Vahel me imestame, kui kergeusklikud inimesed on, kes neid kuulujutte usuvad, kui võtavad neid tõe pähe ning suure rahulduse, agaruse ja kahjurõõmuga kõike kuuldut teistele edasi räägivad, kes on samasugused kergemeelsed ja rikutud mõtteviisiga inimesed.
Ausalt öeldes, on olemas eri liik inimesi, keda nimetatakse tagarääkijateks, laimajateks, keelepeksjateks, kes tegelevad halva levitamisega, tekitavad tühje kuulujutte ja levitavad kuuldusi, isegi kõige uskumatumaid. Nad ei leia seni rahuldust, kuni pole mustanud mõnda inimest, kuni pole kedagi poriga üle valanud, mis on väljamõeldis. Aga nad ei mõtle sellele, et pori loopija käed saavad poriseks. Niisugused inimesed kahjustavad teiste reputatsiooni, teevad kahju karjäärile, teevad kõike, mis ei ole elus normaalne.
Nende nurjatute eesmärkide saavutamiseks, segavad kuulujuttude levitajad vahele oma ohvrite ühiskondlikule tegevusele, elukutsele, veendumustele, aktiivsusele, finantsasjadele, plaanidele, abielule, ja kõigele, mis puudutavad ohvri isiklikke ja perekondlikke saladusi.
Eriliseks nurjatuseks ja alatuseks on see, et need inimesed sosistavad igale kaaslasele oma skandaalsetest avastustest ja oletustest: "Mina küll seda ei usu, aga tead mis ma kuulsin..." paluvad kuuldust saladuses hoida. Nad teavad juba ette, et selline kuulujutt levib välkkiirelt.
Need saatana teenrid rahuldavad oma rääkimise himu erilise jultumuse ja häbitusega. Nad ei levita kuuldusi mitte üksnes suuliselt, vaid ka kirju kirjutades. Anonüümkirjadega nad veenavad saajaid, öeldes, et ainult sügav armastus ja usaldus tema vastu sundis teatama sellest kurvast faktist.
Kui nad on oma töö teinud, siis nad rõõmustavad, et põrgulik kättemaksu või vaenu tuli on süüdatud ja põleb, et kuulujutt levib kui surmatoov mürk, mis antakse edasi suust-suhu, mürgitades paljude inimeste südameid. Nende kahjurõõm suureneb, kui häda ohver ei aima, kelle kaudu see kuuldus levis ja alguse sai.
Seda teevad kuulujuttude rääkijad. Isegi loomadel tundub olevat enam inimlikkust, kuna need murravad toitumiseks, aga inimene ründab lõbu pärast. Teatavasti põrgus saab esikoha see, kes teistele enam kurja teeb. Saatanlik ülesanne seisneb selles, et rääkida valet tõe pähe, usaldusväärse faktina, aga tõde moonutada tundmatuseni.
Kuid tänu Jumalale, armastusel on imetlusväärne võime ära tunda ja instinktiivselt eristada, kus on tõde ja kus vale. See on Jumala and. Sest tõe äratundmine inimese südames on Jumala üleloomulik tulemus. Seetõttu armastus ei rõõmusta, kui inimene satub hätta, ka ettevaatamatuse tõttu, kogenematuse, naiivsuse, liigse usalduse, jutukuse, kaebuse või kuulujutu läbi.
Armastus ei rõõmusta, kui saatan viib inimesi pattu tegema, mure või väljapääsmatusse olukorda, viib neid pettumuse või meeleheitesse, irvitades ja irooniliselt mõnitades nende üle.
Armastus ei usu kuulujutte, kuigi ta isiklikult ei kontrolli nende allikat, aga armastus ei tee teisele kurja: "kes keelt ei peksa, ei tee teisele kurja ega tõsta laimujuttu oma ligimese peale," kirjutab Psalm 15:3. Armastus ei tunne rõõmu kurjusest, ega ütle: oota sa, see on alles algus. Armastus ei rõõmusta ülekohtust, vaid vastupidi, niisuguses olukorras ta muutub eriti halastavaks, kaastundlikuks kannatanu vastu. Vene kirjanik Turgenev on öelnud: „Laitmiseks on õigus vaid sellel, kes armastab“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar