esmaspäev, 14. märts 2011

Angelica Zambrano: ma nägin Johannes Paulus II on põrgus

Ma olen 18 aastane ja õpin „José María Velazco Ibarra“‐i kolledžis, mis asub El Cantón, El Empalme, Ecuadoris.

Ta kohtus Jeesusega, kes viis teda kaasa Taevasse, aga ka Põrgu. Jeesus andis talle ka sõnumi meie jaoks: "Tütar, mine ja ütle inimkonnale, et aeg on tagasi tulla Minu juurde." "Kuid ära ütle mu rahvale, et Ma tulen pea, vaid Ma juba tulen," rääkis talle Jeesus.

Kohtumine (toim: lühendatud kujul)

„Ma näitan sulle põrgut. Sa lähed maale tagasi ja räägid inimkonnale, et põrgu on olemas, et põrgu ei ole lihtsalt kellegi ettekujutuse vili. Samuti näitan Ma sulle Oma Au, sest sa pead mu rahvale ütlema et nad oleksid valmis. Mu Au on olemas samuti nagu Minagi olen“. Ja jälle palus Ta mind mitte karta. Ma ütlesin Talle: „Issand, ma tahan ainult Taevast näha, mitte põrgut, sest see on liiga hirmus koht“. Ta vastas: „Tütreke, Ma olen sinuga. Ma ei jäta sind sinna, Ma näitan sulle põrgut sellepärast, et paljud teavad et see on olemas, kuid neil ei ole selle ees hirmu. Nad arvavad, et see on lihtsalt mingi mäng, et põrgu on lihtsalt nali. Samuti on paljusid, kes ei tea sellest midagi. Sellepärast tahan Ma sulle näidata seda kohta. Praegu on maailmas rohkem patuseid kui neid, kes käivad Minu Aus. Räägi neile“. Nende sõnade juures hakkas Ta nutma – ma nägin, kuidas pisarad langesid Ta riietele. Ma küsisn: „Issand, miks Sa nutad?“ Ta vastas: „Tütreke, kadumaläinud hingesid on liiga palju. Ma näitan sulle põrgut, ja siis mine ja räägi teistele inimestele tõde, et nad enam ei tuleks sinna paika“.

Põrgu

Ja äkki, veel kui Ta rääkis, hakkas kõik liikuma. Maa värises, ja ma nägin kuidas all hakkas paistma tume auk. Me seisime mingil kaljul ja olime inglitest ümbritsetud. Ma hüüdsin: ”Issand, ma ei taha sinna minna”. Mille peale Ta vastas: „Ära karda, sest Mina olen sinuga“. Hetke pärast olime selle augu sees. Vaatasin alla, kuid ei näinud midagi – seal oli läbitungimatu pimedus, kuid minuni kandusid mijonid hääled. Mul hakkas palav, ma tundsin nagu põleks mul ihu. Ma küsisin: „Mis see on? Ma ei taha sinna!“ Issand ütles et see on tunnel põrgusse. Sealt Sealt tõusis üles õudset, vastikut ja ilget lõhna, ja ma palvetasin et Ta mind ei viiks sinna. Ta vastas: „Tütar, sul on vaja näha põrgut“. Siis ma hüüdsin: „Miks, Issand, mille jaoks?“ Ja Tema vastas: „Et sa võiksid inimkonnale rääkida tõtt, sest nad on hukkumas. Paljud on juba Minu jaoks hukkunud ja liiga vähe inimesi pääseb Taevasse“ (Mt 7:14). Seda öeldes Ta hakkas nutma. Ta sõnad andsid mulle jõudu ja julgustasid. Ma läksin edasi. Jõudsime tunneli lõppu. Vaatasin alla ja nägin kuristikku mis oli kaetud leekidega. Issand ütles: „Tütar, ma annan sulle selle“. Ta käes oli tühi kaustik. „Tütar, võta pliiats et võiksid üles kirjutada kõik, mida Ma sulle näitan. Kirjuta üles kõik mida näed ja kuuled, nii nagu sa ise oleksid seda kõike läbi elanud“. Kuid mina vaidlesin vastu: „Issand, ma teen nii nagu Sa soovid, kuid mulle on juba praegu palju näidatud. Ma nägin kuidas hinged vaevlevad, ja kuidas neid lakuvad tohutud tuleleegid“.

Issand küsis: „Kas oled valmis nägema seda, mida Ma kavatsen sulle näidata?“ Ma vastasin: „Jah, Issand“. Ta viis mind kongi, kus ma nägin noort inimest tules. Märkasin et kongil oli number, kuid ma ei suutnud sellest aru saada, need oleksid nagu ümberpööratult kirjutatud. Ma küsisin Jeesuselt: „Miks ta on siin, Issand?“ Seejärel tuli mulle meelde, et ta on kuidagi tuttav mulle. See inimene tundis Jumalat, kuid pöördus kord Temast ära ja kiindus narkootikumidesse, alkoholi. Ta ei tahtnud käia õigel teel. Jeesus hoiatas palju kordi teda selle eest, mis temaga võib juhtuda. Ta ei tahtnud käia õigel teel. Jeesus hoiatas teda mitu korda, mis võib temaga juhtuda. Issand ütles: „Tütar, ta on siin selle pärast, et nii temaga iga teise inimesega, kes lükkab Minu Sõna kõrvale, on juba ennast hukkumisele määranud. Sõna, mis Ma olen rääkinud mõistab tema üle kohut viimsel päeval“ (Jh 12:48). Seda öeldes hakkas Jeesus taas nutma.

Meie Jeesus ei nuta nii, nagu meie. Ta nutab südamevaluga; nutab et välja nutta kogu valu kibedus, mis on Ta hinge kogunenud. „Ma ei ole loonud põrgut inimeste jaoks“, ‐ ütles Ta. Seepärast tekkis mul küsimus. – „Kuid mik siis siin on inimesed?“ Ta vastas: „Tütar, ma lõin põrgu saatana ja tema inglite – kurjade vaimude jaoks (Mt 25:41), kuid seepärast, et inimene teeb pattu ja ei kahetse, sattub ta siia“ (Mt 7:14). Issand nuttis kibedasti ja mul oli väga valus Tema pisaraid näha. „Tütar, Ma andsin inimkonna eest oma elu, et nad ei hukkuks, et nad ei sattuks põrgusse. Ma andsin oma elu armastusest ja armust, et inimestel oleks võimalus kahetseda ja sisse minna Taeva Kuningriiki“. Jeesus oigas nagu inimene, kes ei suuda rohkem valu kannatada, ‐ see oli nii suur kui Issand vaatas hukkuvate hingede peale.

Jeesuse kõrval tundsin ennast ohutuses. Ma mõtlesin: „Kui ma eemaldun Temast, jään ma siia igaveseks“. Küsisin pisarates: „Jeesus, kas põrgus on ka minu sugulasi?“ Jumal vastas: „Tütar, Ma olen sinuga“, sest ma olin hirmul. Ta viis mind teise kambrisse. Ma ei suutnud isegi ette kujutada et keegi minu sugulastest võiks sattuda põrgusse. Ma nägin kuidas kambris piinleb naine: ta nägu sõid ussid, ja rind oli läbi torgatud langenud vaimude odaga. Naine hüüdis: „Issand, heida mulle armu, anna andeks, palun, vii mind siit ära kasvõi minutiks!“ (Lk 16:24).

Põrgus piinlevad inimesed oma pahade tegude mälestustes mida nad maa peal tegid. Paharetid õrritavad inimesi: „Parandage meelt ja andke au, sest nüüd on see teie Kuningriik“, ja inimesed kisendavad, meenutades mida nad on kunagi varem kuulnud või lugenud Jumalast või lugenud Tema Sõnast. Need, kes on tundnud Jumalat, kuid Ta hüljanud, piinlevad teistest rohkem.

Jumal ütles: „Nemad ei või enam saada päästetud, kuid elavad võivad“. Ma küsisin Jumalalt: „Issand, miks minu vanavanaema on siin“? Ta vastas: „Tema on siin sellepärast, et ta oleks võinud kord andeks anda... Tütar, kes ei anna andeks teistele, neile ei saa ka Mina anda andeks“.

Ma ütlesin: „Kuid Sa oled ju kõike Andeksandja, Sina oled Armuline Jumal“. Ja Tema vastas: „Alati peab kõigile andeks andma. Just sellepärast, et need inimesed ei ole teistele andeks andnud, on sattunud nad põrgusse. Mine ja ütle inimkonnale, et nad leiaksid aja andeks anda, tuleta eriti seda meelde Minu Rahvale, sest paljud ei ole veel õppinud seda tegema. Ütle, et nad puhastaksid oma südamed kadedusest, solvumistest ja vihkamisest. Kui inimene, kes pole kunagi andeks andnud sureb äkki, saadetakse ta põrgusse, sest keegi ei või osta igavest elu“. Kui me eemaldusime mu vanavanaema kambri juurest, hakkas ta kriiskama, pilgates ja needes Issanda nime; põrgus neavad kõik Jumalat.

Me lahkusime sellest põrgu osast. Paljud inimesed sirutasid käsi Jeesuse käte poole, anudes neid vabastada neid põrgu piinadest. Kuid Issand ei saanud enam midagi teha nende heaks, ja inimesed hakkasid Jumalat needma. Jeesus nuttis ja rääkis: „Mul on valus neid kuulata, valus näha mida nad teevad, sest Ma ei saa enam midagi teha nende jaoks. Kuid Ma ütlen sulle – veel on võimalus päästa neid, kes on elus, kes ei ole veel maa pealt lahkunud. Neil on veel aega meelt parandada!“

Issand ütles mulle, et siin on ka palju kuulsaid inimesi, kes on Temast kuulnud. Ta ütles: „Ma näitan ahju teist osa“. Me tulime kohta, kus leekides piinles üks naine ja anus Jumalalt andeksandmist. Jeesus viitas temale ja ütles: „Naist, keda sa näed, on Selena“. Kui me tulime talle lähemale, hakkas ta karjuma: „Issand, heida mulle armu, anna andeks, võta mind siit ära!“ Kuid Jumal vaatas talle otsa ja ütles: „Hilja, liiga hilja. Nüüd ei või sa enam andeks saada". Siis pöördus ta minu poole: „Palun, ma palun sind, räägi sellest inimestele, et nad räägiksid kõigile et teised ei sattuks siia, et nad ei kuulaks ega laulaks minu laule“ (1Jh 2:15). Ma küsisin temalt: „Miks sa minult seda palud?“ ‐ ja ta vastas: „Sest iga kord, kui inimesed laulavad mu laule, piinatakse mind veel enam ja see inimene, kes kuulab ja laulab minu laule, sattub samuti siia põrgusse. Palun, ütle neile et nad ei tuleks siia. Ütle neile, et põrgu on tõepoolest olemas!“ Ja ta hakkas valjusti kisendama, kusagilt kaugelt olid deemonid hetnud temasse oda. „Aita mind, Issand, heida mulle armu!“ Kuid Tema ütles kurvalt: "Liiga hilja."

Heitsin pilgu selle põrguosa üle: see oli täidetud lauljate ja näitlejatega, kes kõik olid juba surnud. Nende ainukeseks tegevuseks oli laulmine, ja nad ei suutnud enam peatuda. Isand selgitas: „Põrgus jätkab inimene sama tegevust, mida ta tegi Maa peal olles“.

Ma märkasin kuidas palju deemoneid kutsusid esile midagi vihmataolist. Ma alguses mõtlesin nii. Kuid hiljem hakkasid inimesed selle alt ära jooksma karjudes: „Ei, aita meid, Issand! See ei või niimoodi jätkuda!“, kuid deemonid ainult naersid selle peale ja ütlesid inimestele: „Ülistage ja kummardage, see on nüüd igaveseks teie kuningriik!“ Ma nägin kuidas leegid lahvatasid uue jõuga ja usside hulk inimestes lisandus. Küsisin Jeesuselt: „Mis siin sünnib? Issand, mis see on?“ Jumal vastas: „See on patu palk“ (Ps 11:6). Siis viis Issand mind kohta, kus oli väga kuulus inimene. Varemalt olin ma kahepalgeline kristlane ja arvasin, et pärast surma sattub inimene taevasse; sest need, kes kuulutavad suurte inimhulkade ees, sattuvad samuti taevasse, kuid ma eksisin. Kui suri Johannes Paulus II, rääkisid mu sõbrad ja sugulased mulle, et ta on nüüd taevas. Kõikides tv kanalites, ajalehtedes ja teistes massiteabe vahendites räägiti: „Johannes Paulus II suri ja pukab nüüd rahus. Rõõmustab koos Issanda ja inglitega taevas“, ja mina uskusin seda kõike. Kuid see oli vaid enesepettus, sest ma nägin seda inimest põrgus. Vaatasin talle otsa ja sain aru, et see on Johannes Paulus II!

Issand ütles mulle: „Vaata tütar, see on paavst Johannes Paulus II. Ta on praegu põrgus ja piinleb, sest ei parandanud meelt“. Mina aga küsisin: „Issand, miks ta siin on? Ta ju on jutlustanud kirikutes“. Jeesus vastas: „Tütar, mitte ühelgi hoorajal ega kõlvatul ega ahnitsejal - tähendab ebajumalateenreil - ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis“ (Ef 5:5). Ma vastasin: „Ma usun, et tema üle on kohut õigesti mõistetud, kuid tahksin teada, miks Johannes Paulus II on siin, sest ta ju õpetas paljusid inimesi!“ Jeesus vastas: „Jah, tütar, ta rääkis paljudele, kuid mitte kunagi ei rääkinud tõtt – sellest missugune on ta tegelikult. Nii pastor kui ka tema kari teadsid seda tõde. Ta eelistas päästele raha ega õpetanud, et põrgu on olemas. Ja sellepärast on ta nüüd siin“.

Ta kaela ümber oli ogadega uss, mida ta püüdis ära võtta. Ma palusin Jumalat: „Issand, aita teda!“. Inimene karjus: „Aita mind, Issand, heida mulle armu, vii mind sellest kohast minema! Issand, ma tahan minna tagasi Maa peale ja meelt parandada!“ Jumal vaatas teda ja ütles: „Sa mõistsid kõike hästi. Sa said kõigest hästi aru. Sa teadsid, et selline koht on olemas... Liiga hilja. Sul ei ole enam võimalust meelt parandada“.

Issand jätkas: „Vaata tütar, Ma näitan sulle tema elu“. Jumal näitas mulle tohutut ekraani, millel ma võisin näha, kuidas see inimene teenis missal palju kordi. Ma nägin, kuidas inimesed missal kummardasid ebajumalaid. Jeesus ütles: "Vaata, tütar, kui palju ebajumalaid siin on. Ebajumala teenistus ei päästa. Mina olen Ainus, kes võib päästa. Ma armastan patust, kuid mitte pattu. Mine räägi inimestele, et Ma armastan neid, ja nad peavad tulema Minu juurde."

Kuni Issand rääkis, nägin ma kuidas sellele inimesele anti raha, kuid aina oli seda tema jaoks vähe. Ma nägin, kuidas ta istus oma troonil, nägin ka teist tema elu poolt, mis polnud üldsegi nii "suursugune". See on tõsi, et preestritel ei lubata abielluda, kuid võib teile kinnitada ega pole üldsegi ise välja mõelnud, - seda näitas mulle Issand - et nad magasid koos nunnadega ja paljude teiste naistega!

Issand näitas mulle kuidas need inimesed elavad hooruses, kuid Sõna ütleb, et hooradel ei ole Tema Kuningriigis pärandit. Kui ma seda kõike jälgisin, ütles mulle Issand: „Tütar, kõike seda, mida ma sulle näitasin, sündis tema elu jooksul, ja sünnib paljude teiste preestrite ja paavstide eludes". Siis ta ütles mulle: "Tütar, mine ja ütle inimkonnale, et aeg on tagasi tulla Minu juurde."


Kommentaare ei ole: