Ent meie armastus Jumala vastu sünnib sügavast teadmisest Jumala armastusest meie vastu. Veendumus tema võrratusse armastusse meie isiku vastu tõmbab meie südant Jumala poole.
Piibel kirjutab, et
- Jumal on meid loonud armastusest meie vastu,
- lunastanud meid armastusest,
- juhtis meid enda juurde ja
- sünnitas uuesti uue elu jaoks armastuse läbi.
Mis huvitas Jumalat inimese loomisel?
Ka teame, et inimest luues Jumal andis inimesele aruka ja surematu hinge, kõnelemise anni, isegi huumori anni, ja teised isikuomadused, jumalikud ja inimlikud võimed, tehes inimese elusolendiks, kes on võimeline loojaga suhtlema (1Ms 3:8).
Kuid see suhe katkes patulangemisega, ometi läbi inimkonna ajaloo on Jumal leidnud iga põlvkonna hulgast neid, kellega ta võis olla osaduses. Kirjutatakse ka, et Jumal lunastas inimese tema katkenud osaduse taastamise või uuendamise pärast. Algkoguduse kristlased mõistsid seda, olid selle üle rõõmsad ja ütlesid seda välja: "kutsutud osadusse" (1Kr 1:9 ja 1Jh 1:3).
Jumal sai meid lunastada mitte ainult selle pärast, et me päriksime igavese elu, vaid ka selleks, et meil oleks lähedane osadus temaga juba siin ja kohe.
Kui inimene niisugust osadust pole leidnud, siis ta veel ei ela selleks, mille jaoks Jumal meid on loonud ja hiljem ka patust päästnud.
On arvamusi, et Jumal lunastas meid selleks, et me juhiksime hingi Kristuse juurde. Vaevalt selles kahelda saab. Jumal ootab kaastööd kahtlemata. Aga kui aktiivsus hingede päästmisel tõrjub välja meie osaduse Jumalaga, siis see pole üldse meelepärane Jumala silmis.
Peame mõistma, et tõeline osadus Jumalaga on võimalik vastastikuse armastuse ja naudingu juures, sest mitte ainult inimene ei vaja osadust Jumalaga, vaid ka Jumal soovib osadust inimesega. Hoolimatus selles küsimuses peegeldab, et inimese südames puudub armastus Jumala vastu. Kus kaob selge osaduse janu, pole armastust Jumala vastu, koostöö võib kaotada selge piiri ja mõtte.
Enne apostlite valimist, viibis Issand palves Isa ees (Mk 3:13,14). Kristus viibis terve öö palves Isa ees, aga hommikul kutsus enese juurde keda ta tahtis ja nad tulid Ta juurde. Ta määras 12, et need oleksid tema juures ja Ta võiks neid läkitada kuulutama. Tuleb alla kriipsutada fakti, et Jumala jaoks meie viibimine Temaga on alati seisnud ja saab edaspidigi kõigist muust esiplaanil ja kõrgemal seisma. Nii vaatab osadusele Jumal.
Kas ka kristlane?
Meie janu tunnetada tema lähedalolu kõikjal saab olla sügav, ka oodates vaikselt, kuni me tajume tema lähedust, kuigi Jumal on meile lähedal koguaeg. Jumal on inimesele alati lähemal kui inimese hing ning kui inimese hingeõhk.
Aja pikkust, mis on veedetud teadmises Jumala juuresolekust kõikjal, sageli ekslikult peetakse kristlase armastuse mõõdupuuks Tema vastu.
Taavet oli haaratud ja tulvil Jumala juuresolekust (Ps 139:18; Ps 15:7-8), et ta tundis Tema lähedust päeval ja ööl „Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures“.
Ka tunnetas Taavet teravalt ka selle osaduse puudumist (Ps 143:6; 63:2; 16:11).
Teoreetiliselt meile on antud võimalus Jumalat rohkem tunda kui Taavet tundis. Nähtamatu Jumal soovis, et me teda näeksime ja ta ilmus oma Poja – Jeesuse Kristuse isikus, keda meil on õnn tundma õppida. Jumal tahtis, et me teda nähes muutuksime, et meis tekiks armastus Tema vastu, et Teda nähes hakkaksime armastama.
Inimest ei saa sundida Jeesust armastama ega sunniviisil armastust esile kutsuda. Inimese ehtne armastus Jumala vastu peab lähtuma südamest ja rajanema inimese vabal tahtel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar