Milles see seisneb siis? Seda ei ole kerge mõista. Aga Jeesus ei jätnud jüngreid teadmatusse, ta teeb puust ette ja värvib punaseks kui nii võib öelda. Jumal peseb jüngrite jalgu, ta armastab neid lõpuni.
Kui me loeme seda lugu piiblist (Jh 13:1-20), siis me saame teada, et kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti südamesse, et ta tema reedaks, siis Jeesus juba teadis oma vaimus seda. Jeesus tõusis õhtusöömaajalt üles, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle (Selline oli orja riietus. Sümbol!) ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga. Siis kirjeldab tekst, et jüngrid ei mõistnud seda. Näiteks Peetrus ütles: "Mitte mingil juhul ei pese sina minu jalgu!" Arusaadav ju. Jeesus on Jumal ja kuidas võikski Jumal teha midagi niisugust, nii alandavat, mid tegid orjad. Aga Jeesus vastas: "Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru." Peetrus puikles vastu, aga lõpuks nõustus (Jh 13:8). "Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga" ütles Jeesus. Jumal pesi kõigi jüngrite jalad, ka reeturi jalad. Armastas neid lõpuni.Milline Jumal peseb inimeste jalgu? Milline Jumal peseb reeturi jalgu?!
"Siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen andnud teile eeskuju" salm 15. Kuid sellisest teadmisest on üksi vähe, teod määravad (Jh 13:17) armastuse. Ning lõpuks ta avaldab saladuse, kuidas see võimalik on, loe salm 20.
Kes tahab pesta inimese jalgu? Mitte keegi. Kes tahab pesta vaenlase jalgu? Mitte iial. Kuid uuestisündinud kristlased teevad vaimu jõul seda hea meelega. Määrab see, mida sa tunned selle juures, sest inimest saab ka sundida. Aga vabatahtlikult ja meeleldi? Seda suudab vaid see, kes võtab vastu Püha Vaimu. Kellel pole osa Jumalaga, see ei suuda armastada lõpuni. Kuid vennaarmastus ei tähenda üksnes jalgade pesemist.
Pigem või kõige sagedamini - vennaarmastus - kui see on olemas, väljendub vastastikkuses andeksandmises, kaastundes, leebuses ja mõistmises. "Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses," kirjutab apostel Paulus efeslastele 4 ptk 32 salm.
Ilma vastastikkuse andeksandmiseta, venna süü kinnikatmiseta, on kristlus mõeldamatu. Selle fakti ette on meid pannud üksikisikud, grupid ja kogudused aegade jooksul, andes kristlusele kõige inetumaid vorme. Armastus vendade vastu võib väljendada usinas ja pidevas palves üksteise eest, heategemises üksteisele, "nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu," kirjutab Filipi 2:4. "Vaadake, et keegi teisele kurja ei tasuks kurjaga, vaid taotlege alati head üksteisele ja kõikidele!" (1Ts 5:15)
Milles siis väljendub meie armastus vendade vastu?
Sõbralikkuses, teenistusvalmiduses, pidevas tasaduses, alandlikkuses, vastutulelikkuses ja ettevaatlikus suhtumises venna vastu, oma usinuses mitte solvata venda. Mitte riivata ja mitte ahistada tema tundeid. "Ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu," Fi 2:3,4. "Austage kõiki, armastage vendi," kirjutab Peetrus 1 kirja 2 ptk 17 salm. "Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!" (Rm 12:10). Selle lõigu võiks kokku võtta sõnadega: hoidke rahu iga hinna eest.
Lõpuks armastus vendade vastu ilmneb veel materiaalses abis puudustkannatava venna vastu. "Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidust ning keegi teist ütleks neile: "Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!", aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks sellest kasu?" kirjutab Jakoobus 2:15,16. Ning venna abita jätmist võrdleb surnud usuga. Kuidas saakski teisiti! Johannes tunnistab, et selle vältimatust: "Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?"
Algkoguduse kristlased otsustasid, et kui Jeesus armastas neid rohkem kui iseennast, siis nemadki peavad armastama vendi rohkem kui nad ennast armastavad. "Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest," 1Jh 3:16. Kui kristlased kandsid hoolt oma üksteise eest pidid inimesed tunnistama, et nad tõesti armastavad, mitte ainult sõnadega, vaid ka tegudes. Selles peitub kristluse tuum.
Niisugune armastus tekitab nõudlust. Niisugust armastust soovitakse ka ise. Selline armastus on võimeline muutma järgijate südameid ja mõtteviisi ning muutma kristlasi üheks armastavaks perekonnaks, Kristuse ihuks. Niisugune vennaarmastus on võimeline kõigile mõju avaldama. Sest miks peaksid inimesed tahtma Kristust, kui kristlased ei armasta üksteist. Siit koorub välja ka saladus! Suur vahe eKr ja pKr. Moosese seaduse ajal inimesed teadsid, et Jumalat on vaja armastada (vaja!) ja ligimest on vaja armastada, AGA neil polnud nõuet ega jõudu armastada nii nagu Kristus armastas ja ette näitas, sest üksnes uuestisünd annab vaimuliku võime selleks. Kus inimese loomus armastab innukalt! Omal soovil ja vabal tahtel oma õde ja venda Kristuses. Uuestisünd toob inimesele vaimulikku väge, et seda käsku järgida, mitte üksnes täita kohustusest, ta otsib võimalust teha head oma vendadele. Teda ei pea enam käskima, kuigi vahel peab seda "käsku" meelde tuletama, on ikkagi Püha Vaim see, kes innustab meid vennaarmastusele. "Ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse," kuulutas ette prohvet Jeremija 31:33 ja nii ka hiljem tuli "Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi," Rm 5:5. See uuendus jõudis inimesteni koos Kristusega. "Teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav" 2Kr 3:2. See on kõigile arusaadav ja mõistetav (Ap 6:3,5) ning pole mingi ime, et selle ilmnemisel kõik seda sama soovivad.
Vennaarmastus peaks kogudustes olema sama mõistetav kui algkoguduses kristlaste keskel oli ja elementaarne asi, kuid mida mitte kunagi pole ülearu palju. Ma tahaksin näha kuidas inimesed kirjutavad interneti portaalides: "Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist," nagu omal ajal apostel Paulus kirjutas (1Ts 4:9) tessalooniklastele ja seda mitmel korral, "Meil tuleb alati tänada Jumalat teie eest, vennad, nõnda nagu on kohus, kuna teie usk jõudsasti kasvab ja armastus, mis teil igaühel on üksteise vastu, rohkeneb," 2Ts 1:3. Võimas! Kes ei tahaks kuuluda sellise iseloomuga kogudusse?
Ma pigem arvan, et Paulus oli kaugel mõttest kirjutada seda enda või teiste inimeste arvele, kui ta jälgis usklike keskel niisuguse armastuse esinemist. Sest Paulus selgitab: sest Kristuse armastus sunnib meid (2Kr 5:14). Selline on piibli tõlge. Kuid "sunnib" tähendus pole mitte käsu täitmine kellegi survel, vaid vabatahtlik sisemine sund teha head. See on kui suurvesi kevadel, mis ujutab üle kõik madalamad alad ning ei peatu mitte ühegi tammi ees. See on võimas vaimulik jõud! Mis "sunnib" kaasa minema pühale elule, ennastohverdavale armastusele vendade vastu, hukkuvate ennastsalgavale päästmisele.
Kristuse armastus paneb kristlasi tegutsema ja see räägib enese eest mitte üksnes meelitavatest omadustest, vaid seda tunneb ka imettegevast, jõuduandvast ja liitvast omadusest. See ühendab kristlast Kristusega ja liidab kristlasi üksteisega. "Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!" (Rm 12:10)
Armastus polnud Kristuse jaoks lihtne sõna. Me kordame sageli "Kristus armastab," aga kui vähe me selle üle mõtleme. Armastus tähendas Kristuse jaoks ju higi, verd, risti, kannatusi, ohverdusi, agooniat ja surma. Armastus ei tulnud läbi mürina Siinai mäel, vaid tehti teatavaks pühal söömaajal, surmamineva Kristuse suu kaudu, kas pole nii? "Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!" Jh 13:34. See pole mingi sentimentaalne fraas ega sentimentalism, kes räägib palju, kuid tegusid napib. Kes räägib rahvaste vendlusest, humanismist, võrdõiguslikkusest või homode armastamisest ning see pole ka filantroopia, kes teevad head au pärast et saada tiitlit "heategija"; seda vaatamata asjaolule, et Paulus kasutab näiteks Rm 12:10 just kreeka terminit philadelphia. EI! Kaugel sellest! Siin ei räägita ka kristlaste ühtsusest, sest Kristus pole ju siinkohal ühegi koguduse liige. Me räägime agape armastusest, mis on valatud Püha Vaimu läbi kristlase südamesse nagu kirjeldab kiri roomlastele ning mille tulemusel ilmneb armastus kristlike vendade ja õdede heaks. Sest filantroobid jätavad küll raha, aga nad ei anna elu teie eest. Jeesus ei olnud filantroop, vaid ta andis oma elu meie eest (Jh 10:11) ning ütles, "ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest" Jh 15:13. Ka ei ole siinkohal tegemist kangelase või võitlusvennaga, kes annab oma elu, et kaasvõitleja jääks ellu (kristlasel ei tule võidelda inimestega Ef 6:12).
Apostliteaegsed kristlased oli eelkõige Jumala poolt tehtud võimeliseks ja üksteist armastama õpetatud. Selle õpetaja juurde ta juhtis kõik usklikud ja vähemaga ei lepitud. See ongi põhjus, miks algkogudus plahvatuslikult arenes ja tekitas maailma suurima - meile teadaoleva meeldiva pöörde. Selle taga on varjus ka üks põhjus, miks me ei näe ärkamist! Sest inimesed ei näe vennaarmastust (Ap 2:47). Miks nad peaksid siis tahtma võtta vastu kristlaste pakkumist.
Vennaarmastus pani aluse kristlikule kultuurile ja ideaalidele ning 20ne sajandi jooksul on olnud selleks tõeks, mis rahvaid muutis.
Kristlik vennaarmastus eristab läbi sajandite tõelist kristlust vale kristlusest ja eraldab terad sõkaldest ning eksimatult määrab kindlaks kristluse kvaliteedi. Mis vendlus see on, kui seal puudub armastus? Jeesuse sõnadega: hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!
"Ja Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas väga suureks; ka suur hulk preestreid võttis usu omaks."
Vennaarmastus jäägu kindlaks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar