Enamus uskmatuid inimesi keda ma olen kohanud, tunnistavad ühest suust: ma olen realist. Nad peavad ennast realistideks. Realism on nende usk.
Kõik see mis puudutab kristlust, on nende jaoks ebareaalne. Tavaliselt sellised inimesed ütlevad: piiblilood on muinasjutt. Kui nendega rääkida, siis neil on olematu vaimne maailm. Piisab neil käia vaid reisil, kui nad juba tunnistavad "Enne kui ma Iisraelis käinud ei ole, tunduvad need piiblilood nagu muinasjutt." Seda tõdevad realistid! Nende usku toidab materjaalne: nende maja neli seina, auto maja ees, töökoht ja pangaarve, kuhu iga kuu laekub kindel summa. See on reaalsus. Realistid usuvad kõike seda, mis on silmaga nähtav, käega katsutav. Nad usuvad siiralt, et materiaalne maailm valitseb vaimse maailma üle. See on nende poolt aus hinnang.
Kuid see ei ole asi, mille üle võiks inimene uhke olla.
Jabur on uhke olla asjadest, kui on vaid aja küsimus, kui neid asju enam pole. Enamus neist inimestest peavad realismiks lihtsalt asjade kokkukuhjamist. Kuid materialsm tähendab palju enamat. Tihtipeale nad midagi erilist ei omagi, ometi on uhked oma materialismi üle, neil on usk loomulikku - materiaalsesse, mis on ülim reaalsus. See on nende valik. Neid on lihtsalt maast madalast harjutatud uskuma seda, mida nad näevad ja saavad katsuda. Inimesel on meeled, ja nende elu kujundab see, mida nad käega katsuvad või oma silmaga "kes on kuningas" näha saavad.
Kuid usk ei tähenda seda, et elatakse loomulikku maailma eitades. Kui mehaanik ütleb mulle, et mu auto kütusepump vajab vahetamist või varsti auto jääb seisma, siis on minu poolt rumal uskuda seda loomulikku asja eitades. Kui arst ütleb mulle, et mu hambaauk vajab plommi, siis on rumal uskuda, et see ühel päeval mulle valu ei või põhjustada. Sellisest usu teesklusest poleks mulle mingit kasu. See ei ole usk. Kuid just nii arvavad realistid, et kristlane eitab loomulikku maailma, reaalsust!
Usk toetub reaalsusele, mis on mootorijupist või hambaplommist kõrgemal. Ma võin tunnistada probleemide olemasolu ja omada ikkagi usku, et Jumalal on asjadest ülevaade ja ta on võimeline varustama mitte üksnes kõige vajalikuga, vaid ka külluslikult! Need tühised probleemid lahenesid kristlaste jaoks juba 2000 aastat tagasi. Minu elu on taevase kuningriigi TOODE - ÜLIM REAALSUS, mis on kõrgem materiaalsest reaalsusest. Ületab kõik materiaalsed asjad. Minu usk toob kõrgeima reaalsuse siinsesse, materiaalsesse realsusesse. Seetõttu olen suurem realist kui mistahes materialist olnud on. Minu realsust ei piira see mis mul on - loomulik, vaid mul on ka üleloomulik reaalsus. Loomulikku ületav ülim reaalsus on minu usk. Sest ma usun, et minu vaimne maailm valitseb minu materiaalse maailma üle. Ma ei pruugi midagi omada, kuid ometi on mul kõik.
Häda on selles, et realistide vaim on välja lülitatud. Usk sünnib Vaimust inimese südames. Keegi ei saa näha Jumalat, ta peab enne uuesti sündima, süda tuleb sisse lülitada. Usk ei ole intelektuaalne ega isegi mitte selle vastand. Usk seisab intelektist kõrgemal. Realistid tahaksid uskuda mõistusega. Kuid piibel ei ütle, et ma usun mõistusega! Mõistus on viljatu, sest see on kaduv, ühel hetkel seda pole. Kui inimene kaotab mõistuse. Kas ta pole enam materialist. On ikka. Kuid ta pole ka usklik, kuni ta vaim on surnud. Mitte reaalsuse läbi, vaid usu läbi saan ma olla Jumalaga ühel meelel.
Usk ei asu mõistuses
Kui ma allutan Jumala asjad oma mõistusele nagu realist, siis tulemuseks on religioon, mis kahjuks lõpeb uskmatusega. Kui ma allutan oma mõistuse vaimsetele - jumala asjadele, siis saan lõpptulemuseks usu ja uue mõttemaailma ning uue mõtteviisi. Minu mõistus on suurepärane alluv, kuid väga halb ülemus.
Kui inimene usub mõistusega, siis ta pole veel aru saanud mis usk üldse on. Mõistusega uskumist nimetab piibel mitte vaimulikuks, vaid hingeliseks ning neid kes nii usuvad, nimetatakse hingeliseks kristlaseks. Hingeline kristlus pole probleemiks mitte üksnes koguduses, vaid ka perekonnas. Kui üks usub vaimus ja teine hinges, siis viimane usub mõistusega, mitte südamega. Mõistusega usku võib nimetada religiooniks, kuid need, kes nii kaugele pole jõudnud, neid tuntakse lihtsalt kui lihalikke kristlasi. Nad ei ole veel õppinud vaimu tundma ega tundma vaimu juhtimist, rääkimata selle kasutamisest. Lihalikud kristlased on nagu materialistid koguduses, kes püüavad realistlikult - usust mõistusega aru saada, kuid see on vastuolus pühakirjaga. Kui üks pereliige on vaimulik kristlane, teine seda pole, on ikka veel lihalik, siis selles peres on lahkmeel tavaline "külaline", kuna lihalik pereliige ei või aru saada pereliikmest, kes soovib olla vaimust juhitud ja nii ka perekonda juhtida. Seetõttu ei toimu perekonnas edasiminekut, ei tule enne, kui lihalik kristlane saab vaimselt järele aidatud. Seni tundub lihalikule et Jumal peab olema meie näo sarnane. Kuna ta ei mõista vaimset, siis ta püüab eesmärki saavutada oma vana - materiaalse mõtteviisi abil, kuid see ei toimi.
Koguduses on sama probleem. Suurimat vastupanu ärkamisele osutab hingeline kristlane.
(Oh üllatust! "Kuidas, ta vaim on ju elustatud?") Noore kristlase puhul me ei saa rääkida sellest, et ta tunneb Jumalat ja on vaimust juhitud. Kaugel sellest! Ap Paulus nimetab neid lihalikeks, kuna nad pole veel õppinud laskma vaimul end juhtida. Millest (usust) nad oma ratsionaalse mõistusega aru ei saa, on nende jaoks vastuolus usu ja pühakirjaga. Kahjuks seda mõtteviisi kohtab üle kogu maailma ning kahjuks seda ka aktsepteeritakse kogudustes, kuid Jumal ei näi meie moodi, vaid inimene on ikka Jumala näo järgi loodud. Jumal on vaim. Seni kuni inimene püüab uskuda mõistusega, ta ei saa aru. "Mõistuse kogudusi" on leiab kõikjal, kus kogudus saavutab "oma" eesmärke ilma Jumalata. See on võimalik! Sest vaja läheb vaid ratsionaalsust: inimesi, raha ja ühist eesmärki. Sellise ühistegevusega võib saavutada suuri eesmärke, kuid selline edu ei tunnista sellest, et see on Jumalast juhitud kogudus. Et eesmärk on Jumala antud.
Kahjuks ka perekonnas, kui üks pereliige ei tule kaasa Jumala eesmärgiga, vaid näeb pere heaolu rahas, ja ratsionaalsuses edu panti. Nii saab saavutada teatud eesmärke. Kuid see pole edu Jumalas. Sellise pere elus on vähe sellist, mis näitaks, et pere on juhitud Püha Vaimu väest.
Koguduses on täpselt sama probleem, kui usk on kinni inimeste mõistuses. Mille ainus lahendus saab olla selles, et pöördutakse tagasi Jeesuse teenistuse juurde. Kui me õpime kasutama oma vaimu ja sealt võtma vastu, siis õpime, kuidas vaimust olla juhitud. Taevas ei ole lihalikke kristlasi. Kogudus peaks uskuma enamat, kui ainult seda, mida ta näeb. Taevase kuningriigi toode on kõrgem reaalsus, reaalsusest kõrgemal. Usk toob selle kogudusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar