Paljud kristlased käivad usus kohapeal. Kuid nad ei astu kunagi välja. Kui nad väidavad et nad käivad, siis nad tõesti ka seda teevad, ainult et nad ei jõua edasi ega pärale. Nad ei tee seda korrakohaselt.
Peetrus astus paadist välja, mitte ei tammunud paadis ühelt jalalt teisele "Jah, ma usun Jumalat. Ma tean, et ma suudan kõike.". Paljud ei oma isiklikku kogemust ega liikumist rääkimata kordaminekust. Jah, nad on kindlalt samas paadis ja tuul pillutab neid laine harjal kord ühele, kord teisele poole paati. See nõuab usku, et paadis püsti seista. Proovige tormi ajal seista laeva tekil. See polegi nii kerge. Ent see on kuiv trenn.
Paigal tammumine ei nõua suurt usku. See jätab mulje, et inimene liigub, tegelikult liigutab teda ilmastiku olukord, mis paati kannab, kuid ta ise on paigal. Just edasi liikumine nõuab usku.
Kujutage ette Moosest, kes seisis punase mere kaldal ja tammus ühelt jalalt teisele ja mõistus oli otsas. Hüüdis Jumala poole, aita mind! Muidugi ta tegi õigesti, kui ta pöördus Jumala poole. Ent selleks polnud vajadust. Jumal selgitas, et mis sa minu poole kisendad, võta oma kepp, siruta käsi välja ja hakka astuma! Mis sa passid? Rahvas muutub juba kärsituks, aga sina seisad ja tammud kohapeal. Nii need asjad ei käi. Kui sa tahad läbi mere minna, siis sa pead hakkama ennast liigutama.
See oli kahtlemata dramaatiline õppetund. Mooses oli ju meist kõigist enam näinud jumalaimesid ja neid väe abil korda saatnud, nüüd korraga sai mõistus otsa. Jumal selgitas, et usk ei ole paigalseismine vaid tegutsemine.
Samamoodi selgitas apostel Paulus korintlastele, kes olid ju igati innukad ja praktiseerisid usku innukalt, täis vaimuandeid ja väge. Ka korintlased jäid ühel hetkel toppama. Paulus pidi neile läbi nende kehakultuuri ja praktika meelde tuletama mida usk sisuliselt tähendab. Kui keegi võistleb, ei saa ta võidupärga, kui ta ei võistle korrakohaselt! Mis mõttes? Otseses. Kui sa lähed jooksma, siis paigaljooks ei vii sind sammugi edasi. Sa pead hakkama liikuma. Kuid veel enam, sa pead teistest ette jõudma. Ta selgitas, et jookske nõnda, et teie saate võidu.
Niisiis, selleks et usus käia, tuleb välja astuda, edasi minna, mitte kohapeal joosta. Kõrbes olles lasi Jumal iisraeli rahval kohapeal tammuda 40 aastat. See ajas ikka närvi küll?! Mõtle, sa pead lihtsalt paigal püsima. Nad ei saanud usus edasi käia. Edasi liikuda tõotatud maale.
Seetõttu usus käimine eeldab ilmtingimata reeglite järgimist, mis seda praktikat iseloomustab. Kui sa käid aastad kirikus ja sellega su usuelu piirnebki, siis sa tammud paigal. Sa pole kirikupingist kaugemale jõudnud. Sa võid seal 40 aastat tammuda nagu iisraeli rahvas oma kõrberännakul ja tõepoolest, Jumal toidab sind kogu selle aja, kuid sa ei saa kätte õnnistusi ja tõotusi, rääkimata võidupärjast, mida iga usklikule on valmis pandud. Sa oled otsekui jooksja, kes teeb sporti, kuid mitte usuteel. Kui sa tõukad kangi, siis sa tegeled raskustega, aga sa ei ole isegi mitte alustanud jooksu et pärga võita.
Usk on liikumine
Ühed on stoilised, kes usuvad ja arvavad, et nad käivad usus. Tegelikult teevad nad raskeid "tõsteharjutusi" iga päev. Tõstavad kangil raskusi, aga see ei vii neid edasi. Nad on tõelised raskekaalu meistrid, ent nad on paiksed.
Teised on spontaansed, kes jooksevad hinge kinni, kes tahavad kangesti võita, alustades jooksu liiga kiiresti. Nad hindavad üle oma jõudu ja kogemusi. Seetõttu nad kustuvad ära juba esimestel kilomeetritel ja vajavad taastumiseks aega, et siis uuesti jätkata; kuid jooksevad jälle lihastesse piimhappe; ja nii see kordub päevast päeva ja aastast aastasse, aga jõuavad lõpuks pärale.
Kolmandad on need, kes jooksevad sünkroonis reeglitega. Teavad, et maraton on pikk distants, milleks tuleb liikuda mõistlikult, jõudu säästvalt, koos Jumalaga ja temast mitte ette rutates ega ka maha jäädes. Nemad saavadki võidupärjad. Nad teavad mida selleks teha tuleb. Allutavad ennast vaimu juhtimisele ning võtavad kasutusele jumalikku jõu, väge kui vaja. Nad liiguvad edasi samm sammult ja päev päevalt. Nad on otsekui kaljukitsed. Nad teavad, et paigalseis tähendab tagasiminekut või langemist. Nad ei vehi liigselt ega tammu kohapeal. Nad on aru saanud, et usus käimine tähendab koos Jumalaga sünkroonis liikumist. Kui oma jõudu napib, võtavad nad appi jumalikud varud, kuid nad ei kasuta väge publikule mulje avaldamiseks, vaid sihipäraselt. Seetõttu on neil varud ja nad teavad, et ainult liikumine viib neid edasi, milleks tuleb treenida ja regulaarselt pingutada. Nad hülgavad liigsed raskused ega tassi kaasa murekettaid, mis iganes neid takistab eesmärgini jõudmist. Nad ei tegele kõrvaliste asjadega, vaid keskenduvad oma eesmärgile.
Milline oled sina, kas see, kes jookseb kohapeal või pressib üles raskusi? Või oled saa see, kes jookseb ennast kinni, sest alahindab treeningut ja hindab üle oma jõuvarusid ning jumalikku koostööd? Esimene on alajuhitud, teine ülejuhitud. Esimene näitab oma suuri lihaseid ja püüab kõiki veenda, et jõud määrab kõik. Teine näitab oma kiirust ja demonstreerib osavust, arvates, et keegi ei suuda teda selles ületada.
Või oled sa see, kes tuleb usule ja samm sammult liigub Jumala juhtimisel edasi, hoolimata sellest, mis teised arvavad, kas pealtvaatajad plaksutavad või kas nad üldse sind märkavad. Olles keskendunud eesmärgini jõudmisele ja teades, et selleks tuleb võistelda korrakohaselt. Tuleb treenida, teha soojendust ja võistelda reeglite järgi, et saada võidupärga.
"Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!" 1Kr 9:24 Jookse nõnda, et sina selle saad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar