KAS SA LÄHED KOHTU ALLA

 

KAS SA LÄHED KOHTU ALLA

Paulus küsib otse: Või ei tea teie, et ükskord mõistavad pühad kohut kogu maailma üle?
Kristlik Mõttevõra küsib otse sinult: kas sa tead, et sa mõistad kohut? Teile ei ole sellest räägitud? Pastor ei ole jutlustanud. Piiblitunnis ka ei räägita. Ka pole seda kirjas kuskil. Kui teie seda ei tea, siis te võite vabalt arvata, et teie olete ka üks nendest, kelle üle peetakse kohut. Aga see on vale!
Tõenäoliselt tuleb see paljudele kristlastele üllatusena, tõsi, alles hiljem, kui nad taevas on. Parem hilja. Sest teile on räägitud, et kogu maailma üle peetakse kohut. Ilmselt on teile öeldud, et kohut peetakse ka teie üle. Kui nii, siis on teie usk mõttetu ja te surete nagu kõik teised. Milleks siis üldse Jeesust vaja, kui sinu üle kohut peetakse? Seda küsige nüüd oma kiriku vaimulikelt. Kui teie ei pääse, siis ei ole enam mõtet kirikus käia! Siis on ka Jeesuse veri raisku läinud, asjatult valatud. Siis tuleb tunnistada enamus UT valeks. Siis on ka Jeesus valetaja. Teie pastor valetab iga kord kui ta jutlustab. Jne, võite jätkata.
Õnneks see siiski ei ole nii. Aga vale räägivad kõik need kes väidavad, et kristlaste üle peetakse kohut.
Kirik on liiga kaua tõde varjanud, et segaduses - ja ei julge tunnistada, et nad tõesti on need, keda piibel väidab olevat ja nende usu tulemus on see, mis neile on rõõmusõnumi mõte, teistele aga komistuskivi. Selles küsimuses on palju vassimist olnud, liiga kaua, ent seda tuleb süüks panna kristlastele, kui nad ei julge rääkida kogu evangeeliumi. Kui nad seda ei julge teha, siis, nad on arad, aga argade ka valetajate koht ei ole taevas. (Il 21:8)
Miks seda peaks varjama?
Kas ei julgeta tunnistada et kristlane ongi piisavalt (!) õige, püha ja läheb otse taevasse.
See nõuab usutunnistuse üle vaatamist, sest seda ei ole kirjas, mille muutmine on ebamugav ja ebapopulaarne tegu. Nii püütakse olla pigem teiste kirikute meelt mööda, kes sama asja ei räägi. Võimalik, et kardetakse kaotada teiste poolehoid?
Mõni ütleb, et see pole üldse nii oluline teema. Lihtsalt kui räägime asja karmimaks, siis ega see ei tee kristlastele halba. Aga kui see ei ole oluline, siis, mis on üldse oluline rõõmusõnumi osa, kas ainult maine elumuutus? Milleks siis rääkida päästest? Siis ei ole kristlase tulevik millegi poolest parem. Sa lähed kohtu alla nagu kõik teised.
Mõned kirikud ei räägi päästest üldse. Sest nad peavad rääkima ka evangeeliumi täit tõde. Nende jaoks on Kristus isik, kes suri ristil ja tõusis üles ning sellega asi lõppeb. Miks? Täiesti mõttetu ja raisatud surm. Kui evangeeliumi ei räägita, võib kogudus ka laiali minna. Evangeelium ei ole üksnes jõululapse sünd, vaid see kõik, miks see aset leidis ja mida inimkond sellest võitis. Evangeeliumil on mitu tahku. Esmalt elumuutev, mis kristliku maise elu täidab, ent see on medali üks külg. Teine asi on igavene elu. See ei ole igavene elu lisa klausliga äkki sul veab, vaid kindel tõendus, et sa oled põrgust päästetud! Kuid mitte ainult, sa oled püha, kes ükskord mõistab kohut kogu maailma üle! Sa oled päästetud ka kohtu alt. Kõiki, kes Jeesust vastu ei võtnud või ei võta, nende üle peetakse kohut, kus nende teod siis kas räägivad nende kahjuks või kasuks ning häda neile, kui nad ei tee piisavalt pingutusi maises elus! (Il 20:12) Kuid sina oled armust päästetud! Sinu heateod ei loe (neid ei võeta arvesse), vaid loeb see, mida Jeesus tegi sinu heaks ja kas sa usud Jeesust. See on rõõmusõnum, sa oled Jumala laps, ostetud välja, laitmatu, Il 14. Sa valitsed kuningana, Il 20:6. Sa saad istuda Issanda kõrval (Il 3:21) ja samuti kohtu ajal, kui mõistetakse kohut kogu maailma üle, (Il 20:4), oled sina üks nendest, kes troonil istub ja kohus on antud nende kõigi kätte. Sina oled õnnis ja püha, Il 20:6. Ja isegi see pole veel kõik, pärast kõike seda sa hakkad valitsema uuenenud maal. See on igavene elu, mis ootab ees iga kristlast, kes saab päästetud.

MINU PRUUT EI OLE SOTSIALIST

KUIDAS ON KIRIK KALDUNUD EEMALE TÕEÕPETUSEST

Piibel hoiatab sellest. Ja see ei ole isegi mitte mõni sekt või jehoovlus, vaid oh üllatust (!), - sotsialism kirikus.

See on imbunud kirikutesse ja koguduse juhid on sellel lubanud sündida. Ei ole vaja mõelda, et juhid olid puu otsas kui pauk käis. Sotsialism, mis veel 70ndetel puudus Eesti kogudustest, mis kristlasi taga kiusas, on nüüd muutunud tavaliseks praktikaks, millega kogudus tegeleb. See väljendub paljudes asendustegevustes, materjaalses, kus kogudused on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut, mitte Loojat. Rm 1:25

See ei ole isegi mitte homondus, (kuigi ka see on mõnede meelest juba ok), vaid puhtakujuline materialism ja sotsialism kirikutes. See väljendub, sotsiaalistlikes usu asendustegevustes, ümberjagamistes ligimese aitamise sildi all. Tõde ja evangeelium asendus sotsialismiga.
Sisuliselt tegeleb kirik materiaalsete küsimustega, mitte tõe, palve ja evangeeliumi kuulutamisega. Sel moel on tõde vahetunud vale vastu.

Jumala vaim ja ärkamine tõmbus tagasi kohe, kui kiriku juhid lõid põnnama katsumuste ja KGB ähvarduste pärast. Meil on nagu millestki õppida, aga kas me tahame?

Sotsialism ja tõde ei saa olla samal ajal kirikus. Nii on see valeteenistus üha enam süvenenud ja sidunud inimesi asjade külge, nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud. "Ei ole, kes teeb head, ei ühtainustki" kirjeldab Rm 3:24 seda olukorda tabavalt. "Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head - mind aga ei ole teil alati." (Mk 14:7) selgitas Jeesus.

Te tahate mind teenida, aga olete tõest ära kaldunud, siis kuidas te saate seda teha? Te ei saa teenida kahte isandat, te peate valima. Pöörduga tagasi tõe juurde! "Minu pruut ei ole sotsialist," ütleb Jeesus. (ps. pruut = kristlik kogudus)

See on meie lihtne ja loodetavasti arusaadav kokkuvõte sõnumist, mida Jumala vaim tunnistab ja tahab, et see saaks avaldatud ja laiali jagatud.

Kas Jumal toob kandikul ette

KAS JUMAL TOOB MIDAGI KANDKUL ETTE

Viis leiba ja kaks kala sündmus on klassikaline näide sellest, kuidas keegi nimetu noormees andis nö kandikul üle toidu ja Jumal jagas seda kandikul edasi tuhandetele.

Tibeerija lähedal. "Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi." kirjeldab Johannes. (Jh 21:3)  Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus.  Jüngrid jõudsid praktiliselt kaldale. Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Jumal tõi neile kalad kandlikul ette. Sarnane olukord oli templimaksu tasumisel. "Mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!" kirjeldab Matteus. (Mt 17:27) Samuti Kaana pulmas, vein oli lõpu korral. Jeesus lasi anumad veega täita ja käskis ette kanda. See oli parim vein.

Jumal on oma rahvast kogu aeg kandnud nagu kandikul

Kahjuks selle kohta on eestlastel omamoodi halvustav kõnekäänd. Hoia nagu si**a pilpa peal!

Jumala kandiku tehnika kehtis ka vana testamendi ajal nii suures kui väikses plaanis. Kui ta toitis oma rahvast kõrbes 40 aastat. Samuti indiviidi tasandil. Kui lasknaisel jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud anumast Jumala sõna peale. (1Kn 17:16) Paljud teised näited, mida te võite üles otsida läbi kogu piibli juba alates eedeni aiast, kuidas ta toob kandikul ette ja varustab inimest. Isegi riided asetas selga.

Kuid ta teeb seda neile, kes usuvad.

Kes aga vaidlevad, seavad kahtluse alla Jumala tahte, võimed. Nad arvavad, et saavutavad oma elus midagi tänu isiklikele püüdlustele. See on antikristuse vaim. Mille eesmärk on seada kahtluse alla Jumala arm ja tahe. Et inimene peab ikka ise ära teenima. Ennast päästma. On ju selline mõte kõigile tuttav: aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal.

Kas Jumal vajab inimese tegu? Ei. Ta valmistab ette, kutsub, päästab ja kannab läbi inimese, et keegi ei saaks kiidelda: näed, ma olen nii kõva tegija, vaata mis ma ära tegin enda heaks. Jeesus küsis otsesõnu: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”

Koos Jumalaga on palju suuremad šansid.

Kuni inimene taipab, et koos Jumalaga on tal palju suuremad šansid. Aga noh, kui ta tahab, las ta punnitab siis ise. Ta ei saavuta oma elus mitte midagi, kui Jumal oleks vastu. Salmide kogu ja koguja raamat kirjeldab just selliseid nüansse mitme nurga alt.

Kuid Jumal ei nõua meilt asju, mida me ei suuda teha. Miks? Sest ta teeb need ise.

Inimesed elavad pettekujutlustes ja ideaalides, kuid ühel päeval kukkub see kokku kui kaardimajake. Jumal ütleb: ma teen sulle kõike mida sa palud, kõike seda, mida sa ise ei suuda, seda teen Mina! Sest mina olen sinu Jumal. Ma tahan sind õnnistada täieliku õnnistusega, aga sa pead loobuma iseenda petmisest. Kui sul ei ole võimeid ja võimalusi, siis ära peta end! Tunnista seda. Kõigepealt tuleb tunnistada. Tunnistamine ei tähenda alla andmist.

Tule minu ette. Vaata, ma olen hea ja ma tahan seda sulle näidata. Ma teen sinu eest seda, mida sina ei pea tegema, aga sinult ootan ma seda, et sa mind usaldad ja annad need asjad minu hoolde mis sul üle jõu käivad. Sest minule pole miski võimatu. Mina tõin kandikul veini, leiba, kala, liha, vett, raha ja kõike muud, miks sa arvad, et ma ei saa seda sulle tuua? Sama küsimuse esitas ta oma jüngritele. Sestap ainuõige vastus on "Jah, ta toob kandikul ette." Ta on seda kogu aeg teinud.

KÕIK VÕI MITTE MIDAGI

Kas kõik või mitte midagi

Enamus meie päevi kulgeb samal moel nagu piibel kirjeldab apostlite tegudes, nad tegid, aga ei saanud mitte midagi. On sul nii? Me töötame ja töötame, päevast päeva, aga ei saa mitte midagi.

Kui Peetrus läks kalale, siis oli see tavaline, kui ta tuli tagasi tühjade kätega. Ometi ta läks aga uuesti. Piibel kirjeldab, et ta tegi seda, sest ta oli kalur ja õigupoolest ta ei osanud muud teha!

Ka meil on samamoodi. Me teeme asju, kuna me oleme seda õppinud, aga õigpoolest me ei oskagi midagi muud tarka teha. Ja nii see kordub päevast päeva. Kuni?! Hetkel kui tuleb Jeesus ja ütleb: tee seda või tee nii. Ja tulemus on enneolematu! Meil on tunne, nagu me oleks saanud nö jackpoti. Kui varem ei saanud me mitte midagi, siis tänu Jeesusele, saame enam kui kõik see eelnev periood kokku. Selline on Jumal. Siis kui Jumal tuleb, tabab meid enneolematu kordaminek, millest me ei oska isegi unistada! Aga kui paljud meist on nõus ootama? Pigem oleme peetrused, kes lähevad ja teevad seda mida nad on harjunud tegema kuni elu lõpuni, millega ei ole loota teistsugust tulemust. Aga kuna me muud ei oska, siis me teeme nii. Ja nii see kordub päevast päeva...

Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.” Nad ütlesid talle: „Me tuleme sinuga kaasa.” Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles siis neile: „Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?” Nad vastasid talle: „Ei ole.” Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: „See on Issand!” Jh 21:3jj

Selline ajastus nõuab usku. Usaldust, ootamist, lähedust. Enamasti kibeleme midagi ette võtma, päris täpselt ise ka ei tea kas see õige ja vajalik on või ei ole. Loodame, et täna tuleb Jeesus ja ütleb: nüüd on sinu kord. "Võta nüüd!"

Võib kuluda päevi ja aastaid, enne kui leiab aset meie sündmus. Sa muudkui püüad ja püüad ja suurt ei midagi ning mõtled, milleks see kõik?! Mis mõte sel on? Kaua ma veel pean seda sama asja tegema? Ma vajan Jeesust! Jeesuse tulek muudab kõik. Lihtsalt toimetamine ei nõua usku, sa lihtsalt teed ja teed ja teed seda sama, küll aga ootamine. Oota õiget hetke! Püüda kala või püüda kala koos Jumalaga seal, kus tema sind juhib. See on eluvalik, kas kõik või mitte midagi. Paljud kalamehed räägivad veel aastakümneid lugu, kuidas neil ühel korral vedas, nad püüdsid midagi erakordset. Emamjaolt ei saa nad suurt midagi, aga vot tol korral, vau! See oli saak. See ongi see KÕIK.

Kas sa oled piisavalt hea

Kas ma olen piisavalt õige või ei ole on küsimus, mis paratamatult kerkib iga kristlase mõtetes vaatamata tema vaimulikule kasvule. 

Ikka on nii, et me seisame vastakuti teiste inimestega, kelle meelsest sa ei ole üldse nii hea kristlane või õige või hoopis vastupidi, sa oled see, kellest püütakse kõrvale hoiduda, mõistetakse hukka.

Sama sosistab sulle hingevaenlane, kes süüdistab sind ja tuletab meelde kõiki su eksimusi, alates sellest ajast, kui sa siia sündisid ja sul võib tekkida kiusatus mõelda, mida ma veel pean tegema et pälvida Jumala heaksmõistu.

Seetõttu sa iga päev palud andeks patte, mida sa tegelikult oled juba korduvalt andeks palunud. Jumala vaim ütleb, aga "See on juba kustutatud! Miks sa seda teed?" Aga hingevaenlast uskudes sa muudkui palud ja palud ja palud andeks neid tegusid. Seda ei ole vaja teha!

See viib sind meeleheitesse ja sa võid kaotada pääste kindluse ja usu. Seda saatan püüabki teha, muuta sind ebastabiilseks, kõhklevaks, kõiges ja eelkõige oma isiku suhtes, kas ma olen ikka piisavalt hea ja õige, et pääseda. OLED!

Ära usu teiste inimeste kohtu mõistmist ega saatana süüdistusi, deemoni mõtteid, mida ta sulle pähe paneb. Usu mida piibel ütleb sinu kohta, mida tegi Jeesus, mida see sinu jaoks tähendab ja muutis. See on fakt. Seda ei saa eirata isegi saatan. Tuleta endale alati meelde, millest tuleb sinu õigus?

Kuidas sa said olla piisavalt õige juba siis, kui sa said kristlaseks ja päästetud? Kogu selle aja ja tulevikus, ei ole ju Jumal sinu suhtes oma otsust muutnud! Miks?

Kas sa tead ikka, millest tuleb sinu kõlblikus ja õigus?

Ei loe mitte midagi asjaolu, kui kaua sa oled kristlane olnud, vaid kogu see aeg loeb vaid üksnes see, et sa oled õigeks mõistetud ja seda sa ei omandanud seetõttu kui hea kristlane sa oled, vaid seetõttu, et Jeesus on õige. Jeesuse õigusest tuleb ka sulle õigus. Ükskõik mida sa ei mõtle enda alahindamisel, - kui väärtusetu sa enesele ei tundu, siis ometi sellele vaatamata, see ei muuda sinu staatust, sinu õigust, sa oled õige! Õigeks mõistetud selletõttu, et Jeesus on seda väärt. Sinu õigus on Jeesuses!

SA OLED PIISAVALT HEA!

Sa võid alati öelda: minu õigus tuleb Jeesuse tõttu, tema isiku tõttu, mida ta on teinud.

Siinkohal lisame hästi sõnastatud postituse:

SA EI SAA ISEENNAST KVALIFITSEERIDA
David Wilkerson
January 18, 2017

Kui Saatan püüab sind veenda, et oled väärtusetu kuju elama koos Jumalaga ja teenima Teda, siis sa tead, et see ei vasta tõele. Samas võib sul siiski olla raske olla täiesti kindel, et Jeesus on sind puhtaks teinud ja enese ette seisma seadnud, et Teda ustavalt teenida. Ometigi, Jumala Sõna ütleb, et nii on!

„Et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises ning saaksite vägevaks kogu väega tema kirkuse tugevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga tänades Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis, kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki, kelles meil on lunastus, pattude andeksandmine.“ (Koloslastele 1:10-14). Kreekakeelne kokkuvõte sellest salmis on: „Isa on muutnud meid sobivaks, väärtuslikuks ja kvalifitseerituks iseloomu poolest; piisavalt heaks, et saada osa valguse pühade pärandist.“

See, mida Jeesus ristil tegi, kvalifitseeris sind saama osa igavesest pärandist. Ja kui Jumal on sind kvalifitseerinud igavese elu vääriliseks, on Ta loonud sind sobivaks ka oma loomuse poolest. Sa võid ju võtta jumalariigi tööst või teenistusest aja maha, püüdes end sobivamaks muuta, kuid see pole lihtsalt võimalik. Jumal ei lepi kellegi õigsusega väljaspool Tema Poja, Jeesuse Kristuse õigsust.

Sa ei saa kunagi osa Kristuse õigsusest selle nimel vaeva nähes, mistõttu lihtsalt usu ja usalda, et Jumal on selle sulle juba andnud. See saab su osaks usu kaudu. Sa mitte ei saa ainuüksi päästetud usu kaudu, aga sind ka pühitsetakse, mõistetakse õigeks, tervendatakse ja hoitakse alal usu kaudu. See kõik sünnib läbi selle, kui usud, mida Jeesus on sinu heaks teinud.

JUMALA NÄO OOTUSES (OTSINGUTEL)

"Mis jumal see selline on?!"

Advendi ajal on meie fookus suunatud Suure kuninga tulekule ja inimesed otsivad Jumalat. Kristlased räägivad Jeesusest. Nad räägivad Jumal on armastus. Nad kuulutavad seda juba sajandeid. Nad on seda üha rohkem tegemas, kui te vaatate ringi.  Enamasti te kuuletegi sõnumeid: Jumal on armastus.

Kuid mil viisil seda mõistavad need kes ei usu Jumalat?

Kuidas Jeesus on vastu võetud? Mis mõju see avaldab? See on viinud naiivse jumalani. Sentimentaalse, härdameelse jumalani, kergeuskliku jumalani, kes hoolib inimesest vaatamata kõigele mida see teeb või ette võtab oma elus. Selline, naiivne pilt, kas pole? Kristlased on loonud Jumalast sellise kujutluse. Mitte maailm. Mitte uskmatud.

Seetõttu inimesed ei saa aru, mis jumal see selline on. Nad ei võta Jeesust vastu. Seetõttu! Sest inimesed ei otsi lihtsameelset jumalat, kergemeelset, vaid õiglast jumalat!

• Keegi ei kujuta ette, et te auto varastatakse ära ja politseinik ütleb, pole midagi, see leiti üles, ma armastan kõiki. Võta nüüd oma auto ja mine rahuga. Kas see oleks õiglane?

• Keegi ei kujuta ette, et teie tööandja jätab teile palga välja maksmata, aga töökaitse inspektor ütleb, riik hüvitab selle, pole midagi, me armastame teid kõiki.

• Keegi ei kujuta ette, et keegi pekasab teid oimetuks ja kohtunik ütleb, te olete juba terveks saanud, minge rahuga, nüüd on juba kõik hästi, me armastame kõiki inimesi.

Aga just nii see kõlab, kui öelda kannatanule, Jumal on armastus, ta armastab kõiki. Ega ikka ei ole küll! Jumal on õiglane, mitte kõike lubav ja kõiki uskuv.

Mida kristlased jätavad rääkimata?

Kui hulljulge noor juht teeb autoavarii ja tema sõbrad hukkuvad selle tagajärjel, siis sa ei saa nõustuda sellega, et Jumal on armastus. Kui kristlane lohutab, Jumal armastab sind, kes sa põhjustasid selle õnnetuse. Mida asja, ütlevad inimesed? Kui Jumal armastab, siis miks minu lapsed pidid selles õnnetuses hukkuma? Sest neile on väidetud, et Jumal armastab. Järelikult on põhjust arvata, et Jumal ei põhjusta õnnetust ja valu. Ta armastab kõiki neid noori, et kaitseb neid, ...oot? Miks nad siis hukkusid? Miks Jumal siis juhti ei takistanud? Kui ta armastab, siis ta peaks täitma kõik meie vajadused. Kokkuvõtlikult - Jumal armastab, siis see tähendab teha meie lapsed õnnelikuks. Ja õnnelik tähendab, et Jumal pidi ära hoidma selle õnnetuse, tegema, tooma meie lastele õnne.

Teisisõnu öeldes, Jumala armastuse mõte on kaitsta meid õnnetuse eest. Ta ei tohiks lasta neid õnnetusi juhtuda. Veel enam, peaks tähele panema mis meid õnnelikuks teeb. Jumala asi on kannatusi ja õnnetusi meist eemal hoida, et me kõik võiksime saada ja elada õnnelikult.

Paraku sellise moonutatud pildi loomine loob Jumala armastusest väära ettekujutluse -ebajumala. Justkui ta peab meid hoidma, jälgima, teenima, tegema õnnelikuks. Kui ta seda ei tee, siis me laseme ta lahti. Vallandame ta. Sa oled vallandatud! Ma ei taha Jumalat, kes minust õnnetusi eemal ei hoia.

Kui Jumal on armastus, siis me loobume Jumalast.

"Kui Jumal laseb midagi sellist juhtuda, siis kuidas ta on armastus?" 

Nii inimesed mõtlevad. Sest kristlased räägivad kogu aeg: Jumal on armastus. Pole ime, et Jeesuse sõnum ei jõua inimesteni. "Ma tean küll," ütleb inimene. Aga mul on oma arusaam jumalast. Teie Jumal on imelik. Kui te ütlete et ta on armastus. Jõulude ajal kohtab seda igal pool.

See on vägagi erinev arusaam ja mõtteviis Jumala armastusest, mida piibel ütleb et ta on. Sest piiblist me näeme juba kõige alguse aegadest alates, et ta laseb tulla kannatusi, valu, õnnetusi, karistab, surmab ja kõike, mitte ei paku üksnes kaitset, õnne ja rõõmu.

Milline on sinu Jumal?

Uskmatud ju ei väida, et Jumal on armastus. Seda teevad kristlased. Sest kogu piiblist me näeme et Jumal ei ole naiivne, rumal, kergeusklik, sentimentaalne, vaid ta on püha ja õiglane. Kuid ta pole kuri. Kui ta seda oleks, siis talle ei läheks korda inimeste kurjus. Ta poleks hävitanud kurje inimesi linnade kaupa. Ta on seda korduvalt teinud. Miks? Sest Jumal on hea. Isegi Jeesus ütles inimestele, miks sa nimetad mind heaks? "Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal" (Mk 10:18)

Inimesed saavad kogeda Jumala armastust. Aga see ei tule niisama kergelt. Hea Jumal ei hooli halbadest, kurjadest, mõrtsukatest, ülbetest, uhketest, sest ta ei ole inimest selliseks loonud. Hea Jumal lõi inimesed headeks - oma näo järgi, ent andis neile ka vabaduse ise otsustada, kas teha head või kurja.

Jumal ei räägi halbadele ja kurjategijatele: ma armastan sind (nagu kristlased: Jumal  armastab sind). Vaid ma karistan sind! Sa oled selle ära teeninud! Sa pead vastutama oma tegude eest. Kui sa oled midagi halba teinud, siis sa pead selle heastama. Sest ma ei oleks hea ja õiglane Jumal, kui ma seda ei nõuaks! Sul on võimalus meelt muuta. Mul on selleks ka lahendus.

SINA TEAD, AGA TEMA TUNNEB SIND

TA TUNNEB SIND!

Meil kristlastena ei ole õigust otsustada selle üle kes on Tema oma või ei ole. Mõista kohut nende üle, kes meie meelest ei ole nii väga õiged kristlased kui me seda näha tahaks. Jumal tunneb omasid väga hästi.

Ta tunneb meid nimepidi ja sa oled ka armu leidnud tema silmis.

See on seetõttu nii seatud, et keegi ei jääks ilma päästest, kes ei saa piisavalt õpetatud või läheb mõne õpetuse alla, mis võib saada mingit moodi takistuseks.  Jumal ei seadnud kristlast sõltuvaks sellistest asjaoludest, vaid üksnes sellest, et kristlane on tema oma! ("tema oma" s.t "Kuri ei puuduta teda," 1Jh 5:18, ehk teisisõnu Saatanal ei ole kristlase hinge osas nõudeõigust.)

Kui taevasse tee oleks antud inimeste otsustada, õpetuste otsustada, siis nähtavasti ei pääseks keegi. Seda Jeesus hoiatas, sest ta ju nägi kui raskeks tehti inimestele pääsemine. Ta rõhutas, et inimestele pannakse vaevukantavaid koormaid, millega lukustatakse taevariik inimeste eest, "Ise te ei lähe sinna sisse ega lase sisse ka neid, kes tahaksid minna." (Mt 23:13) Ta vastas isegi Peetrusele: "Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?" (Jh 21:22)

Seetõttu Jumal nägi seda ette. Tema tunneb kõiki omasid nimepidi ning viib nad välja. Ei ole siin kellegil suuremat õigust, vaid kehtib JUMALA ÕIGUS. Sest tema päästab. Tema on Päästja!. Seetõttu loeb vaid usk. See on alati nii olnud ja on ka täna.

On veel öeldud, et õige jääb usust elama.

See on ka täna tõeline rõõmusõnum, - sinule, kes sa võibolla pärist täpselt ei tea, mis sinust saab, aga kui sa oma südames usud, siis Jumal on sinuga ja ta tunneb sind. Seetõttu Jumal kutsub sind olema ka julge, kes sa oled kristlane.

Palju on meid, kes me üldse teda tunneme?

Vähesed.

Vene keeles on selline väljend "мне известно". Mis tähendab, et ma tean, mulle on teada. Kuid see ei tähenda, et ma tunnen. Sama on eesti keeles, ma tean teda või ma tunnen teda. On suur vahe. Vastavalt siis "знаю его" (tunnen teda). Toon teile siinkohal lihtsa näite. Me kõik teame Jumalat, kuid teda tunda on hoopis midagi muud.

Meil juhtus selline lugu.
Pojal hakkas hammas valutama ja paistetas üles. Järgmine päev teatas aga järgmist.
Tema: "Ma tunnen Jumalat!"
Mina: "Millest sa seda järeldad?"
Tema: "Ta pani oma käe minu hamba peale."
Mina: "Oled sa kindel?"
Tema: "Ma nägin teda õhtul, see oli hilja. Ta pani käe mu suu peale. Voodi juures oli kuldne valgus."

Kui sa kohtud temaga, siis sa tunned teda isiklikult.

Sama võib öelda kõigi Jeesuse jüngrite kohta, kes olid temaga kohtunud ja olid temaga koos.

Samal põhimõttel valiti äraandja Juuda asemele Mattias, kuivõrd ta pidi Jeesust isiklikult tundma! ("Niisiis peab saama Jeesuse ülestõusmise tunnistajaks koos meiega üks neist meestest, kes on meie hulgas olnud kogu selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis." Ap 1:21)

Meil vähestel on au olnud teda isiklikult tunda, niisamuti oli ka algkoguduses. Kuid palju enam tundsid kristlased Paulust, ka teisi jüngreid, kes rääkisid neile Issandast. Seetõttu ka meie, pigem teame teda kui tunneme, aga meie seas on ka neid, kes tunnevad teda ka isiklikult. Nii see on, nii see oli ka tollal. Seetõttu on Jeesus öelnud (Jh 10:16): "Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane." Ning ta lisas veel (Jh 10:27): "Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle". Jüngrid ei saanud sel hetkel veel aru, millest Jeesus räägib.

Te küll ei pruugi teda tunda isiklikult, aga järgnete talle kristuses ja rõõmusõnum on see, et tema tunneb sind! Meid kõiki nimepidi. Olgu see sulle julgustuseks. Jumal on sinuga. Sul on võimalik tema Püha vaimu läbi suhelda, temast õppida, tema abil saada juhendeid, lohutust ja jõudu sh üleloomulikku jõudu - väge. Seda teeb Tema vaim sinu sees. See on see tunnistus, mis sinu sees on, mis paneb sind teadma, et sa oled tema oma ning tema tunneb sind. Paulus kirjutas: "Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed." Rm 8:16. See on sinu õigus, mis tuleb üksnes Jeesuse õigusest!

IDENTIFITSEERI ENNAST

MIKS KRISTLANE EI IDENTIFITSEERI ENNAST KRISTLASENA

Kui te liigute maailmas ringi, siis te kohtate inimesi, kes ennast esimese asjana ning suure rõõmuga kuulutavad, et nad on kristlased (!) ja alles siis räägivad kõigest muust, millega nad tegelevad ning kuidas elavad. Kuid kõigepealt nad ütevad oma usutunnistuse: ma olen kristlane! Tehes seda nad on siirad ja ei hooli põrmugi sellest, mida teised sellest arvavad.

Kui te liigute ringi Eestis, siis te kuulete viimase asjana inimese usust kui te üldse kuulete, võibolla saate alles aastate pärast teada, kellegi teise kaudu et ta käib mõnes koguduses. Sellel on oma mõju. Kahjuks olematu. Seetõttu Eestis arvatakse, et eestlased on usuvõõrad. Kuid tegelikult ei ole. Nad lihtsalt varjavad oma usku, sest see on kaua aega olnud naeruvääristatud ja ühiskonna poolt pilgatud riiklikul tasandil. Kahjuks tänaseni.

Me näeme seda väga kõrgel tasemel: ERMi Maarja kuju kaasus, meie uue presidendi Kersti Kaljulaidi suhtumine, riigikogu liikmete hoiakud, EL esindustes, ERR ja telekanalites. Koolides ja hariduses, töökohtadel. Näiteid leidub igal riigitasandil. Usu ja usklike naeruvääristamist peetakse riiklikul tasemel normaalseks. Kahju! Seetõttu ei hakka inimesed usust üldse rääkima, sest sellega seab ta ennast tagakiusamise alla.

Kui kristlased tuleksid avalikkuse ette, siis me leiame neid igal pool, inimesed oleksid üllatunud kui palju neid tegelikult on. Ei saaks enam keegi öelda, et eestlased on ateisitid, sest see väide ei vasta tõele.

Eesti rahvuskultuur võlgneb tänu eelkõige kristlusele, isegi piibel oli lõunaeestikeelsena enne olemas kui arenes välja eesti keel.

"Eelmise aastatuhande teises pooles oli Euroopas (riigi)keelte kujunemisel määrava tähtsusega piibli tõlkimine ja trükkimine. Piiblist sõltus jumalateenistustel kasutatav keel ning kirjaoskuse õpetamine. Eestlaste jaoks trükiti 1686. aastal esimene terviklik uus testament (vastne testament) lõunaeestikeelsena. Põhjaeestikeelne uus testament ilmus alles terve inimpõlvkond hiljem, 1715. aastal." kirjutab Võru Instituudi direktor Rainer Kuuba.

Alles "1806. aasta märtsis, pool sajandit enne papa Jannseni Perno Postimeest, hakkasid kolm meest VanaVõromaalt (G. A. Oldekop Põlvast, J. P. von Roth Kanepist ja K. A. von Roth Võrust) välja andma Eesti esimest ajalehte Tarto maa rahva NäddaliLeht."

See et eesti keel üldse sellisel kujul välja arenes, selles peame tänama vaid Jumalat, kes pani pastor J. Gutslaff südamele tõlkida Vanast Testamendist umbes kolmandiku lõunaeestikeelde, kuid põgenes 1656. aastal Vene Rootsi sõja eest Tallinnasse. 1686. aastal trükiti esimene terviklik Vastne Testament lõunaeestikeelsena! Eesti keelt polnud veel ollagi ja oma riigini veel pikk tee ees. Inimestele avanes võimalus midagi lugeda oma keeles ja selleks oli jumalasõna!

Kuid lõunaeesti hõimukeel eraldus läänemeresoome algkeelest esimesena ja seda arvatavalt umbes 2000 aastat tagasi, mis võib olla üks "algkeel" otse Paabeli ajast (ps. hõimurahvad), kui leidis aset rahvaste rändamine.

Eesti kristlastel ei ole midagi vaja karta, vaid tulgu julgelt ette. Kui ta ennast identifitseerib kristlasena, siis näeb kogu rahvas, et kristlasi ei ole üldse vähe, vastupidi, tuhanded. Näidakem kogu maailmale, et Eesti on kristlik maa! Kui see juhtub, siis te saate usklikke näha igal pool. See muudab kogu rahva hoiakut kristlusesse. Identifitseeri ennast eelkõige kristlasena!

USKLIKUNA SÕJAS - Hacksaw Ridge lahing

FILMISOOVITUS - (usklikuna sõjas) - MINGE VAATAMA!

Hacksaw Ridge lahing

Üle hulga aja oli võimalus kristlasena väärikalt kinost väljuda! Enamasti halvustatakse kristlasi ja kristlust, siis seekord hoopis vastupidises võtmes, tunnustatakse ja austatakse ja lausa selgitatakse usu küsimust. Mis oli äärmiselt ootamatu, meeldiv üllatus!

Peaosatäitja - usklik reamees Desmond Doss (Andrew Garfield)

Mel Gibsoni (režissöörina) "käekiri" on ära tuntav ka selles teoses, kuid siiski mitte nii karm kui see oli näha filmis Kristuse kannatused; jah, pigem leebem, ometi filmi kangelastele enneolematutes olukordades.

Film iseenesest põhineb tõestisündinud lool, mille peosatäitjaks usklik reamees Desmond Doss (peaosatäitja Andrew Garfield).

Tulisemate sõjatseenide osakaal oli kompositsiooniliselt pigem ajaliselt lühem võrreldes eelnevate sündmustega, millest ei puudu romantikat, armastust ja kõike muud, mis teeb filmi atraktiivseks ka õrnema poole esindajatele. Küll aga Hacksaw Ridge lahing võiks olla kohustuslik igale kritslikule noormehele ja üldse meestele, kes usule toetuvad ja otsustavad kindlaks jääda oma veendumustele, et inimest tappa ei tohiks. Kõik me võime seista ühel päeval sellise valiku ees, mida sa siis teed, kas sa tead?

Sisu ei hakka ümber jutustama, aga filmist tulevad lõpuks välja väga selged tegelaste selgitused, mida usk tähendab ja see on lihtsasti ning mõistetavalt esitletud stseenides. Selles mõttes kui teil on sõpru, kes pole kristlased, siis kutsuge ka neid kinno ja film ise kõnetab teie eest mida te usute.

Kasutage võimalust, minge vaatama, te ei kahetse!

Filmi tutvustusklipp (eesti keelsed subtiitrid)



Tõestisõndinud lugu (ajaloolised isikud, faktid):





The True Story Behind The Movie 
(lahingus osalejate tunnistused, intervjuud sh Desmond Doss):

Vaimulik kogemus s.t ebaratsionaalne

Enamus usklikke kes on usule tulnud, on kohanud kuidas piiblit ratsionaalset selgitatakse. Näiteks Alfa kursusel püütakse inimestele asju ratsionaalselt ära selgitada. Kuid Jumal kutsub inimest, siis ta ei tee seda ratsionaalselt, need esimesed kokkupuuted üleloomuliku Jumalaga on inimesele seletamatud! Inimene otsib isikut (Jumalat) kes on eelkõige üleloomulik!

Ebaratsionaalne (sünonüümid): mõttetu, irratsionaalne, mõistusevastane, ebaotstarbekas, mittemõistuslik, mõistmatu.

Mida teevad kristlased? Nad tegutsevad otse vastupidiselt! Püüavad vaimseid asju ära põhjendada mida tegelikult ei pea selgitama, vähemasti sel viisil. Jumal ei tee seda nii! Millegipärast aga kristlased arvavad et see on vajalik. Nad arvavad, et kui inimene saab Jumalast ratsionaalselt aru, siis ta tulebki usule. Ei pruugi! Otse vastupidi. Uskmatu küsib "ja mis siis?" Põhjendatult. Miks?

Kui sa usule tulid, otsisid Jumalat kui üleloomulikku, vaimset, seletamatut, võimast, siis miks sa arvad, et teistel - uutel tulijatel on see teisiti? Ei ole. Põhjus miks kristlased kipuvad kõike ratsionaalselt ära põhjendada seisneb hirmus või selles, et nad arvavad, et inimene ei saa midagi aru.

Jumal kutsub inimest vaimsete kogemuste abil, aga kristlane mõistusega? Jumal ütleb, usu ja siis sa saad päästetud. Faktid ei päästa. Seetõttu paljud inimesed ei saa üldse aru. "Miks ma peaksin kristlaseks hakkama, kui kõik on nii tavaline, mõistusega ära seletatav, mis teadmisi saab juurde ka kristliku kirjandust uurides ja küllap ma mingi aeg siis uurin edasi." Sestap fookus on sel juhul teadmistel, mitte Jumala väel.

Jumal on vaim, keda saab kogeda oma vaimu läbi, on kogemus, kus inimese vaim kohtub Jumala vaimuga.

Tulles tagasi "miks" küsimuse juurde tundub eriti kummaline, et kristlasena sa otsid Jumalat ja suhtled temaga vaimsel tasandil, ega teistele, uutele sa serveerid tavalist asja. Ise toitud tippkokakunstist, aga teistele serveerid valmistoitu. Isegi Jeesus ütles: "Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ilus võtta laste leiba".

Usule tulijale tuleb pakkuda praadi, mitte raasukesi, mis muidu "laualt maha pudeneksid". (Mk 7:27)

Kahtlemata saab Jumalat uurida ja palju fakte omandada ka ratsionaalselt, aga need jäävad teadmiste tasandile mis on elutud faktid. Inimesed ei otsi Jumalat faktide tõttu, vaid otsivad teda sügavatel, isiklikel ja vaimsetel põhjustel.

Nad saavad piiblist lugeda et Jumal armastab, aga nad ei saa sellest enne maitset suhu, kui nad ei ole teda proovinud, enne täielikult kogenud. Piibel ütleb, maitske, Jumal on hea! Kui Jumal puudutab kellegi südant, ravib ta terveks, parandab ta elujärje ning ta saab otse suhelda. Samuti saab inimene päästetud kui ta võtab Jeesuse vastu oma intuitiivse kogemuse tõttu ehk sellest ei piisa kui sa kõike tead, vaid kui praktiseerid seda, siis sa saad aru mis maitse sel on.

Jeesus ei ütle, et uuri mind mõistusega ja siis sa saad aru. Vaimseid asju tuleb mõista vaimselt!

Kahjuks on neid inimesi kes räägivad eelkõige Jumala vaimust äärmiselt vähe. Ilmselt seetõttu, et neil endil ei ole aega sellega tegeleda või on vähe kogemusi, nad teavad tsiteerida piiblit, aga nad ei tea kuidas Jumalaga suhtlemine tegelikult töötab, sest nad ei tee seda. Kui nad ise ei saa aru vaimsetest asjadest, kuidas nad siis saaksid teistele rääkida vaimust?

Kogudused on kui klubid, kelle liikmed tegelevad kõige muuga v.a vaimsete asjadega. Senine valitsev ratsionalism kogudustes on tegelikult üsna valdav nähtus (ütleks masendav), mistõttu paljud kadunud hinged pöördunud või siirduvad sensitiivide suunas, sest need ju tegelevad asjadega mis tunduvad üleloomulikud või vähemalt vaimsed. Põhjendatult otsivad. Kui kogudused ei tegutse vaimses maailmas, siis inimene oma otsingutes kaldub sinna, kus seda leiab (imiteeritakse). Inimene saab aru, et seal nagu midagi on ja ma uurin... See siiski ei ole see õige, mida ta peaks otsima või tegelikult hing vajab ja otsib. Sest sensitiivil, maagil, selgeltnägijal ega nõial pole mingit vastust inimese hingeküsimustele, ei saa anda igavest elu, neid pattudest puhastada. Need on hukatuse teenrid, põrgulised, kes kisuvad endaga kaasa kergeusklikke, eksitades kõiki ja võttes nende hingelt igavese elu. Nad on vastutustundetud, väljas omakasu tõttu. Kahjuks.

Kui kogudustes midagi toimub, siis hakkab inimene nende suunas huvi tundma ja otsima vastuseid oma vaimus, otsima Jumalat sealt, kust ta ennast ilmutab - teiste vaimusaanute - usklike seas.

Ratsionalism, mis pagasiga inimene tuleb Jumala juurde, võib olla omamoodi koorem ja takistus, kui see on peamine viis, kuidas mõistusega püüda asju ära selgitada, mida tegelikult tuleks vaimselt kogeda, läbi teha, tunnetada.

Kristlased, kes pööravad tähelepanu Jumala, tema Püha Vaimu tööle nende endi ja kõigi inimeste elus, teevad just seda mida Jumal teeb, kus ta üleloomulike, vaimsete kogemuste abil kutsub inimest usule. Tehke nii nagu Jumal toimib ja te olete Jumala plaanis iga ilmaga ja tema teenistuses! Ja kui te pole kindel, siis head eeskuju leiab algkogudusest, kuidas kristlased teisi aitasid ja nõustasid ning paljud said päästetud.

Sa oled kuningapoeg

Jeesus ütles ühtelugu, et te olete Jumala lapsed. Kui raske on seda uskuda, kas pole? Palju lihtsam on uskuda, et me oleme parajad lambad.

Kuid Jeesus ei öelnud, sa oled üks igavene lammas! Ta ütles, sa saad istuda koos temaga troonile (Il 3:21). Loomi panevad troonile vaid inimesed. Seetõttu sa pole üldsegi mitte mingi vagur talleke, vaid kuningas! Tema kasvatab sinust kuninga! Valitseja (sest ühel päeval muudetakse kõik uueks ja seal oled sina valitseja, Il 5:10; 20:6; 21:5,7, 22:5). Sina saad päästetud. Millest? Kohtust. Sest ühel päeval sa oled troonil koos temaga kui mõistetakse kohut surnute üle nende tegude järgi. Sulle on andestatud selletõttu kes on Jeesus. Aga Jeesus elab ja sina koos temaga usu kaudu, mitte sinu tegude, vaid usu läbi!. Sa oled kallilt ostetud ja laitmatu (Il 14:5). Sa ei lähe kohtupingile (1Ts 5:9,10), vaid oled teisel pool, päästetud - Jumala laps, tema poeg või tütar!

See tähendab muuhulgas ka seda, et sa ei tohi kohut mõista. Seetõttu on öeldud, et ära mõista kohut (Rm 14:13, 1Tm 3:15), iseäranis teise venna üle. Kuninga lapsed on tema omad. Kui Jumal on nad õigeks mõistnud, siis mitte seetõttu, et nad ise seda ära teenisid, vaid üksnes Jeesuse ohvrisurma tõttu. Jeesus on kuningate kuningas (Il 19:16) ja kõik tema omad on samuti kuningad ja õiged. Ära lase endale öelda lammas, või talleke või teab mida veel. Sest kes on see, kes ütleb kuningale lammas? Jumal ei kutsunud sind selleks, et teha sinust lammas, vaid kuningas!

Kui sa inimesele ütled, et me oleme lambad, siis ei ole sa just eriti veenev. Kes ikka tahab lammas olla. Kuigi mõni tahab olla elevant, püha lehm või hoopis mõne teise "looma usku". Jeesuse mõte, et te olete minu lambad tähendas seda, mida teil teha tuleb, mitte seda, kes te olete. Jeesus kasutas karjase võrdpilti, kuna see oli seal kuulajatele arusaadav kujund. Kui Jeesus oleks öelnud, et ma olen uus Kuningas, siis ta oleks ilma pikema jututa hukatud, kas juutide või võimu poolt. Samas ta rõhutas, et tema järgijad on Jumala lapsed, aga sellega on ka kõik öeldud, kes on tema.

Nõnda siis, evangeeliumi mõte ei ole teha lambaid, vaid jumala lapsi. Kes see ikka tahab lammas olla. Ei ole usutav, et ka ükski juut tahtis lambaks olla. Juudid teadsid väga hästi oma identiteeti. Et nad on Jumala valitud rahvas. Ja see rahvas ei ole kindlasti mingi lambakari, vaid iseteadlik, valitud ja kutsutud ja seatud kõigile eeskujuks. See ei ole mingi taandevolutsioon, inimesest lambaks, vaid ikka evangeelium, inimesest kuninga lapseks. See ei olegi nii lihtne mõista. Sest kui sa kogu elu oled käitunud peaaegu nagu lammas, siis on sul sarnane mentaliteet. Sul on raske üldse aru saada, mida tähendab olla kuninga perekonna liige. Sul pole ju sellist kogemust. Seetõttu piibel ütlebki, vaata, kõik on uus või vaata ma teen kõik uueks. Just. Seda sa saadki. Jumal alustab sinu meeleparandusest ja jätkab õpetamist Püha Vaimu abil, mida tähendab üks seisus: ma olen kuninga laps. Loomulikult ei saa ühest korralikust lambapeast kohe eeskujulikku kuningalast. See võtab aega. Aastakümneid. Ometi kõigele vaatamata, on sul see seisus: Jumala laps.

Kui öeldakse, näidake mulle lammast? Siis keegi ei tunne selle vastu huvi. Kui öeldakse, näidake mulle kuningat, siis see on hoopis teine asi. Ent neid ei ole lihtne leida. Kui sa ütled inimestele, me oleme kuningad, siis kes ei tahaks saada kuningaks? Iseäranis, kui ta on sügavas südames tahab olla parem kui tal õnnestub. Kuid ka siin tuleb appi Jumal, kes selleks annab üleloomuliku jõu ja head nõu ning juhtimist. Jeesus kasvatab sinust kuninga poja.

Võibolla ei ole sa veel üldse aru saanud, et mida tähendab sinu uus seisus? Tea siis seda, et sa oled õige. Keegi ei saa sind hukka mõista, sest sinu õigus tuleb Jeesuse tõttu. Jumal ei ütle, et sina lunastasid ennast ise, vaid ma annan sulle õiguse ja mõistan sind õigeks tänu Jeesusele. See tähendab, et kõik sinu õigus ja volitus tuleb üksnes sellest, et Jeesus on õige. Nõnda siis, kui Jeesus on kuningate kuningas, siis sina oled kuninglik sugu, preesterkond, tema valitud rahvas (1Pt 2:9), püha ja kellegil ei ole õigust sind enam hukka mõista! Kui Jumal on sind õigeks mõistnud, siis sa oled õige ja ole selles julge ja võta endale meelevald olla tema täieõiguslik laps, nii nagu ta sinult seda ootab ja tahab, et sa selleks saad ja sa juba oledki. Tema uue kuningriigi volitatud valitseja ja kuningas, kes valitseb koos temaga igavesti. Vot nii! (loe: aamen) Nüüd siis tead et sa varem ei olnud mitte keegi, aga nüüd oled Jumala rahvas, kõik! Sinu peale ei olnud halastatud, nüüd aga on. Tere tulemast tema kuningriiki, kuninga poeg ja tütar. Jumal kasvatab sinust kuninga...

... nüüd alusta sellest, et ütle endale: ma olen kuninga poeg (või tütar). Kirjuta see enda peegli servale, mis aitab sul seda iga päev meelde tuletada. Ütle ka oma kaasusklikele: sa oled kuninga tütar (või poeg). Sa oled Jumala laps.

Mida tähendab usus käimine?

Usus käimine ei ole kindlasti paigal tammumine.

Paljud kristlased käivad usus kohapeal. Kuid nad ei astu kunagi välja. Kui nad väidavad et nad käivad, siis nad tõesti ka seda teevad, ainult et nad ei jõua edasi ega pärale. Nad ei tee seda korrakohaselt.

Peetrus astus paadist välja, mitte ei tammunud paadis ühelt jalalt teisele "Jah, ma usun Jumalat. Ma tean, et ma suudan kõike.". Paljud ei oma isiklikku kogemust ega liikumist rääkimata kordaminekust. Jah, nad on kindlalt samas paadis ja tuul pillutab neid laine harjal kord ühele, kord teisele poole paati. See nõuab usku, et paadis püsti seista. Proovige tormi ajal seista laeva tekil. See polegi nii kerge. Ent see on kuiv trenn.

Paigal tammumine ei nõua suurt usku. See jätab mulje, et inimene liigub, tegelikult liigutab teda ilmastiku olukord, mis paati kannab, kuid ta ise on paigal. Just edasi liikumine nõuab usku.

Kujutage ette Moosest, kes seisis punase mere kaldal ja tammus ühelt jalalt teisele ja mõistus oli otsas. Hüüdis Jumala poole, aita mind! Muidugi ta tegi õigesti, kui ta pöördus Jumala poole. Ent selleks polnud vajadust. Jumal selgitas, et mis sa minu poole kisendad, võta oma kepp, siruta käsi välja ja hakka astuma! Mis sa passid? Rahvas muutub juba kärsituks, aga sina seisad ja tammud kohapeal. Nii need asjad ei käi. Kui sa tahad läbi mere minna, siis sa pead hakkama ennast liigutama.

See oli kahtlemata dramaatiline õppetund. Mooses oli ju meist kõigist enam näinud jumalaimesid ja neid väe abil korda saatnud, nüüd korraga sai mõistus otsa. Jumal selgitas, et usk ei ole paigalseismine vaid tegutsemine.

Samamoodi selgitas apostel Paulus korintlastele, kes olid ju igati innukad ja praktiseerisid usku innukalt, täis vaimuandeid ja väge. Ka korintlased jäid ühel hetkel toppama. Paulus pidi neile läbi nende kehakultuuri ja praktika meelde tuletama mida usk sisuliselt tähendab. Kui keegi võistleb, ei saa ta võidupärga, kui ta ei võistle korrakohaselt! Mis mõttes? Otseses. Kui sa lähed jooksma, siis paigaljooks ei vii sind sammugi edasi. Sa pead hakkama liikuma. Kuid veel enam, sa pead teistest ette jõudma. Ta selgitas, et jookske nõnda, et teie saate võidu.

Niisiis, selleks et usus käia, tuleb välja astuda, edasi minna, mitte kohapeal joosta. Kõrbes olles lasi Jumal iisraeli rahval kohapeal tammuda 40 aastat. See ajas ikka närvi küll?! Mõtle, sa pead lihtsalt paigal püsima. Nad ei saanud usus edasi käia. Edasi liikuda tõotatud maale.

Seetõttu usus käimine eeldab ilmtingimata reeglite järgimist, mis seda praktikat iseloomustab. Kui sa käid aastad kirikus ja sellega su usuelu piirnebki, siis sa tammud paigal. Sa pole kirikupingist kaugemale jõudnud. Sa võid seal 40 aastat tammuda nagu iisraeli rahvas oma kõrberännakul ja tõepoolest, Jumal toidab sind kogu selle aja, kuid sa ei saa kätte õnnistusi ja tõotusi, rääkimata võidupärjast, mida iga usklikule on valmis pandud. Sa oled otsekui jooksja, kes teeb sporti, kuid mitte usuteel. Kui sa tõukad kangi, siis sa tegeled raskustega, aga sa ei ole isegi mitte alustanud jooksu et pärga võita.

Usk on liikumine

Ühed on stoilised, kes usuvad ja arvavad, et  nad käivad usus. Tegelikult teevad nad raskeid "tõsteharjutusi" iga päev. Tõstavad kangil raskusi, aga see ei vii neid edasi. Nad on tõelised raskekaalu meistrid, ent nad on paiksed.

Teised on spontaansed, kes jooksevad hinge kinni, kes tahavad kangesti võita, alustades jooksu liiga kiiresti. Nad hindavad üle oma jõudu ja kogemusi. Seetõttu nad kustuvad ära juba esimestel kilomeetritel ja vajavad taastumiseks aega, et siis uuesti jätkata; kuid jooksevad jälle lihastesse piimhappe; ja nii see kordub päevast päeva ja aastast aastasse, aga jõuavad lõpuks pärale.

Kolmandad on need, kes jooksevad sünkroonis reeglitega. Teavad, et maraton on pikk distants, milleks tuleb liikuda mõistlikult, jõudu säästvalt, koos Jumalaga ja temast mitte ette rutates ega ka maha jäädes. Nemad saavadki võidupärjad. Nad teavad mida selleks teha tuleb. Allutavad ennast vaimu juhtimisele ning võtavad kasutusele jumalikku jõu, väge kui vaja. Nad liiguvad edasi samm sammult ja päev päevalt. Nad on otsekui kaljukitsed. Nad teavad, et paigalseis tähendab tagasiminekut või langemist. Nad ei vehi liigselt ega tammu kohapeal. Nad on aru saanud, et usus käimine tähendab koos Jumalaga sünkroonis liikumist. Kui oma jõudu napib, võtavad nad appi jumalikud varud, kuid nad ei kasuta väge publikule mulje avaldamiseks, vaid sihipäraselt. Seetõttu on neil varud ja nad teavad, et ainult liikumine viib neid edasi, milleks tuleb treenida ja regulaarselt pingutada. Nad hülgavad liigsed raskused ega tassi kaasa murekettaid, mis iganes neid takistab eesmärgini jõudmist. Nad ei tegele kõrvaliste asjadega, vaid keskenduvad oma eesmärgile.

Milline oled sina, kas see, kes jookseb kohapeal või pressib üles raskusi? Või oled saa see, kes jookseb ennast kinni, sest alahindab treeningut ja hindab üle oma jõuvarusid ning jumalikku koostööd? Esimene on alajuhitud, teine ülejuhitud. Esimene näitab oma suuri lihaseid ja püüab kõiki veenda, et jõud määrab kõik. Teine näitab oma kiirust ja demonstreerib osavust, arvates, et keegi ei suuda teda selles ületada.

Või oled sa see, kes tuleb usule ja samm sammult liigub Jumala juhtimisel edasi, hoolimata sellest, mis teised arvavad, kas pealtvaatajad plaksutavad või kas nad üldse sind märkavad. Olles keskendunud eesmärgini jõudmisele ja teades, et selleks tuleb võistelda korrakohaselt. Tuleb treenida, teha soojendust ja võistelda reeglite järgi, et saada võidupärga.

"Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!" 1Kr 9:24 Jookse nõnda, et sina selle saad.

Kuidas Jumal kutsub inimest?

Kõigepealt ta püüab pöörduda inimese poole ja köita tema tähelepanu. Ta võib seda teha mitmel erineval moel.

Sa võid märgata ennast tegemas ja mõtlemas asjadele, mida sa varem ei teinud või pidasid imelikuks. Nüüd pakub see sulle huvi. Näiteks leiad ennast ühtäkki mõtlemast usuteemal või üleloomulikel asjadel. Jumal juhib sinu tähelepanu neis asjus mistahes eseme, inimese või olukorra läbi. Ei ole olemas ühtegi kindlat viisi, kuidas ta seda sinuga teeb, sest ta võtab iga inimest väga personaalselt, sa oled eriline. Ei ole olemas kedagi teist nagu sina. Sa oled ainulaadne ja nii võtab seda ka Jumal. Kuna ta teab ja tunneb sind. Seetõttu ta valib tähelepanu äratamiseks just need viisid, mis sinu olukorras sobiv on, et sa märkaksid ja mõtleksid selle kõige üle.

Ta võib teha mõne ime enne sinu ja tema suhte algust, sest mõned inimesed ei usu enne, kui nad ei ole näinud imet, oma silmaga. Seetõttu nende inimeste tähelepanu võitmiseks ta võib tekitada nende silme all ka mõne üleloomuliku nähtuse või olukorra, mille üle sa hakkad mõtisklema. Veider olukord, mis tundub kummaline, erakordne juhtum, igatahes pole selles midagi tavalist. Või päästab sind õnnetusest, mis aga selle juures tundub eriti kummaline on see, et sa saad enne seda märguandeid, aga nii nagu ikka, alles pärast juhtumit mõtled, olin ma alles rumal, ma oleks saanud ju seda kõike ära hoida, kui ma oleks neid märke tähele pannud. Oma vaimusilmas sa tajusid neid, kuid pidasid totruseks.

See tundub samuti eriline, kui sa saad terveks emotsionaalselt või füüsiliselt mõnest pahest, millega oled sa pikki aega maadelnud, püüdnud ennast parandada, aga jõuetult. Näiteks võtab ära suitsetamise tahte. Päeva pealt. Kes on kaua suitsetanud, need on ainetest sõltuvad. Samuti on nad sõltuvad seltskonnast. See on emotsionaalne sõltuvus. Kellega ta varem koos suitsetas, kes neile suitsu pakkus ja kutsus koos suitsu tegema, kuid nüüd julgeb öelda: tänan, ei. Ühtäkki saab inimene hetkega vabaks ning ta ei tunne mingit sõltuvust, ta organism ei vaja enam seda ainet. Arstid teavad, et see ei ole normaalne, nii ei ole võimalik! Aga see ongi ime. Seetõttu tulebki näha, et selle taga ei olnud sinu tahe, vaid Jumala kutse ja pöördumine.

Siis ta võib su teele juhtida inimesi , kes on usuga kokku puutunud või samuti tunnevad huvi nende teemade vastu mida sina uurid, millega sa kokku puutud. Kus sa tajud, et su huvi usuasjade vastu on ebatavaliselt kõrge, palju enam kui enne ning sa mõtiskled selle üle iga päev, kuigi sa isegi ei mäleta, millal sa seda varem viimati tegid.

Ka võib sulle tulla imesid või üleloomulikke nähtusi, nägemusi, kummalisi unenägusid, ingleid ja kõike muud vaimumaailmast.

Võimalik, et sa astud läbi mõne kiriku ukse ja satud jumalateenistusele või jääb sulle poes silma mõni esoteeriline raamat. Kummaline, sa võtad selle kätte ja lappad seda. Ise ka ei tea, miks sa seda teed.
Sa võid lugeda piiblit. Kuid enamus sellest tekstist jääb arusaamatuks, tundub igav, kummaliselt väljendatud ja sa mõtled, mis sinul kõige sellega pistmist on. Aga, kuidas nad seda loevad.

Nii või naa, hakkavad su elus toimuma erilised nähtused ja leiavad aset sündmused, mis viivad su mõtted igavikulistele teemadele, kus sa leiad ennast mõtetelt: kes ma olen; mis minust saab; mis saab kui ma suren; miks ma üldse siin elan; mida ma elult ootan?

Inimene on oma põhiolemuselt vaimolend, kes suudab naerda, nutta, nalja teha. Loom ei saa aru huumorist. Selle mõistmine on omane vaid vaimolendile. See tähendab, et meie peas on mitut liiki mõtted. Elu ei ole ainult söömine, seks ja surm. Inimese sees on vaim ja peas olevad mõtted võib liigitada.

1. Minu arutused ja loogilised käigud ning teadmised.

2. Kellegi teise mõtted, kus sa vahel leiad ennast: imelik (!), et ma seda mõtlen! Ja kui see mõte avaldada, siis sa tunned piinlikust, õõvastust, võõristust ning seetõttu ongi need kellegi teise mõtted, aga sa ei tea kelle (?). Sulle need igatahes ei meeldi ja tunduvad võõrad. Ma ei taha enam sellest mõelda, on ju? Need võivad olla halvatahtelised, kavalad, eksitavad, näivad heatahtlikud, kui suurendavad halba kellegi suhtes. Inimene on mõjutatud vaimumaailmast sh deemonitest, ei tohi unustada.

3. Samuti mõtted, mis on tuntud kui kõhutunne. Inimesed vahel räägivad: mu kõhutunne ütles seda. Aga ma ei teinud, pidasin seda totruseks. Näed nüüd mis juhtus... Miski sinu sees annab sulle veel märku, annab mõtlemisainet, mis on oma eesmärgi poolest hoidev, lootust pakkuv, armastust väljendav, vahel ka noomiv (südametunnistus), kuid kindlasti need mõtted ei ole loogilised arutlused, kuidas sa lahendad mõnda matemaatika ülesannet.

Kuna inimene on loomult võimeline mõtisklema enda sees, suhtlema ja vastu võtma vaimseid mõtteid, siis ka Jumala pöördumine toimub vaimses sfääris, vaimutasandil - kolmes "lainepikkuses".
Kui Jumal kutsub inimest, siis see tabab ennast mõtetelt, millel võib olla üleloomulik iseloom, aga vahel ka täiesti loomulik tunnus või segatud, osake mõlemast.

Vaimumaailm mõjutab inimest pidevalt, ka tema enese teadmata, tahes tahtmata puutuvad kõik kokku ühel või teisel määral asjadega, mida on raske loogiliselt ära seletada. Loogika ongi selleks, et inimene suudaks kõige selle juures ellu jääda, käituda arukalt, mitte kergeusklikult ja naiivselt ning hukkuda.

Seepärast öeldakse vahel, ta on vaimulik, mis sisuliselt tähendab seda, et ta on harjutanud oma meelte abil vahet tegema headel, halbadel ning loogilistel mõtetel, et neid ära tunda ja seda kõike heas mõttes ära kasutada ning miks ka mitte, olla nõustaja. Ka vanemad usklikud on harjunud ja kogenud, kes võivad teha kõike seda mida vaimulikud suudavad.

Niisiis, kui sa oled midagi sarnast läbi elanud või kogenud, siis tea, et Jumal kutsub inimest tema elu jooksul paar korda. Inimese vaim võib olla nii koormatud kõige muuga, et ta ei pruugi kohe taibata, milles asi on. Nii kutsub Jumal inimest ja kui sa midagi sellist koged, siis on õige aeg! Jumal on pöördunud sinu poole. Pane tähele...

Millest sind päästetakse?

Päästetud! "Mida? Millest?" oled sa mõelnud? Kas sa tegelikult tead, mida see tähendab sinu jaoks?! 

Võtmeküsimus seisneb selles: kui kaua elab kristlane?

Õige vastus on: igavesti! Sellega on lihtne, see on sul teada või nagu öeldakse selge. Aga fakt, et vähem kui uskmatud ja teised mitmesugused Jumala usklikud, kes ei usu päästjat. Miks vähem?

Sest päästmine vähendab sinu elu. Mida see tähendab?

"Päästmisega" sa volitasid Jeesust lõpetama oma maise elu päevad hetkel, mil ta tuleb tagasi ning päästab ära temasse uskujad.

Sageli küsitakse inimestelt: kas sa tahad saada päästetud? Kuid ei selgitata, mida see endaga kaasa toob.

Päästmine ei ole ebamäärane pääsemine ei tea millestki, vaid on väga konkreetne usk. Sellega, sa tunnistad Jeesuse oma isiklikuks Issandaks ja päästjaks, annad talle õiguse sind maa pealt ära võtta üles enne kui lõpeb sinu maine elu loomulikul viisil ehk sa sured.

Kuid see tähendab muuhulgas ka seda, et kui sa sured enne Jeesuse tagasitulekut, siis sa ei pea midagi ootama, vaid päästad oma hinge ja pääsed otse taevasse.

Niisiis, päästetud tähendab, et sind tõmmatakse üles ja ühtäkki ihu muudetakse; aga sa ei tea ette, millal see juhtub, sest seda päeva mil Jeesus tuleb, teab vaid Isa taevas.

Nõnda siis, sind ei päästeta vastu sinu tahtmist või sinu teadmata, vaid selle tõttu, et sa seda soovid ja andsid Jeesusele selleks loa või nagu tänapäeval öeldakse, volitasid teda.

Kui sa seda veel ei teadnud ja sa ei usu Jeesust kui isiklikku päästjat, siis mine otsi üles mõni evangeelne kogudus ja ütle, et sa tahad saada päästetud. Ja sa saad päästetud!

Kuidas nad vabanesid oma toitumishäiretest

Head teod ei loe mitte midagi

Kui sa hakkad ennast õigustama ja loodad oma headele tegudele, siis sa tegelikult ei erine mitte millegi poolest inimestest, kes ei usu Jumalat, kes ei tunnista Kristust. Sa ei erine isegi mitte juutidest, sest judaism toetub samuti oma headele tegudele. Kuid need on OMA teod. Millest need kõnetavad? Aga sellest, et sa oled tubli, aus, õiglane ja korralik inimene. Aga tead mis Jumal ütleb selle kohta? Sa oled uhke ja ennast täis ja loodad oma mainele. Seega sa ei tunnista Kristust kui oma päästjat. Sest Kristus tuli siia maailma, ja pööras kõik pea peale. Teod ei loe enam. Loeb ainult usk. Usust saab õigeks. Kui sa loodad tegudele, siis sa oled samasugune, nagu iga inimene tänavalt, kes loodab oma pääsemise välja teenida. Aga tead mis nende inimestega juhtub? Nende üle peetakse kohut! Ühel päeval. Kui sa tahad minna kohtu ette, siis jätka samas vaimus ja sa jõuad kohtujärje ette, aga sa ei saa päästetud. Kui sa saaksid päästetud, siis sa pääsed ka kohtu alt. Sest Jeesuse omad on kohtu alt vabaks "ostetud" Jeesuses ohvri läbi. Mõtle korraks selle peale, kui sa õigustad ennast tegudega, siis sa naeruvääristad Jeesuse valatud verd, see on sinu jaoks narrus, mõttetu verevalamine. Kuid Jumala Poja veri valati just sinu pääsemiseks. Jumal ei teinud seda ilma asjata. Oled sa mõelnud, miks ta seda tegi? Aga sellepärast, et sind päästa tulevase kohtu alt, et sa võiksid olla juba nüüd Jumalaga lepitatud, päästetud kohtu alt ja pääsetud lõpuaegadel saabuvate hädade käest; sest Jumala Poeg tuleb ka sulle järgi, ta võtab omad üles enne, kui maapeal läheb asi väga hulluks. Kui sa usud, et Jeesuse veri oli valatud ka sinu eest, siis ära looda oma headele tegudele, vaid sa saad lootuse panna ainult oma usule. Sest usust saad sa õigeks. Ainult usust! Teod ei loe. See vahe ongi kristlasel kes loodab Kristusele ja kõigil teistel ülejäänutel, kes loodavad vaid oma tegudele, ka juudid kaasa arvatud. Sa võid päevast päeva pingutada heade tegudega, aga kukud ikka läbi. Kui sa aga paned lootuse oma usule, sellele teole, et Jeesus suri sinu eest, üks kord ja igavesti, siis seetõttu võid sa olla usust õige ja sa ei pea häbenema ennast ega oma väärikat elu Kristuses, kui sa tahtlikult pattu ei tee. Kogu maailm ei salli sellist lootust silmaotsaski, selletõttu nad laimavad kristlasi ja näitavad näpuga nende suunas, et vaata, millised te olete, aga vastupidiselt - mina, mina olen aus ja korralik inimene ja heatahtlik ja ei tee kurja, ma saan ise hakkama. Nad ei kannata seda, et sina, kes sa usud, saad just selle õiguse vaid usu läbi, et sinu teod ei loe. Seetõttu nad vihkavad kõiki kristlasi ja laimavad neid, kes panevad oma lootuse Kristuse päästele ja usule. Nende meelest pole kristlased seda õigust ära teeninud. See on muidugi õige, et kristlane pole mitte millegagi oma päästet ära teeninud. Aga see on Jumala tahe! Et kristlane usuks Kristusesse ja saaks õigeks vaid usu läbi. Jumal ei taha, et me üritaksime välja teenida oma õigust, vaid ta soovib et me tunnustaksime Kristuse õigust, Jumala ainusündinud Poega! Kes Kristust ei tunnista, on selle läbi juba hukka mõistetud ja läheb kohtu alla. Kui sa tahad saada päästetud, selle läbi mida Jeesus tegi, siis ei ole sul vaja teha midagi muud kui uskuda, uskuda seda Jumala päästeplaani Kristuses läbi ristisurma ja võtta Kristus vastu oma isiklikuks päästjaks ning sind päästetakse. Täiega! Seetõttu, oled sa Jumalale meelepärane vaid Kristuse tegude tõttu ja pole vahet, mida sa oled varem teinud, kas sa olid hea või halb inimene. See ei loe midagi. Sa ei saa midagi ära teha oma pääste välja teenimiseks. Usu Kristusesse ja see arvatakse sinu õiguseks! Ainult usu läbi saad sa õigeks, jumalalapseks, päästetud, nüüd ja igavesti.

Ela usus ja ainult usu läbi!

"Inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse, siis oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et saada õigeks usust Kristusesse ja mitte Seaduse tegude kaudu, sest Seaduse tegude kaudu ei mõisteta õigeks ühtegi inimest." Gl 2:16
"Jumal on üksainus ja tema teeb usu läbi õigeks nii ümberlõigatu kui ümberlõikamatu." Rm 3:28-30
"Usu läbi temasse on meil julgus ja usaldav ligipääs Jumalale." Ef 3:12

Lisan siinkohal veel Wilkersoni blogipostituse, mida on hea teada!

WILKERSONI BLOGIPOST:

David Wilkerson Today
TUESDAY, APRIL 10, 2012
KRISTUSES
by David Wilkerson
[May 19, 1931 - April 27, 2011]

Mina usun, et usu kaudu õigeksmõistmine on kristluse põhialus. Sest sa ei koge tõelist rahu ja hingamist enne, kui oled veendunud, et sa ei saa kunagi Jumala silmis õigeks omaenda headest tegudest.

Seni, kuni sa ei mõista Jeesuse täiuslikku õigsust, mis kuulub sulle usu läbi, elad sa elu täis higi ja pisaraid. Sa elad oma elu, püüdes olla Jumalale meelepärane läbi käsumeelsete lootusetute püüete saada õigeks
omaenda tegudest. Kuid fakt on see, et sul ei saa iialgi olema mingit oma õigsust, mida Jumala ette tuua!

Kindlasti on su jaoks enam kui tuttav piiblilõik Jesaja raamatust, kus öeldakse, et meie oma õigus on kui määrdunud riie Jumala ees (vt. Jesaja 64:5). See ei tähenda nüüd seda, nagu põlgaks Jumal meie häid tegusid –
kindlasti mitte! Me kõik peaksime tegema häid tegusid, kuid kui sa arvad, et need head teod on need, mis sulle pääste toovad või mis võimaldavad sul seista pühana Jumala palge ees, siis muutuvad nad ei millekski enamaks kui
vaid määrdunud riieteks!

Sa võid tunda end hästi kõigi heade tegude pärast, mida teed ja nautida isegi võiduhetke oma kiusatuse üle. Sa tunned end õigena, kuna Jumala soosing hingab su üle. Samas aga põrud järgmisel päeval kõige täiega. Sa
langed tagasi pattu ja korraga on kogu su rõõm kadunud. Sa kardad, et Jumal on su peale vihane ja mõtled, ega sa ometigi oma päästet kaotanud pole.

See on kui ameerika mägedel sõit, täis emotsionaalseid tõuse ja mõõnasid – üles-alla, kord külm-kord kuum, patt ja tunnistamine – sõltuvalt sellest, kui tubli või mitte tubli sa mingi päev arvasid end olevat. See aga
on üks lõpmatu kannatuste rada, kuna sa püüad oma lihas olla meelepärane Jumalale.

Mu armsad, ükski lihas tehtud õige tegu ei jää Jumala ees püsima. Isegi kõige parimad, pühamad ja korralikumad kristlased on jäänud ilma Jumala aust. Mitte kedagi meist ei võeta Isa ees vastu tänu meie headele tegudele.
Me oleme aktsepteeritud vaid sellistena nagu me oleme Kristuses!

„Sest te kõik olete üks Jeesuses Kristuses!“ (Galaatlastele 3:28). Pöördudes Jeesuse poole päästva, ennast tühjendava usuga, saame me üheks Kristuses. „Kristuses olemine“ tähendab seda, et Jumal kannab Kristuse
õigsuse üle meile ja kogu meie patt on minema pühitud mitte tänu meie, vaid tänu Tema teole!

Hüüa appi Jumalat ja ta vastab kohe

Ma usun, et me kõik oleme kogenud vahete vahel, et palved oleksid nagu millegi taha kinni jäänud. Aga ma usun, et meie palved ei põrka tagasi, vaid jõuavad ikkagi Jumala kätte ning ta peab täpset arvestust meie palvete üle, need on tal kronoloogiliselt järjestatud. Vahel ma palvetan: "Jumal, vasta mu eelmistele palvetele." Mõnikord on nii, et me unustame ära, mida me juba palusime. Või palume mõne aja pärast risti vastu oma eelmistele palvetele ja Jumal ootab. Kui meie lapsed midagi juba palusid ja tulevad lagedale uue palvega, eks siis vanemad peavad mõtlema: kas nad täidavad varasema palve või viimase. See on loomulik. Vahel kui me palvetame, siis Jumal räägib meie vastu ja selle tõttu muutub ka meie palve sisu ning eesmärk. Ometi väga sageli on nii, et me ei saa palvetele vastust ning kahtlused tõusevad üles. "Kas on midagi valesti? Mida ma teinud olen? Miks Jumal ei vasta?" mõtled sa. Tegelikult on eneseanalüüs vajalik, kui me selle juures ei satu süüdistuste lõksu. Kui Jumal on sind õigeks teinud, siis sa oled seda. Aga kui sa oled eksinud, siis paranda meelt. Kui sa liigud õiges suunas - oled koos Jumalaga, siis sa ei vaja midagi muud, kui palveta tungivalt! Hüüa Jumala poole! Kisenda ta poole. Ta vastab sulle otsekohe. Kui minu lapsed küsivad midagi, siis ma vastan, võtan mõtlemiseks aega või lihtsalt ei pane tähele või jään ootele. Aga Jumal paneb kõike tähele. Isana ma vastan otsekohe, kui lapsed hüüavad (kisavad) mu poole. Nõuavad mind ja ootavad tungivat lahendust, abi. Siis ei jää ma ootama, vaid vastan ja tegutsen kohe. Nii võib tegutseda ka Jumal, kui ta kuuleb meie kisa, meie tungivat hüüdu, siis ta reageerib viivitamatult. Mõnikord võtab see oma aja, aga võrreldes tavaliste palvetega, saabub vastus otsekohe. Seepärast tasub hüüda. Pöördu Jumala poole ja Ta vastab sulle, Jumal on hea. Ta vastab üllatavalt kiiresti. Sest Ta tahab oma lapsi aidata.

Reedel postitasin teema Viletsused ja siinkohal lisan Wilkersoni posti, mis sobib seda teemat jätkama ja juba eelnevalt öeldut kinnitama.


David Wilkerson Today

MONDAY, FEBRUARY 13, 2012

JUMAL KUULEB MEIE APPIHÜÜDU
by David Wilkerson
[May 19, 1931 - April 27, 2011]

Katsumused õpetavad meid nõtkutama oma põlvi ning hüüdma Jumala poole keset kõiki oma probleeme ja raskusi.

„Ma tean, Issand, et su seadused on õiged ja et sa ustavuses mind oled vaevanud.“ (Psalmid 119:75). Taavet ütleb siin: „Issand ma tean, miks sa oled neil katsumustel lasknud tulla. Sa nägid, et kui kõik läks hästi, kaldusin ma teelt kõrvale ja muutusin hooletuks, mispeale sa lasid raskustel tulla mu ellu. Sa teadsid, et need toovad mind tagasi põlvedele ja murravad mu südame. Minu kannatused olid märgiks Sinu ustavusest minu suhtes!“

Ma tean paljusid inimesi, kes on pidanud võitlema kohutavate ahelatega oma elus – uimastid, alkohol, sigaretid – kiusatused, mis ründavad iga päev. Ometigi tahaksin öelda kõigile neile inimestele: Jumal hoolib. Ta teab seda meeleheidet, millest olete läbi minemas ja ainuüksi Temal on vägi, et vabastada teid.

Jumal ei hõlju pidevalt su kohal, korrutades: „Sa oled meelheitel tänu sellele, mida sa ise tegid. Sa vedasid mind alt ja nüüd tuleb selle eest hinda maksta.“ Ei! See pole see Jumal, keda sa teenid! Sa teenid armastavat
Isa, kes kogeb sinu valu ja kurbust esimesest hetkest, mil’ sa isegi seda tunned. Vahet pole, kuidas sa oma kannatustesse sattusid – Jumalal on valus ühes sinuga ja Ta tahab päästa sind sellest.

Sa võid ju mõelda, et Jumal ei aita sind üldse, kuid sellest samast hetkest, mil Ta kuulis su appihüüdu, asus Ta tegutsema. Las ma tõestan seda sulle:

„Ja Jumal kuulis nende ägamist, ja Jumal mõtles oma lepingule Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga. Jumal vaatas Iisraeli laste peale ja Jumal mõistis neid.“ (2 Moosese 2:24-25).

„Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest.“ (Psalm 34:18). Millal iganes sa oma põlvedele langed, Jumal asub koheselt tegutsema sinu poolel ja sinu eest.

Viletsused

Viletsus toob päevavalgele meie tõelise või väära pöördumise Kristuse poole. Jeesus selgitab: "Ohakate sekka külavatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks." See on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab, aga temal ei ole juurt eneses, vaid ainult üürikeseks, kui viletsus ja kiusatus tuleb sõna pärast, taganeb ta varsti.

Huvitav meetod, mis võimaldab eemaldada terad sõkaldest, kas pole? Viletsused võivad olla Jumala plaan meie elus, kuna need võimaldavad inimesel paremini fokuseeerida Jumalale, mille tulemusel ilmneb Jumala võimekus ja au, kui ta inimest aitab. Peetrus kirjeldab: "Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütust." Kui paljud siin ütlevad: oh Jumal, mul on hea meel, et sa lasid mulle viletsust tulla. Enamus ei mõtle nii, sest nad on inimesed. Aga Jumal testib, uurib läbi, kuidas me suhtume viletsusse, kas me taganeme või me hoiame enam Jumala poole ja mõistame, et seegi on arm Jumalalt, mida tuleb vastu võtta tänuga. Mitte et leppida olukorraga, vaid aru saada Jumala plaanist. Iiob ütles: Jumal on andnud, Jumal võtab, Jumala nimi olgu kiidetud.

"Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse," 5Ms 8:17, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks. Jumal lubab meile tulla varandust samamoodi kui ta lubab meile viletsused, sest enamus meie viletsusi on ette nähtud meie hinge valmistamiseks, pühitsemiseks. Jumal testib mitmel viisil meie usku, ka raha küsimuses. Kui sul on kõik hästi, siis, kas su vaim on valmis ja usk jääb alles, kui sinult enam midagi pole võtta? Kas sa jääd kindlaks. Oled sa selles täiesti kindel? Sest kerge on uskuda, kui sul läheb hästi, aga mida sa teed siis, kui sul pole enam materjaalset kindlust. Jumal tahab teada. Kõiki suuri usumehi katsutakse läbi. Kui ei usu, siis loe piibllit. Kõik on läbi testitud. "Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on endale valmistanud palju valu" kirjutab Paulus Timoteosele, 1Tm 6:10.

Jeesust on nimetatud valude meheks, kes haigustega on tuttav; mitte et ta ise oleks olnud pidalitõbine, vaid ta mõistis, mida tähendab olla haige ning mida toob tervenemine. (Loe lisaks Psalm 17). Kui meid tabavad viletsused, siis Jumal soovib mida? Jumal soovib, et me oma viletsuses pöörduksime abi ja lohutuse saamiseks mitte inimeste poole, vaid vahetult Jumala poole. "Hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!" (Ps 50:15) Ütle Jumalale, see rahakot on küll minu oma, aga see, mis seal sees on, tuleb tänu Sinule! Mina olen Sinu oma ja ka see on Sinu oma. 

Kristlane ei alistu viletsusele. Suured viletsused tavaliste inimeste elus on teinud neist suured jumalamehed. Viletsused teevad vaimuliku inimese hinge ja vaimu veel puhtamaks ja pühamaks ning suhte oma Jumalaga selgemaks kui kunagi varem. Inimene õpib Jumalat paremini tundma. Aga uskmatu veel julmemaks, tõrjuvamaks ja kurjemaks. Seetõttu viletsus ei lahuta kristlast Jumala armastusest. Miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest. Hakka Jumalat tänama ja kiitma!

Armastuse võit

"Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?" küsib Paulus kirjas roomlastele ja vastab "Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas."

Tegusõna "lahutama" kr keeles chōrizō, tähendab algtekstis eraldama, ühendust katkestama, rikkuma, lõhkuma, lahku viima ja tühistama, abielu lahutama või abikaasa maha jätma. Seda sõna kasutas Kristus, kui ta kõneles abielu lahutamisest: "Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu" (Mk 10:9); või (Mt 19:6). Sõna chōrizō algvorm tuleb nimisõnast chōra ehk maaala, maakond, regioon, maa mis on küntud; kahe maaala vahel paiknev ruum, piiratud ala. Lahutus rikub sellist ala või ruumi.

Puudutades abielu lahutamatust, olete te kuulnud igasuguseid põhjendusi, mida mõnikord on motiveeritud pealtnäha heade motiividega, mida iseäranis kavalalt on väänanud kristlastest vaimulikud, et õigustada oma abielulahutust. Kuid Jumala sõnas ei ole lahutusele õigustust. Jeesus ütles, andestage ja otsige lepitust, olge rahu tegijad, siis te saate näha Jumalat. Väljaspool on hoorajad (Il 22.15). Abielurikkujad ei päri Jumala riiki ja kõik kes valet armastavad ja teevad. Mida Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu.

Inimene on loodud mehe ja naise liiduks (1Ms 5:2) ja abielu vahekord (2Ms 22:15) ja side (1Kr 7:27) kehtivad surmani (Rm 7:2), mistõttu neid ei tohi rikkuda (Rm 7:3). Abielu on püha ja lapsed on pühad (1Kr 7:14). Abielu õnne loob see, kes püüab teist õnnelikuks teha (1Kr 10:24). Kuid lahutamiseni viib südamekangus (Mt 19:8), uskmatus (1Kr 7:12-15). Leskedel on õigus abielluda (1Ti 5:14, 1Kr 7:39), kuid mitte lahutatuil (1Kr 7:10-11), seepärast tuleb vältida elu suurimat õnnetust abielulahutust (Ml 2:16), aga ka vabameelseid suhteid (1Kr 5:11; 6:9-10).

Apostel Paulus selgitab Ef 5:32, "See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest." Need kaks on üks liha. Meid on ühendatud Kristusega, oleme teinud temaga igavese lepingu, saanud tema ihu liikmeiks, lihaks tema lihast ja luuks tema luust. Kristus on lihakssaanud armastus. Meie kristlased, lahutamatult selle armastusega seotud. Jääge tema armastusse ja võit on meile kindlustatud (Rm 8:37).

Apostel toob veel terve loetelu neid vaimulikke vaenlasi, mis püüavad meid Kristuse armastusest lahutada ja milliseid kristlane kohtab ning peab võitlema, nende purustavale survele vastu seisma. Kristlane peab ületama kõik otsustava võitluse raskused Jumala armastusega, sest võit on juba välja kuulutatud, aga võitma ennast tema abiga, kes kristlast armastab nagu oma Poega, kes on Jumal. Seetõttu armastus sallib kõike ja võidab oma lootusega. Armastus loodab kõike ja alati. Armastus võib langeda meeleheitesse, aga tuleb sellest võitlusest välja võidulootusega, sest Kristus on võitja ja ta on juba saavutanud kõik vajaliku selleks, et meiegi võiksime olla võidukad. Seepärast looda alati Jumalale ja ole võitja!

Armastus võidab usuga

Armastus võidab usuga. Ta usaldab kõike, mida Jumal on öelnud. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks. (Rm 8:28) Jeesus nägi sama palju haigusi, viletsust ja kurjust kui meie; pealegi ta kannatas isiklikult kurjuse all rohkem kui ükski meist ja siiski ei kaotanud oma usku Jumala headusesse. Usk Jumala headusesse ei olene niipalju kannatuste rohkusest kui meie endi sisemisest headusest ja kurjuse vastu võitlemise jõust, mida armastus võidab usuga. Aga Jeesuse kaudu saamegi esmakordselt inimkonna ajaloos selge kujutluse Jumala armastusest ja headusest. Jeesus ei tõestanud Jumala armastust, vaid elas seda. Sellest Jeesuse usust sünnib rõõm ja kannatused võitev usk.

Kas on alust arvata, et raskusteta elu soodustab usku Jumalasse? See on põhjendamatu. Mida suurem usumees, seda suuremad kannatused ja nende usk on saanud suureks kannatustes. Pikad kannatuste perioodid on andnud suuri usuinimesi. Me sageli ei mõista Jumala käitumist meiega. Meil on usk. Kus me ei saa näha, seal me usume. Mõnikord näib, et Jumal ei halastaks üldse meie peale. Ta laseb tulla meile valu, kus me tunded on kõige hellemad ja kustutab meie silmadest säranud rõõmu. Surm võtab meilt kõik, keda me armastame. Siiski me hoiame kinni Jumalast ja usaldame oma sügavamat sisemist tunnet, et me jõuame Sinu juurde.

Ei ole vaja segamini ajada, et kannatuste hulk ei ole tingitud Jumala headuse puudumisest, vaid sellest, et inimesed põlgavad Jumala armastust ja mööduvad sellest ükskõikselt. Vahel nad hüüavad: "Jumal, miks sa lasid sellel juhtuda?!" Aga Jumal on hea, kuid meie ei ole. Nii võime julgelt öelda, et Jumal on täiuslik headus. Jumal on hea kogu aeg. Sest tema armastus võitis usuga, et Kristus sureb, annab meie eest oma elu, et meie võiksime kohata Jumala armastust ja võita usuga.