Mis on armastus? XII - Ligimesearmastus rahvuste pinnal

Jumala isadus, rahvaste vendlus, armastus Jumala vastu, ligimese vastu, kõigi inimeste vastu, kes poleks sellest juba kuulnud ja kes seda ei teaks. Kahjuks on see kõik jäänud kõlavate fraasideks ja ilusateks sõnadeks, mis praktilist kasutamist ei leia. Aga infoajastu inimesed on endassesulgunud, taandunud tänavatelt internetti, seadnud piirid suhtlusvõrgustikes ning tegelikult on kõige suhtes ükskõiksed, sageli põhimõttetud ja südametud inimesed. Paljudest neist on saanud väliselt tagasitõrjuvad ja sisemiselt täiesti armetud inimesed. Usku on nad kakkanud nimetama hullumeelsuseks, armastust egoismiks, pühadust uhkuseks. Tõe on nad südamesse matnud ja Jumala armastusest ära pöördunud, tema jumaliku ilmutuse jalge alla tallanud, mineviku katki rebinud, on loobunud sisemisest vabadusest ja ükskõiksed välise vabaduse suhtes.

Sisenedes ülemailmse ajaloo katte taha ja süvenedes kaasaegsesse rahvusvahelisse kaosesse, me hakkame taipama, miks inimkond veel siiani pole võinud sellest ummikust välja tulla, millesse ta pärast Eedenis sattus, mispärast ta ikka veel ei saa rahu ega võigi end sisse seada. Inimkond hülgas ainsa õige aluse, millele saab midagi head ehitada ja ehitamist väärib. Inimene otsib kogu aeg rahu ilma Jumalata, proovib kangekaelselt saavutada heaolu ja kestvust ilma armastuseta Jumala ja ligimese vastu. "Minust lahus ei suuda te midagi teha" kehtib (Jh 15:5).

Inimestele näib, et selle anomaalia põhjuseid on palju, aga tegelikult on vaid üks põhjus, millest lähtuvad kõik ülejäänud. See on Looja esimese käsu rikkumine, mis on väljendatud ühe sõnaga "armasta". "Armasta Jumalat, armasta inimest." Aga inimesed küsivad üha uuesti: "Ja kes siis on mu ligimene?"

Sama küsimuse esitas Jeesusele ka juudi seadusetundja (Lk 10:29). Ta teadis et vanade kreeklaste jaoks kõik inimesed, kes ei rääkinud kreeka keelt, olid barbarid. Roomlaste jaoks need, kes ei omanud rooma kodakondsust, olid plebeid (alamrahvas, mitte eesõigustatud rahva liige) ja smerdid (sunnismaine talupoeg). Juutide jaoks need, kes ei olnud ümberlõigatud, olid paganad. Kirjatundjate veendumuse järgi võis juudile ligimeseks olla vaid juut, kes elas tema lähikonnas, tema naaber paremal või vasakul. Ent alguses see ei olnud nii. Eedenis see ei olnud nii. Seadusetundja küsimusele Jeesus vastas tähendamissõnaga, millega tegi lõpu kõigile ülejäänud vaadetele ja tõlgenudustele. Jeesus avas meile, et Jumala armastus ei tunne mingeid piiranguid ega tunnusta vahesid inimeste vahel, vaid armastab kõiki ühesuguse armastusega.

Esialgne ligimesearmastuse käsk anti Iisraeli rahvale, sest paganal polnud siis veel ilmutust Jumalalt. Uus käsusõna anti aga kõigile loodule, nii juudile kui kreeklasele, barbarile kui sküüdile, orjale ja vabale, mehele ja naisele. Kõigile!

Meie ligimeseks võib olla perekonnaliige või inimene, keda me esimest korda kohtame. Aga kes ta ka ei oleks, meie suhtumine temasse peab olema vastavuses printsiibiga, mida kuulutas Bill Rodgers: "Oma elus ma ei kohanud ühtki inimest, kes poleks mulle meeldinud ja keda ma ei armastanud."

Igaüks teab tähendamissõna halastajast Samaarlasest (Lk 10:30-33). Röövlid ei ilmutanud armastust inimese vastu, kes oli nende kätte langenud. Nad riisusid ära ta riided ja temale hoope andnud, läksid ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed mööda. Nõndasamuti ka leviit. Kui ta tuli sinna paika ja nägi teda, läks ta mööda. Aga üks samaarlane käis seda teed ja tuli tema juurde ja kui ta teda nägi, läks ta meel haledaks. Lk 10:33.

Jeesuse päevil polnud suuremat vaenu ja vastastikkust sallimatust kui see, mis oli juutide ja samaarlaste vahel. Evangeelium kirjutab, et juudid ja samaarlased ei leppinud omavahel, ent ometi, see “muulane” astus ligi, sidus ta haavad, tõstis oma looma selga ning viis ta öömajale ja kandis hoolt tema eest (Lk 10:34). Samaarlane jättis kõik oma toimetused tundmatu kannataja pärast, veetis temaga ülejäänud päeva, ööbis võõrastemajas ja järgmisel hommikul andis võõrastemaja peremehele raha, kulude katteks ja ütles: "Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles." Ta võttis kõik kulud enese peale (Lk 10:35).

Võimalik, et see Jeesuse poolt jutustatud lugu polnud tähendamissõna, vaid tõsielul põhinev sündmus.

Tähendamissõna halastajast samaarlasest sisaldab endas kolm põhilist ideoloogiat ja maailmavaadet.
1) Röövlite egoismi ideoloogia, kus isiklikud huvid on üle kõige.
2) Preestri ja leviidi kompromissi ideoloogia: olla neutraalne võõrasse tülisse ja mitte vahele segada.
3) Samaarlase armastuse ideoloogia.

Armastuse olemus just seisnebki selles, et ta pole võimeline olema passiivne, osavõtmatu ega ükskõikne teda ümbritseva suhtes.

Röövlite, käsutundjate, preestrite ja leviitide teadvuses oli armastus ligimese vastu aga see polnud südametunnistuseks saanud, kuid samaarlasel olid mõlemad.

Tähendamissõna lõpetades Jeesus kutsub seadusetundjat ja igaüht meist samuti toimima, öeldes: "Siis mine ja tee sina nõndasamuti!" (Lk 10:37). Mine ja ilmuta oma armastust ligimese vastu. Ärgu olgu see suletud perekonna, rahvuse, rassi, ühiskondliku positsiooni või religiooni raamidesse. Mine ja teeni oma armastusega kõiki, mõtlemata tänule, kiitusele, isiklikule kasule ja mugavusele. Mine tee head ligimesele. Ära tee oma heategusid "võõraste kätega" nagu paljudel on kombeks, vaid omaenese kätega ja tee seda mis on sinu võimuses. Mine ja ära karda vastutust, ära anna oma heategusid teisele, ära paiguta abivajajat võõra eesli selga, kui sa ise oled võimeline kõige eest hoolitsema ja kulusid kandma. Mine tee seda kohe, ära lükka midagi homse peale, tee just praegu ja tee seda kogu armastava südamega.

Samaarlase tegu õpetab meile kahte asja.
1) Ta vastab me küsimusele, kes on mu ligimene.
2) Näitab meile, kuidas me oma ligimest peame armastama.

“Armasta oma ligimest nagu iseennast” ütleb Jeesus.

Kui pealtnägija jälgis, kuidas samaarlane kummardus kannatanu kohale, tema jaoks võõra inimese kohale ja õrnalt haavad sidus võis ta mõelda, et viimane pole keegi muu kui tema koolivend, lapsepõlvesõber. Aga kui samaarlane poolsurnu võõrastemajja kandis ja sealse peremehega rääkis, siis ta oli veendunud, et kannatanu on tundmatu lihane vend. Samaarlane armastas inimest nagu iseennast. Preester läks kaarega mööda, ta kartis rüvetuda tundmatu poolt tapetuga. Aga inimesed täidavad kombeid. Pilaatus võttis vett ja pesi rahva ees oma käsi (Mt 27:24 vt ka 5Ms 21:6).

"Kui sa oled võtnud pandiks oma ligimese üleriide, siis sa pead talle tagasi andma enne kui päike loojub, sest see ta üleriie on tema ihu ainsaks katteks. Millega ta muidu magaks? Ma kuulen, kui ta mind appi hüüab, sest mina olen halastaja." kirjutab 2Ms 22:25-26.

Ligimesearmastuse käsutuses on kõik paremad tunded: kaastunne, headus, ohvrimeelsus, õrnus, tarkus, tasadus, alandlikkus jpt. Kui inimese süda on täidetud niisuguste tunnetega, siis meil pole raske armastada ligimest nagu iseennast.

Samaarlane ei pidanud selleks omama kõrgharidust, laialdasi teadmisi, lennukaid ideid ja väärikust, aga ta tundis nagu näib, teist, täiesti keerulist teadust - mõista inimesi, siseneda nende probleemidesse. Ta ei võinud jätta sisenemata poolsurnud läbipekstu olukorda, ja mitte jätta ilmutamata tema vastu halastust, kaastunnet ja ohvrimeelsust.

Samaarlase tegu, samuti kui preestri ja leviidigi käitumine, olid nende sisemise vaimuliku sisu, nende olemuse peegeldumine. Inimest tuntakse mitte selle järgi, mida ta enesest arvab ja mõtleb, vaid tegude järgi, mida ta teeb.

Võimalus ligimest armastada on vastutusrikkam and, millega Looja iga inimese hinge on varustanud. Kõik mis maailmas head, kasulikku ja suurt on tehtud, on tehtud armastusest ja armastusega ning kõik, mis märgist mööda lastud või tegemata jäetud, on tegemata ligimese armastuse puudumise tõttu.