Armastus vaenlaste vastu

"Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad," ütleb Jeesus. Mt 5:43-44



Inimkonna ajaloos on see pöördepäev, kui Jeesus tõi esile vaenlase armastamise käsu. Midagi sellist polnud varem kuulnud mitte keegi. Seda pole ka vanades pühakirjades ja prohvetites (Vana Testament). Kuni selle hetkeni polnud keegi kuulnud midagi nii ülevat: armastage oma vaenlasi.

Mäejutluses tõi Jeesus välja põhiseaduse ja printsiibid, mille alusel võib Taevariiki pääseda. Ta ütles, et Taevariik ei tule nähtaval kujul ja tal pole midagi ühist selle maailma kuningriikide ja selle põhimõtetel ka selle maailma seadustega. Taevariik seisneb Jumala valitsemises nende inimeste südameis, kellesse on asunud elama Püha Vaim. Tol ajal ei olnud Püha Vaimu välja valatud, inimesed elasid käsu järgi.

Need teevad vea, kes vaenalse armastuse käsu kannavad üle kristlikule kultuurile. Armastuse käsk ei laiene automaatselt sellele maailmale, vaid see tõde puudutab eelkõige kristlasi, Kristuse järgijaid. Nüüd mõni võib öelda, aga Jeesus jutlustas juutidele. Seal polnud mitte ühtegi kristlast! Kuidas sa võid midagi sellist väita?! Tõepoolest. Jeesuse jutluse juures ei olnud kristlasi, kuid jüngrid olid, kellest hiljem said kristlased. Jeesus oleks võinud selle teemapunkti rääkida üksnes jüngritele, aga ta pidas õigeks kõiki õpetada. Et inimesed teaksid mida oodata neilt, kes järgivad Taevariiki ja saavad tema jüngriteks. Kuid me näeme ka, et Jeesus rääkinud veel, kust tuleb jõud armastada oma vaenlasi. Ilma Jumala väeta on see võimatu.

Paljud inimesed laidavad riigi juhtimise printsiipe täna, kuid seda on alati tehtud. L.N. Tolstoi soovitas riigis aluseks võtta mäejutluse kristlikud riigikorralduse printsiibid.

Me teame, et ka prohvet Johannes Matvei-Kaarep soovitas midagi sarnast teha Eesti esimese vabariigi ajal, aastatel 30. Kaarep läks asjadega veelgi kaugemale, ta töötas välja nõndanimetatud rahvamajanduse põhimõtted. "Jumalal on teine nõu. Esmalt rakendas ta mind tööle rahvaajanduses ja sotsiaalalal, et paneksin tähele eesti rahva elu avaldusi ning uuriksin Jumala sõna abil nende põhjusi," ütleb ta enda kohta. Kaarep töötas 1921. a. Toitlustusministeeriumi Karja ja Kalanduse osakonnas asjaajajana, kuid 1922. aastal vabastati Toitlustusministeeriumi likvideerimise järel. Ta kirjutas raamatu "Jumal räägib". Siinkohal ei jõua kõiki seisukohti ära märkida, kuid mõned siiski.

• Praeguse rahvamajanduse kitsikuse peapõhjuseks on Jumalast loobumine ning oma mõistusele ja jõule toetumine.

• Kui me alistume Jumala tahtele ja plaanidele, siis päästab Jumal meid selle maailma peale saabuvatest raskustest.

Siiski toimus 1. Maailmasõda ja mõne aja pärast sakslased valmistusid uueks sõjaks, mida ei oleks Eesti kristlased ega rahvamajandus kuidagi suutnud vältida. Piibel ei tõota üha paremaks muutuvat elu, vaid otse vastupidi. Piibel kirjutab lõpuaegadest ja peagi saabuvatest raskustest ja kitsikustest (2Ts 2 ptk), mis inimesi tabavad, ka usklikke. Asi pole mitte inimestes ja meis, see on suur kurjuse vägede ja deemonite võitlus Jumala vastu, millele Jumal teeb otsustava lõpu. Me ei saa kuidagi ära hoida lõpuaja kitsikusi ja sündmusi. Kuid me saame palvetada oma vanelaste eest, et nad pöörduksid oma kurjadest kavatsustest ning saaksid Jumala lasteks. Jumal on tõotanud, et enne väga suurt viletsust võtab Jumal kristlased maalt ära, meid võetakse pilvedes üles õhku Issandale vastu ja kristlastel tuleb selleks olla valmis (1Ts 5 ptk)! Kristlastel on lootus! Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks.

Vaatamata kõigele oma geniaalsusele Tolstoi ei näinud seda teravat piiri, mille Jeesus tõmbas selle maailma laste ja jumalalaste vahele, koguduse ja maailma vahele. Seda ei näinud ka Johannes Matvei-Kaarep. Kuid Jeesus ütles muuhulgas ka seda, et "Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit." Jh 18:36.

Sellel maailmal on oma vaated asjade olemusele, oma ettekujutus mõistusest ja elumõttest, omad mõõdupuud moraali, patu ja õigluse kohta, mida ühe enam püütakse peale suruda kristlastele.

Võib kindlalt öelda, et oma vaenlastele tõelise andeksandmise kohta ei ole maailmal läbi aegade olnud mitte mingit otsustavat arusaamist.

Keskajal kustutati solvang mõõgavõitluse läbi. Veidi hiljem lasti au ja väärikuse solvamaise pärast kuul rindu duelllidel. Täna kaevatakse au ja väärikuse solvamise pärast kohtusse. Kellel tutvusi, see materdab ajakirjanike kaasabil vaenlase maatasa. Või lihtsalt lüüakse nägu sisse ja antakse peksa.

Riik ei anna andeks, kurjategijad pannakse vangi. Kas teisiti on võimalik? Mitte vastata ülekohtule kättemaksuga, mitte kutsuda vastast rusikavõitlusele. Andeksandmine on võrdustatud arguse ja nõrkusega. Kahevõitlusest kõrvalehoidumine on seotud maailma silmis au kaotamisega, inimväärikuse kaotamisega, seotud häbiga ning on põlastusväärne.

Jeesus tõi meile teistsuguse arusaama mehisusest, häbist ja aust. Ta ütles Peetrusele, kes teda püüdis kaitsta: "Pane oma mõõk tuppe tagasi!" (Mt 26:52; Jh 18:11).

... (järgneb)