Kust sa said oma täiusliku olendi idee?

Hollywoodi uus teos „Eli raamat“ viib vaataja apokalüptilisse aega, kus ta kistakse vaimselt ihualasti, neljandasse dimensiooni. „ Kust ta sai oma täiusliku olendi idee?“ küsib film osatäitjate suu läbi selle vaatajatelt.


Peategelast Elit mängib Denzel Washington. Eli suust räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail, mõtted, mis panevad vaataja ebamugavalt nihelema. Oma tõde serveeritakse rafineeritult, mida saab lühidalt kokku võtta sõnadega „usun selleks, et mõista.“ Nii joonistub „Eli raamatule“ eriomane jõujoon, kõige kontrastiks naiivne lõpp! Teose lõpust jääb mulje, et monteerija pikendas filmi või ajas kogemata lindid segi.

„Eli raamat“ annab edasi maastiku pärast katastroofi. Pilt on muljet avaldav, filmi peab oma silmaga nägema, kuid kedagi surnuks ei ehmatata. On veel arenguruumi, teatavasti piibli viimse aja sündmused nii kena pilti ei tõota. Süžee areneb jõudsasti, mida pingestavad mõõgavõitlused ja tulistamised, pilt ja heli edastavad üht filmikeelt, aga osatäitjate dialoog ja sõnumid kannavad endas sootuks teist eesmärki, mõju on kummaline, rahustav, seejuures kutsudes vaatajat intellektuaalsele dialoogile. Eesmärk näib olevat midagi muud, kui seiklusfilm või põnevik. „Mis on filmi point?“ tahaks naabrilt küsida. Kas vaimsed väärtused?

„Eeli raamatu“ peategelane rõhutab üha uuesti, et ta usub, aga ta ei mõista. Keegi „täiuslik“ on selle idee temasse asetanud, selgitab Eli. Kui midagi reaalset sellele ei vasta, siis on see pettus, püütakse teda ümber veenda loobuma ideest Läände minna. Kui aga lähtealuseks on ausus, mida Eli sisemiselt usub et on, siis peab see „täiuslik olend“ reaalselt eksisteerima, kuidagi talle arusaadavaks saama Läänes, kuhu ta parasjagu teel on. Kas see pole mitte ontoloogiline jumalatõestus? Credo, ut intelligam. Ontoloogilised argumendid on jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele. Seda argumenti kasutasid Anselm ja Descrates, millele Kant vastu vaidles.

Anselm Canterburist (1033 – 1109), kes pidas usku tunnetuse aluseks, väitis järgmist. „Ma usun selleks, et mõista, kuid ei püüa mõista selleks, et siis uskuma jääda.“ Selles mõttes on filmi tegijad tabanud kümnesse! Vaatajale ei näidata seda, kuidas Eli sai oma usu, aga selgitatakse, et ta pole seda saanud endast ega ta ümbrusest. Elil on Jumal, kes on olemas, paratamatult olev. Paratamatult on olemas asjad, mida ei saa mitte olemas olla. Ja kui Solara palub temalt tõestust, siis Eli möönab, et tal pole seda. Sellele vaatamata, on Eli jaoks raamat elu küsimus. Tal on kujutlus igavesest olendist, seda ei saa keegi eitada. Lõppeks ta tunnistab Solara ees, et ta on raamatut kaitsnud, kuid ta pole ise selle järgi elanud.

Aeg lendab kiiresti. Film lõpeb õnnelikult, seda tunnet „Eli raamat“ kahtlemata pakub! Õiglus võidutseb. Kuidas siis muidu! Aga küsimus „Kust sa said oma täiusliku olendi idee?“ jääbki filmi vaatajat jälitama.