JUMAL EI PEA KOHUT OMA LASTE ÜLE

Kui Jeesus rääkis kohtust, siis ta rääkis seda tegude kontekstis, tegude avalikuks saamisest.

Kuid sinu teod - kristlane, on avalikud algusest peale, alates hetkest kui sa said päästetud e võtsid Jeesuse vastu. 

"Jumalale me oleme täiesti avalikud" ütleb Paulus korintlastele 2Kr 5:11. Sinu teod on nähtaval. Kuid kõik need, kes järgivad Moosese käsuõpetust, nende teod järgnevad neile - ja nagu Jeesus ütles, saavad avalikuks, alles saavad avalikuks (!) ja seetõttu peetakse nende üle kohut, nende tegude järgi. 

Jeesus tegi sellel vahet ja ka meil tuleb siinkohal vahet teha, tõmmata selge piir nende kahe lepingu vahele. Kui Jeesus suri ristil, kärises lõhki templi vaheriie (Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks. Mt 27:51), mis on märgilise tähendusega, et nüüd on piir vahel. Ühed, tema rahvas, juudid, kelle üle mõistetakse kohut nende tegude järgi ja kõik teised, kõik uued, kes võtavad vastu tema Poja, pääsevad muidu, armust, ka nende teod on avalikud.

Kui Jeesus istub kohut mõistma, siis päästetud on koos Jeesusega ja mõistavad kohut nende üle kes ei võtnud Jeesust vastu ja elasid Moosese Seaduse järgi. Sina istud koos Jeesusega troonidel (Mt 19:28).

Kes on Jeesuse vastu võtnud, on päästetud. Kes on päästetud, on päästetud ka kohtu alt. Miks Jumal peaks oma päästetud saatma kohtu alla? Siis nad ei oleks ju päästetud! Vaid peaksid hirmuga ootama kohtuotsust. Sellega kaotaks mõtte Jeesuse ohver ja ohvriveri oleks valatud asjata.

Peetrus ütleb, "ent meie usume end päästetud olevat Issanda Jeesuse armu läbi." Ap 15:11. Lootuses, Rm 8:24. Kui me päästetud ei ole, siis meie usk on tühine! Siis me oleme ikka veel surnud oma pattudes, mõned tegudes, oodates hirmuga kohtupäeva.

Jumal ei pea kohut oma laste üle

Ei pea kohut nende üle, kes võtsid Jeesuse vastu ja said päästetud tema armu läbi, mis ei olene enam neis enestest, vaid üksnes tema Pojast, kes andis elu nende päästmise nimel. 

Päästeti kindlast surmast (lahutatus Jumalaga)

Enne meil ei olnud mingit lootust, aga nüüd on. "Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas," selgitab Paulus efeslastele. (Ef 2:12)

Mis meile kingiti?

Päästetakse põrgust. (Ei saa, ega tulda sealt enam mitte kuhugi, Lk 16). Aga ühtlasi päästakse ka kohtust! Mille alla lähevad kõik need kes loodavad tegudele. 

Teiseks. Ja kui Jeesus peaks tulema juba homme järgi omadele (kogudusele, kes loodavad tema päästele), siis päästetakse muuhulgas ka viimseaja kohutavatest katsumustest mis maailma tabab lõpuajal. 

Jumal ei tule järgi juutidele, aga ta lubas tulla ja võtta üles kõik need ühe hetkega, kes ta poja Issandaks vastu võtsid - oma Päästjaks, olgu need siis mistahes rahvusest. Siin ei tehta vahet. Kõigile anti võrdne võimalus. 

Issand lisas päästetuid päevast päeva juba tollal (Ap 2:47) ja teeb seda tänaseni. Need kõik on tema omad, Jumala lapsed (Jh 1:12 Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse). See kõik toimib ka täna!

Jumala lapsed on: 

• Rm 8:14 Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.
• Rm 8:16 Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.
• Rm 9:8 See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.
• Gl 3:26 Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses,
• Fl 2:15 et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas,
• 1Jh 3:2 Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.
• 1Jh 3:10 Sellest on näha, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed: ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, nagu ka mitte see, kes ei armasta oma venda.
• 1Jh 5:2 Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme tema käskude järgi.

Millest te peate aru saama?

Ta ei päästa inimesi selleks, et neid kohtu alla panna. 

Ta ei lase kohut mõista oma laste üle. Sa võid selles olla kindel 100%. Kui sa veel ei ole päästetud, siis olgu sul usku saada päästetud. (Ap 14:9)Käid koos Jeesusega siin, oled igavesti koos Issandaga! 

Ps. Kui sa tahad saada päästetud, siis vaata siia teemalehele kuidas saada päästetud

Küsige inimestelt, kas nad teavad mis neist saab? 

Paljud usklikud arvavad endiselt, et nad lähevad kohtu alla. Sest päästest ei räägita ühemõtteliselt või ei räägita üldse. Evangeeliumi mõte oleks justkui siinkohal lukus v lõpeb ristisurmaga, mis siis et me tähistame ülestõusmispüha, ometi ei saa inimesed aru ühemõtteliselt, mis kasu nad sellest saavad. "Jah, Jeesus tõusis üles, ta on tõesti ülestõusnud! Aga kuidas see minusse puutub?" ei saa paljud aru. Nad käivad kirikus, nad usuvad Jumalat, aga nad ei tea midagi sellest, et neil on võimalik pääseda otse taevasse!

Näide otse elust enesest

Hiljuti juhtus selline sündmus. Rääkisin ühe vana mehega kes on usklik, ta on koguduses. Ta palvetab regulaarselt. Ühesõnaga teeb neid asju, mida teevad usklikud.

Jumal pani südamele küsida sellelt mehelt: "Kas ta tead, et sa pääsed otse taevasse?" Ta tegi suured silmad. Näis et ta ei teadnud sellest midagi. See mõte tabas teda nagu rabav uudis. Ta proovis elada Jumala käskude järgi, tegi kõike kaasa, aga sellele vaatamata ta arvas, et ta üle peetakse kohut kui ta sureb. Ta lootis tegudele.

• "Kas sa tead, et selline koht on piiblis olemas?" 
• "Näita!?" rabas ta piiblist kinni, ja tahtis tungivalt seda kohta piiblist kohe näha! Sest oli talle suur uudis! Temas tärkas lootus. Ta arvas enne, et ta sureb, ta maetakse ja kunagi peetakse ta üle kohut. Tegelikult ta päris täpselt ei teadnudki mis saab pärast surma, selgus jutu käigus. 

Miks Jeesus suri?

Kui küsida inimestelt "Miks Jeesus suri?", siis nad ütlevad teile kõike peale selle miks Jeesus tegelikult suri. Sest neile ei ole seda räägitud! Lihtsalt nad ei tea seda! Neile tuleb pommuudisena see, et Jeesus andis oma elu selleks, et nad päästa! Päästa põrgust. Ja päästa otse taevasse!

Mis tingimustel sind päästetakse?

Inimestel on igasuguseid ettekujutlusi ja arvamusi, kuid enamasti on need kõike muud kui seda, et neil on võimalus saada otse taevasse! Aga selleks tuleb Jeesus isiklikult vastu võtta. Nagu piibel kirjutab: Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse! Rm 10:9 Vaja on vaid ühte, sa pead ta vastu võtma ja loomulikult seda ka tunnistama (s.t mitte salgama). Siis sind päästetakse otse taevasse!

Järeldused

Tulles tagasi selle mehe juurde juhtus see, et ta sai lõpuks aru, miks oli vaja Jeesust ja mis see temale annab! 

Seni kuni inimesed ei saa sellest lihtsast tõest aru, ei ole nad üldse aru saanud evangeeliumi mõttest. Nad on päästmata! 

Vaja on vaid üht

Nad võivad olla kuulnud kõike muud, mida on ka vaja, aga nad ei pruugi teada kuidas see surm neile endile vajalik on. Seetõttu neil on ettekujutlus viimsest kohtust ja heade tegude vajadusest ja käsuõpetusest, ühesõnaga, üks paras puder ja kapsad või nagu venelased ütlevad, ne rõba ne mjasa (ei kala ega liha). Aga vaja on vaid üht, saada aru miks Jeesus suri!

Juhtus see...

Samal tunnil võttis see vana mees vastu Issanda isiklikuks Päästjaks, ta sai päästetud ja ta sai rahu, sest tal tekkis lootus, ta sai aru evangeeliumi mõttest. 

Ta sai aru, et kui ta nüüd peaks surema, ei lähe ta kohtu alla, vaid otseteed taevasse! Jeesuse juurde! Sest ta on Jeesuse oma, Jumala laps. Milline napp pääsemine. Kas pole? 

Kui Jumala vaim ei oleks sellele tähelepanu juhtinud, siis ei tea, mis oleks saanud sellest hingest? Ta oli päästmata. Ta oli usklik. Ta palvetas. Tal oli kogudus. Ka pastor käis tal külas aeg ajalt. Aga tal puudus üks kõige tähtsam asi oma elus, see on pääste ja isiklik Päästja - Jeesus. Nii oli ta olnud pikka aega usklik, aga ta ei teadnud väga lihtsat asja, võtmetähtsusega tõsiasja.

Täna on see hing Jumala laps ja ta teab mis teda ees ootab, õigupoolest kes, ja ta on leidnud rahu Jumalaga. Ta ei karda surma, sest ta süda on kindel, et tal on igavene elu ja ta pääseb (kohtu alt) otse taevasse.

Sõnum

Me võime koguduses jutlustada ja rääkida kõigest mis usuga kaasneb, aga seni kuni inimesed ei tea, mis neist saab, kaotab eelpool räägitu igasuguse mõtte ja inimene loodab endiselt tegudele, mitte armule ja kardab viimset kohut ja tegelikult ei ole üldse aru saanud et Kristus on teda vabastanud (Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Gl 5:1 ja Rm 8:2), ostnud vabaks (Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, Gl 3:13) oma kalli verega (1Pt 1:19, Hb 9), lunastanud ning tahab et inimene teaks kuidas saada sellest kasu, miks ta andis oma elu ja suri ristil?! Isegi ülestõusmine jääb sel juhul arusaamatuks, vaid kevadpühaks, munadepühaks või lihtsalt järjekordseks kristlikuks traditsiooniks juhul, kui inimene ei ole ära tabanud Jeesuse surma eesmärki.

Üleskutse Sinule

Seetõttu, armas lugeja, küsi oma usuvennalt või -õelt, kas ta teab, miks Jeesus suri? Mis oli selle surma tegelik põhjus? 

Me ei räägi siin pattude andeks palumisest. Sest käsuõpetuses tehakse seda sama! Palutakse patud andeks. On ju nii? On. Kuid need hinged ei ole päästetud. Sest nad ei tunnista Jeesust kui Päästjat. Seni kuni nad ei võta Jeesust vastu, on see vaid üks paljudest usutegudest, sündmustest. 

Pattude andestus ei päästa iseenesest veel mitte kedagi. Seda rõhutas Jeesus! Ta rääkis korduvalt, kõigile ja õpetas Jüngreid. Ka need olid pikaldased taipama, ammugi siis meie, kes me pole veetnud aega Jeesuse seltsis ja teame seda, mida koguduses räägitakse kui üldse räägitakse.

Jeesus suri selleks, et sa pääseksid, ja pääseksid otse taevasse!

Ära lase ennast eksitada

Kui sa arvad et sa saad käsust õigeks, siis sa pead täitma kogu käsuõpetust ja su üle peetakse kohut, kas sa täitsid seda! Kui sa aga ei täida kasvõi üht neist käskudest mida on 633, oled sa juba süüdi mõistetud ja lähed kohtu alla, kus siis otsustatakse, kas sa pääsed või mitte. Kui sa käsuõpetust ei järgi ja/või Jeesust vastu ei võta, siis sa lähed otseteed põrgusse. Sealt ei ole tagasiteed (!), sellest hoiatas Jeesus. 

Põrgusse

Põrgu oli algselt mõeldud kuradile ja Jumalast taganenud inglitele (nüüd siis deemonitele). Seal ei ole midagi inimlikku. Kahjuks satuvad sinna kõik need, kes ei usu Jumalat. Nende üle ei peeta isegi kohut. Seal on igavene piin, põrgupiin! Inimesed, kes ei võta Jumalat vastu, on sellega määranud ära oma hinge asukoha (pärast surma), milleks on põrgu. See märkus ei ole sinu hirmutamiseks, vaid see on nii tähtis tõsiasi, mille üle peaks inimene järgi mõtlema oma elus esimesel võimalusel, teisisõnu, mida ta tahab oma hingega ette võtta?!

Jumal ei saada oma päästetuid kohtu alla, ammugi põrgu! Inimese enda teod ja valikud saadavad teda sinna. Valides Jumala oma maises elus, saad sa olla koos temaga vaimses elus ja seda igavesti! Kes on päästetud, on päästetud.

Kas on teisi võimalusi?

Kuna sa nähtavasti ei ole juut kes elab käsuõpetuse järgi ja loodab tegudele, siis sul tegelikult muud võimalust ei ole Jumalaga lepitust saada kui vaid Jeesus vastu võtta ja armu läbi õigeks saada. Kui sa ei tea veel, aga tahad saada päästetud, siis vaata siia teemalehele kuidas saada päästetud

Ära võta seda pähe

Eesti keeles kasutatakse väljendeid: võta aru pähe (!), ma ei võta seda pähe, aru pähe panema, pähe võtma, kaine mõistusega, jt.*

Need väljendid on hingelised ja sekulaarsed**, mis kutsuvad üles asjasse suhtuma nn kaine mõistusega, milles Jumalal ei ole kohta. See on ideoloogilises tähenduses avalik hoiak seletada kõike mõistusega, mõistuse abil, nn ratsionaalse moraali alusel, kus kõrvale tuleb jätta argumendid jumalast.

Kuid inimene ei ole ainult hingeline, vaid on ka vaimne olend. Teadupärast kõike ei saa ratsionaalselt võtta ja ära põhjendada. Just nendes olukordades kõlab üleskutse "võta aru pähe!" või "aru pähe panema" eriti küüniliselt ja ülbelt.

Need väljendavad ideoloogiat ja selle hoiakuid, mis ülistavad inimest, tema intellektuaalseid võimeid, tema võimet teha selle põhjal järeldusi, mis aga tihti viivad valede otsusteni, sest kui eeldused on valed, ei saa ka järeldused olla teistsugused. Kõigel sellel ei ole vaimsete asjadega miskit pistmist.

Sellel on ka medali halvim näide, väljend: istus pähe. Kes saab inimesele pähe istuda?

Mitte keegi peale eksitaja, aga see on deemonlik. Olukord kus sõbrad püüavad kellelegi nö aru pähe panna, on väga tuttav olukord. Ka piiblist leiab sellised näited. Näiteks Peetrus. Püüdis Jeesusele mõistust pähe panna ehk teisisõnu pähe istuda. Kuid Peetrusele oli saatan pähe istunud. Jeesus tundis selle vaimselt ära. Ta hindas seda olukorda - võta mõistus pähe, vastupanekuga. Kellele? Ikka Jumalale! Peetruse meelest tundus Jeesuse tegu selline, kus ta peaks mõistuse pähe võtma.

Südmus. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Jeesus vastas Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.”

Peetrus mõtles inimeste viisil, st hingeliselt, mitte vaimselt. Peetruse meelest tuli Jeesust noomida ja teda korrale kutsuda. Ja seda Peetrus ka tegi, kutsus ta kõrvale kui oma lähedase sõbra ja noomis teda, võta ometi mõistus pähe! Kuid Jeesus ei lasknud Peetrusel pähe istuda, kelle pähe oli istunud saatan.

Apostel Paulusele oli see samuti tuttav teema, ta võtab selle kokku, kirjutab: Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt. 1Kr 2:14

Kõik kristlased on kogenud seda sama olukorda.

Nad tulid usule. Ja mida tegid nende lähedased? Nad rääkisid ja heitsid ette: võta ometi mõistus pähe! Püüdsid usklikule aru pähe panna. Pidasid teda imelikuks. Põlgasid ära ja hakkasid usule tulnud inimest vältima. Ühesõnaga, istusid talle pähe. Sest nende endi pea kohal oli deemon ja istub nähtavasti tänaseni. Kuivõrd nad ei suuda seda vaimselt tunnetada, sest vaimseid asju tuleb mõista vaimselt, aga see on neile - uskmatuil inimestele narrus.

Kristlasena me oleme kutsutud olema vabad.

Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! (Gl 5:1) "Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus," kirjutab Paulus korintlastele (2Kr 3:17) Aga isegi tollal pugesid kogudusse valevennad, kes ei olnud vaimsed, vaid maised, kes tahtsid inimestele pähe istuda ja neid orjastada, haarata neid oma mõjuvõimu alla.

Midagi ei ole muutunud siin päikese all.

Täna kohtame eneste ümber veel enam neid, kes tulevad teid nö korrale kutsuma. Ärge kuulake neid! Nad on hundid lambanahas. Terve ühiskond on kuradi võimuses. Kes kellele allub, kes keda mõjutab ja kogu tants käib vaid mõjujõu kauplemise ümber, vaimses maailmas sõda hingede võitmise üle. Lihtne. See on vaimne või halval juhul deemonlik. Elage otsekui vabad, ütles Peetrus. "Sest need, kes tõotavad teistele vabadust, on ise orjad, sest kellele on keegi alistatud, selle orjaks ta on saanud", kirjutab ta. (2Pe 2:19)

Kui teile tuleb keegi ütlema: võta mõistus pähe, siis võite vabalt öelda: tagane minust!

Te võite kõike pähe võtta, mis tuleb teie südamest, aga ärge võtke seda pähe, mis tuleb mõstusest. 

Sest see on petlik, hingeline, deemonlik. Jumala järgijat juhib tema vaim koos Püha vaimuga, kes elab tema südames. Kui sa paned tähele, mida su süda sulle ütleb, siis sa teed kõike õigesti. Isegi siis, kui see tundub sulle kummaline, aga usalda Jumala vaimu ja ta juhib sind alati õigesti ja tõeselt, nii et sa tihti alles hiljem taipad (mõistusega): "Oeh, kuidas ma küll selleni jõudsin, see on imeline!" Kasuta mitte ratsionaalset mõistust, vaid kasuta südant, ja mõistust, mis on antud sulle selleks, et sa suudaksid analüüsida vaimu tegevust ja käia koos Jumalaga iga päev.

Väldi kõiki neid, kes tulevad sulle aru pähe panema, sest sa ei vaja neid, neil endil pole seda peas. Kuula oma südame häält! Tee kõike, mida su süda sulle ütleb ja sa sa õpid tundma ja saad kogeda Jumalikku tarkust, mis on üle kõigi tarkuste. Jeesus tegi just seda ja õpetas oma jüngreid, kuidas need peaksid vahet tegema heal ja kurjal. Saatan tuli ka Jeesusele aru pähe panema, kiusas teda, aga Jeesus nägi läbi, sest ta mõistis, et vaimseid asju tuleb mõista vaimselt. Tee sina seda sama.

Jumalat sa ei pea pähe võtma. Jumal võetakse südamesse. Just seetõttu sa palusid, et kallis Jumal, tule minu südamesse. Sa ei palunud ju, tule mu pähe!? Sa võtsid Jeesuse vastu oma südamesse. Sealt sa saad tarkust ja kõike mida sa vajad eluks ja õnneks.


------------------------------------------------------------

Eesti keele seletavas sõnaraamatus:

*
aru pähe panema, aru pähe võtma
milleski arukas v. mõistlikus veenma; aru saama v. mõistlikuks muutuma. Sõbrad püüdsid talle aru pähe panna. Võta aru pähe, ära räägi rumalusi.

pähe võtma
midagi (kindlalt) nõuks võtma, otsustama. *Meie õde Juliana võttis äkki pähe, et tema läheb mehele. V. Ilus.

---

Vikipedias:

**
Sekularism (ilmalik-) on poliitiline ideoloogia, religiooni ja poliitilise võimu, kiriku ja riigi üksteisest eristumisest. Ühiskonnas need valdkonnad võivad olla ja peaksid olema üksteisest ka eraldatud.

Mõiste “sekularism” võeti inglise keeles esimest korda kasutusele 19. sajandil eeskätt ideoloogilises tähenduses. Kõigepealt tähistati selle mõistega õpetust, mille kohaselt peavad moraali aluseks olema ratsionaalsed arutlused inimese heaolust selles maailmas, kusjuures kõrvale tuleb jätta kõik arutlused jumalast või surmajärgsest elust. Hiljem kasutati mõistet “sekularism” üldisemalt veendumuse kohta, et avalikud institutsioonid, eriti aga üldine haridus, peaksid olema sekulaarsed, mitte usulised. 20. sajandil muutus selle mõiste tähendusväli mõiste “sekulaarne” vanemate ja laiemate kaastähenduste tõttu natuke avaramaks. Tihti kasutatakse mõistet “sekularism” koos mõistega “eraldatus”, mis on ligikaudne vaste prantsuse mõistele laicisme mida kasutatakse ka teistes keeltes, kuid seni mitte inglise keeles.

---

PÕRGU

"Põrgusse see põrgu!" öeldakse vahel. Sa ei taha põrgusse minna. Mitte keegi ei taha põrgusse!

Me oleme kuulnud, et maisest kehast saab muld ja hing elab igavesti. Kuid vähesed on pannud tähele, et mitte kõik inimese maisest ihust ei muutu mullaks ja see on inimese suurim probleem!

Mida see hingevaenlane seal põrgus ikka saaks teha sinu hingega, kuivõrd ehk hingevalu. On nii?

Kuid häda on selles, et need inimesed, kellele Jeesus andis ülesande hoiatada põrgu kohutavusest, on tunnistanud põrgukogemustest, nad on seal viibides inimesi ära tundnud. Mis see tähendab? See tähendab seda, et põrgus on inimesel kuju, muidu ei saaks teda ära tunda. Põrgus on inimesel ihu. Kas see pole mitte piibliga vastuolus? Jeesus on viinud inimesi põrgusse ja seda näidanud neile teiste hoiatamiseks, et need räägiksid sellest kõigile, kui kohutav see on. Et tõmmata ka tähelepanu piibli faktidele, et põrgu pole mingi väljamõeldis, mentaalne paik, vaid füüsiline, reaalne koht, mis ei olnud mõeldud inimestele. See valmistati kuradile ja tema järgijatele, deemonitele, igaveseks kinnipidamise kohaks. (Mt 25:41) Seal ei ole midagi inimlikku, see on kõige hullem paik kogu universumis.

Kas põrgus on keha?

Jeesus hoiatas oma jüngreid sellest väga selgesõnaliselt keda karta ja keda mitte. (Mt 10:26-31) Ta ütles: "Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!" Ta selgitab, et põrgus on nii hing kui ihu ehk keha. Aga see selgitab väga palju ära.

Kui inimene sureb, siis põrgu ei satu mitte üksnes hing vaid ka tema ihu osa. 

Kuigi seda osa on äärmiselt vähe, piisab sellest, et inimesel oleks identiteet selgesti eristatav ja äratuntav!

Hing ei kaalu midagi, aga ihul on kaal ning teadupärast muutub inimene pärast surma mõned grammid kergemaks. Sellest piisab. Häda on selles, et selle ihu osaga inimene tunnetab valu. Sest kuidas saab inimest piinata, kui ta surnud on, kui ta ihu on elutu? Suurem osa on elutu, nagu vahel öeldakse heitis hinge. Sellest ihu tühisest osast piisab, et inimene tunneks valuaistinguid, kobab, näeb (Lk 16:23) ja kuuleb (Mt 24:51), haistab ja saab aru, mis temaga toimub.

Põrgus on inimene täie teadvuse juures igavesti, sest teadvusetus oleks pääsemine, kui ta kaotaks mõistuse, ei saaks aru mis temaga toimub ega kogeks enam valuaistinguid. See oleks justkui piinade lõpp. Seetõttu inimene kogeb põrgupiinu kõigi ihu meeltega, mis talle põrgus osaks langeb. Sellel ei ole lõppu!

Piinamine on olukord, kus ihu kogeb meeletut valu, näiteks lükkab deemon tema keha sisse ora, kuivõrd inimesel on ihu, siis on võimalik seda teha igavesti. (Mt 18:34) Verd ei jookse, sest põrgus ei ole vedelikke, vett (Sak 9:11), põrgus ei ole elu allikaid. Selline lõputu ahastav piinamine kordub ja kordub ja kordub... sest seal on hingega kaasas keha, mida piinatakse, mis tajub meelte kaudu ja kogeb valuaistinguid. (keha, ihu, vt siit: Mt 5:29, 18:34), Sel moel saab inimene täiesti aru mis põrgus temaga toimub, kahjuks.

Selline toiming ei ole vaimne piinamine, see oleks liiga lihtne, aga ometi tehakse ka seda, sest inimene kogeb seal lootusetust, pole lootust (Õp 11:7), pole rahu, pole õiglust, ta kogeb hingepiina, ahastust, hirmu, alandust, häbi. Kuid põrgus on ka tuli ja tulepõrgu, kus piinatakse igavesti. (Mt 5:22, 25:41, Mk 9:43, Lk 3:17, Ilm 20:10)

Jeesus ei varjanud tõsiasja, et osa ihust satub põrgusse. 

Selle tõe varjamine on kasulik hingevaenlasele. Sest inimene arvab, et pärast surma ei tunne ta midagi. Et surm on justkui pääsemine maistest raskustest. Vabanemine. Aga tegelikult ei ole. Maised raskused võrreldes põrgupiinadega on naljanumber. See on suur eksitus, hingevaenlase poolt seatud lõks!

Kui inimene vaid teaks, mida ta peab põrgus läbi elama, ei viivitaks ta hetkegi ja võtaks Jeesuse vastu oma päästjaks. 

Paljud inimesed olenemata oma usulistest veenumustest mõtlevad, et nad on piisavalt head ja Jumal ei luba neile midagi nii kohutavat. Kuid nad ei arvesta sellega, et nad ei ole piisavalt head pühaduses. Jumal on püha jumal. Tegelikult ei oma tähtsust mis normidele inimene vastab, vaid see, kas ta usub Jeesust ja võtab ta vastu isiklikuks Päästjaks.

Ei soovita riskida, sest oma arvamus ei tee kõlblikuks. Enamus teab kümmet käsku (nähtavasti pole kedagi tapnud) ja rikkunud enda meelest talle teadaolevaid käske. Kas mitte kunagi valetanud ja Jumalat kõiges austanud? Vaevalt. Me petame ennast. (1Jh 1:8) Seetõttu on vajalik teada, mille alusel Jumal otsustab. Tema otsustas selle ühel tingimusel, kelleks on Kristus, kes suri pattude eest. (Rm 5:8) Enamus inimesi ei mõista, et nad on pattu teinud ja mõned neist arvavad, et religioossete toimingutega tagavad endale pääsu taevasse. Aga Jumal ei ütle seda. Sest päästetud saab usu kaudu, armust ja see ei olene inimestest enestest ega mitte tegudest. (Ef 2:8,9) Jeesus küsis variseridelt: "Kuidas te võiksite ära põgeneda põrgust?" (Mt 23:33)

Kuidas saab armastav Jumal kedagi saata nii kohutavasse paika kui põrgu?

Vastus on lihtne: ta ei saadagi. Vaid sinna saadab inimest tema enda valik!

Sest inimene lükkab tagasi Jeesuse. Jeesus on Jumala poolt määratud päästetee ja Päästja kõigile kes usuvad. Inimesel on vaba tahe, vaba valik. Vaba valik ka patte mitte kahetseda ja patust pöörduda.

Juba Mooses kirjutas, et Jumal pani inimese valiku ette, kas elu või surm, kas õnnistus või needus ja ütles, vali elu!

Jeesuse kohta kirjutab piibel, et ta on tee, tõde ja elu, et mitte keegi ei saa taevasse muidu kui Kristuse kaudu. (Jh 14:16) Kui inimene ei tee mitte midagi selleks, siis ka see on valik. Ta on teinud oma valiku, mis on surm ja põrgu. Mingit muud võimalust ei ole. Kes ei usu Jeesusesse, selle üle on kohus juba otsuse teinud. Ta satub põrgusse. Päris kohutav tõsiasi. Põrgupiin kestab igavaesti...

Ma mõtlen, kes teist tahab minna põrgusse? 

Kui te midagi ette ei võta, lähete põrgusse. (Lk 13:3) Võibolla sa mõtled mida ma peaksin siis tegema et pääseda?

Usu Jeesusesse! Võta ta vastu oma isiklikuks Päästjaks. Kuidas seda teha? Palveta. Sa ei tea mida? Vaata siit: kui sa tahad pääseda  

Siinkohal veel kirjakohti, mis viitavad põrgule.
Põrgu: Ps 55:16, 143:7, Õp 7:28, 9:18, 27:20; Js 5:14, Mt 16:18, 23:33; Lk 12:5, 2Pe 2:4, Ilm 20:14 jpt.

Mis juhtub sinuga, kui vaim ära võtta?

Vaim omab inimese olemuses äärmiselt suurt tähtsust!

Inimene on ihu, hing ja vaim, kui sealt võtta ära hing, siis inimene kaotab teadvuse, ta on endast väljas, kui aga võtta ära vaim, siis inimene jääb teadvusele, kuid tema ihu ja käitumine ei erine loomadest. Ta on kui üks nendest. Ka kõige Jumalakartmatumal inimesel on vaim, aga ta ei kasuta seda. Seetõttu on meie seas palju neid, kes käituvad otsekui barbarid, loomad, neis puudub igasugune inimlikkus. Ent nende inimeste vaim ei pääse löögile. Teisisõnu kõik inimesed kes ei ole Jumalaga lepitatud, on ühel või teisel määral vaimselt surnud, kes sügavamalt, kes vähem. Kui inimene minetab oma südametunnistuse, on ta sügaval kriisis, sest tema vaim ei saa normaalselt toimida. Kuid selline langemine ei ole sünnipärane, sest inimese sündimisel algavad kõik ühe joone pealt, aga te võite juba üsna lapseeas näha, kuidas mõned lapsed on rikutud, neil ei ole enam mingeid piire. Juba kümne aastaselt on nad valmis pätid, innukad ahnelt kõike kurjust tegema, mis väljendub kõiksugustes halbades tegudes. See tuleb sellest, et nende vaimne langus võrreldes teiste eakaaslastega toimub kiiremini. Täisealiseks saades on nad kriminaalid, keda ei ohjelda mitte miski. Nad on hinged, kelle vaim ei toimi. Kuid neis siiski on osake vaimust veel alles. Kui nad tuleksid Jumala juurde, sünniks nende vaim uuesti ja nad saaksid uueks looduks, nagu piibel kirjeldab. Seetõttu te võite näha palju neid enne seda, kes kõik on ühel või teisel tasemel, olenevalt sellest kui palju nendes elav vaim saab väljenduda.

Me kõik teame, mis juhtub inimesega siis, kui temasse läheb kuri vaim. See deemon hakkab teda mõjutama igas mõttes. Te kõik olete näinud videoklippe kuidas inimesi vabastatakse kurjadest vaimudest ja kuidas inimene pärast seda normaalseks muutub. Kuri vaim võtab kontrolli kogu inimese ihu, vaimu ja hinge üle ja need pildid ei ole ilusad, kui inimene viskub deemoni käes, on kurjast vaimust vaevatud. Selline on vaimne, reaalne maailm mis inimesi ümbritseb. Kui inimene võtab vastu kurjuse jõud, muutub tema olukord veel halvemaks kui enne seda oli. Seda teeb langenud vaim, keda piibel nimetab deemoniks. Deemon kontrollib inimese vaimu ja sellel on kohutavad tagajärjed.

Mis juhtub siis, kui inimesest vaim ära võtta?

Kui inimeses on vaid hing ja ihu. See on võimalik. Näiteks Taanieli raamat kirjeldab sellist sündmust. Kui inimesest võtta ära vaim, siis ta muutub pigem loomade sarnaseks, ta kaotas mõistuse. See juhtus kuningas Nebukadnetsariga. Piibel kirjeldab, et ta sõi rohtu nagu härjad ja viibis loomade seas. (Tn 4:30) Tal oli hing ja ihu. Ta elas, ta sõi, ta magas väljal. Kõike seda teevad ka loomad, neil pole vaimu. Edasi kirjeldatakse kuidas ta sai mõistuse tagasi. Enne seda kui ta kaotas vaimu, ta pilkas Jumalat, pärast seda kui sai vaimu, hakkas Jumalat kiitma, ülistama ja tänama (Tn 4:34) ehk teisisõnu sai oma veast aru! "Mulle tuli mõistus tagasi," kirjeldab Taanieli raamat. Ehk ta sai vaimu tagasi ja see oli uuendatud kujul. Sama toimub kõigi inimestega, kui nende vaim saab uuendatud, siis nad hakkavad Jumalat kiitma, tänama, tunnistama.

Vaatamata sellele, et inimeses on vaim, on see nii maha surutud, et selle funktsioonid on praktiliselt olematud, aga see vaim siiski meis on, vastasel korral me oleksime otsekui arutud, kes on mõistuse kaotanud. Midagi siiski toimib inimeses ka siis veel, kui ta on mõrtsukas, külmavereline (öeldakse), keda ei peata mitte miski. Kõik kes kaotavad enesevalitsuse, on pannud oma vaimu luku taha. Nende isikute käitumine sarnaneb pigem metslasele kui inimesele. Metslases puudub inimlikkus, mõistlik meel ja armastus. Barbari käitumises puudub igasugune armastus, need ei saa sellest väärtusest aru. Võib öelda, et ta on peaaegu mõistuse kaotanud. Võib öelda küll, et võtke inimesest ära vaim ja ta kaotab oma näo. Seetõttu vahel öeldakse "näotu lugu".

Jumal on vaim. Aga ka inimeses on vaim. Me oleme vaimolendid. Kas me tunnistame seda või mitte, siis kõigele vaatamata me omame kogemusi, et meie sees on veel midagi, mis on meie intellektile võõras, tekitab võõristust, kuna me ei saa sellest pärist hästi aru. Me ei saa aru kuidas on nii, et kui me teeme midagi halba, varjame halba, valetame, siis meie sees käivitub mingi seletamatu isik, mida me tunneme südametunnistuse piinade või lihtsalt südametunnistuse all. See on kõigil. Ainult et need, kes on oma vaimse isiku üha enam maha surunud, ühel hetkel enam ei taju midagi, neil on kivine süda, nagu piibel kirjeldab. Kui su südametunnistus hakkab tööle, siis see on ju imelik nähtus, kas pole? See ei olene arutlemisest. Sa võid mida iganes enese õigustuseks välja mõelda, aga südametunnistus jääb märku andma. Järelikult midagi on valesti, peaksid sa sellele reageerima.

Kuivõrd see on osa vaimu funktsionaalsusest, siis sellel funktsioonil on meile ja mitte ainult meile, ka ligimese armastamisele ning Jumala, Looja seisukohast oluline tähtsus meie hinge eest hoolt kandmisel. See on nagu viirusetõrje programm sinu arvutis, mida saab maha installeerida ning see lakkab hoiatamast. Kuid see on vaid üks vaimu ülesanne paljudest.

Kõige tähtsam on see, et selle nn isiku abil inimene saab suhelda Jumalaga. Kuna Jumal on vaim, siis ta pani ka inimese sisse vaimu, et inimene saaks Jumalaga kontakti ja rääkida. Kuid kristlased teavad, et kui nad võtavad Jeesuse vastu oma ellu, siis nende vaim saab uueks, aga nad saavad boonuseks osa veel ühest vaimust - Püha Vaimust, kes tuleb inimest nõustama, aitama ja see on võimas abimees, kes inimeses jääb elama seni, kuni ta käib koos Jumalaga või ta lahkub siit ilmast igavesse ellu, Taevasse.

Vaim omab inimese olemuses oma kindlaid ülesandeid ja on osa inimese tervikust, mis koosneb ihust, hingest ja vaimust.

Uskmatud ei tunnista vaimu kui sellist, vaid nad pigem ütlevad kõrgelt arenenud inimeste suhtes, et see oli suurvaim (= mõttetark). Nad arvavad, et inimese mõtted, iseloom ja omandatud teadmised ja arutlemised ongi tema vaim, aga see ei ole nii, see on osa hingest. See on hingeline. Vaimul on sellega seoses oma roll, ühendav ja vaimul on otsene tähtsus selles, kui tark inimene on. Samas nn suured mõttetargad ei pruugi üldse oma vaimu kasutada sihipäraselt, mida Jumal selles näeb ja tarkuseks peab. Sest teadmised, arutlemised ei ole veel tarkus, aga fakt on see, et ilma vaimuta kaotab inimene mõistuse. Võta ära vaim ja inimese mõtlev osa saab halvatud.

Niisiis need, kes ei ole usklikud, peavad suuri kirjanike, teadlasi, filosoofe jpt suurvaimudeks, aga see ei ole nii. Neil on lihtsalt teadmisi enam kui neil, kes ei ole selles valdkonnas ennast arendanud sellisel tasemel kui nemad seda tegid. Piibli seisukohast ei oma nende teadmised mitte mingit tähtsust ja see on ka loomulik, sest isegi siis kui üks teadlane suudaks mõista kogu teadust, ei teaks ta võrreldes Loojaga ikkagi suurt midagi, see oleks tühine võrreldes Vaimuga, kes selle kõik kokku pani ja valmistas. See on ikkagi tühine. Küll aga peab Jumal neid inimesi palju enamaks, kes on aru saanud kuidas vaimsed asjad tegelikult toimivad, mis rolli mängib selles ihu, hing ja vaim.

Kui Jeesus suri ristil, siis ta ütles mida?

Ta ei öelnud, Isa, sinu kätte ma annan oma hinge. Ta ei öelnud, võta vastu mu hing. Arst Luukas kirjeldab Jeesuse surma ristil. (Lk 23:46) Ta kirjutab täpselt. "Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!" Seda öeldes ta heitis hinge. Tema maisest ihust lahkus vaim ja hing.

Täpselt sama toimub meie kõigiga. Kui inimene sureb, siis temast lahkub vaim ja ta nö heidab hinge. Tema koht määratakse aga selle alusel, mis otsuse ta tegi enne seda, kas ta võttis Jumala vastu või elas koos Jumalaga. Kui ta elas oma elu ilma Jumalata, siis peab ta ka oma igavese elu veetma hukatuses, mis selleks on määratud. Neile, kes oma maises elus ei tahtnud Jumalast midagi kuulda, ei saa eeldada, et Jumal nende vaimu vastu võtab. Nad satuvad põrgu, sinna, mis on määratud kuradile ja tema langenud inglitele, langenud vaimudele aga ka langenud inimese vaimudele. See on väga lihtne.

Kurat visati taevast välja tema mässu tõttu koos seltskonnaga, siis loomulikult püüab ta Jumala vastu teha kõike mis võimalik veel on ja seda ta teeb inimestele, kes ei hooli Jumalast. See seltskond, vaimselt "surnud" inimesed, on tema käes, iga hing, kes sureb, satub põrgu, midagi ei ole teha. Otsus, mida sa teed siin, mõjutab sinu kohta pärast seda kui sa siit lahkud, igaveseks. Kui su vaim on "surnud" siis, siis see jääb nii ka pärast seda kui sa sured. Kui su vaim elab koos Jumalaga, siis sa elad koos Jumalaga ka pärast surma. Vaim määrab ära sinu hinge olukorra ja kvaliteedi mitte üksnes siin, maises elus, vaid ka seal, igavikus. Vaimust sõltub kõik. Ei oma tähtsust, milline on su ihu; milline on su hing, kui palju sa õpid, kas su iseloom teistele meeldib, millised on su teadmised. See kõik on vajalik ja me peaksime püüdlema kõike paremat. Määrab ikkagi ära see, mida sa võtad ette oma vaimuga. See on sinu käes!

Kui sa tahad oma vaimu uuendada, siis see ei ole teadmiste omandamine, vaid selleks tuleb pöörduda suure Vaimu poole, kelleks on Jumal. Tema pani üksnes inimese sisse vaimu (loomad ei saanud vaimu), seetõttu tema teab ja saab sinu vaimu uuendada. Aga sa pead tegema omalt poolt esimese sammu. Pöörduma Jumala poole läbi Jeesuse. Paluma andeks oma patud. Andma oma elu Jumalale, mis tähendab, et sa lubad tal ennast uueks muuta, millega sinu vaim "sünnib uuesti" ja see hakkab funktsioneerima nagu kord ja kohus ja sa saad endale lisaks abilise, isiku näol, kes on Püha Vaim. Tema parim osa selle kõige juures. Kes tõstab sinu vaimu uuele tasandile, mis muudab sinu elu täiesti. Sa õpid oma vaimu tundma. Sa õpid aja jooksul tundma Püha Vaimu ja kõik see teeb su hingele head. Vaim sinu sees ei ole enam varjusurmas, vaid see saab uue hingamise ja see saab olema koostöö uuel tasandil.

Kuidas analüüsida taevaste kogemist?

Mida saab ja kuidas hinnata nn taevaste kogemist?

Esmalt, mida sellest kirjutatakse? Vaata, Issanda, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik, mis seal on, kirjutab VT. 5Ms 10:14, samuti 1Kn 8:27, 2Aj 2:5, 6:18 ja 36 ptk 23 salm et "Issand, taevaste Jumal", aga ka Esr 1:2. Ent Nehemja märgib, et "Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik mis selle peal on" (Ne 9:6) Salmist kirjutab, et "Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma" ptk 57:6, 12 ja 68,34 jpt salmid, milles igal poole märgitakse taevastest.

UT ei vaiki seda maha või ei ole selles küsimuses kuidagi jätnud meid teadmatusse, nt apostel Paulus märgib seda oma kirjades. On arusaadav, et vana maailm saab hästi aru, millest jutt käib. Paremini kui meie siin infoühiskonnas, kes me arvame, et taevas lõpeb seal, mida me saame näha füüsiliste silmadega. See ei vasta tõele. Sellest mõned näited allpool. Ent enne seda, nt Paulus kirjutab efeslastele, kes nõudsid tarkust ja olid selle edendajad, et Jumala mitmekülgne tarkus saab teatavaks koguduse kaudu (ehk siis kristlaste) taevastele valitsustele ja meelevaldadele. Ta ei ütle siin taeva valitsusele (ainsuses), vaid taevastele! (Ef 3:10). Mees teab, millest mees räägib. Samas pöördumises ta kirjeldab veelgi enam, ta ütleb: "kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste (! ps), et ta täidaks kõiksuse. See on ikka väga selgelt kirjas. Heebrea kirja autor kirjutab taevastest. Nii et üks asi on Taevas, kus on Jumala troon ja tema pühad, päästetud koos Jeesusega, hoopis iseasi on taevad enne seda dimensiooni. Piibel teeb sel vahet ja nii oleks ka meil kummaline seda tõika ignoreerida, arvata, et kõik on üks sega puder ja kapsad, eriti veel siis, kui me puutume kokku nähtustega, praktikaga, sündmustega, mis selles valdkonnas sageli aset leiavad. Kristlastena me teame seda, aga me peame ka aru saama ja vahet tegema, mis ja kuidas asjad on seatud.

Tulles tagasi nende näidete juurde, mis UT sisaldab, siis mõned näited lühidalt.

Esmalt, Peetrus.

Paljud teist teavad Peetruse keskpäeva nn katuse sündmust. Kes ei tea, siis selle kohta saab lugeda Apostlite 10 ptk. Piibel kirjeldab, et Peetrus läks palvetama ja siis sündis, et ta oli nagu endast ära. Nägi laskuvat anuma, mida maa peale lasti ja ta pidi sealt sööma, kuid keeldus. Teadupärast juutidel on toidu osas ranged reeglid ja ka Peetrus järgis neid kui juut, ometi kuulis ta siis lisaks nägemusele häält, mis ütles: "Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!” Ning lõpuks ta sõi. Mida siis sellest arvata?

Esiteks Peetrus oli endast ära ja see tähendab ilmselgelt, et ta ihu oli küll katusel, aga hing rändas, mille pilti siis antud koht kirjeldab. Kas Peetrus oli surnud? Ei, ta ihu elas, järelikult vaim oli temas. Küll aga ta ei kontakteerunud füüsiliste meeltega ehk ta hing oli kehast väljas. Selles kohas me ei saa teada, et ta kõht sai täis (vastupidiselt toiduimed viie või nelja tuhande inimese toitmine, "Ja kõik said kõhud täis." vrd Mk 6:42 vs Ap 10:10), seega tegemist oli hingelise kogemusega, kus hing oli nagu endast ära, kehast väljas ja midagi toimus, mida silmadega ei olnud kõrvaltvaatajal näha. Fakt, jääb faktiks. Peetruse hing käis taevastes dimensioonides ja sealt anti talle kindlad juhtnöörid, mille tagamõttest mõnel teisel korral, miks seda oli vaja talle selgitada.

Teiseks, Stefanos.

Piibel kirjeldab Stefanose hukkumist ja taevastest läbi minekut kus Stefanos nägi suisa Taevast. Kõrvaltolijad seda ei näinud. Kuidas ta seda sai näha, kui piibel seda välistab. Asi on nimelt selles, et Stefanos ei kogenud hinge rändamist vaid vaim hakkas ihust eemalduma. Teadupärast kui inimene sureb, siis lahkub inimesest mitte üksnes hing, aga ka vaim! Kuivõrd Stefanos oli täis Püha Vaimu ja ta võeti vastu Taevasse, siis ilmselgelt Jumal tahtis selle sündmuse läbi talletada, et Taevas on tema ja ta poeg ja tema poja läbi/tõttu toimub Taevasse minek. See sündmus, kirjeldab mis juhtub usklikega, kui nad surevad või nende hinge ja vaimuga, kui nende maine ihu jääb siia maha. See on vaimne "rännak", kuid kust ei ole tagasiteed. See viib otse Taevasse, mitte taevastesse sfääridesse. Niisiis, Stefanos vaatas üles ja nägi Jumala kirkust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel. See on koht, kuhu saavad kristlased. Ja ta ütles mida? "Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!" ja ta suri.

Selline "pikema loomuga" läbi surma minek. Kuid pane tähele, ta ei ütle, võta mu hing vastu, vaid ütleb, võta mu vaim vastu. Taevasse saavad need, kellel on vaim. (Lisaks hingele vaim. Loomadel ei vaimu! Jumal on vaim ja inimeses on osa tema vaimust ja me oleme vaimolendid. Suhtlus Jumalaga toimub samuti vaimu läbi, mitte hinge abil. Hing on lihtsalt vahend, mis on vaimu avaldusi teostab.) Nõnda, Jumal tegi puust ja punaselt ette, kuidas asjad käivad. Et meil oleks need teada, mis saab usklikest, - päästetutest ja meil ei oleks selle suhtes teadmine, tarkust taevastel ka vahet teha.

Kolmandaks, jüngrid.

Piibel kirjeldab Jeesuse kirgastamise juhtumis taas taeva kogemist. Vaatame põgusalt ka seda sündmust. Seda kirjeldatakse läbi mitme jüngri kes olid samal ajal koos Jeesusega. Seetõttu on see eriti autentne. Mis seal siis juhtus. Jeesus läks jüngritega üksildasse paika ja ühtäkki jüngrid nägid kuidas Jeesuse pale hakkas kiirgama (ilmselt siis helendama, valgust peegeldama vms), sõna sõnalt: ta pale säras otsekui päike. Ei saa öelda, et me oleme kuskil oma füüsiliste silmadega näinud midagi sellist, et kellegi nägu lausa särab ja isegi rõivad said valgeks. See on ilmselge Jumala väe kohaloleku märk. Kuid edasi kirjeldatakse, et Peetrus hakkas rääkima Jeesusega, seega oli ta mitte endast ära, vaid nö täie mõistuse ja teadvuse juures. Enne seda nad ilmselgelt nägid/kuulsid oma füüsiliste silmade ja kõrvadega Eeliat ja Moosest, sest vastasel korral ei oleks nad nendega (Eelia, Mooses) rääkinud. Seega võime öelda, et asi oli otsekui 3D kinos. Jüngrid nägid Eeliat, Moosest, kes teadupärast peaks ju olema/asuma Taevas, ent ühtäkki näitasid ennast kõigile paigas viibinud isikutele ja mida veel (!), toimus kõnelus, nagu nõupidamisel. Kõik nägid kõiki ja said kuulda millest teised rääkisid, ainus, keda seal näha ei olnud oli Jumal ise. Ent tema kohalolu oli täiesti kindel. Kui Peetrus ütles, et teeme Eeliale ja Moosesele ka lehtmaja (lehtmajade pühal oli kombeks neid kergehitisi teha), siis korraga Jumala isa ütleb kuuldavalt välja (nii et kõik Teda kuulevad, aga ei näe teda! pilv varjab): "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Teisisõnu, poisid, ärge siin mingit tsirkust korraldage, vaid pange tähele mida Jeesus teeb ja kuulake teda. Ühesõnaga, Peetrus võis tummaks võtta küll, kui kuuleb, kuidas Jumal temaga räägib ja talle sõnad peale loeb. Ühest küljest üsna naljakas, teisest - tõepoolest, mehed, saage aru asja tõsidusest. See ei ole siin enam mingi traditsioon, mida te rutiinist korraldate kord aastas, vaid Jumalal on käimas reaalajas konkreetne plaan, millega teil oleks kohe mõistlik ühineda, esmalt ennast kurssi viia! Antud näite puhul ei ole tegu ei hinge rändamise ega vaimse nähtusega, vaid suisa reaalse Jumala väe avalduse ja isikute ilmumisega nii, et see on inimeste füüsilistele meeltele tajutav. Miks? Sest esiteks toimus nö Jeesuse "seadistamine" (kui nii võib öelda), teiseks ka nõupidamine kõrgeimal tasemel, millest isegi Jumal võttis osa peale nende, kes olid eelnevalt Taevasse võetud (ehk siis Eelia, Mooses).

Kokkuvõtteks me võime öelda nendes küsimustes on mitmed dimensioonid, kuidas need siis avalduvad, selle põhjal me saame neid nähtusi või nähtut ja kogetut süstematiseerida/klassifitseerida laias laastus, kas hingeline elamus, vaimne või füüsiline ent Jumala väe mõjujõul toimunud sündmus. Ei ole siin mingit saladust, maagiat, selgetnägemist, demonismi, millega inimesi eksitatakse omakasu tõttu ja need inimesed on põrguteel, vaid piiblis on väga selgel välja joonistatud ja meile arusaadavad taevased sündmused, millel saate vahet teha,  - ja tulebki teha! Siin ei ole mingit trikki.

Vaimne maailm on väga reaalne ja inimene saab peamiselt hingelisi kogemusi (endast ära, hinge rändamine, unenägu, okultism, koomas, jt), kuid üldjuhul neil ei ole midagi pistmist Taeva kogemisega. Taevast ei ole tagasiteed. Piibel kinnitab seda. Kes on kord vastu võetud, see ei saa sealt siia tulla nö ringi kolama, ega ka vastupidi mitte, sinna ei pääse kui vaid Jeesuse kaudu. Kui Jeesus kedagi viib ja tahab näidata Taevaseid kohti või suisa Põrgut (kõike seda on esinenud), siis see on Tema otsus, inimene ei saa seda esile kutsuda. See on üksnes Jumala käes. Kõik väited, et "ma käisin Taevas", sest olin endast ära, toimub  tegelikult taevaste dimensioonis mitte seal kõrges kohas, mida piibel tunneb kui Taevas, kus on Jumala troon, tema pühad sh päästetud. Seetõttu te saate neid asju hinnata ja teha õiged järeldused.

UT leiab ka teisi näiteid taevaste kogemistest, kuid meil on vaja aru saada, mis need on, mis asjaoludel ja siis me saame neid tõlgitseda, mitte enesele hukatuseks nagu esoteerikud, okultistid, maagid või nn sensitiivid asja inimestele serveerivad ning selle läbi hukutavad palju hingi; vaid ikka nii, nagu Jumal on asjad seadnud ja me mõistaksime tema loomingut ja meie kohta selles. Nii et kõik kes väidavad, et nad on paradiisis käinud, ei vasta tõele, see on vaid medali üks külg. Jumal on loonud taevad ja selles on oma süsteem, kord, aga üks on neist kõrgem koht, see on Taevas.

KAS HINGELIK ON DEEMONLIK?

Kindlasti mitte? Teisisõnu võiks küsida veel, kas hing on siis langenud vaim? Muidugi mitte! Jaakobus paneb "maise", "hingelise" ja "deemonliku" ühe dimensiooni peale, olete tähele pannud? (loe: Jk 3:15) Miks? Asi on nimelt selles, et langenud vaimud heideti Taevast välja, kuid sellegi poolest vaimolend, ent inetu - deemon, ta ei muutu hingeks. See ei muuda vaime hingeks, samuti ei muutu hing deemoniks; neil on ainulaadsed, erinevad tunnused ja funktsioonid, mille Jumal andis loomise ajal.

Kuivõrd hingel ei ole võimalik Taevas ringi kolada (nagu kirjutasime meie eelmises postituses), aga samuti langenud inglil ei ole asja enam Taevasse, siis Jaakobus panebki need ühe pulga peale ehk madalamale dimensioonile. Samas ingel on inimesest kõrgem, võimsam olevus. Aga maapeal loodud olevuste seas on vaim üksnes inimeses, hing aga kogu loomariigis. Näiteks on koeral hing, kuid koer ei pääse Taevasse puhtalt sel põhjusel, et temas puudub vaim. Küll aga on mõned hinged (kes on kogenud kehast väljumist) tunnistanud pärast rändamist, et nad nägid taevas loomi nt koera. See võib nii olla, aga kindlasti on see koht kõigest "taevas" (selle eesruum), mitte Taevas. Piibel kirjeldab, et isegi varblased on loetud ja Jumal hoolitseb nende eest, kuivõrd neile omistati hing, ent see ei tähenda seda, et nad pääsevad sama koha peale kuhu igavese elu pärinud inimhinged saavad koha. Niisiis, Jumal on selle teema lahendanud ja muuhulgas on olemas ka taevas, madalam dimensioon. Kõigele on mõeldud.

Jumal puhus oma Vaimu inimese sisse, kes siis ärkas ellu (algselt igaveseks), teised tehti lihtsalt valmis, millega said hinge. Hing ei ole kindlasti deemon või deemonlik. Jaakobus lihtsalt sellega annab mõista, et inimesed võiksid oma hinge eest hoolt kanda, teades, et nad ei ole siin üksi (kurat oma deemonitega valitseb maad) ning kui inimene jätab oma hinge hooletusse, siis ärgu arvaku, et kurat seda tähele ei pane ja asja niisama jätab. Kurat püüab varastada igat hinge kui ta vähegi saab. Paulus ütleb, et meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Ef 6:12  Näiteks panna mõne mehe pähe halvad kavatsused, mida viimane siis enese teadmata omaks võtab ja halvimal juhul teoks teeb. Selles kontekstis Jaakobus kutsub üles meid keelt talitsema, mis on hinge pädevuses, kas see kontrollib kõne või mitte. Kui inimeses ei ole Jumala vaimu, siis ta räägib mida ta hing õigeks peab ent see ei pruugi veel õige olla. Kui aga inimene laseb Jumala vaimul ennast korrigeerida, siis toimub selline omamoodi sümbioos (vanakreeka keelest σύν "koos" ja βίωσις "elamine") - Jumala ja inimese vaimu koos elamine, kus Püha Vaim tuleb meile appi ja blokeerib halvad sõnad enne kui need saavad välja öeldud. Teate küll millest ma räägin? Lihtsalt, sa ei saa välja öelda halbu sõnu, sest sinu vaim ei lase seda teha, sel viisil ta juhib hinge tegevust. See on üsna edukas, kui inimene on Jumala vaimuga uuendatud ja täidetud. Omast jõust sellega välja ei vea.

Kui inimeses on Püha Vaim, siis sinna deemon ei saa minna, küll aga saab deemon mõjutada inimest väljastpoolt - hingelaadi (mõtteviisi) kaudu.

SEGADUS SEOSES TAEVA(STE) KOGEMISEGA

SEGADUS SEOSES TAEVA KOGEMISEGA

Paljud esoteerikud õpetavad oma nn taevastest kogemustest, kuid kõik need on tegelikult "taevased" jutumärkides. Piibel räägib samuti taevast mitmes dimensioonis. Seetõttu need kes ütlevad, et nad on viibinud Taevas, samas pole hinge heitnud, - eksitavad teid oma kogetud väidetega! Kuidas?
Asi on nimelt selles, et nad räägivad sellest kuidas nad olid endast väljas ja mida kõike nad seal (mida nad nimetavad kui taevas) nägid, siis see võib kohati olla õige, aga see ei ole see koht mida kristlased tunnevad kui Taevas või mida piibel selleks kohaks defineerib. Niisiis, eksitakse millega?
Inimene koosneb hingest, vaimust ja ihust. Kui inimene ei sure, siis ta võib kogeda hingerändamist (nt unes, koomas olles jpt juhtudel). Sel puhul hing on otsekui inimesest väljas/ära, aga vaim on inimeses edasi, kuna inimene ei ole surnud! Siin aetakse segi asjaolu - nagu vahel öeldakse et keegi "heitis hinge", siis see ei tähenda, et ta hing lahkus kuhugi ära; vaid tähendab täpselt seda, et ta vaim lahkus ja ka hing (üheskoos), ta suri. Kui aga keegi räägib, et ta oli koomas ja nägi taevaseid kohti, siis ta tegelikult oli vaid taeva eelruumides, mitte Taevas kus on Jumala troon ja tema pühad. Näiteks seal ei ole langenud ingleid (deemoneid) sh kurat, kes visati Taevast välja. Aga kus nad siis on, tekib küsimus, eks ole.

Sest sinna (Taevas) jõuab inimene mitte siis, kui ta kogeb hingelisi elamusi, vaid üksnes siis, kui ta ihu sureb, mil lahkub ta vaim ja siis on tal võimalus olla koos Jumalaga igavesti või ta saab Jumalast lahutatud, olenevalt sellest, mis otsuse ta oma elus eelnevalt tegi. Sest kui ta otsustas elada oma maise elu ilma Jumalata, siis pole tal ka mingit lootust igavesele elule koos Jumalaga, ta vaim (sh hing) viiakse põrgu. See et ta vahepeal koges hinge äraolemist või hing nägi taevaseid kohti ei tähenda absoluutselt seda, et pärast surma ta sinna jääb. EI. Sest inimesel on peale hinge ka vaim ja selle alusel määratakse tema saatus. Hing on vaid osa inimese isiksusest, sh teadmised, iseloom, annid jms õpitud kogemused ja nn vaimne pagas, kuid vaim on hoopis midagi muud! Vaim asub inimese sees, mitte peas (!), kus on hing, vaid südames (!!!); see on isik - vaim, kelle abil inimene saab suhelda Jumalaga. Ka Jumal on vaim, mitte hing. (Ärge ajage segamini.) Inimesel on hing, kuid Jumalal ei ole hinge! Samas Jeesusel, tänu maisele elule on hing, Jeesus on Jumala poeg ja tema ülesannete täitmiseks siin oli tal hing ja nii ka igavikus, see on erand. Sel on oma põhjus, aga sellest mõni teine kord pikemalt.

Nii et ärge laske ennast eksitada neil kes ütlevad, et nad olid endast ära, vaimsel rännakul (taevastes sfäärides), siis tegelikult nende vaim ei rännanud kuhugi, sest muidu ta oleks pidanud surema ja ta pidi jõudma Taevasse (aga Taevast ei ole tagasiteed, nagu piibel ütleb), vaid sel juhul jääb ainus võimalus: hing rändas. Hing üksi ei pääse Taevasse lihtsalt nö ära käima ja sinna kohale vaatama. Samas on olnud tunnistusi, kus keegi on võetud kaasa, kuid see on toimunud koos Jeesusega, tema juhtimisel ehk kui Jeesus isiklikult kedagi sinna viib ja midagi tahab näidata. See on piibelik. Jeesuse käes on nö Taeva võtmed ja uks. Keegi ei saa Taevasse kui vaid Jeesuse kaudu.

Kuidas te vahet teete?

Uurige, kas ta süda seiskus. Kui ei seiskunud, siis oli see hingeline kogemus, kui süda seiskus, siis vaimne kogemus; sest vahel mõned surevad ja kohtuvad Jeesusega, aga Jeesus on nad veel tagasi läkitanud (mingi eesmärgi tõttu) ja siis on vaim inimese sisse tagasi pöördunud (kuigi ta ihu oli kliiniliselt surnud) ja inimene on ärganud ellu.

Niisiis, ärge teil olgu selle nähtusega mingit segadust ja olge tähelepanelikud, hinnake fakte, et te ei laseks ennast eksitada.

Miks saatan vihkab sind?

Me oleme kuulnud, et kurat vihkab usklike. Ent see on vaid osa sellest, kuidas vaimumaailmas asjad on. Saatan vihkab kõiki inimesi. Ta tahab kõiki hingi, olenemata inimese veendumusest, on need kristlased, moslemid, budistid, paganad või lihtsalt need, kes midagi ei usu või pole kuulnud evangeeliumi. Kuid iseäranais saatan vihkab neid inimesi, kes Jumalat armastavad. Selleks tal on ka põhjust!

"Ma olen normaalne inimene, miks peaks keegi üldse mind vihkama?", "Ma pole kristlane, saatan vihkab kristlasi.", "Ma ei usu saatanat, teda pole olemas." ütlevad inimesed vahel.

Saatan ei vihka üksnes kristlasi, vaid ta vihkab erandlitult kõiki inimesi.

Asi on nimelt selles, et enne kui loodi inimesed, eksisteeris Jumal ning olid loodud inglid. Saatan oli esimene ingel, - valguse kandja (Lucifer), helkjas hommikutäht, keerub, hiilgav kaitsja, koidiku täht, autoriteediga, kellele allusid teised inglid. Ta oli ilusam, võimasam kõikidest inglitest. Valguse inglil oli kõrgeim positsioon inglite seas ja koht Jumala püha trooni juures. Ta pidi olema Jumala uhkus ja rõõm.

Miks siis saatan vihkab sind?

Kujutage ette Luciferi nägu, tema kogu hiilguse juures, kes seni oli üle kõige-kõige olevus, kui korraga Jumal teatab, et nüüd luuakse veel üks uus liik. Seni oli kõige ilusam, targem ja võimsam olend tema – valguse ingel, ent nüüd see olukord muutub, luuakse inimene, tema maaomandile ja pealegi, neid saab olema nagu tähti taevas. Luciferi jaoks oli see täielik pommuudis! Jumal loob olevuse, kes on Jumala ees võrdsed inglitega, kes saavad olema loodud suisa Jumala enda näo järgi. Lucifer: "Ennekuulmatu!"

See oli kuradi jaoks väljakannatamatu, sest tema soov oli olla rohkem kui teised olendid ja nende üle valitseda. Lucifer tunnistab inimesi vaid talle alluvate olevustena ja seega oleks tema meelest temal õigus neid karistada. Mida ta teeb kätemaksuks kõigi nendega, kes satuvad põrgusse. Seetõttu Jumal pani ta paika: viimane kui üks inimene allub otse Jumalale ja inimesele kingitakse Jumala lapse kodakondsus (seisus). Loomulikult see ei meeldinud Luciferile ja ta hakkas mässama, mille tagajärjel Jumal alandas teda ja võttis ta ilu, tarkuse ja väe. Seetõttu kui sa küsid, miks kurat vihkab sind, siis ta teeb seda puhtalt seetõttu, et sa oled Jumala moodi. Ei olegi muud põhjust kui kättemaks Jumalale, et Luciferist sai saatan, kurat, süüdistaja vaim. Ta hakkas võitlema inimeste vastu, kuna ta ei saa Jumala vastu midagi muud teha. Oli tekkinud kaks leeri. Kes pidid otsustama, kas Jumala poolt või vastu. Siit sai alguse konflikt loodute vahel, valguse ja pimeduse vahel, armastuse ja vihkamise vahel, alandlikkuse ja kõrkuse vahel, taevane kui maine vastaseis. Lucifer heideti välja Jumala juurest koos oma kaaslastega. Ingel Miikaelist võis saada Jumala püha „trooni kaitsja“, sest mässu ajal seisis just tema Jumala trooni ees. See aitab meid paremini mõista deemonlikku alget ja kuradi rünnakuid, kui me teame, et Luciferi ambitsioon saada Jumalaga võrdseks oli määratud luhtumisele, mille tagajärjel ta kaotas oma kõrge positsiooni, temast sai saatan või kurat, temaga ühinenud kolmandiku langenud inglite peamees, sügavuse ingel (Ilm 9:11), süüdistaja ja meie füüsilistele silmadele nähtamatu Jumala oponent. Nagu Peetrus kirjutab, et Jumal ei säästnud patustanud ingleidki, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse kinnipidamiseks kuni kohtuni. (2Pe 2:4) Kuigi kurat ja langenud inglid omavad väge, on seda piiratud ehk see on murtud, mida/keda inimene ei pea kartma, vaid teadma, et inimesele antud Jumala Püha Vaim on suurem (1Jh 4:4) ning parim abimees inimesele ja ühtlasi ka märk, et sa oled Jumala laps ja kuri ei puuduta teda. (1Jh 5:18)

Piibel kirjeldab, et inimesed saavad istuda troonile (Ilm 3:21). Ümber Jumala püha trooni on veel teisedki troonid (Ilm 4:4). Jumala püha trooni ees on muuhulgas ka „hiilgava kaitsja“ või „valguse ingli“ troon, see oli Luciferi koht. Jumal laseb inimestel istuda tema troonile ja sunnib saatanat seda pealt vaatama. See on just see auline positsioon, mille ta kaotas ülbuse tõttu. Ta võetakse kinni ja hakatakse näitama iga Jumala last. Kui ränk hoop see kuradile saab olema, näha inimesi tema aujärjel. Keda ta käis kiusamas oma deemonitega, eksitamas, aga tulutult. Kuidas kurat pulbitseb vihast, kadedusest kogu kurjuses, nähes inimesi, kes loodi Jumala näo järgi, võttes istet tema troonil, Jumala juures. See on osa Jumala kohtust. Saatan vaatab kaotatud trooni ja seal on kristlased, mina ja sina. Kuidas ta vihkab inimesi, kes Jumalat armastavad. Seetõttu kurat on eesmärgiks seadnud, planeerib rünnakuid, et iga hinge põrgusse püüda keda vähegi saab ning sellega Jumalale kätte maksta nii kaua kui veel võimalik on.

---

Samal teemal

Sinu elu kõige tähtsam otsus: Kas sa tahad saada päästetud?

Hingedepäev on paganlik tava

Paar päeva tagasi tegime Kristliku Mõttevõra fännilehel postituse seoses hingedepäevaga. Selles tõime välja viite, paganlikule ohvriteenistusele ja tavale ning ühtlasi ka hoiatasime, et kes sellist praktikat teevad, ei päri jumalariiki.

Samuti lisasime, et hingedepäeval ei ole midagi pistmist kristlusega.

Mida siis siinkohal tahame täpsustada, millest see ikkagi tuleb, et kristlased on tähistamas hingedepäeva.

Asi on nimelt selles, et hingedepäeva kehtestamise ajalugu küünib tuhande aasta taha, kuna 1006 aastal katoliku kirik kehtestas usus surnute mälestamise päeva, millega tegelikult avati uks paganlikule praktikale ja tavale kirikus. Piibel on selle vastu selgelt väljendatud tõed. Algkoguduses ei olnud hingedepäeva, see oleks karmilt hukka mõistetud. Samuti põrkuvad need vastu Jeesuse seisukohavõttu. Ta ei rääkinud hingedepäevast, vaid hinge väärtusest, mis hingega juhtub ja mis meist saab siis kui me sureme. Tuletage siis seda meelde!

Me kõik peame meeles surnuid ja selles pole midagi halba, kui me mälestame neid regulaarselt. Kuid teadupärast ei surnud sinu lähedased inimesed ühel ja samal päeval, vaid surmapäev on neil erinev ja sa meenutad nii nende sünni- kui ka surmapäeva.

Halvaks läheb asi aga siis, kui selle käigus hakatakse tegema ja tehakse sakraalse tähendusega toiminguid, iseäranis püütakse kutsuda välja hinge või tehakse ohvritalitusi, näiteks tapetakse mõni loom ja siis viiakse sellest valmistatud roog esivanema hauale või jäetakse see kuhugi, kuhu arvatakse et nende vaim võiks tulla.

Sel puhul on tegu otseselt ebajumalateenistusega, mida piibel rangelt ära keelab ja kes seda teevad, need ei päri jumalariiki. Mis nendest saab? Piibel kirjutab, et nende koht on tulepõrgus. Nii ongi.

Täna ei ole hingedepäev üldsegi mingi süütu lahkunute mälestuspäev, vaid vägagi ohtlik ohvriteenistus ja paganlik tava enam kui kunagi varem, mida avalikult ka interneti teel kutsutakse tegema. Ojaa, muidugi ei keela me teil seda teha, meil kehtib usuvaliku vabadus, ent ometi peate teadma, millised on selle ohvriteenistuse tagajärjed.

Iseasi on küünla süütamine lähedaste kalmul, mis iseenesest ei ole riitus, kuid üksnes seni, kui inimene ei hakka tegema rumalusi, näiteks püüda hingega suhelda. Teadupärast hinged on igavesed, ent surnud hinged ei ole vabalt ringi uitavad tegelased, vaid need on kas taevas või põrgus. On vaid kaks kohta, kas hing läheb Jumala juurde või mitte. Arvates, et hinged on tegelased, kes meid külastavad ja tulevad koju või kalmule, on sügavalt ekslik ka paganlik ebausk. Kurjad vaimud tulevad, mitte hinged. Seetõttu kes teevad hingedepäeval sakraalseid toiminguid, tegelikult üritavad suhelda kurjade vaimudega. Loomulikult on see võimalik. Aga inimene saab seda, mida ta soovib. Kui ta tahab suhelda vaimudega, siis see annab vaimule selge loa tulla ja sekkuda inimese ellu, mis aga on juba kurjast ja täielikult kristliku usu ja praktika vastane akt ning eelkõige selle inimese vastu suunatud.

Arvates, et me saame kontakti hingega tulevad välja vaimud, mis ei ole kaugeltki nii süütud, kui meile võivad nad tunduda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kirik on ennegi teinud iseendale karuteene ja selleläbi kaotanud palju hingi kuradile. Aga kuna kirik, see oleme ju kõik meie ja kuna inimesed on ekslikud, siis on ka kirikus läbi aegade tehtud vigu, mida kahjuks veel täna ei julgeta tunnistada ja ikka ja jälle kohtab neid, kes üritavad musta valgeks rääkida. Kleebivad tõe kinni. Lootes et see lunastab vead. Kahjuks mitte. Seetõttu me oleme kindlalt seisukohal, et kristluse ja kristlastele pole mingit kasu hingepäevast, vaid sellest võib tekkida kahju, kui selle juurde tuleb ebajumalateenistus. Hull on lugu aga siis, kui see muutub korvamatuks ja hing läheb hukka.

Seetõttu kui sa küsid täna, kas me keelame surnute mälestamist? Siis loomulikult mitte. Aga meie teeme seda siis, kui selleks on alust. Sünnipäeval, surmapäeval ja mõnel muul päeval. Ent kindlasti ei pea Kristlik Mõttevõra õigeks hingedepäeva tähistamist juba eelpooltoodud põhjustel ja pigem kutsume inimesi iseäranis kristlasi üles tervele mõistusele ja puhta usu juurde. Eriti siis usupuhastusajal. Tuletame meelde, mida tegi Martin Luther. See oli tollal täielik tabu. Ent täna me alles mõistame, mida see mees sisuliselt tegi. Tänu Jumalale!

Tulgem tagasi puhta usu ja puhta tõe juurde, sest pooltõde ei tee vabaks, vaid tõde.

Olge mõistlikud ja hoitud!

Viletsused

Viletsus toob päevavalgele meie tõelise või väära pöördumise Kristuse poole. Jeesus selgitab: "Ohakate sekka külavatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks." See on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab, aga temal ei ole juurt eneses, vaid ainult üürikeseks, kui viletsus ja kiusatus tuleb sõna pärast, taganeb ta varsti.

Huvitav meetod, mis võimaldab eemaldada terad sõkaldest, kas pole? Viletsused võivad olla Jumala plaan meie elus, kuna need võimaldavad inimesel paremini fokuseeerida Jumalale, mille tulemusel ilmneb Jumala võimekus ja au, kui ta inimest aitab. Peetrus kirjeldab: "Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütust." Kui paljud siin ütlevad: oh Jumal, mul on hea meel, et sa lasid mulle viletsust tulla. Enamus ei mõtle nii, sest nad on inimesed. Aga Jumal testib, uurib läbi, kuidas me suhtume viletsusse, kas me taganeme või me hoiame enam Jumala poole ja mõistame, et seegi on arm Jumalalt, mida tuleb vastu võtta tänuga. Mitte et leppida olukorraga, vaid aru saada Jumala plaanist. Iiob ütles: Jumal on andnud, Jumal võtab, Jumala nimi olgu kiidetud.

"Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse," 5Ms 8:17, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks. Jumal lubab meile tulla varandust samamoodi kui ta lubab meile viletsused, sest enamus meie viletsusi on ette nähtud meie hinge valmistamiseks, pühitsemiseks. Jumal testib mitmel viisil meie usku, ka raha küsimuses. Kui sul on kõik hästi, siis, kas su vaim on valmis ja usk jääb alles, kui sinult enam midagi pole võtta? Kas sa jääd kindlaks. Oled sa selles täiesti kindel? Sest kerge on uskuda, kui sul läheb hästi, aga mida sa teed siis, kui sul pole enam materjaalset kindlust. Jumal tahab teada. Kõiki suuri usumehi katsutakse läbi. Kui ei usu, siis loe piibllit. Kõik on läbi testitud. "Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on endale valmistanud palju valu" kirjutab Paulus Timoteosele, 1Tm 6:10.

Jeesust on nimetatud valude meheks, kes haigustega on tuttav; mitte et ta ise oleks olnud pidalitõbine, vaid ta mõistis, mida tähendab olla haige ning mida toob tervenemine. (Loe lisaks Psalm 17). Kui meid tabavad viletsused, siis Jumal soovib mida? Jumal soovib, et me oma viletsuses pöörduksime abi ja lohutuse saamiseks mitte inimeste poole, vaid vahetult Jumala poole. "Hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!" (Ps 50:15) Ütle Jumalale, see rahakot on küll minu oma, aga see, mis seal sees on, tuleb tänu Sinule! Mina olen Sinu oma ja ka see on Sinu oma. 

Kristlane ei alistu viletsusele. Suured viletsused tavaliste inimeste elus on teinud neist suured jumalamehed. Viletsused teevad vaimuliku inimese hinge ja vaimu veel puhtamaks ja pühamaks ning suhte oma Jumalaga selgemaks kui kunagi varem. Inimene õpib Jumalat paremini tundma. Aga uskmatu veel julmemaks, tõrjuvamaks ja kurjemaks. Seetõttu viletsus ei lahuta kristlast Jumala armastusest. Miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest. Hakka Jumalat tänama ja kiitma!

Kas süüa või mitte süüa verivorsti?

Kui ma usule tulin, siis tekkis rida küsimusi ja osa nendest puudutas toitumist ja toitumisharjumusi. Mäletan, et esimese asjana, millest vabanesin, oli alkohol. Sealhulgas ka õlu. See oli minu jaoks elementaarne, et alkohol ja kristlus kokku ei sobi. Toitudega siiski nii kiire muutus ei toimunud.

Mõni aeg edasi juhtis Jumala vaim mind muutma ka toiduharjumusi. Esiteks sain ma aru, et vaatamata sellele, et ma teenin tööga välja oma toidu, sain ma aru, et see on siiski Jumala and. See arusaamine muutis lihtsaks ka toidu eest tänamise. See oli üks väike muutus, kuid suur algus. Värskel kristlasel ei ole veel välja kujunenud palveelu või palveharjumust ning toidupalve enne söömist, aitas kaasa ka muude asjade eest palvetamiseks. Üks asi viib edasi teiste asjadeni. Kuid sel ajal ma ei pööranud tähelepanu veel toidu valikule, ma sõin kõike. Jõulude juurde kuuluvad verivorstid, verikäkid, hapukapsas, hapendatud kurgid ja muud sellised head toidud ei kadunud minu menüüst. Kuid ma ei saanud aru, miks pastor ei söönud verivorsti. Sellele ei saanud ma ka selgitust. See oli individuaalne veendumus. Piibel kirjutab, et me (vanemad usklikud) ei tohi olla noorematele ja ka uskmatutele komistuseks ehk takistuseks pääste vastu võtmisel. "Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!" (Rm 14:13)

Vahest võivad kristlased teha asja, mis tegelikult ei tule kasuks või tekitavad just usule tulnud inimestes arusaamatusi. Seda tuleks vältida. Teine asi, millele tahan juhtida tähelepanu on Pauluse õpetus. Ka Jeesuse õpetus toidu kohta. Kuigi me ei ole juudid, siis järgis Jeesus siiski juutide tava ja seega ka toidukombeid. Samas ta ütles selgelt välja mõtte, et mitte see mis läheb suust sisse, ei rüveta inimest, vaid see, mis tuleb suust välja. Jutt käib inimeste kõnepruugist. Kui sa oled kristlane, siis sa ei saa enam ropendada. Tegelikult aga juhtub see, et sinu sees olev Vaim annab sulle märku ja takistab välja ütlemast sõnu, mis on piinlikud. Kuid apostel Paulus? Tema õpetus oli ajas samm edasi, kuna ta oli nö paganate apostel, seega puutus kokku igasuguste kultuuride ja tavadega sh toitumistavad. Milline oli Pauluse seisukoht toitumisele? See ei erinenud Jeesuse omast, aga ta ütles välja eelpooltoodud Vaimu seaduse uute sõnadega: kõik on lubatud, aga kõigest pole kasu. See ei tähenda seda, et Paulus õpetus võimaldaks minna taas alkoholi juurde tagasi, vaid ta ütleb, et kes on tundud ära Jumala, see ei taha oma vabadust kasutada halva jaoks. Ühel hetkel hakkas Jumala vaim muutma ka minu toiduharjumust.

Kui te küsite: kas ma söön verivorsti? Siis vastan: EI. Kuid see muutus ei toimunud silmapilkselt. Mitte enne, kui ma sain sisemise veendumuse, et ma ei taha seda süüa. Nüüd ma saan aru pastorist, kes tol ajal ei selgitanud mulle oma põhimõtet. Ka mina ei saa teile seda selgitada, sest see on sisemine veendumus. Piibel ütleb, et veres on hing. Seepärast ohvri toomisel kasutati verd. Jeesuse veri oli see, mis ohverdati meie eest. jne-jne. Kui te sellest saate Vaimselt aru, siis te leiate ka vastuse ja mõistate, miks verivorst, mis mulle muuseas ka maitses, enam ei ole minu toiduvalikus. Kui aga tuleb viibida üritustel, kus on veretooted, siis ma neid ei söö ka selle tõttu, et see ei saaks noortele usklikele probleemiks. See ei tähenda aga seda, et ma käsin sul loobuda verest valmistatud toodetest; kindlasti mitte, vaid kui sinu sees olev Vaim seda teeb, siis kuula Teda. Jumalat tuleb enam kuulata!

Hingeline rõõm

„Ja kui Taavet oli kõneluse Sauliga lõpetanud, siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge,“ kirjeldab piibel Joonatani ja Taaveti sõpruse algust. Joonatan tundis rõõmu Taaveti saavutusest, mis ta hingeliselt ühendas. Hingeline rõõm sünnib seal, kus kaks mõistust, teod ja eesmärki ühte langevad, kuid ei sünni mitte alati.

Sellised tugevad sidemed on harukordsed, sest vähe on neid, kes kogevad sügavat hingelist ühtsust ja rõõmu tundmatust inimesest. Et tekiks selline sügav suhe, peab inimestes olema veel midagi kui lihtsalt sümpaatia.

Et tunda siirast rõõmu teise saavutusest, ei saa olla enesekeskne ja kade. Kes tunneb rõõmu inimestest, selle rõõm on mitmekordne võrreldes enesekeskse inimese rõõmudega. On suur vahe, kas sa rõõmustad enda saavutustest või suudad siiralt rõõmu tunda ka teiste inimeste elu ja edu üle. Avatud hingega inimestel tuleb rõõm teiste kaudu.

Selliste inimeste elu rikastavad perekonnaliikmed, paljud sõbrad, tuttavad ja ka lihtsalt võõrad inimesed tänavalt. Neid inimesi kirjeldatakse raamatutes, muusikas, kunstiteostes. Nad on õppinud vabanema egoismi kammitsast, mis takistab hingel rõõmu tunda. Nad on avatud hingega avatud suhtlejad, mistõttu neile on avatud palju suuremad rõõmud. Selline siiras rõõm on tingitud poolehoiust ja mõistmisest, mida sageli tajutakse vastastikku. Kuid kuningas Saul ei armastanud Taavetit nagu oma hinge. Me teame, et Saul hakkas Taavetit taga kiusama, sest Sauli hing oli kade.

Sauli poeg Joonatan võttis ära oma ülekuue ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided koos oma mõõga, ammu ja vööga. Joonatan väljendas oma poolehoidu ja oli valmis loobuma positsioonist ning varast, sest Joonatan armastas teda nagu oma hinge. Kui Saul plaanis Taavetit surmata, siis tuli Joonatan ja ütles Taavetile: mida sa igenes soovid, seda ma teen sulle!

Hing toitub rõõmudest. Kui sa armastad inimesi nagu oma hinge, siis see ühendab sind nendega ja su hing saab rõõmsaks.

Kogu tõde põrgust

Ilmutuse raamatut on palju vääriti tõlgendatud, eriti põrgu teemat ja tulejärve käsitlemist.

Amazing Facts, levitab eksitavat õpetust, mis räägib sellest, et "Jumal käitub ka õelatega armastaval viisil".

Tõde on selles, et Jumal tõepoolest käitub õelaga vastavalt Jumala iseloomule, milleks on armastus ja pühadus; kuid vale seisneb selles, et Jumal käitub õelaga armastaval viisil pärast õela surma. See ei vasta tõele.

Rõhutakse Jumala iseloomu omadusele, et Jumal on armastus ja ta iseloom ei muutu, seega peab Jumal armastama neid ka pärast nende surma, s.t kasvõi põrgus. Kuid see on kaval saatanlik vale, millega omal ajal Eeva ära peteti; ja tänaseni eksitatakse inimesi. Inimese tähelepanu juhitakse eemale olulisest seadusest (UT ja VT kirjakohad), on tavaline manipulatsioon.

Sellist manipulatsiooni kasutab pastor Doug Batchelor (pildil) oma loengutes, nt Tulejärv. Selles mõttes väidab pastor, et Jumala armastus tuleb ilmsiks sellega, et Jumal armastab inimesi ka pärast surma, vahet pole. See on piibli moonutamine ja vale tõlgendus. Jumal saab armastada neid, kes valivad Jeesuse, tema Poja, sest tema kaudu tegi Jumal nähtavaks oma armastuse (Rm 5:8) meie kõigi vastu.

Tema loengus esitab ta manipuleerivaid küsimusi, nt: "Mitut kadunud hinge karistatakse põrgus Piibli järgi praegu?" Ja toob siis kirjakoha, et vastus peitub 2Pt 2:9.

Pastori poolt laialt levitatud valeõpetus räägib sellest, et õelad justkui peetakse kinni, et nad ei satugi põrgusse. Batchelor viitab korduvalt kirjakohale 2Pt 2:9. Aga saatana iroonia seisneb selles, et see kirjakoht hoiatab eksiõpetajate eest. Seega kui seda tõlgenda nii, et seada ennast justkui õigele poolele - tõe õpetaja rolli, siis peaks ka väide olema tõene.

Mõnikord räägitakse veel sellest, et inimesi peetakse kinni, kõiki, kes läksid surma enne Kristust, kuid siis tahaksin ma teada, miks Jeesusele ilmus Mooses ja Eelia? Kellega Jeesus rääkis ja seda sündmust tunnistasid ka tema jüngrid. Miks siis Mooses ja Eelia Taevas on, kui inimesi peetakse kinni?!

Õigem oleks küsida, kus need inimesed - paljud teised on?

Mingit kinnipidamise kohta ei ole. Inimeste suurim puudus seisneb selles, et me kipume mitte arvestama ajastuga. Kaasaegses ühiskonnas on loodud eeluurimisvanglad või kinnipidamisasutused. Piibel räägib selgelt kahest vaimsest maailmast, üks on Taevas, kust langenud inglid välja visati ja teine koht on Põrgu, mis on valmistatud Saatana ja tema inglite jaoks. Aga saatuse otsustavad sündmused, mis toimuvad maa peal. Seega. Kui inimene ei vali Jeesust, siis on hingevaenlasel meelevald tema hinge üle ning ta satub põrgusse. Väga lihtne ja selge, milles pole abstraktseid elemente. Aga mida Jumal tegi juutidega enne seda või kuidas Aabraham sai Taevasse; siis me teame et usust. Sellest räägib heebrea kiri. Usk.

Niisiis, Doug, valeõpetaja küsib jultunult: "Kus on kinnipeetud?" Sama asja küsib ka hingevaenlane naiivsetelt või neilt, kes tahavad mõelda, et põrgut pole olemas. Kui Jumal lõi esimese inimese, siis oleks saanud saatan sama moodi küsida Eeva käest: "Kus on kinnipeetud?" Põrgu on tühi!

"Olete te midagi reserveerinud?" (eesti k. piibel: kinni pidanud). Sest ta väidab, et "See on midagi, mida hoitakse teie jaoks." Minu jaoks?! Vabandust väga?! Mul ei ole seda vaja. Kuna ma tean, milline on minu saatus pärast surma, sest ma olen oma otsuse ära teinud. Ma valisin Jeesuse! Jeesus on tõde ja uks ja tee Taevasse. Milleks mulle seda vahe lüli. Kristlane ei vaja seda.

Või nagu katolik kirik õpetab nn puhastavat tuld. Põrgus ei ole mingit puhastavat tuld. Küll aga on maailmas nn puhastav Püha Vaimu tuli, millega meid kristlasi nö läbi katsutakse.

Nüüd Amazing Facts valeõpetus õpetab, et "ülekohtused on reserveeritud, neid hoitakse kohtupäeva jaoks." Vabandust, aga milleks? Et teil ei ole kellegi üle kohut mõista, pole kinnipeetavaid või?!

Piibel kirjutab, et kohtupäev tuleb saatana ja tema deemonite üle ja selleks loodi ka põrgu, see ei ole inimlik koht. Kuid kuhu satuvad kahjuks ka kõik ülekohtused inimesed. Tagasiteed ei ole. Jeesus ütleb, et Taeva ja põrgu vahel on kuristik, see ei ole üknes metafoor.

Kes on põrgus? Põrgus on deemonid. Kes on deemon? Deemon on kuri vaim, langenud ingel. Kas inimene on põrgus ihulikult. Ei ole. Inimene on surnud. kuid tema hing on põrgus. Ta ei saa ise enam midagi enda heaks teha, ta on saatana vang. Deemonid teevad temaga seda, mida heaks arvavad. Jeesus ütleb (loe Lk 16:19-31) väga ühemõtteliselt, et põrgust tagasi ei saa, "ega tulda ka sealt meie juurde" (s.t Taevasse!!!). Seal tunned valu, vt salm 25 ja 26.

Maa peal oleks pidanud oma otsuse ära tegema. Kuna sa valisid elu ilma Jumalata, siis palun, siin on sinu valik. See valik ei riiva kuidagi Jumala armastust ja õiglust. Kui inimene ei soovi Jumala armastust vastu võtta, siis on kombeks selles Jumalat süüdistada. Et Jumal ei armasta!

Jumal andis oma ainusündinud Poja, et kõik kes soovivad, saavad päästetud.

Kui sa ei soovi Jumala ilmutatud armastust, siis see ei tähenda, et Jumala armastus ja olemus sellest muutub. See ei ole mainekujundus. Midagi ei muutu.

Mis puudutab kohtupäeva, siis see saab tulema, kus mõistetakse kohut nii deemonite, kui ka ülekohtuste üle. Kuid see ei tähenda, et ülekohtusted pärivad Jumalariigi. Ei päri! Selles mõttes on suur kohtupäev Jumala lõpliku korra kehtestamine. Aga petta ennast lootusega, et ma olen ülekohtune, lähen kuhugi "ooteruumi" ja ootan kohtupäeva ning Jumal võtab mind Taevasse oma armastuse pärast ja halastab, on naeruväärne! Kus sa enne olid, küsib Jumal. Millesks siis Jumalal oli vaja Jeesust?! Siis on Jeesuse ristisurm tühine, kuna pärast peetakse nagunii kohut. Kuid ärgem unustagem, et kohut peetakse langenud inglite ja deemonite tõttu, mitte inimeste tõttu, kes naeruvääristavad Jeesuse valatud vere ja Jumala plaani päästa inimkond hukust, kuid sattusid põrgu.

Ja veel. Nad toovad Jh 12:48. Mille järgi nad õpetavad, et tasu ja karistus alles tuleb. St. viimsel päeval.

Tegelikult me teame, et Mooses ja Eelia jpt said oma tasu kohe kätte ja nii saavad ka kõik teised oma tasu, kes koguvad vara Taevasse, nagu Jeesus õpetas inimestele. Selleks ei ole vaja kohtupäeva. Tasu kohtust ei ole mingi preemia või boonus, vaid igavene surm, nagu rooma kiri selgitab, et patu palk on surm.

Jeesus rääkis, et nende oma teod süüdistavad neid Jumala ees, see ongi see sama "sõna, mis mõistab tema üle kohut". Ka see on juba ette teada, sest Jumala Sõna on kirjutatud, millest saab kontrollida, järgi uurida. Jeeus viitas variseridele, et tehke nende õpetuse järgi, kuid ärge tehke nende tegude järgi. Miks? Sest nende teod ei vastanud pühakirjale, kuna nad olid ära unustanud halastuse, õigluse ja armastuse. Jumal on armastus. Jeesus näitas, kuidas tuleb inimestele anda armastust, nendest hoolida, neid aidata ja toetada. Kuid variserid ja kirjatundjad pilkasid teda selle tõttu. Samamoodi pilkavad Jumalat pastor Doug Batchelor ja tema jüngrid ja eksitavad inimesi katteta lubadustega ja nende valeõpetajate hukatus on ette teada, et nad lähevad põrgu.

Doug küsib: "Kui palju inimesi läheb põrgusse praegu?" ja vastab, et "mitte kedagi." Mis on absoluutne vale!

Jeesus rääkis põrgusse sattunutest ja nende piinadest, kes palusid, et neid sealt vabastatakse (Lk 16:24), kuid oli juba liiga hilja. Kuid selle tõe valgusess esitab Doug retoorilise küsimuse: "Kas ma siis ei usugi põrgu tulle?" See on äärmiselt küüniline ja vastustustundetu, ta ütleb veel: "Usun küll, kui see teil tuju paremaks teeb." ???

Ausalt öeldes see ajab mul südame pahaks ja tekitab õõvastust, millise jultumusega ta inimesi eksitab ja naerab Jumala Sõna üle! Minu tuju see paremaks ei tee, kui keegi põrgusse läheb. Ainsad olevused, kes selle üle head meelt tunnevad, on deemonid, sest neil on jälle kedagi piinata ja irvitada, et said ühe hinge taas kätte, Jumalal on vähem. Kurb.

"Usun, et nad põrgus põlevad," lisab ta veel ja siis ütleb, et "see oli minu baptistidest sõpradele. Neil oli vaja seda kuulda. (toim: mõnitab) Minu isa oli baptist." "Kuid piibli järgi ei põle praegu veel keegi" eksitab Doug edasi.

Tegelikult ei ole isegi vahet, kas sa kärssad või põled lahtise leegiga või upud põlevas väävlis, sest tegelikult oled sa põrgus. Aga nagu ütleb eesti rahvatarkus: mõni valetab nii, et suu suitseb.

Siis ma tahaks näha tema tõendeid, kui ta ütleb, et keegi praegu ei põle, siis, kuidas ta selle välja mõõtis ja tuvastas?!

Aga ta viitab ekslikult "Sest Issand ütleb, et nad on kinni peetud. Kohut pole olnud" 2Pt 2:9. "Ülestõusmist pole veel olnud. Isegi õelate ülestõsusmist mitte" läheb ta oma järeldustega naeruväärseks.

Ülestõusmisel tuleb Jeesus järgi oma pühadele (!!!) (2Ts 4: 16; Il 20:6), kes pääsevad. Ta viitab siinkohal 1Ts 4:16, et esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu. Kuid ta "unustab" lisamata, et seadused on vahepeal muutunud. On ka teised kirjakohad. Jeesus rääkis põrgust, et need, kes usuvad Moosest, nemad järgigu oma Moosest! Kuid parem järgi Mind. Ta räägib juutidest ja vanast lepingust, kuid ühel hetkel toimus seaduses muutus, kehtima hakkas uus leping. Seetõttu tuleb küsida, kas sa elasid siin 2070 aastat tagasi?! Kui ei ela, siis sul pole lootust. Ainus lootus on Jeesus, kes on tõde ja uks ja pääste. Nii et täna surres, ei ole sul enam lootust olla nende surnute või nn "ülekohtuste" juutide ridades (Lk 16:22 "surid"), või kirjutas apostel Paulus tessalooniklastele.

Medali teine pool seineb selles samas kirjas tessalooniklastele, kus öeldakse selgelt ja ühemõtteliselt, et paljud ülekohtused hukuvad pettuse tõttu, sellepärast et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud (vt 2Ts 9-12). Sellepärast saadab Jumal neile eksitused, et nad hakaksid uskuma valet ja nii saavad kohtualuseks ja hukuvad, kuna neile meeldis ülekohus.

Viimsest kohtust

Kõik vana lepingu ajal surnud õiged kanti Taevasse (nt Lk 16:22), seaduse järgi. Kristlased kantakse Taevasse uue lepingu alusel, mõistetakse õigeks Jumala armust usu läbi.

Kõik vana lepingu all surnud ülekohtused on põrgus, seda ka uue lepingu ajal. Vahet ei ole.

Kuid enne vana lepingut? Sai veel usust Taevasse. Näiteks Aabraham. Sest Jumal tegi lepingu alles Moosese eluajal. Inimesed surid ka enne Moosese lepingut, seaduseta. UT kirjutab, et evangeelium kuulutakse seni, kuni kõigile on sellest räägitud. Miks seda tehakse? Sest Jumal armastab kõiki. Ta soovib, et kõik saaksid teha oma valiku.

Seega tuleb mõista kohut nende üle, kes surid ilma seaduseta või surid enne seadust, olenemata sellest, kas ta oli suur või väike, nende tegude järgi (Il 20:13). Kuid keda Eluraamatus kirjas pole, visatakse tulejärve. See on teine surm. Kurat, eksitaja visatakse tule- ja väävlijärve, kus on ka metsaline ja valeprohvet, ning neid piinatakse päevad ja ööd igavesest ajast igavesti (Il 19:10).

Täna võib öelda, et evangeelium on levinud üle kogu maailma, nii et suurem osa inimestest ei saa end välja vabandada , et nad ei tea sellest midagi. Nende valikud otsutavad nende koha. Kes lükkab evangeeliumi kõrvale, ei võta vastu, siis sõna mõistab tema üle kohut (Jh 12:48). Uskmatute ja jäledate ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves (Il 21:8).

Kui sulle meeldib ülekohus või valides seda valeõpetust, mida õpetab Doug Batchelor ja tema organisatsioon Amazing Facts, ei ole vaja süüdistada Jumalat kui sa hukud ning põled põrgus koos Batcheloriga. Tema pole sinu päästja. On vaid üks Päästja, see on Jeesus. Vali Kristus ja sind päästetakse!

Mina olen oma otsuse teinud ja ma tean, et Jeesus ootab mind Taevas ja ma saan kohut mõista koos temaga kõigi deemonite ja kuradi vägede üle ühel päeval, kui tuleb kohtupäev. Nii kirjutab piibel, et õiged mõistavad kohut ülekohtuste üle, vt 1Kr 6:2-3, aga ka Tn 7:22; Mt 19:28; Il 20:4. Valik on sinu!