda, mida ütlesid teised inimesed ja ei elanud seda, mida me ise oleks tahtnud või oleks Jumala sõna järgi õige. Me arvasime, et me oleme vabad, tegelikult olime orjad, sõgedad, ahned tegema kõike, alludes vabatahtlikult teistele, aga mitte Jumalale, kes soovis, et me oleksime vabad. Arukad, mõistlikud, täis Jumala tarkust ja õigust. Meil ei olnud lootust, kuid Kristus tõi lootuse. Uskmatud elavad ilma lootuseta, sest nad ei vali Jumalat. Kes valib Kristuse, see saab lootuse, mis tuleb üksnes Jumalalt.

Elus võib palju kaotada ja varsti võib jälle palju tasa teha ja tagasi saada, kuid lootuse kaotamine tähendab eelkõige kõige kaotamist. Surmamõistetu kambrile võib kirjutada: Sina, kes sa siia satud, jäta igasugune lootus! Kuid isegi surmamõistetud saavad uue lootuse, kui nad pöörduvad Jumala poole. Jumala sõna järgi, on eranditult kõik inimesed surmamõistetud. Sest kõik on pattu teinud. Seetõttu väärivad hukkamõistmist ja Jumala kohtuotsus kõlab: kes ei usu, on juba hukka mõistetud, sest ta pole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas (Rm 6:23). Kui me veel ei ole tulnud Kristuse juurde armu saamiseks ja pääste vastu võtmiseks, siis surmaotsus on meile juba väljakuulutatud ja me ootame Jumala kohtuotsuse täideviimist.

Jumal on nii teinud, et inimesel pole mingit muud väljapääsu saada Jumala juurde ja temaga lepitatud, kui vaid kahetseda ja vastu võtta Jumala and - pääste Kristuses - kas päästa end või Jumala kutse ja arm ning andestus tagasi lükata ja igavesti hukkuda. Paljud inimesed täiesti teadlikult hülgavad selle lihtsa ja kõigile kättesaadava Jumala lootuse ja pääste tee, sest loodavad end päästa isiklike tegude, isikliku tee või usuvad mõnda muud valet ja ebajumalat. Kuid need kõik elavad valede lootustega. Järgides enamuse eeskuju kuni uskumuseni, me samuti lootsime oma patud andeks paluda, lootsime nendest välja osta või saavutada Jumala õigeksmõistev otsus oma heategude läbi.

Paljud inimesed elavad edasi eemaletõukava lootusega, lohutades iseennast: nagunii suren, aetakse auku ja kõigel lõpp! Tänapäeva materjalismi juures tundub ka see lootus tõepärane, aga kõigi inimlike saavutuste seas on inimene kaotanud igasuguse mõistliku meele. August algab tal põrgutee. Kristlik lootus pole aga midagi muud kui Jumala poolt meile tõotatud igavese pääste eelmaitsmine. Läbi surma igavesse ellu. Sest Jumal oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud meile (1Pe 1:3,4). Sellest päästest me rõõmustame üliväga! Kristlik lootus on meie vaimulik varustus.

Tule Jumala juurde ja sul on kuhjaga lootust ja uus elu!

Lisaks lugemist: Kui sa tahad saada päästetud?

10 õige pärast

Piibel kirjutab, et Kristuse tulekut ei tea isegi mitte Jumala Poeg. Siis huvitav oleks kunagi teada saada, mitu korda Jumal on maailmale armu andnud. Sest fakt on see, et ta võis seda teha korduvalt. Kui me tähelepanelikult loeme piiblit, siis me saame näha, et veeuputuse ja maailma loomise vahel ei ole pikk periood. Kurjus kasvas väga kiiresti, aga pole kirjutatud, et keegi oleks palunud, et Jumal annaks armu. Kui me nüüd läheme sündmustes edasi, siis Soodoma hävitamine ei olnud nii mastaapne kui veeuputus, siiski ääretult silmapaistev sündmus. Mis aga selle sündmuse juures taas leida võib, on inimeste tohutu kurjus. Alles nad astusid - 8 inimest maha Noa laevalt, ja juba on kogu maailm kurjusest kihamas. Loti pääsemine oli nii erakordne, kuid kui me seda sündmuste käiku uurime, siis taas ei olnud kedagi palumas inimeste eest. See oli nii napikas, et isegi Loti naine ei pääsenud. Aabrahami aja sündmustes edasi rännates jõuame Moosese aega ja seal oli Iisraelil hea põli, aga piibel kirjutab, et uus valitseja ei mäletanud midagi (või ei tahtnud mäletada) Joosepi teenet, millega egiptlased kindlast näljasurmast pääsesid. Kuid mis neist egiptlastest rääkida, kui isegi juudid (iisrael) unustasid Jumala headuse kiiresti, kuidas Jumal neid ime läbi kuiva Kõrkja mere tõi ja päästis vaarao sõjaväe käest, nood kõik uppusid. Kõrbes hakkasid juudid kiiresti nurisema: mis Sa tõid meid siia surema või!? Enne seda tegi Jumal ka egiptlaste leeris nö triki, mis päästis valla surma, kes siis käis majast majja ja kõik egiptlaste sündinud pojad surid sel ööl. Taas ei antud armu, kuna keegi ei palunud või ei osanud paluda elava Jumala poole. Rännates edasi, jõuame Korahi jõugu (suguvõsa) hukuni. Nad tegid pattu ja pole kirjas, et nende eest oleks palutud. Tuhanded hukkusid hetkega. Esimene tõsine kord kui keegi üldse palus rahva eest ja Jumala armu tõsiselt, oli vahest siis, kui Aaron oli sunitud lepitama Jumala viha rumalate inimeste tõttu, et kõik ei hukkuks sellest. See läks napilt. Kuid tol päeval hukkus taas hetkega tuhandeid. Samas piisas ühe mõistliku mehe palvest ja tegutsemisest. Piibel kirjutab, et üks ajab tuhat põgenema. Küllap see üks suudab palvetada ka kogu meie maa ja rahva eest, et me ei hukuks, kuigi me oleme huku tõsiselt ära teeninud, oma pattude tõttu väärime surma. Jeesus ütles, et isegi tema ei tea, millal ta tagasi tuleb. Me ei saa tema käest küsida! Sellest poleks kasu. Isa üksi teab. Siiski on huvitav kunagi teada saada, mitu korda Jumal on kogu maailma peale halastanud viimase 2000 aasta jooksul. Enne seda Ta tegi lepingu, et enam ei tule uut veeuputust. Kuid ta ei teinud lepingut, et maa ei huku. Ta ei teinud ka lepingut, et me võime siin igavesti pattu viljeleda. Vastupidi. Kogu maailm hukub, kirjutab piibel. Jeesus tuleb tagasi, see on kindel. Paljud on püüdnud seda enesele hukatuseks ette ennustada. Aga kuidas sa ennustad ette seda, mida isegi Jeesus ei tea! Millegi pärast ma arvan, et Jumal on siiski maailma peale juba mitu korda halastanud 2000 aasta jooksul, tänu sellele, et on ikka veel neid ustavaid, kes paluvad armu. Jumal on armuline. Tema arm ei ole otsa lõppenud. Sestap ei ole meil vaja tegeleda kõikvõimalike ennustamiste ja maagiaga, vaid pigem paluge Isa. Isa on hea. Kui me palume, siis meile antakse. Kui me palume oma patud andeks, siis juba täna me saame päästetud. Kuid mis saab homme, kas homme päike tõuseb, see sõltub mitte meist, ega teadlastest, vaid Jumala armust. Sestap palugem Jumalalt armu. Paluge, et Jumal kutsuks ja päästaks veel paljusid, nii eestlasi, venelasi ja kõiki teisi rahvusi. Jumal on armastus. Jumala iseloomuomadused on pühadus ja armastus. Niineve peale Jumal halastas, sest selle linna pärast paluti (Joona 3). Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed. Jumal pöördus ja ei hävitanud Niineve linna. Iroonia seisneb selles, et Joona ei palvetanudki Niineve pärast, ta oli Jumala peale isiklik viha. Piibel kirjutab, et kui Joona oli kuulutanud Niineve linnale hävingut, siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha mis linnaga juhtub (Jn 4:5). Õnneks siiski Niineve elanikud taipasid ise pöörduda Jumala poole ja parandasid meelt oma linna pärast, ja Jumal andis armu. Kui Jumal näeb Tallinas kasvõi 10 õiget, küllap ta siis mõtleb meie peale ja kuuleb palveid. Aabraham palus Soodoma pärast ja Issand ütles: kui ma leian Soodoma linnast 50 õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale (1Ms 18:26), kuid Aabraham jätkas tingimist ja lõpuks Jumal ütles: ma ei hävita 10 pärast (1Ms 18:32). Kui Jumal on nii armuline, et ta kümne pärast säilitab linna, mis kubiseb patust, siis kui mitu korda ta on säästnud maailma tuhande õige - kristlase pärast?

Alandlikkus on valeõpetus

Täna oli võimalus käia Alliansspalvenädala raames peetud teenistusel Toompea koguduses ja mõtlesin, mis oleksid need värsked muljed, millest kirjutada ja millest mitte. Kirjutan siis asjast nii nagu on. Ilma ilustamata.

Lumme uppunud parkla, lahtilükkmata tee, need olid tõsiseks katsumuseks iga autoomanikule. Kas sellest peaks rääkima?! On ju kõikjal lumeuputus või mis. Tõsi. Aga kui te kutsuste külalisi ja nad tõesti on oodatud, siis te teete kõik selleks, et neid kenasti kohale saaksid tulla, et nad ei peaks võitlema kohalejõudmise pärast. Autod autodeks, aga jalakäiad autode vahel ohtu trotsides?

Hea oli see, et Jumal tuli kohale, aga halb oli see, et inimesi nappis. Halb oli see, et palvet peetakse ikka veel vuristamiseks, aga hea oli see, et südamega palvetajad pole veel otsa lõppenud.

Siimu (Siim Teekel) jutlus kippus käest minema, kohati tekkis mõte, mis asi see siis oli, kas sõnum või loeng või ajalootund? Aga naljatlemine ei sobi! Võibolla olen ma liiga nõudlik, aga palveteenistus ei ole klubiõhtu.

Sõnumist

Olen siiski seisukohal, et alandlikkus ei ühenda kristlasi, vaid lõhestab Kristuse ihu.

Kui me uurime Jeesust, siis ta ei olnud mitte üks teps alandlik. Ma ei tunne sellist Jeesust. Piiblist sellist Jeesust te ei leia. Sest Jeesus oli enesekindel, ja ta teadis väga täpselt mida ta tahtis ja tegi või millega ta riskis. Kui me muidugi uurime sündmuste käiku. Evangeeliumid on täis näiteid, kuidas ta läks vastuollu küll variseride, esseenide, saduseride või selootidega! Kus te näete alandlikkust? Seda pole. Tänapäeval võiks öelda etiketiõpetaja, et Jeesus oli nahaalne ja kasvatamatu, käitus väljakutsuvalt ja ei pidanud lugu eakamatest, eriti usukaaslastest, oli ta ju ikkagi juut või ei olnudki?!

Nimesid nimetamata leviv Eestis endiselt alandlikkuse väärõpetus, loosungi all "Jumal paneb vastu ülbeile, aga alandlikele annab armu!" Tegemist on Jaakobuse kirjaga, pt 4 ja salm 6, mille mõte rebitakse kontekstist välja.

See on tõsi, et alandlikud saavad andeks. Kuid õpetus, mis tänini levib on väärõpetus! Miks?

Sest inimene peab küsima eneselt, kes on armu andja? Kui sa küsid eneselt, kellelt sa vajad armu, siis inimestelt sa seda ei saa, isegi siis, kui sa palud. Ainus isik, kes armu pakub, on Jumal.

See tähendab, et Jumala ees tuleb olla alandlik (ega teisiti ei saakski). Kuid inimeste ees tuleb kristlasel olla kes? Jumala esindaja. Jumala saadik. Mis alandlikkusest me siin rääkida saame!? Kristlane on Jumalariigi esindaja ja kui ta seda on, siis tal tulebl olla kõike muud kui alandlik, kindlasti ei tähenda see alandlikkust Jaakobuse kontekstis. Sest järgmises salmis Jaakobus selgitab asja, ta lisab "alistuge Jumalale", aga "pange vastu kuradile"! Kui te jääte alandlikuks, siis kurat ei põgene. Jaakobus selgitab "siis ta põgeneb". Kui te vastu hakkate, siis ta põgeneb. Seega Jumala ees alandlikkus, inimeste juures vägi ja armastus. Kuna armastus võidab ära kurja. Ilma te ei löö läbi! See võib tunduda pisut keeruline, aga on vaimne reaalsus.

Muidugi kõlas täna ka teine kirjakoht: "Nõndasamuti teie, nooremad, alistuge vanematele. Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest "Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu". See on 1Peetruse kirjast 5:5. Kuid kontekst käsitleb koguduse korda, mis erineb oluliselt tavapärastest suhetest.

Selle väärõpetuse pärast on meil palju usunõtrust.

Palju hingi läheb iga päev põrgu. Sest kiriku liige peab olema kuss ja vagur talleke ühiskonnas. Pidagu suu kinni. Kas te pole kuulnud siis, seda on õpetatud kanslitest juba aastakümneid, mis on kandunud üle üleüldiseks arusaamamaks Eestis. Mida külvad, seda lõikad. Mina olen kuulnud. Kahjuks ei haaku see kuidagi Kristuse eesmärkidega.

"Kas teie piibel mitte ei õpeta, et te peate olema vagurad talled?" küsitakse vahel. "Tõesti või? Vabandust, millist piiblit teie kasutate?"

Aga ma küsin veel ühe küsimuse. Kellele on kasulik alandlikkus? Kas inimestele. Ei. Kas kristlastele. Ei. Olgu. Vahest siis kui nad tõesti pattu teevad, ja tahavad seda kinni mätsida. Aga kas on mõtet loota, et uskmatud halastavad, ei usu. Vaadake tõele näkku. Lugege anonüümseid kommentaare portaalides. Mida seal kirjutatakse. Eriti kui kirikujuht langeb usust ära.

Aga mida kirjutavad inimesed siis, kui nad loevad lugu, kus mõni meelelahutuse staar lööb naabrinaisega üle aisa. "Tubli mees!" Vähemasti mitte mingi möku. Selline on ühiskonna suhtumine.

Kristlased on arvatud alamateks, vähimateks kellest iganes, kuid nad peavad käima teistest inimestest kõrgema moraali järgi, otsekui nööri mööda, ja hoidku oma nahk et nad ei väärataks, või muidu! Karm reaalsus. Mis mõttes alandlikkus siia puutub?

Kes siis võidab alandlikkusest?

Saatan. Ainult saatan võidab alandlikkusest, sest sel viisil paneb kristlane end ise ahelatesse ega reageeri olukordadele adekvaatselt.

Või nagu variserid ütlevad: mees, mida sa õige mõtled endast! Kes sa selline oled, et sa seda ütled ja teed. Siis võibki juhtuda nii, et tõmbad pea jalge vahele ja mõtled enesest halvemini kui Jumal.

Jumalal pole vaja meie sellist alandlikkust. Kui te otsite piiblist alandlikke jüngreid, siis te ei leia sealt selliseid. Te ei leia mitte ühtegi! Kes oleks olnud alandlik, kuid leiate mõne võltsalandliku variseri või juudi.

Jeesus ei õpetanud, et tema jüngrid peaksid olema alandlikud.

Mõnikord inimesed kasutavad ära alandlikkust selleks, et välja vabandada oma saamatust või pattu.

Alandlikkus viib haiguseni. Selline haigus on ohtlik, sest see võib muutuda teie identiteediks. Te hakkate mõtlema: mis siis saab, kui ma terveks saan? Siis ma pean ju ise hakkama saama! Aga seni aitavad mind teised, kellel minust hale on. Noh, mõned ikka toetavad. Alandlikkuse õpetus on kasulik vaid hingevaenlasele, kes seob inimese eskapismiga.

Alandlikkus ei olnud jüngrite üksmeele alus. Küll aga oli seda Püha Vaim ja Jumala vägi.

Mis sellega kaasnes? Võimas Püha Vaimu liikumine. Meile õpetatakse, et nad olid ühel meelel ja siis Jumal valas välja oma vaimu, kuid tegelikult Jumala vaimu väljavalemine ei sõltunud nende meelsusest. Jumala vaimu väljavalamine oli ette teada. Millest ennustasid juba prohvetid enne Jeesust. Jüngrid ei saanud olla kuidagi takistuseks Jumala vaimu väljavalamisele ja nelipühi sündmusele või Jumala tahtele. See Vaim tõi Jumala armastuse, mille paneb veel täna seesama Vaim iga uuestisündinud inimese südamesse. Mis teeb inimese väeliseks. Jumala riik on väes (1kr 4:20). Jumala riik on õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus (Rm 14:15).

Võibolla sa pole aru saanud, kes sa tegelikult oled! Sa oled kuninga laps! JUMALA LAPS.

Mis kinnitab kristlase kui Jumalariigi kodakondsust? Jumala riik on ÕIGUS ja rahu ja RÕÕM. Taevas pole mitte mingit alandlikkust. Sest alandlikkuses on kartus. Kartja pole usus ja armastuses täiuslik.

Kui sa oled Taevas, siis sa saad koos Jeesusega mõista kohut kuradi inglite üle. Sa istud Jeesusega kõrvuti kui võrdne võrdse kõrval. Mis alandlikkusest siin jutt on, kui sa oled kohtunik ja teed samu asju mida Jumal. Kui sa samastad Jumala kummardamise ja alandlikkuse, siis sa ajad asjad omavahel segi. Jumala kummardamine tähendab tänulikkust ja austust! Alandlikust vajad sa vaid pattude andeks saamiseks.

Eestis on liiga kaua peetud kenasid jutlusi alandlikkusest, nii et inimesed on võtnud selle enese ristimärgiks. Selle asemel et näidata Jumala tegelikku kaubamärki!

Alandlikkus on ebausk. Jeesus ei kutsunud ja ei kutsu ka täna kogudust alandlikkusele, ammugi inimeste vastu, vaid ta kutsub meid täitma evangeeliumi ülesannet.

Alandlikkus ei ühenda, vaid tekitab lahkmeelt. Jeesus tõi näite tölnerist ja variserist ja alandlikkus ei ühendanud neid, vaid üks pidas seda teise puhul uhkuseks. Jeesus hoiatas jüngreid!

Kätteõpitud käitumise puhul ongi alandlikkus teatud liiki uhkus. Kui te tahate testida ennast, kas te olete uhked, siis paluge inimestel teha teile midagi sellist, mis paneb teid tundma piinlikust. Kui te tunnete ebamugavust, siis te olete õppinud käitumise ohver; mitte tölner, vaid variser!

Variser pidas ennast alandlikuks. Variser oli alandlik inimeste nähes, oma maine tõttu, kuid mitte Jumala ees. Jeesus nägi seda läbi. Kes mõisteti õigeks? Tölner mõisteti õigeks. Sest ta ütles: Oh Jumal, ole mulle patusele armuline. Lk 18:10-13

Seda soovin ma kõigepealt iseendale - ja ka sulle armas lugeja! Tähtis on tähele panna, et alandlikkus ei muutuks võltsreegliks. Mille poolest ma siis erinen variserist!

Täna siiski pole kohane võrrelda end tölneriga. Ent ärgem unustagem, et Jeesus sattus vastuollu kõigi nende religioossete gruppidega. Tema arusaamad pöörasid ümber tavaarusaamad õiglusest ja sündsusest. Jeesuse rünnak pinnapealsuse vastu oli laastav, eriti usulise ülespuhutuse ja silmakirjalikkuse osas.

Otsige esiti Jumala riiki. Otsige alandust vaid sealt, kust te seda leiate! Meelt parandades, Jumala ees. Sest ainult Jumal on hea ja ainult Jumala käest tuleb arm.

Seepärast kallis lugeja, ma soovin sulle lõpetuseks, ole alandlik Jumala ees, inimeste ees ole väeline kristuse esindaja! Pea meeles, kes sa oled, millist riiki sa esindad, millised on sinu õigused ja kohustused. Ole julge ja vahva, täis tema väge!

Lisaks lugemist: Alandlik, tasane, malbe, tagasihoidlik

Armastus ja vaen

Kui Jeesuse ja saatana vahel kestab igipõline vaen, siis ei ole midagi imestada, kui selle maailma inimesed veavad vaenu Jeesuse järgijate vahel.

"Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid. Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: "Ei ole teener suurem kui ta isand!" Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna. Kuid seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes minu on saatnud." Jh 15:18-21

Kristuse järgija on maapeal Jumala saadik. Ta on selles maailmas, kuid mitte sellest maailmast. Te olete minu tunnistajad, ütles Jeesus. Iga kristlane tunnistab Jeesust. Ta räägib maailmale uuestisündinud elust, kogemustest. Sest ta on mõistnud uuestisünni väärtust, aga ka hukatuslikkust, mida ta varem järgis ning mida mööda kogu maailma põrgu poole astub. Seda mõistes pöördus inimene Jeesuse poole, pöördus ära selle maailma laialt teelt kitsale teele - Kristuse rajale. Siit algab see pideva vaenu ja tagakiusu põhjus, mis avaldub kristlaste ja ülejäänud maailma vahel.

Võitlus vaimulikult surnud ja vaimulikult uuestisündinud inimese vahel nn "inimese ihu ja vaimu" vahel, sest nagu piibel kirjutab, siis inimese ihu mõtteviis on vaen Jumala vastu (Rm 8:7).

Kristlane võib olla tagakiusatud, aga ei tohi olla tagakiusaja. Kui uuestisündinud kristlane vastab vaenamisele kättemaksuga, tagakiusule samaga, inkvisitsioonile inkvisitsiooniga, elajalikkusele elajalikkusega, siis mille poolest ta erineb maailmast? Mille poolest ta erineb solvajatest? See vaid süvendab vaenu. Kuid armastusel on võime piirata kurjust. Jumala armastus on ainus viis, millel on võime pöörata vaenlane sõbraks.

Pastor Miller küsis ameerika presidendilt armu kurjategijale, kes mõisteti surma.
-"Nii kurb kui see ka ei ole, ma ei või teie sõbrale armu anda!" vastas president.
-"Minu sõbrale?" hüüatas imestunud pastor ja lisas "kogu oma pika elu jooksul pole mul olnud kurjemat vaenlast kui see noormees ja sedasama tunnistavad kõik koguduse liikmed."
-"Mis?!" hüüatas president, "te kõndisite maha 60 miili lootes päästa oma kurjema vaenlase elu? Nüüd ma hakkan seda nägema teises valguses. See on enneolematu! Vapustav! Ma annan teie vaenlasele armu."
Surmamõistetu pidi poodama sama päeva pärastlõunal ja pastor Miller kiirustas saadud amnestiaga karistuskohta. Surmamõistetu seisis juba võllase poodiumil kui Miller ootamatult lagedale ilmus.
Näinud Millerit, uskmatu karjus: "Tal polnud kahju oma jalgadest, et tulla siia ja oma silmaga näha, kuidas Jumal patuseid karistab..." naeris ta inetult. Miller ulatas komandandile presidendi amnestia. Karistusalune lasti vabaks. Jumal andis uue võimaluse.

Ei ole vaja imestada, kui te kohtate inimesi, kes teid lihtsalt selle pärast põlastavad, et te olete kristlane ja kutsute inimesei Kristust järgima. "Olge rõõmsad sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas!" Lk 6:23.

Kokku võttes kristlaste tagakiusu põhjuste kohta peame nõustuma, et kristlasel ei pea olema isiklikke vaenlasi. Ometi me teame, et meil kõigil need on, kes vähemal või suuremal määral seda tunnistavad. Jumala armastus teeb iga vastase relvituks. Juhtub see, mis juhtuma peab, nagu ikka: "Ja kui ta seda ütles, häbenesid kõik ta vastased, ent kogu rahvahulk rõõmustas kõigi auliste tegude üle, mis sündisid Jeesuse läbi." Kristlane saab olla rõõmus, kui teda vihatakse ja põlatakse. Sest isegi kui nad häbenevad ja neil ei ole midagi paha rääkida, siis ometi ei loobu nad võimalustest teist halvasti rääkida. Jumala armastus on neile võõras, see tekitab õõvastust.

Häbi ei tule mõista kui alandust, vaid piinlikust. Postimees avaldas 29.11.2010 tabava artikli "Kättemaksurõõmu väravaid ei tohiks avada."

Sest inimesed on sunnitud endale esitama küsimuse: kuidas mu hinges võis tekkida siisugune halb suhtumine selle inimese vastu, kes osutab sõprust ja armastust?

"Meil kõigil on tulnud ette momente, kui tunned häbiväärset rõõmu parastamisest, et näe, juhtuski nii, nagu ma arvasin, ütlesin või hoiatasin. Või satud situatsiooni, kus saatus mängib sulle kätte võimaluse kellelegi tagasi teha. Mõnikord tunned sellest kahjurõõmu, mida on häbi endalegi tunnistada. Me küll ei taha tunnistada, aga vahel tõesti naudime kättemaksu. /.../ See oleks nagu auga välja teenitud hüvitis enesearmastuse hiirepesas, selline alaväärsuskompleksi lunastuse vorm" kirjutab artiklis Eve Ernits.

"Olgem siis mõistlikud ja andestavad mitte ainult iseenda, vaid ka teiste inimeste nõrkuste suhtes. Kättemaksurõõm on nagu patoloogia või põrgu, mille väravaid ei tohiks iial avada" tõdeb Ernits.

Heitke noot paremale poole paati

Kui jüngrid olid käinud koos Kristusega 3 aastat, siis nad tundsid ennast nagu vanad kalad. Meil ei ole enam midagi õppida! Me teame kõike! Me tunneme Jumalat. Me teame kuidas kuulutada evangeeliumi. Me teame kuidas teha terveks. Me teame!

Kui Jeesus lahkus, toimus Jeesuse taevamine, SIIS nad alles avastasid, et nad ei tea mitte midagi! Kui vähe nad oskasid! Kui vähe nad julgesid! Kui väike oli nende usk! Nad ei teadnud mida edasi teha. Piibel kirjutab, et Peetrus läks tagasi oma ameti juurde ja hakkas taas kaluriks. "Kus on teie usk nüüd," oleks võinud Jeesus küsida kui ta ilmus Tibeeria järve ääres. Aga ta tundis oma jüngreid. Ta tajus nende sügavamaid vajadusi. Ta armastas neid lõpuni. Ta ütles neile: heitke noot paremale poole paati (Jh 21:6). Nad tegidki seda, ja siis nad tabasid ära, et SEE on Jeesus! Jeesusega koos on meil alati midagi uut õppida.

Vahel on staazikatel kristlastel nii, et me mõtleme, et meil ei ole enam midagi vaja, me teame kõike: mis on usk, me teame kuidas pääseb, me teame kes ei pääse. Me teame, kuidas neid aidata tuleb, et nad pääseksid, jne-jne. Aga kas me ikka teame mida me teame? Kui Jeesus ilmuks täna meie keskel, siis mida ta meile ütleks? Kas ta ütleks ka: heitke noot paremale poole ... ?

Kui me oleme juba hetke olukordadest nii kergesti mõjutatavad,- kord üles, kord alla vajudes, justkui Peetrus vee peal kõndides, - pigem alla vajudes, siis, me ei tea Jumalariigist veel mitte tuhkagi. Me oleme universumi tolm, need me oleme - Jumala mastaapides.

Mida aeg edasi, seda enam ma tunnen, et ma ei oska, ma ei tea, ma ei näe! Ma ei tunne Jumalat! Ma ei tea, kuidas on õige. Ma ei tea, mida ma pean inimestele ütlema. Ma ei tea ...

Kuid seda enam tõmbab Jumal meid enda poole. Sest me otsime Jumalat. Tema tahet. Mis on täielik ja täiuslik tahe? Ma olen lugenud, et armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. 1Jh 4:18. Aga edasi?

Mul tuleb palju õppida ja otsida, mis on täielik. Mis on täielik Jumala tahe! Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame (1Kr 13:9), kirjutab Paulus. Aga kui tuleb täielik, kõrvaldatakse poolik!

Üks inimene ütles mõni aeg tagasi: "Ah need või? Need usuvad ju poolikult!" Seda ta ütles minu kohta. Aga ma olen selle üle isegi õnnelik, sest see paneb enam ja enam otsima Jumalat. Aga ma ei ütle rohkem midagi. Võibolla see inimene parandab meelt ühel päeval, ma väga loodan, et me saame kord olla üheskoos Jumala ees ja ülistada Jumalat igavesti. Praegu ma seda ei näe. Aga andku Jumal talle arnu! Taevas ootab meid ees palju üllatusi.

Me kõik usume poolikult. Selles on tal õigus. Mul on palju õppida. Meil kõigil on palju õppida! Paulus ütles: praegu me näeme poolikult, siis aga tunnetan täiesti. Kas ma olen apostel või?! Kes meist võib pidada ennast apostli vääriliseks? Kui Paulus tunnetas poolikult, siis, kes olen mina? Null nuka peal.

Ma pean õppima ...

Wilkerson: plaan pole vaeste kirikurottidena

David kirjutab täna: Jumala plaan pole kunagi ette näinud meie staatust „vaeste kirikurottidena“.

***

TA ON JUBA VARUSTUSE VALMIS PANNUD

Kui Jumal kutsub meid ükskõik, millisele tööle, siis ta on ka juba varustuse valmis pannud, et me võiks oma ülesandeid täita. „Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis.“ (Korintlastele 9:8). Selle salmi näol ei ole tegu mingi lootustandva idee vaid tõotusega! See algab väitega „Jumal on vägev andma!“

Jumal ei ole huvitatud ainuüksi sinu vajaduste rahuldamisest, sest Ta alati igatseb anda rohkem kui sa vajad. See on, mida „rikkalikult“ tähendab – lõputu, ülikülluslik varustatus! „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:20)

Mõtle korra sellele, mida siin lubatakse! Kui sa oled väsinud ja tüdinud ja sul on tunne, et enam ei jaksa, siis Jumal on võimeline sind julgustama, andes teada, et sul saab olema kõik, mida sa vajad – igal ajal ja igas võimalikus olukorras. See on otsekui Issand ütleks: „Pange tähele, kõik mu lapsed! Kõik, kes te ustavalt käite mu kojas ja teete tööd nii palve, kiituse kui vaimulike võitluste läbi. Ma tahan anda teile külluslikult jõudu, lootust, rõõmu, rahu, hingamist, finantse, julgustust ja tarkust. Tegelikult tahan ma, et teil oleks ülevoolavalt kõike, mida te vajate, igal ajal!“

Jumala plaan pole kunagi ette näinud meie staatust „vaeste kirikurottidena“. Hoopis vastupidi! Külluses elav jumala sulane on see, kes naudib ilmutust Jumala võrratust varustatusest, mis tema jaoks valmis pandud. Ja ta järgib seda ilmutust usu kaudu! „Kuid nõnda nagu on kirjutatud: "Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad." Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.“ (1Korintlastele 2:9-10)

Ehk kui seda kirjalõiku teisisõnu võtta, siis: „Me esiisad ei suutnud iialgi haarata kogu Jumala rikkalikku varustatust, mille Ta oli neile valmis pannud! See ei jõudnud ei nende nägemustesse, kuulmisse ega ettekujutustesse. Kuid pole vähimatki põhjust, miks meie peaksime olema pimedad nende asjade suhtes, elades teadmatuses selle osas, mis kuulub meile. Meie silmad peavad nägema, kõrvad kuulma ja süda aduma, sest meie oleme see rahvas, kelle jaoks Jumal selle kõik valmistanud on! Püha Vaim on selle meile ilmutanud!“

Piibel ütleb, et me peaksime otsima Teda selle ilmutuse tõttu. Paulus kirjutas: „Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib. Seda me siis ka räägime mitte inimtarkuse õpetatud sõnadega, vaid Vaimu õpetatud sõnadega, võrreldes vaimseid asju vaimsetega.“ (salmid 12-14)

Ma usun, et enamus kristlasi ei ole tegelikult silmitsi seisnud Jumala tõotustest lähtuva väega! Me oleme lugenud neid lubadusi mitmeid kordi, kuid need ongi jäänud vaid sõnadeks paberil. Me ei ole neist kinni haaranud ega öelnud: „Issand, ilmuta mulle, mida sa oled mu jaoks valmis pannud! Ava mu meeled ja mu vaim nägemaks sinu allikaid. Su Sõna ütleb, et ma pean teadma kõiki neid asju, mis on mulle valmis pandud, et ma võiks neist osa saada sinu nime auks!“

27. september 2010

David Wilkerson

Teie olete mu sõbrad, aga ...

"Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin" kirjutab eestikeelne piibel Jh 14:15. Kreeka keelne piibel kirjutab, kui te armastate mind, siis pidage mu käske. Teil on agape, kui te peate käske!

Selleks et olla Jeesuse sõber, on vaja esiteks agape - Jumala armastust. See on sõbra tunnus. Kui te teete, mida ma käsin, siis te olete sõbrad! See on minimaalne nõue. Kui teil agape puudub, et suuda te midagi teha. Kellel on agape, annab elu oma sõprade eest! See on maksimaalne nõue. Maailm tunneb sõpru häda järgi (Sõpra tuntakse hädas), Jeesus tunneb sõpru armastuse käsu järgi. Maailm ütleb: sõpra tuntakse hädas. Jeesus ütleb: kui te peate minu käske.

See kirjakoht selgitab sõpruse alused selgelt. Iseloomuomadus "sõbrad", kohaldatakse Kristuse jüngritele ja kuulub mitte ainult tema apostlitele, vaid kõigile:

• kes Kristust armastavad,
• usuvad temasse ja
• on nõus talle alluma.

Kellele Kristus on ilmutanud end sõbrana ja elades oma elu sõprade jaoks. Sest see näitab selgelt, et ta elab kooskõlas temast avaldatud vanade kirjadega, elu on kooskõlas tema isikuga, kellele oli määratud anda oma elu meie eest, mis tuleb tema suurest armastusest, mille ta on valmistanud neile, kes käivad tema järgi rõõmsalt ja kuulekat.

Sõprust ei tunta sellest, et te teete seda, millest Kristus on huvitatud, et olla Kristuse sõber; et peaks täpselt järgima kõiki tema käske ja eeskuju, mida ta teinud on, vaid sõpruse motiiviks on armastuse printsiip. Agape! Ja kui keegi tahab olla Kristuse sõber, siis tuntakse teda armastusest. Piibel ütleb, et teil ärgu olgu mitte ühtegi võlga, kui võlg armastada. See tähendab, et meie sõpruse motiiviks ei saa olla teenete kogumine. Mis mõjutab inimestevahelisi suhteid. "Ma olen sulle nüüd teene võlgu" öeldakse vahel. See ei ole agape. Jumalat ei saa kinni maksta. See ei ole armastuse printsiip. Aga Kristuse sõber annab oma elu sõbra eest. Kuidas sõber saab selle eest tasuda?!

Kristuse sõbrad tunneb ära armust. Arm on teenimata soosing. Mida ei saa kuidagi tasuda. Kristuse sõbrad surevad sõpruse nimel ja nende motiiv asub südames, see on agape armastus.

"Aga ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ja sõbrad reedavad teid ja lasevad mõned teie seast surmata" Lk 21:16. Teie rõõmustage! Hõisake, sest see on Jumala arm, kui teid Kristuse pärast taga kiusatakse, kirjutab piibel. Kristus ei reeda oma sõpru mitte kunagi!

"Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest" 1Jh 3:16. Ja kes peab tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas. Temas on agape! See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked.

Kristlik patuhoolik

Et asi oleks arusaadavam, siis ütleme piltlikult nii. Alkohoolik on inimene, kes kannatab haiguse all, mida nimetatakse alkoholismiks. Aga patuhoolik on kristlane, kes kannatab patuholismi ehk himustamise all, mida nimetatakse silma- ja lihahimuks või elukõrkuseks. Himustamine on peamine inimese usust ära langemise põhjus, vähemalt oli esimene kord.

Kuidas aru saada, et kristlasest on saamas patuhoolik?

• Sage himustamine

• Palvetamisest ja koguduse kohustusest kõrvalehoidmine

• Vaidlused koguduse liikmetega patu olemuse ja põhjuste pärast

• Madal enesehinnang, endast lugupidamise puudumine või teadmatus

• Otsus patt maha jätta või vähem patustada, mida ei suudeta uskuda (täita)

• Põhjuste otsimine himustamise jätkamiseks

• Kuradi ja teiste inimeste süüdistamine patu algpõhjustest (sh kiusatused) "Ma ei saa midagi teha, kurat kiusab mind."

• jpt ...

Mis juhtub kui koguduses on patuhoolik? Probleeme on palju. Iga liige kannatab patumõju tõttu, ja need probleemid ei kao päevapealt ka siis, kui patuhoolik patu andeks palub.


Mida siis soovitada kristlasele? Esiteks mõtle, kes sa oled ja mis on sulle tähtis ja miks. Mõtle ka, mida sa arvad patu tagajärgedest ja oma usust üldse. Või mõtle, kuidas sulle meeldiks, kui sa jääksid igavesti Jumalast lahutatuks. Parim viis patu vältimiseks on karta Jumalat (heas mõttes, teda austades, armastades). See tähendab, mida suurem on jumalakartus, seda vähem himu või himustamist. See veel ei tähenda, et kristlasel ei ole kiusatusi, kuid jumalakartus tõstab teda himudest kõrgemale - käsu alt armu alla.

Kes armastab Jumalat, see vihkab pattu. Himustamist vältides armastab inimene Jumalat, kuid mitte üksnes Jumalat, vaid hoolib iseendast ning oma lähedastest. Inimene on loodud Jumala näo järgi, miks peaks inimesest saama näotu, madala enesehinnanguga, endast lugupidamatu ja õnnetu hing?

Mis on armastus? VI - Jumala piiritu armastus

Vaadake rikkaid! Kui palju on nende keskel kurjust, ebaõiglust, uhkust, enesekindlust ja kõrkust.

Vaadake vaesust! Kui palju on seal kadedust, kohtumõistmist, kurjust, nurinat ja rahulolematust.

Keegi on tabavalt võrrelnud: Vaesed ja rikkad – need on kaks kiskjate karja, üks on täissöönud kiskjate kari aga teine näljaste kiskjate kari. Mida lähemalt me tutvume meid ümbritseva maailmaga, seda selgemalt me näeme üldist rikutust, pahelisust ja langust.

Sageli inimesed esitavad küsimuse: “Kui kogu inimkond on nõnda pehkinud, miks Jumal seda siis ei hävita?” Vastus on lihtne: seepärast, et Jumal armastab inimkonda ja soovib päästa kasvõi mõned neist.

Jumal teab, et ka kõige hirmsamast patusest, kui ta Kristuse poole pöördub ja Tema teele astub, võib saada suur püha. Jumaliku pottsepa tervendavates ja uuestisünnitavates kätes kõige rikutumast, moonutatumast ja langenumast hingest võib uuesti saada Jumala näoline isik. Tolliametnike ülem Sakkeus, eksinud Maarja-Magdaleena, tagakiusaja Saulus, nooruke Augustinus ja miljonid teised taltsutamatud patused võivad igapäev ise selles veenduda. Mitte ükski patune, kes vaimus on kolgatal viibinud ja Kristuse risti jalamil nutnud ning kurvastanud oma pattude pärast, pole siit niisugusena lahkunud kui ta siia on tulnud.

Kolgatal Jumal avas meile oma armastuse täiuse. Kolgata tunnistab kahest asjast: inimlikust rikutusest ja Jumala piiritust armastusest, mis ei keelanud andmast oma Poega meie päästmise heaks.

Küsimusele: “Kas Jumal mind armastab?” on Kolgata ammendavaks vastuseks. Mitte keegi pole veel kunagi armastanud ja ei saagi meid armastama nii palavalt ja ennastohverdavalt kui Jumal meid armastab.

Inimlik armastus käib teenete järgi aga Jumala armastus on õnnistus, kink, arm, tingimatu, teenimatu. Juba ainuüksi see, et Jumal on meid loonud, tunnistab sellest, et Ta meid armastab ja lõi meid hea jaoks, meie heaoluks ja õnneks.

Inimest luues Jumal pani tema hinge janu armastuse järele ja pakub temale lõppematut armastuse allikat, mis võib seda looduslikku (loomulikku) janu kustutada.

Mis on armastus? III - Jumala armastus inimese vastu

“Kuidas Jumal armastab?”



Jumala armastus inimese vastu

Armastust nii suurt kui merd ei saa mahutada elu kaldad.

Armastus sai maailma loomise aluseks. Piibel ütleb, et ilmaruum pole mitte tekkinud mõne füüsikaseaduse tulemusena, vaid Jumala armastuse tagajärjel. Armastus ei ela mitte enesele, vaid teiste jaoks. Ta ei otsi hüve mitte enesele, vaid teisele. Selle vaimuliku seaduse jõul oli nähtava maailma tekkimine Jumala võrratu armastuse poolt ette dikteeritud Tema ainusündinud Pojale: “Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu … kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas.”

Tema, armastuse Jumal, “kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastiku , ei maailma esimest tolmukübetki” ilmaruumis, “sest tema ütles, ja nõnda see sai; tema käskis ja see tuli esile.” “Sina, Issand, oled alguses rajanud maa ja taevad on su kätetöö. Need hävivad, aga sina jääd seisma, kõik nad kuluvad nagu kuub ja sa keerad nad kokku just nagu rõiva, nagu kuue, ja nad muudetakse. Aga sina oled ikka seesama ja sinu aastad ei lõpe.”

Jumala sama armastus sai ka inimese loomise ajendiks. Jumal lõi meid oma initsiatiivil, iseseisvalt, ilma meiepoolse osavõtuta. Ta valmistas inimese mullast, kuid samas andis meile midagi niisugust, mis eraldab meid kõigist ülejäänud tummadest maistest loodutest, andis hääle ja artikuleeritud kõne.

Hindamatu kõnelemise and on üheks isiksuse ilmutamise vahendiks, armastuse väljendamiseks. Inimesega kõnelemisest on küllalt, et tema iseloomu üle otsustada. Me eristame inimesi nende kõne järgi: tagasihoidlik, uhke, heasüdamlik, kuri, tõsine, kinnine, armastav, jne.

Suuri isiksusi, kes tuhandeid aastaid tagasi elasid, me tunneme nende kõnede üksikute fraaside või tegevuse järgi, millised Piibel ja erapooletu ajalugu meile on säilitanud. Nende vahendusel me otsustame Aabrahami usu, Taaveti südame, Sokratese mõtete, Julius Caesari võimu, Cicero ilukõne, Ivan Groznõi julmuse, jne üle. Kuid inimese kõige peamiseks erinevuseks muust loodust on see, et ta on loodud “Jumala näo järele”.

Kui Jumal poleks armastav Jumal, siis meil poleks ettekujutust ei tema “näost” ega Tema igavesest olemusest. Pattulangemisega inimene kaotas Jumala näo, sest inimene polnud enam süütu ega püha, aga ta ei kaotanud sarnasust – ei lakanud olemast igavene. Kui Jumal sooviks meile oma armastust ilmutada ja öelda, et Ta meid armastab, siis Ta peaks kasutama inimkõnet, südant ja mõistust. Ja tõepoolest, nii Ta tegigi – Jumal ütles!

See, mida Jumal meile inimestele ütles, on üles kirjutatud vana Piibli lehekülgedel. Selle lehekülgedel on meile ilmutatud, milles seisneb Tema jumalik olemus ja kui palju ta meid armastab. Maa peal me ei tunne ühtki sügavamat ja kallihinnalisemat tõde, mis meile rohkem imponeeriks ja enda poole tõmbaks, kui see nimetatud tõde: Jumal, olles armastuse Jumal, armastas meid kuni ristisurmani.

Siin on vajalikud mõned selgitavad märkused. Kui me räägime sellest, et Jumal meid armastab, siis on selge, et me peame silmas mitte seda, et inimene on nii suurepärane olevus, kes on “ära teeninud” Jumala poolehoiu enda vastu, vaid sellest, kui imetlusväärne ja armurikas on Jumal.

Mitte ükski surelik iialgi ei või “ära teenida” Jumala armastust enda vastu. Vastupidi – meie kui rikutud, patuga rüvetatud olendid, oleme väärt esile kutsuma ainult viha ja jäledust Jumala juures, olles ära teeninud vaid hukkamõistu ja igavese hukatuse.

Kuid meie jaoks arusaamatu armastus Jumalalt ilmus meile, patustele, mitte vihas ja igaveses hukatuses, vaid Jumala armus ja igaveses päästmises, nagu on kirjutatud: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks. Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.”

Vaimu mõtteviis V

Kuidas siis blokeerida halvad mõtted? Kuidas alistada oma mõtteviis Vaimule? Sõna „blokeerima“ iseenesest tähendab sulgemist, tegevuse isoleerimist, ka vaimulikus sõjapidamises. Alistamine on selle medali teine külg. Ei saa teha ei üht, ega teist. Mõttemaailma blokeerimine tähendab kaitsesse tõmbumist, kapseldumist, mida on peale sunnitud, nagu vahel lauldakse „Su risti varjus, Jeesus, nüüd vaikselt viibin ma. Kui võimsa kalju kõrbemaal mind varjab kindlalt Ta“ ja nii edasi - ja nii edasi kaitseb.

Kas inimene peaks olema hirmul kuradi trikitamisest, kui Jumalat ei hirmuta kuradi veiderdamised? Jumal tahab olla inimesega osaduses kuradi silma all, pakun ma. Kui inimene on sunnitud sõjapidamisse, siis ta pöörab silmad kuhu? Fookus läheb Jumala pealt ära olukordadele. Ent Jumal katab inimese ette laua tema vastase silme all, kirjutab psalmist. Inimene ei saa seal aega veeta ja istuda rahulikult, kui ta samal kapseldub sõjategevusse. See oleks inimlik jõud, mitte arm ja armu ilming. Intensiivne sõjapidamise mõtteviis võimaldab kalduda eemale Jumala osadusest. Kuid inimese suur lähedus Jumalaga annab talle võime viibida deemonitest kubisevas kohas ja selle juures hõisata kui apostel Paulus ütles: „Rõõmustage alati, taas ma ütlen, rõõmustage!“

Meeleheide halvab edasimineku. See on otsekui blokaad risti all, kus mõtted kaevuvad kaitsesse, inimene on meeleheitlikult klammerdunud risti külge. Kui inimene keeldub hirmu tundmast, SIIS vaenlane taganeb. Kui aga alistuda Jumalale, siis kurat põgeneb. Ent alistumine ei tähenda risti all kaevikute kaevamist, vaid osadust Jumalaga, tema ARMU. Inimese südame enesekindlus tuleb osadusest ja usust, ent Jeesuse võit oli lõplik! See ON inimesel olemas. Mõte seisneb alistumises Jumalale. Sest see tegevus toob inimese käsutusse taevased vahendid, mis risti all saavutati. Enam ei saa risti all midagi teha, see ON ära tehtud. „See on lõpetatud“ ütles Jeesus. Seepärast ma ei saa laulda laulu:„Pole mingit muud teed ehk võimalust, risti külge klammerdun.“ Ristile klammerdumisest pole mitte vähimatki kasu. Võiduka koguduse mõtteviis on osadus ja võidu TUNNISTAMINE. Deemonlik valitsus ei saa võita lahingut, mis on JUBA võidetud. Lahing on läbi. Jeesus võitis. Saatan sai lüüa, igaveseks. Jeesuse võidu tõttu on võitja iga inimene kui tahab. Jumalale meeldib panna inimest Jeesuse saavutatud võitu kehtestama (et saata täide nende kohta kirja pandud kohtuotsus! See on auks kõigile tema vagadele. Ps 149:9).

Ma ei saa laulda „See rist, see rist, mida armastan“ või laulda „Kui selle risti ilu näen“ või „Oi Kolgata rist, sinu ilu,“ sest rist ei räägi mitte midagi ilust, vaid üknes verest, vägivallast, surmast, kurjustest, käsust. Verine rist ei ole ilus vaatepilt. Ma ei usu, et rist on armas nagu lauldakse laulus „Õudse mäekünka peal,“ ma ei saa petta iseennnast. „Võta rist, mis verest punab hing, usu sa! Küll see sulle jõudu annab hing usu sa.“ Sama moodi ei saa ma tuua koormaid risti alla, sest siis olen ma otsekui seotud, ei ela usus, ja nii olen sunnitud üha uuesti ja uuesti tulema risti alla. Jeesus on vabastaja. Ta tegi seda. Me saame seda uskuda ja olla vabad. Olemine on viis, püsiv tegevus, olek. Kristlane ei pea ennast koormama ega koormaid kuhjama risti alla kokku. Kõik koormad on juba Jeesuse käes.

Jumal lasi panna kõrbesse vaskmao, millel pidi silma peal hoidma et ellu jääda siis, kui mõni mürkmadu kedagi salvas. Aga risti pani INIMENE Kolgata mäele, selle vaatamisest ei jää keegi ellu ega sure ära, kui ta seda ei vaata. „Kui tahad vabaneda patu väest, siis vaata ristile!“ ei aita, sest siis ma pean Jeesuse käest oma koormad tagasi küsima et need tassida risti alla. Piltlikult. Rist on otsekui vaskmadu, kuid INIMESTE PANDUD, seepärast on see kasutu.

Rist on surma sümbol. Minu jaoks on kõik ristid surma sümbolid, ka need, mis asusid Jeesuse risti kõrval. Jeesus ütles röövlile, et juba täna pead sa minuga taevas olema, kui too palus, et Jeesus mõtleks ta peale. Kas siis tolle röövli rist on ka kuidagi erilisem rist? Kuid ristisurm oli tollal kõige põlastusväärsem hukkamiseviis, aga kui selleks oleks olnud näiteks rattale tõmbamine, siis oleks surma sümbol olnud ratas. Mõne jaoks on rattas rohkem elu kui ristis, aga tähtis pole ese, vaid sisu ja fookus.

Kes seda enam öelda oskab, millest see risti kiitlemine (k.a herioseerimine) tulnud on, aga võib-olla tekkis kriim plaadile kirjakohas Galaatlastele 6:14, mille tõttu nüüd selle koha peal iga kord krõpsakas kostub. Ja millest nüüd üle saab vaid nii, kui plaadilt nõela edasi tõsta et kuulata ka teisi lugusid. Kuid selleks on vaja inimest. Masinavärk seda ise teha ei saa, sest see muudkui ketrab ja ketrab ning jääbki ketrama seni, kuni see lõpuks kellegi kõrva riivab ning too mõtleb siis, et peaks seda asjandust liigutama. Häirib. Aga selleks tuleb ristilummusest ärgata. On vaja kuulda, mõelda ja tegutseda.

Kust kohast inimene käib jõudu otsimas, kus ta loodab seda leida? Kas ta loodab seda leida risti alt? Kas risti vägi vs Jumala vägi?

Kristus on Jumala vägi ja tarkus. Elu on meil Jumala väest. Niinimetatud „risti vägi“ tekitab vaid segadust inimese mõtetes, kui me räägime ikka Jeesuse surnuist ülestõusmisest. „Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust", (1Kr 1:13). Kuid hiljem Apostel Paulus täpsustab. Ta peab selgitama, ja ta kirjutab oma 2. kirjas korintlastele 13. ptk ja salmis 4 järgmist: „Sest kuigi ta löödi risti nõtruses, ometi elab ta Jumala väest. Nii oleme meiegi nõdrad temas, kuid me elame koos temaga Jumala väest teie jaoks.“ Jumala väest, mitte risti väest.

Kui seal kaevikus kaua olla, tuleb uni peale. Risti all võib tukkuma jääda, millest ma juba eelmises postituses kirjutasin. Selles mõttes ma ei usu mistahes ristiõpetustesse, mis väidab, et me saame kuidagi paremini hakkama siis, kui me oma ihu risti lööme (vt Rm 6:6. Pauluse metafoor!)

Ei usu et Jeesuse plaan nägi ette iseenese piitsutamist, sest me pääseme armust. Mitte tegudest. Teod on vajalikud, kuid loota saab üknses armule. Arm on see mida ma imetlen, mille üle ma pigem kiitleksin! Ma ei saa oma ihu ja vaimu lahutada. Nii kaua kui ma elan siin, pean ma olukorraga leppima, seni, kuni ma saan uue ihu, taevase ihu. Jeesus ei löö kellegi ihu risti. Seda pole vaja. Seetõttu mõte „maailm on minule risti löödud“ on üksnes piltlik kujund, kuid mitte kindlasti ihu piitsutamine. Kui keegi seda armastab teha, siis on see tema isiklik asi. Surnud näoga ringi käimisest pole ma jõudu saanud ega jõudnud karvavõrdki Jumalale lähemale. See on kasutu tegevus.

Mida veel öelda. Uus Testament sisaldab seoses ristiga 4 sõna. Ristile pööratud tähelepanu pole märkimist väärt. Fookus pole ristil. Kristlase jõud on Jumala väes. Mind ei aita ristiusk, vaid ülestõusmise usk, et Jeesus kolmandal päeval üles tõusis surnuist.

See on teine mõtteviis. Oluline roll on Püha Vaimul, milline on tema mõju meie elus. Elu saladus pole ristis, vaid Kristuses - kes ELAB! Ja ma ei taha tukkuda risti all, vaid elada, käia päevast päeva koos oma Jumalaga, olla tema läheduses. Olla Jumala laps. Käia selles teadmises ja meelevallas. See annab mulle jõudu ja elu eesmärgi. Kui mu usu mõtted liiguvad õiges suunas, on mu mõttemaailm ja selle fookus suunatud tulevikule. Ma saan teha seda, mida Jumal ootab et ma teeksin. Kui nüüd siht on teada. Siis ma tahan ka liikuda selles suunas ja elada võidukat elu.

„Me oleme saanud vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal armust kingib.“ See vaim teab, see vaim juhib, ta mõtleb. Ta ei tuku. See on vaimne reaalsus. Kuidas ma sellest aru saan ja mis järeldused sellest saab teha, sellest juba järgmine kord.