Kas süüa või mitte süüa verivorsti?

Kui ma usule tulin, siis tekkis rida küsimusi ja osa nendest puudutas toitumist ja toitumisharjumusi. Mäletan, et esimese asjana, millest vabanesin, oli alkohol. Sealhulgas ka õlu. See oli minu jaoks elementaarne, et alkohol ja kristlus kokku ei sobi. Toitudega siiski nii kiire muutus ei toimunud.

Mõni aeg edasi juhtis Jumala vaim mind muutma ka toiduharjumusi. Esiteks sain ma aru, et vaatamata sellele, et ma teenin tööga välja oma toidu, sain ma aru, et see on siiski Jumala and. See arusaamine muutis lihtsaks ka toidu eest tänamise. See oli üks väike muutus, kuid suur algus. Värskel kristlasel ei ole veel välja kujunenud palveelu või palveharjumust ning toidupalve enne söömist, aitas kaasa ka muude asjade eest palvetamiseks. Üks asi viib edasi teiste asjadeni. Kuid sel ajal ma ei pööranud tähelepanu veel toidu valikule, ma sõin kõike. Jõulude juurde kuuluvad verivorstid, verikäkid, hapukapsas, hapendatud kurgid ja muud sellised head toidud ei kadunud minu menüüst. Kuid ma ei saanud aru, miks pastor ei söönud verivorsti. Sellele ei saanud ma ka selgitust. See oli individuaalne veendumus. Piibel kirjutab, et me (vanemad usklikud) ei tohi olla noorematele ja ka uskmatutele komistuseks ehk takistuseks pääste vastu võtmisel. "Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!" (Rm 14:13)

Vahest võivad kristlased teha asja, mis tegelikult ei tule kasuks või tekitavad just usule tulnud inimestes arusaamatusi. Seda tuleks vältida. Teine asi, millele tahan juhtida tähelepanu on Pauluse õpetus. Ka Jeesuse õpetus toidu kohta. Kuigi me ei ole juudid, siis järgis Jeesus siiski juutide tava ja seega ka toidukombeid. Samas ta ütles selgelt välja mõtte, et mitte see mis läheb suust sisse, ei rüveta inimest, vaid see, mis tuleb suust välja. Jutt käib inimeste kõnepruugist. Kui sa oled kristlane, siis sa ei saa enam ropendada. Tegelikult aga juhtub see, et sinu sees olev Vaim annab sulle märku ja takistab välja ütlemast sõnu, mis on piinlikud. Kuid apostel Paulus? Tema õpetus oli ajas samm edasi, kuna ta oli nö paganate apostel, seega puutus kokku igasuguste kultuuride ja tavadega sh toitumistavad. Milline oli Pauluse seisukoht toitumisele? See ei erinenud Jeesuse omast, aga ta ütles välja eelpooltoodud Vaimu seaduse uute sõnadega: kõik on lubatud, aga kõigest pole kasu. See ei tähenda seda, et Paulus õpetus võimaldaks minna taas alkoholi juurde tagasi, vaid ta ütleb, et kes on tundud ära Jumala, see ei taha oma vabadust kasutada halva jaoks. Ühel hetkel hakkas Jumala vaim muutma ka minu toiduharjumust.

Kui te küsite: kas ma söön verivorsti? Siis vastan: EI. Kuid see muutus ei toimunud silmapilkselt. Mitte enne, kui ma sain sisemise veendumuse, et ma ei taha seda süüa. Nüüd ma saan aru pastorist, kes tol ajal ei selgitanud mulle oma põhimõtet. Ka mina ei saa teile seda selgitada, sest see on sisemine veendumus. Piibel ütleb, et veres on hing. Seepärast ohvri toomisel kasutati verd. Jeesuse veri oli see, mis ohverdati meie eest. jne-jne. Kui te sellest saate Vaimselt aru, siis te leiate ka vastuse ja mõistate, miks verivorst, mis mulle muuseas ka maitses, enam ei ole minu toiduvalikus. Kui aga tuleb viibida üritustel, kus on veretooted, siis ma neid ei söö ka selle tõttu, et see ei saaks noortele usklikele probleemiks. See ei tähenda aga seda, et ma käsin sul loobuda verest valmistatud toodetest; kindlasti mitte, vaid kui sinu sees olev Vaim seda teeb, siis kuula Teda. Jumalat tuleb enam kuulata!