Jumalat sõnast, härga sarvest

Eestlased tunnevad väga hästi vanasõna "Mees sõnast, härga sarvest". Sellest on kujunenud omamoodi mõõdupuu. Kui seda mõõdupuud uurida, siis tundub see päris täpne ja vajalik ning leiab küll kasutust praktilises elus veel täna. Ei ole üldsegi mingi udujutt. Aga? Kui juba inimste vahelistes suhetes toimib nii vahe relv, miks siis kristlased seda ei kasuta? Kas kristlane võtab Jumalat sõnast?

Kuidagi tihti on Jumal meie jaoks selline hädine ja ähmane muinasjutu haldjas, olevus, kes ei saa meie arvates mitte millegi tõsisega hakkama ega saa midagi meie jaoks ära teha. Sest meile meeldib olla koos oma hädadega. Me ei palu. Sest me ei usu. Kas see ongi meie identiteet? Häda meile, kui haletsemine muutub harjumuseks. Kui me imetleme ja idealiseerime kannatusi. Aga see pole usk! See on romantism.

Usukangelased ei kahelnud Jumala võimetes, vaid võtsid teda sõnast, millest kirjutab kiri hereeblastele 11. ptk. Aga täna? Jeesus andis meile väe ja meelevalla. Meil on vägi ja ka pühakiri. Aabrahamil polnud Püha Vaimu ega pühakirja, aga ta võttis Jumalat sõnast. Ta oli karjakasvataja. "Jumal sõnast, härga sarvest" sobiks tema elu motoks küll. Kas see võiks sobida ka meie elu motoks, selles on küsimus.

Täna David Wilkerson saadab meeleheitliku üleskutse, see tõuseb üles sügavalt südamest - otse Jeesuse vaimust, arvan ma. "Mida selleks küll tarvis läheks et saada meid välja mannetutest eludest ... et panna meid nägema palju aulisemat elu" kirjutab ta.

Ma usun, et see kehtib täna ka eestlaste kohta. Miks on mõnele väikerahvusele nii armas pöörduda tagasi orjapõlve meelsusesse? Hirmud, usaldamatus, väe eiramine, kas see peaks iseloomustama kristlikku identiteeti, kristlast, kellel on Püha Vaim.

David Wilkerson kirjutab täna järgmist (lisan kogu tema teksti):

PIMEDUSEST VALGUSESSE

Mida selleks küll tarvis läheks, et saada meid välja meie mannetutest eludest täis süütunnet, hirmu ja masendust? Mida selleks küll tarvis läheks, et panna meid nägema palju aulisemat elu, mis meie jaoks ootel?

Paulus ütles: „Tänades Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis.“ (Koloslastele 1:12)

Kas sina sooviksid endale seda aulist, vabastatud elu? Usud sa, et see on sinu pärand? Usud sa, et Jumal meeleheitlikult sooviks kinkida seda sulle? Kui nii, siis võta see usu läbi vastu ja astu sellesse! Kuuluta see enese omaks! Paulus ütleb: „ Kas sa pole juba piisavalt kannatanud? Kas sa pole juba oma õppetunde kätte saanud?“ Ehk teisisõnu: „Kas sul pole juba kõrini elust täis hirmu ja piina? Kas sa pole juba aru saanud, et on üks tunduvalt parem tee?“

„...sest usust õige jääb elama.“ (Galaatlastele 3:11). Sa lihtsalt paned oma usu sellesse, mida Jumal on öelnud, et Ta teeb su heaks. See vabadust, õiglust, rõõmu ja rahu täis elu Pühas Vaimus on kingitus, mida ei saa kuidagimoodi oma tegudega välja teenida. Kuid suurim rõõm peitub teadmises, et sa pole enam „süüdi“ Jumala ees. Rõõm on teada, et su usk teeb sind õigeks Tema ees. "Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta." (Roomlastele 4:7-8)

Aabrahamist sai rahvaste isa vaid tänu sellele, et Ta võttis Jumalat Tema sõnast. Ta oleks võinud ka kahelda ja kaotada seeläbi kõik. „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast...sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse...“ (Roomlastele 4:21-24)

Me usume Tema andestusse, mille läbi Ta tahab päästa meid. Ka peame me uskuma, et Ta hoiab meid. See vägi, mis päästab meid, see ka hoiab meid! See usk, mis tõi Jeesuse meie ellu, hoiab meid langemast.

„Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele.“ (Roomlastele 5:1-2)