Jumala armastus inimese vastu
Armastust nii suurt kui merd ei saa mahutada elu kaldad.
Armastus sai maailma loomise aluseks. Piibel ütleb, et ilmaruum pole mitte tekkinud mõne füüsikaseaduse tulemusena, vaid Jumala armastuse tagajärjel. Armastus ei ela mitte enesele, vaid teiste jaoks. Ta ei otsi hüve mitte enesele, vaid teisele. Selle vaimuliku seaduse jõul oli nähtava maailma tekkimine Jumala võrratu armastuse poolt ette dikteeritud Tema ainusündinud Pojale: “Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu … kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas.”
Tema, armastuse Jumal, “kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastiku , ei maailma esimest tolmukübetki” ilmaruumis, “sest tema ütles, ja nõnda see sai; tema käskis ja see tuli esile.” “Sina, Issand, oled alguses rajanud maa ja taevad on su kätetöö. Need hävivad, aga sina jääd seisma, kõik nad kuluvad nagu kuub ja sa keerad nad kokku just nagu rõiva, nagu kuue, ja nad muudetakse. Aga sina oled ikka seesama ja sinu aastad ei lõpe.”
Jumala sama armastus sai ka inimese loomise ajendiks. Jumal lõi meid oma initsiatiivil, iseseisvalt, ilma meiepoolse osavõtuta. Ta valmistas inimese mullast, kuid samas andis meile midagi niisugust, mis eraldab meid kõigist ülejäänud tummadest maistest loodutest, andis hääle ja artikuleeritud kõne.
Hindamatu kõnelemise and on üheks isiksuse ilmutamise vahendiks, armastuse väljendamiseks. Inimesega kõnelemisest on küllalt, et tema iseloomu üle otsustada. Me eristame inimesi nende kõne järgi: tagasihoidlik, uhke, heasüdamlik, kuri, tõsine, kinnine, armastav, jne.
Suuri isiksusi, kes tuhandeid aastaid tagasi elasid, me tunneme nende kõnede üksikute fraaside või tegevuse järgi, millised Piibel ja erapooletu ajalugu meile on säilitanud. Nende vahendusel me otsustame Aabrahami usu, Taaveti südame, Sokratese mõtete, Julius Caesari võimu, Cicero ilukõne, Ivan Groznõi julmuse, jne üle. Kuid inimese kõige peamiseks erinevuseks muust loodust on see, et ta on loodud “Jumala näo järele”.
Kui Jumal poleks armastav Jumal, siis meil poleks ettekujutust ei tema “näost” ega Tema igavesest olemusest. Pattulangemisega inimene kaotas Jumala näo, sest inimene polnud enam süütu ega püha, aga ta ei kaotanud sarnasust – ei lakanud olemast igavene. Kui Jumal sooviks meile oma armastust ilmutada ja öelda, et Ta meid armastab, siis Ta peaks kasutama inimkõnet, südant ja mõistust. Ja tõepoolest, nii Ta tegigi – Jumal ütles!
See, mida Jumal meile inimestele ütles, on üles kirjutatud vana Piibli lehekülgedel. Selle lehekülgedel on meile ilmutatud, milles seisneb Tema jumalik olemus ja kui palju ta meid armastab. Maa peal me ei tunne ühtki sügavamat ja kallihinnalisemat tõde, mis meile rohkem imponeeriks ja enda poole tõmbaks, kui see nimetatud tõde: Jumal, olles armastuse Jumal, armastas meid kuni ristisurmani.
Siin on vajalikud mõned selgitavad märkused. Kui me räägime sellest, et Jumal meid armastab, siis on selge, et me peame silmas mitte seda, et inimene on nii suurepärane olevus, kes on “ära teeninud” Jumala poolehoiu enda vastu, vaid sellest, kui imetlusväärne ja armurikas on Jumal.
Mitte ükski surelik iialgi ei või “ära teenida” Jumala armastust enda vastu. Vastupidi – meie kui rikutud, patuga rüvetatud olendid, oleme väärt esile kutsuma ainult viha ja jäledust Jumala juures, olles ära teeninud vaid hukkamõistu ja igavese hukatuse.
Kuid meie jaoks arusaamatu armastus Jumalalt ilmus meile, patustele, mitte vihas ja igaveses hukatuses, vaid Jumala armus ja igaveses päästmises, nagu on kirjutatud: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks. Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar