KODU KAUNIMAKS

Kodu on meile kõigile olulne ja me teeme ühtelugu muudatusi, remondime, värvime, ostame uut mööblit, kuid selle uuendamise juures tihti jääb asi poolikuks, kui meie kodu avad või siis aknad ei saa katteid, mis sobituvad ja töötavad hästi. Katted peaksid tõesti olema vajadusste põhised, aga nägema ka kead välja. Enamasti meie kodude akende ees ripuvad ehituspoest soetatud odavad kardinapuud ja sellele Jyskist toodud kardinad. See on nagu nõuka ajal, sa tunned ennast igal pool koduselt, sest iga koju sisenedes oli sama tapeet. Muud ei olnud saada. Pidi muretsema, leti alt. Täna siiski on hoopis suuremad võimalused ja tahame öelda, et kardinad ja aknakatted on mitte naabrite pärast, vaid ikka enda pärast. Kuid meil puudub ettekujutus, kui erinevaid mooduseid selleks on. Siinkohal viited, kus saate ise vaadata tooteid https://www.avakate.ee/tooted Samuti teenuseid, mida selle juures võiks tellida https://www.avakate.ee/teenused Tasub ikkagi uurida ja mõelda. Lahendus ei saa olla "tapeet" või kangas, sest see on iga päev teie silmade ees ja kui see ei ole esteetiline, siis te ei tunne seal ennast hästi. Samas teil võib olla odav toode, aga head ideed algavad ikkagi õigest tootest, mis töötab tõrgeteta ja muudab kodu kaunimaks.

RISTI KANDMISE PÄEV

Täna, aprilli viimasel päeval, kutsume kõiki üles risti kandma! Kui sul risti veel ei ole, siis uuri kust seda saab. Kui sul aga on, siis pane rist kaela! Kui keegi küsib, miks sul täna rist on, siis räägi talle, et täna kannavad kristlased risti. See sai alguse Kürenee Siimonist, kellest ei räägita, aga keda sunniti risti kandma. (Mk 15:21) See oli heategu Jeesusele, tema kolgata teel.

Et see päev ei oleks ainult sõnades, siis otsi üles mõni tuttav, kellel on raske hetk ning mine aita teda! Aita tal "risti kanda"! Sellega sa näitad eeskuju, teed head ligimesele, aga ka Jeesusele! Mk 9:41; Mt 10:42 ja 25:40,45.

Palun levita ja jaga postitust, et algatus jääks püsima iga aasta 30. aprillil ning sellest algaks risti kandmise päev paljudele. Igaühe elus võib tulla raske hetk, kus ta tuge vajab. Kui keegi õla alla paneb kõige raskemal tunnil, annab puhkust ja armastust.

Head 1. risti kandmise päeva! 

Kristlik Mõttevõra toimetaja Margus Veisveer

JEESUS EI OLNUD SOTSIALIST

Kuigi kommunistid ja sotsid on püüdnud läbi ajaloo Jeesust ära kasutada, punaseks teha, jäljendada, siis Jeesus ei olnud sotsialist, vaid maailmavaatelt parempoolne. Mitte sulase, vaid peremehe hingega. Ka haigete ravi ei olnud sotsiaalne ega ka tervise edendamise projekt, vaid väelise Jumala riigi kehtestamine maa peal. Kui haiged said ime läbi terveks, ütles ta ühtelugu, et Jumala riik on jõudnud kohale. Kui keegi ütleb et see on sotsialism, siis inimesed said terveks Jumala väe abil. Imed ja sotsialism ei käi kokku sotside agendaga Jumala käsitlusest ja ateismist. Jumala riik on kuningriik (teokraatia) ja Jeesus on kuningas (ainuvalitseja).

Ta on kuningate kuningas ja kõigi rahvaste kuningas. Jeesus on rahvuslik (ka judaismi ideaal on rahvusriik), taevas on esindatud rahvad, nn rahvuste kuningriik, mitte internatsionaal ega liberaalism. Jumal näeb Eestit kui rahvusriiki, mitte kui orja- või vasallriiki. Selleks saime tagasi riigi. Keeled ja rahvad lõi Jumal. Impeerium (Rooma) ei ole Jumala nägemus rahvastest, vastupidi, ta ajas keeled segamini (paabeli ajal). Igasugused impeeriumid (sh NL, EL) "sõidavad" julmalt üle rahvastest, seetõttu Jumal ei soosi seda, varem või hiljem need kukuvad kokku.

Jeesus töötas toidu heaks. Ta oli ametilt puusepp. Toidu jagamise (imede) näol püütakse selgitada, et ta jagas sotsiaalabi, tuhandetele, - tasuta leiba, siis need imed ei ole tõlgendatavad kui ühiskonna ideaal, kus võtame ühelt 5 leiba ja jagame teistele, vaid oli suurürituse, meie mõistes krussaadi toitlustamine. Seda juhtus kahel korral. See ei olnud sotsiaalabi, millest saaks teha kaugele ulatuvad järeldused. Isegi mitte supiköök! Jeesus ütleks neile, teil on käed ja jalad terved, hakake ennast liigutama! Mida te ootate?

Tema õpetusest selgub veel, et ta oskas kapitali kasvatada ja teadis, et esmalt tuleb selleks investeerida. Ta õpetas, kes rohkem investeerib, see teenib rohkem ja panna see tulu tootma. 10 talendi loos ta julgustab ettevõtlikust ja laidab raha kasutut (sukasääres)hoidmist. Samas ta annab väga selgelt mõista, et rahast ei sõltu kellegi hing. Kellele su vara siis jääb, kui sa homme sured (?), on tema seisukoht. Loota tuleb Jumala peale, mitte varakusele.

Mäejutluse kui ka tähendamissõnadest joonistub välja parempoolne maailmavaade (mitte liberaalne!). Samas ta räägib ka taevasest varast, kuhu tuleks kõigil investeerida, otsida võimalust ühiskonnas kaasa rääkida kui vara on rohkem. Koguda OMA huvides nn immateriaalset vara, mida mitte miski ei kahjusta (ps. koi, vargad). Tema soovitus rikkale et jaga oma vara vaestele, siis sul on aare taevas, on ühest küljest õige hoiak, aga teisalt mitte otsene soovitus, kuna see ei motiveeri vaeseid vara nimel pingutama (vaeseid on alati teie keskel, ütles ta). Paneb neid vaesuse lõksu. Ühel hetkel saab lihtsalt saadud vara otsa ja probleem kordub. Aga see andis rikkale suuna kätte. Andku iga üks mitte sunnitult, vaid vabatahtlikult. See kehtib ka riigi kohta. Riik ei peaks inimesi maksudega karistama, vaid looma soodsad tingimused vara kasvatamiseks. See ei lähe kokku sotside maailmavaatega, kuivõrd nende meelest tuleb vara ühtlaselt ümber jagada. Jeesus ütles, kellel on, sellele antakse ja võetakse sellelt, kellel ei ole. Raha tuleb neile, kes sellega midagi ette tahavad võtta.

Ta hindas kõrgelt kahte leptonit, kuigi rikaste panus oli sellega võrreldes tervelt varandus. Inimesed kipuvad unustama, et on ju rikkadki alustanud kahe leptoniga, aga saanud jõukaks. Kes kopikat ei korja, see rubla ei saa, kõlab üks nõuka aja ütlus. Korjamine ei tähendanud vara kasutut nn nõuka stiilis hoiupanka kogumist, kuni see kaotab aja jooksul väärtuse, vaid raha püsivat kasutamist.
Ta sai kividest leiba teha, aga selle asemel ta võttis 5 leiba ja paljundas. See räägib muuhulgas veel sellest, et kui sa tahad eeldatavat tulemust, siis tuleb kasutada vastavaid vahendeid. Kaladest ei saa leiba paljundada ja leivad ei muutu kaladeks. Kartulid ei kasvata rukist.

Palju rääkis ka külvist. Kiitis parimaks neid, kes enam külvasid ja tootsid.

See kõik kokku räägib mõistlikust majandusest ja rahandusest, kuidas teha raha ja kuidas seda veelgi enam teenida. Ei ole vale öelda, et Jeesus mõtles kui firma omanik või pankur.

Selgitas ühemõtteliselt, et omanik võib ise otsustada kuidas ta maksab palka, see ei ole kellegi teise asi talle öelda seda. Kui omanik tahab, võib ta tunni eest maksta ka päeva tasu, see on peremehe raha, ärge kadetsege. Ei mingit võrdsust nagu sotsidel tavaks. Ei mingit keskmist palka, miinimumpalka ega palga ühtlustust. Ka orjad pidid peremehele tulu tootma. Piibel õpetab meile rahandust ja kapitalismi. Kõik evangeeliumid räägivad sellest.

Ta eelistas kala asemel õnge ulatamist. Õppige püüdma, mitte almust paluma. Mitte elama nn sotsiaalabist ja teiste najal või arvel. Oma esimesed jüngrid valis ta kalurite seast, need teadsid ja olid usinad, et teenida elatist. Kuid nad lootsid ka õnnele. Ent õnne asemel tuleb pigem eelistada Vaimu tunnetust, mida ta neile õpetas, Jumalaga koostööd, mis tähendab õigel ajal õiges kohas võrke kasutada.

Kellegi elu ei olene üksnes leivast, vaid Jumala sõnast. Kõik hea and tuleb ülevalt, ütleb piibel. Jumala käes on kogu vara ehk teisõnu kuningriigis ei juhtu midagi ilma et kuningas seda ei võimalda. Kõik kuulume temale. Me oleme vaid ajalised, kellele antakse nii nagu tema tahab ja saame seda vara kasutada üürikest aega. Ilma oleme siia ilma tulnud ja ei saa midagi kaasa võtta. Samas meil kõigil on talendid, mis tuleb panna tulu teenima. Kes ei oska, õppigu või andku selle kätte kasutada, kes seda hästi teha oskab.

Mida toob aasta 2017?

MIDA TOOB UUS AASTA?

Aastavahetus on sündmus, mille puhul inimesed teevad kokkuvõtteid eelnenud aastast, aga otsivad ka märke, mis neid võiks ees oodata uuel aastal. Halb on siis, kui otsitakse seda vastust läbi nõidade, horoskoopide ja mõnel muul moel, mida teevad paganad.

Jumal juhib kõiki inimesi, kuid ta teeb seda erineval moel. Jumala lapsi juhib ta iga päev oma vaimu läbi ja aastavahetus on Jumala jaoks vaid number. Jumal ei anna inimestele ette teada kogu aasta sündmusi. Jumal ei lähtu kalendriaastast. Uue aasta ennustused on Jumala jaoks ebajumalateenistus, millega ei tohiks tegeleda!

Tõsi on see et Jumal juhib - ja need, kes ei ole Jumala omad, need ei saa piisavalt juhitud, sest nad ei saa aru või ei näe juhtimist. Sestap pöörduvad need nõidade ja ennustatajate ja nn tarkade poole. Aga Jumala lapsed on Vaimust juhitud iga päev, mitte mõne ennustaja arvamuse alusel.

On ikka väga naiivne uskuda, et kui sa oled kuke aastal sündinud, siis see mis sind ootab ees, ootab ees ka kõiki teisi. Kui sa oled veevalaja tähemärgis, et siis see mida keegi maag arvab juhtuvat selle tähemärgi all, tabab kõiki veevalajaid. On ilmne, et see ei ole nii. Targad inimesed saavad sellest aru. Need, kes tahavad ise oma elu juhtida, mitte olla juhitud mõne nõia, maagi või nn targa sõnadest või arvamusest.

Küsimus mida toob uus aasta on üldse valesti püstitatud!

See on inimlik lähenemine, mitte jumalik. Jumal juhib iga päev oma Vaimu läbi - ja kui edukas või  õnnetu on sinu eelnev päev, sõltub paljuski sellest, kas sa võtad teda kuulda.

Te ju ei ütle lastele ette aasta sündmusi? Miks siis arvata, et teie Taevane isa seda teeb.

Ei teegi. Küll oleks imelik, kui lapsed saaksid vanematelt korraldused ette üks kord aastas, mida teha ja mis tuleb ning siis peaksid nad ootama järgmist korda aasta lõpus enne, kui saabub uus korralduste või sündmuste nimekiri!

Inimestena on meil võimatu ette näha sel viisil, kuigi Jumal teab mis meid ees ootab ja keda mis sündmused tabavad. Inimlaste kiustatus on olla kui Jumal, kõike ette teada. Kuid üksnes Jumal saab näha sel viisil ette.

Küll oleks kohutav, kui me ees oleks tegelik nimekiri sellest, mis meiega järgmisel aastal juhtub! 

Kas me suudaksime seda vastu võtta ja oodata? Seal oleks kirjas nii hea kui halb. Häda on selles, et seal on kirjas ka halb! Kuid kas me suudame seda taluda, oodata seni, mil see juhtub?

Inimesed tahavad teada tulevikku, aga nad jätaksid sellest välja kõik halva. Nende aasta sisaldaks vaid head õnne. Aga see ei ole nii. Jumal ei anna ette teada, mis kalendriaastas juhtub. Küll aga ta hoiatab inimest halva eest (!), et viimane saaks ennast muuta, midagi teha, et vältida halba, mis ees ootab. Kasvõi ainuüksi palvetada, et Jumal pööraks selle heaks. Ja Jumal teebki seda, kui keegi palub.

Jumalale meeldib suhelda iga päev, mitte üks kord aastas. Samamoodi lastevanematel meeldib suhelda iga päev oma lastega ja anda neile korraldusi, neid õpetada, kaitsta. Jumalale meeldib inimesi näha kirikus iga nädal, mitte vaid jõululaupäeval. Ta tahab, et me oleksime temaga püsiühenduses!

Jumal annab teada inimestele ees seisvaid sündmusi ja enamasti ta teeb seda läbi oma Püha Vaimu, kes nõustab tema omi, abistab, õpetab, kaitseb. Kellel ei ole tema vaimu, neile ta kõneleb mõnel teisel moel. Iseasi on see, kas inimene paneb seda tähele ja võtab teda kuulda?

On sündmusi, mida tuleb täpsemalt kirjeldada, et me võtaksime seda tõsiselt kui hoiatavat märki. Ta saab selleks kasutada unenägu. Läbi unenägude on võimalik sündmusi üsna täpselt ette näidata (näidata mis juhtub). Seda nii kristlastele, kui ka neile kes teda ei usu.

Kui meie saame Jumalalt märke, nägemusi, unenägusid, siis need kindlasti ei ole kalendriaasta tähenduses, vaid ikka nii, et meil oleks teadmine ja piisavalt aega selle probleemiga tegeleda enne kui see sündmus tabab ootamatult. See ei ole kalendriaastaga kuidagi seotud. See juhis on ette teatatud ja edasi sõltub inimesest, mida ta selle teadmisega peale hakkab.

Jumal annab ette teada nii halba kui head.

Kuid Jumala headus väljendub eelkõige selles, et ta annab meile ette teada halba, et me saaksime seda vältida! 

Kui Jumal annaks inimesele ette teada vaid õnne, nagu inimesed seda soovivad teada, siis ta poleks õiglane Jumal. Aga ta on õiglane. Ta tahab inimest näha ja suhelda inimesega kogu aeg ja teda aidada, mitte ükskord aastas.

Õnnistatud uut 2017 aastat!

Saunakultuuri tõid meile sakslased

SAUNA AJALUGU MEIL JA MUJAL

Palju räägitud nn soome sauna kultuur, mida nõukogude nomenklatuuri eestvõtmisel eestlased 70ndatel soomlastelt üle võtsid ning hakkasid ehitama asutuste saunamaju, suuremaid "puhkemaju", tegelikult pidu panemise kohti, on osalt õige. Ent eestlased ei võtnud sauna üle soomlastelt. Eestlaste avalike saunade ajalugu ulatub juba keskaega, esimese aastatuhande algusesse.

Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt.

Kuid laiemalt jõudis saun meie maarahvani XX sajandil, vaatamata sellele et ülikud ja Tallinna linnakodanikud käisid saunas 500 aastat enne seda. 

Saun ei ole pärit ka roomlaste kultuurist (termid, therm), see võeti üle kreeklastelt. Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt. Soome saun sellisel kujul on vaid hilisem nähtus, mis muutus eestis populaarseks pärast 1978 aastat. Enne seda kasutati ja tunti Eesti aladel sauna juba 700 aastat ja saun oli kloostri (näiteks Kärkna) ja ka meie linnarahva seas laiemalt kasutust leidnud, teadupärast juba XIII sajandist!

On teada, et Kärskna kloostri mungad panid hämmelduma orduvenna, kes paavsti kõne- või usaldusmehena siia saabus, keda mungad kostitasid kuuma leiliga, kirjeldab Fabrlcluse kroonikas. See leidis märkimist, kuivõrd mungad esitlesid ja rõhutasid saunas käimist kui lihasuretamise ja erilise askeesi ning munkade distsipliinina. 

Tallinnas Sauna tänav on nime saanud seal tegutsenud saunadest alates 14. sajandist, ent neid mainitakse juba 1310, Toompea all, Nunne tänaval (Stockeri saun). Ent saunad ei olnud üksnes linna alluvuses, mida linn välja rentis, vaid need olid kloostrites, hospidalides ja ka eramajades. Sauna embleemiks oli vahutav kauss või õigupoolest tünn koos saunavihaga. Saunas sai ka läbi viia mõningaid raviprotseduure ja vahel ka habet ajada. Isegi Oleviste kiriku juurde tehti saun aastal 1329! Bolemani sauna taha ehitatud torni mainiti kui lihtsalt uut torni (Kiek in de Köki). Saun oli tähtist ja vahel orientiiriks. 

Eesti põlisrahvas sai sauna tänu munkadele ja ülikutele, kes selle nö maale tõid kui nii võib öelda.

Tallinna saunapidajatel ei olnud oma tsunfti, mistõttu meistrieksamid või tänapäeva mõistes atesteerimisel käidi Lübeckis. Seetõttu saunalitsentsid saadi Lübeckist. See on väga tähtis! Sest see asjaolu määrab ära meie saunakultuuri juured ja selle, kust see jõudis eestlasteni. Saunad ehitas linn ja rentis välja ning koolitas sellid ning meistrid, kes käisid ametit saksamaal õppimas. Seetõttu eestlased peavad olema tänulikud sakslastele, kes sauna maale tõid ja meie saunakultuurile aluse panid.

Saunas käimist keskajal ei olnud üldse hea rõhutada. On teada et IV saj püüti saunad keelata rooma valitsemise aladel, kuivõrd see pidavat rahva moraalile halvasti mõjuma (hingeõnnistusele). 

Maarjamaal levis saunakultuur kõigele vaatamata. Just saunakultuur mõjutas ühiskonna suhtumist puhtusesse, selle hoidmisesse, kümblusse enam kui II tuhat aastat. Selles mõttes eestlaste suitsusaun ei ole kindlasti eestlaste leiutis millega uhkeldada, vaid eesti rahvani jõudis saunakultuuri munkadelt kui komme ja ühtlasi ka hoone kui ehitus. Suitsusaun kui selline ei ole saunaliik ega ei omanud kuidagi erilist väärtust iseenesest, vaid ikka leilivõtt ja kümblemine. 

Meie esivanemad ei paistnud silma puhtusega, kui vaatame nende eluasemeid, koobaselamuid ja nendest avanev pilt kõnetab räpasuse poolest. Ent piirkondades kus kultuurid tekkisid (Rooma, Kreeka jt alad), ilmneb teistsugune pilt. Kreeka muinasjaloos on saunal tähendusrikas koht, mida praegu võib võrrelda eesti sauna ja kümblemisega. See ilmneb ka antiikkirjanduses. Homeros kirjaldeb Odysseuse loos, kuidas kõrge külaline - kuningas saadeti sauna kümblema.

Saun kui kultuurisümbol on levinud eelkõige kultuuri ja vanade kultuurirahvaste seas ning eestvõtmisel. Tänu soomlaste joomalembusele, on ka eestlaste seas sauna maine üsna palju kaotanud selle kultuurilist tähendust, mida tihti peetakse pidu panemise kohaks, mitte asutuseks, mis võiks kõnetada läbi kutltuuri. Soomlased tõid meile jooma- mitte saunakultuuri. 

Saun ja ihu puhtus on inimsoo kultuuri kaastingimus, seda nii ajaliselt kui ka ruumilises tähenduses. Inimkonna arenemises võime seoses saunaga uurida terveid ajajärke, kümblemises, pesemises ja puhtuse hoidmises ning ühiskonna suhtumises laiemalt. Kuid kristlik ajalugu käsitles seda vastuoluliselt. Eestlaste eelajalugu ei tunne sauna ja selle kutluuri, mida tõendavad paljud väljakaevamised; üldjoontes meie esivanemad ei pidanud erilist puhtust. Elamud pidid kõvasti haisema, sest sealsamas kus inimesed elasid, hoidsid oma toitu, olid neil ka toidujäänused, kondid, raiped, mida ei tunta vanade kultuurirahvaste juures (kus kultuurid tekkisid), see erineb vanade kreeklaste moraali ja kultuuri kõrgest tasemest. 

Kui võrrelda seda antiikaja kreeklaste kommetega, saab täpse pildi saunast ja kümblemisest. 

Homerose Odysseuse lugu kirjeldab külaliste kohtlemist ja lahkust nende vastu, kui neid saadeti sauna kümblema. Kreeklaste kõrge saunakultuuri võtavad üle ka vanad roomlased. Kuivõrd roomlased olid loomu poolest toretseva ja liiga suurejoonelise vaimsusega, siis arenes roomlaste saunakultuur eriti suurejooneliseks ja suisa omaette institutsioonisks; mitte ainult term, vaid kultuurikeskus. Sellised riiklikud saunad - thermid, mille ajalooliste varemete suurust saame veel täna imetleda, Tituse, Diodetianuse ja Carcalla ajast. 

Need olid mitte üksnes hooned, vaid kvartalid, mis annavad silmad ette meie suurimatele spa keskustele. Suuremates roomlaste saunades sai korraga viibida kuus tuhat inimest. Sellised super supelasutuse alad olid roomlaste kümblemise linnakud või saunad.

Iidne köetav kümblustünn naistele

Just roomlastel kujunes välja riiklikul tasemel keeruline süsteem sauna osakondadest, ruumidest, mis tuli läbida saunatamise juures, alates riietumise ruumist, salvimisruum, külm saun, leige saun, kuum saun, higistamise ruum, küttekerise ruum ja loomulikult ei puudunud sellest basseinid, koosolekute ruumid ülikutele ja lihtrahvale, ning kõige selle juures ka raamatukogu. 

Võib öelda, et need olid kui konverentsikeskused, kus on raamatukogu, basseinid ja leiliruumid ning sinna juurde spa. 

Sel viisil olid need saunad lõõgastumise ja aja veetmise kohad.

Kooseluseadus - ausalt öeldes

Kristlik Mõttevõra eesmärk ei ole kindlasti poliitikas kaasa rääkida. Küll aga hoiame Eestis toimuval silma peal. Käesoleva lühendatud kõne puhul tahame välja tuua need mõtteid, mis meie meelest väärivad tähelepanu või ära märkimist.

---

Martin Helme kõne Riigikogus: miks on vaja tühistada kooseluseadus

10/05/2016

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme kaitses täna Riigikogu kõnetoolis Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõud tunnistada kehtetuks kooseluseadus. Avaldame Helme kõne.

MARTIN HELME:

„Kooseluseaduse vastuvõtmisega üle-eelmisel aastal ühiskonna liitmise asemel hoopis lõhestati ühiskonda. /---/

Eesti ühiskonnas ei ole kunagi olnud mingit tellimust ega nõudmist samasooliste suhete riikliku reguleerimise järele. /---/ Veel sellel aastal läbi viidud arvamusküsitlused näitavad, et ühiskondlik arvamus selles küsimuses on küllaltki paika loksunud. Laias laastus 2/3 Eesti inimestest ei poolda kooseluseadust, ei poolda selle kooseluseaduse rakendamist, või kui küsitakse teistpidi, siis laias laastus seesama 2/3 või umbes 60% Eesti inimestest leiab, et kooseluseadus tuleks tühistada.

/---/ Ei ole olemas mingeid instantse, kes võivad kehtestada seadusi, mis lõppkokkuvõttes ei leia rahva heakskiitu. Kui nii tehakse, nagu on juhtunud, siis lõhestatakse ühiskonda /---/

/---/ Notarid on alates jaanuarist sõlminud Eestis kooselulepinguid ja minu küsimuse peale, palju nelja kuu jooksul kooselulepinguid on sõlmitud, vastati, et 25. Terve Eesti peale nelja kuu jooksul! Kui me lugesime siin aasta lõpus lugusid meediast sellest, kuidas ikkagi samasoolised inimesed loevad sekundeid uusaastaööni, et oma õnnele alus panna kooselulepingu sõlmimisega, siis jääb nadiks see number. Arvestame ka sellega, et selle 25 sees enamus on erisooliste paaride kooselulepingud. Päris täpset numbrit mulle notarite koda nii kiiresti ei suutnud öelda, aga me oleme kursis, et neid samasooliste kooselulepinguid on vähem. Ja see tähendab omakorda seda, et mingit tegelikku vajadust kellelgi kooseluseaduse või kooselu registreerimise järele sellisel moel, nagu meile on reklaamitud, ei ole. Me ju kõik mäletame neid tohutuid nutulugusid, kuidas inimesed tahavad tulla n-ö oma suhteid legaliseerima ja kuidas inimesed ainult ootavad, kuidas nad saaksid riigi silmis ka ausaks. Tegelikult oli see kõik täielik jama.

Ja see on täiesti kooskõlas sellega, mida ütlesid kooseluseaduse vastased, kui kooseluseadust menetleti: et tegemist on võlts- või valeettekäändega. Tegemist on sooviga tegelikult ümber teha ühiskondlikku korda, pöörata pea peale traditsioonilised väärtused ja iidsed tõed ja senine kehtinud kord. Tegemist on sulaselgelt lihtsalt avalikkusele valetamisega, justkui oleks mingisugune vajadus kellelgi kusagil kooselulepingute järele.

Me teame ka seda, et õiguskantsler Allar Jõks on varasemalt korduvalt nii-öelda andnud selgitusi vastavatele küsimustele selle kooseluseaduse kohustuslikkuse või vajalikkuse kohta ja viidanud kahele väga olulisele punktile. Esiteks, ei ole olemas mingit rahvusvahelist õigusnormi Euroopa Liidu aluslepingutes või inimõiguste konventsioonides, mis kohustaks või sunniks riike samasooliste suhteid kuidagi reguleerima. Kui keegi tuleb väitma, et on, siis see väide on vale. Siinjuures tuleb silmas pidada, et Euroopa Liidus on selge poliitiline surve liikmesriikidele samasooliste suhteid riiklikult reguleerida, aga see on erinev asi kui väide, et kuskil mingi leping või konventsioon meid selleks kohustab. Ei kohusta!

Teiseks, mida on öelnud Allar Jõks, kui ta oli õiguskantsler, on see, et Eesti põhiseaduses ei ole mingisugust põhjust või mingisugust nõuet samasooliste suhete riiklikuks reguleerimiseks. Põhiseaduse §27 räägib sellest, kuidas perekond kui rahvuse kasvamise alus on riigi erilise kaitse all. /---/ Eesti põhiseadus võeti vastu palju kauem aega tagasi, aastal 1992, ja sel ajal mingisuguses ühiskondlikus arutelus mitte keegi mitte ei arvanud, et perekond võiks olla midagi muud kui üks mees ja üks naine. Eesti põhiseaduse mõtte kohaselt on perekond väga konkreetselt üks mees ja üks naine. Kui keegi räägib siin, et perekonna mõistet võib laiendada, siis jah, võib, see on sellisel juhul poliitiline valik, poliitiline soov. Poliitiliste valikute, ideoloogiliste erimeelsuste üle kogu see väitlus käibki. Aga tulla väitma, et meie põhiseadus nõuab seda, on absoluutselt selgelt avalikkuse eksitamine või soovmõtlemine. Nii et vajadust või kohustust Eestil kooseluseadust vastu võtta ei ole.

/---/ Eelmises Riigikogu kooseisus toimus valitsuse vahetus umbes aasta enne valimisi ja valitsusse said kaks liberaalset parteid: üks oli vasakliberaalne ehk sotsiaaldemokraadid, teine oli paremliberaalne ehk Reformierakond. Nende kahe liberaalse erakonna, ütleme siis, ühiseks sooviks oli Eestis reguleerida riiklikult samasooliste suhted. Kuna ühiskonna vastuseis oli täiesti selge, täiesti ilmne, siis ei tuldud avalikkuse ette mitte ausa jutuga näiteks tsiviilpartnerlusest, vaid üritati seda kibedat pilli avalikkusele sisse sööta muu mudruga koos ehk siis räägiti sellest, et see on sooneutraalne seadus, kus sõltumata sellest, kas nad on samasoolised või erisoolised, antakse inimestele võimalus oma kooselu registreerida lepinguliselt. Ja niimoodi samm sammu haaval sooviti liikuda meil homopartnerluse legaliseerimiseni Eestis.

Loomulikult avalikkus nägi selle vale läbi. Loomulikult oli siis juba kõigile selge, et jutt ei käi nendest tavalist kooselu harrastavatest kümnetest tuhandetest Eesti paaridest, kus ühel või teisel põhjusel koos elavad mees ja naine ei soovi abielluda ega soovi teha ka mingisugust varalist lepingut. Jutt käis juba siis selgelt ikkagi samasooliste inimeste suhete reguleerimisest ja see nii-öelda peideti või põimiti sisse sellele nii-öelda sooneutraalsesse seadusesse. Sisuliselt oli tegemist petukaubaga, ainult et see pettus loomulikult nähti kohe läbi. Ja kuna see pettus nähti kohe läbi, siis nii sotsiaaldemokraatide kui ka Reformierakondade ridades eelmises Riigikogu koosseisus oli inimesi, kes põhimõtteliselt maailmavaateliselt või ka lihtsalt sel põhjusel, et nad said aru, et nad peavad aasta pärast astuma oma valimisringkonnas oma valijate ette ja oma tegudest aru andma, ei olnud nõus toetama seda kooseluseadust niisugusel kujul, nagu ta Riigikogu ette toodi. Sellele järgnes loomulikult alatu ja inetu ja väga ebatavaline või pretsedenditu käitumine ehk kooseluseadusest visati välja need punktid, mis oleks nõudnud 51 hääle saamist parlamendisaalis, ehk siis need, millest me tänapäeval räägime kui rakendussätetest. Ja surutigi see seadus läbi, väga napilt muidugi. Suruti läbi see seadus lihthäälteenamusega. Meenutame, need lihthääled olid siis 38 vastu ja 40 poolt.

Mis oli sellise käitumise tagajärjeks? Selle käitumise tagajärjeks loomulikult esimene asi oli see, et ühiskond ärritati kohutavalt üles, täiesti asjatult. Täiesti asjatult provotseeriti Eesti ühiskonda. Kusjuures ma pean ütlema, et Eesti ühiskond on niigi stressis. Ja selle ühiskondliku ärritamise tagajärjeks – ma teen suure kummarduse tänuga sotsidele – olid ka uued poliitilised jõud parlamendis. Te ei saa ignoreerida kahe kolmandiku inimeste sügavaid veendumusi ja arvata, et sellel ei ole poliitilist tagasilööki.

/---/

Lisaks on meil veel loomulikult tekkinud kurioosne olukord, millega ma alustasin: seadus on vastu võetud, välja kuulutatud ja osade inimeste arvates kehtib, teiste inimeste arvates ei kehti. Kusjuures need arvajad ei ole lihtsalt meie erakonna liikmed, siin on ikkagi väga kaalukaid õiguseksperte, näiteks ka justiitsminister, kes leiab, et kuna kooseluseaduse viimases paragrahvis on sõnaselgelt kirjas, et seadus hakkab kehtima koos rakendusaktidega ja neid rakendusakte ei ole, siis lihtsa loogika kohaselt tähendab see seda, et kuni rakendusakte ei ole, see seadus ei kehti. Siin me näeme jälle Eesti riigis vohavat voluntarismi, kus sisuliselt, vormiliselt seadus ei kehti, aga osaliselt seda juba täiendatakse.

Et sellist äärmiselt halba olukorda ära lõpetada, oleme tulnud lagedale ettepanekuga kooseluseadus tühistada. Me leiame, et sellega minnakse tagasi olukorda n-ö enne sõda ehk ühiskonnas taastatakse olukord, mis tegelikult rahuldas absoluutselt enamust ühiskonnas, kus samasoolistel inimestel olid kõik võimalused ennast teostada, ka koos elada ja oma varalisi suhteid reguleerida võlaõigusseaduse järgi, pärimisseaduse järgi, mitmete teiste õigusaktide järgi. Nad saavad oma elu niimoodi korraldada, ilma et oleks ühiskonna valdava osa veendumusi, moraalseid väärtusi ja mis väga oluline, millest, ma arvan, meil tuleb veel juttu eraldi, loomulikku käitumist solvatud.

See on aga kõige olulisem, millest me peame aru saama: kui me nüüd tühistame kooseluseaduse, siis me ei lähe tagasi kiviaega, siis me ei lähe tagasi mingisugusesse keskaega, me läheme tagasi aastasse 2013, kus inimesi ei põletatud tuleriitadel, nagu siin Mihkel Raud meile eelmine kord, kui sellest teemast juttu oli, arvas, et hakkab juhtuma, kui me selle seaduse tühistame. Inimesi ei pandud vangi ei kuulatud üle, sellepärast et nad käisid kuskil väga kahtlase kuulsusega baaris. Me teame, et Eesti politseil puudub üldse mingisugunegi arvestatav statistika selle kohta, et Eestis oleks seksuaalse sättumuse järgi inimesi ahistatud, taga kiusatud, pekstud või midagi taolist. Puudub! Nii et ärge tulge rääkima, et see on sellepärast, et vaesed homod ei julge endast ja enda tagakiusamisest rääkida. Kui Eestis oleks üksainus juhtum, kus homole on antud peksa selle eest, et ta on homo, siis küllap juba homoliikumine oleks selle nii suure kella külge pannud, et me kuuleks sellest söögi alla ja söögi peale. Tikutulega aetakse neid juhtumeid taga ja ikka ei leita! Nii et Eestis ei ole mingit diskrimineerimist, Eestis ei hakka uuesti olema mingit diskrimineerimist, kui kooseluseadus tema poolikul või vigasel kujul seadusandlusest kustutatakse. Eestis lihtsalt arvestatakse sellisel juhul, kui me selle seaduse ära tühistame, nii nagu meie eelnõu ette näeb, Eestis arvestatakse inimeste väärtushoiakutega, arvestatakse sellega, mis on valdava osa ühiskonna arvamus, ja arvestatakse – ma juhin tähelepanu sellelegi – kõikides parteides oma valijatega. /---/

Kui keegi hakkab siin arutlema selle üle, mis mulje me jätame muule maailmale, siis tooksin ühe lihtsa näite. Aafrikas, kust me võtame lahkelt vastu kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja kõrgelt haritud muid inimesi, on siia-sinna 50 riigi ümber – see sõltub päevast, kas mõni provints on sel päeval saanud iseseisvaks või mitte. Aga nendest 50 riigist 35-s on homosuhted kriminaliseeritud. 35-s või 36-s, see sõltub sellest, kuhumaale me selle kriminaliseerimise piiri tõmbame. Tõsi on see, et suurem osa neist on moslemiriigid Põhja-Aafrikas. Aga Euroopa selles mõttes on ühesugune ja muu maailm on teistsugune ning kui me vaatame Euroopasse, siis mitte kusagil ei ole sellest elu läinud paremaks, toredamaks. Need probleemid, mis homokogukonnal on, ei ole ära kadunud. Nii et see seadus ei lahenda ühtegi nendest probleemidest. Nii et mitte midagi ei muutu Eestis halvemaks, kui see halb seadus tühistatakse.“

Martin Helme kõne pikemalt saate lugeda otse siit

Siruta oma käsi taeva poole!

"Käed üles!"

Kui "vallavalitus tõstis käed üles," siis see tähendab seda, et tehke ise mis tahate, meie seda kaasa ei tee! Kui politsei ütleb "Käed üles!", tuleb vastuvaidlematult alluda politsei korraldusele. Kui sõdur hüüab "Käed üles!" siis see tähendab, et ta tahab käsi näha, et seal poleks relva millega vastu hakata või millest tulistada. Kui sa nõuet ei täida, lastakse sind ilma hoiatamata maha. Kõigil juhtudel  käed üles liigutus tähendab vastuhakust loobumist ja selle žesti abil väljendatakse alla andmist.

Piiblis on otse vastupidi.

Mooses tõstis käed üles ja see tähendas usumärki, millega ta hakkas vastu. Teiseks see suund viitas sellele, kust tuleb tema jõud ja abi, mis oli käeliigutus taeva poole. Issand ütles Moosesele: "Siruta oma käsi taeva poole, siis..." (2Ms 9:22,23; 10:21,22) Ta kordas viibet. See oli tahtlikult rõhutatud. "Kas Mooses tahab alla anda ?" oleks politsei segaduses.

Ka kuningas Saalomon sirutas oma käed taeva poole. "Siis astus Saalomon Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed taeva poole," kirjeldab piibel 1Kn 8:22. See ei olnud "ma annan alla", vaid sellega Saalomon viitas taevale, mis on tema tugevus, kes on selle taga, keda tuleb austada. Ta ütleb: "Issand, Iisraeli Jumal!" ta pöördus Jumala poole. "Sinu sarnast jumalat ei ole ülal taevas ega all maa peal," millega ta ütleb, et see jumal on nii suur, et "vaata, taevas ja taevaste taevas ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud." Ning siis ta ütleb: "pöördu oma sulase palve ja anumise poole." Ta sirutab käed üles taeva poole, et jumalaga rääkida.

Hiskja ja prohvet Jesaja kisendasid taeva poole. "Tõstke oma silmad ja vaadake kõrgusse" ütleb Jesaja, (Js 40:26), sest tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. (s 29) Selles on üks imeline tõotus.

Salmist tõdeb, "ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi?" (Ps 121:1) Abi tuleb ülevalt. Kui keegi pöördub Jumala poole, siis ta ei anna alla, vaid palub abi.

Kui Jeesus kirgastati, siis avanes taevas ja jüngrid olid selle tunnistajaks. Peetrus ja Jaakobus ja Johannes nägid pealt, kuidas Mooses ja Eelija rääkis Jeesusega. Kui Peetrus jutule vahele segas, siis sekkus ka Jumal, kes ütles: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!”  Markuse evangeeliumi 9 ptk.

"Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel, kirjeldab Apostlite teod" (7:55).

See kõik ilmselgelt tõendab, et üles vaatamine on põhjendatud. Taevas ei ole koht kus kedagi ei ole. Eestlased ütlevad: "Räägi nagu seinaga!" Seinaga ei ole mõtet ju rääkida, ta ei vasta sulle.

Üks annab alla, teine võtab vastu abi

Kui uskmatu tõstab käed üles, siis see tähendab, et ta annab alla. Te võite teha minuga kõike, ma olen kaotaja. Kui usklik tõstab käed üles, siis ta sirutab Jumala poole abi saamiseks, millega ta kinnitab, ma ei anna alla, tule mulle appi! Ta annab selle žestiga märku, et Jumal, ma vajan sinu lahendust ja mis iganes see on, ma võtan selle abi vastu. Jumal, sina oled võitja ja mina olen koos sinuga võitja poolel. Sest võitjale ei tee surm mingit kahju, Ilm 2:11; kuna võitja pärib selle kõik, Ilm 21:7. Jeesus ütles: "Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud." Jh 16:33. See ei ole mingisugune kaotaja jutt. "Teie, lapsed, olete Jumalast ja olete nad ära võitnud, sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas," kirjutab Johannes, 1Jh 4:4. Ja ta lisab selgituseks "Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma - meie usk." Nii et usklikud ei ole kaotajate poolel. Sa oled võitja! Mida varem sa selle mõttega harjud, seda parem.

Isegi tolle aja suurim pagan-kuningas Nebukadnetsar, pidi tunnistama ja tegema seda sama. "Mina, Nebukadnetsar, tõstsin oma silmad taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi," kirjeldab Taanieli raamat. (Tn 4:31) Justkui Jumal ei oleks saanud talle mõistust tagasi anda ilma žestita, oh ei! Selle žestiga andis ta au Jumalale. Samuti Jeesus tõstis oma silmad taeva poole. (Jh 17:1) "Isa, tund on tulnud, kirgasta oma poega."

Käte ülestõstmine oli kõige tavalisem palveviis. Kogudus tõstis käed üles taeva poole kui nad palvetasid. See oli palvežest.

Tänapäeval tõstavad usklikud sageli käed üles Jumala ülistamiseks. Rõõmu väljendamiseks.

Kui sa käed tõstad üles, siis see on kaugele nähtav. Sõjas kasutasid sõdurid seda just sel põhjusel, teiseks andsid nad sel viisil märku oma kavatsusest alla anda.

Võib ju küsida, kas Jumal siis ei näe, on ta pime või, et ma pean kätega vehkima? Ei, kindlasti mitte. Aga see on austusavaldus ja viibe, millega sa pöördud tema isiku poole. Kui sa näitad oma ülestõstetud käsi, siis sa annad märku, et sa soovid tema tuge.

Väiksel lapsel on see žest juba emapiimaga teada. Kui ta on vaid mõne kuune, ta juba teab, et kui ta tõstab käed ema poole, siis ema võtab ta sülle. "Õppa!" Hüüab ta siis, kui ta on aasta vanune.

Ta ei oska veel rääkida, aga kui ta jalad ära väsivad, siis ta tõstab käed ema suunas ja annab teada oma vajadusest.

Selline Jumalik alge on inimese sisse kodeeritud Looja poolt. Kust võiks laps teada, et selline käeliigutus seda tähendab? Ta teeb seda vaistlikult. Ta ei oska veel õigupoolest rääkida, aga ta teab, kuidas ta saab ennast aidata. See ei tähenda, et ma annan alla. Vaid see tähendab, ma tahan jätkata, tule mulle appi.

Käed üles annab tähenduse

See liigutus näitab tegelikult usku. Seda, et su käed ei tegele muude asjadega, vaid need on välja sirutatud Jumala poole. Mis on tema tähelepanu äratamiseks mõeldud liigutus ja tegu, - võitja žest!

Sallivus vs hoolivus

"Tartu ülikooli ja üliõpilaste tänane toetusavaldus sallivusele seisnes muuhulgas ka sallidega lehvitamises. Usuteaduskond oli esindatud kolme töötaja ja ühe vilistlase näol," kirjutab Facbooki lehel Ain Riistan.

Mida sallivuse eestvedajad ja nn sallidega lehvitajad siis tegelikult soovivad öelda? Sõnum on ju ilmselge, kui te ei salli, siis te ei armasta või see pole nii? 

Mida siis sellest arvata?

Argo Buinevitš kommenteerib tabavalt. Ta ütleb: "Võib-olla oleks parem rääkida hoolivusest. Sallivus tundub kandvat ükskõiksuse tooni - ah, tehke, mis tahate." On ju väga tabavalt öeldud?

Hoolivust vajavad kõik inimesed. Sallivust vajab vaid mina.

Hoolivus on armastuse märk, kuid kindlasti pole seda sallivus. 

Sa võid ju salliga vehkida, aga ega sa tühja seetõttu ei hooli veel inimestest peale iseenda? 

Sallijale ei lähe korda hoolivus. Tal on enesekeskne hoiak. Kuid hoolimine ei ole suunatud iseendale ega oma seisukohtade või tegude õigustuseks, vaid ligimese aitamiseks. See on nagu öö ja päev. 

Sallivus nõuab nõustumist minu sisukohtadega, olenemata millised on ligimese või teise inimese moraali või eetika tõekspidamised, mis sallijale korda ei lähe. Teda huvitab vaid ta enda isik. Ta ei hooli teiste arvamusest, teiste moraalist, vaid ta nõuab enda oma kehtestamist. Selles ei pruugi kohta olla ühiskonna moraalinormidel. Ent inimene kes hoolib, ei ole amoraalne.

Sallivus ei ole kristlik õpetus või seisukoht. Jeesus ei õpetanud, et te peate inimesi sallima, vaid te peate inimestest hoolima, neid toetama ja aitama. Aga see on hoopis teine asi.

Hoolivust vajavad kõik!

Naised alistuge meestele?

Jätkame naiste alandamise teemaga, et seda veel enam lahti selgitada. „Naised alistuge meestele“ oli ikkagi äärmiselt jõuline sõnum isegi Rooma keisririigi ajal, rääkimata täna!

Meie eelmist postitust samal teemal saad lugeda siit: 2000 aastat naiste alandamist

Piibli seisukohad on Euroopas, tegelikult kogu maailmas enim suhete ja õiguste arengut mõjutanud. Sest paljud tänapäeva seadused ja suhtumised said alguse piibli tavadest ja Rooma õigusest. 

Uus Testament selgitab üsna põhjalikult inimeste vahelisi suhteid, hoiakuid ja kirjeldab tollaseid sündmusi, mis kulmineerus kristliku koguduse tekkimise ning plahvatusliku levikuga eelkõige apostel Pauluse eestvedamisel; kes kahtlemata omab suurimat kaalu kui enim pühakirja panustanud kristlik autor. Meie eelmises artiklis 2000 aastat naiste alandamist tõdesime, et mees ei olegi naise pea nagu Paulus märkis ja seetõttu üritame selgusele jõuda, kus apostel Paulust alistas naisi meestele, mis teda ajendas selleks?

TAUSTAINFO

Pauluse kirjad pärinevad ajast, mil toimusid tema kolm misjonireisi 65-68 pKr. On väga tähtis teada, milline oli tava ja seadus. Paulus kirjutas kirjad keiser Klaudiuse ajal (loe Ap 18:2) reaalselt eksisteerinud kristlikele kogudustele, mida identifitseeritakse ja märgitakse piiblis nende asukoha järgi: roomlastele Roomas, korintlastele Ahhaias (Kreekas), efeslastele Pamfüülias (Aasias), mida ta külastas käies misjonireisil Makedoonias ja Kreekas. Nende aastate vältel levis kristlus kõigis ühiskonnakihtides ja leidis koha, nii rikaste kui kehvade, vabade ja orjade seas, nii meeste kui naiste seas. Kristlikud kogudused tekkisid üle kogu maa Vahemere piirkonnas, kuigi kristluse keskus oli ikka veel Rooma idaosas. Kolmandaks, milline oli Pauluse staatus (nt Ap 16:37-38; 21:39 ja 9:2,11,14; 22:25-29) ning päritolu? Paulus oli juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik (Kiliikiamaal, Ap 22:3). Ta oli koguni Rooma kodanik! (Ap 22:26-28) Mitte hankinud selle suure raha eest, vaid sellesse sündinud! Tal oli õigus nõuda keisri kohut. (Ap 25:11,12) Ent ta oli ka heebra mees, Moosese Seaduse järgi varsiser (Fl 3:3-6, Ap 23:6), kes tundis seadust („Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisase Seadust mööda,“ Ap 22:3), tundis kreeka kultuuri ja oskas keeli ning Rooma kodanikuna oli tal privileegid. Ta oli ideaalne kanditaat evangeeliumi levitamiseks kõigile rahvastele kui nii võib öelda. Jumal tundis ta CV-d. Jumal kutsus Sauluse (Ap 9:5,6,15,27), keda hakati hiljem hüüdma Pauluseks (Ap 13:9). Misjonär Damaskuses, Jeruusalemmas, Juudamaal. Misjonär paganatele (Ap 26:20, „paganad“ - need, kes ei ole juudid), paganate apostel (Rm 11:13), nagu ta ise ennast nimetab.

Pauluse juhised naiste kohtlemiseks:

• kiri roomlastele 7:2-3;
• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;
• kiri efeslastele 5:22-24;
• kiri koloslastele 3:18;
• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;
• kiri Tiitusele 2:3.

Sarnase seisukoha võtab ka apostel Peetrus:

• 1.Peetrusele 3:1 ja ka salmis 5.

Armastuse apostel Johannes väidab otse vastupidi. 

Ta kirjutab „püsige Kristuses“ (1Jh 2:28) ja „meid hüütakse Jumala lasteks“ (1Jh 3:1,2) ning „me oleme nüüd Jumala lapsed“. Kristuses püsimine tähendab püsimist Uue lepingu ja armu all, mitte kirjatähe (Seaduse) täitmist ning järgimist. Kuid „Jumala lapsed“ ei ole üksnes mehed, vaid ka naised! Kõik, kes Kristuse vastu võtsid (Jh 1:12). Kuigi Paulus möönab seda sama galaatlastele (Gl 3:28), siis praktikas ta siiski nõudis vastupidist. Apostel Johannes toob kristlusesse „vennaarmastuse“ (Rm 12:10, 1Ts 4:9, Hb 13:1) puhul täiesti uue elukvaliteedi. Kes armastab venda, see püsib valguses, kes vihkab oma venda, on sõgestunud ja on siiani pimeduses (1Jh 2 ptk). „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar“ 1Jh 3:15. „Vend“ - adelphos (kreeka k), tähendab kristluses verevenda, kõiki mehi, apostleid ja kõiki nö usuvendi, neid, kes on kristlased ehk Kristuse vastu võtnud. Seetõttu ei ole kristlus mõne salaordu sarnane meeste klubi ja mängumaa, vaid kogukond, kus sugu ei ole identiteedi tunnus, vaid usu algataja Kristus. Seetõttu armastuse apostel õpetab nii, et kristluses ei ole mehel mingeid eeliseid naiste ees, vaid nad kõik on vennad, ühe Isa lapsed ja kõiki tuleb ühtviisi lugupidavalt ja hästi kohelda kui Jumala lapsi (1Jh 3 ptk). Erinevalt Moosesest (vt 3Ms 20:10), kristluses on naised ja mehed võrdses positsioonis, kõik on pühad, kõigil on samad õigused ja Püha Vaim. Johannes ei tee meeste-naiste küsimustes kompromisse. Sellega ta püsib Jumala armastuses ja puhtas õpetuses.

KREEKLASTE TAUSTAINFO

Kirjad korintlastele, efeslastele, koloslastele. Kellele?

Kreeklannad ei olnud passivsed kõrvaltvaatajad, vaid tegutsejad. Just kreeklased määratlesid perekonna kui ühiskonna keskse aluse ja naine oli tähtis ühiskonnaliige. Kreeka minevikku ei saa määratleda ilma naiste osaluseta ja nad olid intellektuaalselt meestega võrdsed. Naistel oli võim mõjutada oma elukäiku lisaks õigusele. Naised annavad meestele nõu, langetavad moraalseid otsuseid, kannavad meeste kohustusi ja vahel oma elu hinnaga, millega äratavad imetlust. Kreeklaste atika draamakirjandus käsitleb naiseksolemist. Kreeka kultuur räägib naise mõistmisest, mida Paulus esile ei too. Ei Vana ega Uus Testament ei räägi meile naise mõistmisest.

„Just kreeklased tegid algust naisajaloo seisukohalt tähtsa kõnelusega avaliku ja eraelu erinevustest ja väärtustest ning intellektuaalse kõnelusega naise olemusest ja osast,“ kirjutab Päivi Setäla raamatus „Antiikaja naine“, 2001. Ta lisab: „Müütide põhjal hindasid kreeklased naiste juures algatusvõimet ja mõistust.“

Naisi väärtustati ja nad said ka võimu, isegi uuesti mehele minna oli kreeklannadele tavaline asi. Kreeklased ei alistanud naisi, vastupidi, kaitsesid neid kui nende elust kadus turvalisus. Samas kreeklannade positsiooni saab mõista täpsemalt, kui jälgida üldist arengut. Näiteks klassikalisel ajal tuli muutus, kui perekonnast sai majanduslik, poliitiline, bilooogiline ja sotsiaalne kooslus, kus tähtsustati sotsiaalseid suheteid. Naiste toimingud olid polisele (linnriik) tähtsad. Kreeka linnades peeti juhtivaid perekondi olulisteks ja nii väärtustati ka kreeklannasid. Abielu oli ühiskondlik toiming (Rooma keisririigi praktikas oli abielu poolte asi), järglaste sünnitamine muutis naised tähtsaks. Seaduse ja tegeliku elu vahel oli erinevus, kuivõrd naistel oli omand, neile kuulusid maa, raha, orjad. Naistega tehti pigem koostööd, aga naiste mõjuvõim suurenes kaasavaraga. Naine ei olnud enam laste sünnitaja, vaid oma mehe kaaslane.

Mõnes piirkonnas olid poisid ja tüdrukud võrdsed, nagu näiteks Spartas. Naise ülesanne oli sünnitada sõjamehi ja nii ka abielutruudusetus polnud kuritegu. Naised säilitasid õiguse maale ja varandusele. Sparta naistel oli sõnaõigus tähtsates küsimustes.

Ent hellenistlikul ajajärgul abielu mõte ei olnud laste sünnitamine (tootmine). Kooselule tekkis uus tähendus: ühtekuuluvus, kaaslaseks olemine, ühine elu. Abikaasad sõlmisid ise abielulepingud, millega pooled said tagatised, ühesugused õigused ja kohustused. Laste ülalpidamine oli mehe kanda ja naise kaasavara oli naise osa.

Hellenismi perioodil oli naistel oma osa nii avalikus elus kui kodus. Naised said kaasavara, neile kuulus maju, kortereid, mida võis müüa või üürida. Naised säilitasid oma kultuuri oma riietuse ja kommetega. Hellenismi perioodis ilmnevad õpetatud naised. Neil olid haritud isad, kellel oli oma tütarde elule mõju nagu abikaasadel.

Ühiskond väärtustas naist ema ja abikaasana. Riitused rõhutasid neid rolle ja aitasid neid täita. Naised korraldasid müsteeriumikultust (nt. Isise, Dionysose vrd Ap 17:34, 2Mak 6:7), pidustusi, kuhu mehi ei lubatud. Usuti, et mees viljastab naise hinge, seetõttu vaikimine oli naisele auasjaks. Ta rääkis oma mehega. Kui mees puudus, oli naine tumm. Apostel Paulus ilmselgelt oli teadlik sellest paganlikust uskumusest, mida ta kasutas ära korintlannade allutamiseks meestele: „Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.“ (1Kr 14:35). Sellega ta pöörab kreeka mehed naiste vastu üles. Kirjast roomlastele te midagi sellist ei leia. On ilmselge, et ta ei saanud rooma naistelt midagi sarnast nõuda. Roomlased oleks ta lihtsalt välja naernud või tema peale esitanud kaebuse. Paulus teadis seda väga hästi. Pauluse silmakirjalikkus ilmneb mitmeti, näiteks uskliku juudi naise poeg, kreeka isast, Timoteos, kui Paulus lõikas ta ümber kohalike juutide pärast (Ap 16:1-3). Seda tehti Lüstras (Pamfüülias). Ent kristluses ei ole ümberlõikamist.

KUST TULID KREEKA ASUTAJAD?

Kreeka ajalugu alguseks peetakse Egeuse kultuuri, aga sellega asi ka piirdub. Kes panid alguse tuntud ja kõrgelt arenenud Minose tsivilisatsioonile, ajaloolastel ei ole vastust sellele küsimusele. Kuid piibel kirjutab kust see rahvas tuli ja kellest nad põlvnesid.

Kreeklased pärinesid Jaafetist, kelle isa oli Noa. Noa pojad olid Seem, Haam ja Jaafet. Jaafeti pojad olid Gomer, Magoog, Maadai, Jaavan, Tubal, Mesek ja Tiiras. Gomer oli kimmerlased, Maadai oli Meedia, Jaavan oli Kreeka, Joonia. Jaavan liikus aladele, mida praegu tuntakse kui Kreekat ja asutas hõimuga sealse piirkonna Balkani alad. Neist sai alguse Kreeka kultuur ja tsivilisatsioon. Jaavan tähendab heebrea keeles kreeka. (1Ms 10:49 Aga Jaavani pojad olid Eliisa, Tarsis, kittid ja rodanlased. Piibli uurijad on selles küsimuses üsna ühel meelel, kes need isikud olid ja kus suunas nende hõimud rändasid* ja algselt eraldusid.

ROOMLASTE TAUSTAINFO

Rooma seadustes ja kommetes ei olnud selget piiri eraelu ja avaliku elu vahel, vastupidiselt Moosesest tulenevaga. Samas roomlaste ühiskond jagunes kodanikuühiskonnaks ja meestevahelisel lojaalsusel põhinevaks ühiskonnaks. Perekonnapea võim kestis juriidiliselt kuni tema surmani. Tegelikus elus olid lapsed ja naised iseseisvad. Naise majanduslik iseseisvus pärineb juba Rooma vabariigi ajast. Naiste valduses oli varandust. Kaasavara oli antud algselt mehele abielu kulude katteks. Samas abielu ei olnud juriidiline, kuna ühiskonda ei huvitanud eraelu. Samuti lahutus oli eraasi. Lahutuse korral kumbki abikaasa säilitas oma õigused oma varanduse üle ja abikaasad vastutasid ise oma võlgade eest.

Rooma keisriajal naised pärisid, pärandasid, kontrollisid oma kaasavara, ostsid, müüsid ja vabastasid orje, omandasid maad ja jagasid vabalt annetusi. Lapsel oli isa nimi, ta oli osa mehe perekonnast. Lapsed olid poliitiliselt perekonna nime kandjad. Lastel oli silmapaistev ja keskne positsioon perekonnas. Tütred ja pojad olid võrdväärsed. Naiste majanduslikku iseseisvust tõstis poegade ja tütarde võrdõiguslikkus. Et rõhutada oma sidet emaga, hakkasid roomlased lisama oma nimele ema nime. Lapsed olid kõige tähtsamad pärijad. Adopteerimine oli varanduse ja nime edasiandmiseks. Kõrgema klassi peredes oli vaevalt 1 laps, mida korvas adopteerimine. Naised seisid esmalt oma suguvõsa ja pere asjade ning au eest. Lahutamine oli Roomas kergem kui Euroopas keskajal. Lahutus oli kurb paratamatus. Uuesti abiellumine tulenes mehe lühikesest elueast, kui need abiellusid vanemalt või kui naised surid sünnituse tagajärjel. Naised kaitsesid perekondlikku privaatsust riigi sekkumise puhul. Vabaabielu sõlmiti siis, kui naise ühiskondlik positsioon oli madalam kui mehel, aga ka juhul, kui naine ei saanud kaasavara. Emaarmastus oli ema tähtis voorus ja loomulik nähtus. Vanu naisi austati ja suguvõsas küsiti paljuski nende arvamust. Sugulased olid tähtsad ja nendega käidi läbi. Roomlased hindasid suguvõsa, traditsioone ja rituaale. Moraalsuse kaitsmine oli Rooma seaduses, perekond oli Roomas tugev ja põhikohustuste keskus.

Rooma kultuuriruumis eristusid ärinaised ja ka preestrinnad. Aktiivsemad olid Pomeji naised. Naised said osaleda valimis- ja seadusettepanekute koosviibimistel ja võtta seal sõna. Naised osalesid aktiivselt kinnisvaras, laenuturul, tekstiilitootmises ja müügis. Töötasid kõrtsides, pandimajades ja avalikel oksjonidel ilma eeskostjata.

Mitmed keiserliku perekonna naised avaldasid maaomanikena mõju majanduselule. Naiste majanduslik vastutus oli suur, mida näitas see, kui ema pärandas vara tütardele. Roomas oli umbes 150 tellisemaa omanikku, millest kolmandik olid naised.

Naised olid paljudes avalikes ametites. Sekretärid, kirjutajad ja õpetajad, hea haridusega. Arsti või ämmaemandana oli naine ühiskonna vägagi lugupeetud liige. Näitlejad, muusikud ja lõbustajad Roomas on olnud ajaloo vältel ihaldatud. Ettevõtlikust ja usinust peeti naiste vooruseks. Naisaskeedid asutasid Rooma, Jeruusalemma ja Petlemma kloostriühendusi. Kloostri päevakavas palvetati, uuriti pühakirju, kopeeriti käsikirju. Need naised olid saanud hea hariduse. Naine vabanes oma naiserollist, sai vaimult mehe sarnaseks läbi neitsiliku elu ja vallalisena oli sotsiaalselt tunnustatud isik. Usk võimaldas naistel arendada alternatiivkultuuri ja võimaluse oma riituse loomiseks. Naised võtsid innukalt osa vaimsetest koosviibimistest ja vaidlustest kristlikes ja ka paganlikes kogukondades. Naised valisid kristluse kiiremini kui mehed.

ÜKS RIIK, ERINEV ÜHISKOND

Keskendudes eelkõige naiste rollile tollases ühiskonnas, on ilmne et Kreeka ühiskond kus Paulus evangeliseeris ja kuhu kirjutas mitmed kirjad, erines Rooma keskusest väga palju, samuti Juudamaast. Kreeklannade, juuditaride, roomlannade tavad ja õigused ei olnud kaugeltki samasugused, kuigi naised elasid samas riigis. Naiste elu erines ka roomlaste linnades. Rooma keisiririigis abieluleping oli poolte endi asi, abielu kui selline ja naise roll sõltus ennekõike perekonnast, kohalikust kultuuriruumist ja ajaloolisest tavast, mis varieerus seinast seina. Võib öelda, et mida jõukamal järjel perekond oli, seda parem oli naise positsoon ühiskonnas.

Roomas oli seisuslik ühiskond. Perekonnapeal oli võim perekonnaliikmete üle. Tema mõjuvõimule allusid naine, vallalised tütred ja ka pojad oma lastega. Pojad allusid isale. Naistel puudusid poliitilised õigused.

Rooma ühiskonna inimesed jagunesid poliitiliste õigustega kodanikeks. Hääletusõigus, abieluõigus, õigus juriidilisele kaitsele, millele ka apostel Paulus juhtis tähelepanu kui teda ilma kohtuta kinni peeti (Ap 15:37-39, 22:25, 25:10). Teiseks, õigusteta orjadeks. Neil polnud mingit abi loota ja nad sõltusid isanda suvast. Kolmandaks, vabaks lastud orjadeks. Neil oli piiratud hääletusõigus, aga neil ei olnud abieluõigust. Kuid ükski täiskasvanud mees ei olnud oma pere sh naise ja laste juht enne, kui tema isa oli surnud. Isa võim ulatus teoreetiliselt kõigi pereliikmete elu ja surma üle otsustamiseni, kuigi praktikas seisnes see enamasti vara haldamises ja kui suurel määral pea sekkus pereliikmete ellu, jäi ta enda valida. Samas oli isal kohustus vastutada liikmete tegude üle. Üldjuhul elasid põlvkonnad koos.

NAISTE ÕIGUS

Naise õiguslik seisund varieerus. Tal oli õigus laste lugupidamisele, ta oli pärija, ta võis teha testamenti, kaasavara abil pääseda sundusest, abielu lahutada, samuti uuesti abielluda kui tema võimetele rakendust ei leidunud. Kõrgklassi puhul isad otsisid abikaasa nende laste 12-14 aasta vanuses, vähem rikkamad võisid hiljem abielluda. Madalamates klassides poliitilised ja majanduslikud huvid nii suurt rolli ei mänginud.

ISA SURM TÕI ISESEISVUSE, 3 LAST OTSUSTAMISVABADUSE

Naine oli ka abielludes rohkem isa kui abikaasa mõjuvõimu all, ent isa surmaga sai seaduslikult iseseisvaks! Kaasavaraga kindlustati naise toimetulek abielu lõppedes. Peale kolmanda lapse sündimist teenis ta eriliselt lugupeetud ema rolli ja omandas suurema iseseisvuse ja otsustamisvabaduse.

Naine oli läbi elu praktiliselt mehe eestkoste all, kuid ta sai valida, kas abielludes saada mehe perekonna osaks või jääda oma isa ehk oma pere liikmeks. Roomlannade roll oli viibida oma mehe kõrval pidusöökidel ja koosviibimistel. On teada, et sellistel koosviibimistel pidid nad istuma sirgelt, mitte nõjatudes. Ka võisid nad kodust lahkuda, minna külla, kutsuda külalisi, käia ostlemas. Algharidus oli naistel ja meestel praktiliselt sama. Ent edasist haridust said lubada rikkamate perekondade naised. Ent tütarlapsed õppisid ladina, kreeka keelt õigusteaduse ja retoorika asemel. Ilmselgelt on sellel oma praktiline tähendus, naised ei saanud poliitikas osaleda, milleks siis seda õppida.

EHTED DEMONSTREERISID NAISE MÕJUJÕUDU JA TÄHTSUST

Avalikkuse ees neilt silmapaistmist ei oodatud, ent rikkus muutis neid märgatavaks. Naise staatus ei olnud ametlik ja ilmselgelt defineeritud, aga kaunistused olid mõju ja varakuse demonstreerimisel eriti tähtsal kohal ning vääriskivid kõnetasid naise mõjujõust ja tähtsusest. Abielus Rooma naine valitses täielikult oma varanduse üle. Seadus määras, et mehel polnud naise varale õigust, seda ära kasutada ega investeerida.

ROOMA ABIELU

Naine oli mehele ennekõike partner elus ja sünnitades järeltulijaid ning käitudes väärikalt, olles mehele lojaalne poliitiliselt. Rooma abielu põhines mõlema poole nõusolekul, kuid see ei olnud religioosne akt. 12 tahvi seadus lubas naisele isikliku omandi ja vägivallata abielu. Sellega kehtestati varalahusus. Erandina kehtestatud vägivallatu abielu oli sel ajal täiesti uus praktika õiguses, mis väärtustas naist täiesti uuel tasemel. Ütleks, vägagi tsiviliseeritud ja kaasaegsel moel. Abieluealisus, mõlema poole abiellumissoov, partnerite abieluõigus ja magistraadi nõusolek olid seadusliku abielu eeltingimused. Ühe korra abiellunud naist imetleti. Lapsi hästi kohelnud naist ei mõistetud hukka uuesti abiellumisel. Seaduslikult iseseisev naine võis abielu lahutada, sest abielu leping oli inimestevaheline, mida sai tühistada. Abielu kehtis kuni ühe poole surma, abieluõigusest ilmajäämise või lahutuseni. Lahutuse korral kaasavara kuulus alati naisele. Kui laps oli seaduslik ja isa elus, oli emal õigus lapse isalt nõuda hüvitist. Abielu lahutamine sõltus sellest, millise pere mõjuvõimu alla naine oli läinud või valinud vabaabielu. Viimase võis tühistada suuliselt. Vabaabielu sõlmiti jõukate ja lugupeetud suguvõsade või perede vahel, siis lõpetati neid vastastikkusel kokkuleppel, välditi solvanguid.

PEANAISED JA VÕIM ALGKOGUDUSE ALADEL

Piibel tõendab, et naiste positsioon ühiskonnas oli pigem suurem kui seda ajaloos üldjuhul tõlgendatakse. Naiste õigusi on põhjendamatult alahinnatud ja ekslikult kallutatud meeste kasuks.

Näiteks märgitakse, et Antiookias (Süürias) oli kõrgemast seisusest jumalakartlikud naised. (Ap 13:50) Samuti Tessaloonikas (Makedoonias), mille kohta märgitakse, et seal oli suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi. (Ap 17:4) Aga ka Beroias (Kreekas), rohkesti kõrgemast seisusest kreeka naisi, (Ap 17:12), kirjeldab apostel Luukas.

„Suursugune naine“ ja „kõrgemast seisusest“

Kreeka algkeeles „kõrgemast“ - εὐσχήμων, euschēmōn – tähendab esmalt seda, et isikul on vastav kõneoskus ja käitumine ning ka välimus; teiseks seda, et isik on austatud, mõjukas, rikas, soliidne ja viisakas. Sama sõna kasutatakse piiblis (UT) veel 4 kohas. Näiteks kasutatakse Suurkohtu nõuniku, lugupeetud mehe, Arimaatia Joosepi isiku autoriteedi märkimisel. (Ap 15:43) Sellisel isikul oli kõrgem seisus ja õigused. Piibel kirjeldab, siis Joosep tuli Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu (rippus ristil). Tavaline kodanik seda ei oleks saanud teha.

Kreeka algkeeles „suursugune“ - πρῶτος, prōtos – tähendab esmalt isikute järjestamiseks, isikute puhul on tegu juhiga, kellel on mõju ja au. Piibel viitab antud juhul naissoost, austatud ja mõjukatele juhtidele, neid oli seal rohkesti. (Ap 17:4) Need olid „peamehed“, kuulusid kõrgklassi. Markus kirjeldab kõrgseltskonna sündmust ning osutab seal Galiea peameestele. (Mk 2:21). Kes olid kutsutud ja arvatud Heroodese sünnipäeval teiste ülikute ja tuhatnike seltskonda. See oli kõrgklass. Võimul olijad.

PAULUS NÕUDIS „OMA SEADUST“

Kreeklannadel ja roomlannadel olid praktiliselt märkimisväärselt suuremad õigused kui Paulus lubab korintlastele, efeslastele või koloslaste naistele nende endi kodus või koguduses. Kutsudes üles järgima praktikat, mida tegelikult sellisel kujul ega määral ei peetud vajalikuks ning oli isegi vastuolus Rooma õigusega.

„Mees on naise pea“ on tegelikult 1Moosese raamatu 1-3 ptk loomisloo deduktiivne tõlgendus (subjektiivne, üldiselt üksikule).

Uue lepingu (nt vrd 2Kr 3, Gl 4, Ef 2, Hb 9) osapooltel ei ole õiguslikult siduvat kohustust Vana lepinguga. Kristlased ei pea täitma käsuseadust (mitzvah 613). Jeesuse surma eesmärk ei olnud jätta selles küsimuses inimesed kuidagi kahe tooli peale istuma, panna inimesed pooleldi armu ja pooleldi käsu alla, vaid viia täielikult armu alla, et rõõm saaks täielikuks (Jh 15:11, 17:13).

Seal oli üks haruldane sündmus. Paulus, Barnabas ja Johannes olid koos, kus viimane küll lahkus nende seast, aga Paulus ja Barnabas (kuulutasid evangeeliumi) tunnistasid Süürias Antiookia koguduses: „Olgu siis teile teada, mehed-vennad, et tema kaudu kuulutatakse teile pattude andeksandmist, ja see õigeksmõist, mida te ei suutnud leida Moosese Seaduses, on temas, kelles see on täielikult võimalik igale inimesele, kes usub,“ Ap 13:39. Igale inimesele, mitte üknes meestele, või juutidele, vaid kõigile, - „igale inimesele kes usub“, - meile! Kusjuures Antiookias hakati jüngreid esimest korda nimetama kristlasteks.

„Mees on naise pea“ ei ole kristlik. Naine ei vaja mehe pead Jumalaga suhtlemiseks ja vahendajat. Naisel on usus ligipääs, - ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde (nt Ef 2:18).

Naiste kohtlemise nõuded sh põhimõte „mees on naise pea“ on ammugi sobimatud tänapäeva kaasaegses ühiskonnas, seda nii perekonna kui ka koguduse elukorralduses.

SUU KINNI USK

Kas kristlus oleks üldse nii meieni jõudnud?

Jeesus ei öelnud, et mehed, minge maailma, kuulutage evangeeliumi. Evangeeliumi kuuutamine oli mõeldud kõigile (Mt 16:15).

Kui naised oleks kartnud (Ef 5:33) mehi, olnud vait, neil ei oleks luba rääkida (1Kr 14:34), kes seal siis tunnistaks, teeniks, ülistaks või midagi teinud oleks? Õnneks naised ei olnud vait. Tänu Jumalale! On teada, et algkogudus kasvas ennekõike naiste arvelt. Naised võtsid kristluse kergemini vastu kui mehed. Ka täna! Kirikupingid on täidetud naistega. Naised on usinad kristlased ja kutsuvad inimesi kirikusse. Aga kus on mehed? Kui paljud neist kutsuvad oma sõpru või räägivad usust? Meestel on suu vett täis.

„Kuna sealsamas andis Paulus naistele (ja meestele) ka vabaduse ja vastutuse koguduse ülesehitamiseks, siis ei oleks õige kogudustes tõstatunud spetsiifilistest küsimustest teha üldiseid järeldusi. Tuleb märkida, et Pauluse kaastöölistest, abilistest, apostlitest, prohvetitest, õpetajatest ja toetajatest, keda ta oma kirjades nimetab, on suur hulk naised. Näiteks Priskilla (1Kr 16:19), Foibe (Rm 16:1, 2), Junia (Rm 16:7), Nümfa (Kl 4:15) ja Lüüdia (Ap 16:40). Peale nende veel Trüfaina ja Trüfosa ning Persis (Rm 16:12) ja paljud teised“ märgib EMK Teoloogilise Seminari õppejõud Anne Saluraid artiklis „Naised Pauluse teoloogias“ (Koduteel, 2/2005).

Priskilla, telgitegija (Ap 18:2,3). Aga mitte ainult! Galaatias oli üks vaimult keevaline Aleksandriast pärit kõnemees, kes õpetas ja täpselt Jeesusest nagu piibel teda kirjeldab, ent Priskilla oli üks nendest, kes ta kõrvale kutsus ja talle seda veel täpsemini ära selgitas. (Ap 18:26) Misjärel Apollos veel osavamalt jutlustama hakkas. Foibe, kes oli Kenkrea koguduse teenistuses. Junia, kes oli silmapaistev apostel ja usklik, usule tulnud juba enne seda kui Paulusest usklik (kristlane) sai. Nümfia, kelle maja oli koguduse kooskäimise kohaks. Tabiita jagas palju almuseid. Või mõnes keerulises olukorras tunnustatakse naisi näiteks, kui Ateena mehed põiklevad usu vastu, siis üks naine, Damaris nimi ja teisigi koos temaga, said usklikuks. Filippuse neli tütart olid koguni prohvetid. (Ap 21:9) Jõukad kreeklannad toetasid kogudust ja misjonitööd oma varaga.

Lisakommentaarid:

• kiri roomlastele 7:2-3;

Rm 7:2 ja 3 s, - Paulus viitab Rooma keisririigi õigusele, millega mehe surm lõpetab abielu (vt ka s 39)

• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;

1Kr 11:5-15 - Selle põhjal mees loodi Jumala näo järgi, naine mehest (mehe kuju järgi). Tegelikult nii mees kui naine loodi Jumala näo järgi. Mõlemad, mitte üksnes mees, vaid ka naine! 1Ms 1:26 on kirjutatud: "tehkem inimesed oma näo järgi"; pane tähele "inimesed", seal on mitmuses. Jumal ei öelnud, loogem inimene - mees (Aadam), vaid ta ütles loogem "inimesed" s.t ka naine. Seda ei saa eitada! Isegi juhul, kui Aadam loodi enne, siis mõlemad said eluhinguse, mitte üksnes Aadam! Jumal puhus oma vaimu Aadama ihusse ja ka Eeva ihusse (mitte Aadam ei teinud seda). Seetõttu mõlema, nii mehe kui naise sees on vaim. Mõlemad lõi Jumal isiklikult oma kätega, vastupidiselt loomadele ja kõigele muu loodule, mis tekkis sõna põhjal. Inimene vooliti mullast, samuti Eeva, kuid tema jaoks võeti luu. Pauluse arusaama põhjal on teisel kohustus alluda esimesele ja anda talle au, kuna ta loodi pärast esimest. Loomislooga ei kehtestatud alistumist. Naise loomisel kasutati mehe küljeluud, mitte naine ei ole mehest, mida Paulus üle tähtsustab. (1Kr 11:8). Luu on kõigest DNA. Ent Pauluse väide, - et mees ei loodud naise pärast, vaid naine mehe pärast, seetõttu naine peaks alistuma mehele, on lihtsalt küüniline, alandav ja meelevaldne tõlgendus. Jumal lõi inimesed meheks ja naiseks (1Ms 1:27). 

• kiri efeslastele 5:22-24;

Ef 5:22-24, 33; - Paulus käseb kreeklannadel alistuda meestele kõigis asjus. On ilmselge, et tegu on võimu liialdamisega, milleks Paulusel puudus õigus. Näiteks roomlannadelt ta ei nõua midagi sellist. Kuna see ei oleks Roomas läbi läinud. Salmis 33 ütleb ta "naine kartku meest". Kristlane ei pea kartma midagi. Ei ole põhjust.

• kiri koloslastele 3:18

Kl 3:18, - mehele alistumine ei muuda naist Kristuse silmis kuidagi sündsamaks või pühamaks.

• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;

Tm 3:18 - Riietuse, soengute, ehtete abil väljendasid kreeklannad oma kunsti ja kultuuri. Osa neist käis kaasa kõrgema seisusega, milles kahtlemata ei ole midagi taunimisväärset. 

• kiri Tiitusele 2:3.

Tt 2:3 - ka kreeklannad olid kõnes osavad ja silmapaistvad. See oli üsna tavaline, et naised rääkisid ühiskonnas kaasa, eriti aga võimul olivad peanaised, kes võisid oma ameti tõttu kritiseerida ja ka süüdistada (vrd Jh 8:10). Paulus üldistab seda valesüüdistuseks (διάβολος, diabolos). Veini tarbimine oli osa kreeka kultuurist ja traditsioonist, mida joodi söögi kõrvale ning on üsna mõistetav, et veini joomisega käisid kaasas kombed, mida õpetati. Täna me tunneme seda kui osa etiketist, mille õpetamist ei saa pahaks panna.

TAGAJÄRG

Naiste õigused ei olnud sugugi nii piiratud, kuivõrd apostel Paulus käsitleb oma kirjades kui viitab loomisloo järjekorrale. Uurides kreeklannade, roomlannade õigusi, on Pauluse nõuded liialdatud, põhjendamata ning meelevaldsed.

Pauluse eksituse totaalne tagajärg seisneb kahjuks selles, et tema kirjades sisaldavate juhiste põhjal naised said Kristusest eemale viidud, armust kõrvale (Gl 5) juhitud, sestap mehed paljuski kohtlevad naisi ebaõiglaselt veel täna. (vrd Gl 3:28) Seda nii kodudes, töökohtades, poliitikas, ühiskonnas laiemalt.

VABANDAME  

Kui kristlased oleks kujundanud kohe õiged seisukohad nn naiste küsimustes, ei oleks kristlik maailm meeste kasuks kallutatud. Vastutus lasub eelkõige kristlastel ja vabandada kõigi ees, et naiste teemat on kirikutes käsitlenud ja õpetanud vääriti. 

Piibel on kogu maailmas enim meeste-naiste kohtlemist kujundanud kui me üldse arvata oskame. On võimatu, et naiste õiguste areng oleks kuidagi teisiti läinud kui seda kirikutes õpetati. Mida külvad, seda lõikad. Külvad ebavõrdset kohtlemist, - naised alistuge meestele, lõikad ebavõrdset kohtlemist perekondades, tööl, kogukonnas ja kogu ühsikonnas. Perekonna suhteid kujundas kirik juba algkoguduses. Ei ole kogudust, kus sellega ei ole liialdatud või naiste vastu eksitud. Kas saab mõni konfessioon väita, et nad ei ole kasutanud Pauluse printsiipi - naised alistuge meestele. 

Kui kristlik kirik võtab vastutuse ja tunnistab üles oma möödalaskmise, alles siis saame maailmale rääkida, naiste väärikas kohtlemises võtke meist eeskuju! Kui kirikud ei võta seisukohta ja ei taasta naisele kohast ja väärikat positsiooni, siis ühiskonnas ei juhtu seda kunagi. Kui aga kogudused julgevad sellest avalikult rääkida, mehed paluvad naistelt andeks ja vaimulikud õpetavad puhast õpetust, siis hakkab ka ühiskonnas naise roll ja positsioon paranema. Mees ei ole kuidagi naisest parem või eelistatud, sest kõik on Jumalast, tema ees võrdsed, tema looming ja kristlasena tema lapsed.

Meil on sügavalt kahju, andke andeks, kallid naised!

------

* Noa kolmikud panid aluse 70nele rahvale, neist harunesid rahvad maa peal pärast veeuputust, mis on kõikide rahvaste alguseks. Kuid alguses oli üks keel ja ühesugused sõnad, enne kui Jumal segas keele ning rahvad liikusid laiali. Seal võis olla nii, et kui hõimu siseselt said inimesed mitu keelt, ent midagi neil oli sarnast, siis ühisosa võeti üle teise poole poolt või arenes täiesti uus keel, mida hõim kasutas. Näiteks eesti ja soome keeles on palju sõnu, millel on vastupidine tähendus. Huvitav miks? See viitab asjaolule, et need keeled on väga vanad, võimalik et Paabeli ajast. Seega eestlased ja soomlased võisid alguses jaguneda teistest ühe hõimuga, hiljem suurem osa läks põhja poole ja väiksem hõimu osa jäi meie aladele. Miks eestlased ei sarnane slaavlastega? Seetõttu, et slaavlased tõenäoliselt pärinevad Magoogist, kes oli Jaavani vend, ent liikus oma hõimuga hoopis põhja kirde suunas, teadaolevalt Musta ja Kaspia mere vahel. Eestlased on sugulasrahvad ungarlastega. Kas Jumal lõi kohe kõik keeled? Kindlasti mitte. Inimesed on välja mõelnud uusi sõnu ja tähendusi vastavalt vajadusele ja laenanud. Keeled arenevad edasi. Keeled on segunenud, ja paljudel rahvastel on juba tuhandeid aastaid sama tähendusega sõnad. Ka eesti keeles on sõna tüved, mis pärinevad teistelt rahvastelt. Meil on palju ühiseid sõnu teiste keeltega. Kuid kindlasti me ei pärine umbmäärasest uuralist (soome-ugr) piirkonnast, vaid vastupidi, meie sealsed sugulasrahvad on siit ida poole edasi rännanud, kuid meie suundusime põhja koos soomlastega. Fakt on see, et eestlased on Jaafeti järeltulijad, kes liikusid loode suunas, kui keeled segunesid ja hõimud lahkusid Sumeri aladelt. Lisaks rahvaste liikumine, kuna ajaloos on suured rahvaste grupid liikunud uude kohta ning muud tegurid. Jaafeti ja Haami sugu on üles tähendatud, kuid Seemi sugu kulgemine jätkub, kuna Jumal keskendub Seemi soole. Haami sugu läheb lõunasse, kellest saab Aafrika asutaja, Jaafeti sugu tee kulgeb Euroopasse.

Naistepäevaks

Naistepäevaks

Kui sa pole naistele
lilli täna toonud,
tasuks meenutada, miks
Jumal naise loonud.

Tugevana tunneb end
tema kõrval mees,
oma õlga pakub kui
naisel silmad vees.

Mees kui enda kõrval naist
paneb tähele,
hoolimine osaks saab
siis ka mehele.

Mõista keeruline on
üksteist nendel vahel,
ometigi ühistki
midagi neil kahel.

Jumal loonud mõlemaid
oma targa moega,
võrdselt armastab ta naist
kui ka mehepoega.

Autor: Heli Viht, 8.03.2016

2000 aastat naiste alandamist

Probleem on igivana. Mis sai alguse rahumeelse kultuuri lõppedes, kui tsivilisatsioonis tekkis sõjakus. Näiteks 2. aastatuhandel eKr Egeuse ja hilisemas Mükeene kultuuris puudus sõjakus. Kujutavas kunstis domineerisid naised, mis viitab naiste kõrgele ühiskondlikule positsioonile.

Samal ajajärgul kirja pandud laialt tuntud loomislugu (1 Moosese raamat) ei viita kuidagi käsureale, et Aadam loodi esimesena, seetõttu ta peab valitsema naise üle, "Vaata naine, sinu ma tegin teisena, seetõttu sina pead alluma esimesele." Loomisloo järjekord ei kehtesta valitsemiskorda inimeste seas. Vastupidi. Inimesed loodi Jumala näo järgi, kes pidid koos valitsema kogu loodu üle (1Ms 1:26), mitte teineteise üle. Mõlemad, nii mees kui naine loodi Jumala näo järgi. Teisisõnu, Jumal ei loonud naist peale meest seetõttu, et kehtestada hierarhia.

Loomislugu kirjeldab, et naine loodi mehe ühest küljeluust

„Te olete tehtud mehe ihust, seetõttu peate meile alluma,“ ütlevad nad naistele.

Kui Jumal oleks tahtnud seda fakti kasutada naiste vastu, siis oleks Kainil ja Aabelil ja ka nende poegadel - kõigil meestel üks luu vähem. „Lugege ribid üle. Mitte üks luu ei ole teil vähem kui naistel! Ainult Aadamalt võeti üks küljeluu ära. Kas seetõttu peaks mehi kohtlema kui isandaid või te peaksite seda luud kuidagi taga nutma? Vaadake parem, kui ilusad naised te vastu saite! Teil ei ole õigust naistelt midagi nõuda. Kuidas saab üldse üks küljeluu fakt määrata ära hierarhiat?“ Loomisjärjekord oli Looja otsus ja ei puutu kuidagi teisse, kallid isased.

Ei alluv ega omand

Naine oli mehe kaaslane Eedeni aias, ja see algne mudel oli täiuslik! Jumal, Aadam ja Eeva, - universaalne! Mitte inimvajaduste hierarhia, püramiid või inimeste astmeline klassisüsteem. Eedeni aias oli naisel mehega võrdne ligipääs Jumala juurde. Eeva rikkus lepingut, aga vastutuse pidid võtma mõlemad. Jumal ei eelista üht isikut teise ees. Millal sa usule tuled ei määra Tavariigis paremat kohta. Päästetute seas puudub hierarhia.

Ent Aadam ja Eeva ning Jumal kolmikmudel kehtib veel täna. Näiteks kristlased suhtlevad Jumalaga otse (ei ole vahendajaid, preestrit), naisel ei ole vaja palve vahendajaks meest. Jumal ei palu meest, et see ütleks oma naisele edasi üht või teist, vaid ütleb naisele otse mida vaja, kas see meeldib mehele või mitte. Kõik Jumala lapsed on võrdsed. Selles väljendub Jumala tahe.

Pauluse oma arvamus

„Parim tee inimest mõista on lähtuda tema põhimõtetest ja hoiakutest. Seepärast tuleks ka Pauluse üht või teist ütlust tõlgendama asudes teada pisutki tema teoloogiast, sh seda, kuidas ta üldiselt käsitas kristlikku kogudust. Sest tema kirjades öeldut on võimatu mõista lahus koguduse kontekstist. Viimasest tulenevalt peaksime esmalt olema kursis Pauluse kirjade saamislooga. Sageli peetakse neid teoloogilisteks traktaatideks, mis oleksid justnagu kirjutatud lugemiseks laiadele hulkadele. Tegelikult on need aga vastuseks tema poolt rajatud kogudustes tõstatunud probleemidele, ehk teisti öelduna – vastused koguduste poolt Paulusele saadetud kirjadele. Seepärast on ka nende sõnum suunatud otseselt ühele või teisele kogudusele. Kuid nii, nagu heade sõnumitega ikka, hakati ka Pauluse kirju edasi jagama ning isiklik sai seeläbi ühiskondlikuks. Nõnda ei tuleks mis tahes nüüdisaja küsimusele vastust otsides asetada rõhku niivõrd sellele, mida Paulus otseselt ütles (ja teha sellest tema “teoloogiat”), kuivõrd käsitusviisile, millest ta üht või teist öeldes lähtus,“ kirjutab EMK TS õppejõud Anne Saluraid artiklis Naised Pauluse teoloogias.

Läbilõige kogu ühiskonnast

Pauluse misjonireiside tulemusel tekkisid uued kogudused, paljud inimesed võtsid usu vastu, mehed ja naised, rikkad aristokraadid ja vaesed, vabad ja orjad, see oli koguduse liikmeskond.

Naiste ühiskondlik positsioon ja vabadus

Kreeka ühiskond on ühel või teisel perioodil olnud demokraatia eestvedaja. Klassikaline kreeka kultuur oli demokraatlik juba aastatuhanded. Juba 2. aastatuhandel eKr kujunes omapärane kõrgkultuur, Kreeka-Mükeene ehk Egeuse kultuur, mis vormus hiljem Mükeene kultuuriks, kus isegi hooned olid kindlustamata, kuna Minose tsivilisatsioonis polnud sõjakust. Ühiskond oli rahumeelne. Näiteks kunstis avalub naiste domineerimine, mis tähendab ajalooliselt naiste kõrget ühiskondliku positsiooni ja vabadust. Naine ei olnud kodanik, aga ta oli vaba. Ta ei saanud osaleda või pealtvaatajana viibida spordiväljakul (gymnasion - alastioleku kohas) spordivõistluse ajal, mida said vabad meesoost hellenid. Rooma ajal naiste võimalused avanesid veelgi. Tulles tagasi Kreeka tsivilisatsiooni hiigelaega, on tähtis mõista, et naistel olid vabadus demokraatliku kodanikuühiskonna ajaloolises korralduses, mis erines teistest tsivilisatsioonide orjanduslikust korrast.

Kreeklannade vabadus ja tavad

Paulus pärines juuda kutltuurist. Tema nõuded põrkusid vastu kreeklannade vabadust ja tava.

Kreeka mehed ei kohelnud naist kui omandit, ei kodus ega usu paktikas. Kreekas sai naine ise teenida jumalusi ja tegeleda ohverdamisega. Seevastu Iisraeli naine oli mehe omand, nad pidid templis viibima naistele mõeldud eesruumis.

Kreeka naistel oli helleni kultuuriruumis eriline koht. Mehed pidasid naisi pigem imetlemise ja austuse objektiks! Platon kirjeldab seda oma teostes. Rooma võim ei muutnud kreeka meeste hoiakuid kreeklannadesse, ammugi kreeka kodudes. Vastupidi, kreeka kultuur levis veel enam, kogu vahemere idaosa sai mõjutatud teadusest (kreeklastel oli ülikool juba 3 sajandit eKr), arhidektuurist, keelest ja usu tavadest, millega Paulusel tuleb tegemist teha ning ka meil täna.

Vaba naine vs mees on naise pea

Kreeka naine oli väärtustatud ja vaba kui Eedeni aias. Juudi kommete põhjal naine ei ole mehega võrdne isik, vaid ta on mehe alam ja omand.

Naised olgu vait!

Kujutage nüüd ette olukorda, kus Paulus reisib Kreeka aladele ja nõub naiste paika panemist. Naistelt tuleb sõnaõigus ära võtta (1Kr 14:34). Naine üldse olgu vait ja küsigu kodus oma meeste käest (1Kr 14:35). Ühest küljest kreeklanna, vaba, oli ta siis rikas aristokraat või vaene, ärgu ennast enam ehtigu soengute ega kulla ega pärlitega ja kallite riietega, vaid ta olgu häbelik (1Tm 2:9). Ja üldse, ma ei luba naistel meeste üle valitseda (1Tm 2:11,12). Sest mees on naise pea (Ef 5:22)! Kui keegi nüüd ütleb, et see ei ole naiste alandamine, siis mis see on?

Isegi juhul kui Paulus lähtus koguduse ühtsuse huvidest (ekklesia - Kristuse ihu), siis tuleb siinkohal panna suur küsimärk? Eesmärk ei pühitse abinõu. Alavääristamine ei lõpe ühtsusega, pigem vastupidi, tekitab veel enam vastuseisu.

Mis iganes õigustusi sel puhul välja tuuakse, ei saa väita, et mees on naise pea. Ammugi täna, arenenud ühiskonnas. Pauluse isiklik arvamus „mees on naise pea,“ (Ef 5:23) on vastuolus Kristuse evangeeliumi ja armu õpetusega. On sobimatu koguduse mudelis, perekonna mudelis, aga ka ühiskonnas tervikuna. Pauluse isiklikud ja naisi alandavad nõudmised on tegelikult orjandusliku korra pärand. Kui Kristus on koguduse pea, siis mees ei ole enam naise pea, vaid Kristus.

Kristuse koguduse naised

„Kuna sealsamas andis Paulus naistele (ja meestele) ka vabaduse ja vastutuse koguduse ülesehitamiseks, siis ei oleks õige kogudustes tõstatunud spetsiifilistest küsimustest teha üldiseid järeldusi. Tuleb märkida, et Pauluse kaastöölistest, abilistest, apostlitest, prohvetitest, õpetajatest ja toetajatest, keda ta oma kirjades nimetab, on suur hulk naised. Näiteks Priskilla (1Kr 16:19), Foibe (Rm 16:1, 2), Junia (Rm 16:7), Nümfa (Kl 4:15) ja Lüüdia (Ap 16:40). Peale nende veel Trüfaina ja Trüfosa ning Persis (Rm 16:12) ja paljud teised,“ ütleb EMK TS õppejõud Anne Saluraid artiklis Naised Pauluse teoloogias.

Käsuõpetusest võib küll järeldada, et teoloogia on meeste pärusmaa (naised ärgu siia oma nina toppigu), et sellest saavad aru vaid tõsised mehed, siis vaadates ülevalpool toodud isikute nimekirja, samuti Pauluse teisi seisukohti, võib julgelt öelda, et mehed ei ole saanud naiste ees eeliseid. Kristuse plaan ei näinud ette seda, et mehed saaksid ajada „oma asju“ ilma naisteta, vaid ainult üheskoos. „Nõndasamuti, mehed, elage mõistvalt naisega kui nõrgema astjaga. Osutage naistele austust nagu elu armuanni kaaspärijatele, et teie palvetel poleks takistusi,“ kirjutab Peetrus. (1Pe 3:7)

Jeesusele ei olnud naised vähem tähtsamad kui mehed. Kirikutes on paraku ikka veel säilinud mõtteviis soorollidest. Kust see „traditsioon“ soorollist siis ikkagi tuleb?

2000 aastat

Inimeste vastandamine ei ole kristlik, ka mitte mehe ja naise vahel. Kristluse mõte on rahvaste ühendamine. Kindlasti ei ole mehe ja naise soorollidest ka kreeka filosoofiline nägemus.

Kogudustes on viimased paar aastakümmet räägitud naiste vabadustest. Paulus ütles: Naised olgu koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida! Ma üldse ei luba naisel õpetada! (1Kr 14:34, 1Tm 2:12). Ent Jeesus ei öelnud Maarjale mine tööle, kas sa ei näe et Marta rassib üksinda. Jeesus ei öelnud Samaaria naisele, et ma ei räägi sinuga, vaid Samaaria naine pani imeks ja ütles talle „Кuidas! Sina, kes sa oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?“ Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega (ebapühad).

„Niisugustes situatsioonides muutuvad igasugused kõrgteoloogilised arutlused tühiseks, sest kuulutuse eesmärk ei ole puhas õpetus, vaid kuulutuse lähtekohaks ja eesmärgiks samal ajal on elu ise. Kui Jeesus oleks olnud üks neist „endast lugupidavatest“ juudi õpetajatest, siis ei oleks ta üldse naisega rääkinud, et mitte rikkuda oma reputatsiooni; kui aga Jeesus naisega rääkida võttis, siis oleks Ta pidanud samaarlannat noomima tolle patuse elu pärast ja talle meelde tuletama, et vaid laste sünnitamise kaudu on võimalik saada õndsaks. Vastupidiselt oodatule rääkis Jeesus naisega vaimsetel, või kui soovite - teoloogilistel teemadel,“ kirjutab EMK TS õppejõud Anne Saluraid oma artiklis Naise koht teoloogias. (2004, Koduteel)

Piiblis kirjeldatud sündmused räägivad rohkem kui sõnad. Jeesuse sõnum oli ühendamine. Ta seisukohad sarnanesid Kreeka kultuuriga enam kui judaismiga. Sama tajuvad ka eestlannad, et neile sobib pigem kreeklaste mõtteviis. Stereotüüp, mida Paulus kreeklannadele peale surus, millega sugu määras ära koha ühiskonnas ja seetõttu kehtestada tuleb, ei ole Jeesuselt.

Jeesus kohtles naisi tavatult, ent väärikalt

Tavatult tolle aja kommetele, kuid meile täiesti harjumuspäraselt. Naiste võrdne kohtlemine ja nendega vabalt suhtlemine iseloomustab Jeesust läbi nelja evangeeliumi; naistega vestluse asumise osas olid erinõuded. Jeesuse käitumine oli ühiskonna tava lõhestav. Jüngrid nurisesid Jeesuse käitumise üle. Naine oli madalamal positsioonil võrreldes mehega.

Jeesus viibis naiste seltskonnas, vestles nendega, kuulas neid, õpetas neid, aitas neid ja kohtles igati lugupidavalt kui võrdne võrdset. Selles osas Paulus ei võtnud Jeesust eeskujuks. Jeesus õpetas, et naisel kui mehel on võrdne ligipääs Jumala juurde.

Paulus kehtestas kreeklannadele orjanduslikud tavad

Paulus seadis Kreekas sisse juudi stereotüübid ja sotsiaalsed positsioonid, lähtudes judaismi mõtteviisist ja tema nõudmised võisid pakkuda ajutisi lahendusi, lahendada mõne tüliküsimuse, kuid vaieldamatult seadis see halva eeskuju, ehitas mehe ja naise vahel üles 2000 aastase vaheseina. 

Tänu ühiskonnas toimuvatele muutustele on hakatud sellest rohkem rääkima.

Kristliku kiriku vastutus

Kristlikul kirikul on olnud ühiskonna arengule tohutu mõju läbi kogu ajaloo. Vaata mis nurga alt tahad, kiriku vaimulike seisukohad mõjutavad kogu ühiskonda, kujundavad poliitilist maastiku ning kujundavad suhtumist soorollidesse, jms. Kuid vaimulikud lähtuvad eelkõige sellest, mida piibel kirjeldab. Kui Paulus käskis naistel vait olla, siis seda üldistati ja võeti üle üks ühele.

Kui Paulus oleks teadnud kuidas tema isiklik mõttevälgatus saab aluseks naiste alandamisele, küllap ta oleks kirjutanud veel ühe kirja, palunud naistelt vabandust, selgitanud, et ta ei mõelnud päris nii nagu ta ennast väljendas.

Sellele vaatamata lasub vastustus ennekõike koguduse vaimulikel, kes selgitavad Pauluse kirjade sisu ja kujundavad selle põhjal kristliku õpetust. 

"Kui Pauluse mõtteviis naiste osas ei oleks olnud kirjades, siis Euroopa ajaloos oleks naisi võrdselt koheldud 2000 aastat varem."

Meeste halb suhtumine naistesse

Pauluse stereotüüp – mees on naise pea, naine alamast soost, on selgelt nähtav kogu ühiskonnas, poliitikas, töökohtadel, perekonnas, praktiliselt kõikjal. Seda 21. sajandil!

Kui me räägime kirikutest, kogudustest, kristlastest, siis me ei saa kätt südamele panna ja öelda, et meil ei midagi pistmist naiste alandamisega? Peame tunnistama et jah, kellele ei meeldi isiklik teenija???

Sama leiab aset perekondades, töösuhetes või ühiskonnas üldse. Mehed alandavad naisi kui vaid võimalus selleks tekib. Suhtumine, et naine olgu vait või küsigu kodus oma mehelt, on ikka veel meeste mõttemaailmas sügavalt juurdunud.

Kuninga poeg ei saa valitseda kuninga tütre üle

Kuigi kristliku maailmavaatega mees peab ennast kuninga pojaks - Jumala lapseks, siis ta oma naises ei näe kuningannat. Ta kohtleb naist kui teenijat. Kuninga naine ei ole ori, vaid kuninganna! Kuninga poeg ei saa valitseda kuninga tütre üle, sest nad kõik on sama Isa – Jumala lapsed. Kõik on usu kaudu Jumala lapsed (Gl 3:26). Seda tõsiasja ei saa eirata.

KOKKUVÕTTEKS

Mehed on naisi alandatud aastatuhanded. Kuid see on muutumas. 60ndatel, seoses televisooni ja meediatööstuse arenguga algas suur muutus vabanemise poole. Naiste riietuses, muusikas, filmitööstuses, ajakirjanduses. Naised lubati kapist välja, kui nii võib öelda. Reklaamides hakati kujutama naist eneseteadliku ja oma otsustes vaba isikut.

Kristlike naiste – kristlaste alandamine ei olnud Jumala plaan, vaid apostel Pauluse meelevaldne ja isiklik nõue. (1Tm 2:11) On kuidas muidu on, aga sellega Paulus tegi karuteene kogu kristlikule maailmale. (1Tm 2:9-15) Ehk „tänu“ Paulusele mehed ikka veel õigustavad naiste alandamist, kohtlevad õrnemat sugupoolt kui eneste teenijaid (loe: orje).

Fakt on see, et rohuaias oli mees ja naine ja Jumal võrdses olukorras. Sarnane mudel toimis ka kreeka ühiskonnas: naine ja mees ja jumalused. Kreeklastel oli asjad nii nagu need oli loomise alguses. Ent täna paljud naised elavad otsekui juuditarid, oma meeste võimu all, mida mehed omal äranägemisel juhivad. Selline stereotüüp valitseb kõikjal. Mis on täiesti vastuvõetamatu ja kahetsusvärrne eksiõpetuse tagajärg. Ei ole palju mehi, kes julgeksid sellest avalikult tunnistada. Aga hea on juba seegi, et sellest räägitakse üha enam ja enam ning see teema püsib fookuses. Muutused võivad võtta aega mitu põlvkonda.

Pauluse õpetus „mees on naise pea“ on meelevaldne ja sügavalt eksitav, mida tulebki nii käsitleda ja pidada taunimisväärseks. See ei sobitu kristliku maailmapilti ja ei ühti Jumala pääste-plaaniga. On naisi alavääristav, mida ei saa tänapäeva kaasaegses ühiskonnas rakendada.