Jeesus on meile ohtlik

Jeesus on meile ohtlik, kuna tema järgimine kutsub inimest oma elu muutma. Jeesus muretses enam selle pärast, kas mingi tegu oli õige või õiglane, mitte selle pärast kas seadust rikuti või mitte, see oli üks tunnus, mis eristas Jeesust variseridest. Jeesus toimis justkui teades, mis on Jumala tahe. Konfliktid tekkisid väärtushinnangute ja usulistel vaidluste pinnal ja Jeesusel oli väga palju vaenlasi. Ka tema järgijatel oli palju vaenlasi, aga nii on ka täna. Kristlastel on väga palju vaenlasi. Midagi pole muutunud. Jeesus põhjustab ka täna konflikte. Sest tema sõnad pöörasid ümber tavaarusaama õiglusest ja sündsusest.

Jeesuse rünnak pinnapealsuse vastu oli laastav, eriti usulise ülespuhutuse ja silmakirjalikkuse osas. Jeesus esitas väljakutse isegi majanduslikus vallas. Me kõik muretseme mida selga panna ja kas meil on piisavalt toitu. Ta ütles, kõike seda taotlevad ka paganad (uskmatud). Ja kui me ütleme täna, ärge ostke või tarbige, siis see ohustab meie mina. Ühiskond on rahanäljane! Me kõik teame Mosese seadust: silm silma ja hammas hamba vastu (1Ms 21:23-25), aga Jeesus ütles, kui keegi lööb teid vastu põske, keera talle ka teine ette (Mt 5:38). Ta õpetas, kuidas konfliktide puhul käituda.

Jeesus teadis, et kristlasele on parem kannatada solvangut, kanda ülekohut, loobuda oma isiklikest õigustest kui hakata vaenlase vastu vaenu pidama. Vaenlasega saab õppida mahedalt rääkima, kõike rahulikult vastu võtma. Kõike vaikides kannatama. Vaenlasele lahkelt vastama. "Noblesse oblige" ehk õiglus seob kinni. Suhtumist vaenulike inimeste suhtes on võimalik parandada.

Meie minevikuvaenlased, tehes ehk küll mitte vähe kahju kuni meist said Kristuse järgijad, peavad saama teada, et me oleme vabad kättetasumisest ja paha meelespidamisest.

Jumal unustab iga meie pahateo. Kui me palume andeks, siis see kustutatakse. See on Jumala standard, mis kehtib kõigi suhtes, mitte üksnes kristlastele. Kes ei andesta oma vaenlasele (ei kustuta paha), sellele ei andesta ka Jumal. Paha andestamine ja unustamine on vältimatu eeldus et saada päästetud ja rahu Jumalaga. Polegi teist võimalust, kristlane peab "kustutama" kõik solvumised ja viha juured.

Peaksime vastama armastusega. "Räägi julgelt, ma olen nüüd kristlane." Meil ei tohi olla muid vaenlasi, kui hingevaenlane - saatan.

Inimesed mõtlevad selle peale, kas meie vaenlased meid armastavad. Kuid parem küsigem endilt, kas me oma vaenlasi armastame või mitte? Seetõttu hakakem ise suhtuma tähelepanu ja armastusega neisse, kes suhtavad meisse halvasti. "Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!" Rm 12:21 kirjutab apostel Paulus roomlastele.

Kui meist räägitakse paha, siis hakakem oma vastastest rääkima kõige paremat. Kõike mida te teate neist head rääkida, seda rääkige.

Kui meie huve või elu halvustatakse, riivatakse meie enesearmastust, rikutakse reputatsiooni, siis pigem kaitskem oma vastaste huve. Vastake laitusele kiitusega, jämedusele lahkusega, kurjusele tasaduse - rõõmsa südamega.

Piibel kirjutab: „Jeesus õpetab: "Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!"“ (Mt 5:46-48)

Pimedust ei saa võita pimedusega, viha vihaga, vaenu vaenamise ja kurjust kurjuse abil.

Olgem kaastundlikud kõigi vastu, kes meiega vastu on vaenulikud. Jumal armastab meie vaenlasi. Ta tahab et kõik leiaksid usu. Jumal tahab võita ka vaenlase südant. Kuid see on võimalik vaid armastuse ja üllameelsusega.

Mida teha kõige kurikavalamas rünnakus:

• ära kaota lähedast kontakti Jumalaga;
• ära vaata inimeste peale, kui keegi on kurjust täis;
• vaata Jumala peale, usu alustajale ja täidesaatjale.

Konflikti algus sõltub tihti sellest, kuidas sellele reageeritakse ja mida mõeldakse ja öeldakse.

Selle asemel et tunda hirmu, vaadakem usus Jumala peale, sest kes iganes Jumala peale loodab, see ei jää häbisse. See ei tähenda seda, et ta ei kannata kurjuse tõttu. "Häbisse" tähendab seda, et ta ei pea häbenema Jumala ees oma tegude ja öeldud sõnade pärast. Häbi, mida põhjustab tagarääkimine, halvustamine, alandamine, sõimamine, vääriti kohtlemine. Seepärast: "Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!" Õp 4:23.

Tuletagem meelde kuidas koheldi Jeesust! Teda alandati, mõnitati, peksti, surmati. Kuid selle juures ei saanud keegi ta vastastest tunnistada tema suhtes viga: et ta sõimas vastu, alandas, ründas vastu või tegi kurja, - vastas kurjale kurjaga. Ta ei teinud enesele häbi, ta ei jäänud häbisse. "Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust" 1Pt 2:22.

Jeesus tõstis lati väga kõrgele. Kui Jeesus ütles Rooma tsentuurio kohta: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!“, siis solvas ta ütlus seloote. Kui ta sõi tseremoniaalselt ebapuhaste inimestega Matteuse lõunasöögil, siis solvas tema tegu eriliselt varisere, kuna nad olid täpsed toidureeglite pidamises ja patuste vältimises selle juures. Jeesuse kõikehõlmavus oli solvav. Tollased juudid tänasid iga päev Jumalat, et nad ei olnud sündinud orjaks, paganaks või naiseks. Matteus rõhutab Jeesuse tähelepanu vaeste, tähtsusetutele ja võõramaalastele. Jumal tuli maailma Kristuses Jeesuses, pöörates selle maailma süsteemid pea peale mitte jõuga, vaid vabatahtliku, haavatava armastusega, mis tahab meid endale.

Kui kristlane tahab kogeda seda armastust ja seda tahet, siis hülgab kristlane võltsi ja teeskluse, kuid see ohutsab kristlast. Ta saab haavatavaks. Teda rünnatakse! Midagi pole muutund. Selline elustiil viib konflikti ja pingesse paratamatult ka täna, nii nagu see juhtus Kristusega. Mil määral Jeesus oli ja on ohuks, ilmneb Matteuse evangeeliumi 26-28 ptk. Jeesus löödi risti nagu tavaline röövel, ega taibatud tema olemise sisu. Kui palju on neid täna, kes seda taipavad? Kuidas muudab haavatavaks olemine meie eluviisi?