Enesearmastus

Enesearmastaja eesmärgid on seotud maiste hüvede kogumise ja kes enam püüab, siis tema puhul hüvede kuhumisega. Ta ei soovi mõelda elu kaduvusele, surmale ega igavikule. Ta on liiga tugevalt seotud kõige maise külge, et oma pilk langetada inimesele või tõsta Jumala poole.

Enesearmastus on ateismi nurgakivi, sõjaka ateismi allikas. Enesearmastus ja ateism pole midagi muud kui põhjus ja tagajärg. Kui inimene langeb eneseimetlusse ja järgib Jumala asemel iseennast.

Piiblis on "armasta Jumalat", "armasta ligimest", "armasta venda", isegi "armasta oma vaenlast", aga puudub "armasata iseennast". Sest enesearmastus on inimese jaoks niivõrd loomulik, et nähtavasti Jumal ei pidanud vajalikuks seda üha meelde tuletada. Inimene ei vaja juhtnööre, et enesearmastust talle meenutatakse.

Kuid iga armastus enese vastu pole patt. Küsimus on vaid selles, kuidas armastada?! Kui mina muutub julmaks isevalitsejaks, kes istub troonil Jumala asemel. Kuid Jumal ei ütle seda, et me ei peaksime iseennast vihkama. Seetõttu tuleb teravat vahet teha tõelise ja vale motiiviga enesearmastusel.

Tõelises enesearmastuses, mis on enese austamine, enese inimliku väärtuse omaksvõtmine pole midagi ebaeetilist ega halba. Vastupidi. Armastus Jumala vastu võib osaliselt olla motiveeritud armastusest enese vastu. Sest sageli inimesed saavad kristlaseks armastusest enese vastu. Mõni püüab ära põgeneda ka Jumala kohtu eest. Mõni põrgu piinade eest ja hakkavad uurima piiblit ning otsima Jumalat.

Inimene ei saagi ligimest armastada, täpsemalt inimene ei tea kuidas armastada ligimest, kui ta ei armasta iseennast. Sest piibel ütleb, armasta ligimest kui iseennast. Kes aga ennast ei suuda armastada, see ei suuda armastada ka ligimest. Need asjad on omavahel tihedalt seotud. Kui tal puudub armastus isegi enda vastu, siis ei saa juttugi olla armastamisest ligimese vastu.

Kuid pange hästi tähele! Kui ma Jumalat ei armasta, siis see tähendab, et ma ei armasta ka ennast. Sest nõnda käitudes ma tegutsen oma huvide vastu, teen enesele kahju! Inimene arvab, et ta kogub vara ja mõtleb siis, hing rõõmusta, sul on piisavalt turvaline olek. Aga Jumal ütleb, oh sa meeletu, kui sa homme sured, kellele siis su vara jääb! Mis kasu siis sellest on? Meeletu ütleb, Jumalat ei ole ja teeb enesele kahju.

Pange tähele, et Jumal on nii korraldanud, et looduses pole mitte ühtegi tõelist seadust, millele inimene poleks alistatud ja allutatud. Kui paljud teist teavad aga seda, et armastus enese vastu on samuti üks neist seadustest! "Keegi pole ju kunagi vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta toidab ja hellitab seda nii nagu Kristus kogudust, sest me oleme tema ihu liikmed." Ef 5:29. Kui me aga toidame ja katame oma ihu, siis peaksime seda soovima kõigile, ka ligimesele! Tegelikkuses kohtab vastupidist nähtust. Selle asemel et aidata puudust kannatavat inimest, käitub inimene Kaini kombel: "Ega ma pole oma venna lapsehoidja". Me ütleme, mine rahuga, ega ei anna midagi ligimese ihu jaoks.

Ehtne enesearmastus juhib meid Jumala ja ligimese juurde, aga vale viib meid Jumalast eemale, isoleerib usu. Tõeline armastus otsib õnne ja leiab selle Jumalas, vale enesearmastus ostib õnne väljaspool Jumalat, püüdes seda leida materiaalsetes asjades.

Esialgne Jumala mõte seisnes selles, et inimese elu ülemaks juhiks oleks Looja, kuid inimene pöördus sellest plaanist ära. Vale enesearmastus hõivas Jumala koha. Jumal lõi inimese inimeseks! Jumal tahab, et inimene oleks inimene, aga inimene püüab kogu aeg saada jumalaks.

Antikristuse kohta on öeldud, et ta istub Jumala templisse ja ütleb enese olevat Jumala. Kas mitte sellele ei juhi inimese pimedad ponnistused, tema rumal mina. Väär enesearmastus pole mitte ainult üksik patt, vaid pattude kogumik.

Pannes oma südamesse enesearmastuse trooni, inimene soovis leida õnne iseenese seest, kuid ei leidnud. Ei leiagi kunagi. Igal pool ootavad teda ees pettumused.

Inimene olles iseendast väljunud, peab jälle endasse tagasi sisenema, tajuma viga ja pöörduma tagasi Looja ette. Sest Looja pani inimese olemusse janu armastuse järele. Nagu Jumal ise ütles: "Inimesel pole hea üksi olla ja ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on," ja ta lõi naise (1Ms 2:18). Seepärast on ainus ja õige eluviis kui mees ja naine. Kohane ei ole "naine ja naine" ega ka mitte "mees ja mees", vaid kes on tema kohane. Ainult naine saab rahuldada mehe emotsionaalsed, hingelised, aga ka füüsilised vajadused. Mitte mees! Kuid häda on selles, et sageli elavad mees ja naine otskui vaenlased. Võibolla keegi mäletab üht filmi, mille nimi oli "Vaenlasega voodis", mis ilmekalt kujutas seda olukorda.

Psühholoogid räägivad meile, kui ohtlik on inimesel "enesest välja minna" või "enesesse sulguda". Niisugune hinge ebanormaalne seisund algab stressist ja lõpeb sageli närvivapustuse, psüühilise häire, meeltesegaduse ja enesetapuga. See kõik toimub seetõttu, et inimene pole loodud üksinduse jaoks, isoleeritud elu jaoks, väljaspool inimesuhteid ja Jumalat.