Nälgimise ime II osa

Jumal juhtis Iisraeli rahvast algul Suuri kõrbesse kolmeks päevaks ja hiljem läbi Siini kõrbe, mis on Eelimi ja Siini vahel, kolmandal kuul pärast lahkumist Egiptusemaalt tulid nad Siina kõrbesse, mis pöördus 40-aastaseks kõrberännakuks, kuni nad jõudsid Kaananimaa piirile. Rännaku ajal rahvast toidetakse lindude ja mannaga.

Kust nad said vitamiinid?

Pole vähimatki kahtlust, et nad said toidu otse Jumala käest, see tundmatu soomuse taoline, peenike nagu härmatis maas, mis kattis kogu maa valgeks, meenutas koriandri seemneid (2Ms 16 ptk), kuid maitse poolest nagu mesikook. Ja kui rahvas seda nägi, siis nad küsisid üksteiselt: mis see on? - heebrea keeles "man hu". Nimetus manna tuleb küsimusest, mis see on (2Ms 16:31), mida nad tunda ei saanudki (s 15). Aga Mooses vastas neile, see on leib mida Issand annab teile süüa. Mis aineid "see leib" sisaldas? Seda koguti kuuel hommikul seitsmest, aga kui päike läks palavaks, siis see sulas? Kas see oli kogu menüü, millest nad kõrbes toitusid 40-aasta jooksul? Ei olnud. Sest me võime lugeda, et nad peatusid vee ääres, kus olid palmipuud. Või võime lugeda, et kogudusetelk pandi püsti, selles algas ohvriteenistus. Kui toimus Aaroni poegade preestriteks pühitsemine kirjutab pühakiri: "võta üks noor härjavars ja kaks veatud jäära, hapnemata leiba, õliga segatud hapnemata kooke; tee need peenest nisujahust!" Mõni ütleks: see on ju jahu?! Tegelikult oli neil kõik olemas. Vahel nappis vett.

Kas nad olid vangistatud?

Teatud määral olid ja ei olnud ka. Neil oli "seatud" piirid, aga nad käisid ka "hüppes". Kõrbes liikudes puutusid nad kokku mürkmadude ja skorpionidega, aga ka "õnnistati" nendega, kui nad nurisesid, et "hing tülgastab seda viletsat toitu". Mooses tegi vaskmao ja kui madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama. Silmaga nähtavas kauguses jäi inimene elama. Kui see madu oli ridva otsas, siis võis olla nähtav umbes 5 km raadiuses. See oli nende turvatsoon, mis piiras teatud mõttes liikumisvabadust, kuid ei välistanud seda. Põhjamaa inimesel on kõrbest ettekujutus, kui suurest liivakastist, kuid "kõrb" on lai mõiste ja kõrberännak ja kõrb ei ole sünonüümid. Nii võime ekslikult ette kujutada, et Jumal isoleeris neid ühiskonnast, kuid see polnud nii. Nad liikusid edasi siis, kui tuli selleks käsk (2Ms 33:1). Kuid Jumal ei vangistanud oma rahvast liivamerre, nii ka menüü ei olnud üksnes linnud ja manna.

Kas Jumal näljutas nad surnuks?

Kindlasti oli 40-aasta jooksul paremaid ja halvemaid perioode, paljud surid rännaku ajal, kuid enamus surnuist siiski surid loomulikku surma. Jumal ei näljutanud neid surnuks. Lihalaual ei olnud üksnes vutid, vaid olid ka lambad ja veised. Manna ei olnud ainus leib, vaid neil oli ka tavapärane leib ja nisu ning teised tavapärasemad toitained. Kuid selles menüüs võis olla nisul eriline tähendus. Nisu aitab lahti seletada seda, kust nad said elutähtsad vitamiinid kõrberännaku ajal.

Kui neil oli nisu, siis neil oli võimalus panna seda idanema. Mitte külvata liiva, vaid panna idanema ja toidulauda rikastada vitamiinirikka nisuiduga. Selleks oli vaja vaid nisu ja vett. Igatahes nisuidud võisid olla üheks lisatoiduks. Pigem neil puudus puit tule tegemiseks, kui nisu leiva küpsetamiseks. Vee ja soojuse koosmõjul saab 24 h jooksul valmistada üsna maitsva, kuid äärmiselt rikka vitamiinipommi. Inimesed pidid tundma ka nisu teisi omadusi, kui vaid seda, et sellest saab jahu leivaks.

Kui ei sure, siis see jääb üksi?

See on mõistatus, mille ütleb välja Jeesus "Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi" (Jh 12:24).

Minu köögikapis on klaaspurk, kus ma hoian nisu ja kasutan seda vahete-vahel. Suretan neid välja! Idanenud nisu rikastab meid vitamiinidega. Idanemise juures on üks aga, seemne iga vähendab normaalse idanemise tõenäosust. Avastasin hiljuti, et nisu on kaotanud vähemalt poole oma idanemise elujõust. Nagu Jeesus ütleb, kui nisu ei kasuta külvamiseks, siis jääb see üksi. Ta jääb seemneks, millest saab teha jahu, kuid ta pole enam seeme, mis on "suremiseks" kõlbulik. Elu andmiseks peab seeme surema. Mida surm tähendab ühe seemne jaoks?

Idanemiseks see kastetakse vette ja pannakse sooja kohta. Mõne aja möödudes, hakkab seeme paisuma ja otsast tungib välja idu valge pea. Inimese usuga on sama lugu. Kui keegi ütleb inimesele: sa pead surema. Siis see hirmutab inimest. Kui aga öelda inimesele, et surm pole eemaletõukav, vaid on loomulik kristlik protseduur, kus kristlane visatakse vette tundmatus kohas, immutatakse läbi Jumala vaimuga, ning ta hakkab Jumala sõna jõu mõju tõttu vilja kandma. Piltlikult ajab otsast välja valge pea. Tärkab uus elu. Siis see inimene mõtleb: oo-jaa, ma tahan ka seda! Kuidas saab surra? Palun mulle üks surm.

Selline hoolas - seemnega ümber käimine, või niiske ellu äratamine on iseenesest pärsis meeldiv, eriti kui inimese vaim on elutu nagu kõrb. Kuid selles pesitsevad omamoodi mürgised elukad, kes teevad kahju inimese hingele. Aga koos Jumalaga on ka kõrbes elu võimalik. Kui keegi on kõrbes, siis kes ei tahaks juua?

Nisu seemnele antakse vett. See on just see, mida ta saab surmaks - oma enese mina suretamiseks. Kui põllumees toimetab seemnega, siis Jumal toimetab inimesega. Samal viisil. Kõik on harjunud mõttega, et nisu külvatakse mulda, visatakse kuhugi maapinna sügavusse. Kui me aga mõtleme, et mullas liiguvad ringi vihmaussid ja muud putukad, siis see tekitab meie hinges vastumeelsust. Ka Jumalale suremisest mõtleb inimene kui millestki vastumeelsest. Millestki, mis võib olla ebameeldiv. Kristusele suremine võib tunduda mudamülkas või konnatiigis suplemisena. Kuidas tegelikult on?

Kristlik seeme sureb oma elu kvaliteedi tõttu. Jumalal on kahtlemata väga hea meel, kuid surema peab ikkagi Kristlane. Jumal näitas ette, kuidas seda teha tuleb. Vastupidiselt Jumalale, inimene ei pea enam kannatama, sest Jumal juba kannatas. Kristlane ei kaota mitte midagi kui ta ego sureb Kristusele. Kristlik surm, on surm eluks. Püha Vaim teenindab ja kasvatab vägagi meeldival viisil. Ka ei tule üksi olemist, nagu Jeesus tundis ristil rippudes. "Mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?" (Mt 27:46). Selles surmas kristlane pole üksi. Kui nisu iva sureb, siis mis temast saab?

Seemne otsast tärkab kaunis idu, alguses tungib välja vaevumärgatav valge pea, mis sirgub kiiresti ja muutub roheliseks ja elujõuliseks. See pakatab elust, kuigi oli väeti. Aja jooksul saab sellest tugev "oks" mis kannab viljapead. Just selline saatus ootab kõiki neid, kes otsustavad risti maha panna ja jätta seljataha - selle hüljata. Need kes lähevad surmast läbi, ainult neile juhtuvad ilmumised, kes usus edasi liiguvad, vaid neid järgivad tunnustähed. Uskujad tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid ja see ei kahjusta neid (Mk 16:17).

Inimene võib ka mitte surra, ta võib sedavõrd imetleda oma ihu, mis lõpuks kaotab elujõu. Aeg töötab tema kahjuks. On vaid aja küsimus, millal lõppeb elujõud ja kaob idanemise võime. Keegi võib olla kadunud poeg, keegi võib olla kadunud lammas, mõni võib olla kadunud aare, pärl, kuid on väga kahju, kui temast saab kadunud nisuiva. Nisu, mis kaotas mitte üksnes oma elu, aga temast ei saanud kunagi viljapead, kuna ta kartis surra iseenesele.

Aga kuidas jääb nälgimise imega?

Me teen vahet kahel meetodil. Kui inimene vabaneb sõltuvusest nälgimise teel, siis selle ärrituse suhtes reageerib ihu. Kui keegi vabaneb sõltuvusest vaimsel meetodil, mis on üleloomulik, siis tema ihu ei taju midagi. Sõltuvus kaob. Kaob ka tahe uuesti proovida.

Ma olen vabanenud vaimsel meetodil, üleloomulikult. Lihtsalt ühel hetkel Jumal võttis ära sõltuvuse ja hiljem ei tekkinud ka mitte mingeid ihuga tuntavaid ärritusi. Kuigi oleks pidanud tekkima. Teatud sõltuvustega kaasnevad järelmõjud. Näiteks organism on harjunud saama ainet ja nõuab seda. See on kliiniliselt tõestatud. Kuid üleloomulikult vabanenud inimese ihu on puhas. See on Jumala ime. Inimene ei saa ise selleks midagi teha. Arstid saaksid anda sõltuvuste korral leevendavaid aineid, kuid inimene ei vajagi neid enam.

Kui keegi ütleb mulle, et sõltuvustest vabanemine on võimatu, siis ma ütlen: aga palun, ma räägin endast... soovite? Jumala jaoks ei ole olemas mitte ühtegi sõltuvust ega ka ainet, mille mõjust ta ei saaks inimest vabastada. See kehtib ka vaimsete haiguste kohta. Kui Jumal tervendab vaimuhaige, siis ta mõistus on kohe tagasi. Piiblis on sellised tervenemise näited. Need on üleloomulikud, kus Jumala vaim tuleb oma väega ja tervendab. Üleloomulik meetod "töötab" minu peal oluliselt paremini kui alljärgnev.

Aga ka nälgimise ime aitab vabaneda sõltuvusest, kuid vabanemine toimub loomulikul meetodil. Piltlikult inimese ihu "viskab" enda seest välja selle, mis ei kuulu organismi juurde. Kui üleloomulikul viisil võtab Jumala vaim ära tarbetu osa, siis loomulikul viisil teeb seda ihu. Nälgimise ime on oma olemuselt loomulik tervenemise protsess, organismis toimub puhastus ja mida suurem see on, seda enam kahjulikke aineid viiakse ihust välja ning nende uuesti manustamine tekitab vastumeelsust, kuid tahe ei kao. Jääb alati tõenäosus, et inimene ei suuda kiusatusele järgi anda ja proovib taas mõnuaineid või teeb midagi sellist, mis tekitab sõltuvust. "Kelle" tahtejõud tugevam on, see jääb peale. Nõrga tahte korral inimene satub uuesti sõltuvusse. Sellepärast on üleloomulik vabanemine suurem kui nälgimise ime. Kuid ma olen proovinud nälgimise ime abil vabaneda, siis - ka see töötab.

Kõik on võimalik sellele kes usub, ütles Jeesus, küsimus on meetodites, mida inimene proovib ja enam usaldab.