SÕDA EI OLE PÕHJUST KARTA

MILLAL JA MIKS MEID MAA PEALT ÄRA VÕETAKSE

Kuidas selle maailma lõpuga siis ikkagi on ja mis saab sinust, kas ma pean kartma?

Piibel kirjeldab, et lõpuaegadel tõmmatakse tema omad üles e võetakse ära enne, kui asi läheb päris hulluks. Mis selle point on? Miks ei saa kristlased olla seni, kuni ta tuleb ja hukkab seadusevastase (2Ts 2:8). Me saaks ju seni hakkama, tegelikult saame, või siiski mitte? Piibel kirjeldab et lisaks meie ülesvõtmisele, kaob ka mõjujõud (2Ts 2:6,7), mis saatanat ohjab ja veel kirjeldatakse, et kes pärast seda tulevad usule ja lõpuni vastu peavad, neid on väga vähe, pigem erandid. Läheb raskeks. Kui juhtub et Jeesus tuleb tagasi enne sinu siit ilmast lahkumist surma läbi, - ja ta on tulekul, kuid keegi ei tea millal see juhtub, siis ta päästab sind lõpuaja katsumustest, mis tabab kogu inimkonda. Kuidas ta päästab? See juhtub kõigi jaoks ootamatult. Seda nimetatakse ülesvõtmiseks. Kristlased muudetakse äkitselt ühe silmapilguga ja võetakse maailmast ära üleloomulikul moel enne kui asi läheb väga kohutavaks. Sel viisil Jeesus päästab sind lõpuaja kannatustest. Ta lubas tagasi tulla. See võib juhtuda väga varsti.

Kindlasti on meie seas neid, kes suudavad kannatustega toime tulla, nagu jüngrid omal ajal. Ent asi on selles, et jüngritel oli abiks Jumala Püha Vaim, kes neid trööstis. Kuid kui sa peaksid maha jääma, siis sul ei ole Püha Vaimu, kes sind aitaks ja lohutaks. Ilma Vaimu abita on väga raske usus kindlaks jääda.

Teiseks, kindlasti Jumala armastus e tema olemus ei ole meile seada kiusatusi v meid kiustata, piibel kirjutab, et Jumal ei kiusa mitte kedagi. Seeõttu teine põhjus, miks meid võetakse ära seisneb selles, kuiväga ta oma lastest hoolib ja sa oled tema oma.

Kolmandaks, mis ei ole väheoluline, on see, et Jumal ei lase meid tuumasõjas ära küpsetada. (Js 34:9) Kui seda ei juhtuks, siis Jumalal ei ole vaja luua uut maad. Maailma ei hävitata enam, ent see ei jää endiseks. Jumal saab vabalt eemaldada kogu kurjuse nii, et maa jääb alles, aga inimesed rikuvad planeedi. Mis muutub elamiskõlbmatuks, läbi sõja, seetõttu ta eelistab kristlasi sellest säästa ja toob tagasi koos pühadega siis, kui asi tehtud on. Päästetud ei jää inglite kombel igavikku ebamääraseks ajaks, vaid päästmise suurim eesmärk on nende uus elu uuenenud maal, mida nad valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti. (2Tm 2:12, Ilm 5:10, 20:4,6; 22:5)

Kõik on väga loogiline. Piibel on arukuse raamat ja kirjeldab Jumala tarkust, mis on ülem kui inimese mõistmine. Kui meid võetakse ära, siis ühest küljest on selleks objektiivsed põhjused, teiseks, tema hool ja armastus, mida ta demonstreerib, ehk pole nagu inimene, kes lubab, aga ei tee. Kui Jumal lubab, siis see on tehtud.

Sulle on ta lubanud, et ta võtab sind ära. Kuid see ei juhtu enne, kui maailmas tunnistatakse et nüüd on rahu (1Ts 5:1-3), alles siis kistakse meid üles pilvedes.

Piibel kirjeldab lõpuaegu, katsumusi ja kõike tagakiusu, aga see ei välista rahu kuulutamist, mis on poliitiline akt. Ja kui see juhtub, ole valmis. Kõik on väga tavaline, aga ühtäkki pole enam neid, kes Jeesuse oma südames vastu võtsid kui Päästa, sest meid võetakse maa pealt ära.

Seetõttu ära karda sõda või rahutusi, vaid ole valmis hetkel kui poliitkud üle maailma kuulutavad, et nüüd on rahu. Siis on lähedal see hetk, mil sind võetakse üles. 1 Ts 4:14-17, 1Kr 15:52

Sul ei ole põhjust midagi karta.

Sünnisündmused ajas

SÜNNISÜNDMUSTE KULGEMINE AJAJOONEL

Filmides nähtud Jeesuse sünnilood mõjutavad meie arusaamu tugevamalt kui me seda oskame arvata. Aga sageli mitte õiges suunas. Kas Maarja ja Joosep pidid Petlemmast põgenema Egiptusesse kiirustades pärast lapse sündi nagu seda stseeni sünnifilmides esitletakse? Vastus on, ei pidanud. Millest seda järeldada?

Kas Maarja ja Joosep pidid Petlemmast põgenema kiirustades pärast sündi?

Kui palju Joosepil ja Maarjal oli tegelikult aega Petlemmas viibida?

Ka targad ei olnud kohe platsis, nagu enamus filmidest sündmust ajastab. Astronoomiline sündmus või nn "tarkade täht" ehk Jupiteri ja Saturni kohtumine toimus kolmes järjestikulises konjuktsioonis. Kuid ajalugu ei ütle, millise ajal neist täpselt viibisid targad Petlemmas ja Jeesus sündis. Matteus võttis oma sõnastuse Moosese raamatust (2Ms 4:19:20), mille kirjeldamisel on aluseks võetud Vana Testament. 

Targad ütlesid "Me nägime tema tähte tõusmas!" kuid mitmendal korral? 

Meile lähim põlvkond nägi "tarkade tähte" samuti järjest mitu korda: 15. august ja 11. oktoober 1940.a ning kolmas kord veel 20. veebruaril 1941. Aga tähtede seisma jäämise all mõeldi astrtoloogilises keeles planeetide seiskumist edasi-tagasi liikumise taustal. (Mt 2:9)

Nähtavasti võttis ka Heroodesel kogu selle loo seedimine ja uurimine aega, enne kui ta lasi tappa koguni kahe aastakäigu jooksul sündinud Petlemma ja seal piirkonna (Raamas) lapsed nö igaks juhuks, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud. (Mt 2:16) Küllap ta ootas ka tarkade tagasi tulekut, kuid teadupärast need ei läinud Heroodesele ütlema kus laps on. Tarku hoiatati unenäos, et nad ei läheks Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale. (Mt 2:12) Vaevalt et Heroodes ootas seda tapatalgu läbiviimist 2 aastat, aga paar kuud võis ta seda vabalt teha.

Fakt on see, et Joosep ja Maarja viibisid Petlemmas 2 kuud, sest esiteks, alles nende sealoleku ajal said päevad täis nagu kirjeldab arst Luukas, vt Lk 2:6 ja kui Jeesus oli sündinud, toimus 8 päeva pärast lapse ümberlõikamine; ja teiseks, pärast seda viidi laps Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette ning ohverdati paar tuvi nagu Moosese seadus ette näeb, kuid enne kui toimus ohvri toomine, pidid täis saama puhastuspäevad. Naine pidi kodus viibima 33 päeva! Enne ta ei tohtinud minna pühamusse. (3Ms 12:1-4) 

Põgenemine Egiptusesse toimus kahe kuu jooksul.

Arvestades eeltoodud sündmuste kulgemist, võib kindlalt väita, et neil oli piisavalt aega veeta oma sugulaste keskel ja Maarjal taastuda enne, kui nad pidid Heroodese tapatalgu eest Petlemmast Egiptusesse põgenema.


Müüt:

Kindlasti ei vasta tõele sündimise kirjeldamine viisil, justkui Maarjal oli laps kohe kohe sündimas juba kohale jõudmise hetkel, et Joosep pidi võõraste ustel koputama ja meeleheitlikult otsima sünnitegevuse alguse tõttu peavarju nagu seda filmides sageli näidata üritatakse.

Joosep ja Maarja elasid sugulaste keskel, aga rahvaloenduse ajaks oli terve maja sugulasi täis, siis ei olnud seal neile privaatset kohta lapse sünnitamiseks. Seetõttu nad valisid selleks maja kõrval vaiksema koha, milleks kahtlemata sobis grott. See ei olnud laut, nagu kirikutes tihti näidatakse.

Loe lisaks: 

• Kolm tarka ja tarkade täht
• Jeesuse sünnipaik
• Jeesuse sünnigrott Petlemmas
• Jõulude ajalugu

2000 aastat naiste alandamist

Probleem on igivana. Mis sai alguse rahumeelse kultuuri lõppedes, kui tsivilisatsioonis tekkis sõjakus. Näiteks 2. aastatuhandel eKr Egeuse ja hilisemas Mükeene kultuuris puudus sõjakus. Kujutavas kunstis domineerisid naised, mis viitab naiste kõrgele ühiskondlikule positsioonile.

Samal ajajärgul kirja pandud laialt tuntud loomislugu (1 Moosese raamat) ei viita kuidagi käsureale, et Aadam loodi esimesena, seetõttu ta peab valitsema naise üle, "Vaata naine, sinu ma tegin teisena, seetõttu sina pead alluma esimesele." Loomisloo järjekord ei kehtesta valitsemiskorda inimeste seas. Vastupidi. Inimesed loodi Jumala näo järgi, kes pidid koos valitsema kogu loodu üle (1Ms 1:26), mitte teineteise üle. Mõlemad, nii mees kui naine loodi Jumala näo järgi. Teisisõnu, Jumal ei loonud naist peale meest seetõttu, et kehtestada hierarhia.

Loomislugu kirjeldab, et naine loodi mehe ühest küljeluust

„Te olete tehtud mehe ihust, seetõttu peate meile alluma,“ ütlevad nad naistele.

Kui Jumal oleks tahtnud seda fakti kasutada naiste vastu, siis oleks Kainil ja Aabelil ja ka nende poegadel - kõigil meestel üks luu vähem. „Lugege ribid üle. Mitte üks luu ei ole teil vähem kui naistel! Ainult Aadamalt võeti üks küljeluu ära. Kas seetõttu peaks mehi kohtlema kui isandaid või te peaksite seda luud kuidagi taga nutma? Vaadake parem, kui ilusad naised te vastu saite! Teil ei ole õigust naistelt midagi nõuda. Kuidas saab üldse üks küljeluu fakt määrata ära hierarhiat?“ Loomisjärjekord oli Looja otsus ja ei puutu kuidagi teisse, kallid isased.

Ei alluv ega omand

Naine oli mehe kaaslane Eedeni aias, ja see algne mudel oli täiuslik! Jumal, Aadam ja Eeva, - universaalne! Mitte inimvajaduste hierarhia, püramiid või inimeste astmeline klassisüsteem. Eedeni aias oli naisel mehega võrdne ligipääs Jumala juurde. Eeva rikkus lepingut, aga vastutuse pidid võtma mõlemad. Jumal ei eelista üht isikut teise ees. Millal sa usule tuled ei määra Tavariigis paremat kohta. Päästetute seas puudub hierarhia.

Ent Aadam ja Eeva ning Jumal kolmikmudel kehtib veel täna. Näiteks kristlased suhtlevad Jumalaga otse (ei ole vahendajaid, preestrit), naisel ei ole vaja palve vahendajaks meest. Jumal ei palu meest, et see ütleks oma naisele edasi üht või teist, vaid ütleb naisele otse mida vaja, kas see meeldib mehele või mitte. Kõik Jumala lapsed on võrdsed. Selles väljendub Jumala tahe.

Pauluse oma arvamus

„Parim tee inimest mõista on lähtuda tema põhimõtetest ja hoiakutest. Seepärast tuleks ka Pauluse üht või teist ütlust tõlgendama asudes teada pisutki tema teoloogiast, sh seda, kuidas ta üldiselt käsitas kristlikku kogudust. Sest tema kirjades öeldut on võimatu mõista lahus koguduse kontekstist. Viimasest tulenevalt peaksime esmalt olema kursis Pauluse kirjade saamislooga. Sageli peetakse neid teoloogilisteks traktaatideks, mis oleksid justnagu kirjutatud lugemiseks laiadele hulkadele. Tegelikult on need aga vastuseks tema poolt rajatud kogudustes tõstatunud probleemidele, ehk teisti öelduna – vastused koguduste poolt Paulusele saadetud kirjadele. Seepärast on ka nende sõnum suunatud otseselt ühele või teisele kogudusele. Kuid nii, nagu heade sõnumitega ikka, hakati ka Pauluse kirju edasi jagama ning isiklik sai seeläbi ühiskondlikuks. Nõnda ei tuleks mis tahes nüüdisaja küsimusele vastust otsides asetada rõhku niivõrd sellele, mida Paulus otseselt ütles (ja teha sellest tema “teoloogiat”), kuivõrd käsitusviisile, millest ta üht või teist öeldes lähtus,“ kirjutab EMK TS õppejõud Anne Saluraid artiklis Naised Pauluse teoloogias.

Läbilõige kogu ühiskonnast

Pauluse misjonireiside tulemusel tekkisid uued kogudused, paljud inimesed võtsid usu vastu, mehed ja naised, rikkad aristokraadid ja vaesed, vabad ja orjad, see oli koguduse liikmeskond.

Naiste ühiskondlik positsioon ja vabadus

Kreeka ühiskond on ühel või teisel perioodil olnud demokraatia eestvedaja. Klassikaline kreeka kultuur oli demokraatlik juba aastatuhanded. Juba 2. aastatuhandel eKr kujunes omapärane kõrgkultuur, Kreeka-Mükeene ehk Egeuse kultuur, mis vormus hiljem Mükeene kultuuriks, kus isegi hooned olid kindlustamata, kuna Minose tsivilisatsioonis polnud sõjakust. Ühiskond oli rahumeelne. Näiteks kunstis avalub naiste domineerimine, mis tähendab ajalooliselt naiste kõrget ühiskondliku positsiooni ja vabadust. Naine ei olnud kodanik, aga ta oli vaba. Ta ei saanud osaleda või pealtvaatajana viibida spordiväljakul (gymnasion - alastioleku kohas) spordivõistluse ajal, mida said vabad meesoost hellenid. Rooma ajal naiste võimalused avanesid veelgi. Tulles tagasi Kreeka tsivilisatsiooni hiigelaega, on tähtis mõista, et naistel olid vabadus demokraatliku kodanikuühiskonna ajaloolises korralduses, mis erines teistest tsivilisatsioonide orjanduslikust korrast.

Kreeklannade vabadus ja tavad

Paulus pärines juuda kutltuurist. Tema nõuded põrkusid vastu kreeklannade vabadust ja tava.

Kreeka mehed ei kohelnud naist kui omandit, ei kodus ega usu paktikas. Kreekas sai naine ise teenida jumalusi ja tegeleda ohverdamisega. Seevastu Iisraeli naine oli mehe omand, nad pidid templis viibima naistele mõeldud eesruumis.

Kreeka naistel oli helleni kultuuriruumis eriline koht. Mehed pidasid naisi pigem imetlemise ja austuse objektiks! Platon kirjeldab seda oma teostes. Rooma võim ei muutnud kreeka meeste hoiakuid kreeklannadesse, ammugi kreeka kodudes. Vastupidi, kreeka kultuur levis veel enam, kogu vahemere idaosa sai mõjutatud teadusest (kreeklastel oli ülikool juba 3 sajandit eKr), arhidektuurist, keelest ja usu tavadest, millega Paulusel tuleb tegemist teha ning ka meil täna.

Vaba naine vs mees on naise pea

Kreeka naine oli väärtustatud ja vaba kui Eedeni aias. Juudi kommete põhjal naine ei ole mehega võrdne isik, vaid ta on mehe alam ja omand.

Naised olgu vait!

Kujutage nüüd ette olukorda, kus Paulus reisib Kreeka aladele ja nõub naiste paika panemist. Naistelt tuleb sõnaõigus ära võtta (1Kr 14:34). Naine üldse olgu vait ja küsigu kodus oma meeste käest (1Kr 14:35). Ühest küljest kreeklanna, vaba, oli ta siis rikas aristokraat või vaene, ärgu ennast enam ehtigu soengute ega kulla ega pärlitega ja kallite riietega, vaid ta olgu häbelik (1Tm 2:9). Ja üldse, ma ei luba naistel meeste üle valitseda (1Tm 2:11,12). Sest mees on naise pea (Ef 5:22)! Kui keegi nüüd ütleb, et see ei ole naiste alandamine, siis mis see on?

Isegi juhul kui Paulus lähtus koguduse ühtsuse huvidest (ekklesia - Kristuse ihu), siis tuleb siinkohal panna suur küsimärk? Eesmärk ei pühitse abinõu. Alavääristamine ei lõpe ühtsusega, pigem vastupidi, tekitab veel enam vastuseisu.

Mis iganes õigustusi sel puhul välja tuuakse, ei saa väita, et mees on naise pea. Ammugi täna, arenenud ühiskonnas. Pauluse isiklik arvamus „mees on naise pea,“ (Ef 5:23) on vastuolus Kristuse evangeeliumi ja armu õpetusega. On sobimatu koguduse mudelis, perekonna mudelis, aga ka ühiskonnas tervikuna. Pauluse isiklikud ja naisi alandavad nõudmised on tegelikult orjandusliku korra pärand. Kui Kristus on koguduse pea, siis mees ei ole enam naise pea, vaid Kristus.

Kristuse koguduse naised

„Kuna sealsamas andis Paulus naistele (ja meestele) ka vabaduse ja vastutuse koguduse ülesehitamiseks, siis ei oleks õige kogudustes tõstatunud spetsiifilistest küsimustest teha üldiseid järeldusi. Tuleb märkida, et Pauluse kaastöölistest, abilistest, apostlitest, prohvetitest, õpetajatest ja toetajatest, keda ta oma kirjades nimetab, on suur hulk naised. Näiteks Priskilla (1Kr 16:19), Foibe (Rm 16:1, 2), Junia (Rm 16:7), Nümfa (Kl 4:15) ja Lüüdia (Ap 16:40). Peale nende veel Trüfaina ja Trüfosa ning Persis (Rm 16:12) ja paljud teised,“ ütleb EMK TS õppejõud Anne Saluraid artiklis Naised Pauluse teoloogias.

Käsuõpetusest võib küll järeldada, et teoloogia on meeste pärusmaa (naised ärgu siia oma nina toppigu), et sellest saavad aru vaid tõsised mehed, siis vaadates ülevalpool toodud isikute nimekirja, samuti Pauluse teisi seisukohti, võib julgelt öelda, et mehed ei ole saanud naiste ees eeliseid. Kristuse plaan ei näinud ette seda, et mehed saaksid ajada „oma asju“ ilma naisteta, vaid ainult üheskoos. „Nõndasamuti, mehed, elage mõistvalt naisega kui nõrgema astjaga. Osutage naistele austust nagu elu armuanni kaaspärijatele, et teie palvetel poleks takistusi,“ kirjutab Peetrus. (1Pe 3:7)

Jeesusele ei olnud naised vähem tähtsamad kui mehed. Kirikutes on paraku ikka veel säilinud mõtteviis soorollidest. Kust see „traditsioon“ soorollist siis ikkagi tuleb?

2000 aastat

Inimeste vastandamine ei ole kristlik, ka mitte mehe ja naise vahel. Kristluse mõte on rahvaste ühendamine. Kindlasti ei ole mehe ja naise soorollidest ka kreeka filosoofiline nägemus.

Kogudustes on viimased paar aastakümmet räägitud naiste vabadustest. Paulus ütles: Naised olgu koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida! Ma üldse ei luba naisel õpetada! (1Kr 14:34, 1Tm 2:12). Ent Jeesus ei öelnud Maarjale mine tööle, kas sa ei näe et Marta rassib üksinda. Jeesus ei öelnud Samaaria naisele, et ma ei räägi sinuga, vaid Samaaria naine pani imeks ja ütles talle „Кuidas! Sina, kes sa oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?“ Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega (ebapühad).

„Niisugustes situatsioonides muutuvad igasugused kõrgteoloogilised arutlused tühiseks, sest kuulutuse eesmärk ei ole puhas õpetus, vaid kuulutuse lähtekohaks ja eesmärgiks samal ajal on elu ise. Kui Jeesus oleks olnud üks neist „endast lugupidavatest“ juudi õpetajatest, siis ei oleks ta üldse naisega rääkinud, et mitte rikkuda oma reputatsiooni; kui aga Jeesus naisega rääkida võttis, siis oleks Ta pidanud samaarlannat noomima tolle patuse elu pärast ja talle meelde tuletama, et vaid laste sünnitamise kaudu on võimalik saada õndsaks. Vastupidiselt oodatule rääkis Jeesus naisega vaimsetel, või kui soovite - teoloogilistel teemadel,“ kirjutab EMK TS õppejõud Anne Saluraid oma artiklis Naise koht teoloogias. (2004, Koduteel)

Piiblis kirjeldatud sündmused räägivad rohkem kui sõnad. Jeesuse sõnum oli ühendamine. Ta seisukohad sarnanesid Kreeka kultuuriga enam kui judaismiga. Sama tajuvad ka eestlannad, et neile sobib pigem kreeklaste mõtteviis. Stereotüüp, mida Paulus kreeklannadele peale surus, millega sugu määras ära koha ühiskonnas ja seetõttu kehtestada tuleb, ei ole Jeesuselt.

Jeesus kohtles naisi tavatult, ent väärikalt

Tavatult tolle aja kommetele, kuid meile täiesti harjumuspäraselt. Naiste võrdne kohtlemine ja nendega vabalt suhtlemine iseloomustab Jeesust läbi nelja evangeeliumi; naistega vestluse asumise osas olid erinõuded. Jeesuse käitumine oli ühiskonna tava lõhestav. Jüngrid nurisesid Jeesuse käitumise üle. Naine oli madalamal positsioonil võrreldes mehega.

Jeesus viibis naiste seltskonnas, vestles nendega, kuulas neid, õpetas neid, aitas neid ja kohtles igati lugupidavalt kui võrdne võrdset. Selles osas Paulus ei võtnud Jeesust eeskujuks. Jeesus õpetas, et naisel kui mehel on võrdne ligipääs Jumala juurde.

Paulus kehtestas kreeklannadele orjanduslikud tavad

Paulus seadis Kreekas sisse juudi stereotüübid ja sotsiaalsed positsioonid, lähtudes judaismi mõtteviisist ja tema nõudmised võisid pakkuda ajutisi lahendusi, lahendada mõne tüliküsimuse, kuid vaieldamatult seadis see halva eeskuju, ehitas mehe ja naise vahel üles 2000 aastase vaheseina. 

Tänu ühiskonnas toimuvatele muutustele on hakatud sellest rohkem rääkima.

Kristliku kiriku vastutus

Kristlikul kirikul on olnud ühiskonna arengule tohutu mõju läbi kogu ajaloo. Vaata mis nurga alt tahad, kiriku vaimulike seisukohad mõjutavad kogu ühiskonda, kujundavad poliitilist maastiku ning kujundavad suhtumist soorollidesse, jms. Kuid vaimulikud lähtuvad eelkõige sellest, mida piibel kirjeldab. Kui Paulus käskis naistel vait olla, siis seda üldistati ja võeti üle üks ühele.

Kui Paulus oleks teadnud kuidas tema isiklik mõttevälgatus saab aluseks naiste alandamisele, küllap ta oleks kirjutanud veel ühe kirja, palunud naistelt vabandust, selgitanud, et ta ei mõelnud päris nii nagu ta ennast väljendas.

Sellele vaatamata lasub vastustus ennekõike koguduse vaimulikel, kes selgitavad Pauluse kirjade sisu ja kujundavad selle põhjal kristliku õpetust. 

"Kui Pauluse mõtteviis naiste osas ei oleks olnud kirjades, siis Euroopa ajaloos oleks naisi võrdselt koheldud 2000 aastat varem."

Meeste halb suhtumine naistesse

Pauluse stereotüüp – mees on naise pea, naine alamast soost, on selgelt nähtav kogu ühiskonnas, poliitikas, töökohtadel, perekonnas, praktiliselt kõikjal. Seda 21. sajandil!

Kui me räägime kirikutest, kogudustest, kristlastest, siis me ei saa kätt südamele panna ja öelda, et meil ei midagi pistmist naiste alandamisega? Peame tunnistama et jah, kellele ei meeldi isiklik teenija???

Sama leiab aset perekondades, töösuhetes või ühiskonnas üldse. Mehed alandavad naisi kui vaid võimalus selleks tekib. Suhtumine, et naine olgu vait või küsigu kodus oma mehelt, on ikka veel meeste mõttemaailmas sügavalt juurdunud.

Kuninga poeg ei saa valitseda kuninga tütre üle

Kuigi kristliku maailmavaatega mees peab ennast kuninga pojaks - Jumala lapseks, siis ta oma naises ei näe kuningannat. Ta kohtleb naist kui teenijat. Kuninga naine ei ole ori, vaid kuninganna! Kuninga poeg ei saa valitseda kuninga tütre üle, sest nad kõik on sama Isa – Jumala lapsed. Kõik on usu kaudu Jumala lapsed (Gl 3:26). Seda tõsiasja ei saa eirata.

KOKKUVÕTTEKS

Mehed on naisi alandatud aastatuhanded. Kuid see on muutumas. 60ndatel, seoses televisooni ja meediatööstuse arenguga algas suur muutus vabanemise poole. Naiste riietuses, muusikas, filmitööstuses, ajakirjanduses. Naised lubati kapist välja, kui nii võib öelda. Reklaamides hakati kujutama naist eneseteadliku ja oma otsustes vaba isikut.

Kristlike naiste – kristlaste alandamine ei olnud Jumala plaan, vaid apostel Pauluse meelevaldne ja isiklik nõue. (1Tm 2:11) On kuidas muidu on, aga sellega Paulus tegi karuteene kogu kristlikule maailmale. (1Tm 2:9-15) Ehk „tänu“ Paulusele mehed ikka veel õigustavad naiste alandamist, kohtlevad õrnemat sugupoolt kui eneste teenijaid (loe: orje).

Fakt on see, et rohuaias oli mees ja naine ja Jumal võrdses olukorras. Sarnane mudel toimis ka kreeka ühiskonnas: naine ja mees ja jumalused. Kreeklastel oli asjad nii nagu need oli loomise alguses. Ent täna paljud naised elavad otsekui juuditarid, oma meeste võimu all, mida mehed omal äranägemisel juhivad. Selline stereotüüp valitseb kõikjal. Mis on täiesti vastuvõetamatu ja kahetsusvärrne eksiõpetuse tagajärg. Ei ole palju mehi, kes julgeksid sellest avalikult tunnistada. Aga hea on juba seegi, et sellest räägitakse üha enam ja enam ning see teema püsib fookuses. Muutused võivad võtta aega mitu põlvkonda.

Pauluse õpetus „mees on naise pea“ on meelevaldne ja sügavalt eksitav, mida tulebki nii käsitleda ja pidada taunimisväärseks. See ei sobitu kristliku maailmapilti ja ei ühti Jumala pääste-plaaniga. On naisi alavääristav, mida ei saa tänapäeva kaasaegses ühiskonnas rakendada.

VIDEO: Iisrael on imedemaa

Iisrael on imedemaa, kus näed oma silmaga kõike seda, mida on kirja pandud Piiblis. Vaata meeleolukat videod ja muljeid Iisraeli reisist. Sa saad käia Jeesuse jälgedes, paikades, kus Jeesus viibis ja elas.

Iisraeli sõdurite laulud

Palestiina nõudmisel puudub igasugune alus

Palestiina ei tunnusta ÜRO varasemaid resolutsioone seoses Iisraeli riigiga, aga nõuab häälekalt, et Iisrael tunnistaks PA taotlust.

PA taotlusel ei ole isegi rahvusvahelise õiguse miinimumkriteeriume. Kuid praegu jääb mulje, et keegi ei pööra üldse tähelepanu asjaolule, et Jordani läänekaldal pole kunagi valitsenud tunnustatud Palestiina, vaid 19ne aasta jooksul oli Jordaania Kuningriik. Järelikult võiks Jordaania esitada mingeid nõudeid, kuid mitte Palestiina omavalitus. Kuid Jordaania loobus kõigist nõudmistest 1994 aasta rahulepingu raames. Nõuded ei oleks olnud täitmiseks, sest Jordaania okupatsioon Läänekaldal oli õiguslikult ebaseaduslik ja vastuoluline ÜRO raames heaks kiita.



San Remo konverents mis toimus 24. aprillil 1920 võttis vastu otsuse: Palestiina ala sai kogu maailma juutidele koduks.

Resolutsiooni aluseks oli Suurbritannia 2.11.1917 välja antud ja valitsuse poolt vastu võetud otsus, nimega Balfouri deklaratsioon. Kaardistatud ala, mis hõlmas nii Gaza sektorit, Golani kõrgendikke, nn Läänekalda (West Bank), Jeruusalemma ja kogu praegune Jordaania, oli algselt mõeldud juutide riiklikuks koduks.

Rahvasteliit, praeguse ÜRO eelkäija otsustas õigel ajal ja otsus oli siduv ja on seda jätkuvalt. See on rahvusvahelise õiguse fakt ega muutu olematuks. Balfouri deklaratsioonis oli märge, milles määratleti territooriumil elavate põlisrahvaste õigus oma riigi ja usulise identiteedi ja selle säilitamiseks.



Kaks aastat hiljem jagasid britid omal algatusel Ida-osa Trans-Jordaania Kuningriigile ning seadsid selle juhtkonna emiir Abdullahi, kuid see ei muutnud kehtetuks juutide eelnevat rahvusvahelist õigust. Rahvasteliidu otsus "tühistati" Briti ja Prantsuse ühepoolse lepinguga, ilma vastuväideteta, kuna ei olnud iseseisvat jõudu, mis oleks võinud esitada proteste. Need põhimõttelised jooned ei ole kunagi vaidlustatud ÜRO-s või muus rahvusvahelises organisatsioonis enne 1967 aasta sõda. Sellepärast, et Iisrael oli nõrgestatud ja seisis vastamisi Araabia riikide piiramisega. ÜRO võttis vastu uue resolutsiooni 242, kus ja ka hiljem, pärast sõda resolutsiooni 338, kus rõhutati, et ainus tee turvalise saavutamiseks on osapoolte vahelised läbirääkimised.

Oslo leping kirjutati alla aastal 1993 ja mille alusel PA sain autonoomia, nii Jeerikosse, Petlemma ja Hebronisse ning Läänekalda aladele. Jasser Arafat kohustus tunnustama Iisraeli riiki (!!!) ja sai selle alusel Nobeli rahupreemia. Kaks aastat hiljem laiendati rahvusvahelist lepingut, nn Oslo II raames kokkulepitu, et mingeid muudatusi ei tehta ühepoolselt, vaid mõlema poole läbirääkimiste tulemusena. Selles viidati ÜRO 242 ja 338 resolutsioonidele ja kogu lepingu eest seisis USA tollane president Bill Clinton.

Ka Jeruusalemma staatust vaadeldakse ainult läbirääkimiste kaudu, mingit ühepoolset deklaratsiooni ei käsitleta, Iisraeli linn on igavene, jagamatu pealinn, mis vabastati Jordaania ebaseadusliku okupatsiooni alt 1967.a sõja ajal.

ÜRO Peaassamblee seisab täna vastakuti tõsise probleemiga, ja on võimatu mitte arvestada juba varem ÜRO poolt heakskiidetud resolutsioone: 80, 242 ja 338.

Palestiinlaste nõudmised seavad ohtu Iisraeli julgeoleku

Palesiinlaste üheks suurimaks nõudmiseks on see, et Iisrael peab ühepoolselt loovutama maa ja seda ulatuses, mis olid 1967 aastal. See tähendaks seda, et Iisraeli linnu ja strateegilisi sihtmärke oleks igalt poolt väga kerge rakettide ja mürskudega tabada.

Kui täna rünnatakse palestiina aladelt raketidega praktiliselt iga nädal, kuid need ei ulatu väga oluliste sihtmärkideni, siis Iisraeli maa ümberjagamisel muutuks kogu Iisrael väga kergesti rünnatavaks ja praktiliselt oleks võimalik tabada kõiki sihtmärke.

Palestiina on korduvalt rõhutanud, et nende suurim eesmärk on juudiriigi hävitamine. Seda on üritatud korduvalt teha, seni siiski ebaõnnestunult. Iisrael on suutnud kõik sõjad võita ja vaenlased maalt välja törjuda.

Lähis-Ida riigid on kogunud juba tuhandeid rakette ja valmis pannud sõjatehnikat Iisraeli ründamiseks. On vaid ajaküsimus, mil see võetakse kasutusele.

Tegelikult elavad juudid kogu aeg Palestiinas paiknevate terroristide vaenu ja rünnakute all, sisuliselt sõjaolukorras, kus juut ei tea kunagi, kas ta jõuab õhtuks elusana koju. Meil on seda raske ette kujutada. Aga nii see on.

Seetõttu oleks Palestiina nimetamine ÜRO täisliikmeks vaid samm lähemale sõja puhkemisele Lähis-Idas. Rahutused on olnud kogu aeg, sest araablased on olnud vaenulikud ja ei soovi rahus elada, külg-külje kõrval juutidega.

Üks võimalus rahus elada, oleks selline, et lähtutakse San Remo 1920 aasta konverentsist ja rahvusvahelisest õigusest. Aga sõjakad palestiinlased ei taha midagi kuulda rahu tegemisest, vaid esitavad üha uusi ühepoolseid nõudmisi juudiriigile. Palestiinlased kasutavad kõiki süüdistusi Iisraeli riigi suhtes, et kogu maailma veenda nende ainuõiguses saada juutide maa endale ning et nende hädades on süüdi juudid.

See oleks umbes sama, kui venelased hakkaksid Virumaad nõudma Eesti riigilt endale. Meie piirileping on sõlmimata ja seda puhtalt venelaste vaenuliku poliitika tõttu. Samas võttis Venemaa endale Eesti Vabariigile ja meie kodanikele kuulunud maa. Aga mis teha! Kõik eestlased nõustuksid sellega, et mingist Virumaa või Eesti maade loovitamisest ei saa juttugi olla, aga millegi pärast levib eestlaste seas seisukoht, et Iisrael peaks ühepoolselt loovutama maad! Kas ikka peab?


Allikas: Wikipedia

Nüüd, et asjadest veel enam selgust saada, millist reaalset ohtu juutidele kujutab endast palestiinlaste nõudmine, lisan siinkohal interkatiivse lahenduse, millelt te saate näha, kui ohtlik oleks Iisraeli jaoks see, kui palestiinlaste nõudmisel loovutatakse näiteks West Bank (Läänepank). See tähendaks seda, et terroristlik palestiina saaks pommitada rakettidega ja selleks ei ole vaja neil omada kaugele ulatuvaid rakette. Kõik sihtmärgid oleksid nagu peopesa peal, anna ainult tuld Iisraeli suunas!



Kui te liigute veebilehele MyIsrael, siis liikuge hiirega keskel servast serva ulatuva kitsa pildi peale - panoraamile, selle suurendamiseks kerige hiire nuppu. Alumises ääres saate valida erinevaid objekte ja nendel on märgitud vahemaad Läänepangalt.

Vaata interkatiivset kaarti: My Israel Panorama Project

Iisraeli teekond ÜRO liikmeks

I Maailmasõjaga sai Inglismaa haldusõiguse Palestiina üle ja 2. nov. 1917.a. anti A.J.Balfouri deklaratsiooniga juutidele sinna asutamisluba, mille Rahvasteliit (51 riiki) kinnitas 1922.a. Alguses võeti juudid Palestiinas üsna sõbralikult vastu, kuid nende rohkearvulisel saabumisel tekkisid intriigid. Seoses Transjordaania eraldamisega Palestiinast (1922.a), muutus olukord veelgi pingelisemaks. Kui Niville Chamberlini valitus 1939.a juutide arvu Palestiinas piiras ühele kolmandikule kohalikust rahvastikust, sai sisseränne faktiliselt suletud.

Venemaal ja Saksamaal võimutses antisemitism. Venemaa pidev juudivaenulikkus hoidis juudid eraldatuna, kuid Saksamaal toimus kõige suurem assimileerumine, mistõttu neil oli suuri lootusi ja kaotusi. Juutide esiletõus riigitüüril, kultuuris ja majanduses äratas saksa rahvas võimsa antisemitismi.

Peale suurtöösturist välisministri juut Walter Rathenau mõrvamist (24.06.1922) pääses valla üldine juutide vaenamine, mis sai seadusliku õiguse Adolf Hitleri võimuletulekuga (30.01.1933), kes pärines juudi soost (tema ise Alois Scickelgruber (Hitler) oli juut Frankenbergi poja sohilaps).

Nürnbergi riipipäeval 15. september 1935.a võeti juutidelt kodaniku õigused, millele järgnes nn "kristallöö" 9-10. november 1938.a, mil tapeti teadmata hulgal juute, 30 000 pandi koonduslaagritesse ja 7 miljoni marga väärtuses konfiskeeriti nende vara. Rohkem kui 200 000 juudil õnnestus põgeneda välismaale.

Kui Poola allutati Saksamaale (sept. 1939), siis sealsed 3 miljonit juuti langesid sama vaenu alla. Poolas märgiti juudid kuueharulise juuditähega ja valdavas enamuses paigutati sunnitöölaagritesse, kus neid lihtsalt hävitati. Sama saatus tabas kõiki idaalalt vallutatud maade juute.

Juutide üldise surmaotsuse määramise järel 20.01.1942.a tegid surmavabrikud, gaasikambrid ja krematooriumid oma kohutava töö ja ligi 6 miljonit juuti kaotas oma elu lihtsalt seepärast, et nad olid sündinud juutidena.

II Maailmasõda lõppes (30.04.1945), Hitler kadus, juudid vabanesid, kuid sealsetel aladel oli neid alles 87 000, kogu maailmas kokku 11 miljonit. Saksa natsid hävitasid 12ne aasta jooksul enam juute kui kõigil eelmistel sajanditel kokku. Maailm oli vabanenud küll fašismist, kuid mitte antisemitismist.

Traagiliste sündmuste tõttu Saksamaal ja vallutatud aladel suurenes juutide sissevool Palestiinasse mis puudutas araablaste rahvustunnet ja nad asusid ründama nii juute kui inglasi. Araablased varitsesid ja tapsid juute, süütasid nende maju, varastasid loomi ja põlluvilja. Hoolimata inglaste keelust juudid organiseerisid oma salajased kodukaitse salgad "Hagana", mis sai Iisraeli armee algrakuks. Peale ÜRO (57 riiki) otsust 29. november 1947.a jagada Palestiina araablaste ja juutide vahel, otsustasid araablased juudid maalt välja kihutada, kuid kõigil rinnetel löödi nad tagasi; ainuüksi Jaffast põgenes 60 000 araablast, jättes linna juutidele.

Inglismaa kuulutas oma mandaadi lõpetatuks 15. maist 1948.a. Reedel, 14. mai hommikul lahkus Jeruusalemmast Inglise peakomissar sir Allan Gunnisingham ja samal päeval kuulutas David ben Gurion, Iisraeli rahavalaulu "Hatikva" (lootus) saatel, Tel Avivis Iisraeli sõltumatuks riigiks ja luges ette ajutise valituse manifesti, millele kirjutasid alla 37 rahvanõukogu liiget.



Jerussalemma rabi Maimon ülistas Issandat tänupalvega, mida rahvas kinnitas võimsa aameniga (Iiari kuu 5. päeval 5707. aastal juutide ajaarvamise järgi).

Teisel päeval pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist, laupäeval 15. mail 1948.a oli Egiptus esimene Araabia liidu seitsmest riigist (Egiptus, Saudi-Araabis, Transjordaanis, Iraak, Jeemen, Liibanon ja Süüria), kes juba kell 6 hommikul tegi õhurünnakku Tel Avivile ja Egiptuse väed ületasid Palestiina piiri. Üks võimas kolonn liikus Jeruusalemma ja teine Tel Avivi poole. Süüria ja Liibanoni armeed ründasid Iisraeli põhjast. Emiir Abdullahi tugevaim araabia leegion iraaklastega ähvardas kitsukest Saaroni tasandikku. Palestiinas asus sellajal 1 327 000 araablast ja ainult 608 000 juuti, Araabia Ühendatud Vabariik ühendas eam kui 88 miljonit vastast.



Egiptuse väed peatati Negba kibbutsi (ühismajand) juures. ÜRO vahendusel sõlmiti vaherahu 11. juunil 1948, kuid 9. juulil algas sõda uuesti ja aasta lõpuks oli Iisrael kõigil rinnetel saavutanud võidu.


David Ben-Gurion and Ariel Sharon rindejoonel.

Iiraelist põgenes ligi miljon araablast. Riigile allutati Irgun ZWAI Leumi ja Sterni terroristide organisatsiooni jõud. Iisraeli riigi esimesel aastapäeval 14. mail 1949.a sai Iisrael ÜRO liikmeks.

Hämmastavad faktid

Ärge jagage Jumala vara!

6 õnnetust seitsmest tabas USAd 24 tunni jooksul pärast seda, kui USA kõrged ametnikud, riigiesindajad kõnelesid Iisraeli jagamisest. Huvitav on see, et iga õnnetus järgnes otsekohe 24 tunni jooksul. Mida sellest peaks järeldama?

Meile on õpetatud koolides, et loodusjõud on füüsika, kuid piibel kirjutab, et loodusjõude kontrollib Jumal, kes on loonud selle maa ja teised planeedid. Jeesus vaigistas loodusjõud, muudatused olid silmaga nähtavad, kuidas ta vaigistas tormi, kõndis veepeal ja koos temaga Peetrus või kuidas puu ära kuivas Jeesuse sõna peale. Miks see kõikvõimas "füüsika" siis sellele vastu ei hakkanud?! Sest tegelikult Jumal kontrollib kõike. Jumal valitseb looduse üle, mitte füüsika Jumala üle. Kuid Jumal kasutab loodust inimeste vastu, enesekehtestamiseks, kuigi rumalad inimesed ei saa isegi sellest aru, et teha järeldusi.

Huvitav, milline oleks maailm siis, kui Iisraeli rahval poleks vaenlasi. See on Jumalariik! Kahjuks rahvad ikka ja jälle proovivad kätt Iisraeli peal, aga saavad vastu näppe. Piiblis on selgelt kirjutatud, et ma õnnistan neid, kes sind (Iisraeli) õnnistavad.

Hoiatus Sakarja raamatust 2:8 ja 12:8-10 kirjutab, et ta hävitab kõik paganad, kes tulevad Iisraelile kallale, sel päeval kaitseb Issand ise Jeruusalemma. Jeruusalemm on Issanda linn ja tema aed.

Impeeriumid, mis on tõusnud ja tulnud Iisraeli vastu, need on kadunud ajaloo prügikasti, aga Iisrael on jäänud, kas pole see nii? Jumal on karistanud rahvaid, kes on võtnud nõuks Iisraeli rünnata ja täna karistab rahvaid, kes soovivad Iisraeli jagamist.

Te võite seda uskuda või mitte, aga faktid jäävad faktideks. Praegune USA administratsioon ja ka ÜRO soovib Iisraeli jagada vaid majanduslikel kaalutlustel, mitte rahu ei ole eesmärk, vaid araabiariikide naftavarud, millest nii Euroopa kui ka USA majandus sõltub. Kellele peaks korda minema mingi väike riigike. Iisrali rahu ei huvita kedagi! Rahu Lähis-Idas on vaid ilus loosung, mille varjus suurvõimud ajavad taga majanduslikku kasu, et saada araablastega paremad suhted ja selle läbi ligipääs naftale.

Vaadake, mis juhtus Iraagis. Polnud seal mingit tuumarelva, aga vaja oli mida? Vaadake mis juhtub Liibüas. Seal on suured naftavarud, mida on vaja kasutada. See on põhjus, miks seda riiki pommitatakse, et valitsus kukutada, saada asemele soodsam valitsus. Inimõigused on kena loosung küll, aga ainult meedias ja propagandaks. Tegelik põhjus on majanduslik kasu. Kui Lähis-Ida piirkond ei omaks naftat, poleks supervõimudel selle vastu mitte vähimatki huvi. See oleks vaid kena paik turistidele. Kuid mitte see, kes kontrollib turismindust ei kontrolli maailma, vaid see kes kontrollib naftaturgu, kontrollib majandust ja valitseb maailma.

Kui me hakkame piiblit uurima, siis leiame, et Lähis-Ida oli ka varem atraktiivne piirkond just kaubateede ristumise seisukohast ja seega strateegiliselt tähis koht. Sealt liikusid läbi kaubakaravanid aastatuhandeid. Kes kontrollis kaubandust palestiina aladel, see kontrollis maailma. See pole mingi uudis. Kuid mida Jumal soovib selle kõige juures? Arvestage temaga ja tema rahvaga! Kui te arvestate kõige selle juures Jumala soovidega, saate õnnistatud, kui te töötate Jumala vastu, siis te hävite. Valik on teie! See kehtib ka Eesti riigi kohta, olgu hoiatuseks ja mitte tagant järgi tarkuseks meie valitsejatele, hukatuseks! Kuni Eesti valitsus ei võta sõna Iisraeli jagamiseks, ei taba meid hävitav loodusjõud või õnnetus. Kui eestlased õnnistavad Iisraeli, õnnistab Jumal Eestit! Jumal hoia eestimaad!

Lisaks lugemist: Maybe doomsday is near

Netanyahu triumph

Läänemüür

9 Facts about the Western Wall, Jerusalem

1. The Western is located in the Old City of Jerusalem at the foot of the western side of the Temple Mount.
2. The Western Wall is a remnant of the ancient wall that surrounded the Jewish Temple’s courtyard and is one of the most sacred sites in Judaism outside of the Temple Mount itself.
3. Just over half the wall, including its 17 courses located below street level, dates from the end of the Second Temple period, being constructed around 19 BCE by Herod the Great. The remaining layers were added from the 7th century onwards.
4. The Western Wall refers not only to the exposed section facing a large plaza in the Jewish Quarter, but also to the sections concealed behind structures running along the whole length of the Temple Mount, such as the Little Western Wall – a 25 ft (8 m) section in the Muslim Quarter.
5. It has been a site for Jewish prayer and pilgrimage for centuries, the earliest source mentioning Jewish attachment to the site dating from the 4th century.
6. From the mid-19th century onwards, attempts to purchase rights to the wall and its immediate area were made by various Jews, but none were successful.
7. With the rise of the Zionist movement in the early 20th-century, the wall became a source of friction between the Jewish community and the Muslim religious leadership, who were worried that the wall was being used to further Jewish nationalistic claims to the Temple Mount and Jerusalem.
8. Outbreaks of violence at the foot of the wall became commonplace and an international commission was convened in 1930 to determine the rights and claims of Muslims and Jews in connection with the wall.
9. After the 1948 Arab-Israeli War the wall came under Jordanian control and Jews were barred from the site for 19 years until Israel captured the Old City in 1967.

Vaata lisaks: the Western Wall, Jerusalem.

Lähis-Ida hangib massiliselt rakette ja relvastust

Viimase nädala jooksul ja eelkõige Egiptuse nn ülestõusu järel on ka Hamas kasutanud karmimaid võtteid. Raketide tulistamist Iisraeli suunas on olnud juba sadu! Iisrael on ka nende väljakutsetega tõsiselt tegelnud pommitades tunneleid ja Hamasi muid sõjaväebaase ning tapnud nende käsilasi. See lubab ennustada sõda mingil hetkel veel isegi enne suve algust.



Sama kehtib ka põhjas ning Hezbollah ja selle kontrollutud piirkonnas Lõuna-Liibanonis.



Hezbollah valduses on juba enam kui 60 000 raketti ja mürsku! Neil on ka umbes 2 000 Liibüa mässuliste ostetud mürsku, mis sisaldavad sinepigaasi või närvimürki. Hamas on varustatud ja nii ka Hezbollah. Iraan on pidanud hoolt selle eest, et ka nende raketivaru on piisav. Üle 10 000 ja lisaks veel sama Liibüa mässulistele ostetud granaadid umbes 1 200 tk.

Ebastabiilsus Lähis-Idas jätkub, mille lõppu ei ole praeguse seisuga oodata vähemalt mitu nädalat. Olukord võib viia doomino-efektini, mida mõjutavad erinevaid koalitsioonid ja võimusuhted. Üks hea näide on USA ja Saudi-Araabia suhe, kelle vahel on juba aastakümneid kestnud head äri- ja sõjalised sidemed. Neid peetakse iseenesest stabiilseks ja mõlemale poolele kasulikuks. USA-ga on juba kokku lepitud relvatehing umbes 60 miljardi dollari ulatuses! Sellisel tasemega löögist oleks isegi USA-l raske toibuda, eriti kui peaks tekkima doomino-efekt teiste Pärsia lahe naftariikide seas.

Saudikuningas on pöördunud nii Venemaa kui ka Hiina poole otsima vastavat relvastust, et tagada poolsaarel tõhus kaitse Iraani ohu eest. Ta teatas, et kui USA ei astu samme Iraani võimalike tuumariskide vastu, siis saudid teevad seda ise; kas siis USA toetusel või ilma selleta. Saudid on saanud Pakistanist raketid, kus võib olla isegi tuumalõhkepäid, kuigi sellistes väidetes siiani ei ole julgetud rääkida. Veel ei ole apokalüptilised sündmusd aktuaalsed, kuid asjad liiguvad pidevalt ja üha kiiremini selles suunas.

Allikas: Ajanteos (kokkuvõtvalt)

Ofra Haza: Yerushalaim Shel Zahav

Itaalia viitab piibli sündmuste arenemisele

Eestist vaadatuna tunduvad Lähis-Ida sündmused kauged ja nii mõnigi on küsinud, kuidas see ikka meisse puutub?

Israelist ja Itaaliast paisavad need arengud teisiti - seda olukorda tunnetab vägagi hästi kohalik rahvas. Iisraeli linnad on viimastel aegadel jälle rünnaku all olnud. Beersheva, Negevi linnad on saanud raketitabamused. Õnneks inimohvreid polnud. Ka teised linnad Gaza lahistel on jälle tule all. Aga täna tuleks hoida pilk eriti sündmustel Itaalias, mida moslemid peavad kristluse keskuseks.

Euroopa on endale augu kaevanud inimõiguste ja tolerantsi näol? Immigrandid voolavad sisse ja riigid on võimetud end kaitsma. 1,5 miljonit ootab põhiliselt Itaaliasse pääsemist. Muud Euroopa maad lubavad vaid rahaliselt aidata. Itaalias on näiteks tavaline, et politsei jaoskonnas on rist seinal ja muudes tööruumides ja asutustes. Kristlik usuopetust survestatakse Euroopa koolides. Ristid kõrvaldatakse, kuna see solvab islami usulisi. Eurooplased peavad tegema järelandmisi moslemitele, et praktiseerida usku oma kodus, omal maal, et elada oma kommete järgi. Ja sellega lepivad eurooplased vabatahtlikult. Kui mõni kristlane või lihtsalt mitte islamiusuline tahab Islami korraga kehtestatud maale minna, neile ei anta lubagi! Lõuna-Itaalias on suureks probleemiks kujunenud laste kooliõpe, sest tihti on klassides 70-% immigrante, kes ei saa aru itaalia keelest ja ka muidu ning õppeprogrammidega ei saada edasi minna. Lisaks sellele veel integreerumise probleemid. Itaalia tööandjaid soosivad immigrante. Itaalia mees (40a) kurtis, et otsib aktiivselt tööd, kuid igas tööbüroos öeldakse: "Probleem on, et oled itaalane (!) ja liiga vana! Tööandja ei taha maksta 10-15 € per h, vaid 5 € per h! Tema asemel võetakse tööle immigrant.

Tähelepanekuid Itaaliast viitab piibli sündmuste arenemisele

Fox News edastas teate islamistide kavatsustest vallutada kõige pealt Euroopa ja alustada Itaaliast. Ka teiste maade äärmuslased tahavad alustada just Vatikanist, kuna see on ametlik kristluse keskus ning panna sinna lõhkeseadeldised selle kõrvaldamiseks. Milanos leiti mitu lõhkekeha.



Mõned aastad tagasi tegi Itaalia Liibüaga lepingu arendada sealset infrastruktuuri, et Itaalia annab rahasid Liibanonile.

Praktikas tähendab see teede ehitamist ja konkreetselt, suurt magistraali Liibanonist Egiptusse. Kui me vaatame aga geograafilist kaarti, siis näeme ja teame, et see viib üle Siinai mägede Iisraelisse välja. Piibel kirjutab, et ühel päeval kogunevad riigid eri suundadest Iisreali vastu, üheks maaks arvatakse just Liibüa olema. See tee saab olema sõjatee.

Pekka Sartola: Demokratiaa etsimässä

(pane tekst eesti keelde)

Jos yleensä jokin niin ainakin tapahtumien valtaisa nopeus on yllättänyt niin poliitikot kuin tavalliset tallaajatkin. Tarkoitan tietysti Pohjois-Afrikan, Egyptin, Lähi- ja Keski-Idän arabivaltioissa viime viikkojen aikana tapahtunutta kansannousun ja demokratian etsimisen nimellä kulkevaa ”massojen” raivoisaa liikehdintää. Sana demokratia on tosin käytännössä tuntematon käsite ainakin noissa maissa jotka ovat olleet median silmätikkuina viime viikkojen ajan. Toisen maailmansodan aikana ja sen jälkeisinä vuosina näissä arabimaissa on tapahtunut yli 40 vallansiirtoa, ja lähes aina verisesti tai ainakin väkivalloin. Sama kaava on myös toistunut, armeija ja sen sidosryhmät ovat olleet aktiivisia toimijoita. Niin Egyptissä, Libyassa, Jemenissä, Tunisiassa, Syyriassa, Jordaniassa, Irakissa, Pakistanissa ja useimmissa arabiemiraateissa, Omanissa ja tietenkin myös Iranissa. Vallan kaapannut sotilasjuntta on osoittanut viihtyvänsä aivan erinomaisesti hallitusvastuussa, vaalejakaan ei ole aina muistettu järjestellä – mitäs nyt turhista.

Mistä nyt siis löytyy henkilö tai ryhmä joka kykenisi muuttamaan vuosikymmeniä vanhat asetelmat uuteen ja toimivampaan malliin? Olemme saaneet nähdä ihmisjoukon kiljuvan hysteerisenä muutosta, kansa haluaa valtaa, alas Mubarak, alas Gadhafi, alas Ben Ali jne. Ja vallan ottaisi muka kansa. Mikä ihmeen kansa? Hyviä esimerkkejä tästä ns ”kansanvallasta” löytyi aikanaan Neuvostoliitosta jossa osa tovereista oli tasa-arvoisempia kuin toiset, Kiinasta jossa ”kansa” valitsi aikoinaan Maon, erään pahimmista diktaattoreista joka kuuna päivänä on hallinnut jotain osaa jostakin. Niinsanotun kansan nimissä ja sen valtuuttamana Saddam Hussein teurasti satojatuhansia kansalaisia, sama asetelma löytyy muodossa tai toisessa lähes jokaisesta arabivaltiosta toki myös muualtakin. Burma tai kuten se nykyään on – Myanmar hyvänä esimerkkinä. Kamputseaa hallittiin aikanaan ”kansan nimissä” ja teurastettiin miljoonittain toisin ajattelijoita tai ajattelijoita yleensäkin, kyllä kansa tietää miten maata hallitaan.

Avainasemassa Egypti.

Johtava arabimaa joka on Israelin kanssa rauhansopimussuhteessa v:sta 1979 lähtien. Tosiasiassa kyseessä ei ole milloinkaan kuluneiden 32 vuoden aikana ollut todellinen rauha, pikemminkin USA:n ja tiettyjen olosuhteiden pakottama joskus jopa hyvinkin kylmä rauha. Jo sen allekirjoittaminen sai aikaan Egyptin silloisen presidentin Anwar Sadatin salamurhan, tuona hetkenä hänen vierellään Kairossa, sotilasparaatia katselemassa istui maan silloinen ilmavoimien komentaja, kenraali Hosni Mubarak joka istahti saman tien vielä tuskin kylmenneelle presidentin jakkaralle. Demokratiasta ei sen jälkeen, jos ei juuri ennen sitäkään ole ollut minkäänlaista tietoa. Tuskinpa egyptiläiset osaisivat edes tulla toimeenkaan kyseisen hallintomallin kanssa, eikä sellaisen toteutumisesta ole kovin suurta pelkoakaan.

Maata hallitsee sotilasjuntta ainakin seuraaviin vaaleihin saakka, näinhän he ilmoittivat ”kansalle.” Mitä vaalit sitten tuovat tullessaan ja milloin sellaiset pidetään onkin kokonaan toinen juttu. Armeija on se ainoa mahtitekijä jolla valtaapitävät myös pysyvät vallassa. Jotta demokratia voisi jotenkin toteutua tarvitaan myös poliittinen oppositio ja sille edes jonkinasteinen sananvapaus ja mahdollisuus ilmaista poliittista ohjelmaansa. No, oppositio toki löytyy ja hyvinkin vahva sellainen nimittäin Muslimiveljeskunta, eräs maailman suurimmista jollei peräti suurin yhtenäisen tavoitteen alle liputtautunut islamilainen järjestö.
Yli 70:een maahan lonkeronsa jo ulottanut monimiljoonainen järjestö muodostaa sellaisen piilevän uhkatekijän jota ei voi eikä tule aliarvioida milloinkaan. Juuri Veljeskunta oli Egyptissä alkaneen kansannousun takana, organisoijana ja tukijana sillä se osaa vetää oikeasta narusta. Oikea naru on hieman ”persumainen” slogan, siis rötösherrat kuriin ja valta kansalle. Jos nyt järjestettäisiin vapaat ja valvotut vaalit niin Egypti ajautuisi suoraan Muslimiveljeskunnan syliin, siksi maan sotilastroikka tuleekin tekemään kaikkensa jotta kyseinen asetelma ei mahdollistuisi.
Veljeskunnan keulahahmoksi noussut IAEA:n entinen johtaja Muhammad Elbaradei syyttää avoimesti länsivaltoja ja Israelia Veljeskunnan tavoitteiden vääristelystä. Elbaradei ilmoitti selvästi että ”Meidän tulisi lopettaa Veljeskunnan demonisoiminen, eiväthän he ole tehneet yhtään väkivaltaista tekoa viiteen vuosikymmeneen.” Kyse on siis samasta miehestä ja arvioijasta joka ilmoitti jo v.2007 että Iran oli luopunut kaikesta ydinasetuotannostaan jo v.2003, eikä sen enempää väärässä voinutkaan olla.

Veljeskunta on siis rauhaa rakastava, sopuisa ja suvaitsevainen yhteisö joka haluaa vain Egyptin kansan parasta, näinköhän todellisuudessa? Eikä ole tehnyt yhtään väkivaltaista tekoa viiteen vuoteen! Ei muuten olisi edes kyennytkään sillä niin tarkasti Omar Suleimanin johtama turvallisuuspoliisi on seurannut johtavia muslimiveljiä, pieninkin aivastus väkivaltaiseen suuntaan tai edes Mubarakin arvostelemiseen johti välittömiin pidätyksiin. Katsotaanpa kuitenkin muutamia tämän erittäin maltillisen ja suvaitsevan Veljeskunnan johtohenkilöiden viimeaikaisia lausuntoja. Qatarissa jo vuosia piileskellyt sheikki, imaami Yusuf al-Qaradawi julisti jokin aika sitten moskeijassa pitämässään saarnassa:
”Allah tulee tekemään tilin Israelin ja juutalaisten kanssa, tapetaan heidät, viimeiseen mieheen.” Al Jazeera TV:ssä pitämässään puheessa Qaradawi mainitsi puolestaan mm: Tulen ampumaan juutalaiset, Allahin viholliset, ja he tulevat heittämään pommin minua kohti, ja siten sinetöin elämäni marttyyriudella. Allah lähetti Adolf Hitlerin aikanaan rankaisemaan juutalaisia. Minä tuen Hamasia, Islamilaista Jihadia sekä Hizbollahia. Vastustan rauhaa jota Israel ja USA ajavat. Sellainen rauha on harhakuvitelmaa, minä tuen itsemurhaiskuja.”

Tällainen mukavanoloinen tyyppi on nyt siis nousemassa islamilaiseksi kiintotähdeksi ja Egyptin Muslimiveljeskunnan ideologiseksi imaamiksi, ehkä jopa mahdolliseksi presidenttiehdokkaaksi aikanaan. Lausunnot joita muut Veljeskunnan johtohenkilöt ovat antaneet ovat saman suuntaisia, rauhansopimus Israelin kanssa ”neuvoteltava uusiksi siten että se vasta paremmin Egyptin kansan mielipidettä.” Tarkoittaa siis sellaisia ehtoja jotka ovat Israelille mahdottomia hyväksyä ja tähtää siis pikemminkin sotaan kuin rauhaan. Armeija saattaa kuitenkin pysyä vallassa pitkäänkin, heitä ei kiinnosta niinkään islamilainen ideologia ja sen toteutuminen kuin arkirealismi, USA:n taloudellinen ja sotilaallinen tuki, talouden saattaminen kuntoon ja siinä sivussa tietysti ja tavan mukaan myös oma talous. Armeijan piirissä ollaan enemmän kuin hyvin tietoisia siitä tosiasiasta että sota Israelia vastaan tultaisiin taas kerran häviämään, tällä kerralla aiempaa vieläkin tuhoisimmin seurauksin.

Toinen merkittävä asia mikä huolestuttaa Egyptin sotilasjohtoa on luonnollisesti yya-sopimus Syyrian kanssa, sillä on puolestaan vastaava Iranin kanssa. Jos Hizbollah jostain syystä intoutuu ammuskelemaan Israelin puolelle se saa vastaansa paremmin varustautuneen ja iskukykyisemmän armeijan kuin v.2006 sodassa. Sellaisessa tilanteessa Syyrian olisi erittäin vaikea pysyä neutraalina siitäkin huolimatta että se ei kykene edes yhdessä bollareiden kanssa uhmaamaan Israelia. Mutta yrittää toki täytyy, ylpeä arabikansa ei voi katsella vierestä kun sionistit yrittävät jälleen kerran valloittaa jos ei vielä koko maailmaa niin ainakin islamilaisen osan siitä. Sillä niin hullulta kuin se tällaisesta tavallisesta tallaajasta tuntuukin niin arabimaalimassa on aloitettu kampanja jolla yritetään osoittaa että kaikissa maissa joissa kansanjoukot ovat lähteneet liikkeelle vaatimaan milloin mitäkin niin syynä on sionistien salaliitto ja maailmanvalloituspyrkimykset. Sehän on selvää – eikö olekin. Todisteenahan kaikilla on Siionin Vanhinten Pöytäkirjat, eräs kesto-best-sellereistä arabimaailmassa.

Egyptin suuri huolenaihe on tietenkin talous, Suezin kanava on pidettävä auki hinnalla millä hyvänsä, kaasu- ja öljytuotantoon ei saa tulla katkoksia, turismi on lähes romahtanut ja luottamuksen palautuminen sillä osa-alueella on pikemminkin vuosien kuin kuukausien kysymys. Jotta synkkyyttä tulisi lisää kaiken päälle ilmaantui ongelma nimeltä Muammar Gadhafi ja Libya. Yli 1,5 miljoonaa egyptiläistä saa toimeentulonsa Libyan energia- ja maataloustuotannosta. Nyt sekin on pysähdyksissä ja merkitsee Egyptille yli 1,5 mirjardin Usdollarin menetyksiä/ kk. Mikäli asetelmat eivät pikaisesti palaudu edes suuntaa antavan normaaliksi se saattaa merkitä levottomuuksien jatkumista, jopa paisumista, siitä Veljeskunta osaa pitää huolen.

Libya ja Gadhafi.

Maata v:sta 1969 lähtien itsevaltiaana hallinnut diktaattori on helisemässä. Se on sikäli yllättävää että mies on järjestelmällisesti yrittänyt estää niin opposition kuin aseellisten ryhmienkin muodostumisen ja satsannut armeijaansa ja turvallisuuspoliisiinsa melkoisia summia pitääkseen nämä valtaa tukevat elementit tyytyväisinä. Maassa on kuitenkin puolisen tusinaa pienempää organisaatioita jotka ovat vähitellen, vuosien saatossa onnistuneet kasvattamaan niin jäsenkuntaansa kuin tyytymättömyyttä diktaattorin hallintomalliinkin. Libyalaiset ovat pääasiassa sunnimuslimeja, aivan kuten naapurimaissakin, etenkin Egyptissä ja samalla alttiita Muslimiveljeskunnan vaikutusvallalle, aseelliselle ja ideologiselle avulle. Useat voimakkaat beduiini- ja tuaregiryhmät ovat jo lähtökohtaisesti olleet oppositiossa Gadhafin hallintoa vastaan ja tällainen spontaanisti alkanut vastarinta on saanut etelän heimopäälliköiden varauksettoman tuen.

Gadhafi taistelee kuitenkin sitkeästi ja hänen tukijoittensa eturiviin kuuluva Venezuelan Hugo Chavez on esitellyt oman suunnitelmansa sisällissodan laajenemisen välttämiseksi. Ainakin Venäjällä tuntee suurta innostusta pikaisen rauhan aikaan saamiseksi sillä sen ja Libyan väliset yli 4 miljardin dollarin asekaupat ovat vaarassa keskeytyä jos maan hallinto vaihtuu. Jos sellainen ihme tapahtuu että USA ei osallistu aktiivisesti Libyan tapahtumien selvittelyyn niin Gadhafi saattaa kuin saattaakin onnistua viktkuttelemaan itsensä kuiville jälleen kerran. Hänen etnisesti sekalainen armeijansa kukistaa säälittä ja surutta libyalaisia, sillä on aseet ja tankit hallussaan, opposition on siltä osin heikommilla ja yrittää selvitä siihen saakka kunnes ulkomaailma rientää avuksi – jos rientää. Hugo Chavezin ja kumppaneiden rauhanvälitysaloitteet saattavat viedä maton alta niin
EU:n sanktioilta kuin USA:n väliintuloltakin.

Obama I Omituinen.

Sopisi varmaan keisarin hallitsijanimeksi erinomaisesti. Sillä omituista on herra Obaman käyttäytyminen tosiaan ollut. Koetan nyt käyttää varsin maltillista argumentointia, arabimaissa terminologia on ollut huomattavasti rajumpaa ja kohtikäyvempää. Mies ilman uskontoa. Tuuliviiri. Mies vailla uskottavuutta. Sionistien kätyri jne. Tämän USA:n presidentin julkisen arvostelun aloitti saudikuningas Abdullah II Abdul-Aziz lomaillessaan Marokossa sijaistsevassa lomakiinteistössään Egyptin kansannousun alkuaikoina. Kuningas ja pres.Mubarak ovat niin ikätovereita kuin ideologisesti ja uskonnollisesti hyvin lähellä toisiaan. Kummallakin on ollut jo kymmeniä vuosia hyvät suhteet USA:an sekä taloudellisesti että sotilaallisesti suhteita tarkastellen.

Obaman käyttäytyminen Mubarakia kohtaan sai diplomaattilähteiden mukaan saudikuninkaan suorastaan raivostumaan ja hän sätti USA:n presidentin kutakuinkin maan rakoon sillä seurauksella että sai itse infarktin. Oikeastaan hyvin ymmärrettävää sillä yksikään USA:n edellisistä presidenteistä ei ole onnistunut toteuttamaan ulkopolitiikkaansa yhtä epäjohdonmukaisesti kuin Obama. Jopa palestiinalaiset joiden – jos kenenkään luulisi riippuvan Obamassa kiinni kuin hukkuva oljenkorressa arvostelevat hänen toimiaan äärimmäisen terävin ja jopa ruokottomin äänenpainoin. Eikä pelkästään tämän ns Facebook-vallankumouksen liikehdinnän vuoksi vaan USA:n äänestyskäyttäytymisen johdosta YK:n turvallisuusneuvostossa. Siellähän USA:n YK lähettiläs tuomitsi erittäin halveksivin sanoin Israelin rakennustoiminnan niin Jerusalemissa kuin Länsirannallakin mutta äänesti kuitenkin tuomitsemista vastaan. Ilmeisesti USA:n ulkopoliittisessa hallinnossa vallitsee jonkinlainen pulsaattori-logiikka, yksi eteen ja kaksi taakse ja sitten sama uudelleen mutta päinvastaisessa järjestyksessä.
Sama malli näyttää toteutuneen myös Libyan kohdalla, v.2003 joulukkusta lähtien Gadhafi on käyttäytynyt kuin partiopoika, tuolloinhan hän avasi ovet IAEA:n ja muiden YK:n järjestöjen tutkijoille. Tarkoitus oli lakkauttaa joukkotuhoaseiden, mm ydinaseen valmistus ja varastointi. Kokonaan Gadhafi ei jostain syystä huomannut lopettaa näitä toimiaan, mitä ilmeisimmin epähuomiossa hänelle jäi taskunpohjalle matalarikasteista uraania, kemiallisia taistelukärkiä sekä muutama sata biologista vastaavaa. Sattuuhan sitä tekevälle.

Obaman omituista logiikkaa on se että sekä Mubarak että Gadhafi todettiinkin vasta nyt ja yhtäkkiä syyllisiksi kaikkeen mahdolliseen taivaan ja maan välillä, paariahenkilöiksi joihin ei voi koskea edes sormenpäälläkään. Puuttumatta siihen kuinka oikeutettua moinen käyttäytyminen on niin enemmin ihmetyttää se yhtäkkinen valonpilkahdus Obaman korvien välissä joka valaisi hänet vihdoin ja viimein tajuamaan miten väärässä sitä on voinutkaan vuosikymmenet olla. Sen tosiasian tajuaminen että Gadhafi on eräs pahimmista kansainvälistä terrorismia tukeneista valtionjohtajista kautta historian ottaa siis joiltakin näinkin kauan aikaa. Huolimatta ”kääntymisestään” v.2003 Gadhafi ei ole suinkaan lopettanut niitä puuhiaan, ne on vain verhottu ja piilotettu erilaisten kulissien taakse, joten siinä mielessä Obaman myöhäsyntyinenkin havahtuminen on oikeaan osunut päätelmä. Maan hallinto tosin jakaantuu kahteen leiriin, siinä kun Obama haluaisi tehdä sotilaallisen intervention ja kukistaa Gadhafin hyvin näyttävästi – vaalithan lähestyvät, niin armeija pitää iskua vaikeasti toteutettavana jo pelkästään siitä syystä että USA:lat puuttu toimiva tiedusteluorganisaatio Libyan sisältä. Myös raakaöljyn hinnan kohoaminen etenkin tässä nykyisessä taloustilanteessa on omiaan hillitsemään hyökkäyshalujen toteutumista, ne kuuluista markkinavoimat kun voisivat ”hermostua” ja osa siitä lankeaisi tietysti Obaman epäonnistumisten pitkään piikkiin.

Iran jälleen kerran.

Jos etsitään voittajaa tai taustavoimaa kaiken tämän kaaoksen keskeltä niin epäilemättä Iran on jälleen kerran lähellä listan kärkipaikkaa. Mitä enemmän levottomuuksia Lähi-ja Keski-Idässä lietsotaan sen varmemmin öljyn hinta pysyttelee korkeana ja palvelee siis tietysti ennen muuta Iranin vaikeaa taloudellista tilannetta. Jos ei levottomuuksia synny automaattisesti, Wikileaksin, Facebookin, Al Jazeeran, Googlen ja yleensäkin tiedotusvälineiden välityksellä niin sitten järjestetään niitä itse. Tässä kohden Iran on toiminut jo pitkään hyvin määrätietoisesti, niin Qatarissa, Bahrainissa, Omanissa, Jemenissä kuin Saudeissakin. Kussakin näistä maista on myös shiia-islamin kannattajia jotka saavat elää kakkosluokan kansalaisina ja ovat siten halpaa riistaa uskonnolliselle värväykselle.

Muutamia päiviä sitten kohua herätti kahden Iranin laivaston aluksen rantautuminen ensin Saudeihin, Jeddaan Punaisen Meren puolella. Sieltä alukset lähtivät toverilliselle rauhanpurjehdukselle Suezin kautta Välimerelle ja edelleen Syyria Latakiaan. Aluksissa epäiltiin kuljetettavan pitkän kantaman ohjuksia Syyrialle ja sitä kautta tietysti myös Hizbollahille. USA ja Israel hermostuivat jonkin verran tästä episodista ja varmistautuivat ettei aluksissa ollut mitään mikä voitaisiin luokitella vaaralliseksi lastiksi. Mutta epäilykset osoittautuivat aiheettomiksi sillä alukset oliva aivan rauhanomaisella retkellä. Sellaisen hyvän tahdon ja toveruuden osoituksena Syyria ja Iran sopivat laivastotukikohdan perustamisen Latakiaan, ennestään Tartuksessa on jo Venäjän laivastotukikohta joten Syyria aseistautuu myös Välimeren puolelle, tai oikeammin Persia ja herra Goog kehittelevät tulevia asetelmiaan hyvinkin eskatologisiin viitekehyksiin.

Entäpä miten muualla?

Muissa arabimaissa jatkuvat samat levottomuudet jotka alkoivat tammikuussa Tun isiassa jatkuen sitten sieltä Egyptiin, Jemeniin, Libyaan, Jordaniaa, Libanoniin ja Syyriaankin. Saudeja mitenkään unohtamatta. Sillä jos sama kuohunta toistuu 5 miljoonan shiiamuslimin voimin saudeissa niin silloin vasta ongelmat alkavatkin. Kaiken taustalla kummittelee tietysti Iranin ikiaikainen asetelma ja toive saada aikaan shiia-islamilainen kalifaatti, yhdistää koko islamilainen maailma – umma pyhään sotaan sionisteja vastaan ja saada vihdoin aikaan Jerusalemin ”vapautus” sionismin sietämättömästä ikeestä. Mutta muissakin maissa kuohuu, tarkoitan siis lähinnä Lähi-idän arabimaita. Bahrainissa maan kuningas Isa as Khalifah yrittää tukahduttaa shiiojen kansannousua sekä keppien että pienten porkkanoiden avulla. Vapautti poliittisia vankeja ja teki erilaisia taloudellisia ja poliittisia myönnytyksiä siihen saakka prässin alla toimineelle oppositiolle. Näyttää kuitenkin toimenpiteenä hieman myöhäiseltä. Ihmishenkiä on menetetty jo kymmenittäin eikä protestit ota laantuakseen, Bahrainista kun on vain lahden lyhyt ylitys Iranin puolelle josta apua ja ymmärrystä jaetaan hyvinkin auliisti sitä tarvitseville.

Oman.

Eräs rauhallisimmista arabivaltioista, öljyrikas sulttaanikunta jolla on ollut poikkeuksellisen hyvät – joskin salaiset suhteet myös Israeliin. Sulttaani Qaboos ei ole onnistunut kuitenkaan estämään kansanousuja hänkään vaikka perinteisesti omanilaisilla on paremmat oltavat kuin monessa muussa öljyrikkaassa arabivaltiossa. Hän vaihtoi maan hallituksen, lupasi töitä 50.000:lle, lisää liksaa ja parannuksia sosiaaliturvaan. Sulttaanilla on erittäin hyvin koulutettu ja varustettu armeija mutta hän on koettanut välttää sen käyttämistä viimeiseen saakka. Omanista on kuitenkin vain soutumatka Iranin ja Bandar Abbasin tukikohtaan, Iranin Vallankumouskaartin pesäkkeeseen josta käsin pidetään huolta että levottomuuksille ei tarvitse saada mitään nopeaa loppua.

Jemen.

Äkkisiltään Jemen tuntuu hyvinkin kaukaiselta, ainakin Lähi-idän perinteisiin kriisialueisiin nähden. Siis tietysti Israel ja PLO/Hamas akselille. Maassa on sielläkin alistettu shiia-islamilainen vähemmistö, useita vahvoja ja aseistettuja militanttiryhmiä joita lietsoo eteenpäin ja ennen muuta kohti Saudi-Arabiaa voimakas uskonnollinen kiihko syrjäyttää maallistuneet saudit oikeaoppiseen islamiin sitoutuneen hallinnon tieltä. Saudien Jemenin vastaiselle rajalle on jo pitkään rakennettu aitaa, elektronisesti valvottua turva-aitaa, samanlaista jota Israel on joutunut rakentamaan sekä Länsirannan ja Jordanian että Libanonin vastaiselle rajalleen. Parhaillaan vastaavaan rakennetaan myör lounaaseen, Siinain vastaiselle rajalle.
Tämä saudien aita on tarkoitettu estämään terroristien ja laittomien maahan tunkeutujien yritykset. Israel rakentaa samanlaista aitaa samoista syistä mutta sitä vaaditaan Haagin kv-tuomioistuimeen vastaamaan rikoksista ihmisyyttä vastaan. Saudeja ei vaadita. Se voi siis tarkoittaa monen muun asian lisäksi sitä että jommalla kummalla puolella ei ilmeisestikään ole ihmisiä.

PLO.

Pojat ilmoittivat julistavansa itsenäisen Palestiina-valtion syyskuussa kuluvana vuonna. Heidän laskelmiensa mukaan noin 160 valtiota on jo sitoutunut tunnustamaan sellaisen, saa sitten nähdä miten asiat etenevät. Netanyahu on toistuvasti vaatinut PLO:a neuvotteelupöytään mutta se ei heitä kiinnosta sillä se toisi mukanaan julkisuuteen sen että Israel olisi myös valmis kahden valtion malliin mutta sillä edellytyksellä että ns Palestiina tunnustaa myös Israelin oikeutuksen olla juutalaisvaltiona juuri siinä paikassa missä se on nytkin. Ei käy! Ei vaikka uneksisitte siitä tuhat vuotta. Sen sijaan Abbas välttelee neuvottelupöytää jotta tällaiset lausahdukset ja YK:n periaatteet eivät tulisi julkisuuteen, on paljon parempi olla passiivinen ja syyttää Israelin asutuspolitiikkaa kuin Koraania.

Hyvää alkanutta kevättä.
Pekka Sartola

Allikas: Ajateos - kolumni

Samal teemal:

Liibüa ülestõusnud kutsuvad NATO-t kiiremini reageerima