ATEISM KIRIKUTES

KUIDAS NIINIMETATUD SOTSIAALEVANGEELIUM SÜVENDAB SÕLTUVUST

Võibolla mitmed meie sõprade seast on kuulnud kogudustes räägitavat, et "See on sotsiaalkirik, aga meie ei ole." Mida sellega mõeldakse? See väljendub mitmetes asendustegevuses. Kogudused tegelevad maiste asjadega, millel pole midagi ühist evangeeliumi ja usuga. See on ateism kirikutes.

ATEISM KIRIKUTES

Riiete või toidu ümberjagamine ei nõua mingit usku. Seda teevad ka need, kes kirikus ei käi. Ei ole mingit vahet kas jagaja on usklik või uskmatu, sel moel asjade ümber jagamine on sisult sotsialism. Kui ühel on üle, see antakse teisele, jagatakse laiali võrdsemalt. Jeesus ei teinud seda ega palunud seda teha ka tema jüngritel. See ei olnud misjonikäsk. (Mk 16:15-18) Uskujaid saadavad tunnustähed, mitte leivad ja riided.

Kuidas toimus tuhandete toitmine? Jeesus demonstreeris Jumala riiki, ta "tootis" piisavalt toitu (leiba ja kalu). Kuidas ta tegi? Ta küsis oma jüngritelt kas teil on toidupoolist ja siis paljundas seda. See on ime, mitte sotsialistlik meetod ja arusaam asja lahendamiseks. Mida kirikud teevad? Nad ei tegele Jumalariigi ja väega, vaid ajavad asju ateistlikul ja sotsialistlikul moel. Hangime või võtame inimestelt toidu ja jagame kõigi vahel võrdsemalt - ühtlaselt laiali. See ei ole tunnustäht ega ime, vaid sotsialism. Aga sellega just kogudused tegelevad! Jeesus kasutas ühe noormehe toitu, aga vaid selleks, et seda toitu "kasvatada" ja tulemuseks said tuhanded toidetud ning viie leiva asemel jäi alles tosin korvtäit. Noormees ei jäänud millestki ilma. Vastpidi, ta investeeris, andis oma leiva Jumala kätte, kes selle ime läbi kasvatas nii suureks koguseks, et seda jäi ülegi ja ta võis kaasa võtta niipalju kui kanda jaksas. See on absoluutselt teistmoodi lähenemine kui maine, sotsialistlik meetod.

SOTSIALISMI VAIMUS

Mitmed kogudused on võtnud endale ülesandeid millega peaks tegelema riik või siis osalt ka tegeleb või selleks asutatud MTÜ. Näiteks haigla, toetused sh riide- ja toiduabi jagamise ja palju muud. Riik tõesti ei jaga toiduabi ega riideid. Seda teevad paljud kogudused, mitmed aga mitte. Eestis on ka parempoolsed kogudused. Kes kala asemel õpetavad ("pakuvad õnge") ja inimene saab midagi ette võtta.

HAIGETE TERVENDAMINE JA SURNUTE ÜLES ÄRATAMINE EI OLE SOTSIAALABI

Jeesus korraldas toitlustuse oma krusaadidel, aga ei tegelenud sotsiaalabiga. Ka haigete tervendamine ja surnute ülesäratamine ei olnud sotsiaalabi, vaid väe avaldus (lubatud tunnstähed, Mt 16:17), mis kaasneb evangeeliumi kuulutamisega. Vägi käib sõna juurde, muidu on see lihtsalt sõna. Inimesed tulid tema juurde, neile kuulutati Jumala riiki ja kõik said terveks. Sõna on elav.

Ta ütles: "Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head - mind aga ei ole teil alati." (Mk 14:7) Ka antud juhul oli rõhk evangeeliumil (s 9). Te võite teha neile head, teisisõnu, minul on teine eesmärk.

Võimalik, et paljud teie seast nägid FB lehel EKNK reklaami "LEIVAKIRIK". Oled oodatud osa saama leivast ja elumuutvast piibli sõnumist, lubab kuulutus. Kui palju on nendel FB, kes seda leiba tõeliselt vajavad? Need käivad supiköögis ja teised Toiduabis. Põhimõtteliselt on tegu üritusega, kus inimesi stimuleeritakse leivaga, mitte evangeeliumiga. Mis on selle tulemus?

Enamus neist, pärast seda, kui nad on pätsi kätte saanud, kaovad sealt nelja tuule suunas ja ei pöördu sinna tagasi. Miks? Sest see ei muuda nende elus midagi seni, kuni nad ei õpi leivaga raha teenimist. Nad jäävad sõltuvaks ja asi kordub. See ei too neile mingit lahendust. Võibolla tunnike soojas ruumis ja kõht täis, aga see on kõik. Nii on see igal pool olnud, niipea kui asi läbi, kaovad ära need hinged teadmata ajaks.

Jeesus ei meelitanud kedagi. Ta ütles, mina olen eluleib. Otsige esmalt Jumalariiki ja kõike muud antakse teile pealekauba. "Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" Mt 6:33 Tema sõnad. Kuidas siis?

Hetkel mil fookus läheb taevaselt maisele, kaob ka vägi. Jeesus õpetas, kui te ei tule minu pärast, siis te ei võida midagi. Inimesed said abi või terveks, aga ikkagi kadusid ära. Sest nad ei tulnud Jeesuse ja evangeeliumi pärast. (Mk 10:29)

Evangeeliumi mõte ei ole nälja ajutine leevendamine.

Aga kuidas siis jääb sõnaga "mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu"? (Mt 25:35) Õige, aga see sõna on neile kes ta juba vastu võtsid, aga teiste elu jääb endiseks. (Abistage pühasid nende puuduses, Rm 12:13; ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?, 1Jh 3:17; oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, Fl 4:12) See tähendab seda, et meil on palju enam pakkuda kui nälja leevendust. Meil tuleb neile inimestele õpetada, kuidas nad saavad oma elu järje peale. Tagasi rongi peale. Et nad ühel hetkel leiva saaja asemel hakkaksid kuulutama tema sõna ja näitaksid teistele oma eluga, et nende uus elu on mitte üksnes sõna, vaid ka praktiliselt muutunud. Seda muutust ei tule seni, kuni inimene jääb käima leiva järel. Jeesus selgitas, et tegelikult muutub kogu su elu. Tema jüngrid pakkusid vajadusel üksteisele tuge. (Abistage pühasid nende puuduses, Rm 12:13; ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse, 1Jh 3:17; oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, Fl 4:12)

Loomulikult ei saa kellegil olla selle vastu midagi, kui kogudus jagab näljasele leiba, aga tegeleda tuleks tema tegelike vajadustega. 

Õpetada, kuidas sellest välja tulla ja edasi minna. Niikaua, kuni seda ei tehta, ei muutu midagi. Näiteks. Ühes väikses Eesti linnas tuleb kokku sadu inimesi üsna varakult, et seista järjekorras ja saada riideabi, aga mitte üks neist ei tule pühapäeval kirikusse. Fakt. Sest nad ei saa aru, kuidas kirik nende elujärge võiks parandada! Kui aga neid õpetada praktilisi oskusi (nt mäejutlus), siis võib juhtuda et nende elu hakkab muutuma. Jeesus oli sellest teadlik, ta õpetas, mida tuleb teha, et tulla eluga toime. Seepärast ta ei lahjendanud evangeeliumi ega pakkunud sotsiaalabi. Ta oleks saanud seda teha. Aga ta ei teinud seda.

Te võite näha kirikuid kus tegeletakse evangeeliumi asemel sotsiaalabiga, aga ka kirikuid, kus sotsiaalabi ei korraldata, sest nende fookus on evangeeliumi kuulutamisel. Sellel, millega Jeesus tegeles ja milleks ta oma jüngrid kutsus ja saatis tegema. 

KÕIK INIMESED VAJAVAD KRISTUST VAREM VÕI HILJEM

Mitte üksnes vaesed. Ka jõukad, need saavad õpetada teisi, kuidas oma elu paremaks muuta, et mitte olla teistest sõltuv. See kes sõltub teistest, peab alati valima abistaja ja Jumala vahel. Seepärast Jumal ei pea seda õigeks. Aga kõigepealt tuleb see "nabanöör" läbi lõigata, siis ta hakkab ise elu eest võitlema, oma peaga mõtlema. Inimene peab sõltuma üksnes Jumalast.

Jeesus läheks supikööki ja küsiks igaühe käest: mida sa täna ette kavatsed võtta et oma elu muuta?

Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?! Ta ei jäta inimest saatuse hoolde, vaid näidates teed, tuleb ka ise kaasa ja toetab igal ususammul inimese teed. See on tema meetod.

Niikaua, kui inimene ei soovi reaalselt oma elu muuta ja janditab, ei juhtu mitte midagi. (2Ts 3:10-12) Ta ei tee üksnes terveks, vaid kutsub üles muutma oma elu ja evangeelium on elumuutev. „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!” (Jh 5:11)



SOTSIAALKIRIKUD

EELK ei olnud sotsiaalkirik, vaid tegeles eelkõige kiriku põhitegevusega. Täna me näeme et kirik on minetamas oma evangeelset rolli ja võtnud endale rolli, mis ei ole otseselt tema roll. Kirik on muutunud sotsiaalhoolekande asutuseks, aga alguses see ei olnud nii. Pole siis ime, et inimesed arvavad, et Jeesus oli sotsialist. Kuidas ta sai seda olla, kui imed ja sotsialism on nagu öö ja päev. Sotsialist on ateist ja imedel ei ole kohta sotside agendas. Nad ei usu Jumalat. Nii on ka paljud inimesed segaduses ja neile tuleb üllatusena, et Jeesus ei olegi selline, - punane, vaid vastupidi (!), hoopis parempoolne, mitte sulase, vaid peremehe hingega. Paljud inimesed on selle üle hämmingus. Ongi nii või?! Ei ole võimalik?

Kui kirik ei kuuluta evangeeliumi ja tegeleb kõrvaliste asjadega, siis pole midagi imestada, et keegi enam ei tea milline Jeesus tegelikult on.

JEESUSE JÜNGRID EI OLNUD HAIGED VÕI VAESED TÄNAVALT

Muide, Jeesus oleks võinud valida jüngriteks pidalitõbised, vaeseid, haigeid, kurnatuid, vaimust vaevatud, aga kas ta valis? Ei. Sest ta teadis, et neil oli sulase hing. Jeesus valis oma töötegijateks peremehe hingega jüngrid.

Juuda, äraandja asemel sai jüngriks koguni Matteus, kes oli maksukoguja. Kes pani kirja Matteuse evangeeliumi. Nii Juudas kui ka Matteus olid rahanduses kodus ja teadsid väga hästi, kuidas rahaga tuleb ümber käia. Kõnekas on see, et Jumal valis vabanenud teenimiskohale sama valdkonna spetsialisti. "Sina, Issand, kõikide südametundja - näita, kumma neist kahest sina oled valinud." (Ap 1:23-26).

Kui Jeesus tuleks kiriku uksest sisse ja näeks riieteabi, siis ta ilmselt lükkaks need lauad kummuli nagu ta tegi seda templis. 

"Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid." (Mt 21:12) Mitte et riideabi oleks kuidagi vale iseenesest, aga see on toodud pühakotta ja muutunud sotsiaalevangeeliumiks (pseudoevangeelium, ateismievangeelium), samamoodi kui toiduabi ja muud sarnased tegevused, mis röövivad lõviosa ajast ja ta ütleks veel, tasuta olete saanud, tasuta andke. Kui te olete maksnud, siis müüge kasuga, et minu koguduses oleks küllaga vara, aga tehke seda väljaspool pühakoda.

"Te olete evangeeliumi väe muutnud naerualuseks ja vahetanud selle supi leeme ja kulunud kanga vastu. 

"Kas mina kuulutasin evangeeliumi sel moel?" küsiks ta.

Kas ma käskisin teil seda teha? Inimesed hukkuvad, aga teie tegelete siin pulstidega, kõlaks sel juhul veel üsna viisakalt.

PALVEKODA, MITTE SOTSIAALKIRIK

Inimeste eest tuleb palvetada! Kui inimeste eest palvetati, nägid kõik et evangeelium ei ole mingi naljanumber ja Oleviste kabel täitus karkude ja ratastoolidega, inimesed jooksid ise kokku üle kogu maa. Nad said aru, et see ongi see õige evangeelium! See muudab nende elu totaalselt. „Eks ole kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele? Aga teie olete selle teinud röövlikoopaks!” (Mk 11:17) Nõnda on kirikute juhid "teinud" kirikus sotsialiste, kes ei usu evaneeliumisse, vaid asjadesse, mida neile seal müüakse.

"1970ndate aastate keskel toimus Effataa-ärkamises väga oluline areng. Põhiliselt evangeelse rõhuasetuse kõrval hakati koosolekuil palvetama ka inimeste muude vajaduste ja eriti tervise eest." Vaata: Effataa ärkamine Fookus oli evangeelsel sõnumil ja palvel.

Isegi sotsialistid ei suutnud kirikut hävitada kogu nõuka aja vältel, aga kristlased on muutunud sotsideks ühe kümnendiga, saanud nende käepikenduseks ja kaasosaliseks. 

Piibel ütleb, et me ei tohiks saada pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vastupidi, pigem neid paljastama. (Ef 5:11) Teil on jumalakartlik nägu, aga te olete salanud ära väe, ütles apostel Paulus Timoteosele, niisuguseid väldi! (2Tm 3:5)

"Teil on siin suurepärane sotsialism, aga mina ei tunne teid ja teie ei tunne mind. Mina ei ole sotsialist! Ma olen kuningate kuningas ja minu riik ei ole sotsialistlik, vaid taevariik on kuningriik. Te jagate leiba, aga mitmed põlvkonnad ei ole kuulnud evangeeliumi ega näinud selle mõju."

Sotsiaalsed tegevused süvendavad üha enam sõltuvust, ega paku lahendust. Need võivad tuua ajutiselt leevendust, aga need ei ole elumuutvad. Nende eesmärk ei ole kedagi vabastada, vaid hoida sind lõa otsas. Küll sa jälle tuled abi järgi ja siis ma saan sind töödelda.

Jeesus ei hoidnud kedagi lõa otsas, vastupidi, ta tegi kõik selleks, et inimene saaks vabaks. 

Mõtle, kui sa oled kogu elu olnud jalutu kerjus, aga nüüd su jalad on terved, siis sa pead ju ennast hakkama liigutama?

Enam ei saa almustest elada. Nüüd pead tööle hakkama, aga see nõuab pingutust, kas pole? Küll on lihtne alla anda, see ei nõua mingit vaeva. Aga võidelda ja muuta oma elu, see ei ole sotsialism. Sa pead nüüd liigutama! „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!” (Jh 5:8) Seda evangeeliumi jagas ta. Keegi ei kanna sind enam. Nüüd hakkad teisi kandma ja ise ennast! Enam ei saagi niisama olla? Ta ei öelnud, et saa terveks, sa võid siin edasi passida, pole hullu. Raami kandmine on raske töö.

"Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!" ütles Paulus. (Gl 5:1)

IKE SÜVENDAB SÕLTUVUST

Ike tekitab sõltuvust ja süvendav seda. Isegi Mooses oli hädas, sest rahvas tahtis tagasi minna Egiptuse hea supiköögi tõttu, lihava supi juurde. Kogu rahvas oli sellest nii sõltuvuses. Nad olid nõus tagasi orjaks minema, nii pimestatud olid nad sotsiaalabist. Nad olid mentaalselt orjad.

Suur osa Eesti rahvast on samal moel orjad kõikvõimalikest abidest, seetõttu nad on mõtlemise poolest rikutud ja loodavad pigem toetustele kui midagi ise ette võtavad. Kirik, kes peaks inimesi vabastama igast sõltuvusest, süvendab seda veel enam.

See ei olnud Jeesuse plaan. Ta teeb kristlased vabaks ja kui sa veel ei tea, siis Jumala lasteks. Seetõttu evangeeliumi põhituum ei ole süvendada sõltuvussuhteid kui vaid olla üksnes sõltuv usust ja oma Jumalast.

Mis võiks veel olla parem kui olla vaba, sul on Taevane isa ja sa oled Jumala laps? (Rm 8:14, Gl 3:26, 1Jh 3:2)  Kuninglikust soost, mitte ateist ja sotsialist.

Kuidas analüüsida taevaste kogemist?

Mida saab ja kuidas hinnata nn taevaste kogemist?

Esmalt, mida sellest kirjutatakse? Vaata, Issanda, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik, mis seal on, kirjutab VT. 5Ms 10:14, samuti 1Kn 8:27, 2Aj 2:5, 6:18 ja 36 ptk 23 salm et "Issand, taevaste Jumal", aga ka Esr 1:2. Ent Nehemja märgib, et "Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik mis selle peal on" (Ne 9:6) Salmist kirjutab, et "Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma" ptk 57:6, 12 ja 68,34 jpt salmid, milles igal poole märgitakse taevastest.

UT ei vaiki seda maha või ei ole selles küsimuses kuidagi jätnud meid teadmatusse, nt apostel Paulus märgib seda oma kirjades. On arusaadav, et vana maailm saab hästi aru, millest jutt käib. Paremini kui meie siin infoühiskonnas, kes me arvame, et taevas lõpeb seal, mida me saame näha füüsiliste silmadega. See ei vasta tõele. Sellest mõned näited allpool. Ent enne seda, nt Paulus kirjutab efeslastele, kes nõudsid tarkust ja olid selle edendajad, et Jumala mitmekülgne tarkus saab teatavaks koguduse kaudu (ehk siis kristlaste) taevastele valitsustele ja meelevaldadele. Ta ei ütle siin taeva valitsusele (ainsuses), vaid taevastele! (Ef 3:10). Mees teab, millest mees räägib. Samas pöördumises ta kirjeldab veelgi enam, ta ütleb: "kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste (! ps), et ta täidaks kõiksuse. See on ikka väga selgelt kirjas. Heebrea kirja autor kirjutab taevastest. Nii et üks asi on Taevas, kus on Jumala troon ja tema pühad, päästetud koos Jeesusega, hoopis iseasi on taevad enne seda dimensiooni. Piibel teeb sel vahet ja nii oleks ka meil kummaline seda tõika ignoreerida, arvata, et kõik on üks sega puder ja kapsad, eriti veel siis, kui me puutume kokku nähtustega, praktikaga, sündmustega, mis selles valdkonnas sageli aset leiavad. Kristlastena me teame seda, aga me peame ka aru saama ja vahet tegema, mis ja kuidas asjad on seatud.

Tulles tagasi nende näidete juurde, mis UT sisaldab, siis mõned näited lühidalt.

Esmalt, Peetrus.

Paljud teist teavad Peetruse keskpäeva nn katuse sündmust. Kes ei tea, siis selle kohta saab lugeda Apostlite 10 ptk. Piibel kirjeldab, et Peetrus läks palvetama ja siis sündis, et ta oli nagu endast ära. Nägi laskuvat anuma, mida maa peale lasti ja ta pidi sealt sööma, kuid keeldus. Teadupärast juutidel on toidu osas ranged reeglid ja ka Peetrus järgis neid kui juut, ometi kuulis ta siis lisaks nägemusele häält, mis ütles: "Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!” Ning lõpuks ta sõi. Mida siis sellest arvata?

Esiteks Peetrus oli endast ära ja see tähendab ilmselgelt, et ta ihu oli küll katusel, aga hing rändas, mille pilti siis antud koht kirjeldab. Kas Peetrus oli surnud? Ei, ta ihu elas, järelikult vaim oli temas. Küll aga ta ei kontakteerunud füüsiliste meeltega ehk ta hing oli kehast väljas. Selles kohas me ei saa teada, et ta kõht sai täis (vastupidiselt toiduimed viie või nelja tuhande inimese toitmine, "Ja kõik said kõhud täis." vrd Mk 6:42 vs Ap 10:10), seega tegemist oli hingelise kogemusega, kus hing oli nagu endast ära, kehast väljas ja midagi toimus, mida silmadega ei olnud kõrvaltvaatajal näha. Fakt, jääb faktiks. Peetruse hing käis taevastes dimensioonides ja sealt anti talle kindlad juhtnöörid, mille tagamõttest mõnel teisel korral, miks seda oli vaja talle selgitada.

Teiseks, Stefanos.

Piibel kirjeldab Stefanose hukkumist ja taevastest läbi minekut kus Stefanos nägi suisa Taevast. Kõrvaltolijad seda ei näinud. Kuidas ta seda sai näha, kui piibel seda välistab. Asi on nimelt selles, et Stefanos ei kogenud hinge rändamist vaid vaim hakkas ihust eemalduma. Teadupärast kui inimene sureb, siis lahkub inimesest mitte üksnes hing, aga ka vaim! Kuivõrd Stefanos oli täis Püha Vaimu ja ta võeti vastu Taevasse, siis ilmselgelt Jumal tahtis selle sündmuse läbi talletada, et Taevas on tema ja ta poeg ja tema poja läbi/tõttu toimub Taevasse minek. See sündmus, kirjeldab mis juhtub usklikega, kui nad surevad või nende hinge ja vaimuga, kui nende maine ihu jääb siia maha. See on vaimne "rännak", kuid kust ei ole tagasiteed. See viib otse Taevasse, mitte taevastesse sfääridesse. Niisiis, Stefanos vaatas üles ja nägi Jumala kirkust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel. See on koht, kuhu saavad kristlased. Ja ta ütles mida? "Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!" ja ta suri.

Selline "pikema loomuga" läbi surma minek. Kuid pane tähele, ta ei ütle, võta mu hing vastu, vaid ütleb, võta mu vaim vastu. Taevasse saavad need, kellel on vaim. (Lisaks hingele vaim. Loomadel ei vaimu! Jumal on vaim ja inimeses on osa tema vaimust ja me oleme vaimolendid. Suhtlus Jumalaga toimub samuti vaimu läbi, mitte hinge abil. Hing on lihtsalt vahend, mis on vaimu avaldusi teostab.) Nõnda, Jumal tegi puust ja punaselt ette, kuidas asjad käivad. Et meil oleks need teada, mis saab usklikest, - päästetutest ja meil ei oleks selle suhtes teadmine, tarkust taevastel ka vahet teha.

Kolmandaks, jüngrid.

Piibel kirjeldab Jeesuse kirgastamise juhtumis taas taeva kogemist. Vaatame põgusalt ka seda sündmust. Seda kirjeldatakse läbi mitme jüngri kes olid samal ajal koos Jeesusega. Seetõttu on see eriti autentne. Mis seal siis juhtus. Jeesus läks jüngritega üksildasse paika ja ühtäkki jüngrid nägid kuidas Jeesuse pale hakkas kiirgama (ilmselt siis helendama, valgust peegeldama vms), sõna sõnalt: ta pale säras otsekui päike. Ei saa öelda, et me oleme kuskil oma füüsiliste silmadega näinud midagi sellist, et kellegi nägu lausa särab ja isegi rõivad said valgeks. See on ilmselge Jumala väe kohaloleku märk. Kuid edasi kirjeldatakse, et Peetrus hakkas rääkima Jeesusega, seega oli ta mitte endast ära, vaid nö täie mõistuse ja teadvuse juures. Enne seda nad ilmselgelt nägid/kuulsid oma füüsiliste silmade ja kõrvadega Eeliat ja Moosest, sest vastasel korral ei oleks nad nendega (Eelia, Mooses) rääkinud. Seega võime öelda, et asi oli otsekui 3D kinos. Jüngrid nägid Eeliat, Moosest, kes teadupärast peaks ju olema/asuma Taevas, ent ühtäkki näitasid ennast kõigile paigas viibinud isikutele ja mida veel (!), toimus kõnelus, nagu nõupidamisel. Kõik nägid kõiki ja said kuulda millest teised rääkisid, ainus, keda seal näha ei olnud oli Jumal ise. Ent tema kohalolu oli täiesti kindel. Kui Peetrus ütles, et teeme Eeliale ja Moosesele ka lehtmaja (lehtmajade pühal oli kombeks neid kergehitisi teha), siis korraga Jumala isa ütleb kuuldavalt välja (nii et kõik Teda kuulevad, aga ei näe teda! pilv varjab): "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Teisisõnu, poisid, ärge siin mingit tsirkust korraldage, vaid pange tähele mida Jeesus teeb ja kuulake teda. Ühesõnaga, Peetrus võis tummaks võtta küll, kui kuuleb, kuidas Jumal temaga räägib ja talle sõnad peale loeb. Ühest küljest üsna naljakas, teisest - tõepoolest, mehed, saage aru asja tõsidusest. See ei ole siin enam mingi traditsioon, mida te rutiinist korraldate kord aastas, vaid Jumalal on käimas reaalajas konkreetne plaan, millega teil oleks kohe mõistlik ühineda, esmalt ennast kurssi viia! Antud näite puhul ei ole tegu ei hinge rändamise ega vaimse nähtusega, vaid suisa reaalse Jumala väe avalduse ja isikute ilmumisega nii, et see on inimeste füüsilistele meeltele tajutav. Miks? Sest esiteks toimus nö Jeesuse "seadistamine" (kui nii võib öelda), teiseks ka nõupidamine kõrgeimal tasemel, millest isegi Jumal võttis osa peale nende, kes olid eelnevalt Taevasse võetud (ehk siis Eelia, Mooses).

Kokkuvõtteks me võime öelda nendes küsimustes on mitmed dimensioonid, kuidas need siis avalduvad, selle põhjal me saame neid nähtusi või nähtut ja kogetut süstematiseerida/klassifitseerida laias laastus, kas hingeline elamus, vaimne või füüsiline ent Jumala väe mõjujõul toimunud sündmus. Ei ole siin mingit saladust, maagiat, selgetnägemist, demonismi, millega inimesi eksitatakse omakasu tõttu ja need inimesed on põrguteel, vaid piiblis on väga selgel välja joonistatud ja meile arusaadavad taevased sündmused, millel saate vahet teha,  - ja tulebki teha! Siin ei ole mingit trikki.

Vaimne maailm on väga reaalne ja inimene saab peamiselt hingelisi kogemusi (endast ära, hinge rändamine, unenägu, okultism, koomas, jt), kuid üldjuhul neil ei ole midagi pistmist Taeva kogemisega. Taevast ei ole tagasiteed. Piibel kinnitab seda. Kes on kord vastu võetud, see ei saa sealt siia tulla nö ringi kolama, ega ka vastupidi mitte, sinna ei pääse kui vaid Jeesuse kaudu. Kui Jeesus kedagi viib ja tahab näidata Taevaseid kohti või suisa Põrgut (kõike seda on esinenud), siis see on Tema otsus, inimene ei saa seda esile kutsuda. See on üksnes Jumala käes. Kõik väited, et "ma käisin Taevas", sest olin endast ära, toimub  tegelikult taevaste dimensioonis mitte seal kõrges kohas, mida piibel tunneb kui Taevas, kus on Jumala troon, tema pühad sh päästetud. Seetõttu te saate neid asju hinnata ja teha õiged järeldused.

UT leiab ka teisi näiteid taevaste kogemistest, kuid meil on vaja aru saada, mis need on, mis asjaoludel ja siis me saame neid tõlgitseda, mitte enesele hukatuseks nagu esoteerikud, okultistid, maagid või nn sensitiivid asja inimestele serveerivad ning selle läbi hukutavad palju hingi; vaid ikka nii, nagu Jumal on asjad seadnud ja me mõistaksime tema loomingut ja meie kohta selles. Nii et kõik kes väidavad, et nad on paradiisis käinud, ei vasta tõele, see on vaid medali üks külg. Jumal on loonud taevad ja selles on oma süsteem, kord, aga üks on neist kõrgem koht, see on Taevas.

Miks saatan vihkab sind?

Me oleme kuulnud, et kurat vihkab usklike. Ent see on vaid osa sellest, kuidas vaimumaailmas asjad on. Saatan vihkab kõiki inimesi. Ta tahab kõiki hingi, olenemata inimese veendumusest, on need kristlased, moslemid, budistid, paganad või lihtsalt need, kes midagi ei usu või pole kuulnud evangeeliumi. Kuid iseäranais saatan vihkab neid inimesi, kes Jumalat armastavad. Selleks tal on ka põhjust!

"Ma olen normaalne inimene, miks peaks keegi üldse mind vihkama?", "Ma pole kristlane, saatan vihkab kristlasi.", "Ma ei usu saatanat, teda pole olemas." ütlevad inimesed vahel.

Saatan ei vihka üksnes kristlasi, vaid ta vihkab erandlitult kõiki inimesi.

Asi on nimelt selles, et enne kui loodi inimesed, eksisteeris Jumal ning olid loodud inglid. Saatan oli esimene ingel, - valguse kandja (Lucifer), helkjas hommikutäht, keerub, hiilgav kaitsja, koidiku täht, autoriteediga, kellele allusid teised inglid. Ta oli ilusam, võimasam kõikidest inglitest. Valguse inglil oli kõrgeim positsioon inglite seas ja koht Jumala püha trooni juures. Ta pidi olema Jumala uhkus ja rõõm.

Miks siis saatan vihkab sind?

Kujutage ette Luciferi nägu, tema kogu hiilguse juures, kes seni oli üle kõige-kõige olevus, kui korraga Jumal teatab, et nüüd luuakse veel üks uus liik. Seni oli kõige ilusam, targem ja võimsam olend tema – valguse ingel, ent nüüd see olukord muutub, luuakse inimene, tema maaomandile ja pealegi, neid saab olema nagu tähti taevas. Luciferi jaoks oli see täielik pommuudis! Jumal loob olevuse, kes on Jumala ees võrdsed inglitega, kes saavad olema loodud suisa Jumala enda näo järgi. Lucifer: "Ennekuulmatu!"

See oli kuradi jaoks väljakannatamatu, sest tema soov oli olla rohkem kui teised olendid ja nende üle valitseda. Lucifer tunnistab inimesi vaid talle alluvate olevustena ja seega oleks tema meelest temal õigus neid karistada. Mida ta teeb kätemaksuks kõigi nendega, kes satuvad põrgusse. Seetõttu Jumal pani ta paika: viimane kui üks inimene allub otse Jumalale ja inimesele kingitakse Jumala lapse kodakondsus (seisus). Loomulikult see ei meeldinud Luciferile ja ta hakkas mässama, mille tagajärjel Jumal alandas teda ja võttis ta ilu, tarkuse ja väe. Seetõttu kui sa küsid, miks kurat vihkab sind, siis ta teeb seda puhtalt seetõttu, et sa oled Jumala moodi. Ei olegi muud põhjust kui kättemaks Jumalale, et Luciferist sai saatan, kurat, süüdistaja vaim. Ta hakkas võitlema inimeste vastu, kuna ta ei saa Jumala vastu midagi muud teha. Oli tekkinud kaks leeri. Kes pidid otsustama, kas Jumala poolt või vastu. Siit sai alguse konflikt loodute vahel, valguse ja pimeduse vahel, armastuse ja vihkamise vahel, alandlikkuse ja kõrkuse vahel, taevane kui maine vastaseis. Lucifer heideti välja Jumala juurest koos oma kaaslastega. Ingel Miikaelist võis saada Jumala püha „trooni kaitsja“, sest mässu ajal seisis just tema Jumala trooni ees. See aitab meid paremini mõista deemonlikku alget ja kuradi rünnakuid, kui me teame, et Luciferi ambitsioon saada Jumalaga võrdseks oli määratud luhtumisele, mille tagajärjel ta kaotas oma kõrge positsiooni, temast sai saatan või kurat, temaga ühinenud kolmandiku langenud inglite peamees, sügavuse ingel (Ilm 9:11), süüdistaja ja meie füüsilistele silmadele nähtamatu Jumala oponent. Nagu Peetrus kirjutab, et Jumal ei säästnud patustanud ingleidki, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse kinnipidamiseks kuni kohtuni. (2Pe 2:4) Kuigi kurat ja langenud inglid omavad väge, on seda piiratud ehk see on murtud, mida/keda inimene ei pea kartma, vaid teadma, et inimesele antud Jumala Püha Vaim on suurem (1Jh 4:4) ning parim abimees inimesele ja ühtlasi ka märk, et sa oled Jumala laps ja kuri ei puuduta teda. (1Jh 5:18)

Piibel kirjeldab, et inimesed saavad istuda troonile (Ilm 3:21). Ümber Jumala püha trooni on veel teisedki troonid (Ilm 4:4). Jumala püha trooni ees on muuhulgas ka „hiilgava kaitsja“ või „valguse ingli“ troon, see oli Luciferi koht. Jumal laseb inimestel istuda tema troonile ja sunnib saatanat seda pealt vaatama. See on just see auline positsioon, mille ta kaotas ülbuse tõttu. Ta võetakse kinni ja hakatakse näitama iga Jumala last. Kui ränk hoop see kuradile saab olema, näha inimesi tema aujärjel. Keda ta käis kiusamas oma deemonitega, eksitamas, aga tulutult. Kuidas kurat pulbitseb vihast, kadedusest kogu kurjuses, nähes inimesi, kes loodi Jumala näo järgi, võttes istet tema troonil, Jumala juures. See on osa Jumala kohtust. Saatan vaatab kaotatud trooni ja seal on kristlased, mina ja sina. Kuidas ta vihkab inimesi, kes Jumalat armastavad. Seetõttu kurat on eesmärgiks seadnud, planeerib rünnakuid, et iga hinge põrgusse püüda keda vähegi saab ning sellega Jumalale kätte maksta nii kaua kui veel võimalik on.

---

Samal teemal

Sinu elu kõige tähtsam otsus: Kas sa tahad saada päästetud?

Kas vägisi saab armastada?

Minu armastus vs üleloomulik armastus?

"Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!" ütles Jeesus oma jüngritele, Jh 13:34.

See oli öeldud nii, kuna juutide kogu eelnev õpetus põhines käskudel ja keeldudel, mitte armul. Seetõttu Jeesus ei saanud neile öelda, et ma annan teile armastuse ja te vabatahtlikult tahate kõiki armastada. Nad lihtsalt ei oleks seda mõistnud, mida see tähendab. (Vaata lisaks, loe Lk 24:25, Mk 7:18)

Ma annan teile uue käsu, armastage, ma käsin seda, käsin teid, minu jüngrid.

Nii oli see jüngritele arusaadav, et lisaks 613 käsule, on uus 614 käsk, mis on üle kõige. Mille kohta kirjatundjad teda suisa kiusama tulid, loe Mk 12:28-34, et juutidel on vaid 613 käsku ja milline neist on suurim. Kuid me teame, et ta vastas neile: armasta oma ligimest. Mis sisuliselt ongi nii, kui juut armastab oma ligimest, ehk siis ta armastab kõik teisi lisaks juutidele. Kuid me teame, et nad panid Jeesuse proovile ka küsimusega: kes siis on mu ligimene, loe Lk 10:29. Igal juhul, see "käsk" tähendas juutidele uut olukorda, seda, et ta peab armastama ka paganaid; st meid, kes me pole juudid. Seda polegi nii kerge (juutidel) teha.

Sisuliselt oli välja öeldud, et ligimese armastus tähendab armastust üle kõige ja kõigi inimeste. See on just see, kuidas Jumal asja näeb oma vaatevinklist, on ta ju kogu maailma Jumal ja kõik inimesed pärinevad täna nii või teisiti 8 inimesest, kelle esivanemad veeuputusest säästeti. Teadupärast teised hukkusid. Seega Jumal on oma armastuses viitab tagasi ka aegade algusele, kui alguses olid asjad õigesti. Juudid said aru sellest, on ju Juuda sugupuus viide Aadamale. Niisiis, Jumal ilmutab selle "käsu" läbi armastuse suurust ja tema plaani, viia see sõnum kõigile rahvastele. Aga see on juba teine teema...

Jumala armastus (agape) on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud, Rm 5:5. Seega seda saab vastu võtta.

Kuivõrd Jumala armastus on and, kingitus Jumalalt, siis see on Jumala arm, tasuta saadud vaatamata meie iseloomule ning seetõttu and, kuna ta teadis kohe, et kõik inimesed on rikkunud käske, nii nagu juudid ei suuda pidada 613 käsku, nii ei suuda inimesed pidada ka seda ühte käsku - armastada, mida Jeesus ütles või käskis jüngritel teha. Miks?

Sest see on käsk! Seni kui see on vaid käsk. Ei suuda seda täita ka tema jüngrid. See tähendab, et peab toimuma veel midagi ja üleloomulikku, mis selle muudab võimalikuks või aktiveerib.

Sest inimesed, kes armastavad teisi kellegi käsu tõttu, ei saa armastada nii nagu Jumal ette nägi.

Proovige anda inimesele käsk, sa pead armastama. Jah, ta võib seda isegi teha, hambad ristis, kuid see on samasugune sund ja kohustus, nagu kõik teised, mis tundub loomuvastane, eriti siis, kui see isik sinu suhtes just eriti armastusväärne ei ole. On nii?

Kui armastada tuleb käsu korras, siis see ei olegi Jumala armastus, see on inimlik ponnistus, mis teadupärast ongi ette määratud läbikukkumisele. 

Katsu sa armastada ligimest, kes on sinu vaenlane,  eriti siis, kui ta himustab sinu surma. Selline armastus on võimatu, kui selles pole üleloomulikku jõudu ja just seda selles ei ole seni, kuni appi ei tule Jumal. Piibli tähendamissõna halastajast Samaarlasest selgitab just sellist olukorda.

Inimesed ei suuda armastada, need, kes ei ole enda suhtes kogenud armastust - Jumala headust. Kuna nad ei ole isiklikult kogenud Jumala headust, ei saa nad seda pakkuda ka teistele. Neil ei ole leplikust enda suhtes, siis ei saa olla leplikust ka teiste suhtes.

Seetõttu mõned kristlased on agarad kohtumõistjad, kiired manitsejad, andestamatud, kõva südamega. Sest nad ei koge leplikust enda suhtes. Need armastavad täpselt käsu tõttu. Need kristlased on käsumeelsed. Nad ajavad näpuga järge igal epistlil, kuid heidavad kõrvale Jumala armastuse. Nende jaoks on Jumala armastus käsk, mitte kingitus. Nad on unustanud, et Jumala armastus tuleb inimese sisse Jumala anni läbi, mitte käsu tõttu. Nii need kristlased teevad armastuse tegusid sunnitult, käsu tõttu. Ja need ei ole leplikud ka oma läbikukkumiste suhtes, sest ei tea, et Jumalas püsimine toimib vaid väe abil, mitte oma jõust. Et Jumal tuleb appi ja annab usu ning annab ka jõu, et usus püsida ja käia usuteed. Jumala armastus on samasugune and, nagu kõik teised annid, näiteks kasvõi prohvetiand. Nii need kristlased püüavad ikka ja jälle ennast ise lunastada päevast päeva, aga kogevad meelehärmi ja pettumust. Sest nad ei kasuta Jumala andi. Nad ei teagi, et neil see on. Kui nad ei kasuta andi, siis neil ei ole jõudu, mis tuleb ülevalt, mis on üleloomulik. Nad ei ole lõpuni mõistnud Jumala andestuse sügavust ja asjaolu, et nad meeldivad Jumalale. Et nad meeldivad väga! Aga mitte sellepoolest, et nad ise oma jõust kõigega toime püüavad tulla jättes kõrvale vahendi, mis on hädavajalik. Mõned neist pigem piitsutavad ennast ja seetõttu on nad agarad ka teisi manitsema ja paika panema. Sellele vaatamata, et Jumal on teised vastu võtnud, õigeks mõistnud ja need on tema lapsed - Jumala lapsed.

Üksnes Jumala hea meele ja tema armastuse (agape) vastu võtnud ning endaga leppinud kristlased annavad Jumalale võimaluse näidata (demonstreerida) üleloomuliku armastuse suurust ning selle mõju üle kanda (paljundada) ka teisele. 

Sest nad kogevad iga päev armastust enda vastu ja nii nad täidavad ja kannavad seda armu edasi ka teistele. Andestades kõike, olles leplik kõigi vastu (1Kr 13:4-7), piiritus armastuses ja voorustes. Olete te näinud selliseid kristlasi? Neist lausa õhkub välja seda üleloomulikku sõbralikkust ja mõistmist. See on võimalik.

Kõik inimesed on Kristuse läbi Jumala armastuse väärilised ja saavad Jumala armastuse Püha Vaimu kaudu oma südamesse. Seetõttu ei ole enam midagi "sa pead", vaid on üksnes "see on minu võimalus!", ma tahan!

Ma tahan teda mõista! Lohutada läbikukkumistes. Aidata jalgele tõusta. Kuulutada rahu. Sest ta peab ennast Jumala armastuse vääriliseks. Ta on seda kogenud, siis ta peab ja pakub seda kõigile ("armastuse käsk") teistele. Ta ei mõista hukka. Vaid usub: Jumala armastus on kõigile kättesaadav. Mis tuleb vaid vastu võtta. Ja sellest aru saada. Teda ei iseloomusta enam andestamatus, leppimatus, lõputu hukkamõist. Jeesus ütles välja mõtte: ega minagi ei mõista sind surma (Jh 8:11). See on hoopis midagi muud kui tavapäraselt kogu maailm teeb sellises olukorras. Inimesed mõistavad kõiki ja kõike hukka. Selle sama sõnaga mõistavad nad hukka ka ennast.

Ole täiesti veendunud, et Jumal on armastanud sind ja ei ole mingit käsku, vaid Jumal ise tuleb sulle appi ning aitab mõista ja armastada teisi nii nagu ta armastas sind lõpuni ning sa meeldid talle väga. 

Ta saatis oma Püha Vaimu ja pani selle sinu südamesse, et sa selle läbi võiksid kogeda tema armastust ja sa mõistaksid, mida see tähendab. Et see ei ole järjekordne "ma pean" midagi tegema, vaid vau, ma tahan seda teha! Ma teen seda kõike hea meelega, sest temal on minu üle hea meel ja me võime seda ära tunda. Armastada teisi, nii nagu ta sind on armastanud ja täna armastab. Sa meeldid talle väga!

(mine peegli ette) 

Ütle endale: ma meeldin Jumalale! Ma meeldin talle väga! Ta armastab mind! Ta armastab mind just sellisena nagu ma oled (sa oled ainulaadne).

Ei ole kedagi sellist nagu sina. Sa oled tal ainus ja ta tahab et sa teeksid enesega rahu.

Loe lisaks Ef 4:20-32

Kristlase olemus on armastus

Uue loodu - kristlase kõigist isikutunnustest on armastus kõige võimsam, ülevam ja helgem ja ületamatum omadus. Kui te tahate näha ime, siis vaadake kristlast, kelles on Jumala agape armastus. Kui te tahate näha Jumalat, siis vaadake, mida see inimene omas enne ja mida ta omab pärast uuestisündmist. See ülev ja jumalik omadus, on kristlases ja on vaid Jumalale endale omane tunnus. Peetrus kirjutab, et meile on kingitud kõige kallid ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest (läbi saaksite osa jumalikust loomusest), mis valitseb maailmas, 2Pe 1:4. Kristlus on ainus usk (religioon) kogu maailmas, mis kuulutab, et Jumal on armastus. (1Jh 4:8-16).

Te saate väe, kui Püha Vaim tuleb teie peale, ütles Jeesus oma jüngritele. Ja selle väe, Jumala armastuse väe, said jüngrid nelipühapäeval. Sama jumaliku isikuomaduse ja energia võtsid vastu kõik inimesed, kellest said kristlased. Kui me Kristuse poole pöördusime, siis valati Jumala armastus - agape meie südamesse Püha Vaimu läbi. Aga Peetrus ütleb veel, et "Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud oma enese kirkuse ja väärikusega." (2Pe 1:3). Me oleme selle armastuse ja väe kaasosalised ja seetõttu võib meid nimetdada Jumala lasteks ja kristlasteks. Paulus kirjeldab, et meis on Püha Vaimu pitser. Pitser on sügav jälg ja tunnus, mis kinnitab, kelle poolt see on vajutatud.

Kristlase olemuseks või isikutunnuseks on armastus. Armastus on meie pidava vaimuliku võidu saladus. "Aga tänu olgu Jumalale, kes meid Jeesuses Kristuses viib igal pool võidukäigus kaasa ja teeb kõigis paigus meie kaudu avalikuks oma tunnetuse lõhna," kirjeldab piibel 2Kr 1:14.

Armastus, elades meie sees ja meie südames, muudab kõigi ilmingute suunda ja iseloomu meie elus. Armastus valgustab meie maist teed. Armastus kergendab igat murekoormat ja leevendab ükskõik kui sügavat solvumist. Armastus kustutab tüli tulekahju ja toob rõõmu vaenu ja kurbuse maailma. Armastus parandab südamehaavad ja eemaldab sealt valu. Armastus kustustab kättemaksuiha, andestab kõik, unustab kõik, ega tuleta meelde paha. Armastusega pole tühjust ega jõuetust. Kuid ilma armastuseta pole eesmärki ja väge. Armastusega väheneb vaesus ja viletsus, aga ilma armastusesta pole rahuldust ega rikkust. Armastus muudab kurbuse rõõmuks ja üksinduse osaduseks, aga ilma armastuseta pole tõelist sõprust, lootust ja õnne. Milline jumalik isikuomadus on armastus! See antakse inimesele, kui ta võtab vastu Kristuse.

Võimas usk, õnnelik lootus ja imeline armastus

Usk võidab maailma, lootus ei ole sellest maailmast, armastus tunnistab sellele maailmale.

Usk kuulutab: Jumal valmistas pääste. Lootus lisab: valmistas isiklikult minu jaoks. Armastus hüüab: valmistas kõigi jaoks!

Usk võtab Kristuse vastu südamesse, lootus naudib Kristust, armastus avab Kristuse kõigi ümbritsevate jaoks.

Usk ja lootus tegutsevad peamiselt meie sisemuses, armastus meie ümber.

Usk ja lootus sirutavad oma kätt, et saada. Armastus sirutab mõlemat kätt, et saada ja vastuvõetu puudustkannatajatele edasi anda.

Usk võtab vastu Kristuse, lootus ootab Teda taevast ilmumas, armastus - oodates teenib teda.

Usk kogub, lootus säilitab, armastus jagab.

Ilma usuta on võimatu pääseda, ilma lootuseta pole võimalik olla õnnelik, ilma armastuseta pole võimalik olla viljakas.

Usk on juured ja tüvi, lootus oksad, lehed ja õied, armastus mahlast täidetud viljad, kasuks igale soovijale.

Armastus teeb alati tööd, kuid mitte enda kasuks, vaid teiste jaoks. Ta töötab jättes oma töö vilja järeltulevatele põlvedele.

Usu ja lootuse olemasolu uskliku südames kontrollitakse armastuse olemasolu järgi. Ilma tõelise armastuseta ei saa olla elavat ja päästvat usku, ei rõõmsat lootust peatsest kohtumisest Kristusega. Seal, kus ei ole armastust, seal ka usk ja lootus on kasutud. "Sest ka kurjad vaimud usuvad," mõeldes möödapääsmatule tulejärvele ning värisevad, kirjutab piibel.

Ilma armastuseta on usk ja lootus ainult teoreetilised teadmised, teadmised ilma südame osavõtuta, dogmad ilma tegelikkuseta.

Armastus inimese elus määrab eksimatult kindlaks tema vaimliku seisundi - kas ta on kristlane või ei tunne ta Kristust. Kas tal on armastuse väge või on tal ainult jumalakartuse ilme, aga Tema väe salgab ära. Keegi ei saa armastust asendada, ületada või välja tõrjuda.

Armastus teeb palju rohkem imesid kui usk. Armastus on võimeline looma isegi selliseid imesid, milleks pole võimeline ei usk ega lootus. Armastus teeb kristlase ihu terveks ja hinge õnnelikuks, mõistuse vabaks, tahte arukaks, mõtlemise positiivseks, tunded heaks, südametunnistuse puhtaks, tunnetuse vaimulikuks, kogu kristluse helgeks, rahuldust pakkuvaks, pühaks ja õnnistuseks.

Armastus teeb iga töö kergeks, iga elu meeldivaks, mõtestatuks ja viljakaks. Armastus teeb meie nooruse vaimulikult tugevaks, küpse ea vaimulikult aktiivseks, vanaduse usinaks, ja surma triumfaalseks. Jumala armastus, mis kord tõmbas meid välja patu rentslist, ei hülga meid kogu elu jooksul ja lõpuks viib taeva värava ette. Seal uue Jeruusalemma väravate juures, me võime usuga hüvasti jätta ja öelda "Ela hästi! Suur tänu sulle usk, sa tõid mind Kristuse juurde ja juhtisid kogu mu elu uutmoodi, mida ma senini polnud kogenud. Sina võtsid üleastumised ja patud, kustutasid tigeda tulised nooled, ületasid kõik piirded, takistused ja raskused. Jumalaga, mu kallihinnaline, tules läbikatsutud usk!"

"Hüvasti lootus! Sa aitasid mind mu silmi taeval hoida, lohutasid mind mures, julgustasid leinas, varjasid nukruses ja lootusetus olukorras, õpetasid elama tuleviku nimel, mis nüüd on saanud igaveseks olevikuks. Hüvasti õnnistatud ja auväärne lootus!" Lõpuks ma ilmsi veendun: et me teaksime, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade ees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse mõjul. (Ef 1:18,19)

Hüvasti väärtuslik usk
Hüvasti õnnis lootus
Armastus kokku seob meid
Üksteisest me ei lahku

Armastuse mõjuvõim

Armastuse jõu ja väe kolmas tegur on autoriteet, mõjuvõim. Jeesuse kohta kirjutatakse, et ta õpetas kui see, kellel on meelevald, kuid see mõjuvõim ei olnud arrogantne kõrkus, vaid palav armastus ja empaatia inimeste vastu.

Armastuse mõjuvõim suudab tuua muutust inimese mõtteviisi, anda mõistust kui selle motiivid on allutatud Jumala vaimule. Siis vallutab see meie südame ja suunab inimest tema elus ja ettevõtmistes.

Armastuse mõjuvõim saab nähtavaks ka meie palvetes. Me võime paluda kui almust, kerjused; aga me võime paluda kui kuninga pojad, seda mis kuulub meile. Kui me saame aru, et me palume meie endi oma, siis meil on julgus Isa ees. Kui me kahtleme oma staatuses, kes me oleme, siis meie palved on pigem kerjamised.

Kuid armastuse mõjuvõim ei seisne üksnes palvetamises, vaid teenimises, kangelaslikkuses, ohvrimeelsuses, katsumustes, aga ka kannatustes ja surmas. Suurim eluline probleem, millega me puutume või ei taha puutuda kokku peitub andestamise võimes, võimekuses unustada ja anda andeks teiste vead. Mõnikord on kõige raskem andestada iseendale, aga peab. Kes ei suuda endale andestada, selle armastus on sinepiivakese sarnane, väikseim. Pikk viha võtab ära meelevalla. Kui te suudate seista kurjuse vastu armastuse väes, ei saa kurjus teile seni midagi teha. Kohe kui te vastate kurjusele kurjusega, pole teis enam armastuse mõjuvõimu. Seda on väga lihtne kaotada.

Milline piin on elada kibedate mälestustega kogu elu. Heietada kättemaksumõtteid, lämbuda selles samas kurjuses, kui armastuse mõjujõud vahetada välja deemonliku kättemaksuvihaga. Kui Jumal annab inimesele andeks, siis tema pahategu mitte üksnes ei anta andeks, vaid kustutatakse. See fail või toimik lendab prügikasti ja hävitatakse. Seda ei ole enam. Jumal ei tuleta meelde paha ja seetõttu tema armastus on inimestele järgimiseks.

Tegelikult on armastus religioon, rõõmus religioon ja andestav religioon. Armastuse mõjuvõim avaldub kõigis neis aspektides. Kõik inimesed teavad, et on vaja armastada ja vahel tuleb armastusega kinni katta seda, mis ei austa Kristust. Küll aga ei eelda armastus, et asju kinni mätsitakse. Me peame olema valmis rääkima asjadest nii nagu need tegelikult on. Kui inimesed tulid Jeesuse juurde oma probleemidega, siis nad rääkisid paljudest asjadest, kuid Jeesus rääkis sellest mida nad mõtlesid. Armastusel on võime näha asju sügavuti. Solvujatel ja kibestujatel on ees jumalakartuse nägu, aga nad on ära salanud Jumala väe (2Tm 3:5).

Jumal suhtub inimesse armastusega ja näitas ette, kuidas kristlane peab oma elus suhtuma. Kes tahab järgida mind, see salaku ära oma mina. Teisisõnu, kes tahab mind järgida, see pidagu armastust kõige kõrgemaks. (ma ei räägi ristist) Ilma armastuseta me ei suuda midagi tõsist korda saata, oleme vaid üks kamp lambaid kurjuse mõjusfääris. Armastuse mõjuvõim muudab meie sisemust nii, et selle allaheitliku tallekese südames on varjul väeline Juuda lõvi. Kartmatu. Kindlameelne. Täis tarkuse ja väe vaimu. Armastuse mõjuvõim avaldub siis, kui me oleme muutnud oma suhtumist. Kas sa oled valmis selleks?

Vaimulik valgus

Jumala sõna kirjutab, et loomu poolest on me mõistus pimenenud, Jumalast võõrdunud meie võhiklikkuse ja südame paadumise tõttu. Me vajame vaimulikku valgust, kuna tõeline valgus ei paista. Kes ei armasta, see on pimeduses. Kes ei armasta, see ei ole Jumalat ära tundnud, käib pimeduses, ega tea kuhu ta läheb. Kes ütleb enese olevat valguses, kuid vihkab, on tegelikult pimeduses. Pimedus on sõgestanud silmad. 1Jh ptk 2.

Meie selline vaimulik olukord on väljendatud prohvet Jesaja sõnadega: me ootame valgust, aga vaata, on pimedus, me ootame valguskuma, aga käime pilkases pimeduses. Js 59:9.

Patu läbi pimenenud mõtteviisi, intelligentsust, hoiakuid, mõistust saab valgeks teha vaid Püha Vaimu väe (võime) läbi, uuestisündimise läbi, kui Püha Vaim avab inimese mõistuse kirjadest ja Jumala sõnast aru saama, mille läbi inimene saab praktiliselt armastuse mõtteviisi, armastavad hoiakud, mõistuse, mis on võimeline suhtlema Jumalaga. Ükski muu võime ei ole suuteline seda korda saatma.

Ajaloost on teada paljud õpetused, mis räägivad sellest ja õpetavad, kuidas inimene peaks pingutama ja püüdlema nö valgustatuse suunas, aga seal ei räägita mitte kunagi, et ainult Jumal saab inimest muuta. Seal õpetatakse, et pinguta, pinguta veel ja siis sa oled piisavalt OK. Kuid Jumal ei ütle seda. Piibel õpetab, et tule Jumal juurde ja võta vastu Püha Vaim või nagu efesoses olid inimesed imestunud, nad ei teadnud midagi Püha Vaimust. "Kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite usklikuks?" küsis ap Paulus. Nemad aga vastasid "Me ei ole kuulnudki, et Püha Vaim on." (Ef 19:2). Ka Jeesus ütles oma jünritele "Võtke vastu Püha Vaim!" (Jh 20:22). Täiesti muidu! Seda antakse kõigile, et inimene saaks suhelda Jumalaga ja suudaks seda, mida inimlik võimekus mitte kunagi ei taga. See ei saagi seda teha. Jumala Püha Vaim tuleb inimesele appi ja muudab armastuse reaalsuseks meie eludes. Nii et me oleme võimelised korda saatma seda, mida vaja. Paulus ütles, et kõike mida ma tahan, seda ma ei tee ja kõike mida ma teen, seda ma ei taha. Kuid Paulus leidis tee. Tema ja paljude teiste jüngrite mõistus avati Jumala abiga. See on Jumala and, kingitus, et mitte keegi ei saaks hoobelda, vaat mina tegin!

Inimene vajab vaimulikku valgust. Jumal pakub seda meile kingituseks. Kui sina tahad uuestisündida ja näha Jumalat, siis võta vastu Püha Vaim, kes annab sulle võime neid asju näha ja teha. Armastusel on jõud. Tasub uurida, mida tähendab armastuse jõud või nagu kristlased ütlevad: vägi.

Rõõm kannatustes

Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast (Ap 5:41).

Kristuse jüngritel polnud rõõm võõras, nad on meile suureks eeskujuks, meil on neilt palju õppida. Eriti seda, kuidas nad oma elu ohvriks tuues kõigele vaatamata leidsid põhjust julgustada teisi ja olla ka ise rõõmsad. Piibel räägib palju jüngrite kannatustest, aga selle juures võime näha, et jüngrid rõõmustasid kannatustes üliväga. Kuidas on see võimalik? Kuidas on võimalik kannatustes olla rõõmus ja jääda rõõmsaks?

Piibel tõotab: “Aga kui te peaksite kannatama õiguse pärast, siis olete õndsad.” Kuidas siis nii, kas me peaksime otsima kannatusi. Ei! Aga, millest siinkohal räägitakse?

Mis juhtus, või juhtub siis, kui sa kannatad Kristuse nime pärast?

Piiblist loeme, et me oleme õndsad?! Aga kas oleme õndsad (Mt 5:10-12 või 1Pe 3:14)? Teisal kirjeldab ap Paulus, et nõtruses saab vägi täielikuks. Ta ütleb: “Nii ma kiitlen meelsamini oma nõtruses, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.” Millest ta räägib? Ta ütleb, et kui ma olen nõder, siis tuleb minu peale vägi, 2Kr 12:9. See laskub elama. Probleemi korral tuleb Pauluse peale elav vägi. See sama elav vägi saab koguni täielikuks Paluses. Ja 10 salmis ta kirjeldab, et “seepärast mul ongi hea meel nõtruses”. Nõtruses tõusis Pauluse meeleolu, see tõusis kohe, kui ta sattus probleemidesse Kristuse pärast; vägivalla alla, hädadesse, tagakiusu ja ka ahistusse. Kokkuvõtvalt ütleb ta “kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.” Millest Paulus räägib? Mis asi see oli mis laskus elama ja sai täielikuks ap Pauluses ja tõstis ta meeleolu ning tegi Pauluse vägevaks või nagu alguses lugesime Ap 5:41, et apostlid rõõmustasid, et neid oli väärt arvatud kannatama teotust Kristuse nime pärast. See oli midagi väga reaalset.

Vaatame veel ühte kohta, kus ap Paulus räägib pikalt talle osaks saanud nõtrusest, see on 2Kr 7:4-16, kuid pane tähele 4 salm. Kõigi loetletud katsumuste keskel ta ütleb korintlastele: “Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülekülluses rõõmu igas meie kitsikuses.” Paulus oli täidetud Püha vaimu lohutusega. Tal oli igas kitsikuses ja nõtruses ülekülluses rõõmu. Paulus rõõmustas kannatustes ülirohkesti. Ta koges seda reaalselt, ta ütles, et tema peale laskus elama vägi, see täitis ta üliküllusliku rõõmuga.

Peetrus ütleb (1Pe 4:14): “õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim”. Seda kogetakse reaalselt.

Kui Stefanos vangistati, siis piibel kirjeldab seda sündmust järgmiselt: “Ja kui kõik Suurkohtus istujad teda ainiti vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui ingli palge”, Ap 6:15. Stefanose peal hingas kirkuse vaim, ta oli vägev nõtruses, ta sai niivõrd täidetud, et hukkamise hetkel palvetas “Issand, ära pane seda neile patuks” (Ap 7:60).

Kannatused olid jüngritele rõõmustamise põhjuseks. Kuid mitte alati pole see nii ja ei olnud ka varem. Jeremija kurtis oma kurba saatust Jumalale (Jr 20:7). Ta ütleb: “ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind.” Kes teda pilkasid? Eks eelkõige need kellega ta suhtles; aga ka usklikud. Nutulauludes on kirjas üks huvitav tsitaat: “ma olen unustanud mis on õnn.” Võimalik, et Jeremija arvas, et prohveti ametiga kaasneb maine austus - kes teab? Ent Jumal korrigeeris teda. Nii võib olla inimestel vale ettekujutus ka täna või arusaam kristlasest ja austamisest. Inimesed peaksid jüngreid austada, ent me teame, et kristlasi pilgatakse, mõnitatakse ja alandatakse Kristuse nime pärast. Sellesse võib suhtuda kaht viisi. Nii nagu Jeremija või nii nagu Stefanos või Paulus või ka Jaakobus. Jaakobus leiab, et kiusatused s.h kannatused on rõõmustamise põhjuseks, Jk 1:2. Miks meie ei rõõmusta? Miks arvatakse, et kannatused ei too rõõmu?

Vaadates neid kannatuste sündmusi võib näha ühtset tunnust, mis neid kirjeldatud isikuid läbib. See on hea suhe Jumalaga. Läbi ühenduse Kristusega, olid nad ühendatud ka kannatuste puhul. Kuid Kristus üksnes ei kannatanud, vaid koges ka rõõmu. Ta sai oma inimlikkuses osa ka rõõmust, mida kogeme ka täna, kus kannatuse ajal tuleb kristlase peale Jumala vaim ning lohutab teda.

Ka meie peale tuleb Jumala Vaim, siis Jumala lähedus võimaldab üle elada mitte üksnes kiusatusi, vaid saada rõõmsaks. See kehtib ka pööratud tähenduses. Kui meil on hea suhe Jumalaga, ent puuduvad kannatused, siis meie peal ei pruugi olla seda erilist rõõmu, mis kaasneb kannatusega.

Peetrus ütleb, et kristlased võivad katsumustes, uskudes Kristusesse, „rõõmustada üliväga kirgastatud rõõmuga“ 1Pe 1:8.

Kristlased kellel on tulnud rohkesti kannatada oma usu pärast, on sageli kogenud seda üleloomulikku rõõmu enesesse tulvavat. „Üksi oma kongis,“ kirjutas evangelist Richard Wurmbrand, „külmas, näljas ja räbalais, ma tantsin rõõmu pärast igal ööl. Mõnikord olin ma nii täidetud rõõmuga, et tundsin, et lõhken, kui ma ei anna sellele väljapääsu.“

Richard Wurmbrand sündis 24. märtsil 1909 juudi perekonnas. Tema isa suri, kui ta oli üheksa aastane. Richard tuli Rumeeniasse 15 aastaselt. Aastal 1955 okupeeris Nõukogude võim Rumeenia ja kehtestas kommunistliku reziimi ja te värvati armeeteenistusse. Kui valitust kehtestas kontrolli kirikute üle, löi ta pöranda aluse teenistuse, mille tõttu ta arreteeriti 29. veebruaril 1948. Tema naine arreteeriti 1950 ja hoiti sunnitööl 3 aastat Doonau kanali ehitusel. Richard vabanes vanglast 1956 aastal, pärast kaheksa aastat kestnud kinnipidamist, millest kolm aastat ta pidi viibima üksikkongis. Teda hoiatati, et ta ei jätkaks jutlustamist, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta arreteeriti uuesti 1959 aastal ja mõisteti vangi kahekümne viieks aastaks, kus teda pidevalt peksti ja piinati. Lõpuks, 1964 aastal määrati talle amnestia. Avalikkuse tähelapanu tõi talle tunnistus, kus ta telesaates võttis särgi seljast ning näitas piinamise tegajärjel seljale ja ihule tekkinud sügavaid arme, mida ühtekokku oli 18 . Ta sai tuntuks kui „põrandaaluse kiriku hääl,“ tehes palju tööd tutvustamaks kristlaste tagakiusamist kommunistlike riikide poolt. Ta avaldas oma nägemuse, et Marx oli satanist teoses „Marx ja Saatan“. Hiljem sai tema uueks nimeks „märtrite hääl,“ et aidata tagakiusatuid kristlasi muudes kohtades, eriti islamimaades. Pastor Richard Wurmbrand veetis vangistuses kokku neliteist aastat, komministliku reziimiga Rumeenias. Ta on kirjutanud mitmed raamatud: „Alone With God: new Sermons from Solitary Confinement,“ „With God In Solitary Confinement,“ „Tortured for Crist,“ “If That Where Christ, Would You Give Him Your Blanket“ jt

Milline võimas tunnistus kristlikust usust, kus mitte miski ei või meid lahutada Jumalast ja tema armust.

Kristlased on läbi sajandite leidnud ja kogenud, et Jeesus tõepoolest annab oma tõotatud rõõmu kogu selle täiuses ning et keegi ei saa seda rõõmu neilt ära võtta.

Paljud kristlased ei koge kunagi kannatustes rõõmu. Nad ei usu, et see on võimalik, sest nad ei tea seda. Nad on kogenud, et kannatustes pole midagi head. Kui neist said kristlased, siis arvavad ikka veel samamoodi, et kannatustes rõõm puudub.

Kui me oleme üksnes pisut osa saanud kannatustest, mida Kristus koges ja sel juhul on ka rõõm mõõdukas. Aga nüüd, kui meie osaks saab peksmist, piinamist ja kõike muud hullemat, siis Jumal lisab rõõmu. Just sel hetkel peame lausa rõõmuks kõikvõimalikke probleeme Kristuse nime pärast. Stefanose pale muutus kirkaks eriolukorras.

Kannatused on erilised sündmused ning Jumal lisab rõõmu rohkelt, just nii palju kui vaja, et suudaksid taluda. Vähese troosti korral vähem lohutust, aga rõõm suureneb niipea, kui kannatus suureneb, nii kasvab Jumala lähedus ja rõõm usklikus.

Mida enam kannatad, seda enam Jumal on koos sinuga, seejuures ei lase Jumal kedagi rohkem kannatada, kui see suudab kanda. Kes rohkem talub, saab rõõmu rohkem, et kõik oleks tasakaalus.

Paulus räägib sellest 2Kr 11:23-33 salmides ja ka 2Kr 7:4. Mida ta ütleb? Ta tunnistab, et mida rohkem kitsikusi oli, seda enam ta täideti lohutusega. Tsiteerin: “Mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.” Üliküllus, s.t et ta oli varustatud rohkem kui kunagi ta vajas. Jumala printsiip asjade korraldamisel on – igale ühele tema vajaduste kohaselt ning üle ta palvete.

Paulus tõdeb (2Kr 8:2), et rohked katsumused, millega neid (Makedoonlasi) on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ja nende põhjatu vaesus kasvas siiraks headuse rohkeks rikkuseks.

Paulus ütles, et nõtruses laskus Kristuse vägi elama ta peale (2Kr 12:9-10) ja seepärast ongi tal hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusus ja ahistuses Kristuse pärast, sest kui ta oli nõder, siis ta oli vägev. Ta oli täidetud Püha Vaimu väega, et võis rõõmustada ja kõiki katsumusi kogeda ilma kartuseta täidetud ülirohke rõõmuga. Kristuse vägi ja armastus ajab kartuse välja (1Jh 4:18).

Kannatused Kristuse nime pärast ja rõõm ei ole vastandid.

Ühest küljest me võime hõisata suurest rõõmust, et kannatustes suureneb Jumala vägi ja see annab jõudu, Jumal täidab üleloomuliku rõõmuga – Jumal on meiega igal ajal, ent teisalt võime hõisata – meie palk on suur taevas! See on taevas (Mt 5:12). Siin on meil ahistamist ja kannatamist, küllap palju vähem kui Kristusel, kuid taevas ootab meid ees väärikas tasu. See on tõesti suur. Ole selle kõige üle väga rõõmus!

Palju rõõmu!

Alandlik, tasane, malbe, tagasihoidlik ...

Kui piiblis näpuga järge ajada, siis eesti keelse piibli terminites on suur vahe ainuüksi viimaste aastate tõlgetel, kus on käibel mitmed terminid nagu näiteks alandlikkus, malbus, tasadus, vagurus, leebus jt, mille suhtes on täiesti arusaadav, et tõlkija püüab anda edasi mõtet, kuid kaasajal on paljud uued terminid peale tulnud ja võime sattuda segadusse. Seepärast võime asja näha täiesti erinevalt. Selleks, et me saaksime aru algmõttest, kasutan ma isiklikult kreeka keelset teksti, mis toob mõningase selguse terminoloogias ja aitab mõista piibli konteksti ehk paremini, kui lihtsalt otsida piibli internetiversioonist sõna "alandlik", mis viib üsna kindlalt ekslike seisukohtadeni. Vaja on minna ka ajas tagasi, mis toob selgitust.

Mis puudutab alandlikkust, siis esiteks selle mõiste puhul leiab tõepoolest üsna suure koguse infot otsingu päringule, kuid eesti sõna taga peitub mitu kreeka keelset sõna, mille tähendus ei ole alandlik.

Peaksime selgeks tegema, milleks see termin, mis oli sõna sügavam tähendus ja milleks see sobib täna. Sõna "alandlik" või "alandlikkus" tuleb sõnast "alandaja". Alandaja on keegi isik, kes alandab või põhjustab alandust.

Alandaja, alandama, alandamine, alandlikult, alanduma, alandus. Sellel sõnal on tegelikult negatiivne alatoon, alandamist ei saa aktsepteerida.

Küll aga püüavad mõned piibli õpetajad ikka veel õpetada "alandusest" kui millestki väga väärtuslikust ja on andnud sellele sõnale hoopis uue tähenduse.

Alandlikkus on valeõpetus, ainuüksi selle tõttu, et see kutsub üles "alandamise õpetamist".

Siinkohal ütlen kohe ära, et "alandlik" ja "tagasihoidlik" ei ole sünonüümid! Kui nüüd keegi kutsub teid üles tagasihoidlikkusele, siis olgu peale, see on etikett, igati normaalne. Tagasihoidlikkus on vaieldamatult voorus, mida inimestevahelises suhetes üha vähem esineb. Kuid see ei ole vältimatu voorus, ilma milleta justkui oleks inimeses midagi puudu. Kaugel sellest. Ühiskonnas on käibel ka arusaam: tagasihoidlikkus pole voorus. Suhteline. Oleneb olukorrast, oleneb inimesest jt. Sisuliselt on ka mõiste puhul tegu õpetusega: "teeskle" või "õppige teesklema".

Vaidlusalused terminid

Kõigepealt ütleks seda, et piiblis ei ole "alandlikkuse" õpetust. Küll aga leiate sealt õpetuse, mis paljastab seda, kuna kogudusse imbusid sisse nö hundid lambanahas ja hakkasid kalduma kõrvale Kristuse aluselt. Paulus on see, kes sellest hoiatab. Ka Jeesus hoiatas, rääkis huntidest lambanahas. Paulus oli see, kes selle paljastas.

Tegemist oli eksiõpetajatega, kes kasutasid alandlikkust kogudusse sisse imbumiseks. Häda oli selles, et inimesed võisid jääda ilma päästest. Paulus kirjutab, et nad röövivad teie võiduanni alandlikkuse abil. Ta kirjutab sellest oma kirjas koloslastele. Kuid seal ei olnud üksnes valeõpetuse probleem, vaid esines allumatust, rivaalitsemist, nii nagu ikka inimeste vahel ja seetõttu leiab koloslastele üleskutsed tasadusele ja alistumisele. Seda leiab ka Filipi kirjast, kus ta ütleb: pidage üksteist ülemaks kui iseennast. Selge võimuvõitlus ja rivaalitsemine, kuid mille lahenduseks ei olnud mitte alandlikkus inimeste suhtes, mis võimaldaks huntidel teha koguduses laastav töö, vaid mille vastu aitab "tasaduse taotlemine" ehk alistumine Jumalale, et tasadusega kasvatada vastupanijaid selleks, et ehk Jumal annab neile meeleparandust tõe mõistmiseks. Väga lihtne ja selge meede. Kuid huntide vastu see meetod ei tööta.

Mõisted

Kreeka keeles "tapeinophrosyne" esineb 7 korda, mida meie piibel märgistab kui "alandlikkus". Termin on leidnud kasutust Ap 20:19, Ef 4:2, Fl 2:3; Kl 2:18, 2:23, 3:12 ja 1Pe 5:5.

Kreeka keeles on ka mitmeid teisi nagu näiteks "praotes", mida siis meie piibel tähistab kui "tasadus".

Eesti keeles tuleb sõna tasadus sõnast "tasane" mis on tegelikult geograafiline termin ja pole ime, kui inimesed sellest aru ei saa, mida sellega ikka mõeldud on. Selles mõttes on tõepoolest probleem, mis sõna seda võiks täna asendada nii, et see tähistab just seda konteksti, mida Paulus ja Peetrus oma kirjadega tahavad öelda. Lihtinimesele arusaadavam sõna on tagasihoidlik, kuid kas see ikka sobib? See on keeleteadlaste töö. Keel on juba selline arenev nähtus ja siin peaksid usklikud enam mõtlema, mis võiks täna nende piiblit maailma inimestele arusaadavamaks teha.

Nüüd see nn "tasadus" ehk kreeka keelne termin "praotes" tähendab üldjuhul tasast vaimu ja Paulus mainib seda ka vaimuandide nimekirjas Gl 5:23. Kuid see esineb siis 9 korda: 1Kr 4:21, 2Kr 10:1, Gl 5:23 ja 6:1; Ef 4:2, Kl 3:12 ja 1Tm 6:11 ja 2Tm 2:25 ning Tt 3:2.

Eesti keele puhul üks vahva unustatud, kuid väga hea termin on "kasin", mis tähendab napp, vähene, puhas ja karske. Selle mõte on rikkumata ja tasub mõelda, kas seda saab piibli tõlkimisel enam kasutusse võtta. Sama võiks öelda sõna "malbe" või "malbus" kohta. Küll aga võib üsna veendunult öelda, et "vagur" või "vagurus" (ingl. k meekness) ei kanna alati positiivset mõtet. Termin "pikk meel" või "pika meelega" (kr. k makrothymia) võib üsna rahulikult asendada sõnaga "kannatlik" millel on eesti keeles positiivne tähendus ja sellisel kujul on see inimestele üheselt mõistetav.

Jeesusest

Kui keegi ütleb, et Kristus käskis olla alandlik, siis ma küsiksin nii, kuidas te suhtute järgmisesse teksti:

"Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid MÕÕKA, sest ma olen tulnud LAHUTAMA meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast." Mt 10:34-35.

Kas selle inimese puhul me saame ikka rääkida tagasihoidlikust hoiakust ja lugupidavast suhtumisest? Jeesus räägib siin ilma teeskluseta välja tõe ja hoiakud ja avaldab oma platvormi.

Ta on öelnud "Võtke minust eeskuju" ja kui me võtame seda sõna sõnalt, siis me võime minna kirikusse ja piitsaga ajada laiali seal vohava kaubanduse, eks ole? Kas tegu on tagasihoidlikkusega?

Või küsime, kes oli see mees, kes tegi tööd hingamispäeval? Ta eiras korda ja reegleid. Tema kõne variseride ees, kes olid siiski tollal usujuhid ja olid mis nad olid, ikkagi teenisid nad Jumalat, kas polnud nii? Kuid Jeesuse dialoogid usujuhtidega ei hiilga tagasihoidlikuse poolest, pigem peegeldavad väljakutset ja teatud viisi üleolekut (Mt 23:13,17). Kas ta tõstis ennast seadusest välja? Ta väitis vastupidist, ma ei ole tulnud seadust tühistama. Ometi ta naeruvääristas usujuhte.

Mida arvata täna, kui ma lähen kirikusse ja ütlen pastorile: "Te rumalad ja sõgedad!" Ma arvan, et see ei lõpeks hästi. Kuid Jeesus tegi nii (Mt 23:16, 17, 19) ja ta ütles "õppige minult". Kas selline käitumine on õigustatud, võiks küsida, kui me hakkame õigust taga nõudma. Tegu ei ole kasinusega. Miks siis ikkagi Jeesus käitus nii väljakutsuvalt ja mida sellest arvata võiks?

Kui ta ütles "õppige minult" (Mt 11:29), siis ta lisas "mina olen südamelt alandlik". Kuidas palun?! Mis mõttes - Jeesus? Kui sa inimesed paika paned, mis mõttes sa oled alandlik? Nii meie sellest aru saame. Kui me vaatame asja inimlikust perspektiivist. Tegelikult ta tõesti oli seda, mida ta ütles, kuid ta oli ALANDLIK JUMALA VASTU ja ees. Sedasi tulebki mõista tema käitumist. Seda saab võtta eeskujuks. Seda saab ka õppida. Tõepoolest!

Kui "alandlikkus" oleks Jumala vaimu poolt ühendav joon, siis te ei saaks ähvardavaid kommentaare juhul, kui te kirjutate "Alandlikkus on valeõpetus". Tegelikult see tagasiside oli oodatud. See ei saaksi olla testsugune. Kuid pange tähele, see on aastate pikkuse valeõpetuse tagajärg. Kas ma süüdistan kedagi? Ei. Ma ei saa hukka mõista. Sest see on hingevaenlase töö. Alandlikkus on vaid hingevaenlasele kasulik, mitte inimestele. Ometi inimestele ikka veel õpetatakse teesklemist või nn alandamise õpetust. Viljadest te tunnete ära.

Alandlikkus on tegelikult alandus ja alandamine, mitte voorus või tagasihoidlikkus või selle teesklemine. Alandlikkus on liha tegu. Vaimu vili on ta vaid juhul, kui see kannab tasase vaimu vilja või tulemust. Jeesus ei oota inimestelt enese alandamist kui vaid juhul, kui tuleb patud andeks paluda. Kõigil teistel juhtudel räägitakse tasadusest, kasinusest, ikkagi seoses Jumala teenistuse korraldamise ja ohjamisega, mitte inimestevahelise tavapärase suhtlemise või eluga väljaspool teenistust. Mõni ütleb nüüd, kas leskede abistamine on jumalateenistus? On. Kui keegi on kutsutud, siis tehku seda otsekui Issandale, mitte inimestele. Mitte inimestele!

Ülbus

Ülbus ei ole alandlikkuse vastand, vaid käib kaasas alandajaga. Seetõttu ei saa kristlane alandlikust praktiseerida, kuna ta muutub vaimulikult ülespuhutuks, uhkeks.

Alandlikkus ei ole aktsepteeritav, kuna selle vili on surm. Näiteks kui usklik palub andeks patu pärast, siis ta sureb iseenesele ja ärkab vaimselt, ehk tema vaim saab uue elu.

Ka nn "ristikandmise" õpetus on surmaõpetus, mis viib Jumalast eemale. Me ei saa jäljendada ega mõista lõpuni seda, mida tegi Jeesus meie jaoks. Inimene ei saa minna Jumala teed, inimesel on inimlik tee. See on elu. Jeesus tegi kõik ära. Ta ütles: see on lõpetatud! Aga ülbus on kahtlemata rumalus. Ülbe on alp. Nõnda peame väga täpselt aru andma igast õpetusest, ja õpetatada tuleb, aga õpetada tuleb terminites ja asjakohaselt.

Meelevald

Kui te teate, mida tähendab kurjade vaimude välja ajamine (eskortism), siis teatavasti ei lahku deemonid juhul, kui te ütlete: "Ole hea, palun mine nüüd ära." Sest see pole käsk. Kristus käskis lahkuda vaimudel. Mõnikord läksid need välja paastu ja palvega, kuid fakt on see, et "palumise" üle deemonid naeravad meid välja. Kui me aga võtame meelevalla, siis nad on sunnitud lahkuma. See ei puuduta üksnes eskortismi, vaid tervenemisi ja üldse inimeste teenimist. Jeesus käskis jüngritel ajada välja kurje vaime. Pane tähele AJADA välja, mitte paludes, vaid ajades! (Mt 10:8). Siis see tähendab ägedat vastaseisu ja kurjuse jõudude ründamist Jumala väe abil. Sellest kirjutab veel Jaakobus.

Mina olen tasane

Rabid kasutasid Seadusele viidates terminit "ike". Mida mõtles Jeesus, öeldes "Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja SÜDAMELT alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele." Südames on vaim. Jeesus kutsus radikaalsele järgimisele. Variserid aga püüdsid iga hinna eest pidada suulist pärimust ja rituaalseid kombeid (kõiksugused teeskluse võltsvormid), mis tungivad peale nii tsiviil- kui usuellu. Jeesus ei olnud vagur ja alandlik nagu meile sellest teinekord õpetusi jagatakse, ta oli erakordselt radikaalne ja ootas radikaalset järgimist oma jüngritelt.

Kogudus

Kogudused kus õpetatakse alandlikkust kui rituaale, ei ole fookus Jumala vaimul ja Jeesusel, tema väel, tema jüngritel, nende tegudel, vaid koguduseliikmetel.

Ka algkoguduses oli suured pinged sünagoogiga, olid tugevad vastuseisud, nii nagu seda olid pinged usujuhtide ja Jeesuse vahel. Jeesus muretses selle pärast, kas mingi tegu oli õige või õiglane, mitte sellepärast, kas seadust rikuti või mitte. Jeesus toimis teades et see oli Jumala tahe. Rõhk oli väärtushinnangute konfliktidel, usulistel vaidlustel ja poliitilistel konfliktidel. Tema jüngrid peaksid hülgama pettuse ja teskluse, muutes haavatavaks ning hakkama teenima selleks ja selle nimel, mis oli misjonikäsk. Kuid ei maksa arvata, et jüngrid teda kohe mõistsid. Kaugel sellest. "Ärge kartke neid" ütles Jeesus jüngritele (Mt 10:26). Ehk ta kutsus üles. Hakake vastu! Seega tuleb midagi ette võtta.

Kummaline on see, et meie keskel on nn väga alandlikke juhte, aga ärge imestage, kui te ühel päeval avastate, et see oli teesklus. Paljud on näinud seda oma silmaga. Ühel hetkel tuli välja tegelik pale. Selgus et nad olid osavad teesklejad - alandlikud, nagu nad ise õpetavad. Vahel põhjustab seda faktide või eesmärgi varjamine.

Huvitav on see, et kui inimene midagi piisavalt kaua harjutab, siis see saabki temale. Ühel hetkel ta ise hakkab uskuma oma "alandlikkusesse". Ja ta siiralt usubki, et ta on õige mees.

Aga alandlikkus ei ole kasinus, ega tasadus. Armastus ei ole alandlikkus, isik, kes alandab kedagi.

Kui me oleme Vaimus, siis käigem Vaimus (Gl 5:22,25). Kui me räägime kodukorrast ja kuskil esineb korratust, siis mõelgem, kas on vaja alistumist või tuleks hoopis rõivatuda Kristuse rõivastega. Kuid ärgem võtkem enestele inimeste rõivaid, vaid olgem rõivastatud uude inimesse. Kas sa üldse tead, mida tähendab rõivas? See on staatuse sümbol. Kui sa kannad politseiniku riideid, siis sinusse suhtutakse kui riigi esindajasse. Kui sa saad Jumala riided, siis tuleb kanda neid väärikalt, mitte teeskluse või alandlikkusega, vaid armastuse ja väega.

Copypaste kristlased ja isikukultus

Kuid see ei ole copypaste - Kristuse inimeste tootmine, vaid ühe näo ja teoga. Kristlane 1, kristalne 2, kristlane 3 ... Pühitsemine ei ole tema näo jäljendamine, vaid isiklik areng. Kristus ei nõua et sa loobuksid oma isikupärast. Ta ei soovi, et sa vahetaksid oma talendid tema iseloomu vastu, vaid teeniksid teda sulle antud talentidega.

Jumal lõi inimesele ainukordse iseloomu ja varustas teda andidega. Ta ei oota oma esindajatelt, et nad loobuksid oma eripärast või näost, muutuksid marjonettideks.

Igal inimesel on ainuomased võimed, mida tuleb kasutada. Kui sa aga valid alandlikkuse, siis sa oled halb sulane. Sa oled see, kes sai isandalt talendi ja peitis selle maa sisse. Loodan väga, et sa pole jõudnud sellise olukorrani, kus sa said isandalt 10 talenti ja peitsid need ära, selle asemel et nendega kaubelda ja teenida Jumalat.

Kristus ei eelda, et sa oleksid oma juhile ettur, keda võib igal ajal tõsta sinna kuhu juht heaks arvab ja ka ohverdada oma ürituse nimel või isikliku huvi või eesmärgi nimel. See meeldiks sektijuhile, kuid mitte Kristusele. Kaasaegses ühiskonnas ei vii see ühismõrvani, küll aga viib see ühissurma vaimulikult.

Juhid võivad nõuda mis iganes kohustusi. Mõned nõuavad andumist kümnises, mida oli õigust koguda vaid leviitpreestritel. Mõned nõuavad vankumatut kuuletumist - "alandlikkust", kust on vaid üks samm isikulutuseni. Igasuguseid nõudmisi on. Kuid iga kristlane peab võitlema oma pärja eest ja jooksma oma võidujooksu. Selle tõttu tuleb olla kaine, kasin ja sageli ka loobuda sellest, mis koormab või takistab.

Ärgu võtku keegi teie võiduandi!

Imeline teadus

Imede uurimine on üks inimese esimesi vajadusi, kus inimene püüab Jumala ime tõendada idee abil, kuid inimene jääb inimeseks ja ime saladus jääb alati teatud piirides Jumala valdusesse. Imedest rääkides me võime mõelda, et tema kirgastatud ihu ühtäkki ilmus jüngritele ehk materialiseerus ülemises toas, kuid seejuures me võime uurida ka teisi võimalusi. Äkki ta ei tekkinud kohapeal, vaid tuli läbi seina? Uksed olid suletud ja ühtäkki nägid kõik toasolijad Kristuse kirgastatud ihu.

Jüri Raudsepp kasutab selle juures terminit klorofitseerunud ihu, Jumala kirgastatud ihu. Kristuse ihu pärast ülestõusmist, mida naised ei tohtinud puudutada Kristuse ilmumisel. Emmause teel näitas ta end taas jüngritele ja hiljem, ülemise toa sündmus, lõpuks ilmus ta enam kui 500 inimesele, kes kõik pidid tunnistama. Inimesed ei saa samal ajal näha hallutsinatsioone, seega oli tegu reaalse ihuga, nimetame seda kuidas tahes. Seda ihu me tegelikult uurida ei saa, me oleme inimesed. Küll aga saame uurida, kas Kristus ilmus ühtäkki, või ta tuli läbi seina. Mida enam inimene areneb, seda kaugemale ta läheb põhjuste omistamises ja lõpuks kui sageli peab ime juhtuma, et see poleks enam ime; mille suhtes arvab Raudsepp, et ime saab olla vaid ainukordne. Igal nähtel on oma põhjus, ja võimalik, et meie füüsilised omadused ei võimalda seda näha, kuid reaalselt on Jeesus kogu aeg meie keskel, nii nagu piibel kirjutab ja oli ka ülemises toas, oli ka Emmause teel, oli seda pärast surnust ülestõusmist ja on justkui ingel, kuid meie teadupärast ei ole võimelised ingleid nägema, kui nad just ei „ava“ inimese silmi ehk sellel hetkel peab muutuma midagi kas meie silmas või peab ingel muutuma nii, et me võiksime teda tajuda. Selliste asjaolude uurimisel põhinebki teadus. „Teadus uurib ime,“ rääkis Jüri Raudsepp eile Enodo klubi koosviibimisel. Peab nõustuma, sest imesid jääb iga päev aina vähemaks, vanasti arvati, et maailm on tasane pind ja oh imet, kui siis teadlased kummutasid selle seisukoha, mis inimestelt taas ühe ime ära võttis. „Ta pöörleb siiski!“

Nõnda tegeleb seadus imede uurimisega, sest algupoolest on olnud ju kogu loodu üks suur ime ja me oleme tehnoloogia arenemise tõttu lihtsalt saanud asjadest paremini aru. Jumala jaoks ei ole ime. Tema jaoks on kõik loomulik. Kuid inimese jaoks on ime see, mis erineb loodusseaduse või harjumuspärasest olukorrast. Nõnda muutis teaduslik uurimine nii paljud nähtused, mida inimene pidas imeks, on nüüd lihtsalt loodusseadused, ometi ei tee see olematuks Jumalat ja tema loomingut ja inimesena meil puudub võime uurida Jumala väge, kuid saame uurida sündmusi.

Esimene asi mida inimesed peavad tavaliseks, on inimene ise. Inimese olemasolu on inimesele loomulik, kuna ta sünnib naisest; kuid teadupoolest alguses Jumal lõi inimese ja pani sinna oma jumaliku molekuli, rääkis Jüri Raudsepp eile. Ta rõhutas, et üks väike molekul on kogu inimese tarkuse rakuke. Väike osa kujundab meis võimed, inimene ei ole üksnes keemiline kogum, vaid inimeses on muuhulgas ka Jumalik kood, rõhutas Raudsepp. Inimesel pole mitte mingit alust uskuda, et ta ise on põhjustanud oma eksisteerimise.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla arst Jüri Raudsepp, rääkis ka Torina surilina uuringutest, ja ega siin midagi uut ei olegi, kõik see materjal on juba üsna läbi uuritud ja selge, et sellel hetkel, kui Jumal äratas Jeesuse üles, toimus nn „tuumaplahvatus“, minimaalsetes mõõtmetes, mis jätsid Torino linale negatiivi asemel positiivi, loomulikul teel oleks pidanud olema negatiiv. Kes tahab seda lugeda, siis mitmed imed on väga hästi lahti selgitatud raamatus „Jeesuse jälgedel“, mille autor on G. Kroll. Soovitan kõigil tõsiselt lugeda! Seal kirjeldatakse ka Torino lina uurimise tulemusi ja palju teisi meile seletamatuid piibli sündmusi. Raudsepp tugines oma loengu ajal samadel faktidel, kuid need pärinesid teistest allikatest.

Teine pool eile toodud imesid, puudutasid tervenemisi ja hr. Raudsepp oli välja valinud mitmeid põnevaid näiteid, mida siinkohal ümber jutustada ei jõua. Peab ütlema, et õhtu oli väga huvitav ja hr Raudsepp omab (minu arvates) õpetamise erilist annet, sest toodud loeng köitis vaatajaid esimestest minutitest kuni lõpuminutiteni. Siiski jäid mõned küsimused ka vastuseta.

Jüri Raudsepp käsitles ime, kuid "Kuidas defineerida ime, mis see ime on?" küsija vastust siiski ei saanud. Ka oli Raudsepp üsna skeptiline tänapäeva tervenemiste suhtes, ta mainis, et ta isiklikult ei usu imedesse, mis juhtusid Oleviste kirikus, vaatamata sellele, et maha jäi suur hulk ratastoole ja karke, märkis ta.

Ikka seesama uuriva inimese dilemma, imesid tuleb ära põhjendada, aga kas ikka tuleb? Mis tegelikult on lihtsalt imed. Raudsepp korduvalt rõhutas, et tema jaoks on ime sündmus, kui on täidetud kolm eeldust. Esiteks, kliiniliselt on tõendatud haigus. Seejärel kliiniliselt on tõendatud, et haigus kadus organismist. Kolmandaks. Ime on ime vaid juhul, kui see ei ole taasesitatav, millega siiski nõustuda ei saa, kuna me teame, et väga paljud imed kordusid päevast päeva. Evangeeliumid kirjeldavad neid ja enamus neid on juhtunud ka täna. Selles mõttes tuleb imeks pidada ka sündmust - Jumala tegu, mis ei juhtu küll iga kord, kuid on piisavalt haruldane.

Raudsepp tõi ekstreemse näite, kus inimene kohtus metsas karuga, kuid vastupidiselt sellele, mis juhtub tavaliselt, karu päästis inimese. Karu viskas end küljeli ja soojendas inimest. Piibel kirjutab, et Taaniel visati lõvi koopasse. Lõvid ei kiskunud teda lõhki. Veel erakordsem ime juhtus siis, kui eesel rääkis prohvetiga, kuna see kohtles eeslit ebaväärikalt. Võib öelda, et sellisel "karu" viisil juhatas Jumal Noa laevani kõik loomad, kelle jaoks Noa valmistas koha laevas. Noa tegeles laeva ehitamisega, aga Jumal ajas kokku loomad, samal viisil nagu ta juhatas karu inimese juurde, et seda säästa ja päästa.

Mis siis ikkagi on ime?

Loomulikult on inimene Jumala ime ja tõepoolest üks jumalik rakuke mõjutab kogu inimkonda. Kuid inimese jaoks on see loodusseadus, see on loomulik. Kipume unustama, et loodusseadused kehtestas Jumal, ka need olid Jumala teod. Jumal mõtles välja milline on vesi, milline on maa, milline on inimene ja kuidas loodusseadus mõjub. Kuid täna me peame imeks seda, kui Jumal ületab loodusseadust.

Inimesel oli vähk, korraga seda enam ei ole. See on kliiniliselt tõestatud. Kui see juhtuks väga sageli, kas see ei oleks enam ime? Kindlasti on, seni, kuni pole välja uuritud seadus, mis seda põhjustab. Selleks tuleb saada jälile Jumala väe seadusele, mis on lootusetu ettevõtmine. Ime jääb imeks.

Jeesus kordas kõiki oma imesid, äratas korduvalt surnud üles, kõigepealt ühe lese poja, siis Jairuse tütre, siis Laatsaruse, kas siis võiks öelda et need ei olegi enam imed? Ka jüngrid kordasid kõiki imesid, ka need seadused jäid tundmatuks. Bonke teenistusel 2001. a. surnuist üles ärganud Nigeeria pastor Daniel Ekechukwu on käinud Eestis ja jutlustas Oleviste kirikus mõned aastad tagasi. Surnud ärkavad üles ka täna.

Mis on ime?

Kuid imed peavad juhtuma siiski piisavalt harva, sest muidu inimesed ei teaks enam, mis on loomulik ja mis ei ole, mis on ime ehk üleloomulik. "Ime" ei eelda, et see oleks ainukordne. Piibel kirjutab lõpuaegadest, et viimseil päevil juhtub palju imesid, need muutuvad igapäevaseks. Kuid piibel ei ütle, et pidage seda loomulikuks. Ime on Jumala tegu.

Kui inimene suudab näha ime läbi Jumala silmade, siis oleks ime inimese jaoks loomulik. Jumala jaoks ei ole mitte miski ime, tema jaoks on kõik loomulik.

Inimese jaoks esineb kolm mõõdet, esiteks ime, siis sündmus mis oli osalt loomulik ja osalt ime, vahel võib ka loomulik olla ime, kui me sellega ära harjume. Näiteks saame palve tulemusel terveks. Kui see juhtub väga sageli, siis me peame seda loomulikuks palve vastuseks.

Ei saa nõustuda ka Jüri Raudsepa poolt toodud seisukohaga, et inimese vanus on 2 miljonit aastat ja koera vanus on 40 miljonit, inimesest kümneid kordi vanem. Miks? See pole loogiline.

Jumal on kõikvõimas.

Jumala võimsusest rääkides me saame mõelda ta piiramatust võimest teha kõike, mis on kooskõlas tema iseloomu ja eesmärkidega. Ja iga loodust uuriva teadlase südames kerkib tahes või tahtmata esile aimus Jumala kui Looja võimsusest, isegi see, kes uurib Jumala loomingut ehk imesid ja vaatleb loodust teadlasena, mida teadlane ju teeb (ta nimetab seda teaduseks), räägib vähemalt piiramatust energia võimsusest.

Raudsepp tõi näite, et Jeesuse kirgastamisel nägid jüngrid Jeesuse ihu, mis pidi Raudsepa väitel olema klorofitseerunud (sel hetkel, kui Mooses ja Eelia temaga rääkisid läbi pilve). Jeesus kirgastati. Kindel. Kuid kas ta ihu muutus selliseks, mis oli tal pärast surnuist ülestõusmist, see ongi teaduse objekt. Mida saab uurida Jumala olemasolu tõenduse ja põhjuse idee kaudu. Kuid Jumal suudab looduses kõike, sest „alguses lõi Jumal taeva ja maa“ (1Ms 1:1; Ps 33:9; Ps 107:25-27) ja me teame, et Jeesus vaigistas tormi ehk käsutas loodusseadust. See on ime. Peetrus kõndis vee peal usu tõttu.

Kui Aadam loodi 2 miljonit aastat tagasi, siis miks ei võinud koera luua 2 miljonit aastat tagasi, et teda pidi looma 40 miljonit aastat enne inimest? Jumalal ei olnud mingit vajadust oodata või õppida enne, kui luua inimene. Loomislugu on mitmeti püütud tõlgendada, kuid loomisloo printsiip on selgelt kirjas, loomad ja inimene loodi samal ajal ja Aadam pani neile nimed.

Raudsepp arvas, et tervenemine on sel juhul ime, kui see toimub korraga ja tema ei pea imeks, kui tervenemine on protsess – näiteks nädala jooksul, või kuu pärast, millega kahjuks nõustuda ei saa, sest piibel kirjeldab näiteid, kus inimesed said terveks kojuteel või pikema aja jooksul.

Näiteks on teada, et pidalitõbised ei saanud kohe terveks, vaid kohale minnes. Või pime ei saanud kohe nägijaks, vaid Jeesus tegeles sellega pikalt, enne kui kogu nägemine taastus.

Daniel, Nigeeria pastor, kes surnuist üles ärkas, ta tervenes mitme päeva jooksul. Kui tervenemine on protsess, siis on see samavõrd ime, kuid selle protsessi ajal toimuvad muudatused, mis on vaja taastumiseks.

Kõigis kristlastes on osake Jumala väge Püha Vaimu näol olemas, kuid kontsentreeritud vägi, võimsus erineb palju. Seetõttu kui Jeesus äratati üles, siis oli Jumala väge maksimaalselt, toimus otsekui tuumaplahvatus.

Ime on loomuliku seaduse ületamine ja kas see toimub täisvõimsusel või minimaalse pingega, see ei oma tähtsust, ime jääb imeks. See ime mis arvestab ajafaktorit ei ole vähem ime, kui ime kus inimene hoobist terveks saab. Piiblis kutsus Jumal Moosest (2Ms 4:6), kus Mooses pistis käe põue ja pärast käe välja tõmbamist oli see pidalitõves ja kui ta käe põue tagasi pani, siis see haigus kadus. See toimus hetkega.

Inimese jaoks on aeg faktor, kuid Jumal saab ajas minna tagasi või edasi; meil on minevik, kuid temal on kogu aeg olevik. Aeg ei määra, kas tegu on imega või mitte. Samas ime võib olla ka osaliselt loodusseaduse ületamine ja osa tervenemisest - "loomulik" protsess.

Aadama ja Eeva loomine

Kui Aadam loodi 2 miljonit aastat tagasi, siis miks ei saanud Aadamat luua nagu Jeesust, kes äratati surnuist üles ühe hetkega või nagu Eeva, kes loodi sel ajal, kui Aadam magas? Mis põhjusel pidi Aadamat loodama miljonite aastate eest? Eeva sai tehtud hetkega! Ei ole mitte mingit alust arvata, et juutide kalender ei ole reaalne. Inimese loomiseks ei lähe vaja rohkem aega, kui Aadama lõunauinakut, - kui me räägime muidugi ajast :) Kuid nagu öeldud oli, aeg ei määra, kas tegu on imega või pole.

Tuleb rõhutada, et Aadam oli kohe valmis, suhtles, oli intelligentne ja seda oli ka Eeva, kes oli kohe valmis lapsi saama ehk seksuaalseks vahekorraks, nad ei vajanud aega. Mõlemad olid perfektsed inimesed, Jumala täiuslik teos! Jumala looming. Seetõttu ei olnud Jumalal mingit vajadust või põhjust, miks pidi maailm olema miljardeid aastaid enne, kui loodi inimene. Jumal on ka täna jäsemed tervendanud (kasvatanud) silmnähtavalt, miks ta pidi inimese looma 2 miljonit aastat tagasi või koerad 10 korda varem?

Inimene ja intelligentsus

Arvatakse, et inimene läheb üha targemaks, eriti infoajastul rõhutatakse seda, et kõik eelmised põlvkonnad olid rumalamad. Kuid see ei vasta tõele.

Inimene loodi ja oli valmis kohe, täiuslik, perfektne, et ta võis abielluda omavahel, kartmata geneetilisi probleeme.

Kust Kain sai naise? Kain sai ühte oma naisega.

Sageli küsitud küsimus, kust Aadama poeg Kain sai naise on lihtsalt naeruväärne.

Piltlikult me võtame tänase kultuuri ja tõstatame küsimuse, kust Kain sai naise? Kuna arvame, et Kain võttis naise 18. aastaselt. Kust Kain sai naise?

Kuid tegelikult sündis Aadamal ja Eeval palju lapsi pärast piiblis mainitud kahte poeglast. Kain võttis naise oma õdede hulgast. N-ö abiellus oma õega. Kuna vere küsimus veel ei olnud aktuaalne ja geneetiliselt probleeme ei olnud, nad olid täiuslikud ja pididki paljunema nii, nagu Jumal korralduse andis.

Inimese eluiga oli samuti sadu aastaid, nagu piibel kirjutab, elasid nad meist 10 korda kauem. Kain sai ühte naisega (1Ms 4:17) ja siin ei räägita, kui vana ta oli või kui vana oli ta naine, kes oli tegelikult Kaini õde, kellega ta ühte sai. Me inimlikult mõtleme asju kontekstis, millega oleme harjunud tänapäeva kultuuris. Kuid unustame, et aja jooksul kultuur muutub. Sama kehtib ka süsinikuuringute suhtes, mille abil saab uurida täpsusega kuni 12 000 aastat, edasi on see vaid oletused.

Aadam oli geenius

Pole mingit alust arvata, et Aadam ja Eeva olid meist rumalamad või inimesed on kogu aeg arenenud tarkuse suunas.

Ütleks nii, et lausa vastupidi. Aadam oli intelligentne ja suhtles otsekohe Jumalaga, sama moodi ka Eeva. Aadam nimetas kõigi loomade nimed, keda Jumal ta ette tõi. Näidake inimest, kes suudaks nimed panna kõigile loomadele, lindudele ja kaladele?! Isegi superarvuti jääb sellega hätta. Selleks läheb vaja loovust, mis on jumalik element, mitte mingi abstraktne arvuti, kes genereerib koode.

Suurim loogikaviga tehakse siis, kui arvatakse, et inimene on ahvist arenenud. Näidake neid ahve, kes õpiksid kasvõi 20 aasta jooksul juurde sellise hulga teadmisi ja suudaksid need ka edasi anda oma n-ö lastele, et selle tulemusel jõuaks ahv areneda inimeseks. Kardan, et isegi miljard aastat jääb väheseks. Inimene on taandarenenud ja areng, mida me oma arvates näeme, on lihtsalt tänu sellele, et inimene on mugav ja tehnoloogia töötab tema heaks, võimaldab saavutada kiired arvutused. Aeg on faktor. Mida enam inimene loodab tehnoloogia peale, seda rumalamaks ta jääb. Vaadake kui palju oli antiikajal filosoofe ja tarku, kust nad said oma võime? Miks neid täna nii vähe on? Sest inimene on loomuse poolest laisk ja juba koolis loodab spikerdamise peale, tööl google peale jne. Inimene püüab kompenseerida mugavust ja rumalust tehnoloogia abil, kalku lööb numbrid kokku, sisesta vaid palju vaja on.

Aadam ja Eeva olid perfektsed ja intelligentsed, täisulikud inimesed. Ükski arvuti ei suudaks konkureerida Aadama võimekusega, sest Aadam loodi Jumala näo järgi.

Vaadake Noa! Milline võimekus, ehitada laev, selline laev suudeti valmis teha alles 19. sajandil. Kas Noa oli rumal?! Kui Jumal lõi inimese, siis ta lõi inimese nö ühe hetkega, see inimene omas kohe kogu oskusteavet mida ta vajas, sh kõne, teadmised, emotsioonid, vaimsus. Aadam suhtles Jumalaga. Jumal lõi ta pisut alamaks inglitest, kuid ta Aadam oli supermees. On ekslik arvata, et me oleme targemad kui meie esiisad või inimene oli mollusk, mis iseenesest kuidagi arenes ja muutus paremaks. Inimene on Jumala ime, kuigi me peame seda loomulikuks. Jeesus oli ime, kuna ta sündis neitsist.

Ime on Jumala tegu, mis ületab loomuliku korra ja seda peab juhtuma harva, kuid ime ei pea olema ainukordne.

Imed ei ole üksnes pühakute pärusmaa, vaid me teame et jüngrid tegid imesid iga päev, ja ka täna juhtub imesid iga päev läbi kristlaste. Imede juhtumiseks on vaja Jumala väge, kas rohkem või vähem.

Kui kõik imed kokku loendada, saame näha kui võimsasti Jumala riik tegelikult maapeal mõju avaladab. Jumala jaoks pole ime. Ka mõne inimese jaoks pole imesid olemas, aga mis siis sellest! See ei tee ime vähem imeliseks.

Piiblist imed on mitmesuguse loomuga, loodusseaduste ületamine, ilmutused, vaimsed nähtused, kolmas valdkond tervenemised jpt. Meil ei ole mitte mingit alust arvata, et vaimne ilmutus on vähem ime kui looduseaduse ületamine. Inglite nägemine on ju tegelikult meile võimekuse andmine, näha oma füüsiliste silmadega seda, mida me näha ei saaks, kui me räägime silma füüsilisest ehitusest.

Kuivõrd kristlaste igapäevane abimees on Püha Vaim, siis on loomulik et Jumala vaimu kontsentratsioon mõjutab meie elu suuremal või vähemal määral iga päev ja sõltub paljuski sellest, kui palju seda mõjujõudu parasjagu kristlases on ja kui pikalt see mõjuv toime avaldab ümbritseva suhtes. Me ei saa öelda, et Püha Vaimu töö on loomulik. Kindlasti on see üleloomulik, osake Jumala vaimust kristlases. See oli ka Aadama loomulik olukord, kui Jumal lõi inimese oma näo järgi.