Kas Püha Vaim on boss?
(ps. lubatud "ERILINE tahe" selgitus sama teema järgmisel korral)
Hernhuutlased väitsid, et Jumalat on võimalik tunnetada vaid läbi Kristuse risti. Ma usun, et Jumalat on võimalik tunnetada Püha Vaimu läbi, kes on selleks antud. "Keegi, kes ei ole isiklikult kogenud Jumalat, ei tunne Jumalat" ütles Kandi Clark, keda Jumal kasutas Kanadas ja algatas tema läbi ärkamisliikumise. Jumalat ei saa tunda risti läbi - teda isiklikult kogeda (Kes meist on kogenud, mida tähendab ristil rippuda!), küll aga saab Jumalat tunda ja kogeda isiklikult Püha Vaimu läbi.
Meil on on suured denominatsioonid, liikumised, mis pole inimeste hulgas mitte kunagi olnud nii suurearvulised. Täna on suurematel liikmeid üle saja miljoni. Need koonduvad õpetuste ja nende vaimsete isade külge. Kunagi koonduti tõdede ümber, denominatsioonid selgitasid tõde oma vaimse juhi vaatenurgast. Kui neid võrrelda, siis vaid üldtõed (loetud hulgal) on kõigil samad, erinevused kahjuks väga paljudes üksikasjades. Kuid sellise koondumise tugevus on selles, et koondumisega liitunud nõustutavad õpetusega. Nõrkuseks aga see, et enam ei jää ruumi muutustele ja väele, sest Jumala riik ei ole ju sõnades, vaid väes.
Vägi vs denominatsioonide identiteedid
Kristuse väärikuselt liigub fookus juhtide uhkusele. Iga denominatsioon hoiab kinni oma usutunnistusest, mõistagi ei ole seal väel kohta mida ta tegelikult väärib. Kuidas sa seda väge ikka usutunnistustes - sõnade abil kirjeldad nii, et kõigile selle olemus ühtviisi mõistetav on. Vägi avaldub viisil ja olukordades, mis on üleloomulik, Inimesel puudub võime kirjeldada seda sõnades. Ma ei näe vastuolu sõnades ja väes, vaid vägi on üle sõnade, see on rohkem kui sõnad! Kui ta vaid saaks tagasi koha, mida ta väärib.
Mõned välispastorid, kes on Eestis osalenud oikumeenilistel üritustel, tunnustavad eestlaste suutlikust teha koostööd, nad ei saa aru kuidas on võimalik, et õigeusklikel, katoliiklastel, metodistidel ja baptistidel on ühine üritus, eriti aga ühine Jumalateenistus. Kuidas on see võimalik, et õpetuslikult ja traditsioonidelt nii erinevad kogudused leiavad ühise keele. See on mõttemaailm, mida suurtes kogudustes ei esine, küll aga Eestis. Eesti väikeste mõõtmete tõttu on nende erinevuste ületamine teatud piirini võimalik. Kui see toimuks Jumala väes, siis selle tulemusel kaoksid denominatsioonid. Kuna seda piiratakse inimeste tarkusega, siis selline koostöö jääb alati pinnapealseks, teatud piirini talutakse üksteise erinevusi, kuid sellega asi piirdubki. Denominatsioonid ei saa mööda vaadata oma identiteedist, usutunnistusest. Selline koostöö on võimalik üldiste doktriinide pinnal, kuid see on sõnades, mitte väes. Lahkmeele vaim tunnistab nende vastu, seetõttu pole väge. Kuid esineb ka valeväe ilmingute kartust, võta sa kinni, äkki ilmneb valetunnustäht.
Keegi ei usu, et denominatsioonide liitumine taastaks apostliteaegse korra, kas me peamegi taga igatsema möödunud sündmusi, sest nii me fokuseerime sündmustele, mitte Jumala väele. Liitumine eeldaks usurevolutsiooni, Jumal on kogu aeg ärkamises. Nendes liigub tema vägi. Kuid sõnadest, nagu kedagi õpetatud on, on inimesel raske lahti lasta et ehitada uus hoone. Me oleme materialistid, muudkui lapime ja paikame ja krohvime oma vaimulikke "hooneid," kuid elu see ei too. Hoone seinad saavad uue kuue, kuid kivide mõrasid see ei taasta. Kivid on ikka vanad. Me mõtleme, et me oleme targad ja ei raiska oma ressursse, kuid tegelikult on remont kallim, kui uue hoone rajamine. Loomulikult Kristus on fundament, millele saab ehitada.
Mulle meeldib üks näide elust endast, mis sümboliseerib piltlikult uut mõtteviisi. Autofirma Mazda oli oma disainiga nii kokku jooksnud, et enam ei mõjunud ükski uuendus nii, et see oleks olnud atraktiivne ja samal ajal säiliks ka Mazda identiteet. Sellest ei tulnud midagi head. Müük ei edenenud, oli näha, et inimesi see jättis külmaks. Samas nad nägid, et teised firmad tegid mõne väikse muudatuse ja müük elavnes. Identiteet säilis. Need õnnestusid. Siis nad tulid kokku ja otsustasid, et vanade tõekspidamistega enam edasi liikuda ei saa. Disaineritele anti korraldus, tehke midagi uut. Aga mida nad tegid? Disainerid viskasid kõik Mazda identiteeti puudutavad elemendid ära. Võtsid puhta lehe ja alustasid uue loomist. Nad konstrueerisid täiestu uue mudeli, loodi täiesti uus identiteet. Sellel oli erakordne edu, selle mudeli müüginumbrid tõusid müügiedetabelites esimeseks regioonile vaatamata, ka Eestis. Me tunneme seda brändi nime all: Mazda 6.
Mulle tundub, et Suurel Disaineril on mõtekam võtta uus - puhas leht, luua uus väeline liikumine (kui seda juba loodud pole). Sest see pole kinni juhtide eeskujudes, doktriinides, vaid toetub Jumala väele ja Kristusele kui Juhile, õpetajale. Ma ei usu, et ülemailmselt on võimalik liita denominatsioone nii, et toimuks liitumine. Küll aga usun, et Kristus ehitab oma fundamendile uue koguduse ja inimesed tunnevad ära, et see ei toetu üksnes sõnadele, vaid see väljendub väes. Võidmist tuleb vääriliselt hinnata võrreldes tõega. Pühakiri on tõde, kuid Jumal on suurem kui üks sõnades kirja pandud evangeelium või kirjad. Häda kogudusele kes hindab juhtide karismat enam kui väge. Jumal pole huvitatud sellest, et juhid avaldaksid muljet teadmistega. Ta oleks sel juhul andnud teadmised, mida inimesed tänapäevani ei suudaks lõpuni mõista ja tõlgendada, kuid inimesed mõistavad siiski piibli mõtteid, õnneks ei suuda ära seletada väge! Me ei suuda ära põhjendada, kuidas sai Kristus ihulikult tulla läbi seina jüngrite tuppa, uksed olid ju lukus. Kuid Jeesus ei ootagi seda, et me tema väge lahti selgitaks mõne õpetuse abil, vaid räägiksime, et selline vägev sündmus ajalooliselt juhtus, see on ajas dateeritav. "Jeesusel on vägi!" Tema tulek väljendus väge. Väärtushinnagute ümber vaatamine on praktiliselt võimatum, kui uue loomine. Sellest said aru denominatsioonide algatajad. Kuid need loojad ehitasid uut lahkmeele all, kas nad otsisid üksmeelt? Kui aga otsida üksmeelt, ilmneb vägi! Jumala riik ei ole sõnades, vaid väes, 1Kr 4:20.
Jumala riik pole logos´es, vaid dynamis´es.
Jumala riigis on rohkem väge. Mis ilmneb Püha Vaimu tegevusel ja algas Nelipüha sündmusega. See on kuningriik. Inimesed juhatati usu juurde Jumala väes ja nad jäid usku. Seda näeme Jeesuse elust, tunnustähtedest, mida ta tegi, ka jüngrid. Inimesed mõistsid, et Jumala riik pole ainult sõnad ja õpetused (mäejutlus), vaid neil on ka vägi. Õpetajate sõnade taga on ka Jumal. Kui see ei muutu kogudustes prioriteediks, siis asjad ei muutu. Jumala riik süveneb vaadetesse, teoloogiasse, selle asemel et näidata selle riigi tegelikku sisu - väge! Ilma väeta ei ole sõnadest kasu. Kunagi üks usklik ütles uskmatule umbes sellise mõtte: "Et isegi siis kui selgub, et Jumalat pole olemas, oled sa elanud kvalitatiivselt paremat elu." Asja point olevat siis selles, et kui ta Jumalat isiklikult ei koge, siis pole sellest midagi lahti, "Sa ei peagi kogema," kristlus juba iseenesest on hea õpetus, mida tasub järgida et tõsta oma elukvaliteeti. Mina arvan, et ükski idee ja mõte pole iseenesest nii hea! Kristlus pole mõtteteadus, filosoofia, eetika või moraaliõpetus, kuigi ta seda kõike paratamatult ka on.
Kristlus on suhe Jumalaga. Igapäevane. Üks osa sellest on vägi, mis on antud igale kristlasele, ainuüksi Püha Vaimu kujul, kes elab kristlase südames, tema sees. Jumalat tuleb enam kuulata. Püha Vaimu tuleb austada. Tema korraldustega igapäevaselt arvestamine toob kokkusaamise Jumalaga, mis annab kristlikule mõttemaailmale ja tegevusele väe. Inimene peab selleks olema kohusetundlik. Otsima Püha Vaimu tahet, kuni ta leiab, selle mõtte ära tunneb ning selle järgi elu korraldab.
Tervita teda: "Tere tulemast Püha Vaim minu ellu!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar