EVANGEELNE KREEDO

 ON AEG EDASI MINNA!

Reformatsiooniaja usutunnistuses ei ole päästmisest juttugi, mida valdav osa evangeelseid kirikuid täna kuulutab ja usub. On aeg muutusteks!

Ei ole kahtlustki, et me elame ajajärgul, kus Jeesuse teine tulek on lähemal kui kunagi varem on olnud, arvestades ühiskonnas toimuvaid protsesse. Seda enam tuleb kristlastel keskenduda ja tegutseda sõna levitamisele, aga mitte sajandite vanuse, reformatsiooniaja vaimus, vaid täiuslikus Valguses ja evangeelses vaimus. Mis tollal tõi valgust, ei tee seda enam täna piisavalt eredalt. 

Ei ole enam palju aega jäänud. Mida eksitavamaks ja ahistavamaks muutub maailm oma himude nõudmistes, seda soolasem, teravam ja täpsem peab olema Jumala sõna ning keskenduma olulisemale, milleks on hingede võitmine.

Selleks tuleb tema kogudusel mugavast elust ärgata ja hakata tegutsema kompromissitult ning kuulutama puhast Jumala sõna!

APOSTLIK USUTUNNISTUS

Usutunnistusest on evangeelium välja jäänud, vähemasti kolmes olulises punktis. 

Usutunnistuses ei ole mainitud kõige olulisemat, hinge päästmist, mis oli Jeesuse ristisurma mõte. Samuti Jeesuse teist tulemist, sündmust, mida kristlased pikkisilmi ootavad, kus Isa saadab Jeesuse maale tagasi ja pühad võetakse üles (teine tulek). 

Kristus tuleb kogudusele järgi, mitte siia kohut mõistma, mis on valesti kirjas. Teiseks, kohtu mõistmine ei toimu maal, vaid toimub taevas, troonide ees. Seal tema mõistab kohut koos kõigi pühadega, mitte pühade üle! Väga oluline on tunnistada, et päästetud ei lähe kohtu alla, vaid mõistavad kohut. Samas tuleb märkida ka seda, mis saab pühadest edasi, kui kohus on läbi. Igavene elu ei ole ebamäärane olesklemine, vaid jätkub, kus pühad valitsevad uuenenud maal.

Jeesuse elu on leidnud piisavalt ajaloolist tõendamist tänases päevas ja pelgalt ühe ajaloolise isiku üha uuesti ära märkimine ei anna midagi olulist juurde. Seda enam, et usutunnistuses on märgitud isik (Pilaatus), kes ei vääri samal määral ja kohas meeldetuletust kui Issand.

EVANGEELNE KREEDO

Mina usun Jumalasse,

kõigeväelisesse Isasse,

taeva ja maa Loojasse.

Ja Jeesusesse Kristusesse,

Tema ainsasse Pojasse,

meie Issandasse,

kes on saadud Pühast Vaimust,

ilmale tulnud neitsi Maarjast.

Kannatanud, risti löödud, 

surnud ja maha maetud,

kolmandal päeval üles tõusnud surnuist,

üles läinud taeva,

istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel,

sealt Tema Isa saadab Ta järgi pühadele,

seal Tema mõistab kohut koos kõigi pühadega.

Mina usun Pühasse Vaimusse,

üht püha kristlikku Kirikut,

pühade osadust, pattude andeksandmist ja päästmist,

ihu ülesvõtmist ja igavest elu uuenenud maal.

Aamen.

MINU PRUUT EI OLE SOTSIALIST

KUIDAS ON KIRIK KALDUNUD EEMALE TÕEÕPETUSEST

Piibel hoiatab sellest. Ja see ei ole isegi mitte mõni sekt või jehoovlus, vaid oh üllatust (!), - sotsialism kirikus.

See on imbunud kirikutesse ja koguduse juhid on sellel lubanud sündida. Ei ole vaja mõelda, et juhid olid puu otsas kui pauk käis. Sotsialism, mis veel 70ndetel puudus Eesti kogudustest, mis kristlasi taga kiusas, on nüüd muutunud tavaliseks praktikaks, millega kogudus tegeleb. See väljendub paljudes asendustegevustes, materjaalses, kus kogudused on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut, mitte Loojat. Rm 1:25

See ei ole isegi mitte homondus, (kuigi ka see on mõnede meelest juba ok), vaid puhtakujuline materialism ja sotsialism kirikutes. See väljendub, sotsiaalistlikes usu asendustegevustes, ümberjagamistes ligimese aitamise sildi all. Tõde ja evangeelium asendus sotsialismiga.
Sisuliselt tegeleb kirik materiaalsete küsimustega, mitte tõe, palve ja evangeeliumi kuulutamisega. Sel moel on tõde vahetunud vale vastu.

Jumala vaim ja ärkamine tõmbus tagasi kohe, kui kiriku juhid lõid põnnama katsumuste ja KGB ähvarduste pärast. Meil on nagu millestki õppida, aga kas me tahame?

Sotsialism ja tõde ei saa olla samal ajal kirikus. Nii on see valeteenistus üha enam süvenenud ja sidunud inimesi asjade külge, nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud. "Ei ole, kes teeb head, ei ühtainustki" kirjeldab Rm 3:24 seda olukorda tabavalt. "Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head - mind aga ei ole teil alati." (Mk 14:7) selgitas Jeesus.

Te tahate mind teenida, aga olete tõest ära kaldunud, siis kuidas te saate seda teha? Te ei saa teenida kahte isandat, te peate valima. Pöörduga tagasi tõe juurde! "Minu pruut ei ole sotsialist," ütleb Jeesus. (ps. pruut = kristlik kogudus)

See on meie lihtne ja loodetavasti arusaadav kokkuvõte sõnumist, mida Jumala vaim tunnistab ja tahab, et see saaks avaldatud ja laiali jagatud.

ATEISM KIRIKUTES

KUIDAS NIINIMETATUD SOTSIAALEVANGEELIUM SÜVENDAB SÕLTUVUST

Võibolla mitmed meie sõprade seast on kuulnud kogudustes räägitavat, et "See on sotsiaalkirik, aga meie ei ole." Mida sellega mõeldakse? See väljendub mitmetes asendustegevuses. Kogudused tegelevad maiste asjadega, millel pole midagi ühist evangeeliumi ja usuga. See on ateism kirikutes.

ATEISM KIRIKUTES

Riiete või toidu ümberjagamine ei nõua mingit usku. Seda teevad ka need, kes kirikus ei käi. Ei ole mingit vahet kas jagaja on usklik või uskmatu, sel moel asjade ümber jagamine on sisult sotsialism. Kui ühel on üle, see antakse teisele, jagatakse laiali võrdsemalt. Jeesus ei teinud seda ega palunud seda teha ka tema jüngritel. See ei olnud misjonikäsk. (Mk 16:15-18) Uskujaid saadavad tunnustähed, mitte leivad ja riided.

Kuidas toimus tuhandete toitmine? Jeesus demonstreeris Jumala riiki, ta "tootis" piisavalt toitu (leiba ja kalu). Kuidas ta tegi? Ta küsis oma jüngritelt kas teil on toidupoolist ja siis paljundas seda. See on ime, mitte sotsialistlik meetod ja arusaam asja lahendamiseks. Mida kirikud teevad? Nad ei tegele Jumalariigi ja väega, vaid ajavad asju ateistlikul ja sotsialistlikul moel. Hangime või võtame inimestelt toidu ja jagame kõigi vahel võrdsemalt - ühtlaselt laiali. See ei ole tunnustäht ega ime, vaid sotsialism. Aga sellega just kogudused tegelevad! Jeesus kasutas ühe noormehe toitu, aga vaid selleks, et seda toitu "kasvatada" ja tulemuseks said tuhanded toidetud ning viie leiva asemel jäi alles tosin korvtäit. Noormees ei jäänud millestki ilma. Vastpidi, ta investeeris, andis oma leiva Jumala kätte, kes selle ime läbi kasvatas nii suureks koguseks, et seda jäi ülegi ja ta võis kaasa võtta niipalju kui kanda jaksas. See on absoluutselt teistmoodi lähenemine kui maine, sotsialistlik meetod.

SOTSIALISMI VAIMUS

Mitmed kogudused on võtnud endale ülesandeid millega peaks tegelema riik või siis osalt ka tegeleb või selleks asutatud MTÜ. Näiteks haigla, toetused sh riide- ja toiduabi jagamise ja palju muud. Riik tõesti ei jaga toiduabi ega riideid. Seda teevad paljud kogudused, mitmed aga mitte. Eestis on ka parempoolsed kogudused. Kes kala asemel õpetavad ("pakuvad õnge") ja inimene saab midagi ette võtta.

HAIGETE TERVENDAMINE JA SURNUTE ÜLES ÄRATAMINE EI OLE SOTSIAALABI

Jeesus korraldas toitlustuse oma krusaadidel, aga ei tegelenud sotsiaalabiga. Ka haigete tervendamine ja surnute ülesäratamine ei olnud sotsiaalabi, vaid väe avaldus (lubatud tunnstähed, Mt 16:17), mis kaasneb evangeeliumi kuulutamisega. Vägi käib sõna juurde, muidu on see lihtsalt sõna. Inimesed tulid tema juurde, neile kuulutati Jumala riiki ja kõik said terveks. Sõna on elav.

Ta ütles: "Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head - mind aga ei ole teil alati." (Mk 14:7) Ka antud juhul oli rõhk evangeeliumil (s 9). Te võite teha neile head, teisisõnu, minul on teine eesmärk.

Võimalik, et paljud teie seast nägid FB lehel EKNK reklaami "LEIVAKIRIK". Oled oodatud osa saama leivast ja elumuutvast piibli sõnumist, lubab kuulutus. Kui palju on nendel FB, kes seda leiba tõeliselt vajavad? Need käivad supiköögis ja teised Toiduabis. Põhimõtteliselt on tegu üritusega, kus inimesi stimuleeritakse leivaga, mitte evangeeliumiga. Mis on selle tulemus?

Enamus neist, pärast seda, kui nad on pätsi kätte saanud, kaovad sealt nelja tuule suunas ja ei pöördu sinna tagasi. Miks? Sest see ei muuda nende elus midagi seni, kuni nad ei õpi leivaga raha teenimist. Nad jäävad sõltuvaks ja asi kordub. See ei too neile mingit lahendust. Võibolla tunnike soojas ruumis ja kõht täis, aga see on kõik. Nii on see igal pool olnud, niipea kui asi läbi, kaovad ära need hinged teadmata ajaks.

Jeesus ei meelitanud kedagi. Ta ütles, mina olen eluleib. Otsige esmalt Jumalariiki ja kõike muud antakse teile pealekauba. "Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" Mt 6:33 Tema sõnad. Kuidas siis?

Hetkel mil fookus läheb taevaselt maisele, kaob ka vägi. Jeesus õpetas, kui te ei tule minu pärast, siis te ei võida midagi. Inimesed said abi või terveks, aga ikkagi kadusid ära. Sest nad ei tulnud Jeesuse ja evangeeliumi pärast. (Mk 10:29)

Evangeeliumi mõte ei ole nälja ajutine leevendamine.

Aga kuidas siis jääb sõnaga "mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu"? (Mt 25:35) Õige, aga see sõna on neile kes ta juba vastu võtsid, aga teiste elu jääb endiseks. (Abistage pühasid nende puuduses, Rm 12:13; ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?, 1Jh 3:17; oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, Fl 4:12) See tähendab seda, et meil on palju enam pakkuda kui nälja leevendust. Meil tuleb neile inimestele õpetada, kuidas nad saavad oma elu järje peale. Tagasi rongi peale. Et nad ühel hetkel leiva saaja asemel hakkaksid kuulutama tema sõna ja näitaksid teistele oma eluga, et nende uus elu on mitte üksnes sõna, vaid ka praktiliselt muutunud. Seda muutust ei tule seni, kuni inimene jääb käima leiva järel. Jeesus selgitas, et tegelikult muutub kogu su elu. Tema jüngrid pakkusid vajadusel üksteisele tuge. (Abistage pühasid nende puuduses, Rm 12:13; ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse, 1Jh 3:17; oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, Fl 4:12)

Loomulikult ei saa kellegil olla selle vastu midagi, kui kogudus jagab näljasele leiba, aga tegeleda tuleks tema tegelike vajadustega. 

Õpetada, kuidas sellest välja tulla ja edasi minna. Niikaua, kuni seda ei tehta, ei muutu midagi. Näiteks. Ühes väikses Eesti linnas tuleb kokku sadu inimesi üsna varakult, et seista järjekorras ja saada riideabi, aga mitte üks neist ei tule pühapäeval kirikusse. Fakt. Sest nad ei saa aru, kuidas kirik nende elujärge võiks parandada! Kui aga neid õpetada praktilisi oskusi (nt mäejutlus), siis võib juhtuda et nende elu hakkab muutuma. Jeesus oli sellest teadlik, ta õpetas, mida tuleb teha, et tulla eluga toime. Seepärast ta ei lahjendanud evangeeliumi ega pakkunud sotsiaalabi. Ta oleks saanud seda teha. Aga ta ei teinud seda.

Te võite näha kirikuid kus tegeletakse evangeeliumi asemel sotsiaalabiga, aga ka kirikuid, kus sotsiaalabi ei korraldata, sest nende fookus on evangeeliumi kuulutamisel. Sellel, millega Jeesus tegeles ja milleks ta oma jüngrid kutsus ja saatis tegema. 

KÕIK INIMESED VAJAVAD KRISTUST VAREM VÕI HILJEM

Mitte üksnes vaesed. Ka jõukad, need saavad õpetada teisi, kuidas oma elu paremaks muuta, et mitte olla teistest sõltuv. See kes sõltub teistest, peab alati valima abistaja ja Jumala vahel. Seepärast Jumal ei pea seda õigeks. Aga kõigepealt tuleb see "nabanöör" läbi lõigata, siis ta hakkab ise elu eest võitlema, oma peaga mõtlema. Inimene peab sõltuma üksnes Jumalast.

Jeesus läheks supikööki ja küsiks igaühe käest: mida sa täna ette kavatsed võtta et oma elu muuta?

Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?! Ta ei jäta inimest saatuse hoolde, vaid näidates teed, tuleb ka ise kaasa ja toetab igal ususammul inimese teed. See on tema meetod.

Niikaua, kui inimene ei soovi reaalselt oma elu muuta ja janditab, ei juhtu mitte midagi. (2Ts 3:10-12) Ta ei tee üksnes terveks, vaid kutsub üles muutma oma elu ja evangeelium on elumuutev. „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!” (Jh 5:11)



SOTSIAALKIRIKUD

EELK ei olnud sotsiaalkirik, vaid tegeles eelkõige kiriku põhitegevusega. Täna me näeme et kirik on minetamas oma evangeelset rolli ja võtnud endale rolli, mis ei ole otseselt tema roll. Kirik on muutunud sotsiaalhoolekande asutuseks, aga alguses see ei olnud nii. Pole siis ime, et inimesed arvavad, et Jeesus oli sotsialist. Kuidas ta sai seda olla, kui imed ja sotsialism on nagu öö ja päev. Sotsialist on ateist ja imedel ei ole kohta sotside agendas. Nad ei usu Jumalat. Nii on ka paljud inimesed segaduses ja neile tuleb üllatusena, et Jeesus ei olegi selline, - punane, vaid vastupidi (!), hoopis parempoolne, mitte sulase, vaid peremehe hingega. Paljud inimesed on selle üle hämmingus. Ongi nii või?! Ei ole võimalik?

Kui kirik ei kuuluta evangeeliumi ja tegeleb kõrvaliste asjadega, siis pole midagi imestada, et keegi enam ei tea milline Jeesus tegelikult on.

JEESUSE JÜNGRID EI OLNUD HAIGED VÕI VAESED TÄNAVALT

Muide, Jeesus oleks võinud valida jüngriteks pidalitõbised, vaeseid, haigeid, kurnatuid, vaimust vaevatud, aga kas ta valis? Ei. Sest ta teadis, et neil oli sulase hing. Jeesus valis oma töötegijateks peremehe hingega jüngrid.

Juuda, äraandja asemel sai jüngriks koguni Matteus, kes oli maksukoguja. Kes pani kirja Matteuse evangeeliumi. Nii Juudas kui ka Matteus olid rahanduses kodus ja teadsid väga hästi, kuidas rahaga tuleb ümber käia. Kõnekas on see, et Jumal valis vabanenud teenimiskohale sama valdkonna spetsialisti. "Sina, Issand, kõikide südametundja - näita, kumma neist kahest sina oled valinud." (Ap 1:23-26).

Kui Jeesus tuleks kiriku uksest sisse ja näeks riieteabi, siis ta ilmselt lükkaks need lauad kummuli nagu ta tegi seda templis. 

"Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid." (Mt 21:12) Mitte et riideabi oleks kuidagi vale iseenesest, aga see on toodud pühakotta ja muutunud sotsiaalevangeeliumiks (pseudoevangeelium, ateismievangeelium), samamoodi kui toiduabi ja muud sarnased tegevused, mis röövivad lõviosa ajast ja ta ütleks veel, tasuta olete saanud, tasuta andke. Kui te olete maksnud, siis müüge kasuga, et minu koguduses oleks küllaga vara, aga tehke seda väljaspool pühakoda.

"Te olete evangeeliumi väe muutnud naerualuseks ja vahetanud selle supi leeme ja kulunud kanga vastu. 

"Kas mina kuulutasin evangeeliumi sel moel?" küsiks ta.

Kas ma käskisin teil seda teha? Inimesed hukkuvad, aga teie tegelete siin pulstidega, kõlaks sel juhul veel üsna viisakalt.

PALVEKODA, MITTE SOTSIAALKIRIK

Inimeste eest tuleb palvetada! Kui inimeste eest palvetati, nägid kõik et evangeelium ei ole mingi naljanumber ja Oleviste kabel täitus karkude ja ratastoolidega, inimesed jooksid ise kokku üle kogu maa. Nad said aru, et see ongi see õige evangeelium! See muudab nende elu totaalselt. „Eks ole kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele? Aga teie olete selle teinud röövlikoopaks!” (Mk 11:17) Nõnda on kirikute juhid "teinud" kirikus sotsialiste, kes ei usu evaneeliumisse, vaid asjadesse, mida neile seal müüakse.

"1970ndate aastate keskel toimus Effataa-ärkamises väga oluline areng. Põhiliselt evangeelse rõhuasetuse kõrval hakati koosolekuil palvetama ka inimeste muude vajaduste ja eriti tervise eest." Vaata: Effataa ärkamine Fookus oli evangeelsel sõnumil ja palvel.

Isegi sotsialistid ei suutnud kirikut hävitada kogu nõuka aja vältel, aga kristlased on muutunud sotsideks ühe kümnendiga, saanud nende käepikenduseks ja kaasosaliseks. 

Piibel ütleb, et me ei tohiks saada pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vastupidi, pigem neid paljastama. (Ef 5:11) Teil on jumalakartlik nägu, aga te olete salanud ära väe, ütles apostel Paulus Timoteosele, niisuguseid väldi! (2Tm 3:5)

"Teil on siin suurepärane sotsialism, aga mina ei tunne teid ja teie ei tunne mind. Mina ei ole sotsialist! Ma olen kuningate kuningas ja minu riik ei ole sotsialistlik, vaid taevariik on kuningriik. Te jagate leiba, aga mitmed põlvkonnad ei ole kuulnud evangeeliumi ega näinud selle mõju."

Sotsiaalsed tegevused süvendavad üha enam sõltuvust, ega paku lahendust. Need võivad tuua ajutiselt leevendust, aga need ei ole elumuutvad. Nende eesmärk ei ole kedagi vabastada, vaid hoida sind lõa otsas. Küll sa jälle tuled abi järgi ja siis ma saan sind töödelda.

Jeesus ei hoidnud kedagi lõa otsas, vastupidi, ta tegi kõik selleks, et inimene saaks vabaks. 

Mõtle, kui sa oled kogu elu olnud jalutu kerjus, aga nüüd su jalad on terved, siis sa pead ju ennast hakkama liigutama?

Enam ei saa almustest elada. Nüüd pead tööle hakkama, aga see nõuab pingutust, kas pole? Küll on lihtne alla anda, see ei nõua mingit vaeva. Aga võidelda ja muuta oma elu, see ei ole sotsialism. Sa pead nüüd liigutama! „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!” (Jh 5:8) Seda evangeeliumi jagas ta. Keegi ei kanna sind enam. Nüüd hakkad teisi kandma ja ise ennast! Enam ei saagi niisama olla? Ta ei öelnud, et saa terveks, sa võid siin edasi passida, pole hullu. Raami kandmine on raske töö.

"Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!" ütles Paulus. (Gl 5:1)

IKE SÜVENDAB SÕLTUVUST

Ike tekitab sõltuvust ja süvendav seda. Isegi Mooses oli hädas, sest rahvas tahtis tagasi minna Egiptuse hea supiköögi tõttu, lihava supi juurde. Kogu rahvas oli sellest nii sõltuvuses. Nad olid nõus tagasi orjaks minema, nii pimestatud olid nad sotsiaalabist. Nad olid mentaalselt orjad.

Suur osa Eesti rahvast on samal moel orjad kõikvõimalikest abidest, seetõttu nad on mõtlemise poolest rikutud ja loodavad pigem toetustele kui midagi ise ette võtavad. Kirik, kes peaks inimesi vabastama igast sõltuvusest, süvendab seda veel enam.

See ei olnud Jeesuse plaan. Ta teeb kristlased vabaks ja kui sa veel ei tea, siis Jumala lasteks. Seetõttu evangeeliumi põhituum ei ole süvendada sõltuvussuhteid kui vaid olla üksnes sõltuv usust ja oma Jumalast.

Mis võiks veel olla parem kui olla vaba, sul on Taevane isa ja sa oled Jumala laps? (Rm 8:14, Gl 3:26, 1Jh 3:2)  Kuninglikust soost, mitte ateist ja sotsialist.

Jeesus ja tema auto

Hoia madalat profiili!

Jeesuse sõiduk otsustati ära 500 aastat enne tema sündi! Oled sa tähele pannud? See on väga oluline!

Kuningad võiksid endale kõike lubada, siiski nende valikud on paljuski ette ära määratud, mitte nii nagu tavainimestel. Inimesed arvavad, et kui ma oleks kuningas, siis ma saan endale kõike lubada. "Kui kuningas ei saa endale isegi autot valida, siis mis kuningas ta üldse on?!" ütleksid paljud. Noored aga: "Kui mina oleksin kuningas, sõidaksin kõige kallima BMW-ga!"

Kui keegi sõidab luksautoga koguduse ette, siis mida inimesed võiksid temast arvata, oled sa mõelnud selle peale?

Juhid teavad, et lukusautode omanikud paistavad liikluses silma oma hoolimatu sõidustiili poolest, - tulge eest, mina tulen! "Kas te siis ei näe et ma sõidan!?" Samas kui sa kasutad vana ja uut autot, siis uue autoga on lihtsam, kuna teised liiklejad suhtuvad sinusse palju lugupidavamalt. Fakt. Väärtuslikud asjad lisavad autoriteeti, aga kallid asjad tekitavad omanikust vale mulje. Kristlasel ei ole vaja jätta endast vale muljet ega sobi eputada.

Jeesuse sõiduk pidi peegeldama tema iseloomu omadust. Ta ei kapanud kohale hobuse seljas. Prohvet Sakarja: ta sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. (Sk 9:9) "Tema on alandlik," selgitas prohvet.

Jumal annab kristlastele juhiseid ka auto ostuks. "Osta uus auto, aga mitte üle 40 000 €," ütles ta ühele kristlasele. See mees küsis: "Miks?" "Sest inimesed hakkavad sinust eemale hoidma, kui sa ostad liiga kalli auto" selgitas Jumala vaim. See on tõsi.

IDENTIFITSEERI ENNAST

MIKS KRISTLANE EI IDENTIFITSEERI ENNAST KRISTLASENA

Kui te liigute maailmas ringi, siis te kohtate inimesi, kes ennast esimese asjana ning suure rõõmuga kuulutavad, et nad on kristlased (!) ja alles siis räägivad kõigest muust, millega nad tegelevad ning kuidas elavad. Kuid kõigepealt nad ütevad oma usutunnistuse: ma olen kristlane! Tehes seda nad on siirad ja ei hooli põrmugi sellest, mida teised sellest arvavad.

Kui te liigute ringi Eestis, siis te kuulete viimase asjana inimese usust kui te üldse kuulete, võibolla saate alles aastate pärast teada, kellegi teise kaudu et ta käib mõnes koguduses. Sellel on oma mõju. Kahjuks olematu. Seetõttu Eestis arvatakse, et eestlased on usuvõõrad. Kuid tegelikult ei ole. Nad lihtsalt varjavad oma usku, sest see on kaua aega olnud naeruvääristatud ja ühiskonna poolt pilgatud riiklikul tasandil. Kahjuks tänaseni.

Me näeme seda väga kõrgel tasemel: ERMi Maarja kuju kaasus, meie uue presidendi Kersti Kaljulaidi suhtumine, riigikogu liikmete hoiakud, EL esindustes, ERR ja telekanalites. Koolides ja hariduses, töökohtadel. Näiteid leidub igal riigitasandil. Usu ja usklike naeruvääristamist peetakse riiklikul tasemel normaalseks. Kahju! Seetõttu ei hakka inimesed usust üldse rääkima, sest sellega seab ta ennast tagakiusamise alla.

Kui kristlased tuleksid avalikkuse ette, siis me leiame neid igal pool, inimesed oleksid üllatunud kui palju neid tegelikult on. Ei saaks enam keegi öelda, et eestlased on ateisitid, sest see väide ei vasta tõele.

Eesti rahvuskultuur võlgneb tänu eelkõige kristlusele, isegi piibel oli lõunaeestikeelsena enne olemas kui arenes välja eesti keel.

"Eelmise aastatuhande teises pooles oli Euroopas (riigi)keelte kujunemisel määrava tähtsusega piibli tõlkimine ja trükkimine. Piiblist sõltus jumalateenistustel kasutatav keel ning kirjaoskuse õpetamine. Eestlaste jaoks trükiti 1686. aastal esimene terviklik uus testament (vastne testament) lõunaeestikeelsena. Põhjaeestikeelne uus testament ilmus alles terve inimpõlvkond hiljem, 1715. aastal." kirjutab Võru Instituudi direktor Rainer Kuuba.

Alles "1806. aasta märtsis, pool sajandit enne papa Jannseni Perno Postimeest, hakkasid kolm meest VanaVõromaalt (G. A. Oldekop Põlvast, J. P. von Roth Kanepist ja K. A. von Roth Võrust) välja andma Eesti esimest ajalehte Tarto maa rahva NäddaliLeht."

See et eesti keel üldse sellisel kujul välja arenes, selles peame tänama vaid Jumalat, kes pani pastor J. Gutslaff südamele tõlkida Vanast Testamendist umbes kolmandiku lõunaeestikeelde, kuid põgenes 1656. aastal Vene Rootsi sõja eest Tallinnasse. 1686. aastal trükiti esimene terviklik Vastne Testament lõunaeestikeelsena! Eesti keelt polnud veel ollagi ja oma riigini veel pikk tee ees. Inimestele avanes võimalus midagi lugeda oma keeles ja selleks oli jumalasõna!

Kuid lõunaeesti hõimukeel eraldus läänemeresoome algkeelest esimesena ja seda arvatavalt umbes 2000 aastat tagasi, mis võib olla üks "algkeel" otse Paabeli ajast (ps. hõimurahvad), kui leidis aset rahvaste rändamine.

Eesti kristlastel ei ole midagi vaja karta, vaid tulgu julgelt ette. Kui ta ennast identifitseerib kristlasena, siis näeb kogu rahvas, et kristlasi ei ole üldse vähe, vastupidi, tuhanded. Näidakem kogu maailmale, et Eesti on kristlik maa! Kui see juhtub, siis te saate usklikke näha igal pool. See muudab kogu rahva hoiakut kristlusesse. Identifitseeri ennast eelkõige kristlasena!

Vaimulik kogemus s.t ebaratsionaalne

Enamus usklikke kes on usule tulnud, on kohanud kuidas piiblit ratsionaalset selgitatakse. Näiteks Alfa kursusel püütakse inimestele asju ratsionaalselt ära selgitada. Kuid Jumal kutsub inimest, siis ta ei tee seda ratsionaalselt, need esimesed kokkupuuted üleloomuliku Jumalaga on inimesele seletamatud! Inimene otsib isikut (Jumalat) kes on eelkõige üleloomulik!

Ebaratsionaalne (sünonüümid): mõttetu, irratsionaalne, mõistusevastane, ebaotstarbekas, mittemõistuslik, mõistmatu.

Mida teevad kristlased? Nad tegutsevad otse vastupidiselt! Püüavad vaimseid asju ära põhjendada mida tegelikult ei pea selgitama, vähemasti sel viisil. Jumal ei tee seda nii! Millegipärast aga kristlased arvavad et see on vajalik. Nad arvavad, et kui inimene saab Jumalast ratsionaalselt aru, siis ta tulebki usule. Ei pruugi! Otse vastupidi. Uskmatu küsib "ja mis siis?" Põhjendatult. Miks?

Kui sa usule tulid, otsisid Jumalat kui üleloomulikku, vaimset, seletamatut, võimast, siis miks sa arvad, et teistel - uutel tulijatel on see teisiti? Ei ole. Põhjus miks kristlased kipuvad kõike ratsionaalselt ära põhjendada seisneb hirmus või selles, et nad arvavad, et inimene ei saa midagi aru.

Jumal kutsub inimest vaimsete kogemuste abil, aga kristlane mõistusega? Jumal ütleb, usu ja siis sa saad päästetud. Faktid ei päästa. Seetõttu paljud inimesed ei saa üldse aru. "Miks ma peaksin kristlaseks hakkama, kui kõik on nii tavaline, mõistusega ära seletatav, mis teadmisi saab juurde ka kristliku kirjandust uurides ja küllap ma mingi aeg siis uurin edasi." Sestap fookus on sel juhul teadmistel, mitte Jumala väel.

Jumal on vaim, keda saab kogeda oma vaimu läbi, on kogemus, kus inimese vaim kohtub Jumala vaimuga.

Tulles tagasi "miks" küsimuse juurde tundub eriti kummaline, et kristlasena sa otsid Jumalat ja suhtled temaga vaimsel tasandil, ega teistele, uutele sa serveerid tavalist asja. Ise toitud tippkokakunstist, aga teistele serveerid valmistoitu. Isegi Jeesus ütles: "Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ilus võtta laste leiba".

Usule tulijale tuleb pakkuda praadi, mitte raasukesi, mis muidu "laualt maha pudeneksid". (Mk 7:27)

Kahtlemata saab Jumalat uurida ja palju fakte omandada ka ratsionaalselt, aga need jäävad teadmiste tasandile mis on elutud faktid. Inimesed ei otsi Jumalat faktide tõttu, vaid otsivad teda sügavatel, isiklikel ja vaimsetel põhjustel.

Nad saavad piiblist lugeda et Jumal armastab, aga nad ei saa sellest enne maitset suhu, kui nad ei ole teda proovinud, enne täielikult kogenud. Piibel ütleb, maitske, Jumal on hea! Kui Jumal puudutab kellegi südant, ravib ta terveks, parandab ta elujärje ning ta saab otse suhelda. Samuti saab inimene päästetud kui ta võtab Jeesuse vastu oma intuitiivse kogemuse tõttu ehk sellest ei piisa kui sa kõike tead, vaid kui praktiseerid seda, siis sa saad aru mis maitse sel on.

Jeesus ei ütle, et uuri mind mõistusega ja siis sa saad aru. Vaimseid asju tuleb mõista vaimselt!

Kahjuks on neid inimesi kes räägivad eelkõige Jumala vaimust äärmiselt vähe. Ilmselt seetõttu, et neil endil ei ole aega sellega tegeleda või on vähe kogemusi, nad teavad tsiteerida piiblit, aga nad ei tea kuidas Jumalaga suhtlemine tegelikult töötab, sest nad ei tee seda. Kui nad ise ei saa aru vaimsetest asjadest, kuidas nad siis saaksid teistele rääkida vaimust?

Kogudused on kui klubid, kelle liikmed tegelevad kõige muuga v.a vaimsete asjadega. Senine valitsev ratsionalism kogudustes on tegelikult üsna valdav nähtus (ütleks masendav), mistõttu paljud kadunud hinged pöördunud või siirduvad sensitiivide suunas, sest need ju tegelevad asjadega mis tunduvad üleloomulikud või vähemalt vaimsed. Põhjendatult otsivad. Kui kogudused ei tegutse vaimses maailmas, siis inimene oma otsingutes kaldub sinna, kus seda leiab (imiteeritakse). Inimene saab aru, et seal nagu midagi on ja ma uurin... See siiski ei ole see õige, mida ta peaks otsima või tegelikult hing vajab ja otsib. Sest sensitiivil, maagil, selgeltnägijal ega nõial pole mingit vastust inimese hingeküsimustele, ei saa anda igavest elu, neid pattudest puhastada. Need on hukatuse teenrid, põrgulised, kes kisuvad endaga kaasa kergeusklikke, eksitades kõiki ja võttes nende hingelt igavese elu. Nad on vastutustundetud, väljas omakasu tõttu. Kahjuks.

Kui kogudustes midagi toimub, siis hakkab inimene nende suunas huvi tundma ja otsima vastuseid oma vaimus, otsima Jumalat sealt, kust ta ennast ilmutab - teiste vaimusaanute - usklike seas.

Ratsionalism, mis pagasiga inimene tuleb Jumala juurde, võib olla omamoodi koorem ja takistus, kui see on peamine viis, kuidas mõistusega püüda asju ära selgitada, mida tegelikult tuleks vaimselt kogeda, läbi teha, tunnetada.

Kristlased, kes pööravad tähelepanu Jumala, tema Püha Vaimu tööle nende endi ja kõigi inimeste elus, teevad just seda mida Jumal teeb, kus ta üleloomulike, vaimsete kogemuste abil kutsub inimest usule. Tehke nii nagu Jumal toimib ja te olete Jumala plaanis iga ilmaga ja tema teenistuses! Ja kui te pole kindel, siis head eeskuju leiab algkogudusest, kuidas kristlased teisi aitasid ja nõustasid ning paljud said päästetud.

Naised alistuge meestele?

Jätkame naiste alandamise teemaga, et seda veel enam lahti selgitada. „Naised alistuge meestele“ oli ikkagi äärmiselt jõuline sõnum isegi Rooma keisririigi ajal, rääkimata täna!

Meie eelmist postitust samal teemal saad lugeda siit: 2000 aastat naiste alandamist

Piibli seisukohad on Euroopas, tegelikult kogu maailmas enim suhete ja õiguste arengut mõjutanud. Sest paljud tänapäeva seadused ja suhtumised said alguse piibli tavadest ja Rooma õigusest. 

Uus Testament selgitab üsna põhjalikult inimeste vahelisi suhteid, hoiakuid ja kirjeldab tollaseid sündmusi, mis kulmineerus kristliku koguduse tekkimise ning plahvatusliku levikuga eelkõige apostel Pauluse eestvedamisel; kes kahtlemata omab suurimat kaalu kui enim pühakirja panustanud kristlik autor. Meie eelmises artiklis 2000 aastat naiste alandamist tõdesime, et mees ei olegi naise pea nagu Paulus märkis ja seetõttu üritame selgusele jõuda, kus apostel Paulust alistas naisi meestele, mis teda ajendas selleks?

TAUSTAINFO

Pauluse kirjad pärinevad ajast, mil toimusid tema kolm misjonireisi 65-68 pKr. On väga tähtis teada, milline oli tava ja seadus. Paulus kirjutas kirjad keiser Klaudiuse ajal (loe Ap 18:2) reaalselt eksisteerinud kristlikele kogudustele, mida identifitseeritakse ja märgitakse piiblis nende asukoha järgi: roomlastele Roomas, korintlastele Ahhaias (Kreekas), efeslastele Pamfüülias (Aasias), mida ta külastas käies misjonireisil Makedoonias ja Kreekas. Nende aastate vältel levis kristlus kõigis ühiskonnakihtides ja leidis koha, nii rikaste kui kehvade, vabade ja orjade seas, nii meeste kui naiste seas. Kristlikud kogudused tekkisid üle kogu maa Vahemere piirkonnas, kuigi kristluse keskus oli ikka veel Rooma idaosas. Kolmandaks, milline oli Pauluse staatus (nt Ap 16:37-38; 21:39 ja 9:2,11,14; 22:25-29) ning päritolu? Paulus oli juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik (Kiliikiamaal, Ap 22:3). Ta oli koguni Rooma kodanik! (Ap 22:26-28) Mitte hankinud selle suure raha eest, vaid sellesse sündinud! Tal oli õigus nõuda keisri kohut. (Ap 25:11,12) Ent ta oli ka heebra mees, Moosese Seaduse järgi varsiser (Fl 3:3-6, Ap 23:6), kes tundis seadust („Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisase Seadust mööda,“ Ap 22:3), tundis kreeka kultuuri ja oskas keeli ning Rooma kodanikuna oli tal privileegid. Ta oli ideaalne kanditaat evangeeliumi levitamiseks kõigile rahvastele kui nii võib öelda. Jumal tundis ta CV-d. Jumal kutsus Sauluse (Ap 9:5,6,15,27), keda hakati hiljem hüüdma Pauluseks (Ap 13:9). Misjonär Damaskuses, Jeruusalemmas, Juudamaal. Misjonär paganatele (Ap 26:20, „paganad“ - need, kes ei ole juudid), paganate apostel (Rm 11:13), nagu ta ise ennast nimetab.

Pauluse juhised naiste kohtlemiseks:

• kiri roomlastele 7:2-3;
• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;
• kiri efeslastele 5:22-24;
• kiri koloslastele 3:18;
• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;
• kiri Tiitusele 2:3.

Sarnase seisukoha võtab ka apostel Peetrus:

• 1.Peetrusele 3:1 ja ka salmis 5.

Armastuse apostel Johannes väidab otse vastupidi. 

Ta kirjutab „püsige Kristuses“ (1Jh 2:28) ja „meid hüütakse Jumala lasteks“ (1Jh 3:1,2) ning „me oleme nüüd Jumala lapsed“. Kristuses püsimine tähendab püsimist Uue lepingu ja armu all, mitte kirjatähe (Seaduse) täitmist ning järgimist. Kuid „Jumala lapsed“ ei ole üksnes mehed, vaid ka naised! Kõik, kes Kristuse vastu võtsid (Jh 1:12). Kuigi Paulus möönab seda sama galaatlastele (Gl 3:28), siis praktikas ta siiski nõudis vastupidist. Apostel Johannes toob kristlusesse „vennaarmastuse“ (Rm 12:10, 1Ts 4:9, Hb 13:1) puhul täiesti uue elukvaliteedi. Kes armastab venda, see püsib valguses, kes vihkab oma venda, on sõgestunud ja on siiani pimeduses (1Jh 2 ptk). „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar“ 1Jh 3:15. „Vend“ - adelphos (kreeka k), tähendab kristluses verevenda, kõiki mehi, apostleid ja kõiki nö usuvendi, neid, kes on kristlased ehk Kristuse vastu võtnud. Seetõttu ei ole kristlus mõne salaordu sarnane meeste klubi ja mängumaa, vaid kogukond, kus sugu ei ole identiteedi tunnus, vaid usu algataja Kristus. Seetõttu armastuse apostel õpetab nii, et kristluses ei ole mehel mingeid eeliseid naiste ees, vaid nad kõik on vennad, ühe Isa lapsed ja kõiki tuleb ühtviisi lugupidavalt ja hästi kohelda kui Jumala lapsi (1Jh 3 ptk). Erinevalt Moosesest (vt 3Ms 20:10), kristluses on naised ja mehed võrdses positsioonis, kõik on pühad, kõigil on samad õigused ja Püha Vaim. Johannes ei tee meeste-naiste küsimustes kompromisse. Sellega ta püsib Jumala armastuses ja puhtas õpetuses.

KREEKLASTE TAUSTAINFO

Kirjad korintlastele, efeslastele, koloslastele. Kellele?

Kreeklannad ei olnud passivsed kõrvaltvaatajad, vaid tegutsejad. Just kreeklased määratlesid perekonna kui ühiskonna keskse aluse ja naine oli tähtis ühiskonnaliige. Kreeka minevikku ei saa määratleda ilma naiste osaluseta ja nad olid intellektuaalselt meestega võrdsed. Naistel oli võim mõjutada oma elukäiku lisaks õigusele. Naised annavad meestele nõu, langetavad moraalseid otsuseid, kannavad meeste kohustusi ja vahel oma elu hinnaga, millega äratavad imetlust. Kreeklaste atika draamakirjandus käsitleb naiseksolemist. Kreeka kultuur räägib naise mõistmisest, mida Paulus esile ei too. Ei Vana ega Uus Testament ei räägi meile naise mõistmisest.

„Just kreeklased tegid algust naisajaloo seisukohalt tähtsa kõnelusega avaliku ja eraelu erinevustest ja väärtustest ning intellektuaalse kõnelusega naise olemusest ja osast,“ kirjutab Päivi Setäla raamatus „Antiikaja naine“, 2001. Ta lisab: „Müütide põhjal hindasid kreeklased naiste juures algatusvõimet ja mõistust.“

Naisi väärtustati ja nad said ka võimu, isegi uuesti mehele minna oli kreeklannadele tavaline asi. Kreeklased ei alistanud naisi, vastupidi, kaitsesid neid kui nende elust kadus turvalisus. Samas kreeklannade positsiooni saab mõista täpsemalt, kui jälgida üldist arengut. Näiteks klassikalisel ajal tuli muutus, kui perekonnast sai majanduslik, poliitiline, bilooogiline ja sotsiaalne kooslus, kus tähtsustati sotsiaalseid suheteid. Naiste toimingud olid polisele (linnriik) tähtsad. Kreeka linnades peeti juhtivaid perekondi olulisteks ja nii väärtustati ka kreeklannasid. Abielu oli ühiskondlik toiming (Rooma keisririigi praktikas oli abielu poolte asi), järglaste sünnitamine muutis naised tähtsaks. Seaduse ja tegeliku elu vahel oli erinevus, kuivõrd naistel oli omand, neile kuulusid maa, raha, orjad. Naistega tehti pigem koostööd, aga naiste mõjuvõim suurenes kaasavaraga. Naine ei olnud enam laste sünnitaja, vaid oma mehe kaaslane.

Mõnes piirkonnas olid poisid ja tüdrukud võrdsed, nagu näiteks Spartas. Naise ülesanne oli sünnitada sõjamehi ja nii ka abielutruudusetus polnud kuritegu. Naised säilitasid õiguse maale ja varandusele. Sparta naistel oli sõnaõigus tähtsates küsimustes.

Ent hellenistlikul ajajärgul abielu mõte ei olnud laste sünnitamine (tootmine). Kooselule tekkis uus tähendus: ühtekuuluvus, kaaslaseks olemine, ühine elu. Abikaasad sõlmisid ise abielulepingud, millega pooled said tagatised, ühesugused õigused ja kohustused. Laste ülalpidamine oli mehe kanda ja naise kaasavara oli naise osa.

Hellenismi perioodil oli naistel oma osa nii avalikus elus kui kodus. Naised said kaasavara, neile kuulus maju, kortereid, mida võis müüa või üürida. Naised säilitasid oma kultuuri oma riietuse ja kommetega. Hellenismi perioodis ilmnevad õpetatud naised. Neil olid haritud isad, kellel oli oma tütarde elule mõju nagu abikaasadel.

Ühiskond väärtustas naist ema ja abikaasana. Riitused rõhutasid neid rolle ja aitasid neid täita. Naised korraldasid müsteeriumikultust (nt. Isise, Dionysose vrd Ap 17:34, 2Mak 6:7), pidustusi, kuhu mehi ei lubatud. Usuti, et mees viljastab naise hinge, seetõttu vaikimine oli naisele auasjaks. Ta rääkis oma mehega. Kui mees puudus, oli naine tumm. Apostel Paulus ilmselgelt oli teadlik sellest paganlikust uskumusest, mida ta kasutas ära korintlannade allutamiseks meestele: „Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.“ (1Kr 14:35). Sellega ta pöörab kreeka mehed naiste vastu üles. Kirjast roomlastele te midagi sellist ei leia. On ilmselge, et ta ei saanud rooma naistelt midagi sarnast nõuda. Roomlased oleks ta lihtsalt välja naernud või tema peale esitanud kaebuse. Paulus teadis seda väga hästi. Pauluse silmakirjalikkus ilmneb mitmeti, näiteks uskliku juudi naise poeg, kreeka isast, Timoteos, kui Paulus lõikas ta ümber kohalike juutide pärast (Ap 16:1-3). Seda tehti Lüstras (Pamfüülias). Ent kristluses ei ole ümberlõikamist.

KUST TULID KREEKA ASUTAJAD?

Kreeka ajalugu alguseks peetakse Egeuse kultuuri, aga sellega asi ka piirdub. Kes panid alguse tuntud ja kõrgelt arenenud Minose tsivilisatsioonile, ajaloolastel ei ole vastust sellele küsimusele. Kuid piibel kirjutab kust see rahvas tuli ja kellest nad põlvnesid.

Kreeklased pärinesid Jaafetist, kelle isa oli Noa. Noa pojad olid Seem, Haam ja Jaafet. Jaafeti pojad olid Gomer, Magoog, Maadai, Jaavan, Tubal, Mesek ja Tiiras. Gomer oli kimmerlased, Maadai oli Meedia, Jaavan oli Kreeka, Joonia. Jaavan liikus aladele, mida praegu tuntakse kui Kreekat ja asutas hõimuga sealse piirkonna Balkani alad. Neist sai alguse Kreeka kultuur ja tsivilisatsioon. Jaavan tähendab heebrea keeles kreeka. (1Ms 10:49 Aga Jaavani pojad olid Eliisa, Tarsis, kittid ja rodanlased. Piibli uurijad on selles küsimuses üsna ühel meelel, kes need isikud olid ja kus suunas nende hõimud rändasid* ja algselt eraldusid.

ROOMLASTE TAUSTAINFO

Rooma seadustes ja kommetes ei olnud selget piiri eraelu ja avaliku elu vahel, vastupidiselt Moosesest tulenevaga. Samas roomlaste ühiskond jagunes kodanikuühiskonnaks ja meestevahelisel lojaalsusel põhinevaks ühiskonnaks. Perekonnapea võim kestis juriidiliselt kuni tema surmani. Tegelikus elus olid lapsed ja naised iseseisvad. Naise majanduslik iseseisvus pärineb juba Rooma vabariigi ajast. Naiste valduses oli varandust. Kaasavara oli antud algselt mehele abielu kulude katteks. Samas abielu ei olnud juriidiline, kuna ühiskonda ei huvitanud eraelu. Samuti lahutus oli eraasi. Lahutuse korral kumbki abikaasa säilitas oma õigused oma varanduse üle ja abikaasad vastutasid ise oma võlgade eest.

Rooma keisriajal naised pärisid, pärandasid, kontrollisid oma kaasavara, ostsid, müüsid ja vabastasid orje, omandasid maad ja jagasid vabalt annetusi. Lapsel oli isa nimi, ta oli osa mehe perekonnast. Lapsed olid poliitiliselt perekonna nime kandjad. Lastel oli silmapaistev ja keskne positsioon perekonnas. Tütred ja pojad olid võrdväärsed. Naiste majanduslikku iseseisvust tõstis poegade ja tütarde võrdõiguslikkus. Et rõhutada oma sidet emaga, hakkasid roomlased lisama oma nimele ema nime. Lapsed olid kõige tähtsamad pärijad. Adopteerimine oli varanduse ja nime edasiandmiseks. Kõrgema klassi peredes oli vaevalt 1 laps, mida korvas adopteerimine. Naised seisid esmalt oma suguvõsa ja pere asjade ning au eest. Lahutamine oli Roomas kergem kui Euroopas keskajal. Lahutus oli kurb paratamatus. Uuesti abiellumine tulenes mehe lühikesest elueast, kui need abiellusid vanemalt või kui naised surid sünnituse tagajärjel. Naised kaitsesid perekondlikku privaatsust riigi sekkumise puhul. Vabaabielu sõlmiti siis, kui naise ühiskondlik positsioon oli madalam kui mehel, aga ka juhul, kui naine ei saanud kaasavara. Emaarmastus oli ema tähtis voorus ja loomulik nähtus. Vanu naisi austati ja suguvõsas küsiti paljuski nende arvamust. Sugulased olid tähtsad ja nendega käidi läbi. Roomlased hindasid suguvõsa, traditsioone ja rituaale. Moraalsuse kaitsmine oli Rooma seaduses, perekond oli Roomas tugev ja põhikohustuste keskus.

Rooma kultuuriruumis eristusid ärinaised ja ka preestrinnad. Aktiivsemad olid Pomeji naised. Naised said osaleda valimis- ja seadusettepanekute koosviibimistel ja võtta seal sõna. Naised osalesid aktiivselt kinnisvaras, laenuturul, tekstiilitootmises ja müügis. Töötasid kõrtsides, pandimajades ja avalikel oksjonidel ilma eeskostjata.

Mitmed keiserliku perekonna naised avaldasid maaomanikena mõju majanduselule. Naiste majanduslik vastutus oli suur, mida näitas see, kui ema pärandas vara tütardele. Roomas oli umbes 150 tellisemaa omanikku, millest kolmandik olid naised.

Naised olid paljudes avalikes ametites. Sekretärid, kirjutajad ja õpetajad, hea haridusega. Arsti või ämmaemandana oli naine ühiskonna vägagi lugupeetud liige. Näitlejad, muusikud ja lõbustajad Roomas on olnud ajaloo vältel ihaldatud. Ettevõtlikust ja usinust peeti naiste vooruseks. Naisaskeedid asutasid Rooma, Jeruusalemma ja Petlemma kloostriühendusi. Kloostri päevakavas palvetati, uuriti pühakirju, kopeeriti käsikirju. Need naised olid saanud hea hariduse. Naine vabanes oma naiserollist, sai vaimult mehe sarnaseks läbi neitsiliku elu ja vallalisena oli sotsiaalselt tunnustatud isik. Usk võimaldas naistel arendada alternatiivkultuuri ja võimaluse oma riituse loomiseks. Naised võtsid innukalt osa vaimsetest koosviibimistest ja vaidlustest kristlikes ja ka paganlikes kogukondades. Naised valisid kristluse kiiremini kui mehed.

ÜKS RIIK, ERINEV ÜHISKOND

Keskendudes eelkõige naiste rollile tollases ühiskonnas, on ilmne et Kreeka ühiskond kus Paulus evangeliseeris ja kuhu kirjutas mitmed kirjad, erines Rooma keskusest väga palju, samuti Juudamaast. Kreeklannade, juuditaride, roomlannade tavad ja õigused ei olnud kaugeltki samasugused, kuigi naised elasid samas riigis. Naiste elu erines ka roomlaste linnades. Rooma keisiririigis abieluleping oli poolte endi asi, abielu kui selline ja naise roll sõltus ennekõike perekonnast, kohalikust kultuuriruumist ja ajaloolisest tavast, mis varieerus seinast seina. Võib öelda, et mida jõukamal järjel perekond oli, seda parem oli naise positsoon ühiskonnas.

Roomas oli seisuslik ühiskond. Perekonnapeal oli võim perekonnaliikmete üle. Tema mõjuvõimule allusid naine, vallalised tütred ja ka pojad oma lastega. Pojad allusid isale. Naistel puudusid poliitilised õigused.

Rooma ühiskonna inimesed jagunesid poliitiliste õigustega kodanikeks. Hääletusõigus, abieluõigus, õigus juriidilisele kaitsele, millele ka apostel Paulus juhtis tähelepanu kui teda ilma kohtuta kinni peeti (Ap 15:37-39, 22:25, 25:10). Teiseks, õigusteta orjadeks. Neil polnud mingit abi loota ja nad sõltusid isanda suvast. Kolmandaks, vabaks lastud orjadeks. Neil oli piiratud hääletusõigus, aga neil ei olnud abieluõigust. Kuid ükski täiskasvanud mees ei olnud oma pere sh naise ja laste juht enne, kui tema isa oli surnud. Isa võim ulatus teoreetiliselt kõigi pereliikmete elu ja surma üle otsustamiseni, kuigi praktikas seisnes see enamasti vara haldamises ja kui suurel määral pea sekkus pereliikmete ellu, jäi ta enda valida. Samas oli isal kohustus vastutada liikmete tegude üle. Üldjuhul elasid põlvkonnad koos.

NAISTE ÕIGUS

Naise õiguslik seisund varieerus. Tal oli õigus laste lugupidamisele, ta oli pärija, ta võis teha testamenti, kaasavara abil pääseda sundusest, abielu lahutada, samuti uuesti abielluda kui tema võimetele rakendust ei leidunud. Kõrgklassi puhul isad otsisid abikaasa nende laste 12-14 aasta vanuses, vähem rikkamad võisid hiljem abielluda. Madalamates klassides poliitilised ja majanduslikud huvid nii suurt rolli ei mänginud.

ISA SURM TÕI ISESEISVUSE, 3 LAST OTSUSTAMISVABADUSE

Naine oli ka abielludes rohkem isa kui abikaasa mõjuvõimu all, ent isa surmaga sai seaduslikult iseseisvaks! Kaasavaraga kindlustati naise toimetulek abielu lõppedes. Peale kolmanda lapse sündimist teenis ta eriliselt lugupeetud ema rolli ja omandas suurema iseseisvuse ja otsustamisvabaduse.

Naine oli läbi elu praktiliselt mehe eestkoste all, kuid ta sai valida, kas abielludes saada mehe perekonna osaks või jääda oma isa ehk oma pere liikmeks. Roomlannade roll oli viibida oma mehe kõrval pidusöökidel ja koosviibimistel. On teada, et sellistel koosviibimistel pidid nad istuma sirgelt, mitte nõjatudes. Ka võisid nad kodust lahkuda, minna külla, kutsuda külalisi, käia ostlemas. Algharidus oli naistel ja meestel praktiliselt sama. Ent edasist haridust said lubada rikkamate perekondade naised. Ent tütarlapsed õppisid ladina, kreeka keelt õigusteaduse ja retoorika asemel. Ilmselgelt on sellel oma praktiline tähendus, naised ei saanud poliitikas osaleda, milleks siis seda õppida.

EHTED DEMONSTREERISID NAISE MÕJUJÕUDU JA TÄHTSUST

Avalikkuse ees neilt silmapaistmist ei oodatud, ent rikkus muutis neid märgatavaks. Naise staatus ei olnud ametlik ja ilmselgelt defineeritud, aga kaunistused olid mõju ja varakuse demonstreerimisel eriti tähtsal kohal ning vääriskivid kõnetasid naise mõjujõust ja tähtsusest. Abielus Rooma naine valitses täielikult oma varanduse üle. Seadus määras, et mehel polnud naise varale õigust, seda ära kasutada ega investeerida.

ROOMA ABIELU

Naine oli mehele ennekõike partner elus ja sünnitades järeltulijaid ning käitudes väärikalt, olles mehele lojaalne poliitiliselt. Rooma abielu põhines mõlema poole nõusolekul, kuid see ei olnud religioosne akt. 12 tahvi seadus lubas naisele isikliku omandi ja vägivallata abielu. Sellega kehtestati varalahusus. Erandina kehtestatud vägivallatu abielu oli sel ajal täiesti uus praktika õiguses, mis väärtustas naist täiesti uuel tasemel. Ütleks, vägagi tsiviliseeritud ja kaasaegsel moel. Abieluealisus, mõlema poole abiellumissoov, partnerite abieluõigus ja magistraadi nõusolek olid seadusliku abielu eeltingimused. Ühe korra abiellunud naist imetleti. Lapsi hästi kohelnud naist ei mõistetud hukka uuesti abiellumisel. Seaduslikult iseseisev naine võis abielu lahutada, sest abielu leping oli inimestevaheline, mida sai tühistada. Abielu kehtis kuni ühe poole surma, abieluõigusest ilmajäämise või lahutuseni. Lahutuse korral kaasavara kuulus alati naisele. Kui laps oli seaduslik ja isa elus, oli emal õigus lapse isalt nõuda hüvitist. Abielu lahutamine sõltus sellest, millise pere mõjuvõimu alla naine oli läinud või valinud vabaabielu. Viimase võis tühistada suuliselt. Vabaabielu sõlmiti jõukate ja lugupeetud suguvõsade või perede vahel, siis lõpetati neid vastastikkusel kokkuleppel, välditi solvanguid.

PEANAISED JA VÕIM ALGKOGUDUSE ALADEL

Piibel tõendab, et naiste positsioon ühiskonnas oli pigem suurem kui seda ajaloos üldjuhul tõlgendatakse. Naiste õigusi on põhjendamatult alahinnatud ja ekslikult kallutatud meeste kasuks.

Näiteks märgitakse, et Antiookias (Süürias) oli kõrgemast seisusest jumalakartlikud naised. (Ap 13:50) Samuti Tessaloonikas (Makedoonias), mille kohta märgitakse, et seal oli suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi. (Ap 17:4) Aga ka Beroias (Kreekas), rohkesti kõrgemast seisusest kreeka naisi, (Ap 17:12), kirjeldab apostel Luukas.

„Suursugune naine“ ja „kõrgemast seisusest“

Kreeka algkeeles „kõrgemast“ - εὐσχήμων, euschēmōn – tähendab esmalt seda, et isikul on vastav kõneoskus ja käitumine ning ka välimus; teiseks seda, et isik on austatud, mõjukas, rikas, soliidne ja viisakas. Sama sõna kasutatakse piiblis (UT) veel 4 kohas. Näiteks kasutatakse Suurkohtu nõuniku, lugupeetud mehe, Arimaatia Joosepi isiku autoriteedi märkimisel. (Ap 15:43) Sellisel isikul oli kõrgem seisus ja õigused. Piibel kirjeldab, siis Joosep tuli Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu (rippus ristil). Tavaline kodanik seda ei oleks saanud teha.

Kreeka algkeeles „suursugune“ - πρῶτος, prōtos – tähendab esmalt isikute järjestamiseks, isikute puhul on tegu juhiga, kellel on mõju ja au. Piibel viitab antud juhul naissoost, austatud ja mõjukatele juhtidele, neid oli seal rohkesti. (Ap 17:4) Need olid „peamehed“, kuulusid kõrgklassi. Markus kirjeldab kõrgseltskonna sündmust ning osutab seal Galiea peameestele. (Mk 2:21). Kes olid kutsutud ja arvatud Heroodese sünnipäeval teiste ülikute ja tuhatnike seltskonda. See oli kõrgklass. Võimul olijad.

PAULUS NÕUDIS „OMA SEADUST“

Kreeklannadel ja roomlannadel olid praktiliselt märkimisväärselt suuremad õigused kui Paulus lubab korintlastele, efeslastele või koloslaste naistele nende endi kodus või koguduses. Kutsudes üles järgima praktikat, mida tegelikult sellisel kujul ega määral ei peetud vajalikuks ning oli isegi vastuolus Rooma õigusega.

„Mees on naise pea“ on tegelikult 1Moosese raamatu 1-3 ptk loomisloo deduktiivne tõlgendus (subjektiivne, üldiselt üksikule).

Uue lepingu (nt vrd 2Kr 3, Gl 4, Ef 2, Hb 9) osapooltel ei ole õiguslikult siduvat kohustust Vana lepinguga. Kristlased ei pea täitma käsuseadust (mitzvah 613). Jeesuse surma eesmärk ei olnud jätta selles küsimuses inimesed kuidagi kahe tooli peale istuma, panna inimesed pooleldi armu ja pooleldi käsu alla, vaid viia täielikult armu alla, et rõõm saaks täielikuks (Jh 15:11, 17:13).

Seal oli üks haruldane sündmus. Paulus, Barnabas ja Johannes olid koos, kus viimane küll lahkus nende seast, aga Paulus ja Barnabas (kuulutasid evangeeliumi) tunnistasid Süürias Antiookia koguduses: „Olgu siis teile teada, mehed-vennad, et tema kaudu kuulutatakse teile pattude andeksandmist, ja see õigeksmõist, mida te ei suutnud leida Moosese Seaduses, on temas, kelles see on täielikult võimalik igale inimesele, kes usub,“ Ap 13:39. Igale inimesele, mitte üknes meestele, või juutidele, vaid kõigile, - „igale inimesele kes usub“, - meile! Kusjuures Antiookias hakati jüngreid esimest korda nimetama kristlasteks.

„Mees on naise pea“ ei ole kristlik. Naine ei vaja mehe pead Jumalaga suhtlemiseks ja vahendajat. Naisel on usus ligipääs, - ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde (nt Ef 2:18).

Naiste kohtlemise nõuded sh põhimõte „mees on naise pea“ on ammugi sobimatud tänapäeva kaasaegses ühiskonnas, seda nii perekonna kui ka koguduse elukorralduses.

SUU KINNI USK

Kas kristlus oleks üldse nii meieni jõudnud?

Jeesus ei öelnud, et mehed, minge maailma, kuulutage evangeeliumi. Evangeeliumi kuuutamine oli mõeldud kõigile (Mt 16:15).

Kui naised oleks kartnud (Ef 5:33) mehi, olnud vait, neil ei oleks luba rääkida (1Kr 14:34), kes seal siis tunnistaks, teeniks, ülistaks või midagi teinud oleks? Õnneks naised ei olnud vait. Tänu Jumalale! On teada, et algkogudus kasvas ennekõike naiste arvelt. Naised võtsid kristluse kergemini vastu kui mehed. Ka täna! Kirikupingid on täidetud naistega. Naised on usinad kristlased ja kutsuvad inimesi kirikusse. Aga kus on mehed? Kui paljud neist kutsuvad oma sõpru või räägivad usust? Meestel on suu vett täis.

„Kuna sealsamas andis Paulus naistele (ja meestele) ka vabaduse ja vastutuse koguduse ülesehitamiseks, siis ei oleks õige kogudustes tõstatunud spetsiifilistest küsimustest teha üldiseid järeldusi. Tuleb märkida, et Pauluse kaastöölistest, abilistest, apostlitest, prohvetitest, õpetajatest ja toetajatest, keda ta oma kirjades nimetab, on suur hulk naised. Näiteks Priskilla (1Kr 16:19), Foibe (Rm 16:1, 2), Junia (Rm 16:7), Nümfa (Kl 4:15) ja Lüüdia (Ap 16:40). Peale nende veel Trüfaina ja Trüfosa ning Persis (Rm 16:12) ja paljud teised“ märgib EMK Teoloogilise Seminari õppejõud Anne Saluraid artiklis „Naised Pauluse teoloogias“ (Koduteel, 2/2005).

Priskilla, telgitegija (Ap 18:2,3). Aga mitte ainult! Galaatias oli üks vaimult keevaline Aleksandriast pärit kõnemees, kes õpetas ja täpselt Jeesusest nagu piibel teda kirjeldab, ent Priskilla oli üks nendest, kes ta kõrvale kutsus ja talle seda veel täpsemini ära selgitas. (Ap 18:26) Misjärel Apollos veel osavamalt jutlustama hakkas. Foibe, kes oli Kenkrea koguduse teenistuses. Junia, kes oli silmapaistev apostel ja usklik, usule tulnud juba enne seda kui Paulusest usklik (kristlane) sai. Nümfia, kelle maja oli koguduse kooskäimise kohaks. Tabiita jagas palju almuseid. Või mõnes keerulises olukorras tunnustatakse naisi näiteks, kui Ateena mehed põiklevad usu vastu, siis üks naine, Damaris nimi ja teisigi koos temaga, said usklikuks. Filippuse neli tütart olid koguni prohvetid. (Ap 21:9) Jõukad kreeklannad toetasid kogudust ja misjonitööd oma varaga.

Lisakommentaarid:

• kiri roomlastele 7:2-3;

Rm 7:2 ja 3 s, - Paulus viitab Rooma keisririigi õigusele, millega mehe surm lõpetab abielu (vt ka s 39)

• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;

1Kr 11:5-15 - Selle põhjal mees loodi Jumala näo järgi, naine mehest (mehe kuju järgi). Tegelikult nii mees kui naine loodi Jumala näo järgi. Mõlemad, mitte üksnes mees, vaid ka naine! 1Ms 1:26 on kirjutatud: "tehkem inimesed oma näo järgi"; pane tähele "inimesed", seal on mitmuses. Jumal ei öelnud, loogem inimene - mees (Aadam), vaid ta ütles loogem "inimesed" s.t ka naine. Seda ei saa eitada! Isegi juhul, kui Aadam loodi enne, siis mõlemad said eluhinguse, mitte üksnes Aadam! Jumal puhus oma vaimu Aadama ihusse ja ka Eeva ihusse (mitte Aadam ei teinud seda). Seetõttu mõlema, nii mehe kui naise sees on vaim. Mõlemad lõi Jumal isiklikult oma kätega, vastupidiselt loomadele ja kõigele muu loodule, mis tekkis sõna põhjal. Inimene vooliti mullast, samuti Eeva, kuid tema jaoks võeti luu. Pauluse arusaama põhjal on teisel kohustus alluda esimesele ja anda talle au, kuna ta loodi pärast esimest. Loomislooga ei kehtestatud alistumist. Naise loomisel kasutati mehe küljeluud, mitte naine ei ole mehest, mida Paulus üle tähtsustab. (1Kr 11:8). Luu on kõigest DNA. Ent Pauluse väide, - et mees ei loodud naise pärast, vaid naine mehe pärast, seetõttu naine peaks alistuma mehele, on lihtsalt küüniline, alandav ja meelevaldne tõlgendus. Jumal lõi inimesed meheks ja naiseks (1Ms 1:27). 

• kiri efeslastele 5:22-24;

Ef 5:22-24, 33; - Paulus käseb kreeklannadel alistuda meestele kõigis asjus. On ilmselge, et tegu on võimu liialdamisega, milleks Paulusel puudus õigus. Näiteks roomlannadelt ta ei nõua midagi sellist. Kuna see ei oleks Roomas läbi läinud. Salmis 33 ütleb ta "naine kartku meest". Kristlane ei pea kartma midagi. Ei ole põhjust.

• kiri koloslastele 3:18

Kl 3:18, - mehele alistumine ei muuda naist Kristuse silmis kuidagi sündsamaks või pühamaks.

• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;

Tm 3:18 - Riietuse, soengute, ehtete abil väljendasid kreeklannad oma kunsti ja kultuuri. Osa neist käis kaasa kõrgema seisusega, milles kahtlemata ei ole midagi taunimisväärset. 

• kiri Tiitusele 2:3.

Tt 2:3 - ka kreeklannad olid kõnes osavad ja silmapaistvad. See oli üsna tavaline, et naised rääkisid ühiskonnas kaasa, eriti aga võimul olivad peanaised, kes võisid oma ameti tõttu kritiseerida ja ka süüdistada (vrd Jh 8:10). Paulus üldistab seda valesüüdistuseks (διάβολος, diabolos). Veini tarbimine oli osa kreeka kultuurist ja traditsioonist, mida joodi söögi kõrvale ning on üsna mõistetav, et veini joomisega käisid kaasas kombed, mida õpetati. Täna me tunneme seda kui osa etiketist, mille õpetamist ei saa pahaks panna.

TAGAJÄRG

Naiste õigused ei olnud sugugi nii piiratud, kuivõrd apostel Paulus käsitleb oma kirjades kui viitab loomisloo järjekorrale. Uurides kreeklannade, roomlannade õigusi, on Pauluse nõuded liialdatud, põhjendamata ning meelevaldsed.

Pauluse eksituse totaalne tagajärg seisneb kahjuks selles, et tema kirjades sisaldavate juhiste põhjal naised said Kristusest eemale viidud, armust kõrvale (Gl 5) juhitud, sestap mehed paljuski kohtlevad naisi ebaõiglaselt veel täna. (vrd Gl 3:28) Seda nii kodudes, töökohtades, poliitikas, ühiskonnas laiemalt.

VABANDAME  

Kui kristlased oleks kujundanud kohe õiged seisukohad nn naiste küsimustes, ei oleks kristlik maailm meeste kasuks kallutatud. Vastutus lasub eelkõige kristlastel ja vabandada kõigi ees, et naiste teemat on kirikutes käsitlenud ja õpetanud vääriti. 

Piibel on kogu maailmas enim meeste-naiste kohtlemist kujundanud kui me üldse arvata oskame. On võimatu, et naiste õiguste areng oleks kuidagi teisiti läinud kui seda kirikutes õpetati. Mida külvad, seda lõikad. Külvad ebavõrdset kohtlemist, - naised alistuge meestele, lõikad ebavõrdset kohtlemist perekondades, tööl, kogukonnas ja kogu ühsikonnas. Perekonna suhteid kujundas kirik juba algkoguduses. Ei ole kogudust, kus sellega ei ole liialdatud või naiste vastu eksitud. Kas saab mõni konfessioon väita, et nad ei ole kasutanud Pauluse printsiipi - naised alistuge meestele. 

Kui kristlik kirik võtab vastutuse ja tunnistab üles oma möödalaskmise, alles siis saame maailmale rääkida, naiste väärikas kohtlemises võtke meist eeskuju! Kui kirikud ei võta seisukohta ja ei taasta naisele kohast ja väärikat positsiooni, siis ühiskonnas ei juhtu seda kunagi. Kui aga kogudused julgevad sellest avalikult rääkida, mehed paluvad naistelt andeks ja vaimulikud õpetavad puhast õpetust, siis hakkab ka ühiskonnas naise roll ja positsioon paranema. Mees ei ole kuidagi naisest parem või eelistatud, sest kõik on Jumalast, tema ees võrdsed, tema looming ja kristlasena tema lapsed.

Meil on sügavalt kahju, andke andeks, kallid naised!

------

* Noa kolmikud panid aluse 70nele rahvale, neist harunesid rahvad maa peal pärast veeuputust, mis on kõikide rahvaste alguseks. Kuid alguses oli üks keel ja ühesugused sõnad, enne kui Jumal segas keele ning rahvad liikusid laiali. Seal võis olla nii, et kui hõimu siseselt said inimesed mitu keelt, ent midagi neil oli sarnast, siis ühisosa võeti üle teise poole poolt või arenes täiesti uus keel, mida hõim kasutas. Näiteks eesti ja soome keeles on palju sõnu, millel on vastupidine tähendus. Huvitav miks? See viitab asjaolule, et need keeled on väga vanad, võimalik et Paabeli ajast. Seega eestlased ja soomlased võisid alguses jaguneda teistest ühe hõimuga, hiljem suurem osa läks põhja poole ja väiksem hõimu osa jäi meie aladele. Miks eestlased ei sarnane slaavlastega? Seetõttu, et slaavlased tõenäoliselt pärinevad Magoogist, kes oli Jaavani vend, ent liikus oma hõimuga hoopis põhja kirde suunas, teadaolevalt Musta ja Kaspia mere vahel. Eestlased on sugulasrahvad ungarlastega. Kas Jumal lõi kohe kõik keeled? Kindlasti mitte. Inimesed on välja mõelnud uusi sõnu ja tähendusi vastavalt vajadusele ja laenanud. Keeled arenevad edasi. Keeled on segunenud, ja paljudel rahvastel on juba tuhandeid aastaid sama tähendusega sõnad. Ka eesti keeles on sõna tüved, mis pärinevad teistelt rahvastelt. Meil on palju ühiseid sõnu teiste keeltega. Kuid kindlasti me ei pärine umbmäärasest uuralist (soome-ugr) piirkonnast, vaid vastupidi, meie sealsed sugulasrahvad on siit ida poole edasi rännanud, kuid meie suundusime põhja koos soomlastega. Fakt on see, et eestlased on Jaafeti järeltulijad, kes liikusid loode suunas, kui keeled segunesid ja hõimud lahkusid Sumeri aladelt. Lisaks rahvaste liikumine, kuna ajaloos on suured rahvaste grupid liikunud uude kohta ning muud tegurid. Jaafeti ja Haami sugu on üles tähendatud, kuid Seemi sugu kulgemine jätkub, kuna Jumal keskendub Seemi soole. Haami sugu läheb lõunasse, kellest saab Aafrika asutaja, Jaafeti sugu tee kulgeb Euroopasse.

Kuidas facebookis leviv moodsa armuõpetuse hoiatus sisaldab eksitavaid väiteid

Alljärgnev kirjutis on levimas Facebooki kaudu, mistõttu paljud on seda juba märganud ja ilmselt ka küsivad, mida sellega peale hakata? Kas uskuda, mida uskuda, jne. Kuivõrd autorit kirjatükil ei ole märgitud, siis tuleks selliste avalduste suhtes olla eriti kriitiline ja katsuda läbi  

Kristlik Mõttevõra toob teksti ära täies mahus, kuid lisame omaltpoolt märkused ja põhjendused, mida pidasime vajalikuks kommenteerida. Seega leiate meie selgitused lõikude vahelt, mis algavad märksõnaga “KOMMENTAAR” ja tekst on lisatud bold formaadis.

---

Ettevaatust – moodsa-armu ehk hüperarmu eksitus!

Juba paar aastakümmet on kuulsust kogumas ja aina populaarsemaks saamas kõrvadele meeldiv – “teraapia teoloogia”. Sajandeid on kristlik kogudus maadelnud Jumala Seaduse, Jumala käskude, vastaste ideoloogiate ja valeõpetustega. Aga “teraapia teoloogia” on midagi uut, kuna selle kavala õpetuse järgi, me saame olla ja elada Jumala käskude vastaselt – elada, kuidas tahame, kuna me oleme armu all ning Jeesus maksis automaatselt ka kõik meie tulevased patud!

Tegemist on uut laadi ja väga peene eksitusega. See tõmbab kaasa pea kõiki noori kristlasi, kes ei ole juurdunud Jumala Sõnasse. See heidutab eriti aga neid, kes ei ole osa saanud ärkamisvaimus meeleparandusest Jumala päästvas väes. Jumala Sõna tuli läheb ees ja Tema AU kirkus järgneb sellele.

Ligi 20 aastase teenimistöö jooksul olen esmakordselt silmitsi salakavala eksitusega, isegi mitmed Jumalariigi töötegijad on küsinud – aga mis selles vale on? See tundub esmapilgul justkui õige õpetus, kuna nagu polegi midagi läbi katsuda ja lisada, kuid … Piibel räägib meile õigest fookusest, õpetusest, mis on harmoonias Piibli tervikuga ning püsib Kristuses!

Hüperarmu õpetus aga seda ei ole, on kümmekond äratuntavat ja alarmeerivat tunnust (loe altpoolt), mis peaks meid tegema väga ettevaatlikuks ja mis ei ole vastuolus ühegi Piibli osaga aga Jeesuse sõnadega. Just Issanda õpetust ja sõnu kuuleb aina vähem selle õpetuse või liikumisega nakatanud ringkondadest.

Ro.3,31 Kas me siis teeme käsu tühjaks usu läbi? Mitte sugugi, vaid me kinnitame käsku! Ro.7,7 Mis me siis ütleme? Ons käsk patt? Mitte sugugi! Ent pattu ma ei oleks tundnud muidu kui käsu kaudu; Ro.4,15 … kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist. Ga.3,24 Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust.

Ilma Jumala püha käsuta EI OLE PATU TUNDMIST! Käsk suunab ja viib meid Kristuse Ristini, ilma käsuta ei vaja me ka Risti. Piibellik arm ja käsk ei ole omavahel vastuolus, kui Uue Lepingu võtmes me vaatame Vana Lepingut. Käsk ei ole kuhugi kadunud, Jeesus ei tulnud tühistama käsku vaid tõi veel kõrgema standardi: usu läbi uussünni väes vabanemise kõigest madalast ning uue elu Vaimus. Kuid see on protsess ning nõuab meiepoolset pingutust, julgustust ja kinnitust, mida kuultavad kõik kirjad kogudustele: et me hoiaks lõpuni kindla oma usulootuse, et me võitleks lõpuni!

Moodsa armuõpetuse – hüperarmu liikumise äratuntavamad tunnused:

1. Moodsa armuõpetuse pastorid ja jutlustajad ei räägi patu vastu. Sõna „patt“ esineb neis kogudustes aina vähem. See esineb pigem kontekstis – Kristus andestas patud. Harvem kuuleb seisukoha võtmist patu vastu, seda juhtub selles liikumises pigem siis, kui nad mõistavad hukka käsumeelseid varisere ja evangeeliumi teenistujaid, kes kuulutavad patu vastu. KOMMENTAAR. Toome siis konkreetse näite. Jeesus andis armu prostituudile, keda variserid tõid ta ette ja küsisid, mida sina ütled, Moosese seadus käsib ta hukata. Jeesus ütles, kes teist ei ole teinud pattu, visaku teda esimesena. Juhtus see, et kõik lahkusid. Sellega Jeesus demonstreeris Jumala armu suurust, - mida ei tohi keelata inimesele, kes kahetseb. Seega Jeesus eksis, punkti 1. vastu. Jeesus mõistis hukka variserid, kes tulid tõstsid seaduse kõrgemale Jumala armust.

2. Moodsa armuõpetuse arvamusliidrid joonduvad ajastu vaimu järele ja väldivad avalikke konfliktseid olukordi – vastasseise! Nad ei astu avalikult kultuurilise ja ühiskonnas valuliste teemade vastu . Ei-ei ja ja-ja paljastab neid, Jeesus ütles, mis on üle selle on muldne, kurjast vaimust! KOMMENTAAR. Eestis on koguduste juhtide seisukohad piisavalt selgelt väljendatud ja määral, kui seda meedia ära avaldab, mis puudutab nii samasooliste kooselu kui pagulaste teemat, aga ka teisi pävaküsimusi. Ei ole teada kogudusi või nende juhatusi, kus selles küsimuses on erimeelsust. Kirikud on ühel meelel.

3. Moodsa armuõpetuse jutlustajad ignoreerivad pea täielikult Vana Testamenti, kuna see ei kuulu enam kristlastele või see ei ole Jumala Sõna kristlastele, kuna me ei ole KÄSU all. Vana ja Uus testament on orgaaniliselt – harmoonias ning kokku pandud Püha Vaimu pitseriga, kes selle murrab satub eksitusse. KOMMENTAAR. Tõepoolest, kristlased ei ole käsu all , aga see ei ole vastuolus Jumala Sõnaga nagu eelpool väidetakse, vastupidi, mis on loogiline järg ja osa evangeeliumist ja Jeesuse eesmärgist, ristisurmast. VT tõstmine ülimuslikuks ja koguni kristlastele kohustuslikuks, muudab Jeesuse surma naeruväärseks ja tühiseks. Sest siis ei saa inimene õigeks usust, vaid käsu täitmisest (613 käsku). Kuid kristluse tuum seisneb just armu kaudu usu läbi päästmises, mitte tegudest, vastupidiselt käsuõpetusele.

4. Moodsa armuõpetuse arvamusliidrid ja jutlustajad ei järgi Uue Testamendi pühitsuse ja puhtuse nõuet Jumala sulaste eludes. „Kuna Jumala arm on nii suur (kes meist on veatu) ning lõputu, siis kes oleme meie, et astume kohtumõistja rolli.“ Kord päästetud – igaveseks päästetud on selle õpetuse salakaval agenda. See annab ka põhjuse vabandada ja sallida evangeeliumi teenistujate amoraalset eluviisi, millest on kuulda järjest enam ja enam. KOMMENTAAR. Pühitsus on oluline osa kristlase elus, kuid keegi ei saa õigeks selle läbi kui hästi ta järgib kristlust, vaid armust. Paraku. Pühitsus ei ole inimese töö iseeneses, vaid eelkõige Jumala töö ja seegi on arm. Jumal kutsub, Jumal puhastab, Jumal uuendab, Jumal annab oma Vaimu, Jumal täidab Vaimuga, Jumal annab annid ja aitab usus püsida. Kristlane ei saa päästa ennast ise, vaid see on Jumala and, see on arm.

5. Moodne armuõpetus ühendab ennast lahti konservatiivsest – Piibellikust evangeeliumi kristluse suunast. Moodsa armu ja armastuse liberaalne liikumine mõistab hukka “vana kooli” kogudusi ja teenistujaid, sidistades neid kohtumõistjateks, variserideks, negativismi kuulutajateks ja Jumala armu tühjaks tegijateks. Nad toovad põhjenduseks, et Jumala on hüljanud sellise kuulutustöö ja Jumal sel moel enam ei tööta – tegutse. Pealegi ei sobi viimased tänasesse kultuuri ja konteksti, sest nad ei meelita inimesi usu juurde. KOMMENTAAR. Eesti kogudused on pigem konservatiivsusemad kui liberaalse maailmavaatega.

6. Moodsa armuõpetuse arvamusliidrid, seenior pastorid jt. õpetavad KÜMNISE VASTU, kuna see on KÄSU ja VT mudel. Kuid leiame siiski, et kümnis oli enne Moosest ja ka enne käsku. Kümnisest rääkis Jeesus. Mt.23,23 „Seda tuleks teha, aga teist mitte jätta tegemata.“ Samuti on otsene kümnise jätkumise tõend He.7,8.“ „Ja siin võtavad kümnist surelikud inimesed, aga seal see, Kellest tunnistatakse, et Ta elab.“ KOMMENTAAR. Kümnis tõepoolest ei ole koguduse lõiv, seda koguti Jeesuse ajal leviitide ülalpidamiseks ja templiteenistuseks. Ka algkogudus ei kogunud endale kümnist. Küll aga kogusid kristlased vabatahtlike annetusi ja koguduse töö majanduslikud vajadused rahuldati annetuste abil. Kümnist koguti templikorra ja isikute poolt, millel ei olnud mingit seost kristlusega.

7. Moodsa armuõpetuse arvamusliidrid, seenior pastorid jt. jutlustavad peamiselt positiivseid ja motiveerivaid sõnumeid. Moodsa armuõpetuse kantslites on kuulda peamiselt vaid: kuidas elada head elu, kuidas saavutada eesmärke, tervist, rikkust, heaolu, Jumala armastust, Jumala andestust jms. Nõustun Jumala sulasena, et neid teemasid on vaja, kuid UT käsib meil olla „targad Jumala majapidajad“ ning kuulutada terviklikku Piibli sõnumit Evangeeliumi teenistujad peavad seda tegema, et vabaneda veresüüst – „Sellepärast tunnistan ma teile tänasel päeval, et ma olen puhas kõikide verest; sest ma pole midagi teie eest salanud Jumala tahtest, et ma teile seda tervelt ei oleks kuulutanud. Apt.20, 26 – 27“ KOMMENTAAR. Kõik vajavad andestust, armastust ja tervist, (Jeesus tervendas kõik), selles, et saavutada heaolu, ei ole mingit vastuolu Jumala tahtega. Kristlus ei kutsu inimesi vaesuma, vaid vastupidi, kutsub üles teenima ja annetama. Kuid annetada saavad need, kellel seda on mida jagada  ja aidata saavad need, kes on terved, nii hingeliselt, vaimselt kui ka materiaalselt, kuidas kellegile Jumal annab. Seegi on Jumala arm.

8. Moodsa armuõpetuse liikumises on aina rohkem kuulda tunnistusi halvast viljast. Kõikjalt üle maailma on kuulda, et moodsa armuõpetuse kogudustes ei ole patt enam probleem. Mitte, et seda enam seal ei oleks vaid see ei olegi enam patt, kui selline! Patust elu elavad kristlased vabandavad seda karistamatuse tundega: arm katab kõik, me ei käi enam käsu juhtnööri järgi. KOMMENTAAR. Eestis ei ole kogudusi, kus võidakse tunnistada, et nad on nii veatud, et neil pole midagi juurde õppida, millesti meelt parandada või neil ei ole olnud patuga kokkupuudet. Küll aga esineb kogudusi, kus patt maha salatakse (varjatakse).

9. Moodne armuõpetus tühistab Jeesuse jüngri kutse tänases päevas, mis anti nii apostlitele, algkogudusele, kui laienes ka tulevastele põlvedele. Piiblis me näeme, et jüngriks olemise kutse on kuni Jeesuse tulekuni! Jeesuse sõnadest leiame Tema järgimise ka peale ülestõusmist (koguduse ajastu, esimesed kristlased) Mt.10,38 Jh.13,36 Jh.12,26 Jh.10,27 KOMMENTAAR. Jüngerlus on täna Eesti kogudustes oluline valdkond, mida peetakse oluliseks, eriti evangeelsetes kogudustes.

10. Moodsat armuõpetust praktiseerivates kogudustes on kadumas taevas –põrgu teema. Rõhk ei ole enam pääsemisele põrgust ja hukatusest vaid sellel, et inimene saaks parema elu juurde ja igal juhul taevasse, hukatusest ei ole enam juttu. Moodne armuõpetus ei salli enda kõrval teemasid nagu: meeleparandus ja pühitsus (mis on kristliku elu üheks vundamendiks, ilma selleta ei saagi Jumala juurde) 1.Te.4,3 He.12,14 KOMMENTAAR. Päästmiseks ei ole vajadust, kui ei ole põrgut. Eesti kristlikud kogudused on selles ühel meelel, et inimese hing vajab lunastust. Seega päästet ja armu.

11. Moodsas armuõpetuses on kadunud patutunnetuse mõiste. Inimesi tõmbab ja meelitab Jumala juurde vaid Jumala headus ja armastus. Nende loosungeid täidabki peamiselt armastus, arm ja headus. Jääb mulje, et need on AINUKESED Jumala omadused. Aga Jumala esimene olemuslik omadus on pühadus. Kuna nad hülgavad käsu, siis patutunnetust ei tekigi. Piibli järgi on käsk, mis annab märku patu suhtes Ro.3,20 “sest käsu kaudu tuleb patu tundmine.” Alles sellele järgneb Jumala headuse kutse, mis inimese meeleparanduse täielikuks teeb – toob Jumala juurde. KOMMENTAAR. Ilma armastuseta ei ole evangeeliumi sõnumit, ilma armastuseta paik on teadupärast vaid põrgu, ent Jumala riik on õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus; puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses. Jumal ise paneb armastuse kristlase südamesse, mis on esimene and, mida armust antakse kõigile, kes saavad päästetud. See teeb võimeliseks mõistma Jumala isikut, tema olemust, milleks on armastus ja pühadus.

12. Moodne armuõpetus on universalismi tunnustega – kord ja igavesti päästetud. Samuti on selle liikumise kaugem eesmärk päris jahmatav – uskudes, et kõik inimesed lõpuks päästetakse, kuna armastus võidab kõik. Ameerikas on näha mitmetes liikumisest (mis on selle õpetusega nakatunud) märke, et vaikselt on sisse imbunud mõtted, et Jumalani on mitu teed. Seda on väljendanud mitmed moodsa armu jutlustajad, kui neilt on küsitud suhtumisest islamisse (mis saab islamiusulistesse peale surma). KOMMENTAAR. Jumala pääste ja päästekindluses kahtlemine on vajalik vaid kristluse vastastele, millest ei ole kasu kellelegi. Jumala Poja ohver on universaalne ja kõigile päästeks, kes usuvad, nii juutidele kui kreeklastele sh meile (kõigile nn paganrahvastele). Kui sa oled päästetud, siis sa oled päästetud. Ja need, kes on päästetud (st taevas), neid ei viia uuesti kohtu alla, nö igaks juhuks, vaatame, kas sa oled ikka õige, et väärid taevast! Jumal ei umbusalda Kristust. Jumal ei kahetse ka oma armuande. Kui ta andis oma Poja, siis päästab ta kõik need, kes ta poja usus vastu võtsid ja veel võtavad. Milles ei ole põhjust kahelda.

13. Moodne armuõpetus on liberalismi tunnustega – see lahjendab pisihaaval Jumala Sõna ennast, eemaldades sealt lõpuks kõik, mis on kultuuriliselt solvav või tänasesse aega mittesobituv (näiteks mees on pere pea). Mitmed moodsa armu jutlustajad, on jäänud vastamisega jänni, kui neilt on küsitud EI ja JAH seisukohta probleemsete valdkondade suhtes (homoseksualism jm.). KOMMENTAAR. Pauluse nõue naiste osas on kahtlemata Pauluse isiklik seisukoht (huvide- ja võimukonflikt, mis tulenes kreeka ühiskonna (demokraatia)põhimõtete vastuolust juudi traditsioonidega), kristlastel ei ole kohustust kehtestada alluvus-suhteid, sest kõik on Jumala lapsed ja Isa ees võrdsed. Eriti siis täna, kui meil ei ole orjanduslik ühiskond, on mõistetav, et naine ei ole mehe alluv ega teenija, vaid vastupidi, mees suhtugu kõigise pereliikmetesse lugupidavalt ja ärgu arvaku endast kuidagi kõrgemaks või paremaks või tähtsamaks, kelle eest ta võtab vastutada Jumala ees. Sama eeskuju jättis meile Jeesus. Jeesus ei kiitnud Martat, vaid tõi eeskujuks Maarja. Jeesus ei sundinud naisi mehele alluma, vaid õpetas meest naise eest hoolitsema.

Moodne armuõpetus on ohtlik väljakutse lihtsale ja Piibellikule evangeelsele armuõpetusele, mida leiame Jeesuse sõnadest ning Uue Testamendi kirjadest! KOMMENTAAR. Pigem võib väita, et kirjutise autor ei ole selgelt välja toonud, milles seisneb “moodsa armuõpetuse” kahjulikkus või vastuolu VT käsuseaduse või UT armuõpetusega.

2.Ko.7,1 “Et meil nüüd on niisugused tõotused, mu armsad, siis puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest ja tehkem täielikuks oma pühitsus Jumala kartuses.”

2.Jh.1,6 “Ja see on armastus, et me käime Tema käskude järgi.” KOMMENTAAR. Võimalik et siin mõeldakse seda, et kristlane peaks täitma käsku, kuna see on armastus. Ent Moosese seadus ei ole armastus. Paulus selgitab seda ka roomlastele ja võime lugeda lisaks evangeeliumist, et Jumala armastus sai ilmsiks/avalikuks alles tema Poja kaudu.

Mõned usuvad, et see on salakavalalt pakendatud HUMANISM – inimesekeskne liberaalne õpetus. On Jumala prohveteid, kes väidavad, et Jumal on neile näidanud, et sellest liikumisest ja nähtusest on meile ette kuulutanud vend Juuda Ju.1,3-4 KOMMENTAAR. Humanism on tõepoolest piibliga vastuolus, kuna selles ei ole kohta Jumalal.

Meenub palju aastaid tagasi, kui veebis nägin paari jutlust ja jutlustajat. Millegipärast oli sees Püha Vaimu hoiatus ja punane tuli. Mitte, et mulle ei oleks meeldinud nende “nägu või tegu” vaid midagi nende kuulutuses äratas vaimulikku vastuseisu. Püüdsin mõnda jutlust ja õpetusartiklit lugedes aru saada, millest see tingitud on. Aastaid hiljem, kui õppisin vaime ära tundma ja ilmutustele tõlgendusi saama, sain aru, et tegemist oli vaimude eristamise anni avaldumisega. Sedapuhku olid need paar jutlustajat just hüperarmu tuntud levitajad, sellest sain alles hiljem teada! Vaim teab kõik asjad! KOMMENTAAR. Kui on tõesti olemas “moodne armuõpetus” (mis antud artiklist selgelt välja ei tulegi), siis mitte vähem ohtlik ja kahjulik kristlusele on tänapäeva neovariser või neovariserlus, uus variserid, kes koormavad kristlasi põhjendamatult käskudega, juhivad armust eemale (vt kiri efeslastele) ja püüavad allutada ja manipuleerida, eriti noori usklike. Kuid kristlane, tundes ära Jumala armu, on innukas tegema head Jumala abiga, mis on samuti Jumala töö tema sees kui and.

Lisan sellele postitusele paar kirjakohta ja palun kõigil tõsiselt järele mõelda. Kellel on Minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes Mind armastab; kes aga Mind armastab, seda armastab Minu Isa ja Mina tahan teda armastada ja iseennast temale ilmutada!" Jh.14,21 Jeesus vastas ning ütles temale: "Kui keegi Mind armastab, küll ta peab Minu sõna, ja Minu Isa armastab teda, ja Me tuleme tema juurde ja teeme eluaseme tema juurde. Kes Mind ei armasta, see ei pea Minu sõnu; ja sõna, mida te kuulete, ei ole Minu, vaid on Isa sõna, Kes Mind on läkitanud. Jh.14, 23 – 24 Õndsad need, kes oma Tema käsusõnade järele teevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ja väravaist linna sisse minna! Ilm.22,14 Õnnistuse sooviga ja teades, et käsk viib patu tundmisele aga arm Kristuse tundmisele ja Tema korralduste järgimine pühitsusse ja igavesse ellu.

KOMMENTAAR. Kahtlemata tuleb kõik läbi katsuda. Kuid veel enam kallutatud või põhjendamata avaldused. Hingevaenlane kiusas kõrbes Jeesust, ilma tarkuseta, tsiteeris küll sõna, ent konteksti moonutades, manipuleerides või rõhuasetust muutes.   

Soovides armu ja rahu, puhast, kristlikku usuteed. 

Kart Tony-Raket ehitamine vol 1

Kui on külm

Alandlik, tasane, malbe, tagasihoidlik ...

Kui piiblis näpuga järge ajada, siis eesti keelse piibli terminites on suur vahe ainuüksi viimaste aastate tõlgetel, kus on käibel mitmed terminid nagu näiteks alandlikkus, malbus, tasadus, vagurus, leebus jt, mille suhtes on täiesti arusaadav, et tõlkija püüab anda edasi mõtet, kuid kaasajal on paljud uued terminid peale tulnud ja võime sattuda segadusse. Seepärast võime asja näha täiesti erinevalt. Selleks, et me saaksime aru algmõttest, kasutan ma isiklikult kreeka keelset teksti, mis toob mõningase selguse terminoloogias ja aitab mõista piibli konteksti ehk paremini, kui lihtsalt otsida piibli internetiversioonist sõna "alandlik", mis viib üsna kindlalt ekslike seisukohtadeni. Vaja on minna ka ajas tagasi, mis toob selgitust.

Mis puudutab alandlikkust, siis esiteks selle mõiste puhul leiab tõepoolest üsna suure koguse infot otsingu päringule, kuid eesti sõna taga peitub mitu kreeka keelset sõna, mille tähendus ei ole alandlik.

Peaksime selgeks tegema, milleks see termin, mis oli sõna sügavam tähendus ja milleks see sobib täna. Sõna "alandlik" või "alandlikkus" tuleb sõnast "alandaja". Alandaja on keegi isik, kes alandab või põhjustab alandust.

Alandaja, alandama, alandamine, alandlikult, alanduma, alandus. Sellel sõnal on tegelikult negatiivne alatoon, alandamist ei saa aktsepteerida.

Küll aga püüavad mõned piibli õpetajad ikka veel õpetada "alandusest" kui millestki väga väärtuslikust ja on andnud sellele sõnale hoopis uue tähenduse.

Alandlikkus on valeõpetus, ainuüksi selle tõttu, et see kutsub üles "alandamise õpetamist".

Siinkohal ütlen kohe ära, et "alandlik" ja "tagasihoidlik" ei ole sünonüümid! Kui nüüd keegi kutsub teid üles tagasihoidlikkusele, siis olgu peale, see on etikett, igati normaalne. Tagasihoidlikkus on vaieldamatult voorus, mida inimestevahelises suhetes üha vähem esineb. Kuid see ei ole vältimatu voorus, ilma milleta justkui oleks inimeses midagi puudu. Kaugel sellest. Ühiskonnas on käibel ka arusaam: tagasihoidlikkus pole voorus. Suhteline. Oleneb olukorrast, oleneb inimesest jt. Sisuliselt on ka mõiste puhul tegu õpetusega: "teeskle" või "õppige teesklema".

Vaidlusalused terminid

Kõigepealt ütleks seda, et piiblis ei ole "alandlikkuse" õpetust. Küll aga leiate sealt õpetuse, mis paljastab seda, kuna kogudusse imbusid sisse nö hundid lambanahas ja hakkasid kalduma kõrvale Kristuse aluselt. Paulus on see, kes sellest hoiatab. Ka Jeesus hoiatas, rääkis huntidest lambanahas. Paulus oli see, kes selle paljastas.

Tegemist oli eksiõpetajatega, kes kasutasid alandlikkust kogudusse sisse imbumiseks. Häda oli selles, et inimesed võisid jääda ilma päästest. Paulus kirjutab, et nad röövivad teie võiduanni alandlikkuse abil. Ta kirjutab sellest oma kirjas koloslastele. Kuid seal ei olnud üksnes valeõpetuse probleem, vaid esines allumatust, rivaalitsemist, nii nagu ikka inimeste vahel ja seetõttu leiab koloslastele üleskutsed tasadusele ja alistumisele. Seda leiab ka Filipi kirjast, kus ta ütleb: pidage üksteist ülemaks kui iseennast. Selge võimuvõitlus ja rivaalitsemine, kuid mille lahenduseks ei olnud mitte alandlikkus inimeste suhtes, mis võimaldaks huntidel teha koguduses laastav töö, vaid mille vastu aitab "tasaduse taotlemine" ehk alistumine Jumalale, et tasadusega kasvatada vastupanijaid selleks, et ehk Jumal annab neile meeleparandust tõe mõistmiseks. Väga lihtne ja selge meede. Kuid huntide vastu see meetod ei tööta.

Mõisted

Kreeka keeles "tapeinophrosyne" esineb 7 korda, mida meie piibel märgistab kui "alandlikkus". Termin on leidnud kasutust Ap 20:19, Ef 4:2, Fl 2:3; Kl 2:18, 2:23, 3:12 ja 1Pe 5:5.

Kreeka keeles on ka mitmeid teisi nagu näiteks "praotes", mida siis meie piibel tähistab kui "tasadus".

Eesti keeles tuleb sõna tasadus sõnast "tasane" mis on tegelikult geograafiline termin ja pole ime, kui inimesed sellest aru ei saa, mida sellega ikka mõeldud on. Selles mõttes on tõepoolest probleem, mis sõna seda võiks täna asendada nii, et see tähistab just seda konteksti, mida Paulus ja Peetrus oma kirjadega tahavad öelda. Lihtinimesele arusaadavam sõna on tagasihoidlik, kuid kas see ikka sobib? See on keeleteadlaste töö. Keel on juba selline arenev nähtus ja siin peaksid usklikud enam mõtlema, mis võiks täna nende piiblit maailma inimestele arusaadavamaks teha.

Nüüd see nn "tasadus" ehk kreeka keelne termin "praotes" tähendab üldjuhul tasast vaimu ja Paulus mainib seda ka vaimuandide nimekirjas Gl 5:23. Kuid see esineb siis 9 korda: 1Kr 4:21, 2Kr 10:1, Gl 5:23 ja 6:1; Ef 4:2, Kl 3:12 ja 1Tm 6:11 ja 2Tm 2:25 ning Tt 3:2.

Eesti keele puhul üks vahva unustatud, kuid väga hea termin on "kasin", mis tähendab napp, vähene, puhas ja karske. Selle mõte on rikkumata ja tasub mõelda, kas seda saab piibli tõlkimisel enam kasutusse võtta. Sama võiks öelda sõna "malbe" või "malbus" kohta. Küll aga võib üsna veendunult öelda, et "vagur" või "vagurus" (ingl. k meekness) ei kanna alati positiivset mõtet. Termin "pikk meel" või "pika meelega" (kr. k makrothymia) võib üsna rahulikult asendada sõnaga "kannatlik" millel on eesti keeles positiivne tähendus ja sellisel kujul on see inimestele üheselt mõistetav.

Jeesusest

Kui keegi ütleb, et Kristus käskis olla alandlik, siis ma küsiksin nii, kuidas te suhtute järgmisesse teksti:

"Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid MÕÕKA, sest ma olen tulnud LAHUTAMA meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast." Mt 10:34-35.

Kas selle inimese puhul me saame ikka rääkida tagasihoidlikust hoiakust ja lugupidavast suhtumisest? Jeesus räägib siin ilma teeskluseta välja tõe ja hoiakud ja avaldab oma platvormi.

Ta on öelnud "Võtke minust eeskuju" ja kui me võtame seda sõna sõnalt, siis me võime minna kirikusse ja piitsaga ajada laiali seal vohava kaubanduse, eks ole? Kas tegu on tagasihoidlikkusega?

Või küsime, kes oli see mees, kes tegi tööd hingamispäeval? Ta eiras korda ja reegleid. Tema kõne variseride ees, kes olid siiski tollal usujuhid ja olid mis nad olid, ikkagi teenisid nad Jumalat, kas polnud nii? Kuid Jeesuse dialoogid usujuhtidega ei hiilga tagasihoidlikuse poolest, pigem peegeldavad väljakutset ja teatud viisi üleolekut (Mt 23:13,17). Kas ta tõstis ennast seadusest välja? Ta väitis vastupidist, ma ei ole tulnud seadust tühistama. Ometi ta naeruvääristas usujuhte.

Mida arvata täna, kui ma lähen kirikusse ja ütlen pastorile: "Te rumalad ja sõgedad!" Ma arvan, et see ei lõpeks hästi. Kuid Jeesus tegi nii (Mt 23:16, 17, 19) ja ta ütles "õppige minult". Kas selline käitumine on õigustatud, võiks küsida, kui me hakkame õigust taga nõudma. Tegu ei ole kasinusega. Miks siis ikkagi Jeesus käitus nii väljakutsuvalt ja mida sellest arvata võiks?

Kui ta ütles "õppige minult" (Mt 11:29), siis ta lisas "mina olen südamelt alandlik". Kuidas palun?! Mis mõttes - Jeesus? Kui sa inimesed paika paned, mis mõttes sa oled alandlik? Nii meie sellest aru saame. Kui me vaatame asja inimlikust perspektiivist. Tegelikult ta tõesti oli seda, mida ta ütles, kuid ta oli ALANDLIK JUMALA VASTU ja ees. Sedasi tulebki mõista tema käitumist. Seda saab võtta eeskujuks. Seda saab ka õppida. Tõepoolest!

Kui "alandlikkus" oleks Jumala vaimu poolt ühendav joon, siis te ei saaks ähvardavaid kommentaare juhul, kui te kirjutate "Alandlikkus on valeõpetus". Tegelikult see tagasiside oli oodatud. See ei saaksi olla testsugune. Kuid pange tähele, see on aastate pikkuse valeõpetuse tagajärg. Kas ma süüdistan kedagi? Ei. Ma ei saa hukka mõista. Sest see on hingevaenlase töö. Alandlikkus on vaid hingevaenlasele kasulik, mitte inimestele. Ometi inimestele ikka veel õpetatakse teesklemist või nn alandamise õpetust. Viljadest te tunnete ära.

Alandlikkus on tegelikult alandus ja alandamine, mitte voorus või tagasihoidlikkus või selle teesklemine. Alandlikkus on liha tegu. Vaimu vili on ta vaid juhul, kui see kannab tasase vaimu vilja või tulemust. Jeesus ei oota inimestelt enese alandamist kui vaid juhul, kui tuleb patud andeks paluda. Kõigil teistel juhtudel räägitakse tasadusest, kasinusest, ikkagi seoses Jumala teenistuse korraldamise ja ohjamisega, mitte inimestevahelise tavapärase suhtlemise või eluga väljaspool teenistust. Mõni ütleb nüüd, kas leskede abistamine on jumalateenistus? On. Kui keegi on kutsutud, siis tehku seda otsekui Issandale, mitte inimestele. Mitte inimestele!

Ülbus

Ülbus ei ole alandlikkuse vastand, vaid käib kaasas alandajaga. Seetõttu ei saa kristlane alandlikust praktiseerida, kuna ta muutub vaimulikult ülespuhutuks, uhkeks.

Alandlikkus ei ole aktsepteeritav, kuna selle vili on surm. Näiteks kui usklik palub andeks patu pärast, siis ta sureb iseenesele ja ärkab vaimselt, ehk tema vaim saab uue elu.

Ka nn "ristikandmise" õpetus on surmaõpetus, mis viib Jumalast eemale. Me ei saa jäljendada ega mõista lõpuni seda, mida tegi Jeesus meie jaoks. Inimene ei saa minna Jumala teed, inimesel on inimlik tee. See on elu. Jeesus tegi kõik ära. Ta ütles: see on lõpetatud! Aga ülbus on kahtlemata rumalus. Ülbe on alp. Nõnda peame väga täpselt aru andma igast õpetusest, ja õpetatada tuleb, aga õpetada tuleb terminites ja asjakohaselt.

Meelevald

Kui te teate, mida tähendab kurjade vaimude välja ajamine (eskortism), siis teatavasti ei lahku deemonid juhul, kui te ütlete: "Ole hea, palun mine nüüd ära." Sest see pole käsk. Kristus käskis lahkuda vaimudel. Mõnikord läksid need välja paastu ja palvega, kuid fakt on see, et "palumise" üle deemonid naeravad meid välja. Kui me aga võtame meelevalla, siis nad on sunnitud lahkuma. See ei puuduta üksnes eskortismi, vaid tervenemisi ja üldse inimeste teenimist. Jeesus käskis jüngritel ajada välja kurje vaime. Pane tähele AJADA välja, mitte paludes, vaid ajades! (Mt 10:8). Siis see tähendab ägedat vastaseisu ja kurjuse jõudude ründamist Jumala väe abil. Sellest kirjutab veel Jaakobus.

Mina olen tasane

Rabid kasutasid Seadusele viidates terminit "ike". Mida mõtles Jeesus, öeldes "Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja SÜDAMELT alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele." Südames on vaim. Jeesus kutsus radikaalsele järgimisele. Variserid aga püüdsid iga hinna eest pidada suulist pärimust ja rituaalseid kombeid (kõiksugused teeskluse võltsvormid), mis tungivad peale nii tsiviil- kui usuellu. Jeesus ei olnud vagur ja alandlik nagu meile sellest teinekord õpetusi jagatakse, ta oli erakordselt radikaalne ja ootas radikaalset järgimist oma jüngritelt.

Kogudus

Kogudused kus õpetatakse alandlikkust kui rituaale, ei ole fookus Jumala vaimul ja Jeesusel, tema väel, tema jüngritel, nende tegudel, vaid koguduseliikmetel.

Ka algkoguduses oli suured pinged sünagoogiga, olid tugevad vastuseisud, nii nagu seda olid pinged usujuhtide ja Jeesuse vahel. Jeesus muretses selle pärast, kas mingi tegu oli õige või õiglane, mitte sellepärast, kas seadust rikuti või mitte. Jeesus toimis teades et see oli Jumala tahe. Rõhk oli väärtushinnangute konfliktidel, usulistel vaidlustel ja poliitilistel konfliktidel. Tema jüngrid peaksid hülgama pettuse ja teskluse, muutes haavatavaks ning hakkama teenima selleks ja selle nimel, mis oli misjonikäsk. Kuid ei maksa arvata, et jüngrid teda kohe mõistsid. Kaugel sellest. "Ärge kartke neid" ütles Jeesus jüngritele (Mt 10:26). Ehk ta kutsus üles. Hakake vastu! Seega tuleb midagi ette võtta.

Kummaline on see, et meie keskel on nn väga alandlikke juhte, aga ärge imestage, kui te ühel päeval avastate, et see oli teesklus. Paljud on näinud seda oma silmaga. Ühel hetkel tuli välja tegelik pale. Selgus et nad olid osavad teesklejad - alandlikud, nagu nad ise õpetavad. Vahel põhjustab seda faktide või eesmärgi varjamine.

Huvitav on see, et kui inimene midagi piisavalt kaua harjutab, siis see saabki temale. Ühel hetkel ta ise hakkab uskuma oma "alandlikkusesse". Ja ta siiralt usubki, et ta on õige mees.

Aga alandlikkus ei ole kasinus, ega tasadus. Armastus ei ole alandlikkus, isik, kes alandab kedagi.

Kui me oleme Vaimus, siis käigem Vaimus (Gl 5:22,25). Kui me räägime kodukorrast ja kuskil esineb korratust, siis mõelgem, kas on vaja alistumist või tuleks hoopis rõivatuda Kristuse rõivastega. Kuid ärgem võtkem enestele inimeste rõivaid, vaid olgem rõivastatud uude inimesse. Kas sa üldse tead, mida tähendab rõivas? See on staatuse sümbol. Kui sa kannad politseiniku riideid, siis sinusse suhtutakse kui riigi esindajasse. Kui sa saad Jumala riided, siis tuleb kanda neid väärikalt, mitte teeskluse või alandlikkusega, vaid armastuse ja väega.

Copypaste kristlased ja isikukultus

Kuid see ei ole copypaste - Kristuse inimeste tootmine, vaid ühe näo ja teoga. Kristlane 1, kristalne 2, kristlane 3 ... Pühitsemine ei ole tema näo jäljendamine, vaid isiklik areng. Kristus ei nõua et sa loobuksid oma isikupärast. Ta ei soovi, et sa vahetaksid oma talendid tema iseloomu vastu, vaid teeniksid teda sulle antud talentidega.

Jumal lõi inimesele ainukordse iseloomu ja varustas teda andidega. Ta ei oota oma esindajatelt, et nad loobuksid oma eripärast või näost, muutuksid marjonettideks.

Igal inimesel on ainuomased võimed, mida tuleb kasutada. Kui sa aga valid alandlikkuse, siis sa oled halb sulane. Sa oled see, kes sai isandalt talendi ja peitis selle maa sisse. Loodan väga, et sa pole jõudnud sellise olukorrani, kus sa said isandalt 10 talenti ja peitsid need ära, selle asemel et nendega kaubelda ja teenida Jumalat.

Kristus ei eelda, et sa oleksid oma juhile ettur, keda võib igal ajal tõsta sinna kuhu juht heaks arvab ja ka ohverdada oma ürituse nimel või isikliku huvi või eesmärgi nimel. See meeldiks sektijuhile, kuid mitte Kristusele. Kaasaegses ühiskonnas ei vii see ühismõrvani, küll aga viib see ühissurma vaimulikult.

Juhid võivad nõuda mis iganes kohustusi. Mõned nõuavad andumist kümnises, mida oli õigust koguda vaid leviitpreestritel. Mõned nõuavad vankumatut kuuletumist - "alandlikkust", kust on vaid üks samm isikulutuseni. Igasuguseid nõudmisi on. Kuid iga kristlane peab võitlema oma pärja eest ja jooksma oma võidujooksu. Selle tõttu tuleb olla kaine, kasin ja sageli ka loobuda sellest, mis koormab või takistab.

Ärgu võtku keegi teie võiduandi!