Vaimu mõtteviis V

Kuidas siis blokeerida halvad mõtted? Kuidas alistada oma mõtteviis Vaimule? Sõna „blokeerima“ iseenesest tähendab sulgemist, tegevuse isoleerimist, ka vaimulikus sõjapidamises. Alistamine on selle medali teine külg. Ei saa teha ei üht, ega teist. Mõttemaailma blokeerimine tähendab kaitsesse tõmbumist, kapseldumist, mida on peale sunnitud, nagu vahel lauldakse „Su risti varjus, Jeesus, nüüd vaikselt viibin ma. Kui võimsa kalju kõrbemaal mind varjab kindlalt Ta“ ja nii edasi - ja nii edasi kaitseb.

Kas inimene peaks olema hirmul kuradi trikitamisest, kui Jumalat ei hirmuta kuradi veiderdamised? Jumal tahab olla inimesega osaduses kuradi silma all, pakun ma. Kui inimene on sunnitud sõjapidamisse, siis ta pöörab silmad kuhu? Fookus läheb Jumala pealt ära olukordadele. Ent Jumal katab inimese ette laua tema vastase silme all, kirjutab psalmist. Inimene ei saa seal aega veeta ja istuda rahulikult, kui ta samal kapseldub sõjategevusse. See oleks inimlik jõud, mitte arm ja armu ilming. Intensiivne sõjapidamise mõtteviis võimaldab kalduda eemale Jumala osadusest. Kuid inimese suur lähedus Jumalaga annab talle võime viibida deemonitest kubisevas kohas ja selle juures hõisata kui apostel Paulus ütles: „Rõõmustage alati, taas ma ütlen, rõõmustage!“

Meeleheide halvab edasimineku. See on otsekui blokaad risti all, kus mõtted kaevuvad kaitsesse, inimene on meeleheitlikult klammerdunud risti külge. Kui inimene keeldub hirmu tundmast, SIIS vaenlane taganeb. Kui aga alistuda Jumalale, siis kurat põgeneb. Ent alistumine ei tähenda risti all kaevikute kaevamist, vaid osadust Jumalaga, tema ARMU. Inimese südame enesekindlus tuleb osadusest ja usust, ent Jeesuse võit oli lõplik! See ON inimesel olemas. Mõte seisneb alistumises Jumalale. Sest see tegevus toob inimese käsutusse taevased vahendid, mis risti all saavutati. Enam ei saa risti all midagi teha, see ON ära tehtud. „See on lõpetatud“ ütles Jeesus. Seepärast ma ei saa laulda laulu:„Pole mingit muud teed ehk võimalust, risti külge klammerdun.“ Ristile klammerdumisest pole mitte vähimatki kasu. Võiduka koguduse mõtteviis on osadus ja võidu TUNNISTAMINE. Deemonlik valitsus ei saa võita lahingut, mis on JUBA võidetud. Lahing on läbi. Jeesus võitis. Saatan sai lüüa, igaveseks. Jeesuse võidu tõttu on võitja iga inimene kui tahab. Jumalale meeldib panna inimest Jeesuse saavutatud võitu kehtestama (et saata täide nende kohta kirja pandud kohtuotsus! See on auks kõigile tema vagadele. Ps 149:9).

Ma ei saa laulda „See rist, see rist, mida armastan“ või laulda „Kui selle risti ilu näen“ või „Oi Kolgata rist, sinu ilu,“ sest rist ei räägi mitte midagi ilust, vaid üknes verest, vägivallast, surmast, kurjustest, käsust. Verine rist ei ole ilus vaatepilt. Ma ei usu, et rist on armas nagu lauldakse laulus „Õudse mäekünka peal,“ ma ei saa petta iseennnast. „Võta rist, mis verest punab hing, usu sa! Küll see sulle jõudu annab hing usu sa.“ Sama moodi ei saa ma tuua koormaid risti alla, sest siis olen ma otsekui seotud, ei ela usus, ja nii olen sunnitud üha uuesti ja uuesti tulema risti alla. Jeesus on vabastaja. Ta tegi seda. Me saame seda uskuda ja olla vabad. Olemine on viis, püsiv tegevus, olek. Kristlane ei pea ennast koormama ega koormaid kuhjama risti alla kokku. Kõik koormad on juba Jeesuse käes.

Jumal lasi panna kõrbesse vaskmao, millel pidi silma peal hoidma et ellu jääda siis, kui mõni mürkmadu kedagi salvas. Aga risti pani INIMENE Kolgata mäele, selle vaatamisest ei jää keegi ellu ega sure ära, kui ta seda ei vaata. „Kui tahad vabaneda patu väest, siis vaata ristile!“ ei aita, sest siis ma pean Jeesuse käest oma koormad tagasi küsima et need tassida risti alla. Piltlikult. Rist on otsekui vaskmadu, kuid INIMESTE PANDUD, seepärast on see kasutu.

Rist on surma sümbol. Minu jaoks on kõik ristid surma sümbolid, ka need, mis asusid Jeesuse risti kõrval. Jeesus ütles röövlile, et juba täna pead sa minuga taevas olema, kui too palus, et Jeesus mõtleks ta peale. Kas siis tolle röövli rist on ka kuidagi erilisem rist? Kuid ristisurm oli tollal kõige põlastusväärsem hukkamiseviis, aga kui selleks oleks olnud näiteks rattale tõmbamine, siis oleks surma sümbol olnud ratas. Mõne jaoks on rattas rohkem elu kui ristis, aga tähtis pole ese, vaid sisu ja fookus.

Kes seda enam öelda oskab, millest see risti kiitlemine (k.a herioseerimine) tulnud on, aga võib-olla tekkis kriim plaadile kirjakohas Galaatlastele 6:14, mille tõttu nüüd selle koha peal iga kord krõpsakas kostub. Ja millest nüüd üle saab vaid nii, kui plaadilt nõela edasi tõsta et kuulata ka teisi lugusid. Kuid selleks on vaja inimest. Masinavärk seda ise teha ei saa, sest see muudkui ketrab ja ketrab ning jääbki ketrama seni, kuni see lõpuks kellegi kõrva riivab ning too mõtleb siis, et peaks seda asjandust liigutama. Häirib. Aga selleks tuleb ristilummusest ärgata. On vaja kuulda, mõelda ja tegutseda.

Kust kohast inimene käib jõudu otsimas, kus ta loodab seda leida? Kas ta loodab seda leida risti alt? Kas risti vägi vs Jumala vägi?

Kristus on Jumala vägi ja tarkus. Elu on meil Jumala väest. Niinimetatud „risti vägi“ tekitab vaid segadust inimese mõtetes, kui me räägime ikka Jeesuse surnuist ülestõusmisest. „Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust", (1Kr 1:13). Kuid hiljem Apostel Paulus täpsustab. Ta peab selgitama, ja ta kirjutab oma 2. kirjas korintlastele 13. ptk ja salmis 4 järgmist: „Sest kuigi ta löödi risti nõtruses, ometi elab ta Jumala väest. Nii oleme meiegi nõdrad temas, kuid me elame koos temaga Jumala väest teie jaoks.“ Jumala väest, mitte risti väest.

Kui seal kaevikus kaua olla, tuleb uni peale. Risti all võib tukkuma jääda, millest ma juba eelmises postituses kirjutasin. Selles mõttes ma ei usu mistahes ristiõpetustesse, mis väidab, et me saame kuidagi paremini hakkama siis, kui me oma ihu risti lööme (vt Rm 6:6. Pauluse metafoor!)

Ei usu et Jeesuse plaan nägi ette iseenese piitsutamist, sest me pääseme armust. Mitte tegudest. Teod on vajalikud, kuid loota saab üknses armule. Arm on see mida ma imetlen, mille üle ma pigem kiitleksin! Ma ei saa oma ihu ja vaimu lahutada. Nii kaua kui ma elan siin, pean ma olukorraga leppima, seni, kuni ma saan uue ihu, taevase ihu. Jeesus ei löö kellegi ihu risti. Seda pole vaja. Seetõttu mõte „maailm on minule risti löödud“ on üksnes piltlik kujund, kuid mitte kindlasti ihu piitsutamine. Kui keegi seda armastab teha, siis on see tema isiklik asi. Surnud näoga ringi käimisest pole ma jõudu saanud ega jõudnud karvavõrdki Jumalale lähemale. See on kasutu tegevus.

Mida veel öelda. Uus Testament sisaldab seoses ristiga 4 sõna. Ristile pööratud tähelepanu pole märkimist väärt. Fookus pole ristil. Kristlase jõud on Jumala väes. Mind ei aita ristiusk, vaid ülestõusmise usk, et Jeesus kolmandal päeval üles tõusis surnuist.

See on teine mõtteviis. Oluline roll on Püha Vaimul, milline on tema mõju meie elus. Elu saladus pole ristis, vaid Kristuses - kes ELAB! Ja ma ei taha tukkuda risti all, vaid elada, käia päevast päeva koos oma Jumalaga, olla tema läheduses. Olla Jumala laps. Käia selles teadmises ja meelevallas. See annab mulle jõudu ja elu eesmärgi. Kui mu usu mõtted liiguvad õiges suunas, on mu mõttemaailm ja selle fookus suunatud tulevikule. Ma saan teha seda, mida Jumal ootab et ma teeksin. Kui nüüd siht on teada. Siis ma tahan ka liikuda selles suunas ja elada võidukat elu.

„Me oleme saanud vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal armust kingib.“ See vaim teab, see vaim juhib, ta mõtleb. Ta ei tuku. See on vaimne reaalsus. Kuidas ma sellest aru saan ja mis järeldused sellest saab teha, sellest juba järgmine kord.