Ehe kristlane, kes on saanud oma elus uuestisünni kogemuse, ei hakka inimestelt küsima, mida ta peab tegema. Sest armastus, mis on saanud tema elu liikumapanevaks jõuks, tingimata näitab talle, mida ta peab tegema. Ta ilmutab sügavat huvi inimese vastu. Armastus õpetab teda, kuidas kõige paremini läheneda ka kõige kivisemale inimsüdamele. Sageli kinnisele ja külmale, kõigi vastu umbusklikule eestlasele ja kõigis inimestes pettunud südamele ning kuidas talle osutuda mõistmist, osavõttu ja armastust, abi, andes nõu nii vaimulikes, füüsilistes kui ka materiaalsetes asjades.
Kristlane vaatab ligimese peale kui teisiku peale. Ta soovib inimest juhatada sama tõe, armastuse ja rõõmu allika juurde, millest ta isegi jõudu saab. Kristlane on veendunud, et kui ta inimese Jeesuse juurde juhatab, et sellega ta armastus ei vähene vaid suureneb.
Kristlus ilma armastuseta ligimese vastu on ilma tegudeta kristlus – vale kristlus.
Krist(l)us ilma armastuseta on antikristus. Selles on vaid vorm, kuid puudub sisu – elu. Pole kahtlustki, et antikristse vaim tegutseb ka infoajastul ja püüab panna krislasi kõrvale heitma, mis on seotud halastusega. Selline vaim on taandunud evangeeliumi üksnes intellektuaalseks sõnumiks, - religiooseks vormiks, armsaks jumalateenistuseks. Kuid Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses, see tähendab: halastus. See on üleloomulik kohtumine Jumalaga ja tema headuse mõju inimeste peale. Kui aga kristlus on taandatud inimese mõttevõimesse, siis on ligimesearmastuse sihik vale, mis ei suudagi märki tabada. Me ei saa rääkida kogu aeg minevikus „halastaja samaarlane läks välja,“ vaid me peaksime nõudma, kust võib leida halastaja samaarlast täna? „Jah see kõik on väga kena, te räägite minevikust. Kuid täna, mis ma peaksin tegema? Siin ja praegu.“Psühholoogia õpetab, et armastus on tunne, mis lähtub soovist teha head teisele, ootamata seejuures mingit kasu endale.
Kas kristlase armastus ligimese vastu on niisugune?
Tavaliselt me armastame neid, kes meile meeldivad, peame kalliks (väärtuslikuks) inimesi, kes meile on kasulikud, keda me võime oma väikeste maiste eesmärgide saavutamiseks ära kasutada. Me nii väga ei soovigi armastada ligimest. Pigem ootame, et eestlane armastaks kristlast. Nii nagu eestlane ootab, et venelane armastaks eestlast talle samaga vastamata. Mugav on mitte armastada , vaid olla armastatud. „Ikkagi inimene!“ on eestlasesse nii sügavalt sisse vajutatud arusaam armastuse olemusest. Meeldiv on olla ümardatud. Suhtumine - vastikud lehmad... tuiavad siin ringi! – imbus eestlase südamesse.
„Oh neid eemalepeletavad ja haisevad kodutud! Mis kasu me saame asotsiaalidest?! Äkki saame mõne nakkuse?“
Kuid Jumala käsk ligimese kohta ei käsi ligimest mitte meid (loe: kristlast) armastada, vaid käsib meid armastada ligimest.
Meie armastuse puudumine ligimese vastu võib teda kurvastada vaid lühikest aega, siis kui me ise pidevalt sellises kahetsusväärses vaimulikus seisundis viibime. Hirmus on see, et ilma armastuseta ligimese vastu me ei ole inimesed, vaid hingetud skulptuurid, isegi raidkivides on rohkem elu.
Apostliteagse kristlaskonna kohta võis öelda, et nad kiitsid Jumalat ja leidsid armastust inimeste silmis (Ap 2:47) Infoajastu hingetul kristlaskonnal napib Jumala kiitmist ega ei leia ka armu eesti rahva silmis.
„Nemad oskavad armastada vaid surnuid“ ütles Puškin oma teoses Boriss Godunov (1825). (prototüüp Godunov oli tatari päritolu bojaar Ivan Julma õukonnast) „Meil peale kadunute mitte kedagi haletseda ei osata“ ütles Maksim Gorki. Miks on nii, et kadunud oma elu jooksul ei kuule häid sõnu neilt kõigilt, kes tema avatud puusärgi juures peavad pikki kõnesid tema suurtest teenetest ja lugematustest väärtustest.
Tõeline ligimesearmastus terav ja läbitungiv. Ta ei tõmba enesele üleüldist tähelepanu, räägib endast vähe, kuid saadab korda palju ja mida sügavam ta on, seda vaikivam. Tõeline ligimesearmastus on nagu päike, mis mitte ainult ei valgusta, vaid ka soojendab, mis jääb püsima ja valgustab inimesi tõega ja soojendab püsivalt armastusega.
Keegi on kunagi öelnud, et näita mulle kes on su sõber ja ma ütlen sulle kes sa oled. Kreeka algkeeles sõna plesion [play-see-on] tähendus on „sõber“. See tähendab, et meil pole mitte üksnes kohustus aidata ligimest, vaid kristlasel on eesõigus pidada inimest oma sõbraks. Kes siis sõpra ei armasta?! Armasta oma sõpra nagu iseennast! Jeesus ütles „Ja armasta teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armasta sõpra nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.“
„Kes neist kolmest oli sinu arvates sõber inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seaduse tundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!“ Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülessehitamiseks (Rm 15:2).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar