Armastus ja vaen

Kui Jeesuse ja saatana vahel kestab igipõline vaen, siis ei ole midagi imestada, kui selle maailma inimesed veavad vaenu Jeesuse järgijate vahel.

"Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid. Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: "Ei ole teener suurem kui ta isand!" Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna. Kuid seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes minu on saatnud." Jh 15:18-21

Kristuse järgija on maapeal Jumala saadik. Ta on selles maailmas, kuid mitte sellest maailmast. Te olete minu tunnistajad, ütles Jeesus. Iga kristlane tunnistab Jeesust. Ta räägib maailmale uuestisündinud elust, kogemustest. Sest ta on mõistnud uuestisünni väärtust, aga ka hukatuslikkust, mida ta varem järgis ning mida mööda kogu maailma põrgu poole astub. Seda mõistes pöördus inimene Jeesuse poole, pöördus ära selle maailma laialt teelt kitsale teele - Kristuse rajale. Siit algab see pideva vaenu ja tagakiusu põhjus, mis avaldub kristlaste ja ülejäänud maailma vahel.

Võitlus vaimulikult surnud ja vaimulikult uuestisündinud inimese vahel nn "inimese ihu ja vaimu" vahel, sest nagu piibel kirjutab, siis inimese ihu mõtteviis on vaen Jumala vastu (Rm 8:7).

Kristlane võib olla tagakiusatud, aga ei tohi olla tagakiusaja. Kui uuestisündinud kristlane vastab vaenamisele kättemaksuga, tagakiusule samaga, inkvisitsioonile inkvisitsiooniga, elajalikkusele elajalikkusega, siis mille poolest ta erineb maailmast? Mille poolest ta erineb solvajatest? See vaid süvendab vaenu. Kuid armastusel on võime piirata kurjust. Jumala armastus on ainus viis, millel on võime pöörata vaenlane sõbraks.

Pastor Miller küsis ameerika presidendilt armu kurjategijale, kes mõisteti surma.
-"Nii kurb kui see ka ei ole, ma ei või teie sõbrale armu anda!" vastas president.
-"Minu sõbrale?" hüüatas imestunud pastor ja lisas "kogu oma pika elu jooksul pole mul olnud kurjemat vaenlast kui see noormees ja sedasama tunnistavad kõik koguduse liikmed."
-"Mis?!" hüüatas president, "te kõndisite maha 60 miili lootes päästa oma kurjema vaenlase elu? Nüüd ma hakkan seda nägema teises valguses. See on enneolematu! Vapustav! Ma annan teie vaenlasele armu."
Surmamõistetu pidi poodama sama päeva pärastlõunal ja pastor Miller kiirustas saadud amnestiaga karistuskohta. Surmamõistetu seisis juba võllase poodiumil kui Miller ootamatult lagedale ilmus.
Näinud Millerit, uskmatu karjus: "Tal polnud kahju oma jalgadest, et tulla siia ja oma silmaga näha, kuidas Jumal patuseid karistab..." naeris ta inetult. Miller ulatas komandandile presidendi amnestia. Karistusalune lasti vabaks. Jumal andis uue võimaluse.

Ei ole vaja imestada, kui te kohtate inimesi, kes teid lihtsalt selle pärast põlastavad, et te olete kristlane ja kutsute inimesei Kristust järgima. "Olge rõõmsad sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas!" Lk 6:23.

Kokku võttes kristlaste tagakiusu põhjuste kohta peame nõustuma, et kristlasel ei pea olema isiklikke vaenlasi. Ometi me teame, et meil kõigil need on, kes vähemal või suuremal määral seda tunnistavad. Jumala armastus teeb iga vastase relvituks. Juhtub see, mis juhtuma peab, nagu ikka: "Ja kui ta seda ütles, häbenesid kõik ta vastased, ent kogu rahvahulk rõõmustas kõigi auliste tegude üle, mis sündisid Jeesuse läbi." Kristlane saab olla rõõmus, kui teda vihatakse ja põlatakse. Sest isegi kui nad häbenevad ja neil ei ole midagi paha rääkida, siis ometi ei loobu nad võimalustest teist halvasti rääkida. Jumala armastus on neile võõras, see tekitab õõvastust.

Häbi ei tule mõista kui alandust, vaid piinlikust. Postimees avaldas 29.11.2010 tabava artikli "Kättemaksurõõmu väravaid ei tohiks avada."

Sest inimesed on sunnitud endale esitama küsimuse: kuidas mu hinges võis tekkida siisugune halb suhtumine selle inimese vastu, kes osutab sõprust ja armastust?

"Meil kõigil on tulnud ette momente, kui tunned häbiväärset rõõmu parastamisest, et näe, juhtuski nii, nagu ma arvasin, ütlesin või hoiatasin. Või satud situatsiooni, kus saatus mängib sulle kätte võimaluse kellelegi tagasi teha. Mõnikord tunned sellest kahjurõõmu, mida on häbi endalegi tunnistada. Me küll ei taha tunnistada, aga vahel tõesti naudime kättemaksu. /.../ See oleks nagu auga välja teenitud hüvitis enesearmastuse hiirepesas, selline alaväärsuskompleksi lunastuse vorm" kirjutab artiklis Eve Ernits.

"Olgem siis mõistlikud ja andestavad mitte ainult iseenda, vaid ka teiste inimeste nõrkuste suhtes. Kättemaksurõõm on nagu patoloogia või põrgu, mille väravaid ei tohiks iial avada" tõdeb Ernits.