KEDA JUMAL VIHKAB

"Kus teie Jumal nüüd on, et see juhtus?" suhtumist näeb internetist iga päev, eriti Facebooki kommentaariumis. Inimeste eludes juhtub õnnetusi, kannatusi. Jumal ei kaitse ateiste ja agnostikuid. "Ma ei usu, sest Jumal lasi surra." Selline on jumal inimeste ettekujutlustes, mitte nagu piibel kirjeldab.

Milline arusaam Jumalast

Jumal ei välista kannatusi, aga selline Jumal ei meeldi inimestele.

Inimesed on ise loonud vildaka ebajumala oma mõtetes, oma kujutlustes. Kui aga vähegi uurida, siis avastab üsna ruttu, et meie mõttepilt ei lähe kokku tegeliku olemusega, milline Jumal on. Enamus ebajumalaid ongi inimeste kujutlustes neile õnne toojad. See oli juba vanasti nii, igaks eluvaldkonnaks oli inimestel oma jumal, kes pidi tagama õnne ehk olema inimestele meelt mööda. See ei ole muutunud. Inimesed ootavad Jumalalt õnne. Mida Jumal peab neile tagama! See on manipulatsioon. Kuid Jumal on selline nagu ta on, nagu ta Moosesele ütles, "Ma olen see, kes ma Olen!" ja Mooses ütles ""Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde". Inimese asi on välja uurida, milline Jumal on. Arvamisega ei jõua Jumala olemusele kuigi palju lähemale. Inimesed arvavad, et Jumal on armastus, nagu kristlased ühtelugu korrutavad, kuid see on tundeline! Seetõttu pole mingi ime et need, kelle lähedased surevad vähki või hukkuvad, ei suuda leppida. "Väidetavalt pidi ta olema armastav Jumal?" ütlevad nad.

Mis toimub tegelikult

Vana Testament kirjeldab läbi sündmuste üsna ühemõtteliselt, mida Jumal peab väärtuslikuks. Selle läbi me võime teda rohkem tundma õppida. Te leiate šokeerivaid nüansse, kui piiblit rida realt lugeda. Kui te valite endale meelepäraseid asju, on need kui rosinad, mitte rosinasai. Taavet kirjutas, maitske ja vaadake, et Issand on hea! Seetõttu siit või sealt sirvides võime luua vale ettekujutluse. Kui aga süveneda kogu raamatusse, siis võib avaneda terviklik pilt. Milline on tervikpilt Jumalast?

Jumala armastusest kirjutab Uus Testament, aga sealgi üsna vähe. Kui te uurite apostlite tegude raamatus jüngrite elu, leiate samuti üsna karmid sõnad. Parandage meelt, hüljake ebajumalateenistus, te olete patused, jne-jne. Üsna vähe armastust. Kui piiblis on üle 30 000 kirjakoha, siis Uues Testamendis saja ringis kirjutab armastusest. Seda on imevähe! Vanas Testamendis on Jumala armastusest vaid mõned salmid.

Piibel kirjeldab, kuidas Jeesus suhtles ühe noormehega, kes tundis käske, kuid ei olnud kogenud Jumala armastust ega saanud sellest jutust aru mitte midagi. (Mk 10:21) See ei jõudnud talle kohale. See ei ole muutunud ka täna.

Kristlased räägivad inimestele Jumala armastusest, aga need ei saa sellest midagi aru. Nad pole seda kohanud.

Selleks et mõista, mida üldse tähendab "Jumal on armastus," peab inimene ise Jumalat kogema. Te võite rääkida inimestele tuhandeid kordi, et Jumal armastab sind, aga see ei toimi, tühi jutt. Seepärast Vana Testament on kahtlemata väga vajalik osa ka täna, mis aitab Jumalat lähemalt tundma õppida. Kes ta isik on.

Muide, see on põhjus, miks ei kasva kogudused. Kus räägitakse ilusat juttu. Mitte seda, mida Jumal tahab et me inimestele ütleksime. Räägitakse kõike seda, mida inimestele meeldib kuulata, mida need kuulda tahavad. Välditakse tõde või ei räägita avalikult.

Oma vahel öeldes

Jumala armastusest saab rääkida nende vahel, kes sellega on kokku puutunud. Jeesuse jüngrid rääkisid üsna vähe Jumala armastusest, kui siis isekeskis. Johannes suisa ütleb välja järgmist, et kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Jumala armastust. Kogu maailm armastab iseennast, aga mitte Jumalat. "Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat," kirjutab Johannes. (1Jh 4:8) Piibel kirjutab veel seda, et need kes on saanud aru mida tähendab Jumala armastus, on "kohustatud armastama üksteist", s.t mitte kõike ja kõiki. Sest sellest poleks kasu. Kuna Jumala armastust tuleb tunnetada, mis Jumalal on meie vastu. See ei ole niisama lihtsasti mõistetav, nagu juhtus noormehega kes tuli Jeesuse juurde, kes teadis ja pidas käske, kuid polnud kunagi kogenud seda armastust. Siin ei räägita seksuaalsest ihaldamisest ehk erootikast ega ka kiindumusest, mis on inimeste vahel põhinev meeldimine või mõttelaad, kus tuntakse ühtsust kui sõbrad, mis on su enda valik. Jumala armastus on usklike omavaheline teema. Millest need aru saavad ja mõistavad. See pole jututeema neile, kes pole Jumalaga kohtunud. Sest need ei tea sellest midagi mõelda. Sa saad rääkida sellest mida sa oled kogenud vaid selle isikuga, kes on kogenud seda sama.

Pole ime, kui inimesed midagi aru ei saa. Sedasama selgitab apostel Paulus kirjas roomlastele. Jeesuse jüngrid ei kuulutanud sel viisil nagu täna paljudes kirikutes tehakse. Apostlite tegudes pole sõnagi Jumala armastusest, aga kogudused kasvasid plahvatuslikult. Kui nad oleksid kuulutanud ühtelugu, et Jumal on armastus, ei oleks seda juhtunud. Evangeelium levis, ilma et oleks räägitud Jumala armastusest. Kas pole kummaline?

Jumala armastusest saab rääkida siis, kui Jumal on teinud inimesele midagi sellist, mida see ei ole ära teeninud. Seetõttu jüngrid olid vaoshoitud, ei kasutanud armastuse sõnu kergekäeliselt. See oli testsugune armastus kui inimeste vahel tavaks oli.

Mis on sinu eriline kogemus?

Kujuta ette et sa oled pangale võlgu maja eest ja sa ei saa seda tasuda ning sa pead tänavale kolima ning jääd veel võlgu panga ees. Ühtäkki pank teatab, et sa ei pea enam maksma! Sa tead, et sa ei ole seda ära maksnud, seda välja teeninud, ometi sa oled võlast vaba! Kuidas see võimalik on? Sa saad aru, et sind koheldi eriliselt, kuigi sa olid majast ilma jäämas, saad sa nüüdsest elada seal edasi, veel enam, see maja on sinu oma. Kas see on tasuta? Sulle küll. Aga keegi maksis võla sinu eest ära. Seetõttu pank kohtles sind eriliselt. Mitte et sa oleks ise midagi selleks teinud, aga keegi tegi. Su elu oli põhjas, kus sa olid mõtlemas ka kõige hullemaid mõtteid, aga korraga tabas eriline õnn, mille tulemusel kustutati sinu võlgnevus. Veel enam. Sa said ka omanikuks! Kõik, kes seda oma nahal ei ole kogenud, need tegelikult ei tea mida sa tundsid kui sa põhjas ära käisid ja mida sa mõtlesid siis, kui sa vabanesid võlaorjusest. Sa said omanikuks. See on sinu eriline kogemus, soosing, mida mõistab vaid see, kes ise midagi sarnast on pidanud läbi elama. Keegi teine ei mõista. Sa ei saanud isegi midagi vastu pakkuda, kui vaid tänada sulle osaks saanud teo eest! Keegi tuli, ostis sind vabaks, täiesti omakasupüüdmatult. Milline armastus! Väga haruldane. Vahest keegi tunneb mõnda sellist inimest, kes seda on teinud?

Jeesus rääkis haruldase loo halastaja samaarlasest, kes nägi teepeal maas läbi pekstud juuti, kellest kõik kaarega möödusid, ent samaarlane tõstis ta üles (ps. samaarlased ei sallinud juute), hoolitses ta eest, lõpuks viis lähedal olevasse öömajja ja ütles peremehele, et kui sul peaks veel mingeid kulusid tekkima, siis ma tasun tulles nende eest. Jeesus toob selle näite kui Jumala armastusest. Siin pole tegu ei erootika ega kiindumise, vaid agape armastusega. Mis on praktiline ja omakasupüüdmatu armastus. Need kes kogevad sellist armastust, mõistavad Jumala armastust. Võimalik, et see samaarlane oli ise kunagi midagi sarnast kogenud, kuid piibel sellest ei kirjuta. Kuskil ei ole öeldud, et agape armastus on kõigile arusaadav, kõigile mõistetav. Võite otsida, aga te ei leia seda. Kuigi te saate lugeda kirjast roomlastele, et "Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud," ei tähenda otsejoones seda, et see kuidagi väljendub iseenesest. See on üks Jumalik and, mida antakse ja mida tuleb kasutada. Ilma kasutamata on see vaid and nagu iga teine.

Paulus ütleb, et Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Me olime Jumala vaenlased, väärt hukkamõistu. Kui mõned jultunud ateistid ütlevad, et Jumal peaks kogu kurjuse hävitama, siis nad tegelikult ei anna aru, et Jumal peaks sel juhul hävitama ka neid ennast. Jumala armastust ei koge see kes seda praktiseerib, vaid see, kelle peal seda praktiseeritakse. Seetõttu see ongi nii haruldane, et isegi need, kellel on and, ei tea millest jutt käib. Nad küll räägivad, aga ei tee, sest ise pole kogenud.

Viha. Needus. Häving.

Jumal on inimestega kannatlik, väga kannatlik. Aga ta võib inimeste peale ka vihastada, mille tagajärjel ta hävitas linnade kaupa jäledaid inimesi (soodoma jt), kusjuures veeuputuse puhul Jumal nägi, et nii kuhjunud kurjusele oli võimalik piir panna vaid totaalselt. Kuid samast loost näeme ka, et Jumalal oli kellegi üle hea meel, kelleks tollal osutus Noa ja tema pere, keda ta siis otsustas säästa. Kuid enamuse olid kurjad nii läbi ja lõhki, tülgastavalt, et seda pidi peatama. Jumal võib inimesi ka jälestada ja fakt on see, et kõige jälestavamad on need, kes teevad inimloomuvastaseid tegusid, mehed seksivad meestega või naised naistega ning pilkavad. Kui kõlbmatu moonutab Jumala loomingut, jälestab ta neid kes seda teevad, sest need lähevad otseselt vastuollu milleski, mida Jumal lõi kauniks. See puudutab ka seksi. Sest ka seks oli Jumala looming ja see oli väga hea! Ta ei loonud Aadama kõrvale meest, elukaaslast, vaid lõi naise. Kui inimesed rikuvad tema loomingut, jälestab ta seda!

Jumalat: "Kus teie Jumal siis on?!" Mis on otseselt vastuolus Jumala loominguga, milleks oli seks mehe ja naise vahel. Ta lõi inimese meheks ja naiseks. Ta ei loonud Aadama kõrvale meest! Kui inimesed seda rüvetavad, siis Jumal jälestab neid. Ta neab neid, ega ei õnnista. See võib mõne jaoks tulla üllatusena, aga sel juhul see inimene ei ole lugenud piiblit. Ta ütleb otsesõnu, ma õnnistan teid, kui te käite minu teedel ja nean, kui te ei käi. Jumala õnnistusest ja needusest on väga raske lugeda. Sestap Jumal on väga kannatlik, aga ta võib ka väga vihaseks saada, kui tema loodud maailmas talle pähe istutakse. Seetõttu Jumal armastab, aga ka vihkab.

Kes pole kuulnud, otsige ja te leiate üles kirjakohad, milles kirjutakse, et Jumal vihkab. Mõned kristlased väidavad, et Jumal ei vihka inimest, kuid vihkab kurja, siis see tegelikult ei ole täpne, sest kurjus saab avalikuks kurjade inimeste kaudu, nende sees. Kui piibel kirjutab Jumala vihast, siis enamus neid kohti räägib sellest, et Jumal vihkab kurje inimesi. Kurjus ilmneb kurjade inimeste sees.

Jumal vihkab pattu, aga armastab patust, on tegelikult vaid klišee, mida piibel ei kirjuta.

Vastupidi, ta vihkab patust, kuid armastab igaüht, kes patust ära pöördub. Jeesus ütles: kui su käsi ajab sind patustama, raiu ta ära. Sul on parem minna jalutuna ellu kui kahe käega põrgusse kustutamatusse tulle. (Mk 9:43, Mt 18:9) Kus te näete, et Jumal armastab patust? Ei armasta. Patune on needuse all. See on täiesti vale klišee, mis soosib kurjust ja kurja inimest patuga edasi elama. Jumal vihkab võrdselt jumalakartmatut ja ka tema jumalakartmatut tegu. Kohtu alla ei lähe kellegi teod iseenesest, vaid ikka inimene koos oma kurjade tegudega. Seetõttu evangeeliumi mõte ei ole, et Jumal armastab kurje inimesi nende kurjuses, vaid ta armastab vaid neid inimesi, kes kurjast ära pöörduvad ja tahavad saada päästetud Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Meiegi olime kord vihaalused, (Tt 3:3-7) aga tema armust õigeks saanud. Ja Jumala viha saab avalikuks igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, (Rm 1:18) seda kindlamini päästetakse kristlased viha eest nüüd. (Rm 5:9) Kõik kes on päästmata, on loomu poolest viha lapsed, ütleb Paulus efeslastele 2:3. Jeesus tõmbab kristlased välja tulevast vihast, loe 1Ts 1:10.

Ta vihkab ka patuseid kui need ei taha patust lahti öelda, klammerdudes patu külge, ei soostu päästetud saama. Jumal võib vihata, aga armastada, neid, kes teda armastavad. Ta võib inimesi tervendada, aga ka lasta hukkuda. Piibel kirjeldab, et ta on tapnud palju inimesi, kui selleks on ilmselge põhjus. Piiblist te saate lugeda Jumala isikust, kes on väga tasakaalus. See ei tähenda, et Jumal on ühtlasi hea ja halb või tujukas. Asi pole armastuses. Sest inimeses on enamus külgi mille üle me isegi tunneme piinlikust.

See eelnev on selgitatav vaid sellega, et Jumal on hea. Kuid meie ai arva kaugeltki Jumalat nii heaks kui ta tegelikult on ja kipume ennast arvama palju palju kordi paremaks, kui me tegelikult oleme. Kas te olete kohanud piisavalt head inimest? Mina küll ei ole. Panen selle koha peale suure küsimärgi. Me oleme normaalsed ja ebanormaalsed. Kuid keegi pole piisavalt hea, arvan ma. Mitte keegi ei ole ligilähedanegi sellele, milline on Jumal oma headuses. Sa küsid siis, miks ta siis tapab kui ta hea on? Sest ta on HEA. Mis mõttes?!

Kuna inimesena me ei ole kogenud täiuslikku headust, siis seda ongi raske mõista. Hea Jumal peab vihkama kurja, kurjust ja kurje inimesi. Sest ta on nii hea. Seetõttu läbinisti halvad tuleb hävitada, mis selgitab ka mitmed hävitustööd, mida piibel kirjeldab. Näiteks veeuputus, kus inimsugu oli nii läbinisti kuri ja muutus üha kurjemaks, seal ei olnud muud valikut. Piiramatu vägivald, väärastunud seks jne. Piibel kirjutab, et Jumal kahetses, et ta üldse inimese lõi. Kujutad sa ette, kui Jumal peaks ütlema sinu kohta: Ma kahetsen, et sa sündisid! Päris karm. Aga nii see just oli tollal. Vahel teeb laps su hinge nii täis, et sa võid mõelda, et ma kahetsen, et ma üldse lapse tegin. Parem oleks, kui ta poleks sündinud, sest nad on kõiges sinu vastu ja sinust üle astunud, sulle pähe istunud. Ma usun, et Jumalal oli sama tunne, ning ta nendes sündmuste läbi inimesed hävitas. Veeuputusega ta hävitas praktiliselt kõik. Mõned piibliuurijad on leidnud, et loomisest veeuputuseni oli ligi 2 tuhat aastat. Kujuta ette, kui palju Jumal ootas enne, kui otsustas teha kõigele lõpu.

Kurjad hukkusid otse jüngrite silme ees

Paljud jüngrid tõid kogudusele annetusi. Nende seas oli abielupaar kes müüs oma vara, aga osa rahast jättis endale, pani kõrvale. Loomulikult nad võisid vara omada, aga asi oli selles, et nad valetasid teistele. Peetrus ütles: sa ei valetanud inimestele, vaid Jumalale. Seejärel kukkus mees surnult maha. Kolme tunni pärast tuli kohale ka selle mehe naine ja ka tema valetas. Otsekohe kukkus ka naine surnult maha nagu ta mees paar tundu varem. Mida nad siis erilist tegid? Mõni ütleks, et annetasid oma vara kogudusele ja Jumal tappis nad selle eest! Tegelikult aga tappis neid nende enda valelikkus. Jumal vihkab valelikkust. Ta on tapnud palju inimesi. Selletõttu hävitatakse veel paljud. Kõik, kes tema loodud maailma moraalselt saastavad.

Jumal võib meid tappa, aga võib ka ellu äratada ja tervendada. Mõlema osas leiab palju näiteid. Kuid tapmiseks on alati konkreetne põhjus, mis on huvitav.

Kes on piisavalt hea?

Jumal on väga kannatlik, aga ta on ka väga vihane. Jumal õnnistab, aga ka neab. Jumal armastab, aga ka vihkab. Jumal surmad, aga ka äratab ellu. See on tasakaalustatud pilt tema olemusest. Mis ei tähenda seda, et Jumal on ühtlasi nii halb kui hea. Mis neid kahte vastandlikku poolt siis ühendab, küsid sa. See on seletatav vaid tõsiasjaga, et ta ON HEA. Samas meil on raske ette kujutada kui hea Jumal on. Sest me pole kohanud häid inimesi, läbi ja lõhki häid! Me kohtame inimesi, kelles on palju headust, aga ikka leiab ka midagi halba. „Mitte keegi pole täiuslik!“ ütlevad vahel mõned. Ainult Jumal on hea. Miks Jumal siis tapab, vihkab, neab inimesi? Sest ta on ülimalt hea. Kuna me pole kogenud ülimat headust, siis seda on raske isegi ette kujutada, kui hea on piisavalt hea. Kuna Jumal on piisavalt hea, siis ta peab vihkama kurja ja kurje. Ta peab karistama kurje inimesi. Ta peab hävitama läbinisti halvad. Jumal lõi hea maailma. Pani sinna head inimesed. Andis neile valikuvabaduse hea ja kurja vahel. Aga inimesed mõtlevad ja levitavad pidevalt ainult kurja. Neil on võimalus mõelda ja teha head, aga nad valivad kurja. Jumal ei talu kurjust. Ta ei salli kurjust. Ta hävitab neid, kes on muutunud nii kurjaks, et ei vääri enam elu.

Hea tähendus

Tänapäeval ei ole sõnal „hea“ enam seda tähendust, mida Jumal sellele omistas. Inimesed on minetanud selle tähenduse. Nüüd reklaamitakse kõike sõnaga „parim!“ Hea ei ole piisavalt hea, et müüa. Eestlane on selle asemel võtnud kasutusele suisa uue väljendi: normaalne! Kui eestlane leiab, et see on hea, siis ta ütleb „Normaalne.“ Normaalne ilm, normaalne jook, normaalne naine, kõik on normaalne. Me mõtleme selle all meeldimist, laike. Võibolla ongi parem, sest sõna „hea“ tuleks kasutada vaid Jumala kohta. Sest Jumal on ainus hea isik kogu universumis. Seetõttu kes siis veel teab, oskab ja peab kurjuse ja kurjadega tegelema?

Ta on nii hea, et ei luba kurjal minema pääseda.

Meil on tegelikult lihtsam Jumalat mõista, kui me kasutame sõna õiglane. Õiglus! Jumal on õiglane ja seda mõistavad enamjaolt veel need, kes ei ole veel üdini rikutud ja kurjad. Need inimesed tunnustavad, et tapmine, valetamine, varastamine on pahed ja selle eest tuleb inimest karistada. Nii on õiglane. Sedasama arvab ka õiglane Jumal. Kui aga Jumal on mõne meelest õiglane, siis see mida Jumal teeb, on õige. Kuid Jumal on täiuslikult õiglane. Teda ei saa manipuleerida, meelehea abil ära osta ega teha midagi sellist, et kuritööst pääseda karistuseta. Jumal teeb õigesti ja õiglaselt. Tore, et ta selline Jumal on. Mõtle, kui õudne oleks, kui keegi kuri saaks teda ära osta või mõjutada nii, et see pääseks karistusest. Sellist Jumalat ei taha keegi, kes õiglusest vähegi veel midagi mõtleb või seda peab järgimisväärseks. Kuid õigluse teine pool on see, et ta ei saa teha midagi sellist, midagi valelikku, mis oleks ebaõiglane. Neid asju on väga palju, mida õiglus ei võimalda teha. Ta ei saa kedagi tappa valel eesmärgil, kasutada jõudu lihtsalt sellega mängimiseks või oma jõu demonstreerimiseks. See oleks vastu tema õiglast loomust. Seetõttu piibel tegelikult kirjeldab Jumala õiglust ja tema tegevust, kuidas ta õiglasel moel toimib. Seetõttu ta peab kurja alati karistama! Oma õiglase loomuse pärast. Et õiglus saaks jalule seatud! Ta ei oleks õiglane Jumal, kui ta vaataks kurjusele läbi sõrmede. Ta ei saa nii toimida. Ta ei luba kurjal minema pääseda, sest ta on niivõrd hea Jumal. Mis mulle meeldib, sest meil on moraalne maailm.

Ükski kuri ei jää karistamata. Kuigi enamus kuritegusid jääb avastamata, siis ometi mitte karistamata. Kurjategijad loodavad karistuseta pääseda, aga nad ei arvesta sellega, et Jumala õiglane otsus tabab neid varem või hiljem. Jumal on õiglane! Ja igaüks annab oma tegude eest vastutust varem või hiljem. Parem siis varem, sest põrgus on juba liiga hilja. Kõige eest tuleb maksta! Sest kogu maailm on õiglase Jumala täieliku kontrolli all. Ükski pahategu, patt ega kuritöö ei jää Jumala eest varju. Tema teab täpselt kõike, mida iga inimene on korda saatnud.

Õiglane Jumal ei või andestada. Muidu ta ei oleks õiglane! Ta peab kurja hävitama. Ta peab halbu karistama. Jumal on otsustanud nii teha. Ta karistab neid, kes on teinud halba ja päästab need, kes andeks paluvad enne kui tuleb karistus. Seetõttu inimene saab andeks paluda. Aga karistus tuleb ikka kanda. Õnneks hea uudis on see, et selle karistuse kandis sinu eest ära Jumala poeg. Ei ole nii, et karistus jääb ära kui sa andeks palud. Ei. Sinu karistus läheb Jeesuse peale. Tema võttis sinu karistuse enda peale, et sa võiksid pääseda kui sa teda palud ja kahetsed oma kurja ning pöördud kurjusest. Kuidas sulle see meeldib?

Sa ütled, see oleks ebaõiglane, kui keegi teine pannakse vangi sinu eest. Keegi peab seda tegema. Midagi ei ole teha. Sest mida on kurjal inimesel enda eest Jumalale anda? Midagi. Sul ei ole mitte midagi sellist, millega võiks sinu ebamoraalse mineviku pärast tasuda. Seetõttu Jumal otsustas, et ta päästab sind armust.

Mis oleks ebaaus?

Sa tõenäoliselt oled üks nendest, kes arvab, et teised on halvad. See ei ole väga vale. Nad tõesti põhjustavad probleeme. Kuid kui sa palud, miks ta siis ei hävita kõik halbu inimesi? Siis nähtavasti oleksid sina üks nendest, üldiselt meie kõik, kes tuleks sel juhul hävitada, kui ta seda täna teeks. Kes üldse pääseks? Alles ei jää mitte kedagi. Me kõik oleme valinud vahel halba ja mitte üksnes head. Kedagi ei jää järgi. Ka mitte selle postituse kirjutajat. Kui Jumal teeks nii, mida ma olen ära teeninud, ma ei oleks enam elus. Õiglane Jumal ei saa minu pattu andestada välja arvatud juhul, kui keegi selle eest ära maksab. Kui keegi minu välja teenitud karistuse kurja eest on ära kandnud. Kui Jumal ütleks mulle: „Ah, las olla, ma ei karista sind. Ära enam tee!“ Siis see oleks ebaõiglane ja ebamoraalne tema poolt. See oleks ebaaus. Kui Jumal on õiglane, siis ta ei saa mulle nii öelda. Ent ta saab mulle öelda: „Ma annan sulle andeks. Sest Jeesus suri ristil sinu kurjuse eest. Seetõttu sa võid nüüd minna.“

Samuti ei saa õiglane Jumal karistada süütut. Ainult süüdlast saab karistada. Mida ma üldse olen välja teeninud, kas tema hukkamõistu või õigeksmõistmise? Kas ma üldse väärin elu? Ammugi igavest elu! Kui keegi on üldse olnud süütu, siis see on olnud tema poeg – Jeesus. Miks Jumal siis karistas oma süütut poega? Jumal lasi tal vägivaldselt surra. Ta karistas süütut ainusündinud poega enneaegse surmaga. Sellest aga järgmisel korral...

Samal teemal
Loe lisaks: JUMALA NÄO OOTUSES (I osa)

JUMALA NÄO OOTUSES (OTSINGUTEL)

"Mis jumal see selline on?!"

Advendi ajal on meie fookus suunatud Suure kuninga tulekule ja inimesed otsivad Jumalat. Kristlased räägivad Jeesusest. Nad räägivad Jumal on armastus. Nad kuulutavad seda juba sajandeid. Nad on seda üha rohkem tegemas, kui te vaatate ringi.  Enamasti te kuuletegi sõnumeid: Jumal on armastus.

Kuid mil viisil seda mõistavad need kes ei usu Jumalat?

Kuidas Jeesus on vastu võetud? Mis mõju see avaldab? See on viinud naiivse jumalani. Sentimentaalse, härdameelse jumalani, kergeuskliku jumalani, kes hoolib inimesest vaatamata kõigele mida see teeb või ette võtab oma elus. Selline, naiivne pilt, kas pole? Kristlased on loonud Jumalast sellise kujutluse. Mitte maailm. Mitte uskmatud.

Seetõttu inimesed ei saa aru, mis jumal see selline on. Nad ei võta Jeesust vastu. Seetõttu! Sest inimesed ei otsi lihtsameelset jumalat, kergemeelset, vaid õiglast jumalat!

• Keegi ei kujuta ette, et te auto varastatakse ära ja politseinik ütleb, pole midagi, see leiti üles, ma armastan kõiki. Võta nüüd oma auto ja mine rahuga. Kas see oleks õiglane?

• Keegi ei kujuta ette, et teie tööandja jätab teile palga välja maksmata, aga töökaitse inspektor ütleb, riik hüvitab selle, pole midagi, me armastame teid kõiki.

• Keegi ei kujuta ette, et keegi pekasab teid oimetuks ja kohtunik ütleb, te olete juba terveks saanud, minge rahuga, nüüd on juba kõik hästi, me armastame kõiki inimesi.

Aga just nii see kõlab, kui öelda kannatanule, Jumal on armastus, ta armastab kõiki. Ega ikka ei ole küll! Jumal on õiglane, mitte kõike lubav ja kõiki uskuv.

Mida kristlased jätavad rääkimata?

Kui hulljulge noor juht teeb autoavarii ja tema sõbrad hukkuvad selle tagajärjel, siis sa ei saa nõustuda sellega, et Jumal on armastus. Kui kristlane lohutab, Jumal armastab sind, kes sa põhjustasid selle õnnetuse. Mida asja, ütlevad inimesed? Kui Jumal armastab, siis miks minu lapsed pidid selles õnnetuses hukkuma? Sest neile on väidetud, et Jumal armastab. Järelikult on põhjust arvata, et Jumal ei põhjusta õnnetust ja valu. Ta armastab kõiki neid noori, et kaitseb neid, ...oot? Miks nad siis hukkusid? Miks Jumal siis juhti ei takistanud? Kui ta armastab, siis ta peaks täitma kõik meie vajadused. Kokkuvõtlikult - Jumal armastab, siis see tähendab teha meie lapsed õnnelikuks. Ja õnnelik tähendab, et Jumal pidi ära hoidma selle õnnetuse, tegema, tooma meie lastele õnne.

Teisisõnu öeldes, Jumala armastuse mõte on kaitsta meid õnnetuse eest. Ta ei tohiks lasta neid õnnetusi juhtuda. Veel enam, peaks tähele panema mis meid õnnelikuks teeb. Jumala asi on kannatusi ja õnnetusi meist eemal hoida, et me kõik võiksime saada ja elada õnnelikult.

Paraku sellise moonutatud pildi loomine loob Jumala armastusest väära ettekujutluse -ebajumala. Justkui ta peab meid hoidma, jälgima, teenima, tegema õnnelikuks. Kui ta seda ei tee, siis me laseme ta lahti. Vallandame ta. Sa oled vallandatud! Ma ei taha Jumalat, kes minust õnnetusi eemal ei hoia.

Kui Jumal on armastus, siis me loobume Jumalast.

"Kui Jumal laseb midagi sellist juhtuda, siis kuidas ta on armastus?" 

Nii inimesed mõtlevad. Sest kristlased räägivad kogu aeg: Jumal on armastus. Pole ime, et Jeesuse sõnum ei jõua inimesteni. "Ma tean küll," ütleb inimene. Aga mul on oma arusaam jumalast. Teie Jumal on imelik. Kui te ütlete et ta on armastus. Jõulude ajal kohtab seda igal pool.

See on vägagi erinev arusaam ja mõtteviis Jumala armastusest, mida piibel ütleb et ta on. Sest piiblist me näeme juba kõige alguse aegadest alates, et ta laseb tulla kannatusi, valu, õnnetusi, karistab, surmab ja kõike, mitte ei paku üksnes kaitset, õnne ja rõõmu.

Milline on sinu Jumal?

Uskmatud ju ei väida, et Jumal on armastus. Seda teevad kristlased. Sest kogu piiblist me näeme et Jumal ei ole naiivne, rumal, kergeusklik, sentimentaalne, vaid ta on püha ja õiglane. Kuid ta pole kuri. Kui ta seda oleks, siis talle ei läheks korda inimeste kurjus. Ta poleks hävitanud kurje inimesi linnade kaupa. Ta on seda korduvalt teinud. Miks? Sest Jumal on hea. Isegi Jeesus ütles inimestele, miks sa nimetad mind heaks? "Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal" (Mk 10:18)

Inimesed saavad kogeda Jumala armastust. Aga see ei tule niisama kergelt. Hea Jumal ei hooli halbadest, kurjadest, mõrtsukatest, ülbetest, uhketest, sest ta ei ole inimest selliseks loonud. Hea Jumal lõi inimesed headeks - oma näo järgi, ent andis neile ka vabaduse ise otsustada, kas teha head või kurja.

Jumal ei räägi halbadele ja kurjategijatele: ma armastan sind (nagu kristlased: Jumal  armastab sind). Vaid ma karistan sind! Sa oled selle ära teeninud! Sa pead vastutama oma tegude eest. Kui sa oled midagi halba teinud, siis sa pead selle heastama. Sest ma ei oleks hea ja õiglane Jumal, kui ma seda ei nõuaks! Sul on võimalus meelt muuta. Mul on selleks ka lahendus.

Mis kasu sa saad?

MIS KASU TE SAATE?

Jeesus ütles, mis kasu te saate, mitte, vaata kui toredad jüngrid ma valisin, tule ka meie sekka või vaata kui tore tempel mu isal on.

Ta ütles sageli, sa saad terveks. Sa saad ühenduse. Sa saad igavese elu. „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Mk 10:51. Tasuta!

Tasuta asju siiski ei ole ka Taevariigis. Mitte päris tasuta, sest vaata, ma annan oma ihu teie eest (Lk 22:19) - suren sinu eest, et sul oleks elu ja kõike ülirohkesti! "Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti." Jh 10:10.

See ei ole meelitamine, nagu maailm seda teeb, mida kristlased vahel üle võtavad ja kopeerivad, lootes inimesi usule meelitada. Miks peaksime meie inimesi meelitama? Räägi inimestele, mis kasu ta saab. Aga selleks, et ta selle kasu saaks, peab ta millestki loobuma, midagi ära andma. Aga seda, mida vastu tuleb loovutada polegi mõistlik endale hoida, sest sel pole sinu elu jaoks mingit väärtust. See (patt) ei tee ju kellegile au, see teeb sulle häbi ja alandab sind teiste ees. Seetõttu sa tegelikult ei kaota mitte midagi (!), vastupidi, võidad, saad kõike, ülirohkesti.

(Ainus, kes selle läbi midagi head ei saanud, oli Jeesus. Kes teist tahaks olla Jeesuse nahas?)

"Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?" Mt 8:36, ütleb ta otse välja. (vt ka Mt 16:26) Evangeelium ei ole mingi mõttetu asi, vaid see on väga loogiline, mis on inimesele kasulik. Seetõttu juhtis Jeesus tähelepanu asjadele, mis kasu inimene sellest saab. Jeesus oli selles osas väga arukas, kes ei tulnud inimeste päid segamini ajama mesimagusa jutuga, vaid rääkis asjast. Ja seda otse, personaalselt. Kellel oli mida vaja. Seda ta pakkus. Pimedatele nägemist, kurtidele kuulmist, haigetele tervenemist, äratas emale surnud poja üles, tegeles hingehädadega jt. Ühesõnaga tegi kasulikke asju, mitte ei ajanud mingit mulli. Tegelikult oli ta parim müügimees, sest ta teadis, mida inimesed vajavad ja pakkus neile just seda, mistõttu inimesed tulid teda otsima. Ta ei pidanud üldse müüma selle tähenduses.

See ongi just see, mida Jumal kristlastelt ootab. Ta ei oota, et me tutvustaksime oma ilusat kirikut, sest alati on kusklil ilusam hoone ja meie maised hooned ei ole võrreldavad taevaga. Ta ei öelnud, et minu jüngrid on mõnusad sellid, nende seas on teil lahe olla. Ei saaks öelda, et need olid perfektsed, pigem tahumatud, neil kõigil olid omad puudused ja kiiksud. Ta ei öelnud, et ainult templis on kõige õigem teenistus, kuigi see seda kindlasti oli, aga ta ütles, et te olete selle ära rikkunud, teinud sellest raha kogumise masina (annetuse süsteemi) ja röövlikoopa. Siinkohal võime jätkata ja jätkata...

Jeesus rääkis inimestele mis kasu need saavad ja see oli puhas evangeelium, - rõõmusõnum haigetele, sest need said terveks; rõõmupäev patustele, sest need said oma koormad maha panna; rõõmusõnum meile, sest meile tuli pääste kes me olime lootuseta, paganad, aga nüüd oleme Jumalaga lepitatud, tema sugu, pühad. Mida sa hing veel tahad? Ta küsis otsesõnu: mida sa tahad, et ma sulle teeksin?

Sallivus vs hoolivus

"Tartu ülikooli ja üliõpilaste tänane toetusavaldus sallivusele seisnes muuhulgas ka sallidega lehvitamises. Usuteaduskond oli esindatud kolme töötaja ja ühe vilistlase näol," kirjutab Facbooki lehel Ain Riistan.

Mida sallivuse eestvedajad ja nn sallidega lehvitajad siis tegelikult soovivad öelda? Sõnum on ju ilmselge, kui te ei salli, siis te ei armasta või see pole nii? 

Mida siis sellest arvata?

Argo Buinevitš kommenteerib tabavalt. Ta ütleb: "Võib-olla oleks parem rääkida hoolivusest. Sallivus tundub kandvat ükskõiksuse tooni - ah, tehke, mis tahate." On ju väga tabavalt öeldud?

Hoolivust vajavad kõik inimesed. Sallivust vajab vaid mina.

Hoolivus on armastuse märk, kuid kindlasti pole seda sallivus. 

Sa võid ju salliga vehkida, aga ega sa tühja seetõttu ei hooli veel inimestest peale iseenda? 

Sallijale ei lähe korda hoolivus. Tal on enesekeskne hoiak. Kuid hoolimine ei ole suunatud iseendale ega oma seisukohtade või tegude õigustuseks, vaid ligimese aitamiseks. See on nagu öö ja päev. 

Sallivus nõuab nõustumist minu sisukohtadega, olenemata millised on ligimese või teise inimese moraali või eetika tõekspidamised, mis sallijale korda ei lähe. Teda huvitab vaid ta enda isik. Ta ei hooli teiste arvamusest, teiste moraalist, vaid ta nõuab enda oma kehtestamist. Selles ei pruugi kohta olla ühiskonna moraalinormidel. Ent inimene kes hoolib, ei ole amoraalne.

Sallivus ei ole kristlik õpetus või seisukoht. Jeesus ei õpetanud, et te peate inimesi sallima, vaid te peate inimestest hoolima, neid toetama ja aitama. Aga see on hoopis teine asi.

Hoolivust vajavad kõik!

Kas vägisi saab armastada?

Minu armastus vs üleloomulik armastus?

"Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!" ütles Jeesus oma jüngritele, Jh 13:34.

See oli öeldud nii, kuna juutide kogu eelnev õpetus põhines käskudel ja keeldudel, mitte armul. Seetõttu Jeesus ei saanud neile öelda, et ma annan teile armastuse ja te vabatahtlikult tahate kõiki armastada. Nad lihtsalt ei oleks seda mõistnud, mida see tähendab. (Vaata lisaks, loe Lk 24:25, Mk 7:18)

Ma annan teile uue käsu, armastage, ma käsin seda, käsin teid, minu jüngrid.

Nii oli see jüngritele arusaadav, et lisaks 613 käsule, on uus 614 käsk, mis on üle kõige. Mille kohta kirjatundjad teda suisa kiusama tulid, loe Mk 12:28-34, et juutidel on vaid 613 käsku ja milline neist on suurim. Kuid me teame, et ta vastas neile: armasta oma ligimest. Mis sisuliselt ongi nii, kui juut armastab oma ligimest, ehk siis ta armastab kõik teisi lisaks juutidele. Kuid me teame, et nad panid Jeesuse proovile ka küsimusega: kes siis on mu ligimene, loe Lk 10:29. Igal juhul, see "käsk" tähendas juutidele uut olukorda, seda, et ta peab armastama ka paganaid; st meid, kes me pole juudid. Seda polegi nii kerge (juutidel) teha.

Sisuliselt oli välja öeldud, et ligimese armastus tähendab armastust üle kõige ja kõigi inimeste. See on just see, kuidas Jumal asja näeb oma vaatevinklist, on ta ju kogu maailma Jumal ja kõik inimesed pärinevad täna nii või teisiti 8 inimesest, kelle esivanemad veeuputusest säästeti. Teadupärast teised hukkusid. Seega Jumal on oma armastuses viitab tagasi ka aegade algusele, kui alguses olid asjad õigesti. Juudid said aru sellest, on ju Juuda sugupuus viide Aadamale. Niisiis, Jumal ilmutab selle "käsu" läbi armastuse suurust ja tema plaani, viia see sõnum kõigile rahvastele. Aga see on juba teine teema...

Jumala armastus (agape) on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud, Rm 5:5. Seega seda saab vastu võtta.

Kuivõrd Jumala armastus on and, kingitus Jumalalt, siis see on Jumala arm, tasuta saadud vaatamata meie iseloomule ning seetõttu and, kuna ta teadis kohe, et kõik inimesed on rikkunud käske, nii nagu juudid ei suuda pidada 613 käsku, nii ei suuda inimesed pidada ka seda ühte käsku - armastada, mida Jeesus ütles või käskis jüngritel teha. Miks?

Sest see on käsk! Seni kui see on vaid käsk. Ei suuda seda täita ka tema jüngrid. See tähendab, et peab toimuma veel midagi ja üleloomulikku, mis selle muudab võimalikuks või aktiveerib.

Sest inimesed, kes armastavad teisi kellegi käsu tõttu, ei saa armastada nii nagu Jumal ette nägi.

Proovige anda inimesele käsk, sa pead armastama. Jah, ta võib seda isegi teha, hambad ristis, kuid see on samasugune sund ja kohustus, nagu kõik teised, mis tundub loomuvastane, eriti siis, kui see isik sinu suhtes just eriti armastusväärne ei ole. On nii?

Kui armastada tuleb käsu korras, siis see ei olegi Jumala armastus, see on inimlik ponnistus, mis teadupärast ongi ette määratud läbikukkumisele. 

Katsu sa armastada ligimest, kes on sinu vaenlane,  eriti siis, kui ta himustab sinu surma. Selline armastus on võimatu, kui selles pole üleloomulikku jõudu ja just seda selles ei ole seni, kuni appi ei tule Jumal. Piibli tähendamissõna halastajast Samaarlasest selgitab just sellist olukorda.

Inimesed ei suuda armastada, need, kes ei ole enda suhtes kogenud armastust - Jumala headust. Kuna nad ei ole isiklikult kogenud Jumala headust, ei saa nad seda pakkuda ka teistele. Neil ei ole leplikust enda suhtes, siis ei saa olla leplikust ka teiste suhtes.

Seetõttu mõned kristlased on agarad kohtumõistjad, kiired manitsejad, andestamatud, kõva südamega. Sest nad ei koge leplikust enda suhtes. Need armastavad täpselt käsu tõttu. Need kristlased on käsumeelsed. Nad ajavad näpuga järge igal epistlil, kuid heidavad kõrvale Jumala armastuse. Nende jaoks on Jumala armastus käsk, mitte kingitus. Nad on unustanud, et Jumala armastus tuleb inimese sisse Jumala anni läbi, mitte käsu tõttu. Nii need kristlased teevad armastuse tegusid sunnitult, käsu tõttu. Ja need ei ole leplikud ka oma läbikukkumiste suhtes, sest ei tea, et Jumalas püsimine toimib vaid väe abil, mitte oma jõust. Et Jumal tuleb appi ja annab usu ning annab ka jõu, et usus püsida ja käia usuteed. Jumala armastus on samasugune and, nagu kõik teised annid, näiteks kasvõi prohvetiand. Nii need kristlased püüavad ikka ja jälle ennast ise lunastada päevast päeva, aga kogevad meelehärmi ja pettumust. Sest nad ei kasuta Jumala andi. Nad ei teagi, et neil see on. Kui nad ei kasuta andi, siis neil ei ole jõudu, mis tuleb ülevalt, mis on üleloomulik. Nad ei ole lõpuni mõistnud Jumala andestuse sügavust ja asjaolu, et nad meeldivad Jumalale. Et nad meeldivad väga! Aga mitte sellepoolest, et nad ise oma jõust kõigega toime püüavad tulla jättes kõrvale vahendi, mis on hädavajalik. Mõned neist pigem piitsutavad ennast ja seetõttu on nad agarad ka teisi manitsema ja paika panema. Sellele vaatamata, et Jumal on teised vastu võtnud, õigeks mõistnud ja need on tema lapsed - Jumala lapsed.

Üksnes Jumala hea meele ja tema armastuse (agape) vastu võtnud ning endaga leppinud kristlased annavad Jumalale võimaluse näidata (demonstreerida) üleloomuliku armastuse suurust ning selle mõju üle kanda (paljundada) ka teisele. 

Sest nad kogevad iga päev armastust enda vastu ja nii nad täidavad ja kannavad seda armu edasi ka teistele. Andestades kõike, olles leplik kõigi vastu (1Kr 13:4-7), piiritus armastuses ja voorustes. Olete te näinud selliseid kristlasi? Neist lausa õhkub välja seda üleloomulikku sõbralikkust ja mõistmist. See on võimalik.

Kõik inimesed on Kristuse läbi Jumala armastuse väärilised ja saavad Jumala armastuse Püha Vaimu kaudu oma südamesse. Seetõttu ei ole enam midagi "sa pead", vaid on üksnes "see on minu võimalus!", ma tahan!

Ma tahan teda mõista! Lohutada läbikukkumistes. Aidata jalgele tõusta. Kuulutada rahu. Sest ta peab ennast Jumala armastuse vääriliseks. Ta on seda kogenud, siis ta peab ja pakub seda kõigile ("armastuse käsk") teistele. Ta ei mõista hukka. Vaid usub: Jumala armastus on kõigile kättesaadav. Mis tuleb vaid vastu võtta. Ja sellest aru saada. Teda ei iseloomusta enam andestamatus, leppimatus, lõputu hukkamõist. Jeesus ütles välja mõtte: ega minagi ei mõista sind surma (Jh 8:11). See on hoopis midagi muud kui tavapäraselt kogu maailm teeb sellises olukorras. Inimesed mõistavad kõiki ja kõike hukka. Selle sama sõnaga mõistavad nad hukka ka ennast.

Ole täiesti veendunud, et Jumal on armastanud sind ja ei ole mingit käsku, vaid Jumal ise tuleb sulle appi ning aitab mõista ja armastada teisi nii nagu ta armastas sind lõpuni ning sa meeldid talle väga. 

Ta saatis oma Püha Vaimu ja pani selle sinu südamesse, et sa selle läbi võiksid kogeda tema armastust ja sa mõistaksid, mida see tähendab. Et see ei ole järjekordne "ma pean" midagi tegema, vaid vau, ma tahan seda teha! Ma teen seda kõike hea meelega, sest temal on minu üle hea meel ja me võime seda ära tunda. Armastada teisi, nii nagu ta sind on armastanud ja täna armastab. Sa meeldid talle väga!

(mine peegli ette) 

Ütle endale: ma meeldin Jumalale! Ma meeldin talle väga! Ta armastab mind! Ta armastab mind just sellisena nagu ma oled (sa oled ainulaadne).

Ei ole kedagi sellist nagu sina. Sa oled tal ainus ja ta tahab et sa teeksid enesega rahu.

Loe lisaks Ef 4:20-32

Miks ma olen kristlane?

Kui ma küsin endalt, miks ma olen kristlane? Siis sellele küsimusele on ainult üks õige vastus. Kristlaseks saadakse paljudel põhjustel. Kui kristlaste käest küsida, kuidas sinust sai kristlane, siis nad nimetavad erinevaid asjaolusid, isiklikke, mentaalseid, emotsionaalseid põhjuseid, materiaalseid, enamasti on kõigil erinevad - isiklikud, kuid ükski neist nimetatud asjaoludest ei ole tegelik põhjus, miks inimesest saab kristlane.

Kristlaseks ei saada, vaid kristlaseks sünnitakse. Kuid selleks, et inimene tuleks kristliku usu juurde, on vaid üks mõjuv põhjus: inimene saab isikliku, personaalse kutse - Jumal kutsub teda isiklikult.

Kui Jumal inimest isiklikult ei kutsu, siis võib inimene arvata vahete-vahel, et ta on kristlane (Seetõttu on maailmas palju probleeme tekkinud libakristlaste tõttu, kes tegelikult Kristust ei tunne isiklikult ja teevad vahel halba kristlusele ja Kristuse nimel.), kasv või ainuüksi sel põhjusel, et ta pooldab kristlikku maailmavaadet, või tal on kristlik taust, ta on kasvanud üles kristlikus perekonnas. Kuid tegelikult ta ei ole kristlane. Kristlane on vaid see, keda Jeesus on isiklikult kutsunud. See võib olla sulle üllatus? Vähemalt siis, kui sa arvad, et su vanemad on kristlased ja siis oled ka sina, ei ole, sa ei ole kristlane seni, kuni sa ei ole kutsutud ja sa ei ole Jumalat vastu võtnud.

Selleks et saada kristlaseks, on muidugi vaja teada, kelleks sa saad ja mida see seisund endaga kaasa toob, kuid sellest on vähe! Isegi siis, kui sa hakkad nö ise kristlaseks ja arvad, et sa seda oledki, siis sa ei ole ühtki veel kristlane seni, kuni sa ei ole Jeesust vastu võtnud. Ega piibel ilma asjata ei hoiata, et paljud ütlevad viimsel Kohtupäeval, et ma tunnen Sind, kuid Kristus vastab, mine ära igavesse tulle, Ma ei tunne sind (Kui sa oled piiblit lugenud, siis sa tead, mida ma siinkohal mõtlen.) See tähendab seda, et inimene võib mängida kristlast ja paljud on kristlust matkinud ja matkivad ka täna, kuid kristlus on midagi enamat kui kommete täitmine ja usund. Kristlusega kaasnev elav suhe Jumalaga. Kas sa koged seda?! Ok.

Kui nüüd tulla KUTSE juurde, siis Jumal on nii seadnud, et ta kutsub inimesi personaalselt. Umbes samal viisil, nagu Jeesus valis endale jüngrid, 12 apostlit. Mida ta tegi? Ta kutsus neid isiklikult. Mida need tegid? Nad vastasid Jeesuse kutsele ning neist said tema järgijad, kristlased. Kutse on midagi isiklikku. See ei ole ajalehekuulutus, kuigi ta seda võib olla, vahel kui inimene saab südamesse minna ja osaleda mõnel krusaadil, evangeelsel üritusel.

Kuid Jumala kutse tähendab eelkõige seda, et Jumal pöördub sinu poole ja kui ta seda teeb, siis sa tajud seda, üsna märgatavalt. Sul on valik, sa kas järgned, nagu Peetrus, kes jättis maha kalavõrgud ja elupõhise ameti (Sa ei pruugi seda teha, kui ei ole vaja.) ja järgnes Issandale, või sa ei järgne. Sa ei lükka kutset tagasi, aga sa ka ei vasta tema kutsele.

Jumal kutsub inimest uuesti (Aga ära sellele lootust pane.) ja teeb seda paar korda inimese elu jooksul.

Kui sa hästi järgi mõtled, siis ka sinu elus võis olla periood, kus sa mõtlesid Jumala peale või küsimustel, mis sinust saab, kes sa oled ja mis on sinu elu mõte? Sa mõtlesid asjadele, mis on igavikulised, vaimsed, sa puutusid erineval viisil kokku usklikega või Jumal juhtis sinu tähelepanu, isegi alateadlikult, sa ei pruukinud mõsta, et Ta seda teeb, aga su tähelepanu köitsid vaimulikud asjad.

Niisiis. Sinu elus võis olla inimesi, kes püüdsid sulle rääkida, personaalselt, Jeesusest.

Kui sa hästi järgi mõtled, siis sa võisid kogeda mingil perioodil intensiivset huvi või nö kokkusattumust vaimulike asjade, esemete ja ka inimestega. Kõigil on see nii. Jumal kutsub kõiki, kuid teeb seda erineval ajal ja viisil. See ei ole manipuleerimine ega massipsühhoos, vaid see on personaalne lähenemine otsekui sa saad kutse osaleda milleski, nt kutsutakse sind pulma. Selline kutse on ju personaalne.

Jumal kutsub nii kõiki inimesi. Jumal teab meie elu algust enne kui me siia ilma sünnime ja teab ka millal meie elu lõpeb, nii et Jumal kasutab seda vahepealset perioodi ja püüab saada iga inimesega kontakti, taastada patu tõttu katkenud side ja äratada üles inimeses surnud vaimne inimene, et teda päästa igavesest hukust.

Näiteks mind - isiklikult on Jumal kutsunud mitu korda. Kui ma hästi järgi mõtlen, siis esimest korda toimus see siis, kui ma olin 16-17 aastane, siis ma täheldasin oma elus elavat huvi vaimses suunas, kuid sellele ei järgnenud tulemust. Vahest ka seetõttu, et tollal ei olnud kedagi, kes oleks mind konkreetselt kirikusse tirinud. Minu kätte sattus väga huvitavat kirjandust, mul tärkas küll huvi, minu ellu tulid mõned usklikud, kuid sellega asi piirdus, mitte selletõttu, et keegi teine oleks olnud süüdi või Jumal oli saamatu, et ta ei suutnud mind tirida vägisi, ära pöörata (nagu vahel halvustatakse), vaid seetõttu, et mu huvi jäi leebeks ja see oli üldse enese otsimise aeg ja ma läksin Jumalast ikkagi kaugemale ja ei võtnud teda tõsiselt. Ma ei lükanud kutset küll tagasi, aga ma ei võtnud seda ka vastu.

Siis läks mööda hulk aastaid, umbes ligi 20 aastat enne, kui Jumal pöördus mu poole uuesti ja kustus mind. Seekord toimusid minu elus taas sündmused, selged märgid, mis juhtisid mu huvi ja mõtted vaimsetele asjadele. Loomulikult oli selleks ka isiklikke põhjuseid nagu alati on. Kuid kutse vastamise ajendiks oli ikkagi tajutav nn ahhaa efekt, äratundmine, et Jeesus või siis tollal minu jaoks veel lihtsalt Jumal ja vaimsed asjad hakkasid minu ellu ühtäkki tekkima kumulatiivselt ja nii juhtis päev-päeva järel Jumal mind enese juurde, kuni ma lõpuks sain aru, et see oled sina Jumal, Sina, kes kõnetab mind isiklikult. Ma ei ütleks, et kuuldavalt, vaid ma mõistsin, et need mõtted ja sündmused, seigad elus ja kokkusattumused ei olnud minu enese tegevusest tingitud, mitte minu soovid, tahe ja mõtted; ei olnudki pelgalt ka juhused, vaid Jumala poolt hästi organiseeritud Kutse edastamine, Tema ära tundmiseks, aru saamiseks ja lõpuks tunnustamiseks. Sest kui keegi võtab Kutse vastu, siis ta ju tegelikult aktsepteerib kutse saatjat.

Kui Jumal kutsus mind teist korda, siis ma võtsin ta kutse vastu ja andsin oma elu Jumalale. Täpselt nii see oli. Taipamine ei tulnud silmapilkselt, kuid see oli umbes nii, et ma olin otsekui sündimata beebi loote vedelikus, kõrvad vett täis :) Kes võis kuulda küll ema häält läbi kõhu, kui ema rääkis; beebi, kes peagi hakkab sündima, kuid omamata vähimatki aimu sellest, kes temaga räägib, mis heli see on, mis on selle tähendus, milline on ema ja üldse, milline see maailm on, kus ma ju ei elanud veel, vaid loksusin oma pisikeses kotikeses. See sai olla vaid ähmane hääl, kuid see ei saanudki olla selgem, sest ma olin sündimata veel. Kuid Jumal suhtleb meiega delikaatselt, sest Jumal ei pööra kedagi vägisi oma usku, vaid ta kutsub! Sa ei saa isegi valida päeva, mil sa kutse saad ja samuti sünnid, sest see on ette otsustatud ja teada, millal su aeg saab täis ja ema sind ilmale toob. Sa ei saa valida ka seda, kuidas sa sünnid. Tegelikult ei sa valida mitte midagi. Kõik on ära otsustatud ja ette ja taha ära tehtud. Nii on ka vaimselt, kui inimese vaim sünnib uuesti. Ja ka kutse vastu võtmist on võimalik vaid kinnitada.

Alguses, enne uuestisündi (Ega Jumala kõne eesmärgid ja mõtteid tuli õppida tundma, nagu rääkima); kui emotsionaalselt (naeratus, soojus, hoolivus, armastus) oli need, millest saab noor kristlane aru, see on küll vaevumärgatav "kõne" ja inimese poolt saab siin olla vastuseks vaid abitus ja usaldus, et keegi kuuleb ja näeb ja vastab ning hoolib ja õpetab, ent see oli tajutav tunne, piisavalt ja märke oli mitmeid, mida siinkohal ei jõua üles kirjutada.

Aga küll sa tunned ära sulle tehtud märgid. Vähehaaval, kui ma taipasin et Jumalaga on võimalik rääkida, Temaga kõnelda (mitte ainult palvetada), siis lõpuks läks mõistus lahti rohkem, eriti siis, kui mu vaim sündis uuesti, alles sellest hetkest tekib de fakto üldse võimalus usklikul hakata suhtlema oma Jumalaga ja teda näha, nii nagu vaja ja mis muud, kui värske kristlasena on esmane armastus ikka väga tugev ja siiras ning kus inimene püüab õppida tundma oma Loojat, milline ta on, mida ta mõtleb... nii miljon muud küsimust. See tunne on ülihea, kui sa saad patud maha panna ja su vaim on taas võimeline pärast seda aru saama, sest Jumal on vaim ja vaimseid asju tuleb mõista vaimselt.

Nõnda siis, sealt edasi algab uus elu, koos Jeesusega ja ütleks nii, see on uskumatult põnev ja igav küll ei hakka. Tõsiselt huvitav elu ja põnev on õppida tundma suurt Jumalat ja Isa ning tema Poega ja Püha Vaimu, niivõrd, kuivõrd see inimesele üldse võimalikuks on tehtud, aga isegi selles ei pea lootma inimene oma tarkusele, vaid Jumal ise õpetab oma Püha Vaimu abil, juhatab ja räägib inimese vastu, otsekui ema oma vastsündinud beebiga, püüab teha ennast beebile arusaadavaks. Ise ka teate, kui vaevaline see on, aga laps õpib kiiresti. Ja Kutse on seda väärt!

Seetõttu, mitte kunagi ära arva, et inimesest saab kristlane seetõttu, et ta püüab hakata kristlaseks, või et ta on eluheidik, kuigi ta seda võib olla, või ta on hirmus patukott, ka see võib olla õige, aga Jumal kustub kõiki ja Jumal ei tee vahet, kui patune keegi on, et a´la kõigepealt patusemad ees ja siis need, kes vähem patused. Mingit skeemi kutse edastamisel vaevalt et keegi teab. Üks on kindel, Jumal tunneb meid kõiki isiklikult ja armastab meid, seetõttu ta pöördub isiklikult meie kõigi poole ning ainus ja tegelik põhjus kristlaseks saamiseks on Jeesuse kutse. Ma olen kristlane, sest ma sain kutse, Jumal kutsus mind.

Tunne ära, kui ta kutsub sind ja ära lase seda võimalust käest, sest see võib olla sinu viimane võimalus. Kui Jumal kustub, siis see ei ole mingi tavaline kutse, vaid see KUTSE viib sind otsejoones igavesse ellu! See on kõige väärtuslikum kutse, mida sa oma elus saada võid. Võta SEE KUTSE vastu!

Viletsused

Viletsus toob päevavalgele meie tõelise või väära pöördumise Kristuse poole. Jeesus selgitab: "Ohakate sekka külavatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks." See on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab, aga temal ei ole juurt eneses, vaid ainult üürikeseks, kui viletsus ja kiusatus tuleb sõna pärast, taganeb ta varsti.

Huvitav meetod, mis võimaldab eemaldada terad sõkaldest, kas pole? Viletsused võivad olla Jumala plaan meie elus, kuna need võimaldavad inimesel paremini fokuseeerida Jumalale, mille tulemusel ilmneb Jumala võimekus ja au, kui ta inimest aitab. Peetrus kirjeldab: "Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütust." Kui paljud siin ütlevad: oh Jumal, mul on hea meel, et sa lasid mulle viletsust tulla. Enamus ei mõtle nii, sest nad on inimesed. Aga Jumal testib, uurib läbi, kuidas me suhtume viletsusse, kas me taganeme või me hoiame enam Jumala poole ja mõistame, et seegi on arm Jumalalt, mida tuleb vastu võtta tänuga. Mitte et leppida olukorraga, vaid aru saada Jumala plaanist. Iiob ütles: Jumal on andnud, Jumal võtab, Jumala nimi olgu kiidetud.

"Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse," 5Ms 8:17, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks. Jumal lubab meile tulla varandust samamoodi kui ta lubab meile viletsused, sest enamus meie viletsusi on ette nähtud meie hinge valmistamiseks, pühitsemiseks. Jumal testib mitmel viisil meie usku, ka raha küsimuses. Kui sul on kõik hästi, siis, kas su vaim on valmis ja usk jääb alles, kui sinult enam midagi pole võtta? Kas sa jääd kindlaks. Oled sa selles täiesti kindel? Sest kerge on uskuda, kui sul läheb hästi, aga mida sa teed siis, kui sul pole enam materjaalset kindlust. Jumal tahab teada. Kõiki suuri usumehi katsutakse läbi. Kui ei usu, siis loe piibllit. Kõik on läbi testitud. "Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on endale valmistanud palju valu" kirjutab Paulus Timoteosele, 1Tm 6:10.

Jeesust on nimetatud valude meheks, kes haigustega on tuttav; mitte et ta ise oleks olnud pidalitõbine, vaid ta mõistis, mida tähendab olla haige ning mida toob tervenemine. (Loe lisaks Psalm 17). Kui meid tabavad viletsused, siis Jumal soovib mida? Jumal soovib, et me oma viletsuses pöörduksime abi ja lohutuse saamiseks mitte inimeste poole, vaid vahetult Jumala poole. "Hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!" (Ps 50:15) Ütle Jumalale, see rahakot on küll minu oma, aga see, mis seal sees on, tuleb tänu Sinule! Mina olen Sinu oma ja ka see on Sinu oma. 

Kristlane ei alistu viletsusele. Suured viletsused tavaliste inimeste elus on teinud neist suured jumalamehed. Viletsused teevad vaimuliku inimese hinge ja vaimu veel puhtamaks ja pühamaks ning suhte oma Jumalaga selgemaks kui kunagi varem. Inimene õpib Jumalat paremini tundma. Aga uskmatu veel julmemaks, tõrjuvamaks ja kurjemaks. Seetõttu viletsus ei lahuta kristlast Jumala armastusest. Miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest. Hakka Jumalat tänama ja kiitma!

Armastuse võit

"Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?" küsib Paulus kirjas roomlastele ja vastab "Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas."

Tegusõna "lahutama" kr keeles chōrizō, tähendab algtekstis eraldama, ühendust katkestama, rikkuma, lõhkuma, lahku viima ja tühistama, abielu lahutama või abikaasa maha jätma. Seda sõna kasutas Kristus, kui ta kõneles abielu lahutamisest: "Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu" (Mk 10:9); või (Mt 19:6). Sõna chōrizō algvorm tuleb nimisõnast chōra ehk maaala, maakond, regioon, maa mis on küntud; kahe maaala vahel paiknev ruum, piiratud ala. Lahutus rikub sellist ala või ruumi.

Puudutades abielu lahutamatust, olete te kuulnud igasuguseid põhjendusi, mida mõnikord on motiveeritud pealtnäha heade motiividega, mida iseäranis kavalalt on väänanud kristlastest vaimulikud, et õigustada oma abielulahutust. Kuid Jumala sõnas ei ole lahutusele õigustust. Jeesus ütles, andestage ja otsige lepitust, olge rahu tegijad, siis te saate näha Jumalat. Väljaspool on hoorajad (Il 22.15). Abielurikkujad ei päri Jumala riiki ja kõik kes valet armastavad ja teevad. Mida Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu.

Inimene on loodud mehe ja naise liiduks (1Ms 5:2) ja abielu vahekord (2Ms 22:15) ja side (1Kr 7:27) kehtivad surmani (Rm 7:2), mistõttu neid ei tohi rikkuda (Rm 7:3). Abielu on püha ja lapsed on pühad (1Kr 7:14). Abielu õnne loob see, kes püüab teist õnnelikuks teha (1Kr 10:24). Kuid lahutamiseni viib südamekangus (Mt 19:8), uskmatus (1Kr 7:12-15). Leskedel on õigus abielluda (1Ti 5:14, 1Kr 7:39), kuid mitte lahutatuil (1Kr 7:10-11), seepärast tuleb vältida elu suurimat õnnetust abielulahutust (Ml 2:16), aga ka vabameelseid suhteid (1Kr 5:11; 6:9-10).

Apostel Paulus selgitab Ef 5:32, "See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest." Need kaks on üks liha. Meid on ühendatud Kristusega, oleme teinud temaga igavese lepingu, saanud tema ihu liikmeiks, lihaks tema lihast ja luuks tema luust. Kristus on lihakssaanud armastus. Meie kristlased, lahutamatult selle armastusega seotud. Jääge tema armastusse ja võit on meile kindlustatud (Rm 8:37).

Apostel toob veel terve loetelu neid vaimulikke vaenlasi, mis püüavad meid Kristuse armastusest lahutada ja milliseid kristlane kohtab ning peab võitlema, nende purustavale survele vastu seisma. Kristlane peab ületama kõik otsustava võitluse raskused Jumala armastusega, sest võit on juba välja kuulutatud, aga võitma ennast tema abiga, kes kristlast armastab nagu oma Poega, kes on Jumal. Seetõttu armastus sallib kõike ja võidab oma lootusega. Armastus loodab kõike ja alati. Armastus võib langeda meeleheitesse, aga tuleb sellest võitlusest välja võidulootusega, sest Kristus on võitja ja ta on juba saavutanud kõik vajaliku selleks, et meiegi võiksime olla võidukad. Seepärast looda alati Jumalale ja ole võitja!

Armastus võidab usuga

Armastus võidab usuga. Ta usaldab kõike, mida Jumal on öelnud. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks. (Rm 8:28) Jeesus nägi sama palju haigusi, viletsust ja kurjust kui meie; pealegi ta kannatas isiklikult kurjuse all rohkem kui ükski meist ja siiski ei kaotanud oma usku Jumala headusesse. Usk Jumala headusesse ei olene niipalju kannatuste rohkusest kui meie endi sisemisest headusest ja kurjuse vastu võitlemise jõust, mida armastus võidab usuga. Aga Jeesuse kaudu saamegi esmakordselt inimkonna ajaloos selge kujutluse Jumala armastusest ja headusest. Jeesus ei tõestanud Jumala armastust, vaid elas seda. Sellest Jeesuse usust sünnib rõõm ja kannatused võitev usk.

Kas on alust arvata, et raskusteta elu soodustab usku Jumalasse? See on põhjendamatu. Mida suurem usumees, seda suuremad kannatused ja nende usk on saanud suureks kannatustes. Pikad kannatuste perioodid on andnud suuri usuinimesi. Me sageli ei mõista Jumala käitumist meiega. Meil on usk. Kus me ei saa näha, seal me usume. Mõnikord näib, et Jumal ei halastaks üldse meie peale. Ta laseb tulla meile valu, kus me tunded on kõige hellemad ja kustutab meie silmadest säranud rõõmu. Surm võtab meilt kõik, keda me armastame. Siiski me hoiame kinni Jumalast ja usaldame oma sügavamat sisemist tunnet, et me jõuame Sinu juurde.

Ei ole vaja segamini ajada, et kannatuste hulk ei ole tingitud Jumala headuse puudumisest, vaid sellest, et inimesed põlgavad Jumala armastust ja mööduvad sellest ükskõikselt. Vahel nad hüüavad: "Jumal, miks sa lasid sellel juhtuda?!" Aga Jumal on hea, kuid meie ei ole. Nii võime julgelt öelda, et Jumal on täiuslik headus. Jumal on hea kogu aeg. Sest tema armastus võitis usuga, et Kristus sureb, annab meie eest oma elu, et meie võiksime kohata Jumala armastust ja võita usuga.

Kindel armastus

Piiblis on huvitav võrdlus, kus kirjeldatakse armastus piltlikult: "Issanda nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju." (Õp 18:10) Täna meil ei ole enam kaitseehitisi vaja, aga kindel on see perekond, kus on rahu ja kindel paik väliste ohtude eest. Perekond on selline kindel torn.

Miks meil on vaja sellist pelgupaika? Küllap seetõttu, et armastus kohtab elus palju raskusi, pidevat vaenamist ja kurjust, sageli see kurjus esineb peidetud kujul. Me ei tea, kust lastakse mürske, aga need kukuvad meie kindlustuste suunas ja selles maailmas on inimesel palju kiusatusi. Kahtlemata on palju evangeeliumi õelaid vaenlasi, kes tõde sihilikult ja valede abil takistavad või kinni hoiavad, kes tõde valega kinni katavad, aga ka halbade kavatsustega valevendi, valekirstlasi ja kiuslikke kristlasi, igasuguseid on. Paljud neist on langenud deemonite petmise võrku ja salgavad perekonna või levitavad valeõpetusi kiusu pärast. Igasugust kurjust on, lihalike usklike mõistmatu pöörast sõgedust, auahnust ja elukõrkust ja sõda lihaga, taevaaluste kurjuste vägedega. Kuid õigetele kingib Issand igas võitluses uue armu, ta on tõotanud seda teha ja aitab tõe läbi ületada raskeid olukordi ja võimatuna näivaid olukordi. Vahel Issand ootabki seda, et inimene jõuaks nullpunkti, kust ta enam ei otsi tavalisi lahendusi, vaid pöördub 100% Jumala poole, sest alles nüüd näib, et Jumalal on võimalus. Aga Jumal aitab väe läbi kõike ületada.

Saatanal on iga inimese jaoks kahesugune taktika. Alguses ta eksitab inimest selle maailma asjadega ja püüab patust mitte lasta tulla vaimulikule arusaamisele, kahetsusele ja pöördumisele pattudest. Aga kui patune siiski pöördub ja parandab meelt, siis hingevaenlase rünnakud saavad suuna juba sellele, et kristlase vaimulikku kasvu ja pühitsust takistada ja ahvatleda pattu tegema, rikkuda tema suhet Jumalga, paralüseerida tema vaimne teenistus, jpm.

Algkoguduse kristlased, kohates palju takistusi Issanda järgimisel, hakkasid samuti kahtlema ja esitama küsimusi, kas neil jätkub jõudu ja vaimulikku väge kõige sellega toime tulemiseks? Kas nad ikka on kitsal teel või on usust ära langenud. Kas nad on võitjad või saavad lüüa?

Tundes nende muresid kirjutas ap Paulus mitmeid kordi, et Kristuse armastus on seesama eile, täna ja igavesti ning püsides selles armastuses, me oleme võitjad. Võitmatud. Samas inimlikult vaadates on igal usklikul midagi niisugust, mida ta ei talu. Ka minul on. Kõigil on, ka sinul armas lugeja. Seetõttu me kuuleme sageli: ma poleks seda suutnud ... ma ei suuda seda taluda, jt. Kuid armastus suudab kõike ja talub raskusi hea meelega.

Meie armastuse tugevusest sõltub kogu meie elu hoog ja meie võimekus armastust väljendada, sallida kõike. Me talume vaid niipalju, kui palju me armastame. Mida vähem me armastame, seda vähem me talume. Mida enam me armastame, seda enam kasvab taluvuspiir. Kes üldse ei armasta, see ei talu midagi. Kuid armastus sallib kõik ja teeb seda erilise kannatlikkusega - Kristuse meelsuses. Armastus on tugev torn. Armastus on tugev kodu, kus sa võid alati tunda ennast turvaliselt. Õige leiab varju.

Kristlase olemus on armastus

Uue loodu - kristlase kõigist isikutunnustest on armastus kõige võimsam, ülevam ja helgem ja ületamatum omadus. Kui te tahate näha ime, siis vaadake kristlast, kelles on Jumala agape armastus. Kui te tahate näha Jumalat, siis vaadake, mida see inimene omas enne ja mida ta omab pärast uuestisündmist. See ülev ja jumalik omadus, on kristlases ja on vaid Jumalale endale omane tunnus. Peetrus kirjutab, et meile on kingitud kõige kallid ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest (läbi saaksite osa jumalikust loomusest), mis valitseb maailmas, 2Pe 1:4. Kristlus on ainus usk (religioon) kogu maailmas, mis kuulutab, et Jumal on armastus. (1Jh 4:8-16).

Te saate väe, kui Püha Vaim tuleb teie peale, ütles Jeesus oma jüngritele. Ja selle väe, Jumala armastuse väe, said jüngrid nelipühapäeval. Sama jumaliku isikuomaduse ja energia võtsid vastu kõik inimesed, kellest said kristlased. Kui me Kristuse poole pöördusime, siis valati Jumala armastus - agape meie südamesse Püha Vaimu läbi. Aga Peetrus ütleb veel, et "Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud oma enese kirkuse ja väärikusega." (2Pe 1:3). Me oleme selle armastuse ja väe kaasosalised ja seetõttu võib meid nimetdada Jumala lasteks ja kristlasteks. Paulus kirjeldab, et meis on Püha Vaimu pitser. Pitser on sügav jälg ja tunnus, mis kinnitab, kelle poolt see on vajutatud.

Kristlase olemuseks või isikutunnuseks on armastus. Armastus on meie pidava vaimuliku võidu saladus. "Aga tänu olgu Jumalale, kes meid Jeesuses Kristuses viib igal pool võidukäigus kaasa ja teeb kõigis paigus meie kaudu avalikuks oma tunnetuse lõhna," kirjeldab piibel 2Kr 1:14.

Armastus, elades meie sees ja meie südames, muudab kõigi ilmingute suunda ja iseloomu meie elus. Armastus valgustab meie maist teed. Armastus kergendab igat murekoormat ja leevendab ükskõik kui sügavat solvumist. Armastus kustutab tüli tulekahju ja toob rõõmu vaenu ja kurbuse maailma. Armastus parandab südamehaavad ja eemaldab sealt valu. Armastus kustustab kättemaksuiha, andestab kõik, unustab kõik, ega tuleta meelde paha. Armastusega pole tühjust ega jõuetust. Kuid ilma armastuseta pole eesmärki ja väge. Armastusega väheneb vaesus ja viletsus, aga ilma armastusesta pole rahuldust ega rikkust. Armastus muudab kurbuse rõõmuks ja üksinduse osaduseks, aga ilma armastuseta pole tõelist sõprust, lootust ja õnne. Milline jumalik isikuomadus on armastus! See antakse inimesele, kui ta võtab vastu Kristuse.

Eitav suhtumine, asjatu kriitika ja ennatlikud arvamused

 

Tõde on ka see, et väga paljud inimesed suhtuvad teistesse eitavalt. Armastus ei tunne rõõmu inimeste eitamisest. Me tunneme isiklikult väga vähe inimesi ja kõiki teisi kuulu järgi. Hästi teeb see, kes on jõudnud veenduda, et täiuslikke inimesi pole olemas, et isegi suured isiksused eksivad oma otsustes. Aga iga inimene võib olla täidetud patuste arvamusega, on ta siis uskmatu või usklik (Js 28:7jj).

Negatiivsed tunded põhjustavad eitavat suhtumist, mis panevad inimest kohut mõistma teiste üle, aga ka enda üle. Eitaval suhtumise tagajärg on destruktiivne.

Sageli inimeste poolt esile toodud arvamus teise kohta algab kiitmisega, aga lõpeb kõige jämedama hukkamõistuga.  Sellist tehnikat õpetatakse ja levitatakse mitmesugustel suhtlemis- ja juhtimiskursustel. Dale Garnegie kirjutas sellest oma raamatus "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" inimeste kohtlemise põhitõe pähe, et kui te just peate laitma, siis alustage nii. Tsiteerin: alustage kiitusega ja siiraste lugupidamisavaldustega. Ta ütleb, et ebameeldivaid asju on alati kergem taluda, kui oleme enne seda kuulnud kiitust enda kohta. Piiblist te küll ei leia midagi sellist, et Jeesus õpetas või tegi selle kohaselt nii, et enne laitmist ta kiitis inimest. Huvitav miks? Sest see on silmakirjalik ja alatu, lihtsalt üks paljudest psühholoogilistest, inimestega manipuleerimise võtetest. Jeesus ei manipuleerinud kedagi. Järgmine peatükk kirjeldab olukorda, kuidas kritiseerida viha äratamata ja arvab, et selleks tuleb juhtida inimeste eksimustele tähelepanu kaudselt. Eks vihjed mõne kollegi vahendusel on ka kaudsed meetodid, aga need ei toimi. Samamoodi nagu ei toimi meetod, et kõnelge oma vigadest enne, kui hakkate teist isikut kritiseerima! Jeesus ega tema jüngrid küll midagi sellist ei õpetanud. Paljud psühholoogilised manipuleerimise võtted võivad pealtnäha tunduda normaalsetena, kuid enamasti annavad need soovitud tulemusi lihtsameelsete peal. Kui inimese poolt esile toodud arvamus teise kohta algab kiitusega ja lõpeb laitusega, siis on peamine põhjus seisneb armastuse puudumises. Keegi on öelnud. "Kus armastus on lahja, näib teistel vigu paksult, aga kus armastus on sügav, seal vead tunduvad tühistena." Piibel hoiatab meid eksimast inimeste suhtes, kuna arvamine ja hukkamõistmine on lähedased. Seal kus pole tõelist armastust meie arvamustes inimeste kohta, seal arvamuse ja hukkamõistu vahelist piiri rikutakse kergesti.

Niisiis, iga meie arvamus inimese kohta sõltub peamiselt meie südame vaimulikust seisukorrast, meie armastuse suurusest selle inimese vastu. Ilma armastuseta öeldud arvamus inimese kohta osutub enamasti ebatäpseks, ebaõigeks ega vasta tõele.

Vaevalt et me eksime, kui me ütleme, et igasugune hukkamõist, mida me inimeste kohta esile toome, on alati vale. Õige otsuse langetamiseks oleks vaja Jumala õiglust, mida meie, inimesed, kahjuks ei valda. Kas just mitte sellepärast Jumal nimetatud õigust meie käest ära ei võtnud öeldes: "Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut. Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka." Lk 6:37 Teie mõistate kohut maailma kombel, mina ei mõista kohut kellegi üle, ütles Jeesus (Jh 8:15).

Meil on raske sellega nõustuda, et meie teadmised on poolikud ja meie arvamused ükskõik millise inimese kohta ebatäiuslikud. Aga õigeks otsustamiseks on inimese võimed piiratud. Me võime otsustada vaid inimese üksikute tegude, aga mitte iseloomu üle. Me ei näe varjatuid motiive, mis inimest ajendavad tema sõnades, tunnetes, käitumises või tegudes.

Meie arvamus inimese käitumise kohta sellisel või teisel juhul võib vahel põhineda infol, mis on tulnud teiste kaudu võimendatult või vähendatud kujul, aga nii või naa on see teave moonutatud. On juhtumeid, kus me isegi siis võime eksida, kui me oleme asjade pealtnägijad.

Prohvet Eeli vaatas Hanna suu peale (Saamueli ema), kuidas too palvetas. Hanna suu liikus, aga häält polnud kuulda ja Eeli arvas, et Hanna on purjus. Eeli oli selles nii veendunud, et küsis selgitust. Hanna vastas: Ei mu Isand, ma olen vaimult rõhutud naine; veini ja vägijooki ei ole ma joonud, vaid olen oma hinge Issanda ees välja valanud." 1Sm 1:15. Või teine näide. Püha Vaimu tulek apostlite peale. Te võite lugeda: Mõned aga ütlesid pilgates: "Nad on täis magusat veini!" Ap 2:13. Need pealtnägijad samuti eksisid. Lõpuks, paljud Juuda elanikud kuulsid Jeesuse suust oma kõrvadega, kuidas Jeesus ütles: Lammutage see tempel ja ma püstitan selle kolme päevaga (Jh 2:19). Inimesed kuulsid, kuid ei mõistnud sisu. Jeesus ei rääkinud Jeruusalemma templist, vaid ta pidas silmas ristilöömist ja surma.

Igasugune ebaõige arvamus inimese kohta on vale ja kui see on teiste kuuldes välja öeldud, siis on see valetunnistus (Mt 26). Tuntud rooma ajaloolane Svetonius (s. 65 pKr) on mitmeid kordi oma loomingus meenutanud kristlaste tagakiusamist ja juutide väljaajamist Roomast keiser Claudiuse ajal (vt ka Ap 18 ptk), ta kirjutas raamatu, kus on esitatud 12ne tseesari elulood, kuid ühegi nende kohta pole öeldud midagi halba. Svetonius ei öelnud halba mitte seepärast, et need 12 tseesari halba poleks teinud, vaid tõenäoliselt sellepärast, et et nende isikute negatiivse külje eest hoolitsesid teised ajaloolased.

Kui sa nimetad inimest, siis too alati esile head, mis sa temas näed ja ei midagi rohkem. Halva esiletoojad pakuvad rahuldust kurjadele inimestele, kes niikaua ja püüdlikult koguvad inetut. Kristlane saab olla astja (nõu) heade asjade jaoks (2Ti 2:20). Kui sul pole inimese kohta midagi head, siis ära üldse temast midagi räägi.

Armastus ei mõtle teistest paha ega räägi kellegi kohta ebatõtt, kellegi käest ei võta vastu valet, ei anna edasi valet, ei rõõmusta valest, vaid võitleb valega ja võidab selle. Kui inimene on täidetud jumaliku - agape armastusega, "ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel," kirjutab Psalmist 112:7. Jeesus koges inimeste valelikke hinnanguid, sest mõned ütlesid et ta on hea, mõned aga ütlesid et ta eksitab rahvast. Aga Jeesus ütles kõige selle kohta: teie mõistate kohut maailma kombel, aga mina ei mõista kohut kellegi üle. Aga kui ma mõistangi kohut, siis on minu otsus õige, sest mina ei ole üksi, vaid minuga on Isa, kes minu on saatnud (Jh 8:15-16).

Kas me saame oma tagarääkimiste, kuulduste ja arvamuste kohta seda sama öelda? Kui ei, siis pigem hoiduge negatiivsetest hoiakutest, kuuldustest, kriitikast, järeldustest, ennatlikest ostustest ja oma arvamustest. Sõna ei saa tagasi võtta.

Kuulujutt

Kõik vale liigid on Jumala ees jõledus ja jälgid "kõik, kes valet armastavad ja teevad," kirjutab piibel Ilm 22:15. Üheks selliseks vale liigiks, purustavaks ja kahjutoovaks on kuulujutt.

Vahel me imestame, kui kergeusklikud inimesed on, kes neid kuulujutte usuvad, kui võtavad neid tõe pähe ning suure rahulduse, agaruse ja kahjurõõmuga kõike kuuldut teistele edasi räägivad, kes on samasugused kergemeelsed ja rikutud mõtteviisiga inimesed.

Ausalt öeldes, on olemas eri liik inimesi, keda nimetatakse tagarääkijateks, laimajateks, keelepeksjateks, kes tegelevad halva levitamisega, tekitavad tühje kuulujutte ja levitavad kuuldusi, isegi kõige uskumatumaid. Nad ei leia seni rahuldust, kuni pole mustanud mõnda inimest, kuni pole kedagi poriga üle valanud, mis on väljamõeldis. Aga nad ei mõtle sellele, et pori loopija käed saavad poriseks. Niisugused inimesed kahjustavad teiste reputatsiooni, teevad kahju karjäärile, teevad kõike, mis ei ole elus normaalne.

Nende nurjatute eesmärkide saavutamiseks, segavad kuulujuttude levitajad vahele oma ohvrite ühiskondlikule tegevusele, elukutsele, veendumustele, aktiivsusele, finantsasjadele, plaanidele, abielule, ja kõigele, mis puudutavad ohvri isiklikke ja perekondlikke saladusi.

Eriliseks nurjatuseks ja alatuseks on see, et need inimesed sosistavad igale kaaslasele oma skandaalsetest avastustest ja oletustest: "Mina küll seda ei usu, aga tead mis ma kuulsin..." paluvad kuuldust saladuses hoida. Nad teavad juba ette, et selline kuulujutt levib välkkiirelt.

Need saatana teenrid rahuldavad oma rääkimise himu erilise jultumuse ja häbitusega. Nad ei levita kuuldusi mitte üksnes suuliselt, vaid ka kirju kirjutades. Anonüümkirjadega nad veenavad saajaid, öeldes, et ainult sügav armastus ja usaldus tema vastu sundis teatama sellest kurvast faktist.

Kui nad on oma töö teinud, siis nad rõõmustavad, et põrgulik kättemaksu või vaenu tuli on süüdatud ja põleb, et kuulujutt levib kui surmatoov mürk, mis antakse edasi suust-suhu, mürgitades paljude inimeste südameid. Nende kahjurõõm suureneb, kui häda ohver ei aima, kelle kaudu see kuuldus levis ja alguse sai.

Seda teevad kuulujuttude rääkijad. Isegi loomadel tundub olevat enam inimlikkust, kuna need murravad toitumiseks, aga inimene ründab lõbu pärast. Teatavasti põrgus saab esikoha see, kes teistele enam kurja teeb. Saatanlik ülesanne seisneb selles, et rääkida valet tõe pähe, usaldusväärse faktina, aga tõde moonutada tundmatuseni.

Kuid tänu Jumalale, armastusel on imetlusväärne võime ära tunda ja instinktiivselt eristada, kus on tõde ja kus vale. See on Jumala and. Sest tõe äratundmine inimese südames on Jumala üleloomulik tulemus. Seetõttu armastus ei rõõmusta, kui inimene satub hätta, ka ettevaatamatuse tõttu, kogenematuse, naiivsuse, liigse usalduse, jutukuse, kaebuse või kuulujutu läbi.

Armastus ei rõõmusta, kui saatan viib inimesi pattu tegema, mure või väljapääsmatusse olukorda, viib neid pettumuse või meeleheitesse, irvitades ja irooniliselt mõnitades nende üle.

Armastus ei usu kuulujutte, kuigi ta isiklikult ei kontrolli nende allikat, aga armastus ei tee teisele kurja: "kes keelt ei peksa, ei tee teisele kurja ega tõsta laimujuttu oma ligimese peale," kirjutab Psalm 15:3. Armastus ei tunne rõõmu kurjusest, ega ütle: oota sa, see on alles algus. Armastus ei rõõmusta ülekohtust, vaid vastupidi, niisuguses olukorras ta muutub eriti halastavaks, kaastundlikuks kannatanu vastu. Vene kirjanik Turgenev on öelnud: „Laitmiseks on õigus vaid sellel, kes armastab“.

Võimas usk, õnnelik lootus ja imeline armastus

Usk võidab maailma, lootus ei ole sellest maailmast, armastus tunnistab sellele maailmale.

Usk kuulutab: Jumal valmistas pääste. Lootus lisab: valmistas isiklikult minu jaoks. Armastus hüüab: valmistas kõigi jaoks!

Usk võtab Kristuse vastu südamesse, lootus naudib Kristust, armastus avab Kristuse kõigi ümbritsevate jaoks.

Usk ja lootus tegutsevad peamiselt meie sisemuses, armastus meie ümber.

Usk ja lootus sirutavad oma kätt, et saada. Armastus sirutab mõlemat kätt, et saada ja vastuvõetu puudustkannatajatele edasi anda.

Usk võtab vastu Kristuse, lootus ootab Teda taevast ilmumas, armastus - oodates teenib teda.

Usk kogub, lootus säilitab, armastus jagab.

Ilma usuta on võimatu pääseda, ilma lootuseta pole võimalik olla õnnelik, ilma armastuseta pole võimalik olla viljakas.

Usk on juured ja tüvi, lootus oksad, lehed ja õied, armastus mahlast täidetud viljad, kasuks igale soovijale.

Armastus teeb alati tööd, kuid mitte enda kasuks, vaid teiste jaoks. Ta töötab jättes oma töö vilja järeltulevatele põlvedele.

Usu ja lootuse olemasolu uskliku südames kontrollitakse armastuse olemasolu järgi. Ilma tõelise armastuseta ei saa olla elavat ja päästvat usku, ei rõõmsat lootust peatsest kohtumisest Kristusega. Seal, kus ei ole armastust, seal ka usk ja lootus on kasutud. "Sest ka kurjad vaimud usuvad," mõeldes möödapääsmatule tulejärvele ning värisevad, kirjutab piibel.

Ilma armastuseta on usk ja lootus ainult teoreetilised teadmised, teadmised ilma südame osavõtuta, dogmad ilma tegelikkuseta.

Armastus inimese elus määrab eksimatult kindlaks tema vaimliku seisundi - kas ta on kristlane või ei tunne ta Kristust. Kas tal on armastuse väge või on tal ainult jumalakartuse ilme, aga Tema väe salgab ära. Keegi ei saa armastust asendada, ületada või välja tõrjuda.

Armastus teeb palju rohkem imesid kui usk. Armastus on võimeline looma isegi selliseid imesid, milleks pole võimeline ei usk ega lootus. Armastus teeb kristlase ihu terveks ja hinge õnnelikuks, mõistuse vabaks, tahte arukaks, mõtlemise positiivseks, tunded heaks, südametunnistuse puhtaks, tunnetuse vaimulikuks, kogu kristluse helgeks, rahuldust pakkuvaks, pühaks ja õnnistuseks.

Armastus teeb iga töö kergeks, iga elu meeldivaks, mõtestatuks ja viljakaks. Armastus teeb meie nooruse vaimulikult tugevaks, küpse ea vaimulikult aktiivseks, vanaduse usinaks, ja surma triumfaalseks. Jumala armastus, mis kord tõmbas meid välja patu rentslist, ei hülga meid kogu elu jooksul ja lõpuks viib taeva värava ette. Seal uue Jeruusalemma väravate juures, me võime usuga hüvasti jätta ja öelda "Ela hästi! Suur tänu sulle usk, sa tõid mind Kristuse juurde ja juhtisid kogu mu elu uutmoodi, mida ma senini polnud kogenud. Sina võtsid üleastumised ja patud, kustutasid tigeda tulised nooled, ületasid kõik piirded, takistused ja raskused. Jumalaga, mu kallihinnaline, tules läbikatsutud usk!"

"Hüvasti lootus! Sa aitasid mind mu silmi taeval hoida, lohutasid mind mures, julgustasid leinas, varjasid nukruses ja lootusetus olukorras, õpetasid elama tuleviku nimel, mis nüüd on saanud igaveseks olevikuks. Hüvasti õnnistatud ja auväärne lootus!" Lõpuks ma ilmsi veendun: et me teaksime, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade ees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse mõjul. (Ef 1:18,19)

Hüvasti väärtuslik usk
Hüvasti õnnis lootus
Armastus kokku seob meid
Üksteisest me ei lahku

Usk, lootus, armastus, need kolm

Uurides armastust tähelepanelikumalt ja sügavamalt, võime märgata, et apostel Paulus üldse ei vähenda usu osakaalu võrreldes lootuse ja armastusega ning toonitab lootuse kasulikkust. Ta ei ütle, et armastus on kõik, mida te vajate ning usk ja lootus on vähemtähtsad, et usk ja lootus on ainult ilusad ehted, aga armastus maailmas ilusaim teemant, et ainult armastus on hädavajalik, aga usu ja lootuseta võib vabalt läbi saada. Paulus ütleb, et igaüks neist voorustest on vajalik omast kohast, lõppeks ta võtab kokku põhimõttes, "ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm ja suurim neist on armastus.

Armastus on suurim, kuid mitte tähtsaim. Näiteks ilma usuta ei ole võimalik olla Jumalale meelepärane, kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma. Ei saa öelda, et sa vajad ainult armastust! Sa vajad neid kolme. Miks siis on armastus suurim? Põhjus on väga lihtne. Ilma armastuseta ei ole usust midagi kasu. Sul võib olla kogu usk, aga kui sa ei armasta ligimest ja Jumalat, siis sa oled valel teel. Isegi hingevaenlane omab usku Jumalasse, täpsemalt, kardab Jumalat, usub Jumala kõikvõimsusesse, sest Jumal on temagi loonud, ainult et oma ilus läks ta kõrgiks ja uhkeks ning tahtis saada Jumala sarnaseks, langes ära, tegi pattu Jumala vastu. Lõpuks ta heideti välja Jumala riigist. Nüüd ta on deemon, usub Jumalat, aga ei oma vähimatki armastust. Deemon (saatan) on näide isikust, kellel absoluutselt armastus puudub. Kuid Jumala armastus ühendab isikud tema põhilise omadusega, ühega neist. Näiteks kes andestavad, neile annab ka Jumal andeks. Andestus on vaid üks paljudest armastuse tunnustest. Jumala isikuomadused on pühadus ja armastus. Keegi ei saa Jumala juurde, kui ta ei armasta Jumalat. Jumal aga armastab meid kõiki. Sind ja mind, armas lugeja ja seetõttu ta valmistas uue päästeplaani. See on niivõrd geniaalne ja lihtne. Ta armasats meid juba enne meie sündmist. Ta näitas oma armastust Jeesuse läbi. Ta pani oma armastuse meie sisse Püha Vaimu abil. Ja selle tõttu suudame armastada inimesi ja Jumalat. Selle kõige juures inimesel ei jää muud üle, kui usu või ära usu. See on kõik, mida sa pead tegema. Sa saad selle kingituse kas vastu võtta või hüljata. Ise tead. Aga see uus päästeplaan on geniaalne ja lihtne.

Kujuta nüüd ette kohtunikku, kes on sind juba ette armastanud, juba siis kui sa rikud seadust, näiteks mõrvad inimese, armastab ta sind kohtuotuse tegemisel. Lõpuks võtab sinu surmanuhtluse enese peale, läheb sinu eest vangi või sureb sinu eest. Suudad sa seda uskuda? Ei suuda. Aga just seda Jumal tegi sinu eest. Seetõttu võid sa ette kujutada, kuivõrd ta sind armastab ja hoolib sinust ja tahab sinuga suhelda juba täna ja igavesti.

Milline suurepärane ja eelistatud armastus, mida apostel Paulus nägi. Ta uurib seda armastust, mis on inimsuhetes. Sest usk valitseb meie mõistuses. (Ma postitasin eile videoklipi, kus arst räägib sisemisest võtlusest, võitlusväljast, kus toimuvad sinu kõige olulisemad otsused. Selles kirjeldas arst just sellist usuvõitlust meile arusaadava terve mõistuse ja usu vahel.) Usk kas valitseb meie mõistuses või ei valitse. Kas me teeme usu järgi või teeme nn terve mõistuse järgi omad otsused. Sellest sõltubki see, mida sa saad tulemuseks.

Kui usk valitseb meie mõistuses, siis lootus valitseb meie ettekujutlustes, aga armastus ei ole peas, vaid südames. Piibel kirjutab, kui sa südamest usud, siis sind päästetakse. Huvitav, kas pole? See selgitab osalt seda, et saad Jumalat armastada oma südamega. Aga mida inimesed ei tee. Meie armastame mõistusega, aga usume südamega, kui kellegil on suur süda. Meie südamed on rikutud, seetõttu me ei suuda armastada kedagi peale iseenda. Vahel me vihkame isegi iseennast. Aga Jumal ei vihka meid. Jumal ei vihka iseennast.

Jumal paneb oma armastuse meie südamesse, mitte mõistusesse. Oled sa mõelnud selle peale. Mõtle, mis on sinu südames ja mis seal olema peab? Me võime teha kõike vastupidi seni, kuni me ei mõtle nii, nagu Jumal mõtleb. Me tuleme usule, aga teeme asju ikka nii nagu enne usule tulekut. Siis aga imestame, miks meie usk ei toimi! See ei töötagi nii. Mudel on teine. Sest usk on peas. Aga jumala - agape armastus pannakse meie südamesse, mitte vastupidi. Meie usk võib tegeleda meie minevikuga, lootus tulevikuga, aga armastus tegeleb käesoleva ajaga. Usk võtab vastu päästmise, mis sai alguse Kolgatal, lootus aga ootab kannatlikult selle päästmise täitumist tulevikus, aga armastus näitab selle päästmise tulemusi juba siin - maises elus.

Usk võttis vastu Jumala poolt tõotatud igavese pääste, lootus maitseb igavest õndsust, aga armastus - juba praegu naudib seda õndsust. Usk toob meid Kristuse juurde, lootus rikatsab meid uuestisünni, uuendatud eluga, armastus muudab Kristuse sarnaseks.

Kui usk seob meid Jumalaga, lootus -igavikuga, siis armastus säilitab sideme kolmes suunas: Jumalaga, oma ligimesega ja maailmaga. Armastus armastab seda maailma, aga mitte sellise armastusega, mille kohta on öeldud: "ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas," vaid armastusega, mille kohta on öeldud: "sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." (Jh 3:16)

Mis on lootus?

Kuni usule tulekuni me elasime ilma Jumalata, ilma päästeta, ilma tõelise ja igavese lootuseta. Kuigi mõned usklikud elavad ikka veel ilma lootuseta, sest nad ei ole vastu võtnud päästet ja korrutavad üha, et nad saavad päästetud alles siis, kui nad surevad, nõnda nad elavad sõna järgi, aga pole ära tundnud Jumala väge. Jumala riik ei ole sõnas, vaid väes. Jumala muutvas väes, mis annab meile uue lootuse. Mõned aga usuvad veelgi suuremat valet, et nende hinged ei pääse taevasse, vaid nad peavad ootama suurt kohtupäeva ja siis selgub, kas nad pääsevad Taevasse või mitte. Sellinegi usk on vale. Sellega teevad nad tühiseks Kristuse ristisurma ja pääste: pääste patuelust, kui Jeesus võimaldab elada uut elu iga päev koos Jumalaga; hingede pääste, sest me ei pea surema hirmus et ei saa Jumala juurde; kolmandaks, pääste igavesest kohtust, sest kristlaste üle ei mõisteta kohut, vaid koos Jeesusega mõistavad Tema omad kohut suurel kohtupäeval kõigi ülekohtuste üle. Seda viisi, me võime olla eksitatud igasuguste eksiõpetuste tuultes ja ei pruugi võtta Kristust tõsiselt, millest ta meid päästis! Aga Kristus päästis meid patuelust, põrgust ja kohtupäevast. Ja kui sa ei usu päästesse, siis sul polegi lootust. Sa elad ilma igavese lootuseta. Ilma lootuseta pole elu. Mis on lootus?

Jumala sõna ütleb, et meile jääb usk, lootus, armastus; kuigi kõigist suurem on armastus, siis mis on lootus? Kas sa tead, milline on lootus? See ei ole lootus, mida maailmas ohtralt pakutakse.

Jumal valis teiseks lootuse, kuna tegi selle meie hinge jaoks tugevuseks, otsekui ankruks, mis hoiab meid usus. Usk on kui laev, mille pardal me sõidame. Jumal on lootuse jumal, meie kindel ja kõigutamatu tugi (He 6 ptk, Rm 15 pt). Aga lootus, millest siin räägitakse, on tuttav ainult usklikele, kes on aru saanud oma vaimulikust pankrotist, elanud üle lootusetuse, täieliku meeleheite ning on tulnud lootuses Jumala juurde, et teha lepitust ja saada rahu Jumalaga. Selleks et vastu võtta Jumala lootus, tuleb teadlikult tulla Jumala juurde, et panna oma igavene lootus Kristuse päästele.

Meie olukord kuni usule tulekuni oli niivõrd kohutav, kuigi me ise seda ei näinud ja elasime pattudes ja petsime iseennast üha uute ja uute valedega, mida kogu maailm pakub, peaasi, et sa ei mõtleks tegelikkusele, mis sind ees ootab, millest sa ilma jääd. Inimesed panevad lootuse rahale, sõpradele, tutvustele, poliitikale, riigile, perekonnale, aga see kõik on tühine. Lootus tuleb Kristuse kaudu. Apostel Paulus kirjutab: "Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates mitmesuguseid himusid ja lõbusid, elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist" (Tt 3:3). Sest me elasime kaasaegse maailma kommete järgi, kes avaldub kõigi nende läbi, kes pole Jumalale sõnakuulelikud. Meie elasime oma lihahimude järgi, täites oma ohjeldamatuid soove, sest me olime lahus Kristusest. Me arvasime, et me oleme vabad ja tegime kõike oma tahtmise järgi, kuid tegelikult me olime teiste orjuses. Me tegime kõike seda, mida ütles meile meedia, poliitik, moekunstnik, ülemus, töökaaslane, sõber, pere liige; aga mitte Jumal, mitte Kristus, mitte Jumala sõna. Ja nii me käitusime et teistele meeldida, aga mõtlesime, miks me küll ei suuda seda ja inimesed pole ikka meie poolt. Nii me elasime kõike seda, mida ütlesid teised inimesed ja ei elanud seda, mida me ise oleks tahtnud või oleks Jumala sõna järgi õige. Me arvasime, et me oleme vabad, tegelikult olime orjad, sõgedad, ahned tegema kõike, alludes vabatahtlikult teistele, aga mitte Jumalale, kes soovis, et me oleksime vabad. Arukad, mõistlikud, täis Jumala tarkust ja õigust. Meil ei olnud lootust, kuid Kristus tõi lootuse. Uskmatud elavad ilma lootuseta, sest nad ei vali Jumalat. Kes valib Kristuse, see saab lootuse, mis tuleb üksnes Jumalalt.

Elus võib palju kaotada ja varsti võib jälle palju tasa teha ja tagasi saada, kuid lootuse kaotamine tähendab eelkõige kõige kaotamist. Surmamõistetu kambrile võib kirjutada: Sina, kes sa siia satud, jäta igasugune lootus! Kuid isegi surmamõistetud saavad uue lootuse, kui nad pöörduvad Jumala poole. Jumala sõna järgi, on eranditult kõik inimesed surmamõistetud. Sest kõik on pattu teinud. Seetõttu väärivad hukkamõistmist ja Jumala kohtuotsus kõlab: kes ei usu, on juba hukka mõistetud, sest ta pole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas (Rm 6:23). Kui me veel ei ole tulnud Kristuse juurde armu saamiseks ja pääste vastu võtmiseks, siis surmaotsus on meile juba väljakuulutatud ja me ootame Jumala kohtuotsuse täideviimist.

Jumal on nii teinud, et inimesel pole mingit muud väljapääsu saada Jumala juurde ja temaga lepitatud, kui vaid kahetseda ja vastu võtta Jumala and - pääste Kristuses - kas päästa end või Jumala kutse ja arm ning andestus tagasi lükata ja igavesti hukkuda. Paljud inimesed täiesti teadlikult hülgavad selle lihtsa ja kõigile kättesaadava Jumala lootuse ja pääste tee, sest loodavad end päästa isiklike tegude, isikliku tee või usuvad mõnda muud valet ja ebajumalat. Kuid need kõik elavad valede lootustega. Järgides enamuse eeskuju kuni uskumuseni, me samuti lootsime oma patud andeks paluda, lootsime nendest välja osta või saavutada Jumala õigeksmõistev otsus oma heategude läbi.

Paljud inimesed elavad edasi eemaletõukava lootusega, lohutades iseennast: nagunii suren, aetakse auku ja kõigel lõpp! Tänapäeva materjalismi juures tundub ka see lootus tõepärane, aga kõigi inimlike saavutuste seas on inimene kaotanud igasuguse mõistliku meele. August algab tal põrgutee. Kristlik lootus pole aga midagi muud kui Jumala poolt meile tõotatud igavese pääste eelmaitsmine. Läbi surma igavesse ellu. Sest Jumal oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud meile (1Pe 1:3,4). Sellest päästest me rõõmustame üliväga! Kristlik lootus on meie vaimulik varustus.

Tule Jumala juurde ja sul on kuhjaga lootust ja uus elu!

Lisaks lugemist: Kui sa tahad saada päästetud?