Sageli ma loen artikleid üsna põgusalt, teema alguse ja seisukoha, kui see huvi ei paku. Kui pakub, loen läbi. Kuid Kirsbergi artiklit lugesin mitu korda ja selles olid mitmed seisukohad, millest eestlane häbeneb rääkida või siis kõik teavad, aga ei kirjuta.
Tsiteerin seekord ühe lõigu: "Sulastest peremehi ei saa. Sulane ei taha ega ole võimeline millegi eest vastutama. See on põhjus, miks me oleme kõik ära andnud ning võõraid huve teenima hakanud — kaabitakse kintsu ning lepitakse kontidega, mis laua alla visatakse. Peale selle eelistab eestlane olla valitsetav, tallatav, alluv ning sõltuv objekt, sest mugav on ise mitte mõelda. Tulemus on see, et käiakse rusikas taskus ja kirutakse, võimalusel lüüakse naabrile nuga selga, et sellega oma alaväärsuskompleksi maandada, kuid peremehe ees lipitsetakse kui näljane koer. Autoriteetsete isikute kirjeldusi eestlaste loomusest leiab ka varasemast ajast. 19. sajandil tegutsenud tuntud teadlane Karl Ernst Von Baer on öelnud, et eestlased on justkui endeemiliselt haiged, nad on väga alandlikud oma ülemuse ees, kuid väga üleolevad oma alluvate suhtes. 700 aasta pikkune kollektiivne orjapõlve pärand kammitseb rahva meeli ning on nende mõttemaailma skisofreenilisse hullusärki kammitsenud, mis ei luba minevikust välja tulla."
Kas pole tuttav tunne? Eestlane lipitseb ülemuse ees, aga alluvatega käitub nagu vaenlastega?
See tuletas meelde tähendamissõna sulasest. "Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!" ütleb piibel sama mõtte välja Jeesuse sõnadega Mt 18:33. Jutt on südametust sulasest. Kuid pange tähele kuidas see teema üles kerkib.
Pildil: Suvelavastus Ugala tiigi kaldal "Härra Punttila ja tema sulane Matti".
Peetrus tuli Jeesuse juurde ja küsis: "Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb andeks anda?" Jeesus nägi küsimuse taga tegelikult suhtumist, sulase mõtteviisi ja lisas vastusele veel tähendamissõna ülbest sulasest, kes lunis armu oma isandalt, kuid oma alluvad pidas mitte miskiks. Selline orja mõtteviis on omane eestlastelegi, vaatamata sellele, et me oleme vabad, oleme me paljuski sisemiselt orjad. Oma väikluses. Seda kirjeldab üsna tabavalt oma artiklis Kirsberg.
"Eks sinagi pidanud halastama" on meile täiesti võõras mõtteviis.
Eestlane peab ennast täiuslikuks. Sisemiselt aga põleb kompleksides, mis kõige igapäevasemas elus väljendub selles, et eestlasel puudub oma arvamus. Eestlane naerab kaasa naljadele kui ta neist aru ei saa. Eestlane peab ennast paremaks kui naaber. Eestlane ei pea lugu oma alluvatest, need on talle orjad.
Olles ise inimestena kaugel täiuslikkusest, me seda enam ootame ja isegi nõuame täiuslikust kõigilt inimestelt. Nägemata mitte midagi head meie kaaslastes, meie ühiskonnas, kirume kõike ja materdame kõike. Eestlaste lemmikajaviide on ärapanemine, võsapetsistumine; kõik need, kuis saab kedagi paika panna, alavääristada, mõnistada. Staabiülema esimene reaktsioon oli milline: Kirsberg, sa oled hulluks läinud! Kõigepealt on vaja inimene paika panna ja naeruvääristada.
Selle juures me manitseme oma lähedasi kuulekusele, ära seda välja ütle, ära sellist muljet jäta. Me oleme mõtlemise poolest orjad ja me soovime oma kaaslasi näha orjadena, kes meile kuulekalt kaasa noogutaksid. Sellega tunnistame, et me oleme nii tümaks tehtud, et pole ime, kui vähegi positiivse mõtteviisiga inimesed ei taha Eestis elada.
Mul on üks sugulane, kes elas pikka aega Austraalias. Ta ei väsi rääkimast, kui rõõmsad ja positiivsed on inimesed Austraalias, kui sõbralikud on, eranditult kõik, need on võõrad! Kui ta kodumaal käib, on ta ühtelugu hämmingus, kui kurjad ja tigedad eestlased on. See on tõsi. Sest eestlane põeb alaväärsuskompleksides ja ei näe mitte midagi head meid ümbritsevas ja sellega tunnistab alateadlikult, et temas ei leidu midagi head. "Oh, mis nüüd mina" on tavaline viisakusväljend eestlaste moodi, mis tegelikult ütleb täpselt ära, kes eestlane on.
Pascal ütles midagi sellist, et mida targem ja parem on inimene, seda rohkem head märkab ta teistes inimestes.
Kuid kibestatuna, kroonilises andeks andmatuses elades, ei suuda eestlane andestada ka teistele, aga kas me ise väärime andeksandi. Jumal ütleb, et kõik väärivad. Eestlane ütleb, ma olen nii halb, et ma ei kõlba isegi Jumalale. Te näete vahet? Eestlase südametes peitub orja mõtteviis. Varjatud uhkus ja põlgus oma ülemuste vastu, aga halastamatus oma alluvate suhtes. Ori ei oska oma alluvat kohelda kui inimest, vaid kui orja, üht endi seast, keda alandatakse.
Ma aeg-ajalt palun inimestel öelda iseendale järgmist: "Ma meeldin endale." Põhjus miks ma seda teen, on lihtne. See peegeldab ära meie vaimuliku olukorra. Kas me oleme kuninga lapsed või oleme deemonliku mõju all aheldatud orjad. Kui sa suudad öelda endale, "ma meeldin endale," ja seda kõhklemata, siis sa oled OK. Kui sa ei suuda seda teiste kuuldes välja öelda, siis uuri järgi, mis seda põhjustab. Mis põhjustab alaväärsust? Võib olla oled sa haiget saanud ja vajad eelkõige ise andestust. Siis anna endale andeks ja Jumal saab sind tervendada. Mõistes aga ennast hukka, tõstad ennast Jumala armastusest kõrgemale.
Vahel on nii, et eestlane suudab andestada teistele, aga ei anna andeks iseendale. Mitte kunagi. Kuidas saab ta siis aru saada Jumala andestusest, tema armastusest, tema halastusest? Ei saagi. See on eestlasele võõras. Sest ta usub, kõiki tuleb kõige eest karmilt karistada ja hukka mõista. Sel põhjusel käivad paljud inimsed kirikutest mööda, kuna nad arvavad, et nad väärivad kohtuotsust. Jumala kohtuotsus läks Jeesuse peale. Jeesus suri meie eest, et me võiksime olla vabad. Kas sa tead seda, et Jeesuse ajal oli palju raskem mõista, mida tähendab olla vaba kui kehtis orjapidamine. Paulus õpetas, ori olgu oma isandale kuulekas. Õige kah. Aga täna kõnnivad tänavatel mornis nägudega eestlased, kes peaksid olema peremehed omal maal, aga käituvad ikka nagu orjad.
Armastav inimene on võimeline teisi mõistma, teab kuidas inimestega läbi saada ja kuidas kõigega rahus elada. Igal inimesel on oma südames väike "taevariik" ja me ei pea kunagi selle vaba ja sõltumatu impeeriumi suveräänsust rikkuma. Maapeal ei leidu kaht ühesugust inimest ja ainult Jumala armastus saab meid õpetada, kuidas me igaühesse neist peame suhtuma. Ilma armastuseta me kunagi ei mõista ja ei tea midagi ka iseenda kohta. Meie arusaamine inimestest ja meie suhtumine neisse sõltub peamiselt sellest, mida me isiklikult inimestest otsime ja ootame, kas head või halba, kas positiivset või negatiivset. Mesilane korjab mett, tarantel korjab mürki, samalt õielt. Õis on Jumala looming. Sina oled Jumala looming. Ainulaadne, erakordne! Mida sa teed, kas sa kogud või annad välja mett või mürki, sõltub sinu valikutest ja suhtumistest. Armastus korjab vaid seda, mis on hea. Kui armastus puutub kokku inimese mürgiga, on ta võimeline talle andestama ja katma kinni armastusega. Seda õpetab piibel. Vanemad inimesed räägivad seda, et see, kes rohkem armastab, see kõigist kergemini mõistab ja kes on võimeline mõistma, see on võimeline kõike andestama.
Kas sa andestad talle ja loodad, et unustad kõik tema kurjuse niisama kiiresti kui kiiresti tema unustab sinu andestuse, mille ta sai? Ära loobu armastamast. Jeesus armastas lõpuni. Kristlane ei ole ori, vaid on Jumala laps.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar