Gregorius Suur, elades 6. sajandil, kirjutas: “Kristus oleks võinud meid lunastada ka ilma ristil suremata, aga oma ristisurmaga Ta tahtis meile ilmutada, kui palju Ta meid armastab.”
Jumal ootab, et Tema võrreldamatu agape armastus inimese vastu puudutab, pehmendab ja purustab kõrkuse, patuse südame, juhtides ta meeleparandusele, süüdates ta südames vastuarmastuse Jumala vastu. Seepärast ja sellest kirjutab ap Paulus: "Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid. Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused." (Rm 5:6-8).
Jumala armastus inimese vastu on armastus kaastunde läbi, aga inimese armastus Jumala vastu on armastus tänutunde läbi.
Meie armastus on akt, südame kiindumus Jumala vastu. Armastus evangeeliumi järgi tähendab elada armastatu jaoks, elada selle elu, keda armastad. Armastus väljendub oma tahte allutamises selle tahtele keda armastad. Seepärast Jeesus ütles: “Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!” (Jh 14:15,24).
ARMASTUS JA SÕNAKUULMINE ON TEINETEISEST LAHUTAMATUD.
Armastus pole tunne, kuigi ta väljendub ka tunnetes. ARMASTUS ON PRINTSIIP, MIS VIIAKSE ELLU TEGEVUSE KAUDU.
Jeesus ütles oma jüngritele, et Tema armastus jüngrite vastu väljendub selles, et Ta vabatahtlikult jätab oma elu nende eest. Oma elu andmine venna eest tähendab ka elu andmist Issanda eest. Niisugused on armastuse omadused. Teod kinnitavad armastust. Inimese ehtne armastus Jumala vastu kinnitatakse tema ohvrite läbi. Tuntud usutegelane N. Zinzendorf (1700-1760) pöördus Kristuse poole, kui nägi maali kuntsniku ateljees, ristilöödud Kristust, pealkirjastatult: “Seda tegin mina sinu eest, aga mida teed sina minu eest?” See muutis ta elu.
Ap Paulus ei mõistnud Kristuse järgimist teisiti, kui loobuda oma egost ja olla täiesti oma Issanda käsutuses, sõnakuulelik (1Kr 6:19-20). Mis tähendab, me ei kuulu enam endile, oleme Tema omad. See ei tähenda ainult au olla Kristuse ori, vaid ka vastutust Tema ees: "Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik." (Rm 12:1-2).
Jumal, nagu näete, tegi nii, et me ei võigi saavutada niisugust armastust, et me tunneksime end vabadena pidevast soovist armastada Teda veelgi tugevamini.
Meie armastus Jumala vastu on normaalne, kui kogu elu kulgeb armastuses, kui me arvestame ja täidame armastuse käsusõna, mis Püha Vaimu läbi meile Jumala armastust väljendab. Teiste sõnadega, meie armastuse määr Jumala vastu on – armastada Teda piiritult, armastada Teda kõige rohkem (maailmas), armastada teda ülekõige ja ennekõike.
Maise armastuse kõrge tase on taevase armastuse eelmaitsmine. Armastus on paradiisi eelmaitse. Kui keegi küsib: “Mis on põrgu?” Siis vastake talle: “Põrgu on koht, kus pole mitte mingit ettekujutust armastusest.” Paradiis on igavese armastuse kuningriik – suurepärasem ja ülim lootus. Ainult armastus teeb meid Jumalaga sugulasteks – Tema lasteks – ja ühendab üksteisega Kristuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar