Kes ütles, et sa oled luuser?

Meie vaimumaailmas, meie sees käib pidevalt võitlus meie pea ja südame hääle vahel ja mind paneks imestama, kui me sellele pööraksime tähelepanu, küll aga ei pane mind imestama, et me üldse seda tähele ei pane. Lubame vöörastel, kes ei tunne meid, mõjutada meid ja panna paika, lubame endal maha suruda häid ideid a-la kes mina olen, et ma seda teen või ütlen. Tüüpiline eestlane, kas pole? Me tõesti oleme kaugel vaimu inimesest, kelleks Jumal meid lõi algusest peale, et me saaksime suhelda ja olla koos Jumalaga kogu elu, nii maapeal kui ka igavese elu. Jumal on loonud kõik võimalused selleks, et me suudaksime vahet teha heal ja halval, aga kui paljud teavad, et nad suudavad vahet teha ka heal ja halval mõttel enese sees. Kui paljud teist seda teevad? No nii. Arvan, et me ei oska arvatagi, kui palju me teeme kõikide teiste tahtmist peale iseenda ja Jumala tahte. Tasub mõelda. Lisan siin postituse, mis on täpselt selleks, et me hakkaksime vaatama tõele näkku. Kes ütles sulle, et sa oled luuser? Kes ütles, et sa ai saa midagi teha? Sa ei saa hakkama? Sa ei saa... sa ei suuda! Suudad küll! Kuningas Taavet ütles kord nii, et koos oma Jumalaga hüppan ma üle müüri. Aga ma tahan sulle öelda, et Jumala tahe ei ole sind maha teha, paika panna, vaid Jumala tahe on pakkuda sulle lootust, armastust, andestust, mõistmist, lugupidamist ja kõike seda, mis peaks sulle andma lootust. Sa ei usu seda? Proovi järgi. Jumal vastab kohe ja sa näed, et Jumalal on sinuga head mõtted ja hea plaan. Nii et küsi endalt julgesti: kes seda ütles! Tee vahet hingevaenlasel ja oma häälel ja Jumala häälel ning sa avastad endas uued jõuvarud ja pane tähele, kõik see mis sul puudu on, küsi juurde Jumala käest. Sinu nõrkused on Jumala tugevus. Ole tugev Jumalas ja tee vahet oma mõtetel. Ära kuula inimesi, kes teevad sind maha, vaid kuula enda sisemist häält ja kasuta häid mõtteid, sa oled seda väärt!

Loe läbi sari Vaimu mõtteviis, mis kirjutab sellest, kuidas teha vahet hingevaenlase, Jumala ja oma mõtetel.


Lisaks lugemist:

David Wilkerson Today
TUESDAY, SEPTEMBER 4, 2012
KES SULLE ÜTLES, ET SA POLE VÄÄRT?
by David Wilkerson
[May 19, 1931 - April 27, 2011]

Kes sulle ütles, et sa pole väärt? Et sust’ pole mingit tolku ja sa oled kasutu Jumala silmis? Kes tuletab sulle pidevalt meelde, et sa oled nõrk, abitu ja totaalne luuser? Et sa ei vea iialgi Jumala standarditeni välja?

Me kõik teame, et see hääl lähtub Saatanast endast. Tema on see, kes hoiab sind pidevalt teadmises, et Jumal on pahane su peale. Sa kuuled päevad otsa kõiki neid valesid ja need ei lähtu kusagilt mujalt kui otse põrgust endast.

Kes ütleb kooriliikmetele, et nad pole väärt laulma kiitust jumalakojas? Kes ütleb muusikutele, et nad pole väärt mängima ülistuspille? Kes ütleb koguduse vanematele, abilistele, pühapäevakooli õpetajatele, vabatahtlikele ja teistele jumalariigitöölistele ning inimestele kirikupingis, et nad pole midagi väärt? Kes tuletab neile meelde igat nende pattu ja läbikukkumist ja süüdistab neid määrdunud südames ning kätes? Kes ütleb neile, et neil pole vähimatki õigust puutuda Jumala pühasid asju?

See jälitav Saatana hääl, see vendade süüdistaja, ütleb sulle: „Jumal ei saa sind kasutada enne kui istud maha ja sead oma asjad korda. Sa ei tohi isegi tulla Tema kotta enne, kui oled end vääriliseks teinud.“ Saatan on suutnud veenda paljusid teid, kes te seda sõnumit loete, et te pole iialgi väärt olemaks kasutatud Jumala poolt. Võib-olla sa tunned, et sa pole isegi väärt, et sind Jumala lapseks kutsutaks. Kõik, mida sa oma vaimuliku elu peale vaadates näed, on üks suur vasturääkivus. Ja vaenlane muudkui valetab, tuletades sulle pidevalt meelde sinu läbikukkumisi ning piinates sinu vaimu.

Luba ma peatun siin hetkeks, et tunnistada sulle midagi: kõigi oma teenistusaastate jooksul pole ma kordagi kogenud end väärt olevat jutlustaja kõrget kutsumist. Läbi kõigi nende aastate, mil olen teeninud Issandat, on mind pommitatud süüdistustega sellest, et ma pole väärt rääkima Jumala nimel. Ma pole väärt jutlustama, õpetama ega üldse olema juht. Ma pole väärt, et kirjutada seda sõnumit ja sina pole väärt, et tõsta oma käed kiitmaks Jumalat. Mitte keegi pole väärt – vähemalt mitte oma inimlikus jõus ega väes. Kuid Jeesus on öelnud meile: „Mina olen teinud teid vääriliseks.“ „Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks.“ (Roomlastele 5:19)

Kuidas Jumala Vaim töötab?

"Kuidas Jumala Püha Vaim töötab?" või toimib huvitab kõiki inimesi, mitte ainult kristlasi.

Ma olen selles suhtes saanud selguse, mis on isiklik, sisemine kindel veendumus. Aga nagu piibel ütleb, siis iga vaimne ilmutus tuleb läbi testida. Miks? Sest see võimaldab meil aru saada sellest, mida Jumal parasjagu teeb või tahab teha ja kas see on õige teema. Üks võimalus sellist selgust saada on võrrelda saadud sõnumit piibli sõnumiga, kuid see ei pruugi anda anda selgust käesoleva hetke plaanist (rhema) või tegevusest, kui see just ei ole prohvetliku ettekuulutuse ilmselge täitumine, mis läheb kokku piiblis öelduga. Teine viis, mida ma isiklikult ühtelugu kogen, on võrrelda sõnumit mõne teise sõnumiga ja vaadata, kas need ühtivad, mis suundades või punktides need sõnumid kattuvad, annab mõtteainet ja vahel toob selgust ning võib anda usukindlust. Me vajama absoluutset usukindlust. See ei ole lihtne.

Minul ei ole Eestis vaimulikke isasid, kuigi paljudel on, näiteks pastor või mõni vanem kristlane, kes talle on eeskujuks. Mul kahjuks pole jah. Aga mina vajan ka kedagi - käega katsutavat, kelle mõtted võiksid inspireerida mind. Ja mul oli ja on see eeskuju David Wilkersoni näol teenistuse tulemusel. David on küll igavikus, aga tema töö jätkub Jumala Vaimu juhtimisel. Ma näen ja kogen seda püsivalt. Kuidas ma siia pilti siis ära mahun?

Jumala Vaim räägib minu vastu nagu iga teise kristalse vastu. Kuid vahe on selles, et inimestena meil on erinev tunnetus, kellel nõrgem, kellel ilmselgelt terav nagu kahe teraga mõõk (piibel kirjutab nii). Kui inimene suhtleb oma Jumalaga, siis ta õpib Jumala Vaimu tundma, kuuleb ta häält, mõistab tema isikut, teeb koostööd. Minu koostöö Jumalaga on üsna lihtne. Kui Jumal midagi räägib, siis ma kogen seda kohe ja mul on vajadus see sõnum üles kirjutada. Vahel see juhtub öösel, vahel päeval, kuid kunagi ei tea, millal see juhtub täpselt. Aga ma kogen seda väga sageli. Kuid ka selle juures, et mul on kindel veendumus, et sõnum on audentne, kontrollin ma seda kui see sisaldab punkte, mida ma ei tea. Kuid mõnikord olen ma sisemiselt nii kindel, et ma ei tee kontrolli. Siis on aga Jumal minu vastu olnud eriti armuline. Sest see on selline usus käimise tunnistus, ma saan sõnumi, olen veendunud 100%, et see on audentne ja siis selgub, et ongi nii. See ehitab üles minu usku. Jumalal võib sellest hea meel olla. Ja ma usun, et ta soovib minuga enam ja enam koos töötada. Kuid siis, kui ma selliseid äratundmisi kogen, siis ma saan sageli näha Jumala au, kui sama sõnum tuleb välja mõne teise teenistuse kaudu, näiteks tuleb David Wilkerson praktiliselt sama sõnumiga välja. Mina ei tea, kuidas on see võimalik, et minu sõnum ja Davidi blogis avaldatu kattuvad päeva pealt, aga seda juhtub väga sageli. See ei ole minu poolt ette kavatsetud trikk. Kui see juhtub, kogen suur sisemist rõõmu Jumala heldusest enese suhtes ja mõtlen, õnnis on mees, kelle vastu Jumal ikka räägib.

Mul oleks palju näiteid ette näidata, kus ma olen avaldanud sõnumi ja siis saabub mulle sõnum Wilkersoni blogist. Ma ei ole mitte kunagi kasutanud Wilkersoni blogi enda idee loomiseks, ideede saamiseks, umbes, et mis ma täna blogin! Vaid see on olnud vaid nii, et ma olen oma sõnumi ära postitatnud ja siis selgub tagant järgi, saan teada, et ka Wilkersoni blogis avaldati sarnase sisuga teema. See tundub uskumatu, ma tean, aga nii see on. Ja siis ma mõtlen alati, et Jumal teeb seda asja kogu maailmas, Tema Vaimu läbi. Sest kui Jumala Vaim midagi teeb, siis sõnum on sama, sellest tuleneb ka arusaam, et Jumala Vaimu kuulates ja järgides saavad erinevad kogudused teha samu asju ja oikumeeniliselt üksteist mõista ning olla üksmeelsed. Jumala Vaim võimaldab olla üksmeelsed ja teha seda Jumala austuseks, mida sa siis parasjagu teed ja teised teevad.

Sama kehtib ka sõnumite puhul, kui sõnum on sarnane, siis see võib olla Jumala tahe. Kuid kõige selle juures vajad sa alati autoriteetset kanalit, mis on puhas, pühitsetud, mida sa võid usaldada oma sõnimitega võrdelemisel. Mitte iga prohvet pole nö õige jumalamees ja iga sõnum Jumalalt, avaldamiseks (paljud sõnumid on personaalsed), kuid kindlasti prohvet, keda Jumal on kutsusnud.

Te võite kõik prohveteerida, ütleb Jumala sõna, aga katsuge sõnumid läbi ja selleks vaadake, kas kuskil on veel kedagi, kes saab sarnast sõnumit. Vanasti oli prohveteid vähe, usaldati üht suurt või teatud mehi, sest Jumal rääkis vaid prohvetite kaudu; aga täna on Püha Vaim välja valatud ja kõik kristlased, kes on saanud Tema vaimu ja kellel on prohvetiand, on kutsutud seda andi treenima, et seda kasutada Jumala auks ja inimeste teenimiseks ning Jumala rahva pühitsuseks.

Näiteks saad lugeda viimast, sarnase sisuga sõnumit siit:

• See on Jumala lahing (avaldati 10.02.2012), by David Wilkerson
• Viletsused (avaldatud 10.02.2012), Kristlik Mõttevõra

Kuulujutt

Kõik vale liigid on Jumala ees jõledus ja jälgid "kõik, kes valet armastavad ja teevad," kirjutab piibel Ilm 22:15. Üheks selliseks vale liigiks, purustavaks ja kahjutoovaks on kuulujutt.

Vahel me imestame, kui kergeusklikud inimesed on, kes neid kuulujutte usuvad, kui võtavad neid tõe pähe ning suure rahulduse, agaruse ja kahjurõõmuga kõike kuuldut teistele edasi räägivad, kes on samasugused kergemeelsed ja rikutud mõtteviisiga inimesed.

Ausalt öeldes, on olemas eri liik inimesi, keda nimetatakse tagarääkijateks, laimajateks, keelepeksjateks, kes tegelevad halva levitamisega, tekitavad tühje kuulujutte ja levitavad kuuldusi, isegi kõige uskumatumaid. Nad ei leia seni rahuldust, kuni pole mustanud mõnda inimest, kuni pole kedagi poriga üle valanud, mis on väljamõeldis. Aga nad ei mõtle sellele, et pori loopija käed saavad poriseks. Niisugused inimesed kahjustavad teiste reputatsiooni, teevad kahju karjäärile, teevad kõike, mis ei ole elus normaalne.

Nende nurjatute eesmärkide saavutamiseks, segavad kuulujuttude levitajad vahele oma ohvrite ühiskondlikule tegevusele, elukutsele, veendumustele, aktiivsusele, finantsasjadele, plaanidele, abielule, ja kõigele, mis puudutavad ohvri isiklikke ja perekondlikke saladusi.

Eriliseks nurjatuseks ja alatuseks on see, et need inimesed sosistavad igale kaaslasele oma skandaalsetest avastustest ja oletustest: "Mina küll seda ei usu, aga tead mis ma kuulsin..." paluvad kuuldust saladuses hoida. Nad teavad juba ette, et selline kuulujutt levib välkkiirelt.

Need saatana teenrid rahuldavad oma rääkimise himu erilise jultumuse ja häbitusega. Nad ei levita kuuldusi mitte üksnes suuliselt, vaid ka kirju kirjutades. Anonüümkirjadega nad veenavad saajaid, öeldes, et ainult sügav armastus ja usaldus tema vastu sundis teatama sellest kurvast faktist.

Kui nad on oma töö teinud, siis nad rõõmustavad, et põrgulik kättemaksu või vaenu tuli on süüdatud ja põleb, et kuulujutt levib kui surmatoov mürk, mis antakse edasi suust-suhu, mürgitades paljude inimeste südameid. Nende kahjurõõm suureneb, kui häda ohver ei aima, kelle kaudu see kuuldus levis ja alguse sai.

Seda teevad kuulujuttude rääkijad. Isegi loomadel tundub olevat enam inimlikkust, kuna need murravad toitumiseks, aga inimene ründab lõbu pärast. Teatavasti põrgus saab esikoha see, kes teistele enam kurja teeb. Saatanlik ülesanne seisneb selles, et rääkida valet tõe pähe, usaldusväärse faktina, aga tõde moonutada tundmatuseni.

Kuid tänu Jumalale, armastusel on imetlusväärne võime ära tunda ja instinktiivselt eristada, kus on tõde ja kus vale. See on Jumala and. Sest tõe äratundmine inimese südames on Jumala üleloomulik tulemus. Seetõttu armastus ei rõõmusta, kui inimene satub hätta, ka ettevaatamatuse tõttu, kogenematuse, naiivsuse, liigse usalduse, jutukuse, kaebuse või kuulujutu läbi.

Armastus ei rõõmusta, kui saatan viib inimesi pattu tegema, mure või väljapääsmatusse olukorda, viib neid pettumuse või meeleheitesse, irvitades ja irooniliselt mõnitades nende üle.

Armastus ei usu kuulujutte, kuigi ta isiklikult ei kontrolli nende allikat, aga armastus ei tee teisele kurja: "kes keelt ei peksa, ei tee teisele kurja ega tõsta laimujuttu oma ligimese peale," kirjutab Psalm 15:3. Armastus ei tunne rõõmu kurjusest, ega ütle: oota sa, see on alles algus. Armastus ei rõõmusta ülekohtust, vaid vastupidi, niisuguses olukorras ta muutub eriti halastavaks, kaastundlikuks kannatanu vastu. Vene kirjanik Turgenev on öelnud: „Laitmiseks on õigus vaid sellel, kes armastab“.

Kes tahab olla täiuslik?

Kui mõtted puudutavad mõtlejat, siis sõnad on mõeldud vastuvõtjale. Sõnad on mõtte vili. Mõtete sisu üle vastutab mõtleja eelkõige enda ja Jumala ees, öeldud sõnade eest vastutame inimeste ees.

Armastus ei leia mingit rahuldust negatiivsetest sõnadest, negatiivsest mõtteviisist, eitavatest asjadest, mis ei ehita üles ausaid suhteid. Armastus suhtub skeptiliselt (kaastundlikult ütlejasse) kõigesse kuuldud halvasse. Armastus rõõmutseb kui kuuldus osutub valeks ja tõde seatakse jalule, 1Kr 13:6

Lähtekoht: vale arvamus on patt. Tahtlik valetamine on jõledus Jumala ees. Kõik kes valet armastavad ja levitavad võivad jääda ukse taha. Nii on kirjutatud, Il 22:15, "väljaspool on kõik, kes valet armastavad ja teevad." Kas siin ei tehakse järelandmisi?

Maailmas on kahte liiki inimesi. Keelepeksjad, laimajad, lõksutajad, kes tegelevad kurja levitamisega, tekitavad tühje jutte ja levitavad neid. Inimesed aga usuvad neid jutte. Rahulduse, kahjurõõmuga levitatakse seda edasi teistele.

Meedia on elatub kõmulugudest ja halbade sõnumite levitamisest. Mida skandaalsem kuuldus, seda suuremate tähtedega ja esilehel! Miks?! Sest inimesed janunevad halbade uudiste järele, mitte heade. Kõige rohkem klikke saab laim, mis tõuseb kõige loetavamaks artikliks. Mida räpasem uudis, seda kõrgem koht pingereas! Inimene loeb kõigepealt surmakuulutused ja politseiteated, halba uudist ja siis head, kui aega on. Hea sõnum ei ületa uudistekünnist. See ei paku huvi inimestele. Just sellel põhjusel neid ei avaldatagi. Suured portaalid pakuvad sms teenust "Tahad olla esimene, kes teab olulisi uudiseid?" ja saadab välja pommuudised sündmustest, mis aset leiavad. Kuid laim ja solvamine on kuritegu. Laimu ja solvangute levitamine on osalemine kuriteos. Eritiagarad on selles anonüümsed netikommentaatiorid, valimata isikuid ja valimata sõnu. Kuid avaldatud laimus pole süüdi mitte üksnes laimaja, vaid ka selle levitaja või kes seda avaldab.

Aga eriliseks nurjatuseks on sosistada oma skandaalsetest oletustest, paludes asja saladuses hoida. Ette teades, et see jutt levib edasi välgukiirusel. Kui mürk on külvatud, tunnevad inimesed sellest kahjurõõmu. Muide, inglise keeles puudub vaste eesti sõnale "kahjurõõm". Pealekaebaja mõtteviis moonutab tõde (Mt 4 ptk, või 1Ms “kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi”), vale esitades tõe pähe – usaldusväärse faktina!

Armastus eristab tunnetuslikult, südames, kus on tõde ja vale. See on Jumala and. Püha Vaimu vili. Armastus ei rõõmusta, kui deemon viib inimese patu köidikusse, mure kuristikku, väljapääsmatusse tupikusse, viib meeleheitesse, irvitades rumaluse üle. Vastupidi, niisugustel juhtudel muutub armastus eriti kaastundlikuks kannatanu vastu.

Teiseks millega armastusei nõustu, on eitav suhtumine inimestesse.

On vähe neid, keda me tunneme isiklikult. Enamjaolt teame inimesi vaid kuuldu järgi. Meil võib ühest inimesest olla erinev mulje, oma arvamus. Ent täiuslikke inimesi pole olemas. Prohvetid ja preestrid (Eeli) olid ekslikud, sest inimene võib olla täidetud patuste arvamustega.

Kui sageli algab inimese arvamus kiitmisega, mille tegelik eesmärk on laita. Milles põhjus? Armastuse puudumises. Aga arvamine ja hukkamõistmine on vennad. Seal kus armastus puudub, rikutakse hukkamõistmise piiri kergesti.

Mõned tuntud jumalamehed käituvad samal viisil, mõistavad hukka inimesi, keda nad nad isiklikult ei tunne. Kuid milline on meie teenistus, kui me ei suuda ohjelda oma keelt, Jakoobus Jk 1:26.

Meie arvamus kellegi kohta sõltub peamiselt meie südame vaimulikkust seisukorrast.

Õige otsuse langetamiseks oleks vaja Jumala õiglust. (Lk 6:37) Meie arvamused võivad olla ekslikult isegi siis, kui me oleme juhtunut pealt näinud! Loe 1Sm 1:15. Kas mitte ei olnud see mees tõeline Jumala sulane! Oli. Vaata ka Ap 2:13 või mida arvati Jeesusest loe Jh 2:19. Kõik need inimesed eksisid.

Igasugune ebaõige arvamus inimese kohta võib olla ebaõiglane, aga kui see on välja öeldud, siis valetunnistus! Juudase tunnistust Mt 26:4.

Samas meil on võimalik inimestest head rääkida, mida temas näha on ja ei pea lisama midagi enamat. Me saame olla väärikad, auliseks tarbeks (2Tm 2:20). Kui meil pole midagi head rääkida, siis pigem vaikigem.

Armastus ei mõtle ega räägi ebatõtt, ei rõõmusta valest, ei karda valet, vaid võitleb valega ja võidab! Inimene olles täidetud Kristuse armastusega, “ei karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale,” Ps 112:7.

Jeesus koges inimeste valehinnanguid (loe Jh 7:12), aga mida ta tegi? Kuidas ta reageeris valele? Loe Jh 8:15,16. Kas meie saame sama öelda oma arvamuste kohta? Piibel kirjutab, et me saame olla täiuslikud, see on kõigile jõukohane. Jaakobus kirjutab 3:2: "Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis ta on täiuslik."

Sõnad

Piiblis on üks suur saladus, mis peitub sõnade taga. Psalmist kirjutab nii, et "Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!" (Ps 37:4)??? Niisiis sul võib olla rõõm Issandast, kuid miks pole palvevastuseid, või need viibivad?

Piibel kirjutab: "Mida õel kardab, see tabab teda, aga õigete igatsus rahuldatakse." (Õp 10:24) Kui paljud kristlased mõtlevad, et ju siis ma pole nii õige, minu sõna ei mõju, palveid ei kuulda. Kuid see ei vasta tõele kui sa oled Kristuses, siis sa oled usust õigeks saanud. Mõned ütlevad, et ju siis jääb palvevastus kinni minu enda soovidesse. Aga ka see pole tõde. Jumala sõna kinnitab, et paluge mida te iganes tahate ja see antakse teile.

Jumal ütleb, paluge ja teile antakse. Seega meie vastutame, kas me saame seda, mida me palume, kui meil on rõõm Issandast või "igatsus rahuldatakse". Jumal ei pane meile sõnu suhu, vaid meil tuleb need ise välja öelda.

Me vajame selget sõna ja sihti. Selle abil luua kindel ja selgekujuline kujutis mõttemaailmas, et vaimumaailm saaks selle vastu võtta sel viisil nagu seal asjad käivad. On suur vahe, kas me palvetame, "Jumal, kui sa tahad, tee see inimene terveks" või me palvetame, "Jumal, ma tahan, saa terveks!" Meil peab olema igatsus ja vaimustus - olgem vaimustatud. Jumalariigile tuleb peale käia ehk palvetada täitumiseni (see ei ole korrutamine); meil ei ole vaja oma mõttemaailma petta mõjutamisega (sh maagiaga, mantra, ülemõistuslikust meditsatsioonid). Kuna neis püütakse mõjutada inimlikku vaimumaailma ja sel puhul ei olda ühenduses Jumalaga, vaid kurjade vaimude vaimumaailmaga.

Ole valmis tegutsema kõrgemal tasemel ja selleks: esita oma nägemused ja unistused Püha Vaimule. Kui sa tahad, siis võta eeskujuks kasvõi Mooses. Tema toimis just nii. Muide Jumal noomis Moosest, et mida sa muudkui palud – “mis sa minu poole kisendad? Ütle Iisraeli rahvale, et nad läheksid edasi!” (2Ms 14:1-31) Seega: anna käsk, et meri taanduks! Mida see tähendab? Ütle välja sõnad! Jutlustajate käes on suur mõjujõud, võimupiirkond: öelda sõna. Jaakobus teadis, millest ta kirjutas.

Sa võid usu läbi anda käske olukordadele ja asjadele, muuta inetut ilusaks, parandada kannatajaid ja imed on sinu elus tavalised!

Püha Vaimu võid sa igal ajal kogeda. Mõtle korraks, enne kui sa said päästetud, tegid sa mida? Sa ütlesid välja sõnad. Just siis, kui sõna on välja öeldud (suuga tunnistamine), oled alates sellest hetkest päästetud. Kui keegi solvub kellegi sõna tõttu, siis see takistab solvatut, mitte solvajat. See hoiab solvatud vangis seni, kuni ta suudab andestada. Sõnal on suur mõjujõud.

Kui tihti me kipume unustama, et Püha Vaimul ei ole vajalikku materjali millegi loomiseks sinus enne, kui sa avaldad seda oma sõnade läbi. Samal põhimõttel loodi kogu maailm. Püha Vaim oli ja hõljus vete kohal, kuid tegutses alles siis! - kui sõna oli välja öeldud . (Lk 4:32).

Jumal ütles: tehkem inimesed oma näo järgi (1Ms 1:26).

Sõnal on meelevald (mõjujõud), sellest kirjutab kogu piibel. Peetrus ütles, "ütle, et ma tuleksin sinu juurde" ja me teame, et Jeesus ütles "Tule!" See tegi võimalikuks vee peal kõndimise. Jeesuse poolt tehtud imed said alguse sõnadest. See on vaimulik saladus.

Niisiis, sina vastutad, et su igatsus rahulduks, mitte Jumal. Vastus tuleb sinu vaimu kaudu. Räägi (usu)sõnu. Ütle välja sõnad! Palvetamine on sõnade välja ütlemine. Ja olgu sul rõõm Issandast, siis ta annab sulle mida su süda kutsub! Haara tänasest mõttest kohe kinni - ja olgu sul rõõm Issandas!

Kristlik palve vs korrutamine

Kuulasin just Pereraadio pildiraadiot ja seal kõlas ühes jutusaates mõte: palvetab hommikul tund aega. Ja saate juht kommenteeris: "Oo, see on kõva sõna!" Mis mõttes iga hommik üks tund? Mis mõttes kõva sõna?!

Ta palvetas iga hommik tund aega

See periood juhtus ka minu elus, umbes aasta pärast usule tulemist. Tollal räägiti palju palvetamisest ja selle olulisusest. Ühel päeval tulin varem üles ja palvetasin hommikul ja see muutis minu elukorraldust. See juhtus umbes kell 5 hommikul. Ja nii ma tulin üles ka järgmine hommik palvetama. Ja järgmine kord ... Palvetasin umbes tund, mõnikord vähem. Täpselt ei mäleta enam. Ühel hetkel hakkasid inimesed selle tõttu mind tunnustama: "Oo! Väga tubli!" Ja ma sain innustust juurde. Peagi räägiti juba koguduses ja mõned ka imetlesid. Aga palvetamisest polnud mulle mitte mingit kasu!!! Jumal jäi kaugeks. Selline palvetamine muutis minu elukorraldust, kuid ei muutnud minu elu. Ei muutnud minu elukvaliteeti ja ma ei õppinud selle tõttu Jumalat enam tundma. Ma arvan, et pigem muutis see mind uhkeks. Inimesest kiitsid mind, mina nautisin seda. Kuid hommikupalve ei aidanud mind vaimulikult kasvada. Jumalat ei olnud kohal, Jumal ei tulnud kaasa. Ma enam ei mäleta päris täpselt mille tõttu ma lõpetasin hommikupalved, aga see periood sai lõpuks läbi. Ju ma sain aru, et see on mõttetu.

Aga ma ei saa aru, mis mõttes "kõva sõna"? Jumal kuulab minu monoloogi? Ja see kordub igal hommikul! Isegi krõpsakas käib kindla ajal otsekui oleks gramofoni unustatud mängima katkine vinüülplaat.


Ja see ketrab ja ketrab ... õnneks keegi märkab ja ta lihtsalt leiab: see segab.

Kuidas ma mõistan palvetamist?

Kui keegi palvetab hommikul tund aega, siis ok, las ta siis palvetab, see on tema asi. Kuid sellest numbrit teha, tänan ei! Usupalve toob vastuse (Jk 1:7, 5:15), sellele ütlen: jah! Jumal tegutseb meie usu peale ja vastuseid saabuvad usu tõttu (Mk 11:24)!

Kuidas ma tegelikult "palvetan".

Ma viin asjad Jumala ette ja palvetan. Kui vaja, siis tuletan talle meelde. Kuid vastused ei tule palve korrutamise tõttu, vaid ainult usu tõttu. Tõsi ta on, et vahel tuleb Jumalale peale käia, kuid kindlasti ei vaja Jumal palvete korrutamist. Ega Jumal ei maga.

Ma olen kuulnud arvamusi inimestelt, kellele ei meeldi kui laulus ühtelugu korrutatakse sama fraasi, siis ühest küljest ma näen, et nad tahaksid seda põhimõtet rakendada kõigis jumalateenistuse lauludes. On ka inimesi, kes ei lähe teenistusele, kus on teistsugused laulud (nt ülistuslaulude sarnased, kus salmid ühtelugu läbi lauldakse uuesti ja uuesti). Kas see on vaid laulmine siis? Usun et laulu viisi ja sõnade autor teab paremini, kuidas ja mida õige teha on. Kui ma ei eksi (ma rõhutan, ma võin eksida), siis John Wesley oli üks nendest, kes eelistas laule, mille sõnad ei korduks.

Ma ütleks nii, laul on üks võimalik viis enese väljendamiseks ja on kunst. Kunsti tuleb alati suhtuda kui kellegi loomingusse, nägemusse ja arusaamisesse ilust. See on maitse küsimus. Pealegi kui laulus kordub teatud viis, see aitab kinnistada mõtet või rõhutada. Õpetajad peavad pärast materjali edastamist ikka veenduma et õpilased omandasid teema ja küsivad üle, mis see muud siis on, kui mitte korrutamine. Korrutamine on tarkuse ema, ütleb rahvatarkus.

Kuid raskem on mõista kui me 21. sajandil kasutame keskaja muusikat ja laulame laule. Kas teenistuse eesmärk on väärtustada muusikute loomingut või kiita Jumalat? Ma arvan et kontserdid on palju parem viis muusikute meelespidamiseks. Ka vanamuusika on kahtlemata väärtus. Kuid ma ei saa ühest asjast aru, aga kas teie saate? Kui me kasutaksime tööle sõitmiseks hobust või vankrit, see oleks ju veider. Selleks on täna auto. Igal ajal on omad asjad, kord ja väärtused, kuid sellega kui me ei kasuta vankrit, ei solva me auto eelkäijate loomingut. Meil on väga palju häid muusikuid ja heliloojaid ja palju on loodud kaasaegset muusikat, siis miks peaks laulma viisi järgi mis pole meile omane.

Kui me jumalteenistuse praktika ja läbiviimise muutsime, mis ei ole keskajast, siis miks me laulame keskaja laule, vot sellest ma aru ei saa.

Minu meelest teevad meie muusikud oma tööd väga hästi, ja igal aja muusikale vastab oma ülesehitus ja loogika. Olemata muusik, on mul kõige vähem õigust siin sõna võtta ja öelda, et laulusõnad ei tohiks korduda. Aga vahel ma kuulen, kuidas minusugused võhikud seda ütlevad.

Kuid tulles tagasi vaimuliku muusika juurde, siis ma ei kujuta ette ülistuslaule, milles sõnad ei kordu. Ma olen märgand seda, et mõni laul on võidmisega, mõni ei ole. Mõni paneb liikuma Jumal väe, mõni lihtsalt on ilus meloodia ja sõnad, ongi kõik. Kuid ununeb pärast seda kui meloodia lõppeb.

Kui uurida psalmide raamatut, siis leiab sõnakordusi. Ei ole alust arvata, et Taavet ei korranud fraase ülistamise ajal. Selleks peab uurima kultuuri ja tava, mis moodi Jumalat ülistati 3000 aastat tagasi. Ja kui leiabki kinnitust, et korrutamist polnud, siis miks ei võiks see aja jooksul muutuda? Sest mis on laul? See on Looja tänamine ja ülistus. Tähtisam kui vorm on inimese suhtumine ja südamehoiak.

Mina palvetasin hommikuti mõni aeg, ma usun, et ma otsisn Jumalat kogu südamest ja tahtsin ta meele järele olla, kuid Jumalat ei olnud seal. Nii ongi. Kui Eelija oli Hoorebi mäel, siis Jumalat ei olnud võimsas tuules, ega polnud ka tules, ega maavärisemises, vaid see ilmes siis, kui tekkis tasane sahin (1Kn 19:12). Seetõttu omab enam tähtsust see, kas lauluga kaasneb võidmine, ja kas see puudutab meie südant ja muudab meid, kui see, milline see laulu ülesehitus on või meie ettekujutus sellest kus Jumal on ja kus teda pole. Võidmine annab vastuse.

Viimasel ajal olen ma üha vähem palvetanud. Ka Jumal teab. Ma olen palvetanud oma palved ära. Kuid see on kõigest palve. Minu teadete edastamine. Palju olulisem on see, et Jumal on minuga kogu aeg, igal pool ja tema ligiolu täidab mind nii, et ma võin rääkida igal ajal seda, mida Tema tahab minu kaudu öelda. See on minu "palvetamine" - mis tegelikult pole minu, vaid Jumala vaikne "sahin" - südame hääl, mis heliseb mu rinnus. See saadab mind ja julgustab mind. See muutis minu elu, mille suhtes palvetamine oli võimetu. Ma ei ütle, et ärge palvetage! Aga ma usun, et palve ammugi 1 h palve pole midagi sellist, et ma panen plaadi peale, siis see käib kuni kõik laulud saavad esitatud ning seejärel võtan plaadi pealt ära. Seetõttu mulle meeldib käia koos Jumalaga mitte ainult palve ajal, vaid kogu aeg. Ja ma tean, et see meeldib ka Jumalale. Jumalal on minust hea meel.

Kui ma selle tõe ära tabasin, siis tuli Jumal kohale, kes tõi mulle elu. Ma usun, et Jumala silmad otsivad maapealt inimesi, kes käiksid koos temaga nagu Eenok (1Ms 5:24).

Jumalat sõnast, härga sarvest

Eestlased tunnevad väga hästi vanasõna "Mees sõnast, härga sarvest". Sellest on kujunenud omamoodi mõõdupuu. Kui seda mõõdupuud uurida, siis tundub see päris täpne ja vajalik ning leiab küll kasutust praktilises elus veel täna. Ei ole üldsegi mingi udujutt. Aga? Kui juba inimste vahelistes suhetes toimib nii vahe relv, miks siis kristlased seda ei kasuta? Kas kristlane võtab Jumalat sõnast?

Kuidagi tihti on Jumal meie jaoks selline hädine ja ähmane muinasjutu haldjas, olevus, kes ei saa meie arvates mitte millegi tõsisega hakkama ega saa midagi meie jaoks ära teha. Sest meile meeldib olla koos oma hädadega. Me ei palu. Sest me ei usu. Kas see ongi meie identiteet? Häda meile, kui haletsemine muutub harjumuseks. Kui me imetleme ja idealiseerime kannatusi. Aga see pole usk! See on romantism.

Usukangelased ei kahelnud Jumala võimetes, vaid võtsid teda sõnast, millest kirjutab kiri hereeblastele 11. ptk. Aga täna? Jeesus andis meile väe ja meelevalla. Meil on vägi ja ka pühakiri. Aabrahamil polnud Püha Vaimu ega pühakirja, aga ta võttis Jumalat sõnast. Ta oli karjakasvataja. "Jumal sõnast, härga sarvest" sobiks tema elu motoks küll. Kas see võiks sobida ka meie elu motoks, selles on küsimus.

Täna David Wilkerson saadab meeleheitliku üleskutse, see tõuseb üles sügavalt südamest - otse Jeesuse vaimust, arvan ma. "Mida selleks küll tarvis läheks et saada meid välja mannetutest eludest ... et panna meid nägema palju aulisemat elu" kirjutab ta.

Ma usun, et see kehtib täna ka eestlaste kohta. Miks on mõnele väikerahvusele nii armas pöörduda tagasi orjapõlve meelsusesse? Hirmud, usaldamatus, väe eiramine, kas see peaks iseloomustama kristlikku identiteeti, kristlast, kellel on Püha Vaim.

David Wilkerson kirjutab täna järgmist (lisan kogu tema teksti):

PIMEDUSEST VALGUSESSE

Mida selleks küll tarvis läheks, et saada meid välja meie mannetutest eludest täis süütunnet, hirmu ja masendust? Mida selleks küll tarvis läheks, et panna meid nägema palju aulisemat elu, mis meie jaoks ootel?

Paulus ütles: „Tänades Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis.“ (Koloslastele 1:12)

Kas sina sooviksid endale seda aulist, vabastatud elu? Usud sa, et see on sinu pärand? Usud sa, et Jumal meeleheitlikult sooviks kinkida seda sulle? Kui nii, siis võta see usu läbi vastu ja astu sellesse! Kuuluta see enese omaks! Paulus ütleb: „ Kas sa pole juba piisavalt kannatanud? Kas sa pole juba oma õppetunde kätte saanud?“ Ehk teisisõnu: „Kas sul pole juba kõrini elust täis hirmu ja piina? Kas sa pole juba aru saanud, et on üks tunduvalt parem tee?“

„...sest usust õige jääb elama.“ (Galaatlastele 3:11). Sa lihtsalt paned oma usu sellesse, mida Jumal on öelnud, et Ta teeb su heaks. See vabadust, õiglust, rõõmu ja rahu täis elu Pühas Vaimus on kingitus, mida ei saa kuidagimoodi oma tegudega välja teenida. Kuid suurim rõõm peitub teadmises, et sa pole enam „süüdi“ Jumala ees. Rõõm on teada, et su usk teeb sind õigeks Tema ees. "Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta." (Roomlastele 4:7-8)

Aabrahamist sai rahvaste isa vaid tänu sellele, et Ta võttis Jumalat Tema sõnast. Ta oleks võinud ka kahelda ja kaotada seeläbi kõik. „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast...sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse...“ (Roomlastele 4:21-24)

Me usume Tema andestusse, mille läbi Ta tahab päästa meid. Ka peame me uskuma, et Ta hoiab meid. See vägi, mis päästab meid, see ka hoiab meid! See usk, mis tõi Jeesuse meie ellu, hoiab meid langemast.

„Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele.“ (Roomlastele 5:1-2)

Ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale

Meie kodus käis külas noorte osadusgrupp ja tuli jutuks üks vana lugu. Mul oli see enam vähem meeles, kuidas see tore lugu juhtus ja ma rääkisime sellest, kuid ma ei suutnud enam meenutada täpset aega, millal see juhtus. Oli ka meeles, et see ilmus ajakirjas Koduteel. Kui ma seda lugu hiljem otsisin, siis seda polnud. Mõtlesin, huvitav miks? Koduteel ajakirja saab järjestikku lugeda internetist alates numbrist 2/2003 (Enne seda on vaid üks number aastast 2000 ja üks 1994).

Täna leidsin üles selle sündmuse algfaili. Aga - oh üllatust: date modified 9.09.2002. Ei saanudki olla, sest seda numbrit ei ole internetis. Ilmselt see lugu ilmumus 3/2002 või aasta viimases väljaandes.

Vahepeal on imekiiresti möödunud ligi 8 aastat! 8 ?!!!! Tundub - nagu juhtus see alles eile!


NÄPUGA LIIVALE

25. augustil, pühapäeva hommikul käisid Tallinna koguduse noored Pirita rannas maa peale kirjutamas. Osalesid Urmas, Kulla-Siiri, Margus ja vene kogudusest Svetlana ning Anton, kes ühtlasi kirjutasid vene keeles.

Eesmärk oli kirjutada rannaala liivale võimalikult palju sõnumeid, Jh 8:6-8. Alustasime varakult, et olla valmis veel enne, kui inimesed randa saabuvad. Pidasime oluliseks, et inimesed võiksid neid tekste kohe lugeda ning need mõjuks üllatusena: “Näe - terve rand on täis kirjutatud!”

Esimesed inimesed tulid varakult randa, kes siis võimles, kes jooksis, mõned ujusid, mitmed sõitsid jalgratastega. Ka ranna koristamine toimus hommikul. Oli näha, et inimesi huvitasid need kirjad. Tekste lugesid ka rannakoristajad, kes aga mõne aja pärast hakkasid käituma kummaliselt. Mõned neist kustutasid ära osa sõnumeid ja ka nende traktorist sõitis demonstratiivselt üle mitmete kirjade. Üks koristaja nurises valjult: “Me kutsume politsei, kui te kohe ära ei lõpeta!” See asjaolu innustas meid enam, ja kirjutasime veelgi usinamalt ning lõpetasime enne kella kümmet, et jõuda Jumalateenistusele.

Väga oluline on teada, et me ei ole üksi jäetud. Meie Isa tegutseb tänini, ja ka Jeesus tegutseb samamoodi. Meil on tema riigi kodanike õigused, kuid tema esindajatena lasub ka kõrgendatud vastutus kogu ümbritseva maailma vastu. Eriti inimeste suhtes, keda Isa on kutsunud. Oluline on leida üles need inimesed, kes otsivad Jumalat ning juhatada Kristuse juurde. Selleks aga tuleb näha olukordi ning näha ka inimeste vajadusi. Meil tuleb unepealt valmis olla aru andma inimestele armastuse ja rõõmu kohta, mis asub meie südames.

Üheks võimaluseks on juhtida inimesi Kristuse juurde läbi tänavamisjoni. Õppides Jeesuselt, Peetruselt, Pauluselt, jpt. Igalühel oli isikupärane evangeliseerimise stiil ja oma suhtlusringkond. Jeesus kasutas erinevaid võtteid inimesteni jõudmiseks. Niisamuti on meil kõigil oma isikupära ja võimalused. Näiteks meie Lastekeskus Tähetorn tegeleb tänavalastega. Kopli liinidel on kuulutatud häid uudiseid vaesust kannatavatele inimestele. Ometi on need vaid mõned sadadest evangeliseerimise võimalustest. Iga võimalus annab oma unikaalse osa sellesse protsessi. Tähtis on näha oma osa ja see enesele teadvustada, valida sobiv meetod, kuulutada sõna ja astuda esile, olgu aeg paras või ärgu olgu. Jumal kasutab meid kõiki omal viisil. Olgem selleks avatud ja valmis.

25.08.2002

Vaimu mõtteviis X

Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?

Tõsine viirusetõrje programm saab aru kui algfailiga tuleb kaasa lisa või midagi on külge poogitud. Ka mõttele on võimalik anda uus tähendus. Ent algmõte peab vastama ka konteksti algtähendusele: moonutamata, kõrvaltoimeta ja vastupidist efekti omamata ning peab läbima edukalt headuse - pühaduse testi. Mõtte toime ei tohi olla vastupidine. Kui sa saad mõne mõtte, siis esmalt küsi nagu viirusetõrje: "Kust see mõte tuli?"

Proovin seda protsessi piltlikult kirjeldada. Deemonite mõte liigub suunas ülevalt alla. Justkui keegi sosistaks kõrva. Püha Vaimu mõte tekib sinu südamest, ja sellisel juhul tõuseb mõte alt üles, südamest pea suunas. Südametunnistuse mõte liigub täpselt samas suunas, alt üles. Nakatatud mõtte suund on vastupidine! Küsi nagu viirusetõrje: "Kas see tuli südamest või peast?" Miks seda on nii tähtis tähele panna?

Peast tulevad mõtted kahest allikast: enda mõtted ja deenonlikud mõtted. Kui sa oled kristlane, siis südames on Püha Vaim. Seal ei ole kohta deemonitele! Sinu süda on Püha Vaimu tempel. Tema asupaik sinu sees. Seepärast seal ei olegi kohta teistele vaimudele ja sinu enese vaimule, milleks on südametunnistus.

Deemonil pole südamesse asja.

Kuid need inimesed, kes tegelevad okultismiga, kes deemonitele on avanud oma südame, nende südametunnistus on vangis. Näiteks, kui keegi läheb nõia või imearsti juurde ja see ravib ta terveks mõnest haigusest, siis sellel on topelt hind! Esiteks maine hind, mida tuleb maksta arstile. Teiseks igavikuline, sest kui deemon teeb kedagi terveks, siis ta tahab tasu. Millega sa deemonile tasusid? Deemonid ei tee mitte midagi tasuta! (Seevastu Jumal tervendab alati tasuta!) Vastutasuks hakkab deemon kasutama inimese ihu ja hinge oma kurjadel eesmärkidel. Kui aga inimene pole oma hinge deemonitele "müünud", siis saavad deemonid inimest eksitada (mõjutada) väliselt, mitte sisemiselt. Deemon võib anda mõtte, kuid edasi sõltub inimesest, mida ta selle mõttega peale hakkab. Pähe tulnud deemonliku mõtte saab õige mõtteviisi abil ära tõrjuda. Kuid südamest tulnud deemonlikku mõtet ei saagi tõrjuda. Kui inimene lubab deemonil kasutada oma vaimu, siis deemon valdab seda just nii palju, kui ta seda vajalikuks peab. Kõige hullem on seestunud inimene, kes kaotab oma ihu üle igasuguse kontrolli.

Kui aga inimene ei tegele maagiaga, siis võib-olla ta vaim (südametunnistus) lihtsalt tuim, paadunud. Sest ta ei arvesta südametunnistust või ignoreerib vaimu märguandeid, mis tulevad südamest. Seeõttu mõned inimesed on häbematud, jumalavallatud, nagu öeldakse "ei löö risti ette mitte millegi ees". Piibel hoiatab, et süda on petlik.

Kui inimene käib koos Jumalaga, siis Püha Vaim on tõesti temas, kelle nõuandeid inimene saab arvestada. Siis ta võib täie julgusega ka usaldada oma südamest tõusvaid mõtteid. Püha Vaimu poolt ei tule midagi halba, mida inimene peaks tagasi lükkama. Pähe tekkivad mõtted tuleks ikka läbi testida, oled sa siis kristlane või ei ole. Enamasti ongi peas inimese enda mõtted, aga parem oleks, kui need oleksid üksnes inimese mõtted. Keegi on öelnud: "Me ei saa takistada linde lendamast oma pea kohal, kuid me saame teha kõik selleks, et nad ei punuks pesa meie pähe."

Vaimu mõtteviis IX

Piibli kontekstis on deemonlikud mõtted negatiivsed ja hävitavad, Jumala mõtted aga positiivsed ja ülesehitavad.

Üldiselt on nii, kui meie süda on vaba: viha, arguse, kibestumise, jms negativismist, siis on üsna lihtne vahet teha deemonlikel nn "hingevaenlase rünnakutel". Saatana mõtted ei ole meile teadmata, ta ründab: süütunde, alaväärsus tunde, äparduste, hukkamõistu, läbikukkumiste, hirmu, mure, rahutuse, kavaluse, konteksti moonutuse, kahtluste ja ka ebakindlusega.

Tavaliselt kogeb inimene ahistust, langeb eelarvamuste ja piiratud silmaringi võrku; tekkivad mõtted on valdavalt ebapuhtad ja mõtterännakud kontrollimatud - seinast seina; võimalik, et inimese kontsentratsioonivõime nõrgeneb, seguneb ka segaste ideede ning unustamistega. Selles seisundis on oluline taibata, millal mõistus on saatana kontrolli all. See ongi pöördepunkt! Kuid ilma oma mõttemaailma analüüsimata inimene selleni ei jõua. Mõni ütleb: "Vaata tõele näkku!" või "Vaata peeglisse!" siis, mina ei soovitaks ei üht ega teist, sest selline tegevus viib inimese veel enam masendusse. Kui inimene ei suuda oma mõtetega toime tulla et analüüsida end kõrvalt, siis on hea lasta seda teha mõnel teisel keda võib usaldada (Usaldada eelkõige selles mõttes, see usaldusisik peaks suutma jääma erapooletuks ja kindlasti ei tohiks mitte mingil juhul inimest hukka mõista.) Mõnes mõttes vastab analüüsimisele (funktsioonile) ka pihil käimine juhul, kui usaldusisikut pole, kellega koos mõtteid analüüsida; või sa ei saa minna spetsialisti juurde mingil põhjusel. Pihi teine külg on ju teod. Kui inimene pole tegudeni läinud, piisab mõtete analüüsimisest. Vaja on lihtsalt rääkida. Mõtteviisi muutmisest algab pöördepunkt, sest inimene ei taha enam jätkata samal viisil mõtlemist. Inimene võib vabalt olla oma mõtete vangis. Kui ta nüüd hakkab analüüsima oma mõttemaailma, seda korrastama, käivitub nn viirusetõrje, mis tuvastab rikutud failid (mõtted) ja seejärel need paneb garantiini. See on juba suur samm edasi. Seepärast on mõtteviis otsekui viiruseprogramm, mida tuleb kasutada! Selle programmi käivitamine sõltub inimesest. Inimesel on hea oma mõttemaailma regulaarselt analüüsida. Sealt ära kustutada hingevaenlase poolt nakatatud failid.

Tavaliselt inimese vastuvõtja pole täpselt hääles ja õigel sagedusel Jumalaga suhtlemiseks, või inimene ei teagi midagi sellest võimalustest. Igal juhul on vaja üsna vähe selleks, et hinge segav müra tugevneks talumatuks. Selle probleemi avastamisel tuleks kohe häälestada õigele sagedusele, veel parem – hüüda appi Jumalat, et ta vabastaks ja täidaks inimest Jumala vaimuga. Kristlane palvetab. Palve on Jumalaga rääkimine. Selle juures on üks oht. Räägi temaga ning ära oota vastust kohe, sest su mõistmine on olnud häiritud müra poolest ja hingevaenlane tahaks seda katkestada mõne kavala mõttega, et "tegelikult pole ju midagi hullu lahti." Ta "sõidab sisse" et inimene ei hakkaks muutma mõtteviisi! Selles olukorras ei ole tark kohe Jumalalt vastamist nõuda, kuna hingevaenlane jälgib asja. Lihtsalt oota, las Jumal ise räägib sinu vastu, sest siis Ta ütleb neid asju, mida sa tegelikult vajad, mitte neid mõtteid, mida sa arvad vajavat ning palvetad või küsid või nõuad vastuseks. Parem on, kui Ta ise räägib sulle selgitades lahti mõttemaailma valupunktid. Ta teeb seda kindlasti, kahtlemata. Toetu tema sõnale ja usu (st usalda), et ta vastab ja paneb kindlasti tähele sinu palveid , ole valmis selleks, et Ta hakkab rääkima nii ettearvamatul viisil, et sa võid ehmatusest “pikali kukkuda” (heas mõttes). Ta kasutab selleks mitte standardseid variante, kuna standardsete vastamiste korral pole sa võtnud vastu õigeid mõtteid ja nende mõtetel vahet teinud oma ja hingevaenlase infoga (üksnes viiruse, segaduse tõttu peas) - kes räägib. Tõsi on, et Issand võib pöörduda isegi kuuldavalt vt 1Sm 3:7, kuid seda ära oota, kuula oma südame häält. Head mõtted tõusevad üles südamest. Jumal räägiks inimesega ka harjumuspärasel viisil, aga tema Vaim pöörduda sinu poole kuidas iganes, vt Jr 1:11, see on väga huvitav!!! Ta tahab meid panna ennast - mõtteid - kõrvalt vaatama ja seetõttu ta võib pöörduda ootamatult nii, et inimene märkaks seda ega jätaks tähelepanuta. Niipea kui ta on sinuga kontaktis, oled tema sagedusel või levialas ehk teisisõnu ta on saanud kätte sinu tähelepanu, lihtsalt oota, ta juhib vaikselt ja õrnalt sinu mõtteid (sisemise vaimu kaudu) ning sa avastad, et räägid Jumalaga. Sa tunned selle ära, sest sa tunned hinges lootust ja lohutust. Ole valvel - jõudu selleks! Sa võid oma kogemusi ka siin blogis jagada ja ma püüan juhendada.

Mõistus, mis ei ole oma vaimu läbi ühendatud Jumala vaimuga ega uuendatud sõnaga, mis hellitab (!) pattu mõtetes või on aldis sugestioonile (sinu mõtete või tahte ülitugev mõjutamine teiste poolt) või lihtsalt tühi ning passiivne, annab ideaalse võimaluse hingevaenlase rünnakuks (läbi olukordade, inimeste ütlemiste, oma peas kinnismõtete jt viisidel). Ära jäta ründamiseks võimalust.

Selleks püsi Temaga kontaktis, levialas, oma mõtete ja kõnega – aga ka palvetades, ka keeltes palvetades, Jumala Sõna uurides ja kontrolli mõtteviisi, et lainepikkus oleks täpselt paigas, ilma liigse müra ja segajateta. (Seni kuni inimene pole maagia mõju all, võib teda halbade mõetetaga mõjutada vaid vahelduva eduga.) Paljud jüngrid on mõistnud, et ilma praktiseerimata pole võimalik seda oskust omandada. Keegi ju ei arva, et ta sõidab kohe autoga ohutult tutvumata eelnevalt instruktsioonide, eeskirjade ning tehnilise küljega - rääkimata sõidupraktikast. Miks peaks siis sinu kontakt Püha vaimuga kohe õnnestuma? Ei peagi! Ole kannatlik ja õpi käima püsiühenduses (osaduses), kontrolli mõtteviisi, küll see õnnestub. Usu vaid, Jumal näeb seda püüdlust ja vastab nii, nagu sa sel hetkel oled valmis aru saama Jumala arvates. Selle juures ära unusta, et sisemise hääle poolt saadud mõte ei tule kuskilt taeva alt, vaid sinu seest, südamest – otseses mõttes! See kerkib üles sinu seest ja jõuab mõtetesse. Kui sinu sees elab juba (oled kristlane) Püha vaim (1Kr 3:16), siis ära ehmu Püha Vaimuga kohtudes (Jh 8:47 ja ka Jh 10:27; Jh 12:49,50). Püha vaim on väga delikaatne, õrn isiksus. Temalt ei saa tulla midagi halba, ta on sinu lohutaja, nõustaja ja abimees. Õpi kuuletuma (Ära pinguta. Ole lihtsalt rahulik ja tunneta Ta ära.) ja suhtled Jumalaga, kui sa seda kaua pole teinud, siis seda tuleb õppida tegema. Mida sa ei kahetse mitte kunagi! Ta üksnes igatseb sinuga suhelda. Anna talle see võimalus sinuga kontakteerumiseks ehk teisisõnu pane tähele ja proovi käia koos Püha Vaimuga mõistlikult, avatud õppimisele (alandlikus meeles) ning ta muudab sinu elu ja mõttemaailma õnnistuste rajaks. Põhimõte oli mitte vaim või sõna, vaid vaim JA sõna!

Nüüd, kui sa teed oma esimesi katseid, siis oleks paras aeg alustada tööd enda mõtete korrastamiseks peas. Mida ma mõtlen? Eks ikka seda, et meie mõtteviis võib olla – ja tavaliselt ongi küllaltki lihalik, isegi rikutud. Mida vanem inimene, seda enam. Ent hea uudis on see, et Kristuse vaim on nõus meid ka selles osas uuendama, st ka korrigeerima mõtteviisi. Kui sa häälestasid, siis pole enam võimalik, et sa mõtled üksnes ihule mugavaid (lihalikke) mõtteid, Jh 7:18. Piibel õpetab, et me saame elada loomuse (liha mõtete) järgi, aga see pole täisväärtuslik elu. Vaimu kogedes muutub elu nii, et igatsed üha enam ja enam olla osaduses REGULAARSELT ja lõpuks PÜSILEVIALAS.

Püsilevi annab inimesele valmisoleku käija Vaimu järgi, see tähendab, et mõtled vaimu mõtteid, vähemalt teed sa vahet enda, Püha vaimu ja loomulikult ka hingevaenlase (deemoni) mõtetel, sellega oled teinud esimese sammu mõtteviisi muutmise ja Jumala riigi mõttemaailma suunas. Sa saad teha mõtetel vahet (Rm 8:5) ning küllap Jumal õpetab sind elama ka uues mõtteviisis, üritades mõelda nii, nagu Jumal mõtleb Mt 16:23 (vastupidiselt nt 1Kr 3:4). Jäädes alandlikuks Püha vaimu juhtimisele, ei ole sul vaja ka muretseda, et spurdid enne tema (treeneri) plaani või märguannet ning enne finišit kangestud. Võtku selle teadmiseni jõudmine aega kasvõi aastaid (Ap 7:23). On oluline teada, et sa saad Püha Vaimu juhtimisel käia iga päev ning igale Kristuse olümiasportlasele on valmis pandud kirkuse võidupärg. Kõik saavad pärja! Mille õiglane kohtunik annab (2Tm 4:8 ja 1Kr 9:25) omal ajal.

Vaimu mõtteviis VIII

Kas Püha Vaim on boss?
(ps. lubatud "ERILINE tahe" selgitus sama teema järgmisel korral)

Hernhuutlased väitsid, et Jumalat on võimalik tunnetada vaid läbi Kristuse risti. Ma usun, et Jumalat on võimalik tunnetada Püha Vaimu läbi, kes on selleks antud. "Keegi, kes ei ole isiklikult kogenud Jumalat, ei tunne Jumalat" ütles Kandi Clark, keda Jumal kasutas Kanadas ja algatas tema läbi ärkamisliikumise. Jumalat ei saa tunda risti läbi - teda isiklikult kogeda (Kes meist on kogenud, mida tähendab ristil rippuda!), küll aga saab Jumalat tunda ja kogeda isiklikult Püha Vaimu läbi.

Meil on on suured denominatsioonid, liikumised, mis pole inimeste hulgas mitte kunagi olnud nii suurearvulised. Täna on suurematel liikmeid üle saja miljoni. Need koonduvad õpetuste ja nende vaimsete isade külge. Kunagi koonduti tõdede ümber, denominatsioonid selgitasid tõde oma vaimse juhi vaatenurgast. Kui neid võrrelda, siis vaid üldtõed (loetud hulgal) on kõigil samad, erinevused kahjuks väga paljudes üksikasjades. Kuid sellise koondumise tugevus on selles, et koondumisega liitunud nõustutavad õpetusega. Nõrkuseks aga see, et enam ei jää ruumi muutustele ja väele, sest Jumala riik ei ole ju sõnades, vaid väes.

Vägi vs denominatsioonide identiteedid

Kristuse väärikuselt liigub fookus juhtide uhkusele. Iga denominatsioon hoiab kinni oma usutunnistusest, mõistagi ei ole seal väel kohta mida ta tegelikult väärib. Kuidas sa seda väge ikka usutunnistustes - sõnade abil kirjeldad nii, et kõigile selle olemus ühtviisi mõistetav on. Vägi avaldub viisil ja olukordades, mis on üleloomulik, Inimesel puudub võime kirjeldada seda sõnades. Ma ei näe vastuolu sõnades ja väes, vaid vägi on üle sõnade, see on rohkem kui sõnad! Kui ta vaid saaks tagasi koha, mida ta väärib.

Mõned välispastorid, kes on Eestis osalenud oikumeenilistel üritustel, tunnustavad eestlaste suutlikust teha koostööd, nad ei saa aru kuidas on võimalik, et õigeusklikel, katoliiklastel, metodistidel ja baptistidel on ühine üritus, eriti aga ühine Jumalateenistus. Kuidas on see võimalik, et õpetuslikult ja traditsioonidelt nii erinevad kogudused leiavad ühise keele. See on mõttemaailm, mida suurtes kogudustes ei esine, küll aga Eestis. Eesti väikeste mõõtmete tõttu on nende erinevuste ületamine teatud piirini võimalik. Kui see toimuks Jumala väes, siis selle tulemusel kaoksid denominatsioonid. Kuna seda piiratakse inimeste tarkusega, siis selline koostöö jääb alati pinnapealseks, teatud piirini talutakse üksteise erinevusi, kuid sellega asi piirdubki. Denominatsioonid ei saa mööda vaadata oma identiteedist, usutunnistusest. Selline koostöö on võimalik üldiste doktriinide pinnal, kuid see on sõnades, mitte väes. Lahkmeele vaim tunnistab nende vastu, seetõttu pole väge. Kuid esineb ka valeväe ilmingute kartust, võta sa kinni, äkki ilmneb valetunnustäht.

Keegi ei usu, et denominatsioonide liitumine taastaks apostliteaegse korra, kas me peamegi taga igatsema möödunud sündmusi, sest nii me fokuseerime sündmustele, mitte Jumala väele. Liitumine eeldaks usurevolutsiooni, Jumal on kogu aeg ärkamises. Nendes liigub tema vägi. Kuid sõnadest, nagu kedagi õpetatud on, on inimesel raske lahti lasta et ehitada uus hoone. Me oleme materialistid, muudkui lapime ja paikame ja krohvime oma vaimulikke "hooneid," kuid elu see ei too. Hoone seinad saavad uue kuue, kuid kivide mõrasid see ei taasta. Kivid on ikka vanad. Me mõtleme, et me oleme targad ja ei raiska oma ressursse, kuid tegelikult on remont kallim, kui uue hoone rajamine. Loomulikult Kristus on fundament, millele saab ehitada.

Mulle meeldib üks näide elust endast, mis sümboliseerib piltlikult uut mõtteviisi. Autofirma Mazda oli oma disainiga nii kokku jooksnud, et enam ei mõjunud ükski uuendus nii, et see oleks olnud atraktiivne ja samal ajal säiliks ka Mazda identiteet. Sellest ei tulnud midagi head. Müük ei edenenud, oli näha, et inimesi see jättis külmaks. Samas nad nägid, et teised firmad tegid mõne väikse muudatuse ja müük elavnes. Identiteet säilis. Need õnnestusid. Siis nad tulid kokku ja otsustasid, et vanade tõekspidamistega enam edasi liikuda ei saa. Disaineritele anti korraldus, tehke midagi uut. Aga mida nad tegid? Disainerid viskasid kõik Mazda identiteeti puudutavad elemendid ära. Võtsid puhta lehe ja alustasid uue loomist. Nad konstrueerisid täiestu uue mudeli, loodi täiesti uus identiteet. Sellel oli erakordne edu, selle mudeli müüginumbrid tõusid müügiedetabelites esimeseks regioonile vaatamata, ka Eestis. Me tunneme seda brändi nime all: Mazda 6.

Mulle tundub, et Suurel Disaineril on mõtekam võtta uus - puhas leht, luua uus väeline liikumine (kui seda juba loodud pole). Sest see pole kinni juhtide eeskujudes, doktriinides, vaid toetub Jumala väele ja Kristusele kui Juhile, õpetajale. Ma ei usu, et ülemailmselt on võimalik liita denominatsioone nii, et toimuks liitumine. Küll aga usun, et Kristus ehitab oma fundamendile uue koguduse ja inimesed tunnevad ära, et see ei toetu üksnes sõnadele, vaid see väljendub väes. Võidmist tuleb vääriliselt hinnata võrreldes tõega. Pühakiri on tõde, kuid Jumal on suurem kui üks sõnades kirja pandud evangeelium või kirjad. Häda kogudusele kes hindab juhtide karismat enam kui väge. Jumal pole huvitatud sellest, et juhid avaldaksid muljet teadmistega. Ta oleks sel juhul andnud teadmised, mida inimesed tänapäevani ei suudaks lõpuni mõista ja tõlgendada, kuid inimesed mõistavad siiski piibli mõtteid, õnneks ei suuda ära seletada väge! Me ei suuda ära põhjendada, kuidas sai Kristus ihulikult tulla läbi seina jüngrite tuppa, uksed olid ju lukus. Kuid Jeesus ei ootagi seda, et me tema väge lahti selgitaks mõne õpetuse abil, vaid räägiksime, et selline vägev sündmus ajalooliselt juhtus, see on ajas dateeritav. "Jeesusel on vägi!" Tema tulek väljendus väge. Väärtushinnagute ümber vaatamine on praktiliselt võimatum, kui uue loomine. Sellest said aru denominatsioonide algatajad. Kuid need loojad ehitasid uut lahkmeele all, kas nad otsisid üksmeelt? Kui aga otsida üksmeelt, ilmneb vägi! Jumala riik ei ole sõnades, vaid väes, 1Kr 4:20.

Jumala riik pole logos´es, vaid dynamis´es.

Jumala riigis on rohkem väge. Mis ilmneb Püha Vaimu tegevusel ja algas Nelipüha sündmusega. See on kuningriik. Inimesed juhatati usu juurde Jumala väes ja nad jäid usku. Seda näeme Jeesuse elust, tunnustähtedest, mida ta tegi, ka jüngrid. Inimesed mõistsid, et Jumala riik pole ainult sõnad ja õpetused (mäejutlus), vaid neil on ka vägi. Õpetajate sõnade taga on ka Jumal. Kui see ei muutu kogudustes prioriteediks, siis asjad ei muutu. Jumala riik süveneb vaadetesse, teoloogiasse, selle asemel et näidata selle riigi tegelikku sisu - väge! Ilma väeta ei ole sõnadest kasu. Kunagi üks usklik ütles uskmatule umbes sellise mõtte: "Et isegi siis kui selgub, et Jumalat pole olemas, oled sa elanud kvalitatiivselt paremat elu." Asja point olevat siis selles, et kui ta Jumalat isiklikult ei koge, siis pole sellest midagi lahti, "Sa ei peagi kogema," kristlus juba iseenesest on hea õpetus, mida tasub järgida et tõsta oma elukvaliteeti. Mina arvan, et ükski idee ja mõte pole iseenesest nii hea! Kristlus pole mõtteteadus, filosoofia, eetika või moraaliõpetus, kuigi ta seda kõike paratamatult ka on.

Kristlus on suhe Jumalaga. Igapäevane. Üks osa sellest on vägi, mis on antud igale kristlasele, ainuüksi Püha Vaimu kujul, kes elab kristlase südames, tema sees. Jumalat tuleb enam kuulata. Püha Vaimu tuleb austada. Tema korraldustega igapäevaselt arvestamine toob kokkusaamise Jumalaga, mis annab kristlikule mõttemaailmale ja tegevusele väe. Inimene peab selleks olema kohusetundlik. Otsima Püha Vaimu tahet, kuni ta leiab, selle mõtte ära tunneb ning selle järgi elu korraldab.

Tervita teda: "Tere tulemast Püha Vaim minu ellu!"

Vaimu mõtteviis VII

Nüüd on küll lugu selline, et soovitan välja võtta piibel enne, kui lugeda tänast postitust, sest nii saab 100%-i, kui piiblist näpuga järge pidada. Saad aru kontekstist, millest jutt on. Kui aga piiblit juhtumisi pole käepärast võtta, siis lisan olulisemad lingid. Parem on siiski piiblist üles otsida mainitud kirjakohad. Tasub võtta aega, et piiblist lugeda läbi kogu peatükk, siis jääb paremini meelde, mida hiljem saab kasutada oma usu paraktikas.

Juhtimise juures on kolm komponenti: tuleb säilitada eneses rahu, alluda tasasele vaimule ja saadud mõte täita.

1. Püha Vaim keelas tegutsemast ja võib näha, et jängrid võtsid neid mõtteid tõsiselt ja allusid Püha Vaimul juhtimisele. Ap 16:6,7

Tavapärane juhtimisviis on: „mine sinna,“ „tee seda,“ „too toda;“ need kõik kutsuvad üles tegutsema vastupidiselt toodud kirjakohale. Inimesel on raske vastu võtta juhtimist, mille sõnum on keeld: „Ei tohi!“ See võib olla korduv: Ei. Ei. Ei.

Seda, kui raske on inimesel keeludega arvestada, näitab kasvõi seegi, et inimene oma loomu poolest suudab täita Kümnest käsust vaid mõnda ekstreemsemat:„Ära tapa!“ Niipea kui jutt läheb selle peale, et sa ei tohi himustada ligimese naist või vara, siis enamus inimesi vaikselt muheleb ja mõtleb samal ajal "ega ma ei võtagi ta naist ära päriselt," lihtsalt pruugib natuke. Rääkimata selle juures käsulaua kolmest esimesest nõudest, näiteks, sul ei tohi olla teisi Jumalaid minu kõrval! „No kes seda veel tänapäeval tõsiselt võtab?“ kuulen küsimust, mis ei ootagi vastust.

Inimene on loomuse poolest allumatu ja ei taha midagi teha eriti siis, kui teda keelatakse.

Vaatan seda oma laste pealt. Neid korraldusi, mis kutsuvad midagi tegema, nad täidavad kergema meelega kui neid, mis keelavad midagi teha. Me ei saa öelda, et inimene muutus sõnakuulmatuks, pärast vastustustunde tekkimist (mõnel seda ei teki ka vanas eas). Allumatus on inimeses sünniga kaasas. Mässujuurikas. Sellepärast inimene ei peaks ennast süüdistama väga selles, et ta ei suudagi alluda, vaid võtma asja rahulikult, MÕTLEMA järgi. Ajuvaba käitumine muudab inimese Püha Vaimule alajuhitavaks. Kui inimene tahab et Jumal teda juhiks, siis ta peab esiteks, panema tähele, mõtlema, sõnumi üle ja tegutsema nii nagu korraldus ette näeb. Ka mitte midagi tegemine on tegevus piibli seisukohalt, mille tagamõte võib olla näiteks ootamine. Et mitte sündmustest ette rutata.

Ma olen kuulnud sellist mõttekõiku: „Kiirusta aeglaselt!“ Nii et Püha Vaimu üks sagedane juhimisviis on KEELAMINE.

Ap 5:32

Ap 13:2-4

Ap 21:11

Pole raske ette kujutada sündmust, kui keegi tuleks meie ette, näitleks meie ees ja ütleks kokkuvõtteks: „Nii ütleb Püha Vaim ...“

Ma kardan, et Eestis pole inimest, kelle usaldus Jumala vastu oleks nii suur, et ta teeks seda, mida too inimene häpeningi ning sõnumiga tahab öelda. Kui selliseid inimesi on, siis ma tahaksin neid tunda ja nendega liituda.

2. Püha Vaimu üks juhtimisviis on kiirustamine, kuna ta omab asjadest ülevaadet.

Kuid inimesel on aega küll nagu alati. Sellisel puhul on Püha Vaimu roll need sündmused kontrolli all hoida.

Ei saa jääda liiga kauaks mõtisklema asjade üle, siis võib juhtuda, et “magame” õige aja maha. Peetrus, kes alles mõtiskles ja palvetas, kui vaim ütles talle: “Vaata, kolm meest otsib sind!”, “tõuse nüüd KOHE, astu alla ja mine nendega…” Ent valdavalt oli (ka praegu on) probleem ikkagi liigses agaruses, kui passiivsuses.

Kui me vaatame üldist pilti, siis kogudused hoiavad kõige rohkem kinni oma tavadest, tundub, et sajandite jooksul pole midagi muutunud. See selleks. Tesialt, stabiilsus tekitab ju turvatunde. Kui kõik on harjumuspärane ja ammu tuttav. Tuled jõuludeks kirikusse, "Näed-sa, polegi midagi muutunud!" Oh-mis-ära-tundmis-rõõmu! Ja inimesel on korraga hää olla ja istuda, mõelda oma elu üle. Kahju vaid sellest, et kristlased uimerdavad ja õige aja maha magavad ega pane tähelegi neid, kes nende kõrvale potsatavad istuma. Kõik on "omas mahlas" ja häpid, kuid mitte Püha Vaim.

Jeesus oli tõsiselt hädas lihtsate inimeste kui ka jüngritega seni, kuni nad olid tavalised mehed, polnud veel Püha Vaimuga sinasõbrad, vt Mk 7:36; 5:43; 9:9 ja Mt 16:20; 17:9 või Lk 5:14; 8:56 ning Ap 1:4.

Hiljem näeme, et nad said Jumala juhtimisest paremini aru.

Ap 27:10

Ap 8:29-30

3. Just selline jutimisviis - „vaim ütles,“ (loe: tekib mõte) ongi kõige sagedasem kuidas Püha Vaim inimest juhib ja tema südame vastu räägib.

Võibolla polegi nii raske mõista, milline on Jumala tavaline mõte ja tahe, kuivõrd siis, milline on Jumala ERILINE tahe (Ap 21:9-15, sellest oli eespool juttu). Siinkohal tuleb kasuks üksnes sõnakuulmine, kannatlikus – ainus võimalus – kanda vilja, Lk 8:15

Sõnakuulmise suurim takistus pole inimese rikutud loomus, vaid inimese rikutud mõttemaailm: ebapuhtad mõtterännakud. Kui inimese mõttemaailm on puhastatud, saab Püha Vaim juhtida. Ta on viisakas boss. Ta on delikaatne boss. Nii juhib Püha Vaim väga eriliselt.

Vaimu mõtteviis VI

„Sest kes inimesest teab inimese mõtteid peale inimese vaimu, kes temas on? Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala vaimu. Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib.„

Kuidas seda rhema´t ära tunda ja miks? Ehk kuidas ma tajun Jumala häält oma südames?

Paljud on püüdnud kuulda Jumala häält, ja lõpuks leidnud, et peale oma mõtete polegi ta peas midagi. Peale selle, et meie usk ei muutuks religiooniks (ratsionaalseks kristluseks), mille tulemusel osadus taandub, on hädavajalik õppida tajuma Jumala häält. Paljud küsivad: Kuidas ma võin öelda, et see oli just Jumala mõte või Jumal ütles, kui ma ei oska tema häält selgelt tajuda? Ütleme nii, rhema ehk Jumala hääl on kontakt Jumala vaimu ja minu vaimu vahel, kus Püha Vaim räägib otseselt inimese vaimuga. Seda on võimalik tajuda kui spontaanset MÕTET, SÕNA, IDEED jms. Need on märgid. Teeviidad. Igal märgil on oma sisu ja tähendus.

Jumala tundmisest (loe: teadmisest Jumala isikuomadustest) on vähe rõõmu, kui puudub lähedane osadus Jumalaga. Ma mõtlen siin otsekontakti. Ma mõtlen siin Jumala väge ja kõike säärast, mida ei ole võimalik ära mahutada mõistetesse „auhiilgus“ ja „pühadus“ ja „armastus“. Inimesel on vajadus Jumala väe järele, ma tahan enamat kui lihtsalt kirjeldust, mis isikuomadused Jumal omab.

Võibolla see hirmutab seda inimest, kes seda ei julge uskuda ja tal pole kontakti. Aga mul on nälg. Mul on igatsus. See mis on, ei saa olla veel kõik, mida ma saan teada isikust, kes on Jumal. See sunnib mind otsima ehedamat suhet. Ja märgid, on teeviidad, mis aitavad selle suunas liikuda. Ma olen täiesti kindel, et selle juures võib lõpuks näha tunnustähti mida seni nähtud pole. Imesid, mida seni kogetud pole. Ma soovin, et Jumal saaks mind kätte. Et ta saaks mulle näidata, et see mis on evangeeliumites, pole kaugeltki veel lõpp, pigem algus. Jumal on kõikvõimas. Palju inimene sellest teab! Kui tõde on elu ja Jeesus elab, siis peab olema veel suuremaid imesid ja tunnustähti, mida kristlased on kutsutud taotlema. Kui aga tõde elab, siis on lootust et see lähedane suhe pakub „elavat“ rahuldust. Sest Jumal elab, tõde elab koos Jumalaga. Ma tahan olla riietatud taevase väega. See ei olenegi enam minust, vaid see on tema tõmme, kui ta inimesega tuleb kohtuma ja suhtlema.

Taaniel avastas väe noorelt, ta loobus asjadest, mis seda võisid selles takistada, tema elustiil oli teistsugune. Kuigi kuningas pidas teda üheks paljudest inimestest, kes suhtleb vaimudega, tunnistab kuningas hiljem, et Taanielis on siiski midagi teistsugust. Taaniel on lati nii kõrgele sättinud järgnevatele põlvedele. Üks mida Taaniel mulle on õpetanud, et tuleb teha valikuid: kas enam pühenduda või loobuda, lasta kanda selle maailmast. Taaniel sai suureks oma innukuse tõttu Jumalale. (Öö lõvide koopas. Viskamine tulisesse ahju.) Ta elu polnud naljategemine. Mul on kergem uskuda kellegi üles äratamist surnuist, kellegi tervenemist, sest see ei tee häda mulle, kui uskuda et Jumal kaitseb mind ka tule sees, ahjus põlemisest.

„Taaniel, nüüd ma olen tulnud sind targaks tegema ... Su anumiste algul läks sõna välja“ ütleb ingel Taanielile. Ta selgitab, pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust. Mis mind aga kõige rohkem innustab, on see et „esimesest päevast peale, kui sa andsid oma südame, et mõista ja olla alandlik oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda.“ Teda võeti alati kuulda. „Tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust“ (Tn 2:21). Taanileli elu erines ümbruskonna elust, kuid paljude koguduseliikmete elu ei erine nende eludest, kes ei usu Jumalat. Paljud kristlased ei suhtle nendega, kes ei usu, kuid Taaniel suhtles. Paljud kristlased eelistavad töötada kristlikes firmades, eraldavad end inimestest, kelle pärast nad on siia maailma kutsustud Jumala poolt. Ellujäämise teoloogia ei erine ristile kapseldumisest. Kuid Jumala riik on armastus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus, Jumala vaimu riik, mille põhifunktsioon on tunda Jumalt ja seda tutvustada neile kes veel ei tea, mis asi see elu Vaimus käimine tähendab. Iga inimene peaks tõsiselt taotlema vaimuande ja „märgid“ on selle vahendid. Taeva reaalsus on käeulatuses - kõigile.

Tegemist mõtetega, mis tuleb südamest, spontaannselt, iseenslikult (see mõte kr.k. paga). Inimesel on plaan, aga ta saab südamesse uue mõtte, mis erineb plaanist. Elust endast: Sa seisad ühistranspordi oodates ja korraga saad spontaanse mõtte: mine teise bussiga. See isetekkiv mõte tundub absurdne, mõistuse vastane ja otsustad teha esialgse kava kohaselt. Hiljem selgub, et tegid vea. Kui aga tagajärge ei tule. Siis jääb asi saladuseks, mis ei anna hiljem rahu.

Oma mõtted tulevad mõistusest ja valdavalt on läbi arutatud, kaalutletud.

Omadused

Või meenub sulle keegi, kelle pärast tunned äkitsi vajadust midagi teha, ometi sa mõtlesid sellel ajal oma asju. Seetõttu see mõte tuleb järsku ja iseenesest, ideena. See idee on ebaloomulik (loe: üleloomulik), mis tuleb südamesse ja tuvastatakse meie mõistuse poolt spontaanse ideena. Neid võib iseloomustada alljärgnevalt: mõte südamest, mitte ajust; reeglina see meie aju poolt läbi mõtlemata, võib esineda mina-vormis; need on valdavalt nii vaiksed ja õrnad või helged, et neid võib kõige omapoolsega (arutlemise või tahtega) kergesti katkestada ja lämmatada; sageli on ebatavaline sisu; erinevad meie omastest mõtetest; põhjustavad meeltes teatud reaktsiooni, ärevuse, usu, aukartuse, rahu. Kui me neid ei täida, siis tajume meelehärmi; täitmisel aga suurt rõõmu, millega kaasneb äratundmise rõõm. Mitte et see inimene sündmust oleks juba kogenud, vaid et ta tunnistab selle „omaks“, tunnistab: „Ma teadsin seda!“ Kuid inimesed, kes pole usus, panevad selle juhuse arvele, ka võib neilt kuulda vahel välja ütlemist: „See on müstiline!“

Tegelikult sellisel viisil juhib Jumal paljude inimeste käitumist nende enese teadmata. Inimene ei pruugi tunda Jumalat. Aga Jumal suhtleb, avaldab oma sümpaatiat, armastust inimese vastu. Teinekord need sündmused võtavad traagilise pöörde, kuid inimene pääseb ebameeldivustest, kui ta arvestab selle uue ideega ja käitub selle sisetundelt saadud mõtte juhendi järgi. Siis võib seda kokku võtta kui eelarmu. Kingitust. Aga loomu poolest inimene ei ole valmis sellist laadi ideid vastu võtma.

Kunagi sõitsin autoga ja sain kolm järjestikulist märguannet, kuid kõiki ignoreerides sattusin avariisse. Kui ma oleksin usaldanud neid spontaanseid mõtteid, oleksin ma avariist pääsenud, sest kasvõi juba auto peatumine oleks seda saanud mõjutada, aeg on faktor. Sellised sündmused on ajas reaalsed. Kui aga aeg maha võtta, siis see mõjutab ka tagajärge. Mina aga ei võtnud aega maha. Sõitsin autoga edasi. Esimene asi mis juhtus, oli see, et mingi seletamatul põhjusel murdus käigukangi nupp, mina jätkasin sõitu, kuigi mul oli võimalus seisma jääda. Teine hoiatus oli, töökaaslase dialoog, kus meil oli arutamisel logistika, kas ma sõidan nii, et ma viin ta enne koju ja siis teen oma asju või vastupidi. Ma otsustasin ikkagi teha oma asja. Siis hakkas vihma sadama ja ma ütlesin talle: „Pane vöö peale!“ Aga ta ei teinud seda. Mõne minuti pärast jõudsin ma järgi ühele autole ja sõitsin talle tagant sisse, kuna ta pidurdas, aga vihma sadas nii tugevalt, et mulle jäi pidurituli märkamatuks. Tagajärjeks oli avarii. Töökaaslane lendas peaga tuuleklaasi. Ta ei pannud turvavööd, kuigi see küsimus tuli jutuks. Kuid ka see polnud veel kõik! Siis meenus mulle korraga unenägu, et olin avariid umbes kuu ette näinud. See unenägu erines sellest, mis juhtus, kuid unenäos sõitsin oma auto juppideks nii, et selle sõiduki osad olid justkui lego klotsid laiali laotatud. Sellest autost ei saanudki enam õiget nahka. Nii anti sündmustest ette teada, kuid ma ei teinud sellest välja, pidasin seda rumaluseks.

Minu arvates on naistel eriline and ja vaist teravam kui meestel. Nüüd ma tean juba teadlikult jälgida oma abikaasa väljaütlemisi kui ta kodus lastega tegeleb. Ta ütleb välja mõtte ja siis põhjendab oma seisukohta, täitub see sündmus aga siis, kui laps abikaasa mõttega ei arvesta, läheb asi just nii, nagu abikaasa põhjenduseks kirjeldas. Mõni arvab, et see on loogiline, et mis selles siis nii erilist on. Kui ma analüüsin tema spontaanseid mõtteid, kuidas see mõte tekib ja mis juhtub, siis see pole tavaline mõte. Kusjuures sündmus võib iseenesest olla loomulik, igapäevane toiming.

Nii nagu isa räägib oma lapsega kogu aeg, nii räägib ka Jumal isa meiega kogu aeg, ja kõik tajuvad Tema poolt sisendatud mõtteid. Küsimus ongi selles, et meil on vaja õppida koostööd, aga kõige enam, õppida vahet tegema Temalt tulevate isetekkivate mõtete ja meie endi mõeldud arutlemiste vahel, mis lähtuvad mõistusest või ratsionaalsusest.

Vaimude läbiproovimise eesmärgiks on kindlaks teha, kas spontaansed mõtted on Jumalalt või saatanalt. Otsese tegevuse korral, tuleb maha rahuneda, jääda vaikseks; kõrvaldada häirivad tegurid, keskenduda südame mõtetele. Aga ka vabaneda pingest kehas. Viise on erinevaid, sõltub inimesest. See on kunst, mille poole tuleb püüelda, nagu Jeesus, kes läks omaette, et olla Isa mõjusfääris.

Piibli põhjal on seos hingeõhu ja vaimu vahel väga tihe. Oma mõtteviisi vaimule toomine on astmeline, kus madalam on juhuslik aste, kõrgem aste selline, kus inimene muutub isikuks, kes räägib, tunneb ja tegutseb Püha Vaimu juhtimisel, nt vrd apostlite tegudes.

Kogenumad on aga kuskil nende kahe eeltoodu keskel, usalduses, rääkides tundmustest ja mõtetest unistuste ja ka eksimuste suunas, mõned koguni intiimses, koos Isaga suhtes ja läheduses, kus pole vaja enam sõnu, inimene on vaimust täidetud. Igal juhul, ootab siin ees nn häälestamine. Eesmärk on jõuda nii kaugele, et me avastame enne kõik need mõtted, mis hingevaenlane ette manab („Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud” Mt 5:28; „ja purustame iga kõrkuse, mis tõstab end jumalatunnetuse vastu, ja me võtame vangi Kristuse sõnakuulmisse kõik mõtted” 2Kr 10:5), et kasutada oma mõistust ning anda oma silmad Issandale („Pärast seda ma nägin, ja vaata: taevas oli avatud uks, ning sama hääl, mida ma olin kuulnud enesega rääkivat otsekui pasun, ütles: "Tule siia üles ja ma näitan sulle, mis peab sündima pärast seda!"Il 4:1), et Vaim saaks anda seda, mida tahab („Sedamaid olin ma vaimus. Ning ennäe, taevas seisis troon, ja keegi istus troonil.” Il 4:2)… kus usklik pole enam ratsionaalne – logos´e abil ja käsu all, vaid rhema mõjusfääris – vaimu juhtimise all.

Läbikatsumine („Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma.” 1Jh 4:1), kõige tavalisemas mõttes, kas mõte on iseendalt, saatanalt või Jumalalt võib kindlaks teha umbes alljärgnevalt.
Ise: mõistuses aretatud, ratsionaalsed.
Saatan: lummav kujutlus, lämmatav, äkk-kujutlus, mõnikord on mõistus tühi, tegevuseta.
Jumal: seesmisest olemusest, pidev vool, valdavalt ka siis, kui oleme keskendunud Jumalale.

Siis saab katsuda läbi idee („Nemad on maailmast, seepärast nad räägivad nagu maailmgi, ja maailm kuulab neid.” 1Jh 4:5).
Ise: mõtleme õpitud asjade piires.
Saatan: negatiivse, hävitava, pealetükkiv, sageli hirmutav või (patu olemasolul!) süüdistav, eesmärk on moonutada Jumala tahe ja loomust, kontekstiväline Sõna moonutus; egole apelleeriv. Ei kannata läbikatsumist, ehk ilmsiks tulekut.
Jumal: õpetlik, ülesehitav, lohutav. Mõte kannatab avalikustamist.

Vilja (toote) uurimise meetodil (läbikatsumisel). Mis on tagajärjeks?.
Ise: mitmesugune.
Saatan: hirm, sund, ahelad, ärevus, etteheide, segadus, egoistlik.
Jumal: elustab usku, annab jõudu, elutahet, rahu, selgitust, tunnetust; aga teeb ka alandlikuks ja armulikuks.

Alustada võib sellest, kui kirjutame üles mõtteid (pea päevikut) ja analüüsime. Mõtted aga, mis on vastuolus, tuleb peast välja visata! Loomulikult ei kõnni mitte keegi päevik näpuvahel. Aga kui ma meenutan oma praktika algusaega, siis mul ikkagi oli väike taskumärkmik kogu aeg käepärast, kuhu ma siis sellelaadsed märkmeid kiiruga üles tähendasin. Nüüd ma seda enam ei tee, kuna vaim on arenenud, treenitud, ja ma tunnen ära Jumala juhtimise. Valdavalt saan kohe aru, kui Jumala Püha vaim hakkab minu südame vastu midagi rääkima ja siis veedan aega koos temaga (suhtlen). Panen kirja kõik selle, mida ta mulle õpetab, juhatab, räägib. Need on elu helged hetked.

Ma naudin neid koosviibimisi. Selle nimel tasub vaeva näha, sest see on võimas tunne, kui sa saad aru, et Jumal on koos sinuga. Mõnikord on need tundidepikkused kohtumised, mõnikord lühidad, otsekui sms-id. Kõike tuleb ette. Reeglina on Jumal see, kes pöördub inimese poole ja algatab osaduse. Seda võib juhtuda igal ajal. Mõnikord olen ma juba voodis, äsja palvetanud, ja korraga tunnen, et nüüd, Jumal hakkab rääkima. Tõusen kiirelt üles, ja vägi tuleb peale ja siis ta räägib. Mõnikord pikalt, kuid ta teeb tempos, et ma jõuan jälgida ta mõtteid. Kui ta tahab, et ma selle üles kirjutaksin, siis ta paneb tähele, et ma jõuaks seda teha. Ta ei kiirusta. Vahel, kui mul tekib küsimusi, siis ta selgitab, vastab. See on mitte monoloog, vaid dialoog. Ta on väga mõistlik, kannatlik ja põhjalik. Teinekord kestavad need „kohtumised“ tunde, kuid aeg lendab märkamatult kiiresti. Sageli Püha Vaim täidab mind pealaest jalatallani, teinekord tajun Jeesuse kohalolu. Aga ta pole ennast mulle veel nähtavalt ilmutanud. Sellest pole midagi, sest õndsad on need, kes ei näe, aga usuvad. Teinekord täidab ta mind oma väega nii võimsasti, et ma ei julge ennast liigutada tema väe all olles. See kestab üsna pikalt, kui Jumala vägi tuleb inimese peale. Kuid tunnistan, et ma ei otsi seda tunnet. Ma olen rahul kõigega. Jumala vaim saab asjad mulle ära räägitud ka tavapärasemalt, lihtsalt õpetades, juhendades, julgustades. Olen väga tänulik iga kohtumise eest, nii väga lähedase - erilise ligiolu ja võidmise eest, kui ka tagasihoidlikuma kohtumise eest, mis on enamasti dialoog Püha Vaimuga.

Püha Vaim on minu sees minu jaoks, kuid Ta on minu peal inimeste jaoks. Inimesed lootsid, et Peetruse vari teeb terveks, kuid varjul pole elustavat sisu, küll aga Püha Vaimu ligiolu põhjustas imesid. Võidmine on Püha Vaimu isiku avaldumine kogetavalt, ja see tähendab, et teda saab edasi kanda/anda ümbrusesse. Kui inimene kannab seda, siis ta ei peaks ootama mitte midagi muud kui üleloomulikku avaldumist. Sest see ongi Püha Vaimu loomupärane omadus, ta on üleloomulik.

Mida ma veel tahaks öelda? Rhema´t mitte ainult ei kontrollita logos´e põhjal, vaid see ehitatakse logos´e põhjal üles. Neid vastu võttes tuleks olla tähelepanelik just selles mõttes, et tuleks hoiduda rhema voolamise katkestamisest. Pärast jõuab mõtteid analüüsida küll ja küll piibli valguses.

Vahel ma jätan analüüsi vahele oma „raadiosaatja“ testimiseks, et teada, kas selle sagedus on ikka täpne või on mõni segaja vahele tulnud. Nõuka ajal segati "Ameerika hääle" kuulamist, kuid siis otsustasid ameeriklased, et nad enam ei kasuta kindlat sagedust, vaid nad edastvad signaali seda pidevalt muutes (lainetades), seetõttu tuli ka venelastel vaeva näha sageduse segamiseks. Saade oli ikkagi kuulatav. Mäletan väga hästi kui isa istus raadio juures nupp peos, peilides võimalikult täpselt, et selle saate heli oleks kuulatav. Inimesed õppisid selle ära. Ühel pool ameeriklased, teisel pool venelased ja nende vahel inimene. Kogemus muutis sõnumi kuulatavaks.

Enamasti olen veendunud kogemuste autentsuses. See tuleb vilumusest, saan aru, et see mõte on tõene. Jeesus valdas tehnikat. Peetrus sai lõpuks selle käppa. Et sai kohe tegutseda, et mitte öelda, et ei pidanud näpuga järge ajama pühakirja tekstides. See on omamoodi usu peal sõitmise kogemus. Hiljem, kui satun sama piibli teksti juurde, siis meenub: siin see on (!), tuttav mõte ning nüüd on see mõte kirjas siin! Lõpuks inimene õpib suhtlema oma Jumalaga, nii tekib usaldus saadu vastu. Kui tekib kahtlusi, siis tuleb uurida teksti, nagu Jeesus ütles: „Kirjutatud on.“ ja tsiteeris kirjakohta.

Logos annab absoluutse mõõdupuu, millega võib mõõta kõiki tõdesid. See toimub mõistuse toel, kus just mõistusel on õige koht. Mõistus on organ mis töötleb ja kontrollib mõtteid, kuid ei ole vahend, mille kaudu ilmutust saadakse. Ilmutus on üle-ratsionaalne, mitte irratsionaalne. Ilmutust kuulub meile („Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.” Rm 8:14) ja Jumala lapsed on juhitud vaimu kaudu. Arvan, et Jumal igatseb, et me ei kasutaks mõistust või vaimu, vaid me kasutaksime mõistust ja vaimu.

Kuidas teha nii, et meie oma mõtted Vaimust ette ei tormaks?

Vaimu mõtteviis IV

Kui me vaatleme kristlust, siis esimene mõte, mis sellega seostub, on rist. Tema ristisurm ja rist. Paljud inimesed ei oskagi sellest midagi arvata, mis moodi see seostub kristlusega, küll aga seoses kirikuga on neil esimene mõte rist, rist kui sümbol. Pole ka ime. Kristlik kirik on oma kaubamärki promonud läbi aastatuhandete, nii seest- kui väljastpoolt esimene ese mis vastu vaatab, on rist. Mis tahes kujul, aga see on rist. Kui inimene kirikut ei näe, siis ometi paistab tema koduõele üle maastiku ja metsa - tornitipp, millel on rist. Rist on meie keskel igal võimalikul ajal, kas me seda soovime või mitte. Aga mida see rist räägib meist, kas see on kristlase identiteet? Kahtlemata Jeesus oli kannatav tall, kelle maine elu lõppes ristil. Kuid kas see jäi ristile? Ei jäänud! Kaugel sellest. Elu läks edasi. Jeesus äratati võidukalt ellu. See on uus maailm, kus teda ülendatakse ning kirgastati. Ristiusu valu on aga selles, et näidake meile inimest, kes tahab ennast identifitseerida ristiga, kuigi miljonid seda sümbolit kannavad, ei tea nad selle tähendust. Ka ei tea nad seda, et algkoguduse kristlik sümbol oli kala. See oli algkristlaste sümbol, millega ennast eristati teistest. Alguses ei olnud rist sümboliks. Kuid kala on ristiga asendunud.

Selle tulemus, inimesed ei mõista, mida nad peaksid sellest kõigest mõtlema ja arvama. Kuidas ennast samastuda? Kus on identiteet, see, mis mind eristaks, kui risti kannavad ka need, kes tegelikult pole kristlased. Ristisurm oli häbiväärne, kõige häbistavam surmamisviis, mitte ainult Rooma impeeriumis, juba kaugel enne seda. Mitte keegi ei tahtnud risti „sarnaseks saada“. Ka Jeesus ütles, et KUI KEEGI TAHAB, siis ta võtku enese peale rist ja salaku end. Sellest sai enesepiitsutajate uhkuse post. Mis ei viinud nende mõttemaailma karvavõrdki lähemale kristluse tuumale, mis on armastus. Armastus ei jäänud ristile. Armastuse mõttemaailmas on rist vaid ajutine sündmus, millele järgnes surm, ka see oli ajutine. Surmale järgnes elu! Pidigi tulema! Ja tuli. Kuidas veel tuli. Väes ja hiilguses. Inimene aga soovib olla oma loomuse poolest võitjate poolel, kui kaotajatega. Kui me vaatleme risti, siis rist sümboliseerib kaotust. Kuid vaheetapi kaotust, mis oli näiline, mis tegelikult sillutas tee võitvale usule ja mõtteviisile.

Mida ma selle eelneva pika jutuga siis sihin? Eks seda, et igal inimese mõttemaailma soov on end identifitseerida mitte risti, vaid võiduga. See on õigustatud. Reformatsiooniga toimusid suured muutused ka kiriku sümboolikas, mida kalvinistid veelgi edasi arendasid (n-ö puhastasid) ja viisid kogudusest välja praktiliselt kõik selle, mis võis tekitada mõtteid endise, surnud usu, ja puhtalt kombetäitmisele viitas. Täna me käime kirikutes, kust paljudes puudub igasugused vidinad, kõike on minimaalselt, mõnes kirikus on vaid valged seinad jäänud. Ma ei väida, et see peab nii olema. Vaid ma juhin tähelepanu sellele, et äkki midagi veel jäi kahe silma vahele? Sest näidake mulle kogudusi kus puudub seoses ristiga vääritimõistmist.

Kui me läheme kirikutesse, siis me esimesena näeme altarit, kus tavaliselt kõige muu hulgas vaatab vastu rist. Seda pole võimalik jätta mitte märkamata. Tundub nagu kristlaste elu oleks risti peal. Pastorid räägivad, tooge oma koormad ristile, tooge need risti alla. Ma pole kuskil midagi sellist lugenud et Jeesus oleks palunud inimese koormad tuua risti alla. Miks ta seda ei teinud? Sest rist oli vaid üks päev tema elus, mis on vaid meenutamiseks. Eluks pole sellest kasu. Edasi tuli ju ELU. Minu elu ei ole risti peal, vaid toimib risti tõttu, õigemini toimib see Püha Vaimu tegevuse tõttu. See on tema ülestõusmine ja vägi, mis mulle jõu annab. Rist mulle jõudu ei anna. Ei usu, et keegi üldse usub ristijõusse. Taevas pole risti. Risti meenutavaid armid Jeesuse käte peal, mida naeltega läbistati. See ongi kõik, mis ristist alles jäi Jumala riiki. Küll aga on meil ristiusk. Sõnad. Sõnad. Sõnad.

Kas ainult sõnad? Või on siiski nende taga midagi veel peidus, mis esmapilgul on varjul. Mida tavainimene ei märka. Kui meil risti ei ole, kas see vähendab risti väärtust? Kui sa risti ei kanna, kas see tähendab, et sa pole kristlane? Ei. Ometi ilma ristita pole mul midagi. On ju? Kuid rist ei ole minu usu lõpp – see on alles algus, pärast Jeesuse üles äratamist surnuist, ilmumist neljakümnepäeva jooksul, ülesse - ausse tõstmist - Taevasse, ja siis lõpuks Püha Vaim välja valati. Sellest kohast alates hakkasid ka jüngrid taipama, et rist pole veel kõige lõpp. See on vaheetapp. Vältimatu. Mille tähendust ei saa alahinnata, aga ei ole vaja ka ülehinnata. Sest rist avas ju mulle – paganale, kellel varem polnud mingit lootust, see avas tee igavesse ellu. Jeesus tegi seda. Jeesus kannatas minu eest, et ma saaksin kätte rõõmu!

Ma ei taha enam nutta risti all! Ma tahan nüüd edasi minna. Rist jääb mu selja taha. Ees ootab uus, võidukas elu! Ma ei vaata enam selle peale, kes oli Jeesus, vaid tahan vaadata Jeesusele, kes ta ON. Ta on. Kui pank kustutab mu võla, siis ma ei ole veel plussis selle tõttu, mul ei ole ikkagi veel mitte midagi, mida ma saaksin kasutada. „Null nuka peal“ nagu mu vaarisa tavatses öelda. Jeesus kustutas mu „patuvõlad,“ kuid Jeesuse ülestõusmine surnuist viib mind kasumisse – viib plussi, et mul oleks midagi, mida ma saaksin anda neile kellel seda pole. Et oleks ülejääki. Kui Jeesus vabastas mind sellest, mida ma tegelikult ei vajanudki, (kes siis pattu vajab) ja Jeesus kannatas minu eest, siis, miks ma peaksin üritama saada jälle endiseks, kui see viib mind risti alla tagasi! Jüngrid avastasid ülestõusmise väe, siis, see ei olnud rist.

Luuka evangeelium 9 ptk 23 salm. Siis ütles Jeesus kõikidele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.” Selle üleskutse vääritimõistmine juhtis mind järgima Jeesuse enesesalgavat elu, alandlikult, tallena (kuid mitte Juuda lõvina, võitjana!) mis pani mu elu seisma, ja väeline elu jäi kaugele minust. See oli hoopis teine mõttemaailm, mida Jeesus ootab jüngritelt. Minu jaoks tähendas rist seda, et ma päevast päeva üritasin oma patust loomust risti lüüa. Tulemuseks oli murtud vaim, rõõmutu elu. Kuid mis on Jumala riik? Jumala riik on õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. Oot-oot!? See aga on sootuks teistsugune elu! Mis on hoopis teine mõttemaailm. Teine mõtteviis! Aga tänu Jumalale, et ma lõpuks selle tõeni jõudsin.

Ma saan järgida Jeesust mitte üksnes ristini, vaid edasi, - lõpuni. See on väeline mõtteviis!

Et kuidas seda enesesalgamist siis järgida oli? See oli üsna lihtne. Inimesed toetasid seda imetlemisega. Kui inimene jäljendab religioosset distsipliini, siis teised peavad sellest inimesest lugu. Eriti aga imetletakse neid, kes võtavad omaks vaimsuse tõttu hädasid (sh haigusi). Kuid häda on selles, et see “aupaiste” on imetlemist väärt, kuid mitte järgimist väärt. Kõik kiidavad enesesalgamist, kuid ise seda teha ei soovi. Nii see enesesalgaja jääb lõppude lõpuks iseenesega üksi. Ja ta imestab, kus on kõik need, kes olid ta sõbrad. Kus nad nüüd on? Miks nad ei taha sinuga suhelda? Miks nad sulle ei helista? Miks nad sulle külla ei tule? Mis on juhtunud?! Midagi on väga mäda! Midagi on totaalselt valesti. Ja ongi. See on tõsi.

Ja siis tuli rõõm.

Rõõm on ju hoopis midagi muud, selles on elu! Selles on tulevikku. Seda ihkab inimene.

Kui ma näitan inimestele elu, mis on Püha Vaimu tõttu täis rõõmu, siis nad mitte ainult ei avalda heakskiitu, vaid tahavad saada seda sama! Tahavad rõõmsad olla! Inimesed tahavad olla rõõmsa inimese läheduses, tema sarnased. Ja nad saavad, sest jagatud rõõm on topelt rõõm. Enesesalgamine ei suuda jäljendada ülestõusmise elu – Jumala riiki, mis on rõõm, ning võitu patu üle. Kui ma võtsin omaks risti, siis ma tegelesin eneseanalüüsiga ja põhjustasin enesele kannatusi, mitte ainult enesele, mu mõtted olid negatiivsed, mu mõttemaailmas polnud elu. Ma arvasin, et ma saan ennast ise ristile saata, kannan seda iga päev. Kuid Jeesus ei naelutanud ennast ise ristile. Selles ongi asja point. Seni, kuni ma olin enesesalgamise mõttemaailma lõksus, rääkisin ma pidevalt oma nõrkustest. Fookus oli ju õige ... Jeesus korvas puuduva osa. Ta tegi seda, aga ühel päeval sai selgeks, et peab olema midagi enamat. Sest Jumala riik ON RÕÕM!

Ma ei ütle et kannatustest puudub rõõm, kuid enesesalgamisest puudub see kindlasti.

Kurat aga ei jäta inimest kahe silma vahele, kui ta näeb, et inimest huvitab nõrkus, siis ta üritab inimese mõttemaailma fokuseerida väärtusetusele ja inimese võimetusele, nende puudumisele. Nii see inimene on nagu silk marinaadi purgis ja aegamööda imbub temasse kõik see, mida tegelikult peaks vältima. Kuid halvaks ju ei lähe! Hapnema ei hakka. Ka see on tõsi. Inimene võib minna siis lausa niikaugele, et palve ajal peegeldab endast murtust Jumala ees, lootes Jumala heakskiitu sellisel viisil välja teenida. See inimene võib üles tunnistada oma patte üha uuesti ja uuesti, otsides võltsalandlikkust. Kuid Jumala veri pole narrimiseks. Kui inimene palub, siis Jumal vastab ja puhastab teda patust Jeesuse kalli verega. Jeesuse veri pole mõeldud kergemeelsuse jaoks. See on püha, milles on vägi. Kui inimene selliseid asju teeb, siis ta tegelikult ei tea mis on alandlikkus, vaid ta on ikka kinni veel oma minas. Inimese pidev teadlikus oma nõrkustest ja vigadest või nendega n-ö mängimine pole alandlikkus. See on võlts. Kui inimese mina on ta peamine mõte, siis on teda tabanud uhkus. Aga see on varjatud uhkus. Kuid Jumal näeb ka varjatut. “Ma olen nii mõttetu mees.” “Ma olen nii väärtusetu.” Kõik säärased väljaütlemised otsivad omaenese õigustust. Jumal ütleb, et inimene on TEOS. Hindamatu. Kalli Talle verega lunastatud, jne – jne.

Häda on selles, et inimese mõttemaailm võib sellest eksitusest saada nii lummatud, et ta ei märkagi enam seal tõde. Ta muutub nagu lapseks, kelle tõelisuse ja mängulise piir on ebamäärane. Kunagi sa ei tea kuna laps räägib tõde või on see osa tõest, ta ei tee vahet. Ta on oma tegevusest nii sisse võetud, et kogu ta mõttemaailm on sellest üle maalitud. Kuid selline tegevus viib eriti teenistuses oleva inimese efektiivsest Jumala teenimisest eemale. Ta on eraldunud reaalsest maailmast. Kui see inimene tõstab vaimset enesehinnangut eneseanalüüsiga, siis samavõrd suurusjärgus see vähendab tema teenimisvõimet evangeeliumi väes ja tões, see häirib tõelist pühitsust. Nii et see rist võib mõnel juhul mõnele olla tõesti ristiks kaelas, häda inimesele, kui see halvab tema mõtteviisi. Lõpuks peale iseenese mõtete pole ta peas kohta Jumala Püha Vaimu mõtetele, juhtimisele. Kuidas siis blokeerida halvad mõtted, et alistada oma mõtteviis Vaimule?

...