pühapäev, 28. märts 2010

Mis on armastus? XIV - Armastus vendade vastu

„Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist“ (1Ts 4:9)

Pühakiri eristab neli vendluse liiki.

1) Aadama järeltulijad, vennad põlvnemise poolest.
2) Ühe ema lapsed, ühe pere liikmed, ühe ema ja isa lapsed: Kain ja Aabel. Iisak ja Jaakob jpt.
3) Aabrahami järeltulijad, Aabrahami sugu, vennad ümberlõikamise ja tõotuse poolest.
4) Vennad vaimu poolest, Kristuse vere läbi, uuestisündimise poolest, ühe vaimuliku perekonna lapsed, „Jumala lapsed“, Kristuse elava koguduse liikmed.

Nimetatud sugulusliikidest on vaimulik sugulus kõige kõrgem, mis inimesel maises oludes on võimalik saavutada.

Oma sugulaste vastu me tunneme täiesti loomulikku armastust „ega hoidu oma ligimesest“ (Js 58:7). Jumal ei võta meilt ära sugulustundeid ja suhteid, vaid tugevdab ja laiendab neid, tuletades meile meelde, et peale sugulaste on olemas veel lähedased (ligimesed), kes samuti vajavad meie tähelepanu, hoolt ja halastust ning armastust. Aga armastus vendade vastu Kristuses või vennaarmastus – on eriline armastus, mis ületab armastuse sugulaste ja lähedaste vastu. Sellel on igavene aspekt. „Igaüks kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla... kes aga ütleb: „Sina jäle!“, peab minema tulepõrgusse,“ ütleb Jeesus ja peab silmas vendi vaimu poolest (Mt 5:22). Vennaarmastuse tõttu tekivad tülis perekonnas, kui keegi armastab oma venda vaimu poolest enam kui pere liiget. Seda hoiatab pühakiri. Sellist laadi tülid või pere liikmete vaenamist on saanud kogeda suuremal või vähemal määral kõik inimesed pärast seda, kui neist said kristlased. Kuid tuleb rõhutada, et vennaarmastus mitte ei lähe vastuollu pere liikmete armastusega, vaid ületab sugulaste armastuse, on sellest suurem. Usklike seas tuntud nime all – vennaarmastus, on eriline armastus, mis ületab armastuse lähedaste vastu.

Jumala poolt antud ligimesearmastuse käsk anti kogu inimkonnale, aga vennaarmastuse käsk Kristuses on antud ainult piiratud ringile inimestele, kes on sündinud Püha Vaimu läbi – Kristuse järgijatele ja jüngritele, kristlastele (vrd Ap 5 salmid 32 ja 33 ja nt ka Ap 7:51 või Ap 8:21 või Tt 1:16).

Tuleb veel tähele panna, et vana käsk käsib ligimset armastada kui iseennast, siis uus käsk käsib üksteist armastada mitte nii kui iseennast, vaid nii, kuidas Kristus meid (jüngreid) armastas, „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ Jh 13:34.

Vennaarmastus põhineb uutel suhetel Jumala ja inimese ja inimene ja Jumala vahel.
See on antud neile, kes on Jeesuse oma ellu vastu võtnud, kes usuvad Ta nimesse; kes pole sündinud mitte vere läbi ega mehe tahte läbi, vaid Jumalast uuesti sündinud; mitte kaduvast seemnest, vaid kadumatust seemnest Jumala Sõna läbi, mis on elav ja püsib igavesti. Sünnitades meid tõe sõna läbi, et me oleksime tema loodute esmasündinud, et me saaksime osa Tema jumalikust loomusest. Lühidalt see kokkuvõetuna oleks: Uus käsusõna vennaarmastuse kohta on antud uuele inimesele – uuele loodule Kristuses.

Kuidas me peame vendi armastama, vastab Kristus: nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!

Ainult uuestisündinud jumalalaps on võimeline otsustama, hindama adekvaatselt, kuidas Kristus meid on armastanud (isiklikult). Ta armastas meid erilise, kustumatu armastusega. Jumala silmis, me hääbumisele määratud patused polnud väärilised isegi mõtlema, tahtma, paluma või ootama Temalt armastust eneste vastu. Jeesus armastas meid teenimatult – kaastundest. Kristuse armastus on ilmutatud inimesele Jumala initsiatiivil, lähtus Temast kui õnnistus. „Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest” 2Kr 8:9.

Jeesus armastas meid kustumatu armastusega. Ta ütles: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” (Jh 15:13). Ent Kristuse armastus meie vastu pole võrreldav enam armastusega sõprade vastu, sest ta jättis oma elu meie eest, (nb!) kui me alles olime Jumala VIHAALUSED, Kristuse VAENLASED oma meelsuse poolest, tehes kurja, nii selgitab kiri Koloslastele 1:21. Me ei olnud sõbrad, vaid võõrdunud! Jumala sõna annab meile mitmed põhjendused, miks me nimelt just nii peame oma vendi vaimu poolest armastama.

Kommentaare ei ole: