Niisiis. Jumal armastab kogu inimkonda, armastab iga inimest, armastab sind ja mind. Haavaarmid Kristuse randmetel ja jalalabadel on tõsine käendus sellele.
Vaadake, mida kirjutab inimene, mõistes ära Jumala armastuse enda suhtes.
“Ma eksin eesmärgitult Pariisi tänavatel kui omaniku kaotanud koer. Ühel, minu jaoks rõõmutul päeval, kui hinges oli talumatult raske, ma astusin üle ühe väikese kiriku läve, millist ma kunagi varem polnud märganud, sest ma leidsin end sellest rajoonist esmakordselt. Sisse minnes ja istudes poolhämaruses kõige viimasele pingile, ma mitte vabatahtlikult kummardasin pea ja hakkasin palvetama. Kui kaua mu palve kestis, ma ei mäleta, sest ma kaotasin ajataju, kuid see, mis ma üle elasin osaduses nähtamatu, kuid minu hinge jaoks reaalse Jumalaga, on võimatu kirjeldada.
Mõne päeva kuuldes teises juhuslikus kabelis ma kogesin veel suuremat Jumala lähedust, veel sügavamalt tundsin Jumala armastust, mis minule, langenule, hukkuvale patusele ilmus. Ma veelgi reaalsemalt elasin üle mulle tänini mõistmatu vaimuliku õnnistuse. Ma nutsin kibedaid kahetsuspisaraid ja hiljem – ei saanud peatada rõõmupisaraid.
See oli moment, kui taevas laskus maa peale ja veenis mind, et ma isiklikult olen Kristuse poolt lunastatud ja Jumala armastus on mulle andestanud. Siit alates Issand oli minuga ja mina Temaga ning kõigis elu olukordades Jumala armastav hääl õrnalt sosistas mu kõrva: “Vaata see on tee! Mine seda mööda!”
Oma maise teekonna lõpul ma tunnistan, et ei ole suuremat õnne minu jaoks, kui tunda Kristust ja teadlikult Teda teenida…”
Meid ümbritseva maailma tühjas askelduses inimhing võib märkamatult ilma Jumalat tundmata ja ilma Jumala armastuseta hinges oma elu ära elada. Ta võib isegi saavutada tähelepanuväärset edu kas teaduse, kunsti, poliitika või religiooni valdkonnas ja omada õigust uhkuseks oma saavutuste üle, kuid elu lõpetades, tunda ja oma surematu hinge sugavuses jõuda arusaamisele, et ta elas oma kallihinnalise elu tühjalt, kulutades selle asjatult, eesmärgitult ja mõttetult.
Meie maise elu õigustatuks ja mõtestatuks muudab usk hauatagusesse ellu, usk, mis põhineb Jumala igavesel armastusel, mis seob ühte nii ajaliku kui igavese, materiaalse ja vaimuliku, sest Jumala armastus oli enne kui muu sai alguse ja ta jääb püsima ka pärast seda, mil taevad raginal hukkuvad.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar