Jumala armastus on saladus, kõigist saladusist suurim ja ainus võti ülejäänud saladuste avamiseks. See on aukartust äratav!
Rohkem kui nelisada aastat enne Kristuse sündimist kreeka filosoof Platon ütles järgmist: “Kui universumis leidub vaid üks Jumal, siis millest see Jumal mõtleb? Ja kui see Jumal on mõistusega olend, siis kindlasti ta peab millegist mõtlema. Ja kui ta on ainus Jumal, siis keda see Jumal armastab? Ja selle jaoks, et olla õnnelik Jumal, ta peab kedagi armastama…” Need Platoni loogilised mõtisklused viisid ta õigetele järeldustele ja küsimustele, millistele ta õigeid vastuseid ei leidnud.
Kuid paraku, Platon polnud erand üldises reeglis. Küsimusele, kes on Jumal, millest ta mõtleb, keda armastab, ei leidnud vastuseid ei vana-aja mõtlejad ega käesoleva aja filosoofid, “sest kes on ära tundnud Issanda meele”, “kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnut Jumalat ära tarkuse abil”. “Sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud”. Need lihtsad väljavõtted piibli tekstidest tunnistavad vaid inimlikest katsetest tõde leida seda leidmata.
Autoriteetsed vastused kõigile meie küsimustele tulid kui “ilmutused ülevalt”, tulid maailma ühes Jumala Poja Jeesuse Kristusega – kehastunud Jumala armastusega.” Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise.”
Jeesuse Kristuse läbi me saime teada, et Jumal on üks, kuid esineb kolmes isikus, et Jumal armastab oma ainusündinud Poega ja Poeg armastab oma taevast Isa, et see täiuslik jumalik armastus on nii ühtne ja võimas, et selle pidev nendevaheline ilming väljendub kolmandas isikus – Pühas Vaimus, Püha Kolmainsuse kolmandas isikus.
Aga kõik küsimused, mis puudutavad Jumala Kolmainsust, me alandlikult tunnistame, on ja jäävad alatiseks saladuseks. Me võime aukartuses välja öelda omi mõtteid, kuid ei saa teha neist kristlikke dogmasid.
Arv kolm, koosneb algusest, keskpaigast ja lõpust – sümboliseerib lõpetatust ja täiuslikkust. Me näeme selles Jumala armastuse täiuslikkust, tema alguseta olemist, tema katkematut voolamist, tema lõputut ja absoluutset lõpetatust lõputus igavikus.
Ilmalik kirjandus kõikidel sajanditel ja rahvastel sisaldab endas palju hämmastavalt tarku mõtteteri ja sügavaid tõdesid, kuid kõige suuremad nendest tõdedest asuvad jumalikus ilmutuses – Piiblis. Teiste sõnadega – tõdedest Piiblis suurim, imetlusväärsem ja suurepärasem on tõde, mis on väljendatud sõnadega: “Jumal on armastus!”
Inimkonna parimad suurvaimud, pühendades oma elu jumalaotsimisele ja jumalatunnetusele, ei ole veel niisugusele arusaamisele jõudnud. Sokratesel, Platonil, aristotesel, Senekal, Markus Aureliusel, Budhal, Muhamedil ja teistel pole vähimatki vihjet selle kohta, et Jumal on armastuse Jumal.
Ei saa vastu vaielda sellele, et mõned nimetatud isikuist pole just vähe rääkinud armastusest, aga mitte kui armastusest, millist nimetetakse jumalikus ilmutuses "agapeks", vaid kui "erosest" ja "filiast".
Vaadake, mispärast küsimusele: “Kes Jumal on?” ainult kristlus annab selge, otsekohese ja ammendava vastuse: “Jumal on armastus”. Küsimusele: “Miks Jumal armastab?” on vaid üks õige vastus: Seepärast, et tema Jumalik loomus on armastus. Jumal ei või mittearmastada, sest armastus kuulub Tema jumaliku iseloomu.
“Jumal on armastus.” Need kolm sõna on Pühakirjas kõige kallihinnalisemad, mis iial inimese suust on lähtunud, kaasaarvatud isegi need, mis on olnud Pühast Vaimust ajendatud. Võib veendunult öelda, et kui kõik teised tõed - inimliku tarkuse sügavaimad mõtteterad maailma horisondilt kaovad, siis need kolm sõna - Jumal on armastus, kui jumaliku ilmutuse päike, saavad särama igavesti! Need suurepärased sõnad on üheks võimsamaks kinnituseks Pühakirja jumaliku päritolu kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar