Püsilugejale pole võinud märkamatuks jääda need põhilised erinevused, mis me arvame üldse olevat armastusel kui niisugusel ja armastusel, mis kehastab armastuse Jumalat – “Jumal on armastus.”
On suuresti kahetsusväärne, et see tõde Pühakirjas on varjul kaasaegsete modernistlike usuõpetajate silmade eest. Nende jaoks, “Jumala armastus” on vaid ülev tunne, mis on loodusesse kätketud aga mitte kui Jumala olemus, Jumala kui isiku avaldumine. Niikaua, kui Jumal on ainult “kõrgem mõistus”, energia, kõiksus, vägi, idee, tunne või sümbol, tõeline Jumal kui isiksus jääb “mõistmatuks Jumalaks.”
Suurima kirjaniku Tolstoi juures jääb Jumala armastus mäejutluse armastuseks, “Inimesepoja” armastuseks, aga mitte Kolgata ja surma agoonias “Jumala Poja” armastuseks.
Me usume Jumala armastust mitte kui tunnet, vaid kui isikut. Muidu poleks öeldud: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud …” Armastada võib ainult isik aga mitte mingi abstraktne mõiste. Selle tõe parimaks illustratsiooniks on Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast.
Mitte kusagil pole nii selgelt ja piltlikult meie taevase Isa süda ja Tema armastuse sügavus meile, kahetsevatele patustele avatud kui nimetatud tähendamissõnas. Peatume lühidalt ainult pildil, kus kadunud poeg isamajale läheneb ja isa pateetilisel kohtumisel pojaga. “Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.”
Isa nägi poega kaugel, nägi mitte ainult tema välist kuju, kadunu välimust – räpast, poolpaljast, lehkavat, poolhaiget, väsinut, allakäinut, kõhna ja näljast, vaid isa tungis tema hinge, tema südame soppidesse, mis olid täis pettumust, rõhumist, ebakindlust, süütunnet, häbi ja hirmu.
Isal “hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela …” ja poeg ei kuule isa suust ei viha, ei õigeid etteheiteid, ei kibedaid mineviku meeldetuletusi, ei pilget ega kohtumõistmist, ei rangeid piiranguid, ähvardusi ega nõudmisi tuleviku suhtes.
Kõik see, mis tegi hirmu süüdiolevale pojale, näis isa jaoks mitte enam olulisena. Isa “langes poja kaela ja andis talle suud.” Mõned usuõpetajad annavad sellele isalikule suudlusele suure tähenduse. Nad ütlevad, et kreekakeelne tegusõna “suudlema” tähendab: suudles teda uuesti ja uuesti, suudles teda vahetpidamata, sageli. Kui poja suust tulid kahetsussõnad ja poeg vaevalt jõudis öelda: “Isa, ma olen pattu teinud”, kuidas isa siis sulges ta suu isaliku suudlusega, piiritu armastuse ja absoluutse andeksandmise suudlusega.
Nii illustreeris Jeesus meile Jumala armastust inimese vastu. Jumala armastavad sõnad, mis on öeldud Iisraelile, võivad kuuluda igale Tema poolt lunastatud hingele: “Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.” Üsna tihti võib kuulda imelikke väljendeid: “Jumal ilmutas oma isalikku armastust langenud inimsoo vastu ainult evangeeliumites, aga Vanas Seaduses pole Jumala armastuse kohta midagi öeldud.”
Nii on võimelised mõtlema ainult need, kes Piiblit tõsiselt pole lugenud. Need aga, kes aukartuses Pühakirja uurivad, näevad Jumala armastust igal piibli leheküljel. Esimesest salmist alates Moosese raamatus, läbi kogu Piibli, kõlab üks ja seesama vaikimatu hümn Jumala armastusest. Kas mitte Jumala armastus langenud inimese vastu polnud põhjuseks esivanemate väljaajamiseks Eedenist ja lootuse andmiseks lunastuse ilmumisest? Kas mitte Jumala armastus ei kutsunud Aabrahami, öeldes talle, et “tema läbi saavad õnnistatud kõik rahvad?” Kas mitte Jumala armastus ei toonud Iisraeli rahvast välja Egiptuse orjusest, kui nad olid küpsed vastu võtma Siinai käsuseadust? Kas mitte Jumala armastus ei juhtinud iisraeli tõotatud maale, “mis jooksis piima ja mett” saates neile patriarhe, kohtumõistjaid, kuningaid ja prohveteid?
Jumala armastus pillutas iisraeli lapsed kõigi rahvaste sekka ja sama armastus omal ajal kogus neid jälle kokku. Jumala armastus valis Jeruusalemma inimkonna lunastamiseks toodava suurima ohvri paigaks ja Kristuse evangeeliumi kuulutamise keskuseks tolleaegse maailma maadele – paganlikule maailmale.
Frederik Nietzshe ütles: “Ei miski muu kui uus kristlik arusaam armastusest, väljendatud sõnaga agape, sundis tolleaegset paganlikku maailma iidseid vääringuid ümber hindama ja valima kristlust.”
Kasvatades Iisraeli ja inimkonda, Jumal kasutas mitmesuguseid kasvatusmeetodeid ja selle kasvatuse protsessis muutis oma nõudmisi kasvatatava suhtes kooskõlas tema arenguga, kuid Jumal ise ei muutunud ega võinud muutuda, olemata igavesti armastuse Jumal. Vaadake, mis Jumal räägib mitte evangeeliumis, vaid Vanas seaduses: “Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte. Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar