Logokonkurss

LOGOKONKURSS

Kristlik Mõttevõra on visuaalse sümboli otsingutel ning kutsub kõiki oma fänne ja blogi lugejaid pakkuma välja logo kujundeid ja ka nime.

Kristliku Mõttevõra nime saab kirjutada mitmel moel. Kirjutamise viisi ja sümboli ettepanekud võib postitada otse meie Facebooki lehel või saata aadressil info@kristlikmottevora.ee e-kirja teel.

e-Kirjale lisage ka mõtete esitaja kontaktandmed (nimi, e-post, telefon). Mõtete esitamise tähtaeg on märts.

Idee vormistab ja kujundab lõplikult valmis: http://www.tasutaturundusjainternetiturundus.com/logod-logo-kujundamine

Osale meie logo loomisel!

Paul Gauguin: Kollane Kristus

Paul Gauguin (1848-1903) teenis leiba börsimaaklerina ja vabadel hetkedel hakkas tegelema maaliga, kellest aja jooksul sai maalikunstnik. 34-aastasena astus otsustava sammu, jättis küllaltki tasuva pangaametniku elukutse ja pühendus täielikult maalikunstlile, hiljem ka skulptuurile ja puunikerdustele ning on jätnud meile suurepärased teosed, millest mõned on eriti tähelepanuväärsed.



P.Gaugin, autoportree (koos Kollase Kristusega), maalitud 1889.

Varasemates töödes on tunda neoimpressionistide mõju, kuid alates 1886. aastast võtab ta kunst uue suuna, mis väljendus lahtiütlemises impressionismist ja püüdles lihtsustava laadi poole. Ta pidas ennast sünteetikuks. Ta pidas lugu ka arhailisest kunstist ja ütles, et pärast Raffaeli esinev kunst pole kunst. Gauguin töötab mõni aeg koos van Gogh´iga Arles´is, Prantsusmaa lõunaosas. 1891. aastal asub ta Tahiti saarele, siis uuesti Prantsusmaal, lõpuks sureb ta kõigist mahajäetuna pidalitõbisena ja unustatuna Dominique ´i saarel.



Pildil: Christ jaune Tremalo, tundmatu skulptori teos, Pont-Aven, 189 x 133 cm.




Paul Gauguin poolt maalitud Kollane Kristus - "Il Cristo giallo" (prantsuse keeles) on detailides üsna sarnane, kas pole?! See on maalitud sügisel 1889 Pont-Avenis.



Paul Gauguini "Le Kristuse vert", Roheline Kristus, maalitud 1889 Pont-Aven, Prantsusmaal. Koos Kollase Kristusega peetakse neid sümbolismi võtmeteosteks. Topograafiliselt on kujutatud Atlandi ookeani rannikut, Le Pouldu.

Tegelikult ei ole tema loomingus sidet impressiionismiga, vaid pigem väljendas end primitiivsete rahvaste kunstiloomingu kaudu.



Tahitil elades ta leidis end.



P. Gauguin: Nägemus pärast jutlust, 1888. Sellel on kujutatud Jaakobi võitlus Jumalaga, 1Ms 32:23-33.

Ta kunstilaad kujunes välja arhaiseerivaks ja primitiivseks nagu keskaja skulptuur. Tema töödes on domineeriv stiliseeriv joon ja dekoratiivsus. Gauguini joon ei ole aga klassikaliselt ilus, see on nurgeline, jõuline, barbaarne. Peamine rõhk on tugevate kontrastidega värvidel.

Gauguini Tahiti ajajärgust on eriline koht maalil Surnute vaim on valvel (1892, New York, erakogu), mis aitab mõista Gauguini kunstilist loomemeetodit.



Sellel on kujutatud tema tahiitilannast naine Tehura, see õrn armastav troopikaparadiisi Eeva. Lõuendil on ta maalitud alasti lamavana valgel vaibal, kuulamas pisut eemal istuvat vanaeite - surma, kes jutustab teises maailmas olevatest surnute vaimudest. Hirm kumiseb pildil otsekui matusekell. Siin teostas P. Gauguin oma ammuse unistuse: väljendas selle mõtte, idee, mida soovis avaldada puhtmaaliliste vahenditega, peaaegu ilma jutustava süzee abita. Lilla, tumesinine ja oranz, kollane värv tekitab pelutava üldmulje. Valkjaskollane ja roheline vaip kutsub esile kujutluse kunstlikust valgusest, ööst. Niisugune öö on aga kurjade vaimude kuningriik. Nad on nähtamatud, peitunud säravatesse, viirastusliku kujuga lilledesse, võib-olla aga sellesse heasse naisesse.

Suur Neljapäev

Suur Neljapäev, Jeesuse viimane paasasöömaaeg, Püha Õhtusöömaeg, ühtsuse päev enne kannatamist. Jüngrid valmistasid paasasöömaaja ja õhtul oli Jeesus koos oma jüngritega.

Jeesus murrab leiba ja pakub veini.

Jeesus einestab viimast korda koos oma jüngritega. Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: see on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!



Samal kombel võttis ta ka karika ja ütles: see on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.

Jeesus pesi jüngrite jalgu.

Ja õhtusöömaajal olles, tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle. Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis tal vööl oli. Peetrus ütles talle: mitte mingil juhul ei pese sina minu jalgu!



Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga. Kui ta nüüd nende jalad oli pesnud ning jälle lauda asunud, ütles ta neile: kui nüüd mina olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju.



Teener ei ole suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis te olete õndsad, kui te nii ka teete.

Jeesus annab armastusekäsu.

Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist!

Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.

Meie oleme osa Temast ja tema osa meist!

Krutsifiksid koolide klassiruumide seintel on lubatud

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus: krutsifiksid avalike koolide klassiruumide seintel on lubatud.

See otsus tühistas 2009. aasta novembris tehtud otsuse, milles on öeldud, et ristilöödud Jeesuse kuju võib häirida mittekristlastest ja ateistidest õpilasi. Itaalia ja veel mitu Euroopa riiki kaebasid selle otsuse peale edasi, vahendab ERR Uudised AP-d.

Krutsifikside keelamise algatas Itaalias elav soomlanna Soile Lautsi, kes väitis, et krutsifiks rikub avalike koolide sekulariseerimise põhimõtet. Kohus leidis, et ei ole tõendeid, et see sümbol õpilasi mõjutaks.

Vatikani kardinal Gianfranco Ravasi ütles enne kohtuistungit, et krutsifiks on "Lääne üks suurimaid sümboleid" ning see on tsivilisatsiooni märk ka siis, kui seda teoloogiliselt ei tunnistata.

Vennaarmastus

Kuni siiani rääkisin sellest, missugust vennaarmastust me omavahel peaksime omama. Nüüd on aeg minna selle juurde: milles seisneb armastus vendade vastu?

Milles see seisneb siis? Seda ei ole kerge mõista. Aga Jeesus ei jätnud jüngreid teadmatusse, ta teeb puust ette ja värvib punaseks kui nii võib öelda. Jumal peseb jüngrite jalgu, ta armastab neid lõpuni.

Kui me loeme seda lugu piiblist (Jh 13:1-20), siis me saame teada, et kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti südamesse, et ta tema reedaks, siis Jeesus juba teadis oma vaimus seda. Jeesus tõusis õhtusöömaajalt üles, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle (Selline oli orja riietus. Sümbol!) ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga. Siis kirjeldab tekst, et jüngrid ei mõistnud seda. Näiteks Peetrus ütles: "Mitte mingil juhul ei pese sina minu jalgu!" Arusaadav ju. Jeesus on Jumal ja kuidas võikski Jumal teha midagi niisugust, nii alandavat, mid tegid orjad. Aga Jeesus vastas: "Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru." Peetrus puikles vastu, aga lõpuks nõustus (Jh 13:8). "Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga" ütles Jeesus. Jumal pesi kõigi jüngrite jalad, ka reeturi jalad. Armastas neid lõpuni.

Milline Jumal peseb inimeste jalgu? Milline Jumal peseb reeturi jalgu?!

"Siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen andnud teile eeskuju" salm 15. Kuid sellisest teadmisest on üksi vähe, teod määravad (Jh 13:17) armastuse. Ning lõpuks ta avaldab saladuse, kuidas see võimalik on, loe salm 20.

Kes tahab pesta inimese jalgu? Mitte keegi. Kes tahab pesta vaenlase jalgu? Mitte iial. Kuid uuestisündinud kristlased teevad vaimu jõul seda hea meelega. Määrab see, mida sa tunned selle juures, sest inimest saab ka sundida. Aga vabatahtlikult ja meeleldi? Seda suudab vaid see, kes võtab vastu Püha Vaimu. Kellel pole osa Jumalaga, see ei suuda armastada lõpuni. Kuid vennaarmastus ei tähenda üksnes jalgade pesemist.

Pigem või kõige sagedamini - vennaarmastus - kui see on olemas, väljendub vastastikkuses andeksandmises, kaastundes, leebuses ja mõistmises. "Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses," kirjutab apostel Paulus efeslastele 4 ptk 32 salm.

Ilma vastastikkuse andeksandmiseta, venna süü kinnikatmiseta, on kristlus mõeldamatu. Selle fakti ette on meid pannud üksikisikud, grupid ja kogudused aegade jooksul, andes kristlusele kõige inetumaid vorme. Armastus vendade vastu võib väljendada usinas ja pidevas palves üksteise eest, heategemises üksteisele, "nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu," kirjutab Filipi 2:4. "Vaadake, et keegi teisele kurja ei tasuks kurjaga, vaid taotlege alati head üksteisele ja kõikidele!" (1Ts 5:15)

Milles siis väljendub meie armastus vendade vastu?

Sõbralikkuses, teenistusvalmiduses, pidevas tasaduses, alandlikkuses, vastutulelikkuses ja ettevaatlikus suhtumises venna vastu, oma usinuses mitte solvata venda. Mitte riivata ja mitte ahistada tema tundeid. "Ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu," Fi 2:3,4. "Austage kõiki, armastage vendi," kirjutab Peetrus 1 kirja 2 ptk 17 salm. "Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!" (Rm 12:10). Selle lõigu võiks kokku võtta sõnadega: hoidke rahu iga hinna eest.

Lõpuks armastus vendade vastu ilmneb veel materiaalses abis puudustkannatava venna vastu. "Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidust ning keegi teist ütleks neile: "Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!", aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks sellest kasu?" kirjutab Jakoobus 2:15,16. Ning venna abita jätmist võrdleb surnud usuga. Kuidas saakski teisiti! Johannes tunnistab, et selle vältimatust: "Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?"

Algkoguduse kristlased otsustasid, et kui Jeesus armastas neid rohkem kui iseennast, siis nemadki peavad armastama vendi rohkem kui nad ennast armastavad. "Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest," 1Jh 3:16. Kui kristlased kandsid hoolt oma üksteise eest pidid inimesed tunnistama, et nad tõesti armastavad, mitte ainult sõnadega, vaid ka tegudes. Selles peitub kristluse tuum.

Niisugune armastus tekitab nõudlust. Niisugust armastust soovitakse ka ise. Selline armastus on võimeline muutma järgijate südameid ja mõtteviisi ning muutma kristlasi üheks armastavaks perekonnaks, Kristuse ihuks. Niisugune vennaarmastus on võimeline kõigile mõju avaldama. Sest miks peaksid inimesed tahtma Kristust, kui kristlased ei armasta üksteist. Siit koorub välja ka saladus! Suur vahe eKr ja pKr. Moosese seaduse ajal inimesed teadsid, et Jumalat on vaja armastada (vaja!) ja ligimest on vaja armastada, AGA neil polnud nõuet ega jõudu armastada nii nagu Kristus armastas ja ette näitas, sest üksnes uuestisünd annab vaimuliku võime selleks. Kus inimese loomus armastab innukalt! Omal soovil ja vabal tahtel oma õde ja venda Kristuses. Uuestisünd toob inimesele vaimulikku väge, et seda käsku järgida, mitte üksnes täita kohustusest, ta otsib võimalust teha head oma vendadele. Teda ei pea enam käskima, kuigi vahel peab seda "käsku" meelde tuletama, on ikkagi Püha Vaim see, kes innustab meid vennaarmastusele. "Ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse," kuulutas ette prohvet Jeremija 31:33 ja nii ka hiljem tuli "Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi," Rm 5:5. See uuendus jõudis inimesteni koos Kristusega. "Teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav" 2Kr 3:2. See on kõigile arusaadav ja mõistetav (Ap 6:3,5) ning pole mingi ime, et selle ilmnemisel kõik seda sama soovivad.

Vennaarmastus peaks kogudustes olema sama mõistetav kui algkoguduses kristlaste keskel oli ja elementaarne asi, kuid mida mitte kunagi pole ülearu palju. Ma tahaksin näha kuidas inimesed kirjutavad interneti portaalides: "Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist," nagu omal ajal apostel Paulus kirjutas (1Ts 4:9) tessalooniklastele ja seda mitmel korral, "Meil tuleb alati tänada Jumalat teie eest, vennad, nõnda nagu on kohus, kuna teie usk jõudsasti kasvab ja armastus, mis teil igaühel on üksteise vastu, rohkeneb," 2Ts 1:3. Võimas! Kes ei tahaks kuuluda sellise iseloomuga kogudusse?

Ma pigem arvan, et Paulus oli kaugel mõttest kirjutada seda enda või teiste inimeste arvele, kui ta jälgis usklike keskel niisuguse armastuse esinemist. Sest Paulus selgitab: sest Kristuse armastus sunnib meid (2Kr 5:14). Selline on piibli tõlge. Kuid "sunnib" tähendus pole mitte käsu täitmine kellegi survel, vaid vabatahtlik sisemine sund teha head. See on kui suurvesi kevadel, mis ujutab üle kõik madalamad alad ning ei peatu mitte ühegi tammi ees. See on võimas vaimulik jõud! Mis "sunnib" kaasa minema pühale elule, ennastohverdavale armastusele vendade vastu, hukkuvate ennastsalgavale päästmisele.

Kristuse armastus paneb kristlasi tegutsema ja see räägib enese eest mitte üksnes meelitavatest omadustest, vaid seda tunneb ka imettegevast, jõuduandvast ja liitvast omadusest. See ühendab kristlast Kristusega ja liidab kristlasi üksteisega. "Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!" (Rm 12:10)

Armastus polnud Kristuse jaoks lihtne sõna. Me kordame sageli "Kristus armastab," aga kui vähe me selle üle mõtleme. Armastus tähendas Kristuse jaoks ju higi, verd, risti, kannatusi, ohverdusi, agooniat ja surma. Armastus ei tulnud läbi mürina Siinai mäel, vaid tehti teatavaks pühal söömaajal, surmamineva Kristuse suu kaudu, kas pole nii? "Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!" Jh 13:34. See pole mingi sentimentaalne fraas ega sentimentalism, kes räägib palju, kuid tegusid napib. Kes räägib rahvaste vendlusest, humanismist, võrdõiguslikkusest või homode armastamisest ning see pole ka filantroopia, kes teevad head au pärast et saada tiitlit "heategija"; seda vaatamata asjaolule, et Paulus kasutab näiteks Rm 12:10 just kreeka terminit philadelphia. EI! Kaugel sellest! Siin ei räägita ka kristlaste ühtsusest, sest Kristus pole ju siinkohal ühegi koguduse liige. Me räägime agape armastusest, mis on valatud Püha Vaimu läbi kristlase südamesse nagu kirjeldab kiri roomlastele ning mille tulemusel ilmneb armastus kristlike vendade ja õdede heaks. Sest filantroobid jätavad küll raha, aga nad ei anna elu teie eest. Jeesus ei olnud filantroop, vaid ta andis oma elu meie eest (Jh 10:11) ning ütles, "ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest" Jh 15:13. Ka ei ole siinkohal tegemist kangelase või võitlusvennaga, kes annab oma elu, et kaasvõitleja jääks ellu (kristlasel ei tule võidelda inimestega Ef 6:12).

Apostliteaegsed kristlased oli eelkõige Jumala poolt tehtud võimeliseks ja üksteist armastama õpetatud. Selle õpetaja juurde ta juhtis kõik usklikud ja vähemaga ei lepitud. See ongi põhjus, miks algkogudus plahvatuslikult arenes ja tekitas maailma suurima - meile teadaoleva meeldiva pöörde. Selle taga on varjus ka üks põhjus, miks me ei näe ärkamist! Sest inimesed ei näe vennaarmastust (Ap 2:47). Miks nad peaksid siis tahtma võtta vastu kristlaste pakkumist.

Vennaarmastus pani aluse kristlikule kultuurile ja ideaalidele ning 20ne sajandi jooksul on olnud selleks tõeks, mis rahvaid muutis.

Kristlik vennaarmastus eristab läbi sajandite tõelist kristlust vale kristlusest ja eraldab terad sõkaldest ning eksimatult määrab kindlaks kristluse kvaliteedi. Mis vendlus see on, kui seal puudub armastus? Jeesuse sõnadega: hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!

"Ja Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas väga suureks; ka suur hulk preestreid võttis usu omaks."

Vennaarmastus jäägu kindlaks!

Kuidas ehitada kirikut tasuta

Kiriku ehitamine on suur ettevõtmine, nõuab tohutult aega ja närvikulu ning vaja läheb väga palju raha, kuid mitte alati! Siinkohal lisan pildid kirikust, mis ehitati kuludeta.

See välikirik ehitati ilma kuludeta, kui välja arvata inimeste tööaeg.

Ehitamiseks võeti kasutatud ümarpalk, puupakud, servamata lauad lõigati istepinkideks. Silikaadist ja looduslikust kivist mosaiik põrand kulmineerub alatari ees imekauni kristliku sümbolikaga. Arhitektuurilt väga lihtne ja kunstiliselt maitsekas. Kõige krooniks ehib kirikut nägus gooti stiilis elav võlvkaar, mille kuju disainib "Suur aednik" oma äranägemisel.

Kahel pool kesklöövi paiknevad kirikupingid.


Looduslikust kivist mosaiik põranda kujunduses kasutati risti, kompositsiooni tippu ehib kristlik sümbol - kaks kala.


Vaade kirikusaalile altari suunast. Tundub ruumikas, kas pole?



Samas üsna väike. Kirikut ehib maitsekas kiviktaimla, mida übritsevad õunapuud.

Head ehitamist!

Tänasest muutus blogi domeen

Alates tänasest muutus blogi domeen.

Uueks internetiaadressiks on http://kristlikmottevora.blogspot.com

Tegelikult toimus nime muutmine kahes etapis. Kui veebruaris oli "Mõttevõra", siis märtsis lisandus täpsustavalt "Kristlik", kuid domeen jäi ikka veel endiseks. Nüüdsest ei erine blogi nimi enam domeeni nimest.

Nimi peab kohe ära ütlema millist tüüpi blogiga tegu on ja ühtima domeeniga. Loodetavasti domeeni nimes tehtud muudatus aitab tõsta ka blogi külastatavust.

Head lugemist!

Nimekonkurss: vitsata kasvatuse õppekava

Sel nädalal laste vitsakeelu ettepanekuga palju elevust tekitanud sotsiaalministeeriumi ametnikud Mari Kalkun ja Anniki Tikerpuu pidasid maha tulise online-väitluse. Eesti Väitlusseltsi poolt osalesid Sten Andreas Ehrlich ja Liina Naaber-Kivisoo.

"Meie jääme kindlalt seisukohale, et muudatusi seadusandluses vaja teha ei ole. Olemasolev süsteem kaitseb laste inimväärikust piisavalt ning muudatuste tegemisel iseenesest väärtust ei ole" lisas kokkuvõtteks väitlusselts.

«Keelu sisseviimise kõrval on vajalik jätkata teavitustöö ja lapsevanemate koolitamisega, et vanemad omandaksid efektiivseid oskusi laste kasvatamiseks,» väitis ministeerium.

Mistõttu murelik lugeja küsis "Millised on teie konkreetsed plaanid teavitustöö ja koolitamiste valdkonnas? Kuigi te kasutate sõna «jätkame», ei ole ma teadlik ühestki lapsevanemast, kellele oleks riigi poolt õpetatud, kuidas oma lapsi õigesti kasvatada."

"Olemas on riiklikult toetatud ja inimese jaoks tasuta lasteabi telefon 116 111, kust saab igal ajal vajalikku nõustamist ning abi. Samuti on riik ise korraldanud ja osalenud mitmete teavituskampaaniate elluviimisel. Koostatav laste ja perede arengukava 2011-2016 võtab eraldi teemana käsitlusele vanemluse toetamise ja vanemate koolitamise. Nende projektide kaudu on viimase kümne aasta jooksul koolitatud kümneid tuhandeid lapsevanemaid" vastas ministeerium.

Kuivõrd arengukava on veel koostamisel, siis siinkohal panin kokku visuaalse õppeprogrammi (lisatud allpool) ja pakun ministeeriumile. Seda tuleks arvestada laste ja perede arengukava programmi koostamisel. Loodetavasti saavad lapsevanemad omandada efektiivseid oskusi laste kasvatamiseks.

Käeolevaga kuulutan välja avaliku konkursi õppeprogrammi nime leidmiseks. Kõik ideed ja kommentaarid on teretulnud, mida saab allpool vabas vormis lisada.

Viisnurk kui kristlik sümbol

Selle loo kirjutamise ajendiks sai ühest Texase osariigi Cowboy kirikust avastatud rist, mida ehib viisnurk. "Mida ma näen? Viisnurk ristil?!" oli üllatus päris suur.

Pildil olevat sümboolikat - ja ka viisnurki kasutab Texas Ellis County Cowboy Church.

Pean tunnistama et minu alateadvus mitte ainult eestlasena ei püüa vältida viisnurka, ma ei kujuta seda ette ka kui kristlikku sümbolit. "Piiks" käis kahekordselt! Kuidas saab kristluses olla viisnurk?

Pentagramm on sümbol, millele on aegade jooksul omistatud erinevaid tähendusi, seepärast peaksime seda vaatlema läbi ajalooprisma. Viisnurga tähendus arenes koos kristlusega.

Heebrealastele oli pentagramm Pentateuhi (Moosese viie raamatu) sümboliks. Mõnikord on pentagrammi ekslikult nimetatud ka Saalomoni pitseriks, sest ta oli kasutusel paralleelselt heksagrammiga.

Pentagrammi geomeetriat ja metafüüsilisi seoseid uurisid pütagoorlased, kes nägid temas täiuslikkuse embleemi, sest viisnurga jooned jagavad üksteist osadeks vastavalt kuldlõikele.

Varakristlastele sümboliseeris pentagramm viit Kristuse haava ja kuni keskajani oli ta harva kasutatav kristlik sümbol. Enne inkvisitsiooni polnud pentagrammil seost kurjusega. Pigem tähendas see kujund tõde, religioosset müstitsismi ning Looja tööd.

Gnostikute jaoks oli pentagramm Lõõmav Täht ja nagu kuusirbi sümbolgi oli ta seoses öötaeva maagia ja müstikaga.

Imperaator Constantinus I, kes kristliku sõjaväe abiga vallutas 312 Rooma impeeriumi ja kuulutas kristluse riigiusuks, kasutas pentagrammi koos chi-rho sümboliga (risti sümboolne kujutis) oma pitseril ja amuletil. Kirik kasutas siiski pigem risti (kannatuse sümbolit) kui pentagrammi (tõe sümbolit).

Keskajal oli Lõputu Sõlm tõe sümboliks ja kaitses deemonite eest. Seda kasutati isikliku amuletina ning uste ja akende kaitseks.

Templirüütlid, ristisõdade aegu moodustatud munkade sõjaline ordu, saavutasid suure rikkuse ja tähtsuse tänu annetustele nendega ühinenute poolt, kes tõid kaasa Pühalt Maalt röövitud aardeid. Templirüütlite Ordu keskust Prantsusmaal ümbritseb mitme miili ulatuses peaagu täiuslik looduslik mägedest viisnurkne moodustis.

Pärast Templirüütlite Ordu likvideerimist 1303 prantsuse kuninga Louis IV poolt algas inkvisitsioon. Inkvisitsiooni pika perioodi vältel kuulutati välja lugematu hulk valesüüdistusi ortodoksia "huvides", hävitamaks ketsereid. Kirik langes pikaks ajaks diabolismi, mille vastu ta väitis end võitlevat. Pentagrammis nähti Soku Pea sümbolit ja Saatana Babhometi kuju ning inkvisitsioon süüdistas Templirüütleid Babhometi kummardamises.
Nõiajahi ajal võrdsustati ka teised sarvilised jumalad, nagu näiteks Paan Saatanaga ja pentagramm, folkloorne kaitsesümbol, samastati esmakordselt ajaloos kurjusega ning talle anti nimeks Nõiajal

Lääne traditsioonilise okultistliku õpetuse osaks, nagu see oli ammust ajast ka idamaistes filosoofiates, sai inimest mikrokosmoses sümboliseeriv pentagramm, Mikrokosmose Täht, mis oli makrokosmilise universumi analoogiks.

Üles suunatud pentagrammis võib näha sarnasust inimesega, kes on käed ja jalad laiali sirutanud. Tycho Brahe väljaandes "Calendarium Naturale Magicum" (1582) on kujutatud pentagrammi sisse asetatud inimkeha. Brahe kaasaegse Agrippa tööde illustratsioonidel on näha sama proportsiooni, mis kujutab viit planeeti ja nende keskel Kuud ehk genitaale. Teised tööd, mis pärinevad Robert Fluddi ja Leonardo da Vinci perioodist, kujutavad inimese ja universumi geomeetrilist sugulust. Seda väljendab ütlus "Iga mees ja iga naine on täht".
Vabamüürlaste naisteühendus kasutas oma embleemina viisnurkset "Ida Tähte", mille iga teravik tähistas Piibli kangelannade pärimust.

Kuni 19. sajandini pole laiemalt teada ühtki illustratsiooni, kus pentagramm seonduks kurjusega.

Elipaz Levi Zahed, kirikust väljaheidetud katoliku abee kirjanikunimega Alphonse Louis Constant, võttis kasutusele mikrokosmilist inimest sümboliseeriva üles suunatud pentagrammi kõrval alla suunatud pentagrammi, mis sümboliseerib Baphometi Soku Pead. Sellest saigi alguse konspektsioon, mis orienteerib pentagrammid "heale" ja "kurjale".
18. sajandi ratsionalism asendus 19. sajandil uue müstitsismi tõusuga osaliselt kabala, judaismi muistse traditsiooni tõttu, mis käsitleb jumalikku kosmogooniat, universumit ja moraali ning okultsete tõdede suhet inimesega. See ei ole niivõrd religioon, kuivõrd süsteem, mis baseerub sümbolismil ning numbrite ja sõnade vastastikustel seostel.

Aleister Crowley oli tuttav ka vanade ja reformatsioonieelsete nõidade "pärimustega", eriti Georg Pickingilli ja Gerald Gardneri kaudu. Viimast peetakse kaasaegse nõiakunsti rajajaks.

1940-ndail võttis Gerald Gardner kasutusele kahe teravikuga üles suunatud pentagrammi, mis sümboliseerib teise astme pühendatust neopaganate nõiarituaalides. Hiljem sai see tuntuks kui Wicca kultus. Ühe teravikuga üles suunatud pentagramm koos üles suunatud kolmnurgaga sümboliseerib kolmanda astme pühendatust. Alla suunatud kolmnurk on esimese astme pühendatute sümbol.

1960ndate keskel sai pentagramm taas kantavaks amuletiks. Koos kasvava huviga nõiakunsti ja Wicca vastu ilmus teemat käsitlevaid raamatuid, mis olid reaktsiooniks kirikule. Pentagrammi kasutamine kaasaegse neopaganluse grupisümbolina on sama tähtis kui rist kristluse ajaloos.

Vaatamata allasuunatud pentagrammi kui Gardneri pühendatuse sümboli erinevatele tõlgendustele, on mõned Wicca kultuslased, enamjaolt USA-s, kus fundamentalistidest kristlased on iseäranis agressiivsed teisitimõtlejate suhtes, pentagrammi mistahes vormi kasutamise vastu.

Sümboolsed tähendused kristluses ja arvusümboolika

Kristluses oli ristilöödud Kristusel 5 haava.

• 5 – Moosese raamatuid on viis.

• Karjuspoiss Taavet läks Koljatile vastu lingu ning jõesängist korjatud viie sileda kiviga.

• Jeesus söödab viie leiva ja kahe kalaga kõhu täis viiel tuhandel mehel.

• Maarjaga seoses kõneldakse Maarja viiest rõõmsast saladusest: ingli ilmumine, külaskäik Elisabethi juurde, Jeesuslapse sünd, Jeesuslapse toomine templisse, tema leidmine templist pärast kadumist kaheteistkümneaastasena.Elu teispoolsuselt leidub samuti Maarja viis saladust: Jeesuse ülestõusmine, Jeesuse taevasseminek, Püha Hinge ilmutamine apostlitele, Maarja võtmine taevasse ning tema kroonimine..

• Keskajal rüütlil oli viis voorust: suuremeelsus, lahkus, kõlbeline puhtus, rüütellikkus ja pieteeditunne, nagu sümboliseeris söör Gawaini pentagramm.

Iseteema on muidugi heraldika. Viisnurk oli Nõukogude Liidu ja tema kõigi liiduvabariikide, samuti paljude sotsialistlike riikide ning teistegi maade lipul või vapil. Mis eestlase jaoks tähendas: okupatsiooni, küüditamist, NKVD kurjust - kõige halvimat!

EE avaldab artikli "Taome viisnurgad ristideks!", mille autor Pekka Erelt kirjutab üsna emotsionaalselt järgmist. Tsiteerin: "Võidelda ei tule monumentidega, vaid ideoloogiatega, mida nad kannavad. Seetõttu teen ettepaneku kõik nn Suures Isamaasõjas langenute mälestusmärgid kujundada haudadeks. Haudadeks, millelt oleks kõrvaldatud kõik ideoloogilised sümbolid. Esimeses järjekorras tuleks punamonumentidelt välja koksida viisnurgad kui haakristiga tähenduselt võrdsed kurja sümbolid. Parim oleks viisnurgad asendada Kolgata ristiga (crux immissa), kalmistutel nii tavalise sümboliga."

Selline siis see lugu sai.

Võime tõdeda, et kristlased mingil hetkel võtsid omaks viisnurga ja hiljem hülgasid, kuid viisnurk ei tulnud kristlusest. See oli enne kristlust, isegi enne judaismi. Varaseim teadaolev viisnurk pärineb Sumerist ja Mesopotaamias kasutati viisnurka kuninglikel raidkirjadel, kus see sümboliseeris impeeriumi ulatumist nelja ilmakaarde. Vahest see ongi peapõhjus, miks viisnurk paelub imperaatorite tähelepanu, ja on leidnud oma koha nende sümboolikas. Mis hiljem koos impeeriumi langusega leiab tee prügikasti. Üks ans. Ruja laul kõlas nii: "Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina, ..."

Tulles tagasi selle avastuse juurde, on ju viisnurk ristil piisavalt ootamatu nähtus, siis pean siiski tunnistama, et mind see ei häirigi enam. See on isegi sümpaatne! Omamoodi nähtus neokrutsifiks. (Krutsifiks sümoliseerib lunastust Kristuse ristisurma kaudu). Ma ei usu, et see võiks minu jaoks tähendada kui "kirik ameerikast" (kuna ameerika lipul on viisnurgad). Sest ma võin seda näha kui risti, millel on ristilöödud kristuse viis haava.

Ka rist on laenatud atribuutika. Seetõttu pean kõige-kõige-kõige kristlikumaks sümoliks just nn kalamärki, kuna see on tõesti alguse saanud kristlusest, oli Kristuse sümbol varakristlikus kultuuris. Kala motiivi võib näha katakombide seinamaalingutel ja mosaiikidel, salamärgina valgustitel ja pitseritel. Kreeka keeles on kala ichtys, millest kristlased nägid nimede Iesous Christos Theou Hyios Soter (kr k “Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Päästja”) esitähti. Jeesuse sõnast kaluritele Siimonale ja Andreasele (Mt 4: 19) sai kala ka ristimise sümboliks. Usule pöördunud inimesi hakati nimetama pisciculi – väikesteks kaladeks.

Mis on armastus? VII - Jumala armastus on isik

Püsilugejale pole võinud märkamatuks jääda need põhilised erinevused, mis me arvame üldse olevat armastusel kui niisugusel ja armastusel, mis kehastab armastuse Jumalat – “Jumal on armastus.”

On suuresti kahetsusväärne, et see tõde Pühakirjas on varjul kaasaegsete modernistlike usuõpetajate silmade eest. Nende jaoks, “Jumala armastus” on vaid ülev tunne, mis on loodusesse kätketud aga mitte kui Jumala olemus, Jumala kui isiku avaldumine. Niikaua, kui Jumal on ainult “kõrgem mõistus”, energia, kõiksus, vägi, idee, tunne või sümbol, tõeline Jumal kui isiksus jääb “mõistmatuks Jumalaks.”

Suurima kirjaniku Tolstoi juures jääb Jumala armastus mäejutluse armastuseks, “Inimesepoja” armastuseks, aga mitte Kolgata ja surma agoonias “Jumala Poja” armastuseks.

Me usume Jumala armastust mitte kui tunnet, vaid kui isikut. Muidu poleks öeldud: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud …” Armastada võib ainult isik aga mitte mingi abstraktne mõiste. Selle tõe parimaks illustratsiooniks on Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast.

Mitte kusagil pole nii selgelt ja piltlikult meie taevase Isa süda ja Tema armastuse sügavus meile, kahetsevatele patustele avatud kui nimetatud tähendamissõnas. Peatume lühidalt ainult pildil, kus kadunud poeg isamajale läheneb ja isa pateetilisel kohtumisel pojaga. “Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.”

Isa nägi poega kaugel, nägi mitte ainult tema välist kuju, kadunu välimust – räpast, poolpaljast, lehkavat, poolhaiget, väsinut, allakäinut, kõhna ja näljast, vaid isa tungis tema hinge, tema südame soppidesse, mis olid täis pettumust, rõhumist, ebakindlust, süütunnet, häbi ja hirmu.

Isal “hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela …” ja poeg ei kuule isa suust ei viha, ei õigeid etteheiteid, ei kibedaid mineviku meeldetuletusi, ei pilget ega kohtumõistmist, ei rangeid piiranguid, ähvardusi ega nõudmisi tuleviku suhtes.

Kõik see, mis tegi hirmu süüdiolevale pojale, näis isa jaoks mitte enam olulisena. Isa “langes poja kaela ja andis talle suud.” Mõned usuõpetajad annavad sellele isalikule suudlusele suure tähenduse. Nad ütlevad, et kreekakeelne tegusõna “suudlema” tähendab: suudles teda uuesti ja uuesti, suudles teda vahetpidamata, sageli. Kui poja suust tulid kahetsussõnad ja poeg vaevalt jõudis öelda: “Isa, ma olen pattu teinud”, kuidas isa siis sulges ta suu isaliku suudlusega, piiritu armastuse ja absoluutse andeksandmise suudlusega.

Nii illustreeris Jeesus meile Jumala armastust inimese vastu. Jumala armastavad sõnad, mis on öeldud Iisraelile, võivad kuuluda igale Tema poolt lunastatud hingele: “Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.” Üsna tihti võib kuulda imelikke väljendeid: “Jumal ilmutas oma isalikku armastust langenud inimsoo vastu ainult evangeeliumites, aga Vanas Seaduses pole Jumala armastuse kohta midagi öeldud.”

Nii on võimelised mõtlema ainult need, kes Piiblit tõsiselt pole lugenud. Need aga, kes aukartuses Pühakirja uurivad, näevad Jumala armastust igal piibli leheküljel. Esimesest salmist alates Moosese raamatus, läbi kogu Piibli, kõlab üks ja seesama vaikimatu hümn Jumala armastusest. Kas mitte Jumala armastus langenud inimese vastu polnud põhjuseks esivanemate väljaajamiseks Eedenist ja lootuse andmiseks lunastuse ilmumisest? Kas mitte Jumala armastus ei kutsunud Aabrahami, öeldes talle, et “tema läbi saavad õnnistatud kõik rahvad?” Kas mitte Jumala armastus ei toonud Iisraeli rahvast välja Egiptuse orjusest, kui nad olid küpsed vastu võtma Siinai käsuseadust? Kas mitte Jumala armastus ei juhtinud iisraeli tõotatud maale, “mis jooksis piima ja mett” saates neile patriarhe, kohtumõistjaid, kuningaid ja prohveteid?

Jumala armastus pillutas iisraeli lapsed kõigi rahvaste sekka ja sama armastus omal ajal kogus neid jälle kokku. Jumala armastus valis Jeruusalemma inimkonna lunastamiseks toodava suurima ohvri paigaks ja Kristuse evangeeliumi kuulutamise keskuseks tolleaegse maailma maadele – paganlikule maailmale.

Frederik Nietzshe ütles: “Ei miski muu kui uus kristlik arusaam armastusest, väljendatud sõnaga agape, sundis tolleaegset paganlikku maailma iidseid vääringuid ümber hindama ja valima kristlust.”

Kasvatades Iisraeli ja inimkonda, Jumal kasutas mitmesuguseid kasvatusmeetodeid ja selle kasvatuse protsessis muutis oma nõudmisi kasvatatava suhtes kooskõlas tema arenguga, kuid Jumal ise ei muutunud ega võinud muutuda, olemata igavesti armastuse Jumal. Vaadake, mis Jumal räägib mitte evangeeliumis, vaid Vanas seaduses: “Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte. Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse.”

Ühest olümpiamedalist inimesele piisaks

Õigusajaloolane Peeter Järvelaid avaldas arvamust, et inimestele peaks piisama ühest riiklikust teenetemärgist.

"Kui inimesele omistatakse näiteks teenetemärgi kõrgem järk, võiks sellega kaasneda ka eelmise teenetemärgi tagastamine," leidis ta (Peeter Järvelaid, fotol) ETV saates "Vabariigi kodanikud" kirjutab Postimees (23.02.2010).

Kui sellised kombed, siis tuleks ka sportlastel tagastada saadud medalid. Kui sportlasele omistatakse kuldmedal, võiks sellega kaasneda tema pronksmedali tagastamine.

Veel leiab Järvelaid "Samuti leidis ta, et teenetemärke võiks riiklikult hulga vähem jagada. «Näiteks seitse teenetemärki aastas oleks paras.»"

Kui nii, siis võiks ka kahekordsele olümpiavõitjale jätta järgmise kulla välja andmata, ta juba sai kuldmedali! Olümpiavõitja on olümpiavõitja, mis vahet seal on - või kuidas - hr Peeter Järvelaid?

Vaimu mõtteviis V

Kuidas siis blokeerida halvad mõtted? Kuidas alistada oma mõtteviis Vaimule? Sõna „blokeerima“ iseenesest tähendab sulgemist, tegevuse isoleerimist, ka vaimulikus sõjapidamises. Alistamine on selle medali teine külg. Ei saa teha ei üht, ega teist. Mõttemaailma blokeerimine tähendab kaitsesse tõmbumist, kapseldumist, mida on peale sunnitud, nagu vahel lauldakse „Su risti varjus, Jeesus, nüüd vaikselt viibin ma. Kui võimsa kalju kõrbemaal mind varjab kindlalt Ta“ ja nii edasi - ja nii edasi kaitseb.

Kas inimene peaks olema hirmul kuradi trikitamisest, kui Jumalat ei hirmuta kuradi veiderdamised? Jumal tahab olla inimesega osaduses kuradi silma all, pakun ma. Kui inimene on sunnitud sõjapidamisse, siis ta pöörab silmad kuhu? Fookus läheb Jumala pealt ära olukordadele. Ent Jumal katab inimese ette laua tema vastase silme all, kirjutab psalmist. Inimene ei saa seal aega veeta ja istuda rahulikult, kui ta samal kapseldub sõjategevusse. See oleks inimlik jõud, mitte arm ja armu ilming. Intensiivne sõjapidamise mõtteviis võimaldab kalduda eemale Jumala osadusest. Kuid inimese suur lähedus Jumalaga annab talle võime viibida deemonitest kubisevas kohas ja selle juures hõisata kui apostel Paulus ütles: „Rõõmustage alati, taas ma ütlen, rõõmustage!“

Meeleheide halvab edasimineku. See on otsekui blokaad risti all, kus mõtted kaevuvad kaitsesse, inimene on meeleheitlikult klammerdunud risti külge. Kui inimene keeldub hirmu tundmast, SIIS vaenlane taganeb. Kui aga alistuda Jumalale, siis kurat põgeneb. Ent alistumine ei tähenda risti all kaevikute kaevamist, vaid osadust Jumalaga, tema ARMU. Inimese südame enesekindlus tuleb osadusest ja usust, ent Jeesuse võit oli lõplik! See ON inimesel olemas. Mõte seisneb alistumises Jumalale. Sest see tegevus toob inimese käsutusse taevased vahendid, mis risti all saavutati. Enam ei saa risti all midagi teha, see ON ära tehtud. „See on lõpetatud“ ütles Jeesus. Seepärast ma ei saa laulda laulu:„Pole mingit muud teed ehk võimalust, risti külge klammerdun.“ Ristile klammerdumisest pole mitte vähimatki kasu. Võiduka koguduse mõtteviis on osadus ja võidu TUNNISTAMINE. Deemonlik valitsus ei saa võita lahingut, mis on JUBA võidetud. Lahing on läbi. Jeesus võitis. Saatan sai lüüa, igaveseks. Jeesuse võidu tõttu on võitja iga inimene kui tahab. Jumalale meeldib panna inimest Jeesuse saavutatud võitu kehtestama (et saata täide nende kohta kirja pandud kohtuotsus! See on auks kõigile tema vagadele. Ps 149:9).

Ma ei saa laulda „See rist, see rist, mida armastan“ või laulda „Kui selle risti ilu näen“ või „Oi Kolgata rist, sinu ilu,“ sest rist ei räägi mitte midagi ilust, vaid üknes verest, vägivallast, surmast, kurjustest, käsust. Verine rist ei ole ilus vaatepilt. Ma ei usu, et rist on armas nagu lauldakse laulus „Õudse mäekünka peal,“ ma ei saa petta iseennnast. „Võta rist, mis verest punab hing, usu sa! Küll see sulle jõudu annab hing usu sa.“ Sama moodi ei saa ma tuua koormaid risti alla, sest siis olen ma otsekui seotud, ei ela usus, ja nii olen sunnitud üha uuesti ja uuesti tulema risti alla. Jeesus on vabastaja. Ta tegi seda. Me saame seda uskuda ja olla vabad. Olemine on viis, püsiv tegevus, olek. Kristlane ei pea ennast koormama ega koormaid kuhjama risti alla kokku. Kõik koormad on juba Jeesuse käes.

Jumal lasi panna kõrbesse vaskmao, millel pidi silma peal hoidma et ellu jääda siis, kui mõni mürkmadu kedagi salvas. Aga risti pani INIMENE Kolgata mäele, selle vaatamisest ei jää keegi ellu ega sure ära, kui ta seda ei vaata. „Kui tahad vabaneda patu väest, siis vaata ristile!“ ei aita, sest siis ma pean Jeesuse käest oma koormad tagasi küsima et need tassida risti alla. Piltlikult. Rist on otsekui vaskmadu, kuid INIMESTE PANDUD, seepärast on see kasutu.

Rist on surma sümbol. Minu jaoks on kõik ristid surma sümbolid, ka need, mis asusid Jeesuse risti kõrval. Jeesus ütles röövlile, et juba täna pead sa minuga taevas olema, kui too palus, et Jeesus mõtleks ta peale. Kas siis tolle röövli rist on ka kuidagi erilisem rist? Kuid ristisurm oli tollal kõige põlastusväärsem hukkamiseviis, aga kui selleks oleks olnud näiteks rattale tõmbamine, siis oleks surma sümbol olnud ratas. Mõne jaoks on rattas rohkem elu kui ristis, aga tähtis pole ese, vaid sisu ja fookus.

Kes seda enam öelda oskab, millest see risti kiitlemine (k.a herioseerimine) tulnud on, aga võib-olla tekkis kriim plaadile kirjakohas Galaatlastele 6:14, mille tõttu nüüd selle koha peal iga kord krõpsakas kostub. Ja millest nüüd üle saab vaid nii, kui plaadilt nõela edasi tõsta et kuulata ka teisi lugusid. Kuid selleks on vaja inimest. Masinavärk seda ise teha ei saa, sest see muudkui ketrab ja ketrab ning jääbki ketrama seni, kuni see lõpuks kellegi kõrva riivab ning too mõtleb siis, et peaks seda asjandust liigutama. Häirib. Aga selleks tuleb ristilummusest ärgata. On vaja kuulda, mõelda ja tegutseda.

Kust kohast inimene käib jõudu otsimas, kus ta loodab seda leida? Kas ta loodab seda leida risti alt? Kas risti vägi vs Jumala vägi?

Kristus on Jumala vägi ja tarkus. Elu on meil Jumala väest. Niinimetatud „risti vägi“ tekitab vaid segadust inimese mõtetes, kui me räägime ikka Jeesuse surnuist ülestõusmisest. „Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust", (1Kr 1:13). Kuid hiljem Apostel Paulus täpsustab. Ta peab selgitama, ja ta kirjutab oma 2. kirjas korintlastele 13. ptk ja salmis 4 järgmist: „Sest kuigi ta löödi risti nõtruses, ometi elab ta Jumala väest. Nii oleme meiegi nõdrad temas, kuid me elame koos temaga Jumala väest teie jaoks.“ Jumala väest, mitte risti väest.

Kui seal kaevikus kaua olla, tuleb uni peale. Risti all võib tukkuma jääda, millest ma juba eelmises postituses kirjutasin. Selles mõttes ma ei usu mistahes ristiõpetustesse, mis väidab, et me saame kuidagi paremini hakkama siis, kui me oma ihu risti lööme (vt Rm 6:6. Pauluse metafoor!)

Ei usu et Jeesuse plaan nägi ette iseenese piitsutamist, sest me pääseme armust. Mitte tegudest. Teod on vajalikud, kuid loota saab üknses armule. Arm on see mida ma imetlen, mille üle ma pigem kiitleksin! Ma ei saa oma ihu ja vaimu lahutada. Nii kaua kui ma elan siin, pean ma olukorraga leppima, seni, kuni ma saan uue ihu, taevase ihu. Jeesus ei löö kellegi ihu risti. Seda pole vaja. Seetõttu mõte „maailm on minule risti löödud“ on üksnes piltlik kujund, kuid mitte kindlasti ihu piitsutamine. Kui keegi seda armastab teha, siis on see tema isiklik asi. Surnud näoga ringi käimisest pole ma jõudu saanud ega jõudnud karvavõrdki Jumalale lähemale. See on kasutu tegevus.

Mida veel öelda. Uus Testament sisaldab seoses ristiga 4 sõna. Ristile pööratud tähelepanu pole märkimist väärt. Fookus pole ristil. Kristlase jõud on Jumala väes. Mind ei aita ristiusk, vaid ülestõusmise usk, et Jeesus kolmandal päeval üles tõusis surnuist.

See on teine mõtteviis. Oluline roll on Püha Vaimul, milline on tema mõju meie elus. Elu saladus pole ristis, vaid Kristuses - kes ELAB! Ja ma ei taha tukkuda risti all, vaid elada, käia päevast päeva koos oma Jumalaga, olla tema läheduses. Olla Jumala laps. Käia selles teadmises ja meelevallas. See annab mulle jõudu ja elu eesmärgi. Kui mu usu mõtted liiguvad õiges suunas, on mu mõttemaailm ja selle fookus suunatud tulevikule. Ma saan teha seda, mida Jumal ootab et ma teeksin. Kui nüüd siht on teada. Siis ma tahan ka liikuda selles suunas ja elada võidukat elu.

„Me oleme saanud vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal armust kingib.“ See vaim teab, see vaim juhib, ta mõtleb. Ta ei tuku. See on vaimne reaalsus. Kuidas ma sellest aru saan ja mis järeldused sellest saab teha, sellest juba järgmine kord.

Vaimu mõtteviis IV

Kui me vaatleme kristlust, siis esimene mõte, mis sellega seostub, on rist. Tema ristisurm ja rist. Paljud inimesed ei oskagi sellest midagi arvata, mis moodi see seostub kristlusega, küll aga seoses kirikuga on neil esimene mõte rist, rist kui sümbol. Pole ka ime. Kristlik kirik on oma kaubamärki promonud läbi aastatuhandete, nii seest- kui väljastpoolt esimene ese mis vastu vaatab, on rist. Mis tahes kujul, aga see on rist. Kui inimene kirikut ei näe, siis ometi paistab tema koduõele üle maastiku ja metsa - tornitipp, millel on rist. Rist on meie keskel igal võimalikul ajal, kas me seda soovime või mitte. Aga mida see rist räägib meist, kas see on kristlase identiteet? Kahtlemata Jeesus oli kannatav tall, kelle maine elu lõppes ristil. Kuid kas see jäi ristile? Ei jäänud! Kaugel sellest. Elu läks edasi. Jeesus äratati võidukalt ellu. See on uus maailm, kus teda ülendatakse ning kirgastati. Ristiusu valu on aga selles, et näidake meile inimest, kes tahab ennast identifitseerida ristiga, kuigi miljonid seda sümbolit kannavad, ei tea nad selle tähendust. Ka ei tea nad seda, et algkoguduse kristlik sümbol oli kala. See oli algkristlaste sümbol, millega ennast eristati teistest. Alguses ei olnud rist sümboliks. Kuid kala on ristiga asendunud.

Selle tulemus, inimesed ei mõista, mida nad peaksid sellest kõigest mõtlema ja arvama. Kuidas ennast samastuda? Kus on identiteet, see, mis mind eristaks, kui risti kannavad ka need, kes tegelikult pole kristlased. Ristisurm oli häbiväärne, kõige häbistavam surmamisviis, mitte ainult Rooma impeeriumis, juba kaugel enne seda. Mitte keegi ei tahtnud risti „sarnaseks saada“. Ka Jeesus ütles, et KUI KEEGI TAHAB, siis ta võtku enese peale rist ja salaku end. Sellest sai enesepiitsutajate uhkuse post. Mis ei viinud nende mõttemaailma karvavõrdki lähemale kristluse tuumale, mis on armastus. Armastus ei jäänud ristile. Armastuse mõttemaailmas on rist vaid ajutine sündmus, millele järgnes surm, ka see oli ajutine. Surmale järgnes elu! Pidigi tulema! Ja tuli. Kuidas veel tuli. Väes ja hiilguses. Inimene aga soovib olla oma loomuse poolest võitjate poolel, kui kaotajatega. Kui me vaatleme risti, siis rist sümboliseerib kaotust. Kuid vaheetapi kaotust, mis oli näiline, mis tegelikult sillutas tee võitvale usule ja mõtteviisile.

Mida ma selle eelneva pika jutuga siis sihin? Eks seda, et igal inimese mõttemaailma soov on end identifitseerida mitte risti, vaid võiduga. See on õigustatud. Reformatsiooniga toimusid suured muutused ka kiriku sümboolikas, mida kalvinistid veelgi edasi arendasid (n-ö puhastasid) ja viisid kogudusest välja praktiliselt kõik selle, mis võis tekitada mõtteid endise, surnud usu, ja puhtalt kombetäitmisele viitas. Täna me käime kirikutes, kust paljudes puudub igasugused vidinad, kõike on minimaalselt, mõnes kirikus on vaid valged seinad jäänud. Ma ei väida, et see peab nii olema. Vaid ma juhin tähelepanu sellele, et äkki midagi veel jäi kahe silma vahele? Sest näidake mulle kogudusi kus puudub seoses ristiga vääritimõistmist.

Kui me läheme kirikutesse, siis me esimesena näeme altarit, kus tavaliselt kõige muu hulgas vaatab vastu rist. Seda pole võimalik jätta mitte märkamata. Tundub nagu kristlaste elu oleks risti peal. Pastorid räägivad, tooge oma koormad ristile, tooge need risti alla. Ma pole kuskil midagi sellist lugenud et Jeesus oleks palunud inimese koormad tuua risti alla. Miks ta seda ei teinud? Sest rist oli vaid üks päev tema elus, mis on vaid meenutamiseks. Eluks pole sellest kasu. Edasi tuli ju ELU. Minu elu ei ole risti peal, vaid toimib risti tõttu, õigemini toimib see Püha Vaimu tegevuse tõttu. See on tema ülestõusmine ja vägi, mis mulle jõu annab. Rist mulle jõudu ei anna. Ei usu, et keegi üldse usub ristijõusse. Taevas pole risti. Risti meenutavaid armid Jeesuse käte peal, mida naeltega läbistati. See ongi kõik, mis ristist alles jäi Jumala riiki. Küll aga on meil ristiusk. Sõnad. Sõnad. Sõnad.

Kas ainult sõnad? Või on siiski nende taga midagi veel peidus, mis esmapilgul on varjul. Mida tavainimene ei märka. Kui meil risti ei ole, kas see vähendab risti väärtust? Kui sa risti ei kanna, kas see tähendab, et sa pole kristlane? Ei. Ometi ilma ristita pole mul midagi. On ju? Kuid rist ei ole minu usu lõpp – see on alles algus, pärast Jeesuse üles äratamist surnuist, ilmumist neljakümnepäeva jooksul, ülesse - ausse tõstmist - Taevasse, ja siis lõpuks Püha Vaim välja valati. Sellest kohast alates hakkasid ka jüngrid taipama, et rist pole veel kõige lõpp. See on vaheetapp. Vältimatu. Mille tähendust ei saa alahinnata, aga ei ole vaja ka ülehinnata. Sest rist avas ju mulle – paganale, kellel varem polnud mingit lootust, see avas tee igavesse ellu. Jeesus tegi seda. Jeesus kannatas minu eest, et ma saaksin kätte rõõmu!

Ma ei taha enam nutta risti all! Ma tahan nüüd edasi minna. Rist jääb mu selja taha. Ees ootab uus, võidukas elu! Ma ei vaata enam selle peale, kes oli Jeesus, vaid tahan vaadata Jeesusele, kes ta ON. Ta on. Kui pank kustutab mu võla, siis ma ei ole veel plussis selle tõttu, mul ei ole ikkagi veel mitte midagi, mida ma saaksin kasutada. „Null nuka peal“ nagu mu vaarisa tavatses öelda. Jeesus kustutas mu „patuvõlad,“ kuid Jeesuse ülestõusmine surnuist viib mind kasumisse – viib plussi, et mul oleks midagi, mida ma saaksin anda neile kellel seda pole. Et oleks ülejääki. Kui Jeesus vabastas mind sellest, mida ma tegelikult ei vajanudki, (kes siis pattu vajab) ja Jeesus kannatas minu eest, siis, miks ma peaksin üritama saada jälle endiseks, kui see viib mind risti alla tagasi! Jüngrid avastasid ülestõusmise väe, siis, see ei olnud rist.

Luuka evangeelium 9 ptk 23 salm. Siis ütles Jeesus kõikidele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.” Selle üleskutse vääritimõistmine juhtis mind järgima Jeesuse enesesalgavat elu, alandlikult, tallena (kuid mitte Juuda lõvina, võitjana!) mis pani mu elu seisma, ja väeline elu jäi kaugele minust. See oli hoopis teine mõttemaailm, mida Jeesus ootab jüngritelt. Minu jaoks tähendas rist seda, et ma päevast päeva üritasin oma patust loomust risti lüüa. Tulemuseks oli murtud vaim, rõõmutu elu. Kuid mis on Jumala riik? Jumala riik on õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. Oot-oot!? See aga on sootuks teistsugune elu! Mis on hoopis teine mõttemaailm. Teine mõtteviis! Aga tänu Jumalale, et ma lõpuks selle tõeni jõudsin.

Ma saan järgida Jeesust mitte üksnes ristini, vaid edasi, - lõpuni. See on väeline mõtteviis!

Et kuidas seda enesesalgamist siis järgida oli? See oli üsna lihtne. Inimesed toetasid seda imetlemisega. Kui inimene jäljendab religioosset distsipliini, siis teised peavad sellest inimesest lugu. Eriti aga imetletakse neid, kes võtavad omaks vaimsuse tõttu hädasid (sh haigusi). Kuid häda on selles, et see “aupaiste” on imetlemist väärt, kuid mitte järgimist väärt. Kõik kiidavad enesesalgamist, kuid ise seda teha ei soovi. Nii see enesesalgaja jääb lõppude lõpuks iseenesega üksi. Ja ta imestab, kus on kõik need, kes olid ta sõbrad. Kus nad nüüd on? Miks nad ei taha sinuga suhelda? Miks nad sulle ei helista? Miks nad sulle külla ei tule? Mis on juhtunud?! Midagi on väga mäda! Midagi on totaalselt valesti. Ja ongi. See on tõsi.

Ja siis tuli rõõm.

Rõõm on ju hoopis midagi muud, selles on elu! Selles on tulevikku. Seda ihkab inimene.

Kui ma näitan inimestele elu, mis on Püha Vaimu tõttu täis rõõmu, siis nad mitte ainult ei avalda heakskiitu, vaid tahavad saada seda sama! Tahavad rõõmsad olla! Inimesed tahavad olla rõõmsa inimese läheduses, tema sarnased. Ja nad saavad, sest jagatud rõõm on topelt rõõm. Enesesalgamine ei suuda jäljendada ülestõusmise elu – Jumala riiki, mis on rõõm, ning võitu patu üle. Kui ma võtsin omaks risti, siis ma tegelesin eneseanalüüsiga ja põhjustasin enesele kannatusi, mitte ainult enesele, mu mõtted olid negatiivsed, mu mõttemaailmas polnud elu. Ma arvasin, et ma saan ennast ise ristile saata, kannan seda iga päev. Kuid Jeesus ei naelutanud ennast ise ristile. Selles ongi asja point. Seni, kuni ma olin enesesalgamise mõttemaailma lõksus, rääkisin ma pidevalt oma nõrkustest. Fookus oli ju õige ... Jeesus korvas puuduva osa. Ta tegi seda, aga ühel päeval sai selgeks, et peab olema midagi enamat. Sest Jumala riik ON RÕÕM!

Ma ei ütle et kannatustest puudub rõõm, kuid enesesalgamisest puudub see kindlasti.

Kurat aga ei jäta inimest kahe silma vahele, kui ta näeb, et inimest huvitab nõrkus, siis ta üritab inimese mõttemaailma fokuseerida väärtusetusele ja inimese võimetusele, nende puudumisele. Nii see inimene on nagu silk marinaadi purgis ja aegamööda imbub temasse kõik see, mida tegelikult peaks vältima. Kuid halvaks ju ei lähe! Hapnema ei hakka. Ka see on tõsi. Inimene võib minna siis lausa niikaugele, et palve ajal peegeldab endast murtust Jumala ees, lootes Jumala heakskiitu sellisel viisil välja teenida. See inimene võib üles tunnistada oma patte üha uuesti ja uuesti, otsides võltsalandlikkust. Kuid Jumala veri pole narrimiseks. Kui inimene palub, siis Jumal vastab ja puhastab teda patust Jeesuse kalli verega. Jeesuse veri pole mõeldud kergemeelsuse jaoks. See on püha, milles on vägi. Kui inimene selliseid asju teeb, siis ta tegelikult ei tea mis on alandlikkus, vaid ta on ikka kinni veel oma minas. Inimese pidev teadlikus oma nõrkustest ja vigadest või nendega n-ö mängimine pole alandlikkus. See on võlts. Kui inimese mina on ta peamine mõte, siis on teda tabanud uhkus. Aga see on varjatud uhkus. Kuid Jumal näeb ka varjatut. “Ma olen nii mõttetu mees.” “Ma olen nii väärtusetu.” Kõik säärased väljaütlemised otsivad omaenese õigustust. Jumal ütleb, et inimene on TEOS. Hindamatu. Kalli Talle verega lunastatud, jne – jne.

Häda on selles, et inimese mõttemaailm võib sellest eksitusest saada nii lummatud, et ta ei märkagi enam seal tõde. Ta muutub nagu lapseks, kelle tõelisuse ja mängulise piir on ebamäärane. Kunagi sa ei tea kuna laps räägib tõde või on see osa tõest, ta ei tee vahet. Ta on oma tegevusest nii sisse võetud, et kogu ta mõttemaailm on sellest üle maalitud. Kuid selline tegevus viib eriti teenistuses oleva inimese efektiivsest Jumala teenimisest eemale. Ta on eraldunud reaalsest maailmast. Kui see inimene tõstab vaimset enesehinnangut eneseanalüüsiga, siis samavõrd suurusjärgus see vähendab tema teenimisvõimet evangeeliumi väes ja tões, see häirib tõelist pühitsust. Nii et see rist võib mõnel juhul mõnele olla tõesti ristiks kaelas, häda inimesele, kui see halvab tema mõtteviisi. Lõpuks peale iseenese mõtete pole ta peas kohta Jumala Püha Vaimu mõtetele, juhtimisele. Kuidas siis blokeerida halvad mõtted, et alistada oma mõtteviis Vaimule?

...