Kooseluseadus - ausalt öeldes

Kristlik Mõttevõra eesmärk ei ole kindlasti poliitikas kaasa rääkida. Küll aga hoiame Eestis toimuval silma peal. Käesoleva lühendatud kõne puhul tahame välja tuua need mõtteid, mis meie meelest väärivad tähelepanu või ära märkimist.

---

Martin Helme kõne Riigikogus: miks on vaja tühistada kooseluseadus

10/05/2016

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme kaitses täna Riigikogu kõnetoolis Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõud tunnistada kehtetuks kooseluseadus. Avaldame Helme kõne.

MARTIN HELME:

„Kooseluseaduse vastuvõtmisega üle-eelmisel aastal ühiskonna liitmise asemel hoopis lõhestati ühiskonda. /---/

Eesti ühiskonnas ei ole kunagi olnud mingit tellimust ega nõudmist samasooliste suhete riikliku reguleerimise järele. /---/ Veel sellel aastal läbi viidud arvamusküsitlused näitavad, et ühiskondlik arvamus selles küsimuses on küllaltki paika loksunud. Laias laastus 2/3 Eesti inimestest ei poolda kooseluseadust, ei poolda selle kooseluseaduse rakendamist, või kui küsitakse teistpidi, siis laias laastus seesama 2/3 või umbes 60% Eesti inimestest leiab, et kooseluseadus tuleks tühistada.

/---/ Ei ole olemas mingeid instantse, kes võivad kehtestada seadusi, mis lõppkokkuvõttes ei leia rahva heakskiitu. Kui nii tehakse, nagu on juhtunud, siis lõhestatakse ühiskonda /---/

/---/ Notarid on alates jaanuarist sõlminud Eestis kooselulepinguid ja minu küsimuse peale, palju nelja kuu jooksul kooselulepinguid on sõlmitud, vastati, et 25. Terve Eesti peale nelja kuu jooksul! Kui me lugesime siin aasta lõpus lugusid meediast sellest, kuidas ikkagi samasoolised inimesed loevad sekundeid uusaastaööni, et oma õnnele alus panna kooselulepingu sõlmimisega, siis jääb nadiks see number. Arvestame ka sellega, et selle 25 sees enamus on erisooliste paaride kooselulepingud. Päris täpset numbrit mulle notarite koda nii kiiresti ei suutnud öelda, aga me oleme kursis, et neid samasooliste kooselulepinguid on vähem. Ja see tähendab omakorda seda, et mingit tegelikku vajadust kellelgi kooseluseaduse või kooselu registreerimise järele sellisel moel, nagu meile on reklaamitud, ei ole. Me ju kõik mäletame neid tohutuid nutulugusid, kuidas inimesed tahavad tulla n-ö oma suhteid legaliseerima ja kuidas inimesed ainult ootavad, kuidas nad saaksid riigi silmis ka ausaks. Tegelikult oli see kõik täielik jama.

Ja see on täiesti kooskõlas sellega, mida ütlesid kooseluseaduse vastased, kui kooseluseadust menetleti: et tegemist on võlts- või valeettekäändega. Tegemist on sooviga tegelikult ümber teha ühiskondlikku korda, pöörata pea peale traditsioonilised väärtused ja iidsed tõed ja senine kehtinud kord. Tegemist on sulaselgelt lihtsalt avalikkusele valetamisega, justkui oleks mingisugune vajadus kellelgi kusagil kooselulepingute järele.

Me teame ka seda, et õiguskantsler Allar Jõks on varasemalt korduvalt nii-öelda andnud selgitusi vastavatele küsimustele selle kooseluseaduse kohustuslikkuse või vajalikkuse kohta ja viidanud kahele väga olulisele punktile. Esiteks, ei ole olemas mingit rahvusvahelist õigusnormi Euroopa Liidu aluslepingutes või inimõiguste konventsioonides, mis kohustaks või sunniks riike samasooliste suhteid kuidagi reguleerima. Kui keegi tuleb väitma, et on, siis see väide on vale. Siinjuures tuleb silmas pidada, et Euroopa Liidus on selge poliitiline surve liikmesriikidele samasooliste suhteid riiklikult reguleerida, aga see on erinev asi kui väide, et kuskil mingi leping või konventsioon meid selleks kohustab. Ei kohusta!

Teiseks, mida on öelnud Allar Jõks, kui ta oli õiguskantsler, on see, et Eesti põhiseaduses ei ole mingisugust põhjust või mingisugust nõuet samasooliste suhete riiklikuks reguleerimiseks. Põhiseaduse §27 räägib sellest, kuidas perekond kui rahvuse kasvamise alus on riigi erilise kaitse all. /---/ Eesti põhiseadus võeti vastu palju kauem aega tagasi, aastal 1992, ja sel ajal mingisuguses ühiskondlikus arutelus mitte keegi mitte ei arvanud, et perekond võiks olla midagi muud kui üks mees ja üks naine. Eesti põhiseaduse mõtte kohaselt on perekond väga konkreetselt üks mees ja üks naine. Kui keegi räägib siin, et perekonna mõistet võib laiendada, siis jah, võib, see on sellisel juhul poliitiline valik, poliitiline soov. Poliitiliste valikute, ideoloogiliste erimeelsuste üle kogu see väitlus käibki. Aga tulla väitma, et meie põhiseadus nõuab seda, on absoluutselt selgelt avalikkuse eksitamine või soovmõtlemine. Nii et vajadust või kohustust Eestil kooseluseadust vastu võtta ei ole.

/---/ Eelmises Riigikogu kooseisus toimus valitsuse vahetus umbes aasta enne valimisi ja valitsusse said kaks liberaalset parteid: üks oli vasakliberaalne ehk sotsiaaldemokraadid, teine oli paremliberaalne ehk Reformierakond. Nende kahe liberaalse erakonna, ütleme siis, ühiseks sooviks oli Eestis reguleerida riiklikult samasooliste suhted. Kuna ühiskonna vastuseis oli täiesti selge, täiesti ilmne, siis ei tuldud avalikkuse ette mitte ausa jutuga näiteks tsiviilpartnerlusest, vaid üritati seda kibedat pilli avalikkusele sisse sööta muu mudruga koos ehk siis räägiti sellest, et see on sooneutraalne seadus, kus sõltumata sellest, kas nad on samasoolised või erisoolised, antakse inimestele võimalus oma kooselu registreerida lepinguliselt. Ja niimoodi samm sammu haaval sooviti liikuda meil homopartnerluse legaliseerimiseni Eestis.

Loomulikult avalikkus nägi selle vale läbi. Loomulikult oli siis juba kõigile selge, et jutt ei käi nendest tavalist kooselu harrastavatest kümnetest tuhandetest Eesti paaridest, kus ühel või teisel põhjusel koos elavad mees ja naine ei soovi abielluda ega soovi teha ka mingisugust varalist lepingut. Jutt käis juba siis selgelt ikkagi samasooliste inimeste suhete reguleerimisest ja see nii-öelda peideti või põimiti sisse sellele nii-öelda sooneutraalsesse seadusesse. Sisuliselt oli tegemist petukaubaga, ainult et see pettus loomulikult nähti kohe läbi. Ja kuna see pettus nähti kohe läbi, siis nii sotsiaaldemokraatide kui ka Reformierakondade ridades eelmises Riigikogu koosseisus oli inimesi, kes põhimõtteliselt maailmavaateliselt või ka lihtsalt sel põhjusel, et nad said aru, et nad peavad aasta pärast astuma oma valimisringkonnas oma valijate ette ja oma tegudest aru andma, ei olnud nõus toetama seda kooseluseadust niisugusel kujul, nagu ta Riigikogu ette toodi. Sellele järgnes loomulikult alatu ja inetu ja väga ebatavaline või pretsedenditu käitumine ehk kooseluseadusest visati välja need punktid, mis oleks nõudnud 51 hääle saamist parlamendisaalis, ehk siis need, millest me tänapäeval räägime kui rakendussätetest. Ja surutigi see seadus läbi, väga napilt muidugi. Suruti läbi see seadus lihthäälteenamusega. Meenutame, need lihthääled olid siis 38 vastu ja 40 poolt.

Mis oli sellise käitumise tagajärjeks? Selle käitumise tagajärjeks loomulikult esimene asi oli see, et ühiskond ärritati kohutavalt üles, täiesti asjatult. Täiesti asjatult provotseeriti Eesti ühiskonda. Kusjuures ma pean ütlema, et Eesti ühiskond on niigi stressis. Ja selle ühiskondliku ärritamise tagajärjeks – ma teen suure kummarduse tänuga sotsidele – olid ka uued poliitilised jõud parlamendis. Te ei saa ignoreerida kahe kolmandiku inimeste sügavaid veendumusi ja arvata, et sellel ei ole poliitilist tagasilööki.

/---/

Lisaks on meil veel loomulikult tekkinud kurioosne olukord, millega ma alustasin: seadus on vastu võetud, välja kuulutatud ja osade inimeste arvates kehtib, teiste inimeste arvates ei kehti. Kusjuures need arvajad ei ole lihtsalt meie erakonna liikmed, siin on ikkagi väga kaalukaid õiguseksperte, näiteks ka justiitsminister, kes leiab, et kuna kooseluseaduse viimases paragrahvis on sõnaselgelt kirjas, et seadus hakkab kehtima koos rakendusaktidega ja neid rakendusakte ei ole, siis lihtsa loogika kohaselt tähendab see seda, et kuni rakendusakte ei ole, see seadus ei kehti. Siin me näeme jälle Eesti riigis vohavat voluntarismi, kus sisuliselt, vormiliselt seadus ei kehti, aga osaliselt seda juba täiendatakse.

Et sellist äärmiselt halba olukorda ära lõpetada, oleme tulnud lagedale ettepanekuga kooseluseadus tühistada. Me leiame, et sellega minnakse tagasi olukorda n-ö enne sõda ehk ühiskonnas taastatakse olukord, mis tegelikult rahuldas absoluutselt enamust ühiskonnas, kus samasoolistel inimestel olid kõik võimalused ennast teostada, ka koos elada ja oma varalisi suhteid reguleerida võlaõigusseaduse järgi, pärimisseaduse järgi, mitmete teiste õigusaktide järgi. Nad saavad oma elu niimoodi korraldada, ilma et oleks ühiskonna valdava osa veendumusi, moraalseid väärtusi ja mis väga oluline, millest, ma arvan, meil tuleb veel juttu eraldi, loomulikku käitumist solvatud.

See on aga kõige olulisem, millest me peame aru saama: kui me nüüd tühistame kooseluseaduse, siis me ei lähe tagasi kiviaega, siis me ei lähe tagasi mingisugusesse keskaega, me läheme tagasi aastasse 2013, kus inimesi ei põletatud tuleriitadel, nagu siin Mihkel Raud meile eelmine kord, kui sellest teemast juttu oli, arvas, et hakkab juhtuma, kui me selle seaduse tühistame. Inimesi ei pandud vangi ei kuulatud üle, sellepärast et nad käisid kuskil väga kahtlase kuulsusega baaris. Me teame, et Eesti politseil puudub üldse mingisugunegi arvestatav statistika selle kohta, et Eestis oleks seksuaalse sättumuse järgi inimesi ahistatud, taga kiusatud, pekstud või midagi taolist. Puudub! Nii et ärge tulge rääkima, et see on sellepärast, et vaesed homod ei julge endast ja enda tagakiusamisest rääkida. Kui Eestis oleks üksainus juhtum, kus homole on antud peksa selle eest, et ta on homo, siis küllap juba homoliikumine oleks selle nii suure kella külge pannud, et me kuuleks sellest söögi alla ja söögi peale. Tikutulega aetakse neid juhtumeid taga ja ikka ei leita! Nii et Eestis ei ole mingit diskrimineerimist, Eestis ei hakka uuesti olema mingit diskrimineerimist, kui kooseluseadus tema poolikul või vigasel kujul seadusandlusest kustutatakse. Eestis lihtsalt arvestatakse sellisel juhul, kui me selle seaduse ära tühistame, nii nagu meie eelnõu ette näeb, Eestis arvestatakse inimeste väärtushoiakutega, arvestatakse sellega, mis on valdava osa ühiskonna arvamus, ja arvestatakse – ma juhin tähelepanu sellelegi – kõikides parteides oma valijatega. /---/

Kui keegi hakkab siin arutlema selle üle, mis mulje me jätame muule maailmale, siis tooksin ühe lihtsa näite. Aafrikas, kust me võtame lahkelt vastu kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja kõrgelt haritud muid inimesi, on siia-sinna 50 riigi ümber – see sõltub päevast, kas mõni provints on sel päeval saanud iseseisvaks või mitte. Aga nendest 50 riigist 35-s on homosuhted kriminaliseeritud. 35-s või 36-s, see sõltub sellest, kuhumaale me selle kriminaliseerimise piiri tõmbame. Tõsi on see, et suurem osa neist on moslemiriigid Põhja-Aafrikas. Aga Euroopa selles mõttes on ühesugune ja muu maailm on teistsugune ning kui me vaatame Euroopasse, siis mitte kusagil ei ole sellest elu läinud paremaks, toredamaks. Need probleemid, mis homokogukonnal on, ei ole ära kadunud. Nii et see seadus ei lahenda ühtegi nendest probleemidest. Nii et mitte midagi ei muutu Eestis halvemaks, kui see halb seadus tühistatakse.“

Martin Helme kõne pikemalt saate lugeda otse siit