RISTI KANDMISE PÄEV

Täna, aprilli viimasel päeval, kutsume kõiki üles risti kandma! Kui sul risti veel ei ole, siis uuri kust seda saab. Kui sul aga on, siis pane rist kaela! Kui keegi küsib, miks sul täna rist on, siis räägi talle, et täna kannavad kristlased risti. See sai alguse Kürenee Siimonist, kellest ei räägita, aga keda sunniti risti kandma. (Mk 15:21) See oli heategu Jeesusele, tema kolgata teel.

Et see päev ei oleks ainult sõnades, siis otsi üles mõni tuttav, kellel on raske hetk ning mine aita teda! Aita tal "risti kanda"! Sellega sa näitad eeskuju, teed head ligimesele, aga ka Jeesusele! Mk 9:41; Mt 10:42 ja 25:40,45.

Palun levita ja jaga postitust, et algatus jääks püsima iga aasta 30. aprillil ning sellest algaks risti kandmise päev paljudele. Igaühe elus võib tulla raske hetk, kus ta tuge vajab. Kui keegi õla alla paneb kõige raskemal tunnil, annab puhkust ja armastust.

Head 1. risti kandmise päeva! 

Kristlik Mõttevõra toimetaja Margus Veisveer

EVANGEELNE KREEDO

 ON AEG EDASI MINNA!

Reformatsiooniaja usutunnistuses ei ole päästmisest juttugi, mida valdav osa evangeelseid kirikuid täna kuulutab ja usub. On aeg muutusteks!

Ei ole kahtlustki, et me elame ajajärgul, kus Jeesuse teine tulek on lähemal kui kunagi varem on olnud, arvestades ühiskonnas toimuvaid protsesse. Seda enam tuleb kristlastel keskenduda ja tegutseda sõna levitamisele, aga mitte sajandite vanuse, reformatsiooniaja vaimus, vaid täiuslikus Valguses ja evangeelses vaimus. Mis tollal tõi valgust, ei tee seda enam täna piisavalt eredalt. 

Ei ole enam palju aega jäänud. Mida eksitavamaks ja ahistavamaks muutub maailm oma himude nõudmistes, seda soolasem, teravam ja täpsem peab olema Jumala sõna ning keskenduma olulisemale, milleks on hingede võitmine.

Selleks tuleb tema kogudusel mugavast elust ärgata ja hakata tegutsema kompromissitult ning kuulutama puhast Jumala sõna!

APOSTLIK USUTUNNISTUS

Usutunnistusest on evangeelium välja jäänud, vähemasti kolmes olulises punktis. 

Usutunnistuses ei ole mainitud kõige olulisemat, hinge päästmist, mis oli Jeesuse ristisurma mõte. Samuti Jeesuse teist tulemist, sündmust, mida kristlased pikkisilmi ootavad, kus Isa saadab Jeesuse maale tagasi ja pühad võetakse üles (teine tulek). 

Kristus tuleb kogudusele järgi, mitte siia kohut mõistma, mis on valesti kirjas. Teiseks, kohtu mõistmine ei toimu maal, vaid toimub taevas, troonide ees. Seal tema mõistab kohut koos kõigi pühadega, mitte pühade üle! Väga oluline on tunnistada, et päästetud ei lähe kohtu alla, vaid mõistavad kohut. Samas tuleb märkida ka seda, mis saab pühadest edasi, kui kohus on läbi. Igavene elu ei ole ebamäärane olesklemine, vaid jätkub, kus pühad valitsevad uuenenud maal.

Jeesuse elu on leidnud piisavalt ajaloolist tõendamist tänases päevas ja pelgalt ühe ajaloolise isiku üha uuesti ära märkimine ei anna midagi olulist juurde. Seda enam, et usutunnistuses on märgitud isik (Pilaatus), kes ei vääri samal määral ja kohas meeldetuletust kui Issand.

EVANGEELNE KREEDO

Mina usun Jumalasse,

kõigeväelisesse Isasse,

taeva ja maa Loojasse.

Ja Jeesusesse Kristusesse,

Tema ainsasse Pojasse,

meie Issandasse,

kes on saadud Pühast Vaimust,

ilmale tulnud neitsi Maarjast.

Kannatanud, risti löödud, 

surnud ja maha maetud,

kolmandal päeval üles tõusnud surnuist,

üles läinud taeva,

istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel,

sealt Tema Isa saadab Ta järgi pühadele,

seal Tema mõistab kohut koos kõigi pühadega.

Mina usun Pühasse Vaimusse,

üht püha kristlikku Kirikut,

pühade osadust, pattude andeksandmist ja päästmist,

ihu ülesvõtmist ja igavest elu uuenenud maal.

Aamen.

Mida toob aasta 2017?

MIDA TOOB UUS AASTA?

Aastavahetus on sündmus, mille puhul inimesed teevad kokkuvõtteid eelnenud aastast, aga otsivad ka märke, mis neid võiks ees oodata uuel aastal. Halb on siis, kui otsitakse seda vastust läbi nõidade, horoskoopide ja mõnel muul moel, mida teevad paganad.

Jumal juhib kõiki inimesi, kuid ta teeb seda erineval moel. Jumala lapsi juhib ta iga päev oma vaimu läbi ja aastavahetus on Jumala jaoks vaid number. Jumal ei anna inimestele ette teada kogu aasta sündmusi. Jumal ei lähtu kalendriaastast. Uue aasta ennustused on Jumala jaoks ebajumalateenistus, millega ei tohiks tegeleda!

Tõsi on see et Jumal juhib - ja need, kes ei ole Jumala omad, need ei saa piisavalt juhitud, sest nad ei saa aru või ei näe juhtimist. Sestap pöörduvad need nõidade ja ennustatajate ja nn tarkade poole. Aga Jumala lapsed on Vaimust juhitud iga päev, mitte mõne ennustaja arvamuse alusel.

On ikka väga naiivne uskuda, et kui sa oled kuke aastal sündinud, siis see mis sind ootab ees, ootab ees ka kõiki teisi. Kui sa oled veevalaja tähemärgis, et siis see mida keegi maag arvab juhtuvat selle tähemärgi all, tabab kõiki veevalajaid. On ilmne, et see ei ole nii. Targad inimesed saavad sellest aru. Need, kes tahavad ise oma elu juhtida, mitte olla juhitud mõne nõia, maagi või nn targa sõnadest või arvamusest.

Küsimus mida toob uus aasta on üldse valesti püstitatud!

See on inimlik lähenemine, mitte jumalik. Jumal juhib iga päev oma Vaimu läbi - ja kui edukas või  õnnetu on sinu eelnev päev, sõltub paljuski sellest, kas sa võtad teda kuulda.

Te ju ei ütle lastele ette aasta sündmusi? Miks siis arvata, et teie Taevane isa seda teeb.

Ei teegi. Küll oleks imelik, kui lapsed saaksid vanematelt korraldused ette üks kord aastas, mida teha ja mis tuleb ning siis peaksid nad ootama järgmist korda aasta lõpus enne, kui saabub uus korralduste või sündmuste nimekiri!

Inimestena on meil võimatu ette näha sel viisil, kuigi Jumal teab mis meid ees ootab ja keda mis sündmused tabavad. Inimlaste kiustatus on olla kui Jumal, kõike ette teada. Kuid üksnes Jumal saab näha sel viisil ette.

Küll oleks kohutav, kui me ees oleks tegelik nimekiri sellest, mis meiega järgmisel aastal juhtub! 

Kas me suudaksime seda vastu võtta ja oodata? Seal oleks kirjas nii hea kui halb. Häda on selles, et seal on kirjas ka halb! Kuid kas me suudame seda taluda, oodata seni, mil see juhtub?

Inimesed tahavad teada tulevikku, aga nad jätaksid sellest välja kõik halva. Nende aasta sisaldaks vaid head õnne. Aga see ei ole nii. Jumal ei anna ette teada, mis kalendriaastas juhtub. Küll aga ta hoiatab inimest halva eest (!), et viimane saaks ennast muuta, midagi teha, et vältida halba, mis ees ootab. Kasvõi ainuüksi palvetada, et Jumal pööraks selle heaks. Ja Jumal teebki seda, kui keegi palub.

Jumalale meeldib suhelda iga päev, mitte üks kord aastas. Samamoodi lastevanematel meeldib suhelda iga päev oma lastega ja anda neile korraldusi, neid õpetada, kaitsta. Jumalale meeldib inimesi näha kirikus iga nädal, mitte vaid jõululaupäeval. Ta tahab, et me oleksime temaga püsiühenduses!

Jumal annab teada inimestele ees seisvaid sündmusi ja enamasti ta teeb seda läbi oma Püha Vaimu, kes nõustab tema omi, abistab, õpetab, kaitseb. Kellel ei ole tema vaimu, neile ta kõneleb mõnel teisel moel. Iseasi on see, kas inimene paneb seda tähele ja võtab teda kuulda?

On sündmusi, mida tuleb täpsemalt kirjeldada, et me võtaksime seda tõsiselt kui hoiatavat märki. Ta saab selleks kasutada unenägu. Läbi unenägude on võimalik sündmusi üsna täpselt ette näidata (näidata mis juhtub). Seda nii kristlastele, kui ka neile kes teda ei usu.

Kui meie saame Jumalalt märke, nägemusi, unenägusid, siis need kindlasti ei ole kalendriaasta tähenduses, vaid ikka nii, et meil oleks teadmine ja piisavalt aega selle probleemiga tegeleda enne kui see sündmus tabab ootamatult. See ei ole kalendriaastaga kuidagi seotud. See juhis on ette teatatud ja edasi sõltub inimesest, mida ta selle teadmisega peale hakkab.

Jumal annab ette teada nii halba kui head.

Kuid Jumala headus väljendub eelkõige selles, et ta annab meile ette teada halba, et me saaksime seda vältida! 

Kui Jumal annaks inimesele ette teada vaid õnne, nagu inimesed seda soovivad teada, siis ta poleks õiglane Jumal. Aga ta on õiglane. Ta tahab inimest näha ja suhelda inimesega kogu aeg ja teda aidada, mitte ükskord aastas.

Õnnistatud uut 2017 aastat!

Sünnisündmused ajas

SÜNNISÜNDMUSTE KULGEMINE AJAJOONEL

Filmides nähtud Jeesuse sünnilood mõjutavad meie arusaamu tugevamalt kui me seda oskame arvata. Aga sageli mitte õiges suunas. Kas Maarja ja Joosep pidid Petlemmast põgenema Egiptusesse kiirustades pärast lapse sündi nagu seda stseeni sünnifilmides esitletakse? Vastus on, ei pidanud. Millest seda järeldada?

Kas Maarja ja Joosep pidid Petlemmast põgenema kiirustades pärast sündi?

Kui palju Joosepil ja Maarjal oli tegelikult aega Petlemmas viibida?

Ka targad ei olnud kohe platsis, nagu enamus filmidest sündmust ajastab. Astronoomiline sündmus või nn "tarkade täht" ehk Jupiteri ja Saturni kohtumine toimus kolmes järjestikulises konjuktsioonis. Kuid ajalugu ei ütle, millise ajal neist täpselt viibisid targad Petlemmas ja Jeesus sündis. Matteus võttis oma sõnastuse Moosese raamatust (2Ms 4:19:20), mille kirjeldamisel on aluseks võetud Vana Testament. 

Targad ütlesid "Me nägime tema tähte tõusmas!" kuid mitmendal korral? 

Meile lähim põlvkond nägi "tarkade tähte" samuti järjest mitu korda: 15. august ja 11. oktoober 1940.a ning kolmas kord veel 20. veebruaril 1941. Aga tähtede seisma jäämise all mõeldi astrtoloogilises keeles planeetide seiskumist edasi-tagasi liikumise taustal. (Mt 2:9)

Nähtavasti võttis ka Heroodesel kogu selle loo seedimine ja uurimine aega, enne kui ta lasi tappa koguni kahe aastakäigu jooksul sündinud Petlemma ja seal piirkonna (Raamas) lapsed nö igaks juhuks, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud. (Mt 2:16) Küllap ta ootas ka tarkade tagasi tulekut, kuid teadupärast need ei läinud Heroodesele ütlema kus laps on. Tarku hoiatati unenäos, et nad ei läheks Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale. (Mt 2:12) Vaevalt et Heroodes ootas seda tapatalgu läbiviimist 2 aastat, aga paar kuud võis ta seda vabalt teha.

Fakt on see, et Joosep ja Maarja viibisid Petlemmas 2 kuud, sest esiteks, alles nende sealoleku ajal said päevad täis nagu kirjeldab arst Luukas, vt Lk 2:6 ja kui Jeesus oli sündinud, toimus 8 päeva pärast lapse ümberlõikamine; ja teiseks, pärast seda viidi laps Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette ning ohverdati paar tuvi nagu Moosese seadus ette näeb, kuid enne kui toimus ohvri toomine, pidid täis saama puhastuspäevad. Naine pidi kodus viibima 33 päeva! Enne ta ei tohtinud minna pühamusse. (3Ms 12:1-4) 

Põgenemine Egiptusesse toimus kahe kuu jooksul.

Arvestades eeltoodud sündmuste kulgemist, võib kindlalt väita, et neil oli piisavalt aega veeta oma sugulaste keskel ja Maarjal taastuda enne, kui nad pidid Heroodese tapatalgu eest Petlemmast Egiptusesse põgenema.


Müüt:

Kindlasti ei vasta tõele sündimise kirjeldamine viisil, justkui Maarjal oli laps kohe kohe sündimas juba kohale jõudmise hetkel, et Joosep pidi võõraste ustel koputama ja meeleheitlikult otsima sünnitegevuse alguse tõttu peavarju nagu seda filmides sageli näidata üritatakse.

Joosep ja Maarja elasid sugulaste keskel, aga rahvaloenduse ajaks oli terve maja sugulasi täis, siis ei olnud seal neile privaatset kohta lapse sünnitamiseks. Seetõttu nad valisid selleks maja kõrval vaiksema koha, milleks kahtlemata sobis grott. See ei olnud laut, nagu kirikutes tihti näidatakse.

Loe lisaks: 

• Kolm tarka ja tarkade täht
• Jeesuse sünnipaik
• Jeesuse sünnigrott Petlemmas
• Jõulude ajalugu

Naatsaretist Petlemma

Joosep olid sunnitud läbima pika teekonna Petlemma, et lasta ennast ja oma kihlatut üles kirjutada. Otsene kaugus linnulennult Naatsaretist Petlemma on umbes 110 km. Aga kõndides üle 140 km enne kui kohale jõuab. 

Usutakse, et Joosep valis turvalisema ja mugavama marsruudi, läbi Iisreeli oru ja Jordani tasandiku ning Jeeriko suunas, sealt üles Jeruusalemma ja lõpuks Petlemma. See retk on enam kui 140 kilomeetrit, millest osa kulgeb raskel maastikul. Arvatakse, et see kestis vähemalt 4 kuni 7 päeva. 

Joosep ja Maarja teel Galilea Naatsaretist Petlemma poole

Petlemma lühim marsruut oli otse lõuna suunas läbi Samaaria, kuid mägine maastik oleks Maarja jaoks osutunud eriti raskeks, kes oli raseduse koormuse staadiumis. Häiritud on aktiivne liikumine, väsimus tekib kergemini, võivad esineda hingamisraskused. Samuti tuli vältida vaenulikku samaarlaste piirkonda ja kust oli raskem leida ka majutust.

Rooma keiser Caesar Augustus kuulutas välja rahvaloenduse, et kirjutada üles kogu riigi rahvas. Joosep pärines Taaveti soost ja pärusmaalt, mistõttu pidi loenduse ajaks minema Petlemma. Luuka 2 ptk.

JUMALA NÄO OOTUSES (OTSINGUTEL)

"Mis jumal see selline on?!"

Advendi ajal on meie fookus suunatud Suure kuninga tulekule ja inimesed otsivad Jumalat. Kristlased räägivad Jeesusest. Nad räägivad Jumal on armastus. Nad kuulutavad seda juba sajandeid. Nad on seda üha rohkem tegemas, kui te vaatate ringi.  Enamasti te kuuletegi sõnumeid: Jumal on armastus.

Kuid mil viisil seda mõistavad need kes ei usu Jumalat?

Kuidas Jeesus on vastu võetud? Mis mõju see avaldab? See on viinud naiivse jumalani. Sentimentaalse, härdameelse jumalani, kergeuskliku jumalani, kes hoolib inimesest vaatamata kõigele mida see teeb või ette võtab oma elus. Selline, naiivne pilt, kas pole? Kristlased on loonud Jumalast sellise kujutluse. Mitte maailm. Mitte uskmatud.

Seetõttu inimesed ei saa aru, mis jumal see selline on. Nad ei võta Jeesust vastu. Seetõttu! Sest inimesed ei otsi lihtsameelset jumalat, kergemeelset, vaid õiglast jumalat!

• Keegi ei kujuta ette, et te auto varastatakse ära ja politseinik ütleb, pole midagi, see leiti üles, ma armastan kõiki. Võta nüüd oma auto ja mine rahuga. Kas see oleks õiglane?

• Keegi ei kujuta ette, et teie tööandja jätab teile palga välja maksmata, aga töökaitse inspektor ütleb, riik hüvitab selle, pole midagi, me armastame teid kõiki.

• Keegi ei kujuta ette, et keegi pekasab teid oimetuks ja kohtunik ütleb, te olete juba terveks saanud, minge rahuga, nüüd on juba kõik hästi, me armastame kõiki inimesi.

Aga just nii see kõlab, kui öelda kannatanule, Jumal on armastus, ta armastab kõiki. Ega ikka ei ole küll! Jumal on õiglane, mitte kõike lubav ja kõiki uskuv.

Mida kristlased jätavad rääkimata?

Kui hulljulge noor juht teeb autoavarii ja tema sõbrad hukkuvad selle tagajärjel, siis sa ei saa nõustuda sellega, et Jumal on armastus. Kui kristlane lohutab, Jumal armastab sind, kes sa põhjustasid selle õnnetuse. Mida asja, ütlevad inimesed? Kui Jumal armastab, siis miks minu lapsed pidid selles õnnetuses hukkuma? Sest neile on väidetud, et Jumal armastab. Järelikult on põhjust arvata, et Jumal ei põhjusta õnnetust ja valu. Ta armastab kõiki neid noori, et kaitseb neid, ...oot? Miks nad siis hukkusid? Miks Jumal siis juhti ei takistanud? Kui ta armastab, siis ta peaks täitma kõik meie vajadused. Kokkuvõtlikult - Jumal armastab, siis see tähendab teha meie lapsed õnnelikuks. Ja õnnelik tähendab, et Jumal pidi ära hoidma selle õnnetuse, tegema, tooma meie lastele õnne.

Teisisõnu öeldes, Jumala armastuse mõte on kaitsta meid õnnetuse eest. Ta ei tohiks lasta neid õnnetusi juhtuda. Veel enam, peaks tähele panema mis meid õnnelikuks teeb. Jumala asi on kannatusi ja õnnetusi meist eemal hoida, et me kõik võiksime saada ja elada õnnelikult.

Paraku sellise moonutatud pildi loomine loob Jumala armastusest väära ettekujutluse -ebajumala. Justkui ta peab meid hoidma, jälgima, teenima, tegema õnnelikuks. Kui ta seda ei tee, siis me laseme ta lahti. Vallandame ta. Sa oled vallandatud! Ma ei taha Jumalat, kes minust õnnetusi eemal ei hoia.

Kui Jumal on armastus, siis me loobume Jumalast.

"Kui Jumal laseb midagi sellist juhtuda, siis kuidas ta on armastus?" 

Nii inimesed mõtlevad. Sest kristlased räägivad kogu aeg: Jumal on armastus. Pole ime, et Jeesuse sõnum ei jõua inimesteni. "Ma tean küll," ütleb inimene. Aga mul on oma arusaam jumalast. Teie Jumal on imelik. Kui te ütlete et ta on armastus. Jõulude ajal kohtab seda igal pool.

See on vägagi erinev arusaam ja mõtteviis Jumala armastusest, mida piibel ütleb et ta on. Sest piiblist me näeme juba kõige alguse aegadest alates, et ta laseb tulla kannatusi, valu, õnnetusi, karistab, surmab ja kõike, mitte ei paku üksnes kaitset, õnne ja rõõmu.

Milline on sinu Jumal?

Uskmatud ju ei väida, et Jumal on armastus. Seda teevad kristlased. Sest kogu piiblist me näeme et Jumal ei ole naiivne, rumal, kergeusklik, sentimentaalne, vaid ta on püha ja õiglane. Kuid ta pole kuri. Kui ta seda oleks, siis talle ei läheks korda inimeste kurjus. Ta poleks hävitanud kurje inimesi linnade kaupa. Ta on seda korduvalt teinud. Miks? Sest Jumal on hea. Isegi Jeesus ütles inimestele, miks sa nimetad mind heaks? "Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal" (Mk 10:18)

Inimesed saavad kogeda Jumala armastust. Aga see ei tule niisama kergelt. Hea Jumal ei hooli halbadest, kurjadest, mõrtsukatest, ülbetest, uhketest, sest ta ei ole inimest selliseks loonud. Hea Jumal lõi inimesed headeks - oma näo järgi, ent andis neile ka vabaduse ise otsustada, kas teha head või kurja.

Jumal ei räägi halbadele ja kurjategijatele: ma armastan sind (nagu kristlased: Jumal  armastab sind). Vaid ma karistan sind! Sa oled selle ära teeninud! Sa pead vastutama oma tegude eest. Kui sa oled midagi halba teinud, siis sa pead selle heastama. Sest ma ei oleks hea ja õiglane Jumal, kui ma seda ei nõuaks! Sul on võimalus meelt muuta. Mul on selleks ka lahendus.

Kaunist esimest adventi!

Õnnistatud advendiaega ja kirikuaasta algust!

Rõõmsaid pühi!

Õnnistatud Jeesuse sünnipäeva ja rõõmsaid pühi!

Hingedepäev on paganlik tava

Paar päeva tagasi tegime Kristliku Mõttevõra fännilehel postituse seoses hingedepäevaga. Selles tõime välja viite, paganlikule ohvriteenistusele ja tavale ning ühtlasi ka hoiatasime, et kes sellist praktikat teevad, ei päri jumalariiki.

Samuti lisasime, et hingedepäeval ei ole midagi pistmist kristlusega.

Mida siis siinkohal tahame täpsustada, millest see ikkagi tuleb, et kristlased on tähistamas hingedepäeva.

Asi on nimelt selles, et hingedepäeva kehtestamise ajalugu küünib tuhande aasta taha, kuna 1006 aastal katoliku kirik kehtestas usus surnute mälestamise päeva, millega tegelikult avati uks paganlikule praktikale ja tavale kirikus. Piibel on selle vastu selgelt väljendatud tõed. Algkoguduses ei olnud hingedepäeva, see oleks karmilt hukka mõistetud. Samuti põrkuvad need vastu Jeesuse seisukohavõttu. Ta ei rääkinud hingedepäevast, vaid hinge väärtusest, mis hingega juhtub ja mis meist saab siis kui me sureme. Tuletage siis seda meelde!

Me kõik peame meeles surnuid ja selles pole midagi halba, kui me mälestame neid regulaarselt. Kuid teadupärast ei surnud sinu lähedased inimesed ühel ja samal päeval, vaid surmapäev on neil erinev ja sa meenutad nii nende sünni- kui ka surmapäeva.

Halvaks läheb asi aga siis, kui selle käigus hakatakse tegema ja tehakse sakraalse tähendusega toiminguid, iseäranis püütakse kutsuda välja hinge või tehakse ohvritalitusi, näiteks tapetakse mõni loom ja siis viiakse sellest valmistatud roog esivanema hauale või jäetakse see kuhugi, kuhu arvatakse et nende vaim võiks tulla.

Sel puhul on tegu otseselt ebajumalateenistusega, mida piibel rangelt ära keelab ja kes seda teevad, need ei päri jumalariiki. Mis nendest saab? Piibel kirjutab, et nende koht on tulepõrgus. Nii ongi.

Täna ei ole hingedepäev üldsegi mingi süütu lahkunute mälestuspäev, vaid vägagi ohtlik ohvriteenistus ja paganlik tava enam kui kunagi varem, mida avalikult ka interneti teel kutsutakse tegema. Ojaa, muidugi ei keela me teil seda teha, meil kehtib usuvaliku vabadus, ent ometi peate teadma, millised on selle ohvriteenistuse tagajärjed.

Iseasi on küünla süütamine lähedaste kalmul, mis iseenesest ei ole riitus, kuid üksnes seni, kui inimene ei hakka tegema rumalusi, näiteks püüda hingega suhelda. Teadupärast hinged on igavesed, ent surnud hinged ei ole vabalt ringi uitavad tegelased, vaid need on kas taevas või põrgus. On vaid kaks kohta, kas hing läheb Jumala juurde või mitte. Arvates, et hinged on tegelased, kes meid külastavad ja tulevad koju või kalmule, on sügavalt ekslik ka paganlik ebausk. Kurjad vaimud tulevad, mitte hinged. Seetõttu kes teevad hingedepäeval sakraalseid toiminguid, tegelikult üritavad suhelda kurjade vaimudega. Loomulikult on see võimalik. Aga inimene saab seda, mida ta soovib. Kui ta tahab suhelda vaimudega, siis see annab vaimule selge loa tulla ja sekkuda inimese ellu, mis aga on juba kurjast ja täielikult kristliku usu ja praktika vastane akt ning eelkõige selle inimese vastu suunatud.

Arvates, et me saame kontakti hingega tulevad välja vaimud, mis ei ole kaugeltki nii süütud, kui meile võivad nad tunduda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kirik on ennegi teinud iseendale karuteene ja selleläbi kaotanud palju hingi kuradile. Aga kuna kirik, see oleme ju kõik meie ja kuna inimesed on ekslikud, siis on ka kirikus läbi aegade tehtud vigu, mida kahjuks veel täna ei julgeta tunnistada ja ikka ja jälle kohtab neid, kes üritavad musta valgeks rääkida. Kleebivad tõe kinni. Lootes et see lunastab vead. Kahjuks mitte. Seetõttu me oleme kindlalt seisukohal, et kristluse ja kristlastele pole mingit kasu hingepäevast, vaid sellest võib tekkida kahju, kui selle juurde tuleb ebajumalateenistus. Hull on lugu aga siis, kui see muutub korvamatuks ja hing läheb hukka.

Seetõttu kui sa küsid täna, kas me keelame surnute mälestamist? Siis loomulikult mitte. Aga meie teeme seda siis, kui selleks on alust. Sünnipäeval, surmapäeval ja mõnel muul päeval. Ent kindlasti ei pea Kristlik Mõttevõra õigeks hingedepäeva tähistamist juba eelpooltoodud põhjustel ja pigem kutsume inimesi iseäranis kristlasi üles tervele mõistusele ja puhta usu juurde. Eriti siis usupuhastusajal. Tuletame meelde, mida tegi Martin Luther. See oli tollal täielik tabu. Ent täna me alles mõistame, mida see mees sisuliselt tegi. Tänu Jumalale!

Tulgem tagasi puhta usu ja puhta tõe juurde, sest pooltõde ei tee vabaks, vaid tõde.

Olge mõistlikud ja hoitud!

Õnnistatud Kristuse sünnipäeva

Jeesuse sünnipaik

Jeesuse sünnipaigaga räägitakse mitmeid vahvaid lugusid! Levib ka vastuolulist infot. Püüame selgusele saada, mis tegelikult juhtus Maarja ning Joosepiga ja vastata järgnevatele küsimustele.

• Miks Maarja ei saanud sünnitada Joosepi kodukohas (Naatsaretis)?
• Mida tähendab piibli väljend „nende jaoks polnud majas kohta“?
• Miks Joosep ei ööbinud võõrastemajas?
• Kas Jeesus sündis laudas?

Miks Maarja ei saanud sünnitada Joosepi kodukohas?

Maarja ja Joosep olid sunnitud Petlemma minema poliitilistel asjaoludel. 

Petlemm

Keiser Augustus andis käsu loendada rahvas ja see toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Selleks et rahvast loendada, pidid pojad minema esivanemate koju, viibima suguvõsa juures. Kuna Joosepi elukoht oli Naatsaretis, aga ta pärines Juuda soost, siis lahkus ta koos Maarjaga Naatsaretist, läks "üles" Petlemma (sõnaga „üles“ peeti silmas maastiku, kuna Petlemm paikneb 760 m kõrgusel merepinnast). Nende teekond kulges mööda igivana kaubateed põhjast lõuna suunas kuni Jeruusalemmani ja sealt edasi veel 8 km Heebroni suunas (nüüd on Petlemm 4km Jeruusalemammast, kuna linnad on kasvanud). Kus vasakule jäi Petlemm. Petlemmas oli Joosepi suguvõsa pärisosa.

Kristlikud jõulud on meile kuvanud pilti Joosepist kui varatust, vaesest, kes ei olnud sugulaste keskele oodatud ja seetõttu pidi Maarja sünnitama mujal. Räägitakse, et Jeesus sündis laudas. Kuid see ei vasta tõele. Joosep ei olnud vaene mees. Maarja ei sünnitanud laudas. Kuskil ei ole kirjas, et see nii oli. Selline lihtsustatud käsitlus on paljudele jätnud Jeesuse sünniloost üsna kummalise mulje.

Joosep ei läinud Petlemma kui vaene kerjus või võõras. Ta ei olnud varatu. Vastupidi, üsna jõukal järjel tolle aja mõistes. Kui arvestada seda, et nende maavaldus asus otse asunduse südames, siis meie mõistes tähendab see seda, et suguvõsa kinnisvara asus kesklinnas.

Piibel kirjutab: "Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel." (Lk 2:4-5).

Kuid Joosep ei pidanud minema Petlemma mitte üksnes selletõttu, et ta suguharu pärines sealt, vaid tal oli Petlemma linnas omand (kinnisvara meie mõistes) ja õigus osale suguvõsa omandist (st mõttelisele osale). Neil kahel põhjusel pidi Joosep asuma loenduse ajal Petlemmas.

Mida tähendab piibli väljend „nende jaoks polnud majas kohta“?

Luuka 2:7 (kreeka k.): καὶ ἔτεκεν τὸν υἱὸν αὐτῆς τὸν πρωτότοκον καὶ ἐσπαργάνωσεν αὐτὸν καὶ ἀνέκλινεν αὐτὸν ἐν τῇ φάτνῃ διότι οὐκ ἦν αὐτοῖς τόπος ἐν τῷ καταλύματι

Luuka 2:7; Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.

Oleme harjunud sõna "katalyma" [kä-tä'-lü-mä] tõlkima kui maja. Paljuski seetõttu on levinud sündmustest väärettekujutus, et nad ei saanud esivanemate majas peavarju.

Katalyma tähendab tuba, kuid sel on ka lisatähendus „ajutine peavari“.

Tegemist on suure toaga, mis kuulub omanikule. See tuba kuulus Joosepile. Kuid Joosepi pärisosa (tuba) oli hõivatud teiste sugulaste poolt, kes olid kokku tulnud loendamise ajaks. Katalyma leiab piiblist veel paasapüha ettevalmistuse kirjelduses (vt Mk 14:14; Lk 22:11). Ka nendes kirjakohtades on katalyma kui suurema mõõduga ruum (tuba), mille majaperemees saab anda külaliste käsutusse. Meie tähenduses on see näiteks esinduslik külaliste tuba, kas siis suur tuba või eraldi suurem ruum majas, kuhu majutatakse külalised (külaliste magamistuba). Katalyma ei ole hotellituba, ruum väljaspool maja, ega ka mitte laut. "Omanikule kuuluv suur tuba" aitab kõige täpsemalt kirjeldada millega tegu on. See on "pere vähem jõukale liikmele kuuluv tuba, maja osa". Seda anti vahel külaliste teenistusse, võõrastele kasutada. Selline suur tuba oli Joosepi omandis, tema pärisosa.

Sünnigrott, aastal 1610 (A, sünnikoht ja selle kohal altar)

Juutide seaduse järgi pidi pidi noor ema puhastuspäevade lõpuni viibima paigal ja kuna laps sündis Petlemmas, siis nad viibisid Petlemmas 40 päeva või enam. Ei ole mõeldav, et nad selle aja elasid võõrastemajas, mõne karavani peatuskohas või laudas, ammugi külmas koopas.

Kui Joosep kohale jõudis, oli tema tuba hõivatud ja neil oli võimalus seda kasutada koos teistega. Kuid sealt ei tõstetud teisi välja. Joosep ja Maarja said tuba kasutada. Sünnitamise ajal ei sobinud olla koos teistega ning on ilmne, et toast ei lahkunud sel juhul paljud teised, vaid Joosep otsis majas sobiva ja vaikse ruumi. Selleks privaatseks kohaks osutus maja juurde kuuluv grott.

Palestiinas oli kombeks maja ehitada koopa peale või kõrvale nii, et ruumid olid omavahel ühenduses, mistõttu grott kaasati elamukompleksi.

Groti plaan (sinisega) 3. saj ehitati selle kohale Sünnikirik. Ps. Sünnigrotiga lähestikku paiknes veel mitmeid grotte (veevanniga grott, süsteem haudadega, Suur grott, Tarkade tsistern, jt).

Koopad kaasati elamukompleksi. Seal olid hoiuruumid (meie mõistes keldrid toidu säilitamiseks). Koopas hoiti toidutagavara, majapidamise esemeid, vilja, õli- ja veini savinõud jt. Tõenäoliselt hoiti seal ka teisi muid esemeid, nt savist sõime, mida Joosep seadis lapsevoodiks. Kaljunišš sõimena ei ole Palestiinas haruldus. Ent selles koopas ei olnud laut. Grott asus kesklinnas. See oli pere vara ja toiduhoidla. Evangelist Luukas kirjutab, et lambad olid väljal koos karjastega (Lk 2:8).

Miks Joosep ei ööbinud võõrastemajas?

Siinkohal märgime veel seda, et Joosepil ei olnud Maarja lapse päritolu osas vastuolu oma Petlemma sugulastega (loe lisaks ajakiri „Teelkäija“ 12/2010 artikkel „Petlemmas sündinud Naatsareti Jeesus“). Artiklis väidetakse, et Joosepi sugulastel oli sellega seoses mure (sohilaps) ja seetõttu Joosepi lapsel ei tohi olla kohta Joosepi suguvõsas, ei ole leidnud sünniloos kinnitust. Mis annaks alust tõlgenduseks, et just sel põhjusel Maarjal ei olnud kohta majas (ei lubatud majja siseneda) või nö ta ei olnud majas oodatud. Otse vastupidi. Maarja oli majas koos lapsega, mitte üksnes sünnigrotis (keldris). Kuna Joosepil oli oma tuba, siis sai nii Joosep kui ka Maarja seda kasutada. Maarja viibis kogu majas pärast sünnitust (vt Mt 2:11). Samuti asjaolu, et laps pidi saama isa nime (Lk 3:23) ei olnud probleemiks, kuna ei Joosep ega Maarja ja keegi teine suguvõsast ei saanud lapsele nime öelda. See oli juba pandud enne sündi. Jeesuse nime ütles ingel Gabriel (Lk 1:31). „Jeesus Naatsaretist“ oli tingitud sellest, et isikud nimetati elukohaga ja Joosepi elukoht oli Naatsaret (Lk 2:4); seetõttu Jeesus Naatsaretist (vt Jh 1:46 vrd salm 49).

Evengelist Matteus kirjutab Mt 2:11; "Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga".

Tähetargad tulid last vaatama ja leidsid lapse ja Maarja majast (oikia), mitte väljalt, koopast ega laudast. Maarja oli koos lapsega majas. Said kasutada kogu maja. Uus testament ei nimeta Jeesuse sünnikohana lauta. Laudas sündimine on müüt. Kuivõrd sellega seoses märgiti sõime, siis inimesed mõtlevad lauta, mis on inimeste ettekujutlustes. On lausa mõeldamatu, et omanik ei tohi viibida oma ruumis.

Kas Jeesus sündis laudas?

Jeesus sündis maja juurde kuuluvas koopas. 

Jeesuse sünnikoht.


Sündinud laps asetati sõime. Sõimes ei olnud lapsel nii jahe kui põrandal. Sest nad olid koopas, aga koobas on külm koht (nagu keldris). Muud otsest vajadust last sõime panna ei olnud. Süvendatud kujuga anumas sai laps rahulikult magada. Ema sai ennast korrastada ning kosuda. Sõime puhul on tegu savist või kivist anumaga, vaagna kujulise nõuga, kuhu pandi loomasööt või vesi. 

Millise sõimed olid kasutusel Palestiina alal? 

Need olid erineva raskuse ja kujuga, ovaalsed, kandilised ning erinesid ka mõõtudelt (vt all), oleneb millise looma jaoks neid kasutati. Üldjuhul olid need kivist välja taotud või savist vormitud. Sööda (vili, jahu, vesi) asetamiseks oli sõimes süvis. (loe lisaks artikkel "Jõulude ajalugu", kus Hieronymus kirjutab järgmist: "Kristuse austamise ettekäändel oleme tänaseks savist tehtud sõime eemaldanud ja asendanud hõbedasega." (Anecdota Maredsolana III, 2, lk 393)

Sõim kreeka keeles: phatnē [fä't-nā]

Miks meil on teistsugune arusaam?

Sest me oleme käinud esivanemate laudas, kus sõim on heinade asetamiseks, loomade söötmiseks. Sellesse võis heina tõsta üsna mitu hangutäit. Jahu või juua sai lehm ämbrist, mitte sõimest, kui ämber just sõime ei asetatud joomise ajaks. Kes on laudas käinud söötmise ajal, siis teab ka seda, et veistele meeldib sarvi sügada, puksida ja ämbrit lõhkumiseks ja joogi ümberpaiskamiseks sõime ei jäetud ilma peremehe valveta. Sigadel ei ole üldse sõime, vaid küna. Lammaste sõim on samuti ehitis, kuid väiksem kui veistel. Sõime on vaja kuivade heinte söötmiseks laudas, mitte väljas. Loomad on öösel või külmal ajal laudas. Eesti laudas on sõim üsna suur prussidest ehitis, seina külge kinnitatud, mille külge pandi keti abil ka veis ilma et peaks kartma, et see sealt lahti pääseks. See oli massiivne ja tugev konstruktsioon. Meie arvame, et Jeesuse sõim oli samuti laudadest, heinte asetamiseks, kuna me oleme sellist sõime näinud ja arvame, et nii on ka mujal. Kaugel sellest! Seetõttu leiame jõuludega seoses ühtelugu sõimekesi, kus laps asub heinte peal, kuid soojal maal - Iisraelis ei ole sõime selleks vaja. Iisraelis saab heinamaad kasutada kogu aasta jooksul (v.a põuaajal kui rohi kuvab ära). Sööginõud tehti tollal savist ja neid sai teisaldada. 

Sünnigrotis on trepikäigud, mis ei sobi veistele. 
 

Jeesuse sünnikoht grotis ja altar selle kohal.

Origenes (184/185 – 253/254): "Kui Jeesuse Petlemmas sündimise fakti kohta peale Miika ettekuulutuse ja Jeesuse jüngrite evangeeliumides kirjutatu veel muid tõendeid tahetakse, siis olgu teada, et kooskõlas evangeeliumilooga Jeesuse sündimisest näidatakse Petlemmas koobast, kus ta sündis, ja sõime, kuhu ta mähkmetesse pandi. See, mida näidatakse, on ümbruskonnas kõigile teada. Isegi paganad seletavad kõigile, kes kuulda tahavad, et ülalmainitud koopas on sündinud keegi Jeesus, keda kristlased austavad ja kummardavad" (Contra Cels. I51). 
Õpetlane ja teoloog Origenes (/ˈɒrɪdʒən/; kreeka k: Ὠριγένης, Ōrigénēs), või Origen Adamantius (Ὠριγένης Ἀδαμάντιος, Ōrigénēs Adamántios).

Sünniväljak (Sünnikiriku sissepääs otse)

Eusebios (265-339): "Üldiselt valitseb üksmeel, et Jeesus Kristus sündis Petlemmas ja nii näitavad ka kohalikud seal üht koobast neile, kes seda võõrsilt vaatama tulevad" (Demonstratio evangelica III, 2,47).
Vana-Rooma ajaloolane ja teoloog Eusebius (/juːˈsiːbiəs/; kreeka k: Εὐσέβιος).

Jõulude ajalugu

Kuidas jõulude tähistamine alguse sai?

Enne kui jõulud said oma kuupäeva, pidutsevad Petlemma preestrid ja kogukond 8 päeva iga päev samasuguse toreduse ja pühaderõõmuga vigiiliapidu, lauldes hümne ning selle peomeeleolu ja rõõmu tõttu kogunesid rahvahulgad, mitte ainult mungad, vaid ka ilmikud ning mehed ja naised, mida tähistati 6. jaanuaril (epifaaniapühal). Sellel oli veel teinegi suur tähendus - Jumala ilmumine, nähtaval kujul (Johannese sõnul: ilmumine lihas). Peo sisuks oli liturgilised teenistused Jeesusega seotud paikades, sündimine Petlemmas, ristimine Jordani ääres, Jeesuse esimene imetegu (Kaana pulm) jt.

Hieronymus - (Saint Jerome) (ladina: Eusebius Sophronius Hieronymus; kreeka: Εὐσέβιος Σωφρόνιος Ἱερώνυμος; elas 347 – 30. september 420).

Hieronymus tuli Roomast 358. aastal Petlemma ja täpselt 25. detsembril pidas Petlemma Sünnikirikus jutluse ladina keeles, milles  noomis Jeeususe sünnimaad, et see ei tähista eraldi Jeesuse sündimise päeva (sünnipäeva) kui püha. Ta ütles: "Täna on meile sündinud õigluse päike." Seetõttu siit sai alguse komme tähistada Jeesuse sündi 25. detsembril. Sestap Hieronymus algatas jõulude tähistamise, aga ta ei piirdunud vaid tähtpäeva algatamisega.

(Pildil) Saint Jerome and the Angels, Bartolomeo Cavarozzi (Viterbo, 15.02.1587 - Rooma, 21.09.1625), Sellel kujutatud Hieronymus on tõenäoliselt maalitud 1617. aastal. Maali (116 x 173 cm) saab näha Florence´s, Palazzo Pitti´s.


Itaalia kunstnik, barokkmaali naturalistliku suuna rajajana Michelangelo Merisi da Caravaggio ((Michelangelo Merisi (või Amerighi) da Caravaggio)) maal "Saint Jerome" (vt all), 1607. Sellel kujutatud Hieronymus on tõenäoliselt maalitud 1607. aastal.

Garavaggio (Milan, 29.09.1571 - 16.07.1610) sai tuntuks eelkõige kui kunstnik, kes viljeles äärmuslikku realismi, millega ta käsitles inimesi, nende vanadust, soonilisi käsi, riideid kui ka teisi materiaalseid esemeid. Detailide kombatav reaalsus oli taotluslik. Seetõttu võib seda teost käsitleda kui Hieronymuse portreed, kõige realistlikumalt kujutatud kristlast algkoguduse ajast ja - kristliku kiriku rajajat.

Siin veel üks Caravaggio maal "Saint Jerome" (kirjutab). Maalitud 1605–1606, 112 cm × 157 cm, mida saab näha Galleria Borghese.

Hieronymusele ei olnud meelt mööda piduliku liturgia väline hiilgus, samuti kuldsed kaunistused, kuldne siid ja ehted, millesse Constantinuse basiilika (Sünnikirik) oli üle kuhjatud vigiiliapeo puhul ning ta väljendab pahameelt. "Kristuse austamise ettekäändel oleme tänaseks savist tehtud sõime eemaldanud ja asendanud hõbedasega. Aga minu jaoks oli see, mis ära on viidud, palju väärtuslikum. Kuld ja hõbe sobivad paganatele; kristlikule usule sobib savist sõim. See kes selles sõimes sündis, põlgas kulda ja hõbedat. Ma ei taha neid, kes seda tema austamiseks tegid hukka mõista, nagu ma ei mõista hukka ka neid, kes on templile kuldsed nõud valmistanud. Aga ma täheldan hämmastusega, et Issand ja maailma looja ei sündinud mitte kullas ja hõbedas, vaid põrmus". (Anecdota Maredsolana III, 2, lk 393.)

Ka esimene "jõulujutlus" ei olnud oodatud, mille 25. detsembril 386. aastal pidas Johannes Kuldsuu Antiookias. "Koguduses vaieldakse palju tänase pidupäeva üle. Ühed heidavad sellele ette, et see on uus ja ennatlik ja äsja sisse seatud, teised kaitsevad seda (st jõule), öeldes, et see on vana ja algupärane..." (Montfaucon, t 2, lk 354-366).

Jeruusalemmas hakati 25. detsembrit pidulikult ja algul vaid Jeesuse perekonna mälestuspäevana tähistama alles piiskop Juvenaiuse ajal (422-458).

Faijumi papüürus toob meieni ühe osa liturgiast 4. sajandist, mis viib meid tagasi jõulude pühitsemiseni. Sergio kiriku 10 sajandi ikonostaasil kujutatakse ühes tseenis Jeesuse sündi ja tarkade kummardamist, nagu varasemal ajal kirikus kombeks oli. Jeruusalemma piiskop Cyrillos kaebab ühes kirjas (350 aastal), et Petlemma ja Jordani vahelise kauguse tõttu ei ole võimalik Kristuse sündimist ja ristimist samal päeval pühitseda. Torkab silma kuidas ajalises plaanis saab jõulupüha eraldi tähistamine alguse.

Halkedoni kirikukogu (aastal 451) vastased sõdisid Palestiinas väga ägedalt vastu uue jõulupüha pidamisele. Täna on raske öelda miks seda tehti. Läbi pühakirja võib näha, et inimese sünnikuupäev ei olnud tollal oluline daatum, vaid isiku päritolu, suguharu ja pärusmaa. Seda leiab näiteks evangelist Matteuse tekstist; ta alustab evangeeliumi Jeesuse põlvnemisega. Ka varem, VT ennustuses 750 aastat (!) enne Jeesuse sündi, prohvet Miika (5:1) kirjutab: "Aga sina, Petlemm Efrata (st seos Jaakobi naise Raaheliga), olgugi väike Juuda (st üks 12 suguharust) tuhandete seast, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest." Piiblis rõhutakse põlvnemist, mitte seda, mis kuupäeval keegi sündis. See võis olla tingitud juutide püüdest kaitsta oma tava, traditsioone. Parim viis selleks on seista vastu valitsevale, ilmalikule (paganlikule sh Rooma) tavale. Samuti oli samal ajal käibel erinev ajaarvestus (kalender) ja juutidel oma kalender (ps. tänaseni).

Alles keiser Justinianus kehtestas 560. aastal Jeruusalemma kirikukalendri kooskõlastuse teiste kristlike tavadega. Esimene ühetähenduslik tõend jõulude või jõulupühade tähistamisest 25. detsembril on Jeruusalemma patriarhi Sophroniuse jutlusest (634-638).

Jeesuse tegelik sünnipäev on teadmata. Seetõttu pühitseti seda juba varakristluses eri aegadel. Egiptuses ja Palestiinas mais. Juudikristlaste seas tõenäoliselt tema surma mälestuseks niisanikuu 14. päeval. Roomas tähistati 25. detsembril, mitte kunagi Kristuse ilmumise pühal (6. jaanuaril). 25. detsembri kohta on tõendid aastast 336. Kui kaua enne seda tähistati 25. septembril, ei ole teada. Kristuse ilmumise püha 6. jaanuaril võeti Oriendist üle 4. sajandil, ent selle sisu muudeti. Täna tähistame jõule - Kristuse sünnipäeva 25. detsembril paljuski tänu sellele, et algkoguduses oli neid, kes pidasid oluliseks kindlal päeval pühitseda Issanda sündi.  

Uusaastasoov: ärge unistage, vaid palvetage!

Kristlik Mõttevõra 2014. aasta soov kõigile lugejatele: ärge unistage, vaid palvetage!

Kogu maailm vaatab homme uude 2014. aastasse. Võib öelda, et kogu inimkond unistab, unistab paremast aastast... Kuid piibel ei räägi midagi unistamisest. Piibel ei kutsu üles unistama. Vastupidi, hoiatab, et ärge võtke tõena oma unistusi. Kirjutatud on: "Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Ärge laske endid petta oma prohveteist, kes on teie keskel, ja oma ennustajaist, ja ärge võtke tõena oma unistusi, mida te unistate!" (Jr 29:8). Miks? Uskmatud ja paganad unistavad, sest nad ei taha midagi kuulda Jumalast ega tema Pojast. Nii nad tegid oma valiku ja on sunnitud unistama, sest ka nemad otsivad lootust.
 
Kristlastel on vägede Jumal! Jumal, kes igatseb kuulda meie palveid ning vastab palvetele. Piibel tõotab: "Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!" Jh 16:24. Sestap ärge unistage, vaid palvetage! Õnnistatud aastavahetust!

Kristlik Mõttevõra uue aasta soov

Kristlik Mõttevõra uue aasta soov

"Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus."
1Kr 13:13

Meie sinuga elame ajaloolisel epohhil, mida on prohvetite poolt ette kuulutatud, kui usk lahtub, lootus raugeb, armastus jahtub. Juhtisin nägema ühte küsitlust, kus valiku variante oli kaks, kas jah või ei ning vastust taheti küsimusele: kas sa teed annetusi? Enamus vastas ei. Ometi nägime paar päeva tagasi, et inimesed annetasid pimedate maja remondi tarvis üle 200 000 euro, seda koguti vaid paari päeva jooksul. Kes need olid? Ma usun, et headus ei ole veel otsa lõppenud. Kuid palju sõltub tujudest, meeleolust, olukorrast. Maailm annetab kampaania korras. "Kui naaber annetas, annetan ka mina! Üks kord aastas ju võib ikka. Ega ma kehvem pole. See 25€ mind maha ei löö," mõtleb inimene, "ma polegi veel head teinud." Kuid usk, lootus ja armastus on kolm kristlikku voorust, mis peavad vett pidama kogu aeg, mitte kord aastas.

Kristuse kogudus, oodates Kristuse teist tulemist, juba läbib tulekuumust, kus kristlased läbi proovitakse ja seda Jumala tahte läbi. Sest Issand ei või leppida koguduse niisuguse vaese ja külma vaimuliku olukorraga. Ta soovib, et kristlase usk, kui see on läbinud tuleproovi, leitaks kallis ja kullast hinnalisem olevat, mis siiski tules läbi proovitakse, nagu kirjeldab apostel Peetrus (1Pe 1:7).

"Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga, sest Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, üheskoos temaga elaksime" kirjutab apostel Paulus (1Ts 5:8-10).

Sel aastal me nägime euro tulekut, mis pidi viima majanduse enneolematult heale järjele ja tooma stabiilsuse. Ometi nägime, kuidas rahausk lõi kõikuma kogu maailmas, seda suutis põhjustada vaid Euroopa ühe riigi majandus. Ei ole möödunud aastat, kui räägitakse euro kokkuvarisemisest. Kuivõrd habras on maailm. Lootus kaob kui virvendus veepinnalt. Meie elame pidevalt muutuvas maailmas, täis uskmatust ja apaatsust, hoolimatust, julmust, viha, kurjust ja kõike ebamäärasust nagu ei kunagi varem - vajame kõikumatut usku, tiivustavat lootust ja palavat armastust.

Igaüks neist kolmest peamisest kristluse voorusest on Jumala poolt ette nähtud täitma oma erilist teenistust, rolli, etendama oma võrratud osa meie kristlaste päästeplaanis. Kõigist teada olevatest kristlikest voorustest on Jumal üleloomulikus tarkuses valinud meie päästevahendiks usu. "Ilma usuta on võimatu olla meelepärane" või "kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma" või "kui sa oma südames usud, ... siis sind päästetakse".

Kristlik elu algab usuga. Kristlased on usu läbi õigeks mõistetud, me elame usust, seisame kindlalt usus, usu läbi kustutame hingevaenlase rünnakud, usu läbi võitleme raskustes. Te ju teate, et usu läbi katsumine teeb teid kannatlikuks, oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge, usu läbi me võidame ära kurja, usus järgime usu alustajat, täidesaatjat, täidame Jumala korraldusi ja oleme juhitud.

Head sõbrad. Soovin teile usukindlust algavaks aastaks. Teie süda ärgu ehmugu. Uskuge Jumalasse! Jumal õnnistagu teid!


Margus Veisveer
toimetaja

Õnnistatud Kristuse sünnipäeva

Kallid emad!

Kallid emad!



On olemas üks olevus, kellele me oleme kõik tänu võlgu - see on ema. Ükski siin maapeal õpitav tarkus ei suuda meile anda seda, mida suudab anda ema. Ema armastus on igavene.

Kallid emad - õnnistatud emadepäeva!

Ülestõusmise tunnistus

Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule (ap Paulus).

Kristuse ülestõsusmine surnuist ei ole väljamõeldis, ega müüt, laialt levinud eksiarvamus, vaid põhineb ajaloolistel faktidel, tõenditel evangeeliumitest, muudest kritlikest allikatest, mittekristlikest allikatest; kuid piiblis leiab sellest sündmusest mitmeid ülestähendusi, mille on pannud kirja erinevad piibli autorid. UT autentsus on ammu lõplikult tuvastatud. Jeesus on tegelikult eksisteerinud ajalooline isik UT alusel ja ka teiste viidete alusel. Kristuse ülestõusmisest kirjutavad kõik evangeeliumid, aga ka mitmed kirjad. Kõige pikem tunnistus pärineb apostel Pauluselt, kes kasutab selle üleskirjutamisel ka kronoloogilist meetodit ja loetleb need isikud, kellele Kristus ilmus (toodud üleval). Te leiate selle 1Kr ptk 15 ja salmidest 1-8.

Vahel inimesed ütlevad, et Jeesus oli meeltesegane mees, kes väitis ennast Jumala oleva. Piibel kirjutab Jeesuse arvamused endast: Mt 14:61-64, Jh 10:33, 20:29. Kuid kui keegi teeb avaldusi ja väidab enese Jumala olevat, siis selliseid väiteid saab kontrollida. Jeesus kinnitas, et ta on Jumala ainusündinud Poeg, lihakssaanud Jumal. Ja sel juhul on vaid kolm loogilist võimalust: a) ta valetas ja teadis seda: b) ta valetas, oli siiras eksija, seega oleks ta meeltesegane inimene; c) ta rääkis tõtt. Kui Jeesuse väljapaistev õpetus on erakordne, mis inimese poolt on välja öledud ja sageli on see võetud riikides aluseks ja kehtestatud reegliteks, eriti moraaliküsimustes. Kas selline õpetus võib tulla petturilt või hullult? Jeesuse teod tunnistavad, et ta polnud hull, pettur, ega tavaline inimene, vaid suur isik, keda me võime järgida. Jeesuse iseloom, oli lahke, kaastundlik, omakasupüüdmatu, ta ei haletsenud ennast. Vana Testament on ette kuulutanud Jeesuse tulekut ja risti löömise päeval täitus neist 29 ennustust, ühelainsal päeval. Kristus on ainus isik, kellest on ette kuulutatud sajandeid enne tema sündimist, mida ei ole ette näidata mitte ühelgi religioonil, ei moslemitel, hindudel, budistidel ega kellegil teisel. Jeesus ei saanud olla kaval pettur, et seda kõike ette ära organiseerida. Ettekuulutuste hulk teeb selle võimatuks. Näiteks ta ei saanud kuidagi valida oma sünnilinna või matmiskohta ja selle asjaolusid. Jeesuse surnuist ülestõusmine on kristluse nurgakivi. Kristus ei ole surnud. Ta elab. Ta on väga elav. Ta elab ka läbi kristlaste ja kristlaste sees oma vaimu läbi. Kui ta suri ristil, täitsid sõdurid kõik kohustuslikud protseduurid veendumaks, et ta on surnud. Kui keegi oleks tahtnud varastada ära Kristuse surnukeha, siis oleks tal olnud põhjust seda kõigile näidata, mitte vastupidi. Sest tema surmaihu näitamine lükkaks ümber Jeesuse surnuist ülestõusmise, kuid meil on täna ette näidata vaid surilina, mida nägi juba Johannes (Jh 20:8) ja uskus. Ja Jeesus ilmus jüngritele. Hallutsinatsioon (reaalselt mitteeksisteeriva välise objekti tajumine) esineb vaimse pinge all inimestel, kuid jüngrid ja juudid kes teda nägid ei kvalifitseerunud. Jeesus ilmus jüngritele 11 korral 6 nädala jooksul. Nende sündmuste äkiline lõppemine kinnitab UT usutavust. Viirastus võib kangastuda ühel inimesel, kuid mitte kunagi samal ajal kahel või enamal inimesel. Jeesus ilmus korraga ka umbes 500 inimesele. Hallutsinatsioonid on subjektiivsed, mille taga pole objektiivset reaalsust, vaimu ei saa puudutada. Kuid Kristus sõi ja jõi korduvalt koos nendega pärast tema ülestõusmist surnuist, tunnistajad said puudutada Kristuse ihu. Kristlased ei pea selgitama ülestõusmist teaduslike meetodite abil. Ainus, mida kristlased tegema peavad, on see, et nad peavad tunnistama ülestõusmist, mis on ajalooline fakt, mis juhtus. Ülestõusmine on ajalooline sündmus. Ja selle vahetu mõju on tohutu kogu maailmale. Täna me tähistame kristlaste suurimat püha - Ülestõusmispüha. Kus sajad miljonid rõõmustavad selle üle kogu maailmas, erinevast rassist, erineva sotsiaalse taustaga. Nende inimeste elud said muudetud usu läbi. See on nende isiklik kogemus. Jeesus võitis ära surma ja kõik need asjaolud, muudavad selle vastuväited absurdseiks, ebalogilisteks ja mitteusutavateks. Jeesus on ülestõusnud surnuist, ta on tõesti ülestõusnud!

Lisaks lugemist:

Kristuse esimesed sõnad: olge rõõmsad!
Ülestõusmispüha, tähtsaim kristlik püha

Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud surnuist.

Õnnistatud ülestõusmispühi!

Vaikne laupäev

Vaikne laupäev

Risti naelad

Suur Reede on Kristuse surmapäev. Kristus sureb meie eest ja toob meile lepituse. Jeesus ei surnud kellegi tundmatu pattude või inimeste pattude eest üldiselt, vaid just nimelt sinu ja minu pattude eest.

Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, viisid Jeesuse välja, et teda risti lüüa. Ja nad viisid Jeesuse Kolgata-nimelisse paika - see on tõlgitult Pealuu paik. Ja nad lõid Jeesuse risti. Aga kell oli üheksa, kui nad ta risti lõid.

Risti naelad



Jeesus löödi risti selliste naeltega. Tel Aviv University.




Lisaks lugemist:
Are these the nails used to crucify Jesus?

Suur Neljapäev

Suur Neljapäev, Jeesuse viimane paasasöömaaeg, Püha Õhtusöömaeg, ühtsuse päev enne kannatamist. Jüngrid valmistasid paasasöömaaja ja õhtul oli Jeesus koos oma jüngritega.

Jeesus murrab leiba ja pakub veini.

Jeesus einestab viimast korda koos oma jüngritega. Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: see on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!



Samal kombel võttis ta ka karika ja ütles: see on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.

Jeesus pesi jüngrite jalgu.

Ja õhtusöömaajal olles, tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle. Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis tal vööl oli. Peetrus ütles talle: mitte mingil juhul ei pese sina minu jalgu!



Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga. Kui ta nüüd nende jalad oli pesnud ning jälle lauda asunud, ütles ta neile: kui nüüd mina olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju.



Teener ei ole suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis te olete õndsad, kui te nii ka teete.

Jeesus annab armastusekäsu.

Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist!

Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.

Meie oleme osa Temast ja tema osa meist!