IDENTIFITSEERI ENNAST

MIKS KRISTLANE EI IDENTIFITSEERI ENNAST KRISTLASENA

Kui te liigute maailmas ringi, siis te kohtate inimesi, kes ennast esimese asjana ning suure rõõmuga kuulutavad, et nad on kristlased (!) ja alles siis räägivad kõigest muust, millega nad tegelevad ning kuidas elavad. Kuid kõigepealt nad ütevad oma usutunnistuse: ma olen kristlane! Tehes seda nad on siirad ja ei hooli põrmugi sellest, mida teised sellest arvavad.

Kui te liigute ringi Eestis, siis te kuulete viimase asjana inimese usust kui te üldse kuulete, võibolla saate alles aastate pärast teada, kellegi teise kaudu et ta käib mõnes koguduses. Sellel on oma mõju. Kahjuks olematu. Seetõttu Eestis arvatakse, et eestlased on usuvõõrad. Kuid tegelikult ei ole. Nad lihtsalt varjavad oma usku, sest see on kaua aega olnud naeruvääristatud ja ühiskonna poolt pilgatud riiklikul tasandil. Kahjuks tänaseni.

Me näeme seda väga kõrgel tasemel: ERMi Maarja kuju kaasus, meie uue presidendi Kersti Kaljulaidi suhtumine, riigikogu liikmete hoiakud, EL esindustes, ERR ja telekanalites. Koolides ja hariduses, töökohtadel. Näiteid leidub igal riigitasandil. Usu ja usklike naeruvääristamist peetakse riiklikul tasemel normaalseks. Kahju! Seetõttu ei hakka inimesed usust üldse rääkima, sest sellega seab ta ennast tagakiusamise alla.

Kui kristlased tuleksid avalikkuse ette, siis me leiame neid igal pool, inimesed oleksid üllatunud kui palju neid tegelikult on. Ei saaks enam keegi öelda, et eestlased on ateisitid, sest see väide ei vasta tõele.

Eesti rahvuskultuur võlgneb tänu eelkõige kristlusele, isegi piibel oli lõunaeestikeelsena enne olemas kui arenes välja eesti keel.

"Eelmise aastatuhande teises pooles oli Euroopas (riigi)keelte kujunemisel määrava tähtsusega piibli tõlkimine ja trükkimine. Piiblist sõltus jumalateenistustel kasutatav keel ning kirjaoskuse õpetamine. Eestlaste jaoks trükiti 1686. aastal esimene terviklik uus testament (vastne testament) lõunaeestikeelsena. Põhjaeestikeelne uus testament ilmus alles terve inimpõlvkond hiljem, 1715. aastal." kirjutab Võru Instituudi direktor Rainer Kuuba.

Alles "1806. aasta märtsis, pool sajandit enne papa Jannseni Perno Postimeest, hakkasid kolm meest VanaVõromaalt (G. A. Oldekop Põlvast, J. P. von Roth Kanepist ja K. A. von Roth Võrust) välja andma Eesti esimest ajalehte Tarto maa rahva NäddaliLeht."

See et eesti keel üldse sellisel kujul välja arenes, selles peame tänama vaid Jumalat, kes pani pastor J. Gutslaff südamele tõlkida Vanast Testamendist umbes kolmandiku lõunaeestikeelde, kuid põgenes 1656. aastal Vene Rootsi sõja eest Tallinnasse. 1686. aastal trükiti esimene terviklik Vastne Testament lõunaeestikeelsena! Eesti keelt polnud veel ollagi ja oma riigini veel pikk tee ees. Inimestele avanes võimalus midagi lugeda oma keeles ja selleks oli jumalasõna!

Kuid lõunaeesti hõimukeel eraldus läänemeresoome algkeelest esimesena ja seda arvatavalt umbes 2000 aastat tagasi, mis võib olla üks "algkeel" otse Paabeli ajast (ps. hõimurahvad), kui leidis aset rahvaste rändamine.

Eesti kristlastel ei ole midagi vaja karta, vaid tulgu julgelt ette. Kui ta ennast identifitseerib kristlasena, siis näeb kogu rahvas, et kristlasi ei ole üldse vähe, vastupidi, tuhanded. Näidakem kogu maailmale, et Eesti on kristlik maa! Kui see juhtub, siis te saate usklikke näha igal pool. See muudab kogu rahva hoiakut kristlusesse. Identifitseeri ennast eelkõige kristlasena!