KAS SA LÄHED KOHTU ALLA

 

KAS SA LÄHED KOHTU ALLA

Paulus küsib otse: Või ei tea teie, et ükskord mõistavad pühad kohut kogu maailma üle?
Kristlik Mõttevõra küsib otse sinult: kas sa tead, et sa mõistad kohut? Teile ei ole sellest räägitud? Pastor ei ole jutlustanud. Piiblitunnis ka ei räägita. Ka pole seda kirjas kuskil. Kui teie seda ei tea, siis te võite vabalt arvata, et teie olete ka üks nendest, kelle üle peetakse kohut. Aga see on vale!
Tõenäoliselt tuleb see paljudele kristlastele üllatusena, tõsi, alles hiljem, kui nad taevas on. Parem hilja. Sest teile on räägitud, et kogu maailma üle peetakse kohut. Ilmselt on teile öeldud, et kohut peetakse ka teie üle. Kui nii, siis on teie usk mõttetu ja te surete nagu kõik teised. Milleks siis üldse Jeesust vaja, kui sinu üle kohut peetakse? Seda küsige nüüd oma kiriku vaimulikelt. Kui teie ei pääse, siis ei ole enam mõtet kirikus käia! Siis on ka Jeesuse veri raisku läinud, asjatult valatud. Siis tuleb tunnistada enamus UT valeks. Siis on ka Jeesus valetaja. Teie pastor valetab iga kord kui ta jutlustab. Jne, võite jätkata.
Õnneks see siiski ei ole nii. Aga vale räägivad kõik need kes väidavad, et kristlaste üle peetakse kohut.
Kirik on liiga kaua tõde varjanud, et segaduses - ja ei julge tunnistada, et nad tõesti on need, keda piibel väidab olevat ja nende usu tulemus on see, mis neile on rõõmusõnumi mõte, teistele aga komistuskivi. Selles küsimuses on palju vassimist olnud, liiga kaua, ent seda tuleb süüks panna kristlastele, kui nad ei julge rääkida kogu evangeeliumi. Kui nad seda ei julge teha, siis, nad on arad, aga argade ka valetajate koht ei ole taevas. (Il 21:8)
Miks seda peaks varjama?
Kas ei julgeta tunnistada et kristlane ongi piisavalt (!) õige, püha ja läheb otse taevasse.
See nõuab usutunnistuse üle vaatamist, sest seda ei ole kirjas, mille muutmine on ebamugav ja ebapopulaarne tegu. Nii püütakse olla pigem teiste kirikute meelt mööda, kes sama asja ei räägi. Võimalik, et kardetakse kaotada teiste poolehoid?
Mõni ütleb, et see pole üldse nii oluline teema. Lihtsalt kui räägime asja karmimaks, siis ega see ei tee kristlastele halba. Aga kui see ei ole oluline, siis, mis on üldse oluline rõõmusõnumi osa, kas ainult maine elumuutus? Milleks siis rääkida päästest? Siis ei ole kristlase tulevik millegi poolest parem. Sa lähed kohtu alla nagu kõik teised.
Mõned kirikud ei räägi päästest üldse. Sest nad peavad rääkima ka evangeeliumi täit tõde. Nende jaoks on Kristus isik, kes suri ristil ja tõusis üles ning sellega asi lõppeb. Miks? Täiesti mõttetu ja raisatud surm. Kui evangeeliumi ei räägita, võib kogudus ka laiali minna. Evangeelium ei ole üksnes jõululapse sünd, vaid see kõik, miks see aset leidis ja mida inimkond sellest võitis. Evangeeliumil on mitu tahku. Esmalt elumuutev, mis kristliku maise elu täidab, ent see on medali üks külg. Teine asi on igavene elu. See ei ole igavene elu lisa klausliga äkki sul veab, vaid kindel tõendus, et sa oled põrgust päästetud! Kuid mitte ainult, sa oled püha, kes ükskord mõistab kohut kogu maailma üle! Sa oled päästetud ka kohtu alt. Kõiki, kes Jeesust vastu ei võtnud või ei võta, nende üle peetakse kohut, kus nende teod siis kas räägivad nende kahjuks või kasuks ning häda neile, kui nad ei tee piisavalt pingutusi maises elus! (Il 20:12) Kuid sina oled armust päästetud! Sinu heateod ei loe (neid ei võeta arvesse), vaid loeb see, mida Jeesus tegi sinu heaks ja kas sa usud Jeesust. See on rõõmusõnum, sa oled Jumala laps, ostetud välja, laitmatu, Il 14. Sa valitsed kuningana, Il 20:6. Sa saad istuda Issanda kõrval (Il 3:21) ja samuti kohtu ajal, kui mõistetakse kohut kogu maailma üle, (Il 20:4), oled sina üks nendest, kes troonil istub ja kohus on antud nende kõigi kätte. Sina oled õnnis ja püha, Il 20:6. Ja isegi see pole veel kõik, pärast kõike seda sa hakkad valitsema uuenenud maal. See on igavene elu, mis ootab ees iga kristlast, kes saab päästetud.

JUMALA NÄO OOTUSES (OTSINGUTEL)

"Mis jumal see selline on?!"

Advendi ajal on meie fookus suunatud Suure kuninga tulekule ja inimesed otsivad Jumalat. Kristlased räägivad Jeesusest. Nad räägivad Jumal on armastus. Nad kuulutavad seda juba sajandeid. Nad on seda üha rohkem tegemas, kui te vaatate ringi.  Enamasti te kuuletegi sõnumeid: Jumal on armastus.

Kuid mil viisil seda mõistavad need kes ei usu Jumalat?

Kuidas Jeesus on vastu võetud? Mis mõju see avaldab? See on viinud naiivse jumalani. Sentimentaalse, härdameelse jumalani, kergeuskliku jumalani, kes hoolib inimesest vaatamata kõigele mida see teeb või ette võtab oma elus. Selline, naiivne pilt, kas pole? Kristlased on loonud Jumalast sellise kujutluse. Mitte maailm. Mitte uskmatud.

Seetõttu inimesed ei saa aru, mis jumal see selline on. Nad ei võta Jeesust vastu. Seetõttu! Sest inimesed ei otsi lihtsameelset jumalat, kergemeelset, vaid õiglast jumalat!

• Keegi ei kujuta ette, et te auto varastatakse ära ja politseinik ütleb, pole midagi, see leiti üles, ma armastan kõiki. Võta nüüd oma auto ja mine rahuga. Kas see oleks õiglane?

• Keegi ei kujuta ette, et teie tööandja jätab teile palga välja maksmata, aga töökaitse inspektor ütleb, riik hüvitab selle, pole midagi, me armastame teid kõiki.

• Keegi ei kujuta ette, et keegi pekasab teid oimetuks ja kohtunik ütleb, te olete juba terveks saanud, minge rahuga, nüüd on juba kõik hästi, me armastame kõiki inimesi.

Aga just nii see kõlab, kui öelda kannatanule, Jumal on armastus, ta armastab kõiki. Ega ikka ei ole küll! Jumal on õiglane, mitte kõike lubav ja kõiki uskuv.

Mida kristlased jätavad rääkimata?

Kui hulljulge noor juht teeb autoavarii ja tema sõbrad hukkuvad selle tagajärjel, siis sa ei saa nõustuda sellega, et Jumal on armastus. Kui kristlane lohutab, Jumal armastab sind, kes sa põhjustasid selle õnnetuse. Mida asja, ütlevad inimesed? Kui Jumal armastab, siis miks minu lapsed pidid selles õnnetuses hukkuma? Sest neile on väidetud, et Jumal armastab. Järelikult on põhjust arvata, et Jumal ei põhjusta õnnetust ja valu. Ta armastab kõiki neid noori, et kaitseb neid, ...oot? Miks nad siis hukkusid? Miks Jumal siis juhti ei takistanud? Kui ta armastab, siis ta peaks täitma kõik meie vajadused. Kokkuvõtlikult - Jumal armastab, siis see tähendab teha meie lapsed õnnelikuks. Ja õnnelik tähendab, et Jumal pidi ära hoidma selle õnnetuse, tegema, tooma meie lastele õnne.

Teisisõnu öeldes, Jumala armastuse mõte on kaitsta meid õnnetuse eest. Ta ei tohiks lasta neid õnnetusi juhtuda. Veel enam, peaks tähele panema mis meid õnnelikuks teeb. Jumala asi on kannatusi ja õnnetusi meist eemal hoida, et me kõik võiksime saada ja elada õnnelikult.

Paraku sellise moonutatud pildi loomine loob Jumala armastusest väära ettekujutluse -ebajumala. Justkui ta peab meid hoidma, jälgima, teenima, tegema õnnelikuks. Kui ta seda ei tee, siis me laseme ta lahti. Vallandame ta. Sa oled vallandatud! Ma ei taha Jumalat, kes minust õnnetusi eemal ei hoia.

Kui Jumal on armastus, siis me loobume Jumalast.

"Kui Jumal laseb midagi sellist juhtuda, siis kuidas ta on armastus?" 

Nii inimesed mõtlevad. Sest kristlased räägivad kogu aeg: Jumal on armastus. Pole ime, et Jeesuse sõnum ei jõua inimesteni. "Ma tean küll," ütleb inimene. Aga mul on oma arusaam jumalast. Teie Jumal on imelik. Kui te ütlete et ta on armastus. Jõulude ajal kohtab seda igal pool.

See on vägagi erinev arusaam ja mõtteviis Jumala armastusest, mida piibel ütleb et ta on. Sest piiblist me näeme juba kõige alguse aegadest alates, et ta laseb tulla kannatusi, valu, õnnetusi, karistab, surmab ja kõike, mitte ei paku üksnes kaitset, õnne ja rõõmu.

Milline on sinu Jumal?

Uskmatud ju ei väida, et Jumal on armastus. Seda teevad kristlased. Sest kogu piiblist me näeme et Jumal ei ole naiivne, rumal, kergeusklik, sentimentaalne, vaid ta on püha ja õiglane. Kuid ta pole kuri. Kui ta seda oleks, siis talle ei läheks korda inimeste kurjus. Ta poleks hävitanud kurje inimesi linnade kaupa. Ta on seda korduvalt teinud. Miks? Sest Jumal on hea. Isegi Jeesus ütles inimestele, miks sa nimetad mind heaks? "Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal" (Mk 10:18)

Inimesed saavad kogeda Jumala armastust. Aga see ei tule niisama kergelt. Hea Jumal ei hooli halbadest, kurjadest, mõrtsukatest, ülbetest, uhketest, sest ta ei ole inimest selliseks loonud. Hea Jumal lõi inimesed headeks - oma näo järgi, ent andis neile ka vabaduse ise otsustada, kas teha head või kurja.

Jumal ei räägi halbadele ja kurjategijatele: ma armastan sind (nagu kristlased: Jumal  armastab sind). Vaid ma karistan sind! Sa oled selle ära teeninud! Sa pead vastutama oma tegude eest. Kui sa oled midagi halba teinud, siis sa pead selle heastama. Sest ma ei oleks hea ja õiglane Jumal, kui ma seda ei nõuaks! Sul on võimalus meelt muuta. Mul on selleks ka lahendus.

Kuidas analüüsida taevaste kogemist?

Mida saab ja kuidas hinnata nn taevaste kogemist?

Esmalt, mida sellest kirjutatakse? Vaata, Issanda, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik, mis seal on, kirjutab VT. 5Ms 10:14, samuti 1Kn 8:27, 2Aj 2:5, 6:18 ja 36 ptk 23 salm et "Issand, taevaste Jumal", aga ka Esr 1:2. Ent Nehemja märgib, et "Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik mis selle peal on" (Ne 9:6) Salmist kirjutab, et "Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma" ptk 57:6, 12 ja 68,34 jpt salmid, milles igal poole märgitakse taevastest.

UT ei vaiki seda maha või ei ole selles küsimuses kuidagi jätnud meid teadmatusse, nt apostel Paulus märgib seda oma kirjades. On arusaadav, et vana maailm saab hästi aru, millest jutt käib. Paremini kui meie siin infoühiskonnas, kes me arvame, et taevas lõpeb seal, mida me saame näha füüsiliste silmadega. See ei vasta tõele. Sellest mõned näited allpool. Ent enne seda, nt Paulus kirjutab efeslastele, kes nõudsid tarkust ja olid selle edendajad, et Jumala mitmekülgne tarkus saab teatavaks koguduse kaudu (ehk siis kristlaste) taevastele valitsustele ja meelevaldadele. Ta ei ütle siin taeva valitsusele (ainsuses), vaid taevastele! (Ef 3:10). Mees teab, millest mees räägib. Samas pöördumises ta kirjeldab veelgi enam, ta ütleb: "kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste (! ps), et ta täidaks kõiksuse. See on ikka väga selgelt kirjas. Heebrea kirja autor kirjutab taevastest. Nii et üks asi on Taevas, kus on Jumala troon ja tema pühad, päästetud koos Jeesusega, hoopis iseasi on taevad enne seda dimensiooni. Piibel teeb sel vahet ja nii oleks ka meil kummaline seda tõika ignoreerida, arvata, et kõik on üks sega puder ja kapsad, eriti veel siis, kui me puutume kokku nähtustega, praktikaga, sündmustega, mis selles valdkonnas sageli aset leiavad. Kristlastena me teame seda, aga me peame ka aru saama ja vahet tegema, mis ja kuidas asjad on seatud.

Tulles tagasi nende näidete juurde, mis UT sisaldab, siis mõned näited lühidalt.

Esmalt, Peetrus.

Paljud teist teavad Peetruse keskpäeva nn katuse sündmust. Kes ei tea, siis selle kohta saab lugeda Apostlite 10 ptk. Piibel kirjeldab, et Peetrus läks palvetama ja siis sündis, et ta oli nagu endast ära. Nägi laskuvat anuma, mida maa peale lasti ja ta pidi sealt sööma, kuid keeldus. Teadupärast juutidel on toidu osas ranged reeglid ja ka Peetrus järgis neid kui juut, ometi kuulis ta siis lisaks nägemusele häält, mis ütles: "Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!” Ning lõpuks ta sõi. Mida siis sellest arvata?

Esiteks Peetrus oli endast ära ja see tähendab ilmselgelt, et ta ihu oli küll katusel, aga hing rändas, mille pilti siis antud koht kirjeldab. Kas Peetrus oli surnud? Ei, ta ihu elas, järelikult vaim oli temas. Küll aga ta ei kontakteerunud füüsiliste meeltega ehk ta hing oli kehast väljas. Selles kohas me ei saa teada, et ta kõht sai täis (vastupidiselt toiduimed viie või nelja tuhande inimese toitmine, "Ja kõik said kõhud täis." vrd Mk 6:42 vs Ap 10:10), seega tegemist oli hingelise kogemusega, kus hing oli nagu endast ära, kehast väljas ja midagi toimus, mida silmadega ei olnud kõrvaltvaatajal näha. Fakt, jääb faktiks. Peetruse hing käis taevastes dimensioonides ja sealt anti talle kindlad juhtnöörid, mille tagamõttest mõnel teisel korral, miks seda oli vaja talle selgitada.

Teiseks, Stefanos.

Piibel kirjeldab Stefanose hukkumist ja taevastest läbi minekut kus Stefanos nägi suisa Taevast. Kõrvaltolijad seda ei näinud. Kuidas ta seda sai näha, kui piibel seda välistab. Asi on nimelt selles, et Stefanos ei kogenud hinge rändamist vaid vaim hakkas ihust eemalduma. Teadupärast kui inimene sureb, siis lahkub inimesest mitte üksnes hing, aga ka vaim! Kuivõrd Stefanos oli täis Püha Vaimu ja ta võeti vastu Taevasse, siis ilmselgelt Jumal tahtis selle sündmuse läbi talletada, et Taevas on tema ja ta poeg ja tema poja läbi/tõttu toimub Taevasse minek. See sündmus, kirjeldab mis juhtub usklikega, kui nad surevad või nende hinge ja vaimuga, kui nende maine ihu jääb siia maha. See on vaimne "rännak", kuid kust ei ole tagasiteed. See viib otse Taevasse, mitte taevastesse sfääridesse. Niisiis, Stefanos vaatas üles ja nägi Jumala kirkust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel. See on koht, kuhu saavad kristlased. Ja ta ütles mida? "Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!" ja ta suri.

Selline "pikema loomuga" läbi surma minek. Kuid pane tähele, ta ei ütle, võta mu hing vastu, vaid ütleb, võta mu vaim vastu. Taevasse saavad need, kellel on vaim. (Lisaks hingele vaim. Loomadel ei vaimu! Jumal on vaim ja inimeses on osa tema vaimust ja me oleme vaimolendid. Suhtlus Jumalaga toimub samuti vaimu läbi, mitte hinge abil. Hing on lihtsalt vahend, mis on vaimu avaldusi teostab.) Nõnda, Jumal tegi puust ja punaselt ette, kuidas asjad käivad. Et meil oleks need teada, mis saab usklikest, - päästetutest ja meil ei oleks selle suhtes teadmine, tarkust taevastel ka vahet teha.

Kolmandaks, jüngrid.

Piibel kirjeldab Jeesuse kirgastamise juhtumis taas taeva kogemist. Vaatame põgusalt ka seda sündmust. Seda kirjeldatakse läbi mitme jüngri kes olid samal ajal koos Jeesusega. Seetõttu on see eriti autentne. Mis seal siis juhtus. Jeesus läks jüngritega üksildasse paika ja ühtäkki jüngrid nägid kuidas Jeesuse pale hakkas kiirgama (ilmselt siis helendama, valgust peegeldama vms), sõna sõnalt: ta pale säras otsekui päike. Ei saa öelda, et me oleme kuskil oma füüsiliste silmadega näinud midagi sellist, et kellegi nägu lausa särab ja isegi rõivad said valgeks. See on ilmselge Jumala väe kohaloleku märk. Kuid edasi kirjeldatakse, et Peetrus hakkas rääkima Jeesusega, seega oli ta mitte endast ära, vaid nö täie mõistuse ja teadvuse juures. Enne seda nad ilmselgelt nägid/kuulsid oma füüsiliste silmade ja kõrvadega Eeliat ja Moosest, sest vastasel korral ei oleks nad nendega (Eelia, Mooses) rääkinud. Seega võime öelda, et asi oli otsekui 3D kinos. Jüngrid nägid Eeliat, Moosest, kes teadupärast peaks ju olema/asuma Taevas, ent ühtäkki näitasid ennast kõigile paigas viibinud isikutele ja mida veel (!), toimus kõnelus, nagu nõupidamisel. Kõik nägid kõiki ja said kuulda millest teised rääkisid, ainus, keda seal näha ei olnud oli Jumal ise. Ent tema kohalolu oli täiesti kindel. Kui Peetrus ütles, et teeme Eeliale ja Moosesele ka lehtmaja (lehtmajade pühal oli kombeks neid kergehitisi teha), siis korraga Jumala isa ütleb kuuldavalt välja (nii et kõik Teda kuulevad, aga ei näe teda! pilv varjab): "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Teisisõnu, poisid, ärge siin mingit tsirkust korraldage, vaid pange tähele mida Jeesus teeb ja kuulake teda. Ühesõnaga, Peetrus võis tummaks võtta küll, kui kuuleb, kuidas Jumal temaga räägib ja talle sõnad peale loeb. Ühest küljest üsna naljakas, teisest - tõepoolest, mehed, saage aru asja tõsidusest. See ei ole siin enam mingi traditsioon, mida te rutiinist korraldate kord aastas, vaid Jumalal on käimas reaalajas konkreetne plaan, millega teil oleks kohe mõistlik ühineda, esmalt ennast kurssi viia! Antud näite puhul ei ole tegu ei hinge rändamise ega vaimse nähtusega, vaid suisa reaalse Jumala väe avalduse ja isikute ilmumisega nii, et see on inimeste füüsilistele meeltele tajutav. Miks? Sest esiteks toimus nö Jeesuse "seadistamine" (kui nii võib öelda), teiseks ka nõupidamine kõrgeimal tasemel, millest isegi Jumal võttis osa peale nende, kes olid eelnevalt Taevasse võetud (ehk siis Eelia, Mooses).

Kokkuvõtteks me võime öelda nendes küsimustes on mitmed dimensioonid, kuidas need siis avalduvad, selle põhjal me saame neid nähtusi või nähtut ja kogetut süstematiseerida/klassifitseerida laias laastus, kas hingeline elamus, vaimne või füüsiline ent Jumala väe mõjujõul toimunud sündmus. Ei ole siin mingit saladust, maagiat, selgetnägemist, demonismi, millega inimesi eksitatakse omakasu tõttu ja need inimesed on põrguteel, vaid piiblis on väga selgel välja joonistatud ja meile arusaadavad taevased sündmused, millel saate vahet teha,  - ja tulebki teha! Siin ei ole mingit trikki.

Vaimne maailm on väga reaalne ja inimene saab peamiselt hingelisi kogemusi (endast ära, hinge rändamine, unenägu, okultism, koomas, jt), kuid üldjuhul neil ei ole midagi pistmist Taeva kogemisega. Taevast ei ole tagasiteed. Piibel kinnitab seda. Kes on kord vastu võetud, see ei saa sealt siia tulla nö ringi kolama, ega ka vastupidi mitte, sinna ei pääse kui vaid Jeesuse kaudu. Kui Jeesus kedagi viib ja tahab näidata Taevaseid kohti või suisa Põrgut (kõike seda on esinenud), siis see on Tema otsus, inimene ei saa seda esile kutsuda. See on üksnes Jumala käes. Kõik väited, et "ma käisin Taevas", sest olin endast ära, toimub  tegelikult taevaste dimensioonis mitte seal kõrges kohas, mida piibel tunneb kui Taevas, kus on Jumala troon, tema pühad sh päästetud. Seetõttu te saate neid asju hinnata ja teha õiged järeldused.

UT leiab ka teisi näiteid taevaste kogemistest, kuid meil on vaja aru saada, mis need on, mis asjaoludel ja siis me saame neid tõlgitseda, mitte enesele hukatuseks nagu esoteerikud, okultistid, maagid või nn sensitiivid asja inimestele serveerivad ning selle läbi hukutavad palju hingi; vaid ikka nii, nagu Jumal on asjad seadnud ja me mõistaksime tema loomingut ja meie kohta selles. Nii et kõik kes väidavad, et nad on paradiisis käinud, ei vasta tõele, see on vaid medali üks külg. Jumal on loonud taevad ja selles on oma süsteem, kord, aga üks on neist kõrgem koht, see on Taevas.

Viletsused

Viletsus toob päevavalgele meie tõelise või väära pöördumise Kristuse poole. Jeesus selgitab: "Ohakate sekka külavatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks." See on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab, aga temal ei ole juurt eneses, vaid ainult üürikeseks, kui viletsus ja kiusatus tuleb sõna pärast, taganeb ta varsti.

Huvitav meetod, mis võimaldab eemaldada terad sõkaldest, kas pole? Viletsused võivad olla Jumala plaan meie elus, kuna need võimaldavad inimesel paremini fokuseeerida Jumalale, mille tulemusel ilmneb Jumala võimekus ja au, kui ta inimest aitab. Peetrus kirjeldab: "Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütust." Kui paljud siin ütlevad: oh Jumal, mul on hea meel, et sa lasid mulle viletsust tulla. Enamus ei mõtle nii, sest nad on inimesed. Aga Jumal testib, uurib läbi, kuidas me suhtume viletsusse, kas me taganeme või me hoiame enam Jumala poole ja mõistame, et seegi on arm Jumalalt, mida tuleb vastu võtta tänuga. Mitte et leppida olukorraga, vaid aru saada Jumala plaanist. Iiob ütles: Jumal on andnud, Jumal võtab, Jumala nimi olgu kiidetud.

"Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse," 5Ms 8:17, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks. Jumal lubab meile tulla varandust samamoodi kui ta lubab meile viletsused, sest enamus meie viletsusi on ette nähtud meie hinge valmistamiseks, pühitsemiseks. Jumal testib mitmel viisil meie usku, ka raha küsimuses. Kui sul on kõik hästi, siis, kas su vaim on valmis ja usk jääb alles, kui sinult enam midagi pole võtta? Kas sa jääd kindlaks. Oled sa selles täiesti kindel? Sest kerge on uskuda, kui sul läheb hästi, aga mida sa teed siis, kui sul pole enam materjaalset kindlust. Jumal tahab teada. Kõiki suuri usumehi katsutakse läbi. Kui ei usu, siis loe piibllit. Kõik on läbi testitud. "Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on endale valmistanud palju valu" kirjutab Paulus Timoteosele, 1Tm 6:10.

Jeesust on nimetatud valude meheks, kes haigustega on tuttav; mitte et ta ise oleks olnud pidalitõbine, vaid ta mõistis, mida tähendab olla haige ning mida toob tervenemine. (Loe lisaks Psalm 17). Kui meid tabavad viletsused, siis Jumal soovib mida? Jumal soovib, et me oma viletsuses pöörduksime abi ja lohutuse saamiseks mitte inimeste poole, vaid vahetult Jumala poole. "Hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!" (Ps 50:15) Ütle Jumalale, see rahakot on küll minu oma, aga see, mis seal sees on, tuleb tänu Sinule! Mina olen Sinu oma ja ka see on Sinu oma. 

Kristlane ei alistu viletsusele. Suured viletsused tavaliste inimeste elus on teinud neist suured jumalamehed. Viletsused teevad vaimuliku inimese hinge ja vaimu veel puhtamaks ja pühamaks ning suhte oma Jumalaga selgemaks kui kunagi varem. Inimene õpib Jumalat paremini tundma. Aga uskmatu veel julmemaks, tõrjuvamaks ja kurjemaks. Seetõttu viletsus ei lahuta kristlast Jumala armastusest. Miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest. Hakka Jumalat tänama ja kiitma!

Kes on temale kuulekad

Jumala juures ei või olla alistamatut orja ega isemeelset kristlast. Kristlastele, kes ei ole temale kuulekad, kuid kes end kuulekaks peavad, te esitab otsekohese küsimuse, mis te ütlete mulle Issand, aga te ei tee seda, mida ma olen teid käskinud. Tõeline Jumala järgija kuuletub ja teeb selle järgi täpselt. Ilma sõnakuulmiseta, samuti ilma usuta, ei ole võimalik olla Jumalale meelepärane. Kui meie usk ei ole juhtinud kuulekusele, siis meie usk on surnud. Jumal, kes kristlase on vaimust uuestisünnitanud, ei jäta teda ilma vaimse juhendamiseta. Jumal kasvatab kristlast. Tema kasvatusmeetod on äärmiselt lihtne ja praktiline, aga mõjuv. See ei erine vanemlikest meetoditsest laste kasvatamisel. Oma vaimulikke beebisid kasvatab Jumal samamoodi kui lapsevanem oma maiseid väetieid - näitab ette, räägib, kui vaja siis manitseb, nuhtleb, karistab ja lohutab ning andestab.

Piibel kirjutab: "Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda ta ka karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab. Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata? Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, te olete sohilapsed ja mitte pojad. Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada?" He 12:5-9.

Jumal avab meile Tema karistuse ja vaimuliku distsiplineerimise eesmärgi: "Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest. Üksi kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust, aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud."

Lihased vanemad, karistades lapsi oma äranägemisel, mitte alati ei juhindu õigetest motiividest, lubades viha ja mitmesuguseid kapriise laste kasvatusel. Milles on siis kasu? Et kristlased saaksid aru ja osa Jumala pühadusest ja nende elu võiks korda minna, areneda pühaduses ja olla püha. Teades, et kõik ühtlasi tuleb heaks, kes Jumalat armastavad, kes Jumala kavatsuse kohaselt on kutsutud olema pojad ja tütred ja juhitud. Jumal karistab meid meie kasu pärast. On väga kurb, kui me karistame oma maiseid lapsi, aga need teevad ikka kurja. Veel kurvem, kui Jumala lapsed pole talle kuulekad ja Jumala manitsused ja juhtimine ei lähe inimesele korda ega juhi meid lähemale Jumala armastusele ja pühadusele, mis on Jumala iseloomujooned. Jumala armastus ja distsipliin on kool, kuhu uuestisündides vastu võetakse ja see kestab maise elu lõpuni. Jumala tahe on püha, õnnistav, täiuslik ja seetõttu võib sellisele tahtele kuuletuda, seda täielikult usaldada.

Seepärast ükskõik, mis sinuga ka ei juhtuks, kui sa järgid Jumala tahet, oled kuulekas jumalalaps, pane tähele! "Hoia ennast ja ole rahulik, ära karda ja su süda ärgu mingu araks," kirjutab Jesaja 7:4. Ta võib öelda vahel ka "ära palu selle rahva eest tema heaks!" Aga ta ütleb veel "Kas te olete ilmaasjata nii palju kogenud?" Gl 3:4.

Kuum ülistus

Piibel kirjutab, et Jumal ütles Moosesele: "Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!" Mooses oli karjane. Ta jalatsid olid sõnnikuga koos.

Aga seda võib juhtuda ka ülistuse ajal!

Jumalik seep

Kuidas seep teeb vahet nahal ja mustusel? Ta ei teegi. Seep ei tea mitte midagi meie nahast ega sellest, mis on mustus. Ainus asi, mida seep teeb on see, et ta eraldab erinevad ained üksteisest ja "hoolitseb" selle eest, et need – bakterid ja nahk jälle kokku ei liituks, liimuks, kleepuks. Seda teeb seep!

Mõned inimesed ei kasuta seepi, sest nad arvavad, et käsi saab puhtaks ka ilma seebi abita. Pilaatus pesi sümboolselt oma käed puhtaks pärast otsust anda Jeesus juutidele risti lüüa. Kuid veega.

Isegi mitte puhta veega ei saa käsi hästi pesta, kuna vee pindpinevus on ebasoodne. Efektiivne on see siis, kui pesemise tulemusel vesi tungiks bakterite ja naha vahele ning eemaldaks mustuse. Kuna aga veemolekulid on omavahel tugevasti ühenduses, ei taha need mustuse alla või bakterite ja naha vahele tungida. Selles kohas tulebki appi seep. Kuidas? Seebi molekulid kahandavad pindepinevust. Kõik on pannud nõela vee peale, kes seda trikki ei tea! Aga pane vette natuke seepi ja nõel vajub kohe põhja, ta ei jää veepinnale ujuma. Sest vee kandev kile on kadunud. Seebivesi tungib hästi kahe pinna vahele, milleks siis on mustus ja nahk. Käte hõõrumine aitab sellele kaasa! Samal põhimõttel töötab ka pesumasin, millel trumli pöörlemine aitab mustuse riiete küljest lahti. Seebimolekulid kinnituvad ühe otsaga rasvatilga külge, samal ajal teine ots on vees. Seega hoiavad seebi molekulid osakesi nahast teatud kaugusel, et vesi saaks neid ära uhtuda.

Kristlased kasutavad väljendit "pestud Jeesuse veres," mis sisuliselt tähendab, pestud Jumala seebiga. See on ühest küljest Jumala garantii, et see seep on tõhusaim, teisest küljest tähendab see seda, et "mustus", milleks siis on patt, eraldatakse inimese ihust piltlikult nii, et püha veri tungib patu ja inimese vahele ning see uhutakse inimesest maha. Mustust saab eraldada seebi abil, pattu saab eraldada vere abil. Kuid mitte igasuguse vere abil. Üksnes selleks ette nähtud ohvri vere abil, milles siis väljenduski Jumala plaan ja Jeesuse surma minek iga inimese eest, et nad võiksid saada päästetud ja olla Jumalaga lepitatud ning elada rahus Jumalaga. Nii et siis üks asi on patust puhtaks pesemine, rituaal, mida tegi Pilaatus juutide kombe kohaselt, kuid mis teda ei lunastanud, teine asi on inimeste puhtaks pesemine patust, kus Jeesuse kalli verega eraldatakse patt inimesest lahti ja uhutakse eemale ning patul on juba raskem inimese külge kleepuda, sest Püha Vaim pühitseb inimest, kui too hoidub pattu tegemast ning hoiab Jumala poole.

Mõnikord ütlevad inimesed, milleks meile Kristus?! Kõik religioonid pakuvad puhtaks pesemist. Omamoodi on neil ka õigus, ainult et see lahendus on puudulik. Sest need põhinevad inimese meetodil, pesu ilma seebita. Kuid selleks et inimene saaks puhtaks Jumala ees ja ei sureks, peab ta kasutama Jumala lahendust - „jumalikku seepi“. Sest üksnes Jumala poolt pakutud lahendus puhtaks pesta sobib ja vastab Jumala kõrgele standardile. Kõik seebimüüjad lubavad, et nende seep peseb kõige puhtamaks. Mõni aga ütleb, milleks seepi? Jeesus ütles Johannese ristimise kohta, et see on vajalik ja lasi ennast ristida, sest see on meeleparanduse märk. Märk sellest, et inimene tahab pesta ja puhtaks saada, kuid sisemine puhtus ei kao välise pesu abil. Inimene on patuga tihedalt kokku kasvanud. Inimene vajab sisepesu. Sisepesu on võimalik vaid vahendiga, mis sobib kokku inimese loomusega, samade elementidega, millest koosneb inimene. Kui inimest pesta Jeesuse verega, alles siis ta saab puhtaks seespidiselt.

Mõned ütlevad, „jube küll, teil on verine usk“. Ütleks siis nii. Et see „jube veri“ voolab ka ütleja rinnus, mitte vähem ehtne veri ja kui seda verd enam ei voola, siis pole ka elu. Veres peitub elu. Veres peitub inimese hing. Kui inimene sureb, siis öeldakse, et ta heitis hinge. Täpselt nii ongi. Kui inimene vaimselt on surnud, siis ometi on temas see veri, mis voolab. Inimene ei koge Jumalat, ei usu Jumalat, aga sellele vaatamata voolab temas veri. Pesuks tungib Jeesuse veri puhastama ja eraldama inimesest vaimset mustust, mida veega ei pese. Kuhu vesi ei ulatu ega tungi. Kandevõime segab. Kui inimeses on veri, siis tuleb inimese vaimu puhtaks pesta vere abil. Kuid see veri peab olema püha ja laitmatu. Kuivõrd Jeesus oli patuta, siis tema veri on just see – püha - mida inimene vajab, et puhtaks saada südamelt. Uusünd on ainus lahendus. See ei ole ajupesu. See ei ole ka välipesu, milleks on Johannese ristimine. See on sisepesu, Jeesuse veri eraldab mustuse ja ei lase sellel enam kleepuda inimese külge. Inimene on uuestisündinud. Ta saab suhelda Jumalaga. Ta saab aru Jumalast. Ja ta elab koos Jumalaga.

Nõnda siis. Jumal mõtles välja uue päästeplaani kogu inimkonnale, ja kes tema seepi ei kasuta, need puhtaks ei saa. Kahju küll, aga nii see on. Tema poolt on plaan ja seep, meie poolt on valik, kas me võtame vastu tema seebi ja kasutame puhtaks saamiseks või mitte. Või loodame ikka veel oma jõule või otsime mõnda teist seepi ja ebajumalat või loodame vee peale ning ütleme „Milleks meile verd on vaja?“