Pildil: Angelica Zambrano jumalateenitusel.Sestab kuulutati eesti kirikutes "Angelica ilmutus" erakordelt kiiresti koguni õpetuseks. Miks? Sest õpetust saab seada kahtluse alla ja siis rünnata isikut kui valeõpetajat. Lihtne valem, kas pole? Ei usu, et selline asjade käik paneb aluse uuele kogudusele, küll aga on näha, et paljud eesti kristlased parandavad meelt. Mõned võtsid sõnumil, nagu härjal sarvist kinni. Mis siis ikka, räägime asjad selgeks!
Martin Luther oli seisukohal, et religioon ei pea ilmtingimata pidama paavsti autoriteeti ainuõigeks ja selles valguses tundub, et ajalugu üha kordub, vaadates seda, kui kiiresti see sõnum Eestis levib, tegelikult kogu maailmas, mida tõlgitakse ühe uutesse keeltesse. On ka põhjust. Angelica nägemuse tähtis osa puudutab suurima kiriku pead, tõsi küll endist. Kuid teades, et paavstid on pühakud, tekitab uudis tema põrgusse sattumisest enneolematut furoori. Põrgusse sattumine pole mingi imeasi, mis ületab uudisekünnise, kuid antud juhul me räägime paavstist!
"“Johannes Paulus II suri ja puhkab nüüd rahus. Rõõmustab koos Issanda ja inglitega taevas“, ja mina uskusin seda kõike. Kuid see oli vaid enesepettus, sest ma nägin seda inimest põrgus. Vaatasin talle otsa ja sain aru, et see on Johannes Paulus II!“ kirjutab Angelica. Kuid see pole veel kõik!
Kui eelneva võiks alla neelata, siis see mis edasi tuleb, ületab kõik piirid. Ta lisab „„Ma usun, et tema üle on kohut õigesti mõistetud, kuid tahksin teada, miks Johannes Paulus II on siin, sest ta ju õpetas paljusid inimesi!“ Jeesus vastas: „Jah, tütar, ta rääkis paljudele, kuid mitte kunagi ei rääkinud tõtt – sellest missugune on ta tegelikult. Nii pastor kui ka tema kari teadsid seda tõde. Ta eelistas päästele raha ega õpetanud, et põrgu on olemas. Ja sellepärast on ta nüüd siin““.
Kahtlemata ei jäta selline otsekohesus külmaks mitte kedagi. Võib arvata, et Katoliku kiriku reaktsioon ei erine ajaloolisest reaktsoonist, mida Luther „pälvis“. Diskussioon missugune, kuid lõpuks on see õige.
Täiesti mõistetav on ka asjaolu, miks Angelica tunnistuses mainitud vaimulik tahab olla anonüümne – „salapärane jumalamees“, mida heidab ette Meego Remmel oma sõnavõtus. Tsiteerin: „Kuidas aga suhtunuks Angelica nägemusse tema oma pastor või too salapärane jumalamees või ema, kui ta näinuks sealpool põrgutules hoopis neid, mitte teisi?“
Lugesin Angelicaga materjali korduvalt ja vaatasin klippe, aga Angelica ei kirjuta "enda õpetusest", vaid edastab Jeesuse sõnu.
Kui sõnum oleks tulnud mõne meile tuntud ja tunnustatud kristlase nt David Wilkersoni või Franklin Grahami sulest, siis nähtavasti ei julgeks kobiseda mitte keegi või seada sõnumi sisu kahtluse alla, aga, kes see Angelica on, et teda peaks usaldama. "Ei ole mul kuidagi võimalik kontrollida selle inimese usuelu, õpetust jms, kes on kusagil teises maailma otsas selle nägemuse kirja pannud" kirjutab Meego Remmel. Ta lisab "Autoriteediga, mis mulle on liidu presidendina meie koguduste teenimiseks antud."
Kristlus ei ole "kergeusklikud".
See asi on läinud ratsionaalsusest väga kaugele. Kuna meil on kombeks ennast samastuda kõigi kristlastega, ka nendega, kes on surnud enne meid. Toodud ilmutuses oli ka Mihcael Jackson, kuid ta polnud kristlane. Siis seda fakti me tajume „mis siis ikka“ (OK). Kuid selles oli ka paavst, siis seda fakti meie mõistus kinni ei võta! Siinkohal "kadus" eestlase ratsionaalsus. Kas tajume, et meie usku on kõigutatud? Kas meie usk on nii hädine? Ei ole. Me ei saa toetuda surnutele. Ega ka nendega samastuda.
Sama kehtib laste puhul. Me tajume, et kui jutt on meie lastest, siis meie pere on ohus. Nõus. Aga kui me räägime meie surnud lastest või sugulastest, siis nende rong on läinud. Me ei vastuta nende eest ja mis nendest edasi sai. Me ei saa seda enam kuidagi mõjutada.
Sellist ebaratsionaalsust kohtab ka matustel, kus peetakse pikki ülistuskõnesid, kui hea inimene kadunud oli. Kuid kus te - head inimesed, olite tema elu ajal? Miks ta ei kuulnud neid sõnu teie suust? Seetõttu me ei saa midagi teha, kui inimene on oma otsuse teinud, kas see otsus meile meeldib või mitte, see on möödanik. Ei ole mitte mingit põhjust tunda end riivatult, kui meile öeldakse, et see või teine inimene on põrgus. Ka Jeesus tegi seda (Lk 16).
- Esiteks, see on ilmutus.
- Teiseks on Angelika ilmutuses kahekõne, Jeesuse sõnad. Aga ka Angelica sõnad, mille eest kristlased ei vastuta, kuivõrd Angelica vaid. Selle puhul valetamise motiiv oleks umbes sama, meile hästi tuntud ja piiblis mainitud fakt variseridest, "Öelge: "Jeesuse jüngrid tulid öösel ja varastasid tema ära, kui me magasime." (Mt 28:13). Millist vale tänaseni juutide seas levitatakse. See on tavaline konkurents. Kuid ihu varjamisest polnud mingit kasu ei variseridele, ammugi Jeesuse jüngritele.
- Kolmandaks. Me ei saa kuidagi öelda, et põrgu sattunud inimeste nimetamine oleks kuidagi piibliga vastuolus. Piiblis pole selliseid viiteid, mis üksühele loetleksid üles nimed, nt kes ei pääsenud Taevasse. Aga see ei anna meile alust väita, et isikute nimetamine oleks piibliga vastuolus. Jeesus ei nimetanud rikka mehe nime, keda ta oma tähendamissõnas (Lk 16:19-31) esitles. Kuid, kas see ei tähendab seda, et nimede nimetamine ilmutuses oleks välistatud?
Ilmutus on konkreetne.
Näiteks Jeesuse kirgastamisel, ilmutus, millest kirjutab Matteus ptk 17 s 1-8. Jüngrid nägid konkreetseid isikuid helendavas pilves, Jeesusega suhtlemas. Kusjuures need olid Eelia ja Mooses. Konkreetne näide. Samamoodi võime rääkida, et kui konkreetsed isikud on Taevas, siis saavad inimesed sama konkreetselt olla ka mujal.
Nimede ilmutuses nimetamine pigem kinnitab ilmutuse autoriteetsust, kui mingi üleüldine kirjeldus.
Kui me loeme Angelica teksti tähttähelt, siis tegelikult me leiame selles kirjeldused. Selles puudub õpetus, või Meego Remmeli poolt väidetud "nägemusõpetus" kui valeõpetus.
Ei ole seda ka laste suhtes.
Lugesin täna asjalikku kommentaari: "7 aastasel on juba välja kujunenud tunnetus" ja pean tõdema, et üldjuhul ma olen sellega nõus.
Kui me lähme ajas tagasi piiblisündmustesse, siis 12 aastaselt pandi tüdrukud mehele! Selline vanus meie kultuuris on puberteediiga, neiud, kellest õige pea peaks saama teismelised. Vaadates oma laste pealt, siis 4-aastane veel ei oska otsust teha, aga minu 10-aastane tütar on teinud oma otsuse ära, aga ka tema koolikaaslased; kui ta räägib nendega koolis evangeeliumist või Jumalast. Tema sõprade otsused ei pruugi olla mu tütrele meelt mööda, aga see on nende „laste“ otsus ja ta austab seda. Selles kontekstis, mida Angelica käsitleb, ei näi toodud lapsed enam 4 aastased, vaid tegijad. Mis annab alust arvata, et Angelica väites, et lapsed on põrgus, on tõetera sees. Asi pole meile üldsegi nii meeldiv kui me seda tahaksime, aga fakt jääb faktiks.
Rõhutan veelkord, et ma ei kaitse Angelica seisukohti, kuid ma näen, et Angelica edastab Jeesuse sõnu. Tema sõnumit tuleb kaaluda!
Ps. Vaata lisaks klippi.
Samal teemal:
Lisaks lugemist:
- Valmistuge kohtuma Jumalaga (ingl. k)
Video:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar