KEDA JUMAL VIHKAB

"Kus teie Jumal nüüd on, et see juhtus?" suhtumist näeb internetist iga päev, eriti Facebooki kommentaariumis. Inimeste eludes juhtub õnnetusi, kannatusi. Jumal ei kaitse ateiste ja agnostikuid. "Ma ei usu, sest Jumal lasi surra." Selline on jumal inimeste ettekujutlustes, mitte nagu piibel kirjeldab.

Milline arusaam Jumalast

Jumal ei välista kannatusi, aga selline Jumal ei meeldi inimestele.

Inimesed on ise loonud vildaka ebajumala oma mõtetes, oma kujutlustes. Kui aga vähegi uurida, siis avastab üsna ruttu, et meie mõttepilt ei lähe kokku tegeliku olemusega, milline Jumal on. Enamus ebajumalaid ongi inimeste kujutlustes neile õnne toojad. See oli juba vanasti nii, igaks eluvaldkonnaks oli inimestel oma jumal, kes pidi tagama õnne ehk olema inimestele meelt mööda. See ei ole muutunud. Inimesed ootavad Jumalalt õnne. Mida Jumal peab neile tagama! See on manipulatsioon. Kuid Jumal on selline nagu ta on, nagu ta Moosesele ütles, "Ma olen see, kes ma Olen!" ja Mooses ütles ""Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde". Inimese asi on välja uurida, milline Jumal on. Arvamisega ei jõua Jumala olemusele kuigi palju lähemale. Inimesed arvavad, et Jumal on armastus, nagu kristlased ühtelugu korrutavad, kuid see on tundeline! Seetõttu pole mingi ime et need, kelle lähedased surevad vähki või hukkuvad, ei suuda leppida. "Väidetavalt pidi ta olema armastav Jumal?" ütlevad nad.

Mis toimub tegelikult

Vana Testament kirjeldab läbi sündmuste üsna ühemõtteliselt, mida Jumal peab väärtuslikuks. Selle läbi me võime teda rohkem tundma õppida. Te leiate šokeerivaid nüansse, kui piiblit rida realt lugeda. Kui te valite endale meelepäraseid asju, on need kui rosinad, mitte rosinasai. Taavet kirjutas, maitske ja vaadake, et Issand on hea! Seetõttu siit või sealt sirvides võime luua vale ettekujutluse. Kui aga süveneda kogu raamatusse, siis võib avaneda terviklik pilt. Milline on tervikpilt Jumalast?

Jumala armastusest kirjutab Uus Testament, aga sealgi üsna vähe. Kui te uurite apostlite tegude raamatus jüngrite elu, leiate samuti üsna karmid sõnad. Parandage meelt, hüljake ebajumalateenistus, te olete patused, jne-jne. Üsna vähe armastust. Kui piiblis on üle 30 000 kirjakoha, siis Uues Testamendis saja ringis kirjutab armastusest. Seda on imevähe! Vanas Testamendis on Jumala armastusest vaid mõned salmid.

Piibel kirjeldab, kuidas Jeesus suhtles ühe noormehega, kes tundis käske, kuid ei olnud kogenud Jumala armastust ega saanud sellest jutust aru mitte midagi. (Mk 10:21) See ei jõudnud talle kohale. See ei ole muutunud ka täna.

Kristlased räägivad inimestele Jumala armastusest, aga need ei saa sellest midagi aru. Nad pole seda kohanud.

Selleks et mõista, mida üldse tähendab "Jumal on armastus," peab inimene ise Jumalat kogema. Te võite rääkida inimestele tuhandeid kordi, et Jumal armastab sind, aga see ei toimi, tühi jutt. Seepärast Vana Testament on kahtlemata väga vajalik osa ka täna, mis aitab Jumalat lähemalt tundma õppida. Kes ta isik on.

Muide, see on põhjus, miks ei kasva kogudused. Kus räägitakse ilusat juttu. Mitte seda, mida Jumal tahab et me inimestele ütleksime. Räägitakse kõike seda, mida inimestele meeldib kuulata, mida need kuulda tahavad. Välditakse tõde või ei räägita avalikult.

Oma vahel öeldes

Jumala armastusest saab rääkida nende vahel, kes sellega on kokku puutunud. Jeesuse jüngrid rääkisid üsna vähe Jumala armastusest, kui siis isekeskis. Johannes suisa ütleb välja järgmist, et kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Jumala armastust. Kogu maailm armastab iseennast, aga mitte Jumalat. "Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat," kirjutab Johannes. (1Jh 4:8) Piibel kirjutab veel seda, et need kes on saanud aru mida tähendab Jumala armastus, on "kohustatud armastama üksteist", s.t mitte kõike ja kõiki. Sest sellest poleks kasu. Kuna Jumala armastust tuleb tunnetada, mis Jumalal on meie vastu. See ei ole niisama lihtsasti mõistetav, nagu juhtus noormehega kes tuli Jeesuse juurde, kes teadis ja pidas käske, kuid polnud kunagi kogenud seda armastust. Siin ei räägita seksuaalsest ihaldamisest ehk erootikast ega ka kiindumusest, mis on inimeste vahel põhinev meeldimine või mõttelaad, kus tuntakse ühtsust kui sõbrad, mis on su enda valik. Jumala armastus on usklike omavaheline teema. Millest need aru saavad ja mõistavad. See pole jututeema neile, kes pole Jumalaga kohtunud. Sest need ei tea sellest midagi mõelda. Sa saad rääkida sellest mida sa oled kogenud vaid selle isikuga, kes on kogenud seda sama.

Pole ime, kui inimesed midagi aru ei saa. Sedasama selgitab apostel Paulus kirjas roomlastele. Jeesuse jüngrid ei kuulutanud sel viisil nagu täna paljudes kirikutes tehakse. Apostlite tegudes pole sõnagi Jumala armastusest, aga kogudused kasvasid plahvatuslikult. Kui nad oleksid kuulutanud ühtelugu, et Jumal on armastus, ei oleks seda juhtunud. Evangeelium levis, ilma et oleks räägitud Jumala armastusest. Kas pole kummaline?

Jumala armastusest saab rääkida siis, kui Jumal on teinud inimesele midagi sellist, mida see ei ole ära teeninud. Seetõttu jüngrid olid vaoshoitud, ei kasutanud armastuse sõnu kergekäeliselt. See oli testsugune armastus kui inimeste vahel tavaks oli.

Mis on sinu eriline kogemus?

Kujuta ette et sa oled pangale võlgu maja eest ja sa ei saa seda tasuda ning sa pead tänavale kolima ning jääd veel võlgu panga ees. Ühtäkki pank teatab, et sa ei pea enam maksma! Sa tead, et sa ei ole seda ära maksnud, seda välja teeninud, ometi sa oled võlast vaba! Kuidas see võimalik on? Sa saad aru, et sind koheldi eriliselt, kuigi sa olid majast ilma jäämas, saad sa nüüdsest elada seal edasi, veel enam, see maja on sinu oma. Kas see on tasuta? Sulle küll. Aga keegi maksis võla sinu eest ära. Seetõttu pank kohtles sind eriliselt. Mitte et sa oleks ise midagi selleks teinud, aga keegi tegi. Su elu oli põhjas, kus sa olid mõtlemas ka kõige hullemaid mõtteid, aga korraga tabas eriline õnn, mille tulemusel kustutati sinu võlgnevus. Veel enam. Sa said ka omanikuks! Kõik, kes seda oma nahal ei ole kogenud, need tegelikult ei tea mida sa tundsid kui sa põhjas ära käisid ja mida sa mõtlesid siis, kui sa vabanesid võlaorjusest. Sa said omanikuks. See on sinu eriline kogemus, soosing, mida mõistab vaid see, kes ise midagi sarnast on pidanud läbi elama. Keegi teine ei mõista. Sa ei saanud isegi midagi vastu pakkuda, kui vaid tänada sulle osaks saanud teo eest! Keegi tuli, ostis sind vabaks, täiesti omakasupüüdmatult. Milline armastus! Väga haruldane. Vahest keegi tunneb mõnda sellist inimest, kes seda on teinud?

Jeesus rääkis haruldase loo halastaja samaarlasest, kes nägi teepeal maas läbi pekstud juuti, kellest kõik kaarega möödusid, ent samaarlane tõstis ta üles (ps. samaarlased ei sallinud juute), hoolitses ta eest, lõpuks viis lähedal olevasse öömajja ja ütles peremehele, et kui sul peaks veel mingeid kulusid tekkima, siis ma tasun tulles nende eest. Jeesus toob selle näite kui Jumala armastusest. Siin pole tegu ei erootika ega kiindumise, vaid agape armastusega. Mis on praktiline ja omakasupüüdmatu armastus. Need kes kogevad sellist armastust, mõistavad Jumala armastust. Võimalik, et see samaarlane oli ise kunagi midagi sarnast kogenud, kuid piibel sellest ei kirjuta. Kuskil ei ole öeldud, et agape armastus on kõigile arusaadav, kõigile mõistetav. Võite otsida, aga te ei leia seda. Kuigi te saate lugeda kirjast roomlastele, et "Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud," ei tähenda otsejoones seda, et see kuidagi väljendub iseenesest. See on üks Jumalik and, mida antakse ja mida tuleb kasutada. Ilma kasutamata on see vaid and nagu iga teine.

Paulus ütleb, et Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Me olime Jumala vaenlased, väärt hukkamõistu. Kui mõned jultunud ateistid ütlevad, et Jumal peaks kogu kurjuse hävitama, siis nad tegelikult ei anna aru, et Jumal peaks sel juhul hävitama ka neid ennast. Jumala armastust ei koge see kes seda praktiseerib, vaid see, kelle peal seda praktiseeritakse. Seetõttu see ongi nii haruldane, et isegi need, kellel on and, ei tea millest jutt käib. Nad küll räägivad, aga ei tee, sest ise pole kogenud.

Viha. Needus. Häving.

Jumal on inimestega kannatlik, väga kannatlik. Aga ta võib inimeste peale ka vihastada, mille tagajärjel ta hävitas linnade kaupa jäledaid inimesi (soodoma jt), kusjuures veeuputuse puhul Jumal nägi, et nii kuhjunud kurjusele oli võimalik piir panna vaid totaalselt. Kuid samast loost näeme ka, et Jumalal oli kellegi üle hea meel, kelleks tollal osutus Noa ja tema pere, keda ta siis otsustas säästa. Kuid enamuse olid kurjad nii läbi ja lõhki, tülgastavalt, et seda pidi peatama. Jumal võib inimesi ka jälestada ja fakt on see, et kõige jälestavamad on need, kes teevad inimloomuvastaseid tegusid, mehed seksivad meestega või naised naistega ning pilkavad. Kui kõlbmatu moonutab Jumala loomingut, jälestab ta neid kes seda teevad, sest need lähevad otseselt vastuollu milleski, mida Jumal lõi kauniks. See puudutab ka seksi. Sest ka seks oli Jumala looming ja see oli väga hea! Ta ei loonud Aadama kõrvale meest, elukaaslast, vaid lõi naise. Kui inimesed rikuvad tema loomingut, jälestab ta seda!

Jumalat: "Kus teie Jumal siis on?!" Mis on otseselt vastuolus Jumala loominguga, milleks oli seks mehe ja naise vahel. Ta lõi inimese meheks ja naiseks. Ta ei loonud Aadama kõrvale meest! Kui inimesed seda rüvetavad, siis Jumal jälestab neid. Ta neab neid, ega ei õnnista. See võib mõne jaoks tulla üllatusena, aga sel juhul see inimene ei ole lugenud piiblit. Ta ütleb otsesõnu, ma õnnistan teid, kui te käite minu teedel ja nean, kui te ei käi. Jumala õnnistusest ja needusest on väga raske lugeda. Sestap Jumal on väga kannatlik, aga ta võib ka väga vihaseks saada, kui tema loodud maailmas talle pähe istutakse. Seetõttu Jumal armastab, aga ka vihkab.

Kes pole kuulnud, otsige ja te leiate üles kirjakohad, milles kirjutakse, et Jumal vihkab. Mõned kristlased väidavad, et Jumal ei vihka inimest, kuid vihkab kurja, siis see tegelikult ei ole täpne, sest kurjus saab avalikuks kurjade inimeste kaudu, nende sees. Kui piibel kirjutab Jumala vihast, siis enamus neid kohti räägib sellest, et Jumal vihkab kurje inimesi. Kurjus ilmneb kurjade inimeste sees.

Jumal vihkab pattu, aga armastab patust, on tegelikult vaid klišee, mida piibel ei kirjuta.

Vastupidi, ta vihkab patust, kuid armastab igaüht, kes patust ära pöördub. Jeesus ütles: kui su käsi ajab sind patustama, raiu ta ära. Sul on parem minna jalutuna ellu kui kahe käega põrgusse kustutamatusse tulle. (Mk 9:43, Mt 18:9) Kus te näete, et Jumal armastab patust? Ei armasta. Patune on needuse all. See on täiesti vale klišee, mis soosib kurjust ja kurja inimest patuga edasi elama. Jumal vihkab võrdselt jumalakartmatut ja ka tema jumalakartmatut tegu. Kohtu alla ei lähe kellegi teod iseenesest, vaid ikka inimene koos oma kurjade tegudega. Seetõttu evangeeliumi mõte ei ole, et Jumal armastab kurje inimesi nende kurjuses, vaid ta armastab vaid neid inimesi, kes kurjast ära pöörduvad ja tahavad saada päästetud Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Meiegi olime kord vihaalused, (Tt 3:3-7) aga tema armust õigeks saanud. Ja Jumala viha saab avalikuks igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, (Rm 1:18) seda kindlamini päästetakse kristlased viha eest nüüd. (Rm 5:9) Kõik kes on päästmata, on loomu poolest viha lapsed, ütleb Paulus efeslastele 2:3. Jeesus tõmbab kristlased välja tulevast vihast, loe 1Ts 1:10.

Ta vihkab ka patuseid kui need ei taha patust lahti öelda, klammerdudes patu külge, ei soostu päästetud saama. Jumal võib vihata, aga armastada, neid, kes teda armastavad. Ta võib inimesi tervendada, aga ka lasta hukkuda. Piibel kirjeldab, et ta on tapnud palju inimesi, kui selleks on ilmselge põhjus. Piiblist te saate lugeda Jumala isikust, kes on väga tasakaalus. See ei tähenda, et Jumal on ühtlasi hea ja halb või tujukas. Asi pole armastuses. Sest inimeses on enamus külgi mille üle me isegi tunneme piinlikust.

See eelnev on selgitatav vaid sellega, et Jumal on hea. Kuid meie ai arva kaugeltki Jumalat nii heaks kui ta tegelikult on ja kipume ennast arvama palju palju kordi paremaks, kui me tegelikult oleme. Kas te olete kohanud piisavalt head inimest? Mina küll ei ole. Panen selle koha peale suure küsimärgi. Me oleme normaalsed ja ebanormaalsed. Kuid keegi pole piisavalt hea, arvan ma. Mitte keegi ei ole ligilähedanegi sellele, milline on Jumal oma headuses. Sa küsid siis, miks ta siis tapab kui ta hea on? Sest ta on HEA. Mis mõttes?!

Kuna inimesena me ei ole kogenud täiuslikku headust, siis seda ongi raske mõista. Hea Jumal peab vihkama kurja, kurjust ja kurje inimesi. Sest ta on nii hea. Seetõttu läbinisti halvad tuleb hävitada, mis selgitab ka mitmed hävitustööd, mida piibel kirjeldab. Näiteks veeuputus, kus inimsugu oli nii läbinisti kuri ja muutus üha kurjemaks, seal ei olnud muud valikut. Piiramatu vägivald, väärastunud seks jne. Piibel kirjutab, et Jumal kahetses, et ta üldse inimese lõi. Kujutad sa ette, kui Jumal peaks ütlema sinu kohta: Ma kahetsen, et sa sündisid! Päris karm. Aga nii see just oli tollal. Vahel teeb laps su hinge nii täis, et sa võid mõelda, et ma kahetsen, et ma üldse lapse tegin. Parem oleks, kui ta poleks sündinud, sest nad on kõiges sinu vastu ja sinust üle astunud, sulle pähe istunud. Ma usun, et Jumalal oli sama tunne, ning ta nendes sündmuste läbi inimesed hävitas. Veeuputusega ta hävitas praktiliselt kõik. Mõned piibliuurijad on leidnud, et loomisest veeuputuseni oli ligi 2 tuhat aastat. Kujuta ette, kui palju Jumal ootas enne, kui otsustas teha kõigele lõpu.

Kurjad hukkusid otse jüngrite silme ees

Paljud jüngrid tõid kogudusele annetusi. Nende seas oli abielupaar kes müüs oma vara, aga osa rahast jättis endale, pani kõrvale. Loomulikult nad võisid vara omada, aga asi oli selles, et nad valetasid teistele. Peetrus ütles: sa ei valetanud inimestele, vaid Jumalale. Seejärel kukkus mees surnult maha. Kolme tunni pärast tuli kohale ka selle mehe naine ja ka tema valetas. Otsekohe kukkus ka naine surnult maha nagu ta mees paar tundu varem. Mida nad siis erilist tegid? Mõni ütleks, et annetasid oma vara kogudusele ja Jumal tappis nad selle eest! Tegelikult aga tappis neid nende enda valelikkus. Jumal vihkab valelikkust. Ta on tapnud palju inimesi. Selletõttu hävitatakse veel paljud. Kõik, kes tema loodud maailma moraalselt saastavad.

Jumal võib meid tappa, aga võib ka ellu äratada ja tervendada. Mõlema osas leiab palju näiteid. Kuid tapmiseks on alati konkreetne põhjus, mis on huvitav.

Kes on piisavalt hea?

Jumal on väga kannatlik, aga ta on ka väga vihane. Jumal õnnistab, aga ka neab. Jumal armastab, aga ka vihkab. Jumal surmad, aga ka äratab ellu. See on tasakaalustatud pilt tema olemusest. Mis ei tähenda seda, et Jumal on ühtlasi nii halb kui hea. Mis neid kahte vastandlikku poolt siis ühendab, küsid sa. See on seletatav vaid tõsiasjaga, et ta ON HEA. Samas meil on raske ette kujutada kui hea Jumal on. Sest me pole kohanud häid inimesi, läbi ja lõhki häid! Me kohtame inimesi, kelles on palju headust, aga ikka leiab ka midagi halba. „Mitte keegi pole täiuslik!“ ütlevad vahel mõned. Ainult Jumal on hea. Miks Jumal siis tapab, vihkab, neab inimesi? Sest ta on ülimalt hea. Kuna me pole kogenud ülimat headust, siis seda on raske isegi ette kujutada, kui hea on piisavalt hea. Kuna Jumal on piisavalt hea, siis ta peab vihkama kurja ja kurje. Ta peab karistama kurje inimesi. Ta peab hävitama läbinisti halvad. Jumal lõi hea maailma. Pani sinna head inimesed. Andis neile valikuvabaduse hea ja kurja vahel. Aga inimesed mõtlevad ja levitavad pidevalt ainult kurja. Neil on võimalus mõelda ja teha head, aga nad valivad kurja. Jumal ei talu kurjust. Ta ei salli kurjust. Ta hävitab neid, kes on muutunud nii kurjaks, et ei vääri enam elu.

Hea tähendus

Tänapäeval ei ole sõnal „hea“ enam seda tähendust, mida Jumal sellele omistas. Inimesed on minetanud selle tähenduse. Nüüd reklaamitakse kõike sõnaga „parim!“ Hea ei ole piisavalt hea, et müüa. Eestlane on selle asemel võtnud kasutusele suisa uue väljendi: normaalne! Kui eestlane leiab, et see on hea, siis ta ütleb „Normaalne.“ Normaalne ilm, normaalne jook, normaalne naine, kõik on normaalne. Me mõtleme selle all meeldimist, laike. Võibolla ongi parem, sest sõna „hea“ tuleks kasutada vaid Jumala kohta. Sest Jumal on ainus hea isik kogu universumis. Seetõttu kes siis veel teab, oskab ja peab kurjuse ja kurjadega tegelema?

Ta on nii hea, et ei luba kurjal minema pääseda.

Meil on tegelikult lihtsam Jumalat mõista, kui me kasutame sõna õiglane. Õiglus! Jumal on õiglane ja seda mõistavad enamjaolt veel need, kes ei ole veel üdini rikutud ja kurjad. Need inimesed tunnustavad, et tapmine, valetamine, varastamine on pahed ja selle eest tuleb inimest karistada. Nii on õiglane. Sedasama arvab ka õiglane Jumal. Kui aga Jumal on mõne meelest õiglane, siis see mida Jumal teeb, on õige. Kuid Jumal on täiuslikult õiglane. Teda ei saa manipuleerida, meelehea abil ära osta ega teha midagi sellist, et kuritööst pääseda karistuseta. Jumal teeb õigesti ja õiglaselt. Tore, et ta selline Jumal on. Mõtle, kui õudne oleks, kui keegi kuri saaks teda ära osta või mõjutada nii, et see pääseks karistusest. Sellist Jumalat ei taha keegi, kes õiglusest vähegi veel midagi mõtleb või seda peab järgimisväärseks. Kuid õigluse teine pool on see, et ta ei saa teha midagi sellist, midagi valelikku, mis oleks ebaõiglane. Neid asju on väga palju, mida õiglus ei võimalda teha. Ta ei saa kedagi tappa valel eesmärgil, kasutada jõudu lihtsalt sellega mängimiseks või oma jõu demonstreerimiseks. See oleks vastu tema õiglast loomust. Seetõttu piibel tegelikult kirjeldab Jumala õiglust ja tema tegevust, kuidas ta õiglasel moel toimib. Seetõttu ta peab kurja alati karistama! Oma õiglase loomuse pärast. Et õiglus saaks jalule seatud! Ta ei oleks õiglane Jumal, kui ta vaataks kurjusele läbi sõrmede. Ta ei saa nii toimida. Ta ei luba kurjal minema pääseda, sest ta on niivõrd hea Jumal. Mis mulle meeldib, sest meil on moraalne maailm.

Ükski kuri ei jää karistamata. Kuigi enamus kuritegusid jääb avastamata, siis ometi mitte karistamata. Kurjategijad loodavad karistuseta pääseda, aga nad ei arvesta sellega, et Jumala õiglane otsus tabab neid varem või hiljem. Jumal on õiglane! Ja igaüks annab oma tegude eest vastutust varem või hiljem. Parem siis varem, sest põrgus on juba liiga hilja. Kõige eest tuleb maksta! Sest kogu maailm on õiglase Jumala täieliku kontrolli all. Ükski pahategu, patt ega kuritöö ei jää Jumala eest varju. Tema teab täpselt kõike, mida iga inimene on korda saatnud.

Õiglane Jumal ei või andestada. Muidu ta ei oleks õiglane! Ta peab kurja hävitama. Ta peab halbu karistama. Jumal on otsustanud nii teha. Ta karistab neid, kes on teinud halba ja päästab need, kes andeks paluvad enne kui tuleb karistus. Seetõttu inimene saab andeks paluda. Aga karistus tuleb ikka kanda. Õnneks hea uudis on see, et selle karistuse kandis sinu eest ära Jumala poeg. Ei ole nii, et karistus jääb ära kui sa andeks palud. Ei. Sinu karistus läheb Jeesuse peale. Tema võttis sinu karistuse enda peale, et sa võiksid pääseda kui sa teda palud ja kahetsed oma kurja ning pöördud kurjusest. Kuidas sulle see meeldib?

Sa ütled, see oleks ebaõiglane, kui keegi teine pannakse vangi sinu eest. Keegi peab seda tegema. Midagi ei ole teha. Sest mida on kurjal inimesel enda eest Jumalale anda? Midagi. Sul ei ole mitte midagi sellist, millega võiks sinu ebamoraalse mineviku pärast tasuda. Seetõttu Jumal otsustas, et ta päästab sind armust.

Mis oleks ebaaus?

Sa tõenäoliselt oled üks nendest, kes arvab, et teised on halvad. See ei ole väga vale. Nad tõesti põhjustavad probleeme. Kuid kui sa palud, miks ta siis ei hävita kõik halbu inimesi? Siis nähtavasti oleksid sina üks nendest, üldiselt meie kõik, kes tuleks sel juhul hävitada, kui ta seda täna teeks. Kes üldse pääseks? Alles ei jää mitte kedagi. Me kõik oleme valinud vahel halba ja mitte üksnes head. Kedagi ei jää järgi. Ka mitte selle postituse kirjutajat. Kui Jumal teeks nii, mida ma olen ära teeninud, ma ei oleks enam elus. Õiglane Jumal ei saa minu pattu andestada välja arvatud juhul, kui keegi selle eest ära maksab. Kui keegi minu välja teenitud karistuse kurja eest on ära kandnud. Kui Jumal ütleks mulle: „Ah, las olla, ma ei karista sind. Ära enam tee!“ Siis see oleks ebaõiglane ja ebamoraalne tema poolt. See oleks ebaaus. Kui Jumal on õiglane, siis ta ei saa mulle nii öelda. Ent ta saab mulle öelda: „Ma annan sulle andeks. Sest Jeesus suri ristil sinu kurjuse eest. Seetõttu sa võid nüüd minna.“

Samuti ei saa õiglane Jumal karistada süütut. Ainult süüdlast saab karistada. Mida ma üldse olen välja teeninud, kas tema hukkamõistu või õigeksmõistmise? Kas ma üldse väärin elu? Ammugi igavest elu! Kui keegi on üldse olnud süütu, siis see on olnud tema poeg – Jeesus. Miks Jumal siis karistas oma süütut poega? Jumal lasi tal vägivaldselt surra. Ta karistas süütut ainusündinud poega enneaegse surmaga. Sellest aga järgmisel korral...

Samal teemal
Loe lisaks: JUMALA NÄO OOTUSES (I osa)

JUMALA NÄO OOTUSES (OTSINGUTEL)

"Mis jumal see selline on?!"

Advendi ajal on meie fookus suunatud Suure kuninga tulekule ja inimesed otsivad Jumalat. Kristlased räägivad Jeesusest. Nad räägivad Jumal on armastus. Nad kuulutavad seda juba sajandeid. Nad on seda üha rohkem tegemas, kui te vaatate ringi.  Enamasti te kuuletegi sõnumeid: Jumal on armastus.

Kuid mil viisil seda mõistavad need kes ei usu Jumalat?

Kuidas Jeesus on vastu võetud? Mis mõju see avaldab? See on viinud naiivse jumalani. Sentimentaalse, härdameelse jumalani, kergeuskliku jumalani, kes hoolib inimesest vaatamata kõigele mida see teeb või ette võtab oma elus. Selline, naiivne pilt, kas pole? Kristlased on loonud Jumalast sellise kujutluse. Mitte maailm. Mitte uskmatud.

Seetõttu inimesed ei saa aru, mis jumal see selline on. Nad ei võta Jeesust vastu. Seetõttu! Sest inimesed ei otsi lihtsameelset jumalat, kergemeelset, vaid õiglast jumalat!

• Keegi ei kujuta ette, et te auto varastatakse ära ja politseinik ütleb, pole midagi, see leiti üles, ma armastan kõiki. Võta nüüd oma auto ja mine rahuga. Kas see oleks õiglane?

• Keegi ei kujuta ette, et teie tööandja jätab teile palga välja maksmata, aga töökaitse inspektor ütleb, riik hüvitab selle, pole midagi, me armastame teid kõiki.

• Keegi ei kujuta ette, et keegi pekasab teid oimetuks ja kohtunik ütleb, te olete juba terveks saanud, minge rahuga, nüüd on juba kõik hästi, me armastame kõiki inimesi.

Aga just nii see kõlab, kui öelda kannatanule, Jumal on armastus, ta armastab kõiki. Ega ikka ei ole küll! Jumal on õiglane, mitte kõike lubav ja kõiki uskuv.

Mida kristlased jätavad rääkimata?

Kui hulljulge noor juht teeb autoavarii ja tema sõbrad hukkuvad selle tagajärjel, siis sa ei saa nõustuda sellega, et Jumal on armastus. Kui kristlane lohutab, Jumal armastab sind, kes sa põhjustasid selle õnnetuse. Mida asja, ütlevad inimesed? Kui Jumal armastab, siis miks minu lapsed pidid selles õnnetuses hukkuma? Sest neile on väidetud, et Jumal armastab. Järelikult on põhjust arvata, et Jumal ei põhjusta õnnetust ja valu. Ta armastab kõiki neid noori, et kaitseb neid, ...oot? Miks nad siis hukkusid? Miks Jumal siis juhti ei takistanud? Kui ta armastab, siis ta peaks täitma kõik meie vajadused. Kokkuvõtlikult - Jumal armastab, siis see tähendab teha meie lapsed õnnelikuks. Ja õnnelik tähendab, et Jumal pidi ära hoidma selle õnnetuse, tegema, tooma meie lastele õnne.

Teisisõnu öeldes, Jumala armastuse mõte on kaitsta meid õnnetuse eest. Ta ei tohiks lasta neid õnnetusi juhtuda. Veel enam, peaks tähele panema mis meid õnnelikuks teeb. Jumala asi on kannatusi ja õnnetusi meist eemal hoida, et me kõik võiksime saada ja elada õnnelikult.

Paraku sellise moonutatud pildi loomine loob Jumala armastusest väära ettekujutluse -ebajumala. Justkui ta peab meid hoidma, jälgima, teenima, tegema õnnelikuks. Kui ta seda ei tee, siis me laseme ta lahti. Vallandame ta. Sa oled vallandatud! Ma ei taha Jumalat, kes minust õnnetusi eemal ei hoia.

Kui Jumal on armastus, siis me loobume Jumalast.

"Kui Jumal laseb midagi sellist juhtuda, siis kuidas ta on armastus?" 

Nii inimesed mõtlevad. Sest kristlased räägivad kogu aeg: Jumal on armastus. Pole ime, et Jeesuse sõnum ei jõua inimesteni. "Ma tean küll," ütleb inimene. Aga mul on oma arusaam jumalast. Teie Jumal on imelik. Kui te ütlete et ta on armastus. Jõulude ajal kohtab seda igal pool.

See on vägagi erinev arusaam ja mõtteviis Jumala armastusest, mida piibel ütleb et ta on. Sest piiblist me näeme juba kõige alguse aegadest alates, et ta laseb tulla kannatusi, valu, õnnetusi, karistab, surmab ja kõike, mitte ei paku üksnes kaitset, õnne ja rõõmu.

Milline on sinu Jumal?

Uskmatud ju ei väida, et Jumal on armastus. Seda teevad kristlased. Sest kogu piiblist me näeme et Jumal ei ole naiivne, rumal, kergeusklik, sentimentaalne, vaid ta on püha ja õiglane. Kuid ta pole kuri. Kui ta seda oleks, siis talle ei läheks korda inimeste kurjus. Ta poleks hävitanud kurje inimesi linnade kaupa. Ta on seda korduvalt teinud. Miks? Sest Jumal on hea. Isegi Jeesus ütles inimestele, miks sa nimetad mind heaks? "Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal" (Mk 10:18)

Inimesed saavad kogeda Jumala armastust. Aga see ei tule niisama kergelt. Hea Jumal ei hooli halbadest, kurjadest, mõrtsukatest, ülbetest, uhketest, sest ta ei ole inimest selliseks loonud. Hea Jumal lõi inimesed headeks - oma näo järgi, ent andis neile ka vabaduse ise otsustada, kas teha head või kurja.

Jumal ei räägi halbadele ja kurjategijatele: ma armastan sind (nagu kristlased: Jumal  armastab sind). Vaid ma karistan sind! Sa oled selle ära teeninud! Sa pead vastutama oma tegude eest. Kui sa oled midagi halba teinud, siis sa pead selle heastama. Sest ma ei oleks hea ja õiglane Jumal, kui ma seda ei nõuaks! Sul on võimalus meelt muuta. Mul on selleks ka lahendus.

Kas vägisi saab armastada?

Minu armastus vs üleloomulik armastus?

"Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!" ütles Jeesus oma jüngritele, Jh 13:34.

See oli öeldud nii, kuna juutide kogu eelnev õpetus põhines käskudel ja keeldudel, mitte armul. Seetõttu Jeesus ei saanud neile öelda, et ma annan teile armastuse ja te vabatahtlikult tahate kõiki armastada. Nad lihtsalt ei oleks seda mõistnud, mida see tähendab. (Vaata lisaks, loe Lk 24:25, Mk 7:18)

Ma annan teile uue käsu, armastage, ma käsin seda, käsin teid, minu jüngrid.

Nii oli see jüngritele arusaadav, et lisaks 613 käsule, on uus 614 käsk, mis on üle kõige. Mille kohta kirjatundjad teda suisa kiusama tulid, loe Mk 12:28-34, et juutidel on vaid 613 käsku ja milline neist on suurim. Kuid me teame, et ta vastas neile: armasta oma ligimest. Mis sisuliselt ongi nii, kui juut armastab oma ligimest, ehk siis ta armastab kõik teisi lisaks juutidele. Kuid me teame, et nad panid Jeesuse proovile ka küsimusega: kes siis on mu ligimene, loe Lk 10:29. Igal juhul, see "käsk" tähendas juutidele uut olukorda, seda, et ta peab armastama ka paganaid; st meid, kes me pole juudid. Seda polegi nii kerge (juutidel) teha.

Sisuliselt oli välja öeldud, et ligimese armastus tähendab armastust üle kõige ja kõigi inimeste. See on just see, kuidas Jumal asja näeb oma vaatevinklist, on ta ju kogu maailma Jumal ja kõik inimesed pärinevad täna nii või teisiti 8 inimesest, kelle esivanemad veeuputusest säästeti. Teadupärast teised hukkusid. Seega Jumal on oma armastuses viitab tagasi ka aegade algusele, kui alguses olid asjad õigesti. Juudid said aru sellest, on ju Juuda sugupuus viide Aadamale. Niisiis, Jumal ilmutab selle "käsu" läbi armastuse suurust ja tema plaani, viia see sõnum kõigile rahvastele. Aga see on juba teine teema...

Jumala armastus (agape) on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud, Rm 5:5. Seega seda saab vastu võtta.

Kuivõrd Jumala armastus on and, kingitus Jumalalt, siis see on Jumala arm, tasuta saadud vaatamata meie iseloomule ning seetõttu and, kuna ta teadis kohe, et kõik inimesed on rikkunud käske, nii nagu juudid ei suuda pidada 613 käsku, nii ei suuda inimesed pidada ka seda ühte käsku - armastada, mida Jeesus ütles või käskis jüngritel teha. Miks?

Sest see on käsk! Seni kui see on vaid käsk. Ei suuda seda täita ka tema jüngrid. See tähendab, et peab toimuma veel midagi ja üleloomulikku, mis selle muudab võimalikuks või aktiveerib.

Sest inimesed, kes armastavad teisi kellegi käsu tõttu, ei saa armastada nii nagu Jumal ette nägi.

Proovige anda inimesele käsk, sa pead armastama. Jah, ta võib seda isegi teha, hambad ristis, kuid see on samasugune sund ja kohustus, nagu kõik teised, mis tundub loomuvastane, eriti siis, kui see isik sinu suhtes just eriti armastusväärne ei ole. On nii?

Kui armastada tuleb käsu korras, siis see ei olegi Jumala armastus, see on inimlik ponnistus, mis teadupärast ongi ette määratud läbikukkumisele. 

Katsu sa armastada ligimest, kes on sinu vaenlane,  eriti siis, kui ta himustab sinu surma. Selline armastus on võimatu, kui selles pole üleloomulikku jõudu ja just seda selles ei ole seni, kuni appi ei tule Jumal. Piibli tähendamissõna halastajast Samaarlasest selgitab just sellist olukorda.

Inimesed ei suuda armastada, need, kes ei ole enda suhtes kogenud armastust - Jumala headust. Kuna nad ei ole isiklikult kogenud Jumala headust, ei saa nad seda pakkuda ka teistele. Neil ei ole leplikust enda suhtes, siis ei saa olla leplikust ka teiste suhtes.

Seetõttu mõned kristlased on agarad kohtumõistjad, kiired manitsejad, andestamatud, kõva südamega. Sest nad ei koge leplikust enda suhtes. Need armastavad täpselt käsu tõttu. Need kristlased on käsumeelsed. Nad ajavad näpuga järge igal epistlil, kuid heidavad kõrvale Jumala armastuse. Nende jaoks on Jumala armastus käsk, mitte kingitus. Nad on unustanud, et Jumala armastus tuleb inimese sisse Jumala anni läbi, mitte käsu tõttu. Nii need kristlased teevad armastuse tegusid sunnitult, käsu tõttu. Ja need ei ole leplikud ka oma läbikukkumiste suhtes, sest ei tea, et Jumalas püsimine toimib vaid väe abil, mitte oma jõust. Et Jumal tuleb appi ja annab usu ning annab ka jõu, et usus püsida ja käia usuteed. Jumala armastus on samasugune and, nagu kõik teised annid, näiteks kasvõi prohvetiand. Nii need kristlased püüavad ikka ja jälle ennast ise lunastada päevast päeva, aga kogevad meelehärmi ja pettumust. Sest nad ei kasuta Jumala andi. Nad ei teagi, et neil see on. Kui nad ei kasuta andi, siis neil ei ole jõudu, mis tuleb ülevalt, mis on üleloomulik. Nad ei ole lõpuni mõistnud Jumala andestuse sügavust ja asjaolu, et nad meeldivad Jumalale. Et nad meeldivad väga! Aga mitte sellepoolest, et nad ise oma jõust kõigega toime püüavad tulla jättes kõrvale vahendi, mis on hädavajalik. Mõned neist pigem piitsutavad ennast ja seetõttu on nad agarad ka teisi manitsema ja paika panema. Sellele vaatamata, et Jumal on teised vastu võtnud, õigeks mõistnud ja need on tema lapsed - Jumala lapsed.

Üksnes Jumala hea meele ja tema armastuse (agape) vastu võtnud ning endaga leppinud kristlased annavad Jumalale võimaluse näidata (demonstreerida) üleloomuliku armastuse suurust ning selle mõju üle kanda (paljundada) ka teisele. 

Sest nad kogevad iga päev armastust enda vastu ja nii nad täidavad ja kannavad seda armu edasi ka teistele. Andestades kõike, olles leplik kõigi vastu (1Kr 13:4-7), piiritus armastuses ja voorustes. Olete te näinud selliseid kristlasi? Neist lausa õhkub välja seda üleloomulikku sõbralikkust ja mõistmist. See on võimalik.

Kõik inimesed on Kristuse läbi Jumala armastuse väärilised ja saavad Jumala armastuse Püha Vaimu kaudu oma südamesse. Seetõttu ei ole enam midagi "sa pead", vaid on üksnes "see on minu võimalus!", ma tahan!

Ma tahan teda mõista! Lohutada läbikukkumistes. Aidata jalgele tõusta. Kuulutada rahu. Sest ta peab ennast Jumala armastuse vääriliseks. Ta on seda kogenud, siis ta peab ja pakub seda kõigile ("armastuse käsk") teistele. Ta ei mõista hukka. Vaid usub: Jumala armastus on kõigile kättesaadav. Mis tuleb vaid vastu võtta. Ja sellest aru saada. Teda ei iseloomusta enam andestamatus, leppimatus, lõputu hukkamõist. Jeesus ütles välja mõtte: ega minagi ei mõista sind surma (Jh 8:11). See on hoopis midagi muud kui tavapäraselt kogu maailm teeb sellises olukorras. Inimesed mõistavad kõiki ja kõike hukka. Selle sama sõnaga mõistavad nad hukka ka ennast.

Ole täiesti veendunud, et Jumal on armastanud sind ja ei ole mingit käsku, vaid Jumal ise tuleb sulle appi ning aitab mõista ja armastada teisi nii nagu ta armastas sind lõpuni ning sa meeldid talle väga. 

Ta saatis oma Püha Vaimu ja pani selle sinu südamesse, et sa selle läbi võiksid kogeda tema armastust ja sa mõistaksid, mida see tähendab. Et see ei ole järjekordne "ma pean" midagi tegema, vaid vau, ma tahan seda teha! Ma teen seda kõike hea meelega, sest temal on minu üle hea meel ja me võime seda ära tunda. Armastada teisi, nii nagu ta sind on armastanud ja täna armastab. Sa meeldid talle väga!

(mine peegli ette) 

Ütle endale: ma meeldin Jumalale! Ma meeldin talle väga! Ta armastab mind! Ta armastab mind just sellisena nagu ma oled (sa oled ainulaadne).

Ei ole kedagi sellist nagu sina. Sa oled tal ainus ja ta tahab et sa teeksid enesega rahu.

Loe lisaks Ef 4:20-32

Armastuse võit

"Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?" küsib Paulus kirjas roomlastele ja vastab "Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas."

Tegusõna "lahutama" kr keeles chōrizō, tähendab algtekstis eraldama, ühendust katkestama, rikkuma, lõhkuma, lahku viima ja tühistama, abielu lahutama või abikaasa maha jätma. Seda sõna kasutas Kristus, kui ta kõneles abielu lahutamisest: "Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu" (Mk 10:9); või (Mt 19:6). Sõna chōrizō algvorm tuleb nimisõnast chōra ehk maaala, maakond, regioon, maa mis on küntud; kahe maaala vahel paiknev ruum, piiratud ala. Lahutus rikub sellist ala või ruumi.

Puudutades abielu lahutamatust, olete te kuulnud igasuguseid põhjendusi, mida mõnikord on motiveeritud pealtnäha heade motiividega, mida iseäranis kavalalt on väänanud kristlastest vaimulikud, et õigustada oma abielulahutust. Kuid Jumala sõnas ei ole lahutusele õigustust. Jeesus ütles, andestage ja otsige lepitust, olge rahu tegijad, siis te saate näha Jumalat. Väljaspool on hoorajad (Il 22.15). Abielurikkujad ei päri Jumala riiki ja kõik kes valet armastavad ja teevad. Mida Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu.

Inimene on loodud mehe ja naise liiduks (1Ms 5:2) ja abielu vahekord (2Ms 22:15) ja side (1Kr 7:27) kehtivad surmani (Rm 7:2), mistõttu neid ei tohi rikkuda (Rm 7:3). Abielu on püha ja lapsed on pühad (1Kr 7:14). Abielu õnne loob see, kes püüab teist õnnelikuks teha (1Kr 10:24). Kuid lahutamiseni viib südamekangus (Mt 19:8), uskmatus (1Kr 7:12-15). Leskedel on õigus abielluda (1Ti 5:14, 1Kr 7:39), kuid mitte lahutatuil (1Kr 7:10-11), seepärast tuleb vältida elu suurimat õnnetust abielulahutust (Ml 2:16), aga ka vabameelseid suhteid (1Kr 5:11; 6:9-10).

Apostel Paulus selgitab Ef 5:32, "See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest." Need kaks on üks liha. Meid on ühendatud Kristusega, oleme teinud temaga igavese lepingu, saanud tema ihu liikmeiks, lihaks tema lihast ja luuks tema luust. Kristus on lihakssaanud armastus. Meie kristlased, lahutamatult selle armastusega seotud. Jääge tema armastusse ja võit on meile kindlustatud (Rm 8:37).

Apostel toob veel terve loetelu neid vaimulikke vaenlasi, mis püüavad meid Kristuse armastusest lahutada ja milliseid kristlane kohtab ning peab võitlema, nende purustavale survele vastu seisma. Kristlane peab ületama kõik otsustava võitluse raskused Jumala armastusega, sest võit on juba välja kuulutatud, aga võitma ennast tema abiga, kes kristlast armastab nagu oma Poega, kes on Jumal. Seetõttu armastus sallib kõike ja võidab oma lootusega. Armastus loodab kõike ja alati. Armastus võib langeda meeleheitesse, aga tuleb sellest võitlusest välja võidulootusega, sest Kristus on võitja ja ta on juba saavutanud kõik vajaliku selleks, et meiegi võiksime olla võidukad. Seepärast looda alati Jumalale ja ole võitja!

Armastus võidab usuga

Armastus võidab usuga. Ta usaldab kõike, mida Jumal on öelnud. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks. (Rm 8:28) Jeesus nägi sama palju haigusi, viletsust ja kurjust kui meie; pealegi ta kannatas isiklikult kurjuse all rohkem kui ükski meist ja siiski ei kaotanud oma usku Jumala headusesse. Usk Jumala headusesse ei olene niipalju kannatuste rohkusest kui meie endi sisemisest headusest ja kurjuse vastu võitlemise jõust, mida armastus võidab usuga. Aga Jeesuse kaudu saamegi esmakordselt inimkonna ajaloos selge kujutluse Jumala armastusest ja headusest. Jeesus ei tõestanud Jumala armastust, vaid elas seda. Sellest Jeesuse usust sünnib rõõm ja kannatused võitev usk.

Kas on alust arvata, et raskusteta elu soodustab usku Jumalasse? See on põhjendamatu. Mida suurem usumees, seda suuremad kannatused ja nende usk on saanud suureks kannatustes. Pikad kannatuste perioodid on andnud suuri usuinimesi. Me sageli ei mõista Jumala käitumist meiega. Meil on usk. Kus me ei saa näha, seal me usume. Mõnikord näib, et Jumal ei halastaks üldse meie peale. Ta laseb tulla meile valu, kus me tunded on kõige hellemad ja kustutab meie silmadest säranud rõõmu. Surm võtab meilt kõik, keda me armastame. Siiski me hoiame kinni Jumalast ja usaldame oma sügavamat sisemist tunnet, et me jõuame Sinu juurde.

Ei ole vaja segamini ajada, et kannatuste hulk ei ole tingitud Jumala headuse puudumisest, vaid sellest, et inimesed põlgavad Jumala armastust ja mööduvad sellest ükskõikselt. Vahel nad hüüavad: "Jumal, miks sa lasid sellel juhtuda?!" Aga Jumal on hea, kuid meie ei ole. Nii võime julgelt öelda, et Jumal on täiuslik headus. Jumal on hea kogu aeg. Sest tema armastus võitis usuga, et Kristus sureb, annab meie eest oma elu, et meie võiksime kohata Jumala armastust ja võita usuga.

Kristlase olemus on armastus

Uue loodu - kristlase kõigist isikutunnustest on armastus kõige võimsam, ülevam ja helgem ja ületamatum omadus. Kui te tahate näha ime, siis vaadake kristlast, kelles on Jumala agape armastus. Kui te tahate näha Jumalat, siis vaadake, mida see inimene omas enne ja mida ta omab pärast uuestisündmist. See ülev ja jumalik omadus, on kristlases ja on vaid Jumalale endale omane tunnus. Peetrus kirjutab, et meile on kingitud kõige kallid ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest (läbi saaksite osa jumalikust loomusest), mis valitseb maailmas, 2Pe 1:4. Kristlus on ainus usk (religioon) kogu maailmas, mis kuulutab, et Jumal on armastus. (1Jh 4:8-16).

Te saate väe, kui Püha Vaim tuleb teie peale, ütles Jeesus oma jüngritele. Ja selle väe, Jumala armastuse väe, said jüngrid nelipühapäeval. Sama jumaliku isikuomaduse ja energia võtsid vastu kõik inimesed, kellest said kristlased. Kui me Kristuse poole pöördusime, siis valati Jumala armastus - agape meie südamesse Püha Vaimu läbi. Aga Peetrus ütleb veel, et "Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud oma enese kirkuse ja väärikusega." (2Pe 1:3). Me oleme selle armastuse ja väe kaasosalised ja seetõttu võib meid nimetdada Jumala lasteks ja kristlasteks. Paulus kirjeldab, et meis on Püha Vaimu pitser. Pitser on sügav jälg ja tunnus, mis kinnitab, kelle poolt see on vajutatud.

Kristlase olemuseks või isikutunnuseks on armastus. Armastus on meie pidava vaimuliku võidu saladus. "Aga tänu olgu Jumalale, kes meid Jeesuses Kristuses viib igal pool võidukäigus kaasa ja teeb kõigis paigus meie kaudu avalikuks oma tunnetuse lõhna," kirjeldab piibel 2Kr 1:14.

Armastus, elades meie sees ja meie südames, muudab kõigi ilmingute suunda ja iseloomu meie elus. Armastus valgustab meie maist teed. Armastus kergendab igat murekoormat ja leevendab ükskõik kui sügavat solvumist. Armastus kustutab tüli tulekahju ja toob rõõmu vaenu ja kurbuse maailma. Armastus parandab südamehaavad ja eemaldab sealt valu. Armastus kustustab kättemaksuiha, andestab kõik, unustab kõik, ega tuleta meelde paha. Armastusega pole tühjust ega jõuetust. Kuid ilma armastuseta pole eesmärki ja väge. Armastusega väheneb vaesus ja viletsus, aga ilma armastusesta pole rahuldust ega rikkust. Armastus muudab kurbuse rõõmuks ja üksinduse osaduseks, aga ilma armastuseta pole tõelist sõprust, lootust ja õnne. Milline jumalik isikuomadus on armastus! See antakse inimesele, kui ta võtab vastu Kristuse.

Eitav suhtumine, asjatu kriitika ja ennatlikud arvamused

 

Tõde on ka see, et väga paljud inimesed suhtuvad teistesse eitavalt. Armastus ei tunne rõõmu inimeste eitamisest. Me tunneme isiklikult väga vähe inimesi ja kõiki teisi kuulu järgi. Hästi teeb see, kes on jõudnud veenduda, et täiuslikke inimesi pole olemas, et isegi suured isiksused eksivad oma otsustes. Aga iga inimene võib olla täidetud patuste arvamusega, on ta siis uskmatu või usklik (Js 28:7jj).

Negatiivsed tunded põhjustavad eitavat suhtumist, mis panevad inimest kohut mõistma teiste üle, aga ka enda üle. Eitaval suhtumise tagajärg on destruktiivne.

Sageli inimeste poolt esile toodud arvamus teise kohta algab kiitmisega, aga lõpeb kõige jämedama hukkamõistuga.  Sellist tehnikat õpetatakse ja levitatakse mitmesugustel suhtlemis- ja juhtimiskursustel. Dale Garnegie kirjutas sellest oma raamatus "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" inimeste kohtlemise põhitõe pähe, et kui te just peate laitma, siis alustage nii. Tsiteerin: alustage kiitusega ja siiraste lugupidamisavaldustega. Ta ütleb, et ebameeldivaid asju on alati kergem taluda, kui oleme enne seda kuulnud kiitust enda kohta. Piiblist te küll ei leia midagi sellist, et Jeesus õpetas või tegi selle kohaselt nii, et enne laitmist ta kiitis inimest. Huvitav miks? Sest see on silmakirjalik ja alatu, lihtsalt üks paljudest psühholoogilistest, inimestega manipuleerimise võtetest. Jeesus ei manipuleerinud kedagi. Järgmine peatükk kirjeldab olukorda, kuidas kritiseerida viha äratamata ja arvab, et selleks tuleb juhtida inimeste eksimustele tähelepanu kaudselt. Eks vihjed mõne kollegi vahendusel on ka kaudsed meetodid, aga need ei toimi. Samamoodi nagu ei toimi meetod, et kõnelge oma vigadest enne, kui hakkate teist isikut kritiseerima! Jeesus ega tema jüngrid küll midagi sellist ei õpetanud. Paljud psühholoogilised manipuleerimise võtted võivad pealtnäha tunduda normaalsetena, kuid enamasti annavad need soovitud tulemusi lihtsameelsete peal. Kui inimese poolt esile toodud arvamus teise kohta algab kiitusega ja lõpeb laitusega, siis on peamine põhjus seisneb armastuse puudumises. Keegi on öelnud. "Kus armastus on lahja, näib teistel vigu paksult, aga kus armastus on sügav, seal vead tunduvad tühistena." Piibel hoiatab meid eksimast inimeste suhtes, kuna arvamine ja hukkamõistmine on lähedased. Seal kus pole tõelist armastust meie arvamustes inimeste kohta, seal arvamuse ja hukkamõistu vahelist piiri rikutakse kergesti.

Niisiis, iga meie arvamus inimese kohta sõltub peamiselt meie südame vaimulikust seisukorrast, meie armastuse suurusest selle inimese vastu. Ilma armastuseta öeldud arvamus inimese kohta osutub enamasti ebatäpseks, ebaõigeks ega vasta tõele.

Vaevalt et me eksime, kui me ütleme, et igasugune hukkamõist, mida me inimeste kohta esile toome, on alati vale. Õige otsuse langetamiseks oleks vaja Jumala õiglust, mida meie, inimesed, kahjuks ei valda. Kas just mitte sellepärast Jumal nimetatud õigust meie käest ära ei võtnud öeldes: "Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut. Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka." Lk 6:37 Teie mõistate kohut maailma kombel, mina ei mõista kohut kellegi üle, ütles Jeesus (Jh 8:15).

Meil on raske sellega nõustuda, et meie teadmised on poolikud ja meie arvamused ükskõik millise inimese kohta ebatäiuslikud. Aga õigeks otsustamiseks on inimese võimed piiratud. Me võime otsustada vaid inimese üksikute tegude, aga mitte iseloomu üle. Me ei näe varjatuid motiive, mis inimest ajendavad tema sõnades, tunnetes, käitumises või tegudes.

Meie arvamus inimese käitumise kohta sellisel või teisel juhul võib vahel põhineda infol, mis on tulnud teiste kaudu võimendatult või vähendatud kujul, aga nii või naa on see teave moonutatud. On juhtumeid, kus me isegi siis võime eksida, kui me oleme asjade pealtnägijad.

Prohvet Eeli vaatas Hanna suu peale (Saamueli ema), kuidas too palvetas. Hanna suu liikus, aga häält polnud kuulda ja Eeli arvas, et Hanna on purjus. Eeli oli selles nii veendunud, et küsis selgitust. Hanna vastas: Ei mu Isand, ma olen vaimult rõhutud naine; veini ja vägijooki ei ole ma joonud, vaid olen oma hinge Issanda ees välja valanud." 1Sm 1:15. Või teine näide. Püha Vaimu tulek apostlite peale. Te võite lugeda: Mõned aga ütlesid pilgates: "Nad on täis magusat veini!" Ap 2:13. Need pealtnägijad samuti eksisid. Lõpuks, paljud Juuda elanikud kuulsid Jeesuse suust oma kõrvadega, kuidas Jeesus ütles: Lammutage see tempel ja ma püstitan selle kolme päevaga (Jh 2:19). Inimesed kuulsid, kuid ei mõistnud sisu. Jeesus ei rääkinud Jeruusalemma templist, vaid ta pidas silmas ristilöömist ja surma.

Igasugune ebaõige arvamus inimese kohta on vale ja kui see on teiste kuuldes välja öeldud, siis on see valetunnistus (Mt 26). Tuntud rooma ajaloolane Svetonius (s. 65 pKr) on mitmeid kordi oma loomingus meenutanud kristlaste tagakiusamist ja juutide väljaajamist Roomast keiser Claudiuse ajal (vt ka Ap 18 ptk), ta kirjutas raamatu, kus on esitatud 12ne tseesari elulood, kuid ühegi nende kohta pole öeldud midagi halba. Svetonius ei öelnud halba mitte seepärast, et need 12 tseesari halba poleks teinud, vaid tõenäoliselt sellepärast, et et nende isikute negatiivse külje eest hoolitsesid teised ajaloolased.

Kui sa nimetad inimest, siis too alati esile head, mis sa temas näed ja ei midagi rohkem. Halva esiletoojad pakuvad rahuldust kurjadele inimestele, kes niikaua ja püüdlikult koguvad inetut. Kristlane saab olla astja (nõu) heade asjade jaoks (2Ti 2:20). Kui sul pole inimese kohta midagi head, siis ära üldse temast midagi räägi.

Armastus ei mõtle teistest paha ega räägi kellegi kohta ebatõtt, kellegi käest ei võta vastu valet, ei anna edasi valet, ei rõõmusta valest, vaid võitleb valega ja võidab selle. Kui inimene on täidetud jumaliku - agape armastusega, "ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel," kirjutab Psalmist 112:7. Jeesus koges inimeste valelikke hinnanguid, sest mõned ütlesid et ta on hea, mõned aga ütlesid et ta eksitab rahvast. Aga Jeesus ütles kõige selle kohta: teie mõistate kohut maailma kombel, aga mina ei mõista kohut kellegi üle. Aga kui ma mõistangi kohut, siis on minu otsus õige, sest mina ei ole üksi, vaid minuga on Isa, kes minu on saatnud (Jh 8:15-16).

Kas me saame oma tagarääkimiste, kuulduste ja arvamuste kohta seda sama öelda? Kui ei, siis pigem hoiduge negatiivsetest hoiakutest, kuuldustest, kriitikast, järeldustest, ennatlikest ostustest ja oma arvamustest. Sõna ei saa tagasi võtta.

Võimas usk, õnnelik lootus ja imeline armastus

Usk võidab maailma, lootus ei ole sellest maailmast, armastus tunnistab sellele maailmale.

Usk kuulutab: Jumal valmistas pääste. Lootus lisab: valmistas isiklikult minu jaoks. Armastus hüüab: valmistas kõigi jaoks!

Usk võtab Kristuse vastu südamesse, lootus naudib Kristust, armastus avab Kristuse kõigi ümbritsevate jaoks.

Usk ja lootus tegutsevad peamiselt meie sisemuses, armastus meie ümber.

Usk ja lootus sirutavad oma kätt, et saada. Armastus sirutab mõlemat kätt, et saada ja vastuvõetu puudustkannatajatele edasi anda.

Usk võtab vastu Kristuse, lootus ootab Teda taevast ilmumas, armastus - oodates teenib teda.

Usk kogub, lootus säilitab, armastus jagab.

Ilma usuta on võimatu pääseda, ilma lootuseta pole võimalik olla õnnelik, ilma armastuseta pole võimalik olla viljakas.

Usk on juured ja tüvi, lootus oksad, lehed ja õied, armastus mahlast täidetud viljad, kasuks igale soovijale.

Armastus teeb alati tööd, kuid mitte enda kasuks, vaid teiste jaoks. Ta töötab jättes oma töö vilja järeltulevatele põlvedele.

Usu ja lootuse olemasolu uskliku südames kontrollitakse armastuse olemasolu järgi. Ilma tõelise armastuseta ei saa olla elavat ja päästvat usku, ei rõõmsat lootust peatsest kohtumisest Kristusega. Seal, kus ei ole armastust, seal ka usk ja lootus on kasutud. "Sest ka kurjad vaimud usuvad," mõeldes möödapääsmatule tulejärvele ning värisevad, kirjutab piibel.

Ilma armastuseta on usk ja lootus ainult teoreetilised teadmised, teadmised ilma südame osavõtuta, dogmad ilma tegelikkuseta.

Armastus inimese elus määrab eksimatult kindlaks tema vaimliku seisundi - kas ta on kristlane või ei tunne ta Kristust. Kas tal on armastuse väge või on tal ainult jumalakartuse ilme, aga Tema väe salgab ära. Keegi ei saa armastust asendada, ületada või välja tõrjuda.

Armastus teeb palju rohkem imesid kui usk. Armastus on võimeline looma isegi selliseid imesid, milleks pole võimeline ei usk ega lootus. Armastus teeb kristlase ihu terveks ja hinge õnnelikuks, mõistuse vabaks, tahte arukaks, mõtlemise positiivseks, tunded heaks, südametunnistuse puhtaks, tunnetuse vaimulikuks, kogu kristluse helgeks, rahuldust pakkuvaks, pühaks ja õnnistuseks.

Armastus teeb iga töö kergeks, iga elu meeldivaks, mõtestatuks ja viljakaks. Armastus teeb meie nooruse vaimulikult tugevaks, küpse ea vaimulikult aktiivseks, vanaduse usinaks, ja surma triumfaalseks. Jumala armastus, mis kord tõmbas meid välja patu rentslist, ei hülga meid kogu elu jooksul ja lõpuks viib taeva värava ette. Seal uue Jeruusalemma väravate juures, me võime usuga hüvasti jätta ja öelda "Ela hästi! Suur tänu sulle usk, sa tõid mind Kristuse juurde ja juhtisid kogu mu elu uutmoodi, mida ma senini polnud kogenud. Sina võtsid üleastumised ja patud, kustutasid tigeda tulised nooled, ületasid kõik piirded, takistused ja raskused. Jumalaga, mu kallihinnaline, tules läbikatsutud usk!"

"Hüvasti lootus! Sa aitasid mind mu silmi taeval hoida, lohutasid mind mures, julgustasid leinas, varjasid nukruses ja lootusetus olukorras, õpetasid elama tuleviku nimel, mis nüüd on saanud igaveseks olevikuks. Hüvasti õnnistatud ja auväärne lootus!" Lõpuks ma ilmsi veendun: et me teaksime, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade ees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse mõjul. (Ef 1:18,19)

Hüvasti väärtuslik usk
Hüvasti õnnis lootus
Armastus kokku seob meid
Üksteisest me ei lahku

Usk, lootus, armastus, need kolm

Uurides armastust tähelepanelikumalt ja sügavamalt, võime märgata, et apostel Paulus üldse ei vähenda usu osakaalu võrreldes lootuse ja armastusega ning toonitab lootuse kasulikkust. Ta ei ütle, et armastus on kõik, mida te vajate ning usk ja lootus on vähemtähtsad, et usk ja lootus on ainult ilusad ehted, aga armastus maailmas ilusaim teemant, et ainult armastus on hädavajalik, aga usu ja lootuseta võib vabalt läbi saada. Paulus ütleb, et igaüks neist voorustest on vajalik omast kohast, lõppeks ta võtab kokku põhimõttes, "ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm ja suurim neist on armastus.

Armastus on suurim, kuid mitte tähtsaim. Näiteks ilma usuta ei ole võimalik olla Jumalale meelepärane, kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma. Ei saa öelda, et sa vajad ainult armastust! Sa vajad neid kolme. Miks siis on armastus suurim? Põhjus on väga lihtne. Ilma armastuseta ei ole usust midagi kasu. Sul võib olla kogu usk, aga kui sa ei armasta ligimest ja Jumalat, siis sa oled valel teel. Isegi hingevaenlane omab usku Jumalasse, täpsemalt, kardab Jumalat, usub Jumala kõikvõimsusesse, sest Jumal on temagi loonud, ainult et oma ilus läks ta kõrgiks ja uhkeks ning tahtis saada Jumala sarnaseks, langes ära, tegi pattu Jumala vastu. Lõpuks ta heideti välja Jumala riigist. Nüüd ta on deemon, usub Jumalat, aga ei oma vähimatki armastust. Deemon (saatan) on näide isikust, kellel absoluutselt armastus puudub. Kuid Jumala armastus ühendab isikud tema põhilise omadusega, ühega neist. Näiteks kes andestavad, neile annab ka Jumal andeks. Andestus on vaid üks paljudest armastuse tunnustest. Jumala isikuomadused on pühadus ja armastus. Keegi ei saa Jumala juurde, kui ta ei armasta Jumalat. Jumal aga armastab meid kõiki. Sind ja mind, armas lugeja ja seetõttu ta valmistas uue päästeplaani. See on niivõrd geniaalne ja lihtne. Ta armasats meid juba enne meie sündmist. Ta näitas oma armastust Jeesuse läbi. Ta pani oma armastuse meie sisse Püha Vaimu abil. Ja selle tõttu suudame armastada inimesi ja Jumalat. Selle kõige juures inimesel ei jää muud üle, kui usu või ära usu. See on kõik, mida sa pead tegema. Sa saad selle kingituse kas vastu võtta või hüljata. Ise tead. Aga see uus päästeplaan on geniaalne ja lihtne.

Kujuta nüüd ette kohtunikku, kes on sind juba ette armastanud, juba siis kui sa rikud seadust, näiteks mõrvad inimese, armastab ta sind kohtuotuse tegemisel. Lõpuks võtab sinu surmanuhtluse enese peale, läheb sinu eest vangi või sureb sinu eest. Suudad sa seda uskuda? Ei suuda. Aga just seda Jumal tegi sinu eest. Seetõttu võid sa ette kujutada, kuivõrd ta sind armastab ja hoolib sinust ja tahab sinuga suhelda juba täna ja igavesti.

Milline suurepärane ja eelistatud armastus, mida apostel Paulus nägi. Ta uurib seda armastust, mis on inimsuhetes. Sest usk valitseb meie mõistuses. (Ma postitasin eile videoklipi, kus arst räägib sisemisest võtlusest, võitlusväljast, kus toimuvad sinu kõige olulisemad otsused. Selles kirjeldas arst just sellist usuvõitlust meile arusaadava terve mõistuse ja usu vahel.) Usk kas valitseb meie mõistuses või ei valitse. Kas me teeme usu järgi või teeme nn terve mõistuse järgi omad otsused. Sellest sõltubki see, mida sa saad tulemuseks.

Kui usk valitseb meie mõistuses, siis lootus valitseb meie ettekujutlustes, aga armastus ei ole peas, vaid südames. Piibel kirjutab, kui sa südamest usud, siis sind päästetakse. Huvitav, kas pole? See selgitab osalt seda, et saad Jumalat armastada oma südamega. Aga mida inimesed ei tee. Meie armastame mõistusega, aga usume südamega, kui kellegil on suur süda. Meie südamed on rikutud, seetõttu me ei suuda armastada kedagi peale iseenda. Vahel me vihkame isegi iseennast. Aga Jumal ei vihka meid. Jumal ei vihka iseennast.

Jumal paneb oma armastuse meie südamesse, mitte mõistusesse. Oled sa mõelnud selle peale. Mõtle, mis on sinu südames ja mis seal olema peab? Me võime teha kõike vastupidi seni, kuni me ei mõtle nii, nagu Jumal mõtleb. Me tuleme usule, aga teeme asju ikka nii nagu enne usule tulekut. Siis aga imestame, miks meie usk ei toimi! See ei töötagi nii. Mudel on teine. Sest usk on peas. Aga jumala - agape armastus pannakse meie südamesse, mitte vastupidi. Meie usk võib tegeleda meie minevikuga, lootus tulevikuga, aga armastus tegeleb käesoleva ajaga. Usk võtab vastu päästmise, mis sai alguse Kolgatal, lootus aga ootab kannatlikult selle päästmise täitumist tulevikus, aga armastus näitab selle päästmise tulemusi juba siin - maises elus.

Usk võttis vastu Jumala poolt tõotatud igavese pääste, lootus maitseb igavest õndsust, aga armastus - juba praegu naudib seda õndsust. Usk toob meid Kristuse juurde, lootus rikatsab meid uuestisünni, uuendatud eluga, armastus muudab Kristuse sarnaseks.

Kui usk seob meid Jumalaga, lootus -igavikuga, siis armastus säilitab sideme kolmes suunas: Jumalaga, oma ligimesega ja maailmaga. Armastus armastab seda maailma, aga mitte sellise armastusega, mille kohta on öeldud: "ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas," vaid armastusega, mille kohta on öeldud: "sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." (Jh 3:16)

Mis on kadedus?

Kadedus on ärritus ja meelepaha, mida põhjustab ligimese edu ja heaolu. "Ja ma nägin, et kõik vaev ja kõik saavutused töös tekitavad inimeses ainult kadedust ligimese vastu" kirjutab Koguja (Kg 4:4). Kadestaja, nähes teist õnnelikuna, muutub õnnetuks. Ligimese edu kadestaja silmis on ilmne kuritegu. Kas naabri edu võtab une silmist?

Kõigist iseloomu vigadest ja puudustest on kadedus kõige jõledam, vastikum ja universaalsem. See on kõigi poolt laidetud ja samal ajal hästi varjatud. See hukutav tunne (!) on maise elu "nurgakivi". "Olles tuttava juures ja nähes, millises külluses ta elab, siis 3 ööd järjest ma ei saanud magada."

Huvitav on see, et väga harva kadestatakse inimest tema vaimulike saavutuste pärast, et ta rohkem armastab, on kannatlikum, heldem kui teised või õiglasem kui kaaslased. Kadedus ei teki mitte vaimuliku, vaid enamasti materiaalse elu suhtes.

Kes on vaba kadedusest?

Kadedus on omane kõigile rahvastele, rassidele ja põlvkondadele. Kõik on sellest kohutavast haigusest nakatunud. "Meiegi olime kord ju arutud ... elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist," kirjutab apostel Paulus. (Tm 3:3)

Paljud usklikud on kadedad

Paraku kadedus hiilib ka kristlaste ümber, nagu kurat, kes otsib keda neelata ning tungib südamesse. Kristlus ei ole vabanenud kadeduse ilmingutest. Kõik me oleme inimesed. Kadedus on lihalik ilming: "Aga liha teod on ilmsed, need on vaen, riid, kade meel..." Kadestav kristlane ei ole vaimulik, vaid lihalik, kes elab mitte vaimu, vaid madalate tunnete- liha järgi. "Kui teie südames on kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ja valetage tõe vastu," manitseb Jaakobus. (Jk 3:14) Ta kirjutab seda tarkuse kontekstis, kes teie seas on tark, see ei saa olla samal ajal kade. Ka Paulus ütleb korintlastele "kui teie seas on kiivust ja riidu - eks te siis ole lihalikud" (1Kr 3:3). Seega mitte keegi ei ole kadeduse vastu kindlustatud, oled sa uskmatu või usklik. Mõnikord õnnestub kadedusel pugeda ka mõne vaimuliku südamesse. Aga lugege ka VT, mis juhtus Korahi, Daatani ja Abiramiga, kui nad kadestasid Moosese ja Aaroni kõrget positsiooni või autoriteeti, vt 4Ms 16ptk.

Jeesus anti Pilaatuse kätte kadedusest ja vangistasid tema jüngrid

Ülempreestrid ja vanemad kadestasid Kristust. Pilaatus sai sellest aru, et juudid oli Kristuse peale kadedad. Piibel kirjeldab seda Mk 15 ptk. "Ta ju mõistis, et ülempreestrid olid kadedusest Jeesuse tema kätte andnud." Eriti veel olukorras, kui nad olid näinud Kristuse võidukat sissesõitu Jeruusalemma, kui tema teele laotati palmioksi ja kangaid ning rahvas hüüdis: "Hoosianna Taaveti Pojale!" Variserid ütlesid nüüd üksteisele: "Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!" (Jh 12.19)

Variserid kadestasid isegi Jeesuse jüngreid, nii et nad pistsid nad vanglasse, vt Ap 5:17. "Aga ülempreester ja kõik ta kaaslased, saduseride erakond, muutusid kadedaks..." Apostel Pauluse jälitamine oli samuti tingitud kadedusest. Näiteks Pisiidia Antiokias, Ap 13 ptk. "Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele." Kuid see ei olnud ühekordne pretsedent, algkoguduses, vaid täna pilgatakse kristlasi ja vaieldakse usu üle kadedusest, k.a denominatsioonide vahel. Eriti veel siis, kui mõnel kohalikul "rabil" ei ole niipalju jüngreid kui mõnel teisel on; kui ta ei oma nii suurt edu, kui mõni teine külaline, evangelist, kristlane.


Kadestamine on patt

10 käsku olid ette nähtud osalt ka selleks, et ohjeldada inimese inimlikku kadedust. Käsu sõna "ära himusta" tähendab "ära kadesta". Ära kadesta, kui su ligimesel on parem elukoht, varustus, perekond, ilusam naine ja tervemad lapsed, tublimad alluvad, uuem auto või suurem töötasu. Ära kadesta midagi, mis su kaaslasel on parem. Kuidas sa saad olla samal ajal kade ja usklik?

Kadestamine ei ole üksnes lihalik patt, vaid deemonlik

Kadestamise patt ei tule üksinda. Kadestamine ei ole süütu nö inimlik pahe või tegu. Kadestaja allub pahaaimamatult deemonile. Kadestamine on deemonlik, kus inimene annab järgi oma madalale tundele, aga seejuures lubab juhtida enda mõtteid deemonil ja seetõttu ei ole inimene enam võimeline vastu panema ka teistele halbadele tunnetele, mis sellega kaasnevad, sh kohtumõistmine, vihkamine, laim, tagarääkimine, julmus ja ka tapmine. Tuletagem meelde, et esimene inimene tapeti kadedusest. Aadama poeg Kain tappis oma venna Aabeli kadedusest. Kadedusest vihkas Saul Taavetit, kui inimesed tunnustasid Taaveti kangelastegu, täitis Sauli südame deemonlik kadedus, mis muutis ta haiglaseks.

Süttides kadeduse deemonist, laimab kadestaja ja räägib halba kõigi kohta, keda kadestab, olgu vaenlasi või sõpru, kuigi mõned, keda ta kadestab, on nii õnnetud, et vajavad pigem kaastunnet. Kadedus ei luba kristlastel teha head ja aidata neid, kes vajaksid materiaalset tuge, eelkõige lihtsat abi. 

Kadestajad tunneb ära sellest, et neil võib olla omadusi, mis väljenduvad ranges kriitikas, uhkuses, laiskuses ja rumaluses. Kadestades kõiki, kes oma mõistliku eluga on neid seljataha jätnud. Neil ei ole midagi üle jäänud, kui tõelisi talente kadestada ja laita. Saalomon ütleb: "Jumal annab inimesele rikkuse, vara ja au." Jumal vaatab, kellele mida anda. Kui Jumal annab ühele enam kui teisele, siis on tal selleks täielik õigus. Ta ei ole kohustatud küsima kadestaja nõusolekut.

Armastus vs kadedus

Armastus ja kadedus on vastandid. Kui sa oled kade, siis sinus pole armastust. Kui sinus on armastust, siis ei mahu sinna kadedus. See on ilmselge vastuolu nagu valgus ja pimedus. Pole olemas midagi nii selgelt vastuolulist, kui armastus ja kadedus.

Armastus on headus, kadedus varjatud egoism. Armastus on ülalt pärinev tarkus, vaimne and, mille üleloomulik võimekus antakse Püha Vaimu abil meie südamesse, nagu Rooma kiri seda korduvalt selgitab. Armastus on Püha Vaimu vili, usu tulemus. Kadedus on deemonlik, egoistlik ja põlastusväärseim tunne, sest kadeduses pole siirust, see on silmakirjalik ja võlts. Armastus on avameelne, otsekohene ja tõsiselt võetav, meeldiv tarkus. Kadedus peidab end teesklemisega, meeilitustega, kergemeelsusega, on tühine ja kaval! Armastus seevastu on ohutu. Sest armastus on rahulik ja rahulolev. Armastus on valmis heaks teoks. Kadedus on valmis ootamatuks kurjuseks. Kõigist tunnetest on kadedus kõige jälgim inimsuhetes ja tunnetes. Kadedus on otsekui viirus. Kui see aga täidab uskliku südame, siis tema vaimulik kasv peatub, ta on halvatud. Just seetõttu manitseb Peetrus uuestisündinuid - uusi usklike, kristlasi: "Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks!" (1Pt 2:1) Hüljake need pahed, mis valdasid teie elu enne kristlaseks saamist. Jeesus ei olnud kade.

Kadedus kogudustes

Kui kadedus tungib kogudustesse, siis see halvab vaimuliku k.a eluterve arengu ja vaimuliku töö, millega ei kaasne vaimulikku edukust. "Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid," kirjeldab Jaakobus 3:16. Seepärast ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad. Ka Pauluse teenistus kutsus esile kadedust tema kaastöölistes, miks me arvame, et meie kogudustes ei ole kadedust? Kristlased otsustasid Paulusele varju heita, teda jutlustega kahjustada, kuid Paulus suhtus neisse armastusega ja suuremeelsusega. Rooma vanglas viibides ta kirjutas: "teised kuulutavad Kristust kiusu pärast, mitte puhta meelega... Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega (kadedusega), olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan." (Fl 1 ptk) See ei tähenda seda, et me peaksime soosima kiusu ja kadedusest motiveeritud tööd koguduses.

Kus on vabanemine kadeduse pahest?

Ainus rohi on armastus. Sest armastus ei kadesta. Armastus suudab vastu seista pahedele. Püsima jääb vaid see, kes paneb maha kõik kadeduse ja täidab ennast Jumala - agape armastusega. Seetõttu tuleb vaadata enese sisse ja juurida välja kõik kibedad mõtted, mis meie elu mürgitavad, et seal oleks ruumi vaid headele mõtetele ja armastusele. Kontrolli alati oma südant põhjalikult. Küllap sa tunned ära, kui kadeduse vaim tahab sind rünnata. Seisa talle vastu! Ära lase teda oma südamesse. Kui sa muidu ei saa, siis andmine vabastab väe. Anna ära ja saa saad Jumaliku jõu. Jeesus tegi seda sama. Ta õpetas, et kui kellegilt nõutakse kuube, siis anna ära ka kõik. Kuid õppigem avaldama armastust ligimeste suhtes ja olema suuremeelsed otsekui apostel Paulus. Kui keegi on edukas, siis rõõmustagem, sest iga hea and tuleb ju Jumalalt. Andkem au Jumalale. Sest Jumala põhimõte on lihtne: kellel on (armastust), sellele antakse ja tal on küllalt, aga kellel ei ole (armastust), sellelt võetakse ära ka seegi, mis tal on (Mt 13:12). Käigem armastuses, siis te ei täida lihalikke himusid. Ole väga õnnistatud ja armastatud!

Me peame uuesti saama kristlaseks

Jeesus annab armastuse käsu ja huvitav on see, et seda tuli teha. Kas nad siis ei teadnud, mida tähendab armastus. Kas Mooses ja Prohvetid siis ei kirjutanud armastusest? Mis mõttes uus käsk?

Kui me nüüd asetame ennast Jeesue aega ja päeva mil ta õpetas, et „suurim neist on armastus,“ siis ilmselt kõik jüngrid teadsid, mida tähendab Seadus, aga kas nad ka teadsid, mida tähendab ligimese armastus või armastus vendade vastu? Ei usu. Nad olid juudid, valitud rahvas, kes järgis VT pühakirja ja juutide tava. Meil on UT, neil seda polnud. Nad polnud isegi mitte uuestisündinud kristlased, nagu meie sellest aru saame, mida see annab ja muudab. Kui neid nimetati kristlaseks, oli see auline tunnistus algoguduse usklikele. Hakati kutsuma: „Kristlane.“ (Ap 24:5). Nad järgisid Moosese seadust ja teenisid Jumalat, käisid templis ja sünagoogides, aga „kristlane“ iseloomustab inimest, kes omas midagi Jeesusele ainulaadset, mida selle hiljem ristilöödud juudi elus kõikjal oli näha, mille poolest ta erines teistest juutidest. Sellepärast said juudid ja hiljem paganad tunda armastust, millest piibel kirjeldab: vaadake, kuidas nad üksteist armastavad! Milline võimas erinevus. Milline tunnistus ning tunnustus! Vaadake, nad armastavad üksteist! Küllap siis armastus ei olnud neil päevadel levinud ja popullaarne, mida ihaldada, vähemasti mitte oluline isikuomadus, mida oleks vaja omada. Peeti tähtsaks käsu tundmist ja täitmist kui armastust. Ja mitmetel kordadel, kui käsutundjad panid Jeesuse keerulisse olukorda, tahtsid nad teada, kas Jeesus astub üle käsust või mitte.

Kristlasi nimetati Jeesuse jüngriteks (naatsaretlaste lahkusu peamees, Ap 24:5), sest nende eludes oli näha seda, mida tegi Jeesus ja mida pidas ta oluliseks. Jeesus ütles: „aga suurim neist on armastus“. Vaadake, kuidas nad üksteist armastavad! Selline tunnistus läbib kogu UT kirju, et kristlased peavad olema suured armastuse inimesed.

Tuleb tõdeda, et VT kaudu tõepoolest palju armastusest ei kirjutata, mõned silmapaistvad näited (nt Taaveti sõprus); saame lugeda ka armastuse ülemlaulu, mis Jumalat oma kogudusega seob; kuid see hõlmab vaid nõrga osa vennaarmastusest. Ometi leiab ka 3Ms raamatu 19 ptk uuetestamentliku käsu: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“, mille vastu just juudid väga varmad ei olnud, mida kirjeldab Jeesus tähendamisõnas halastaja samaarlasest. Alles UT valmib Jeesuse Kristuse läbi täielik vennaarmastus ja nüüd kutsub kogu UT üles armastusele, mille üks valdkond puudutab vennaarmastust. Jeesus võtab armastuse kokku ühe käsu raames. Juudid said aru, mida tähendab „käsk“, soovitused ei olnud kohustuslikud. Soovitust võis täita või mitte, aga käsk oli täitmiseks.

Uus käsk – armastusekäsk, mida ei antud Siinai mäel, vaid mis jõustus Kolgata künkal. „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate“ (Jh 13:34-35; +Jh 15:12)

Mida tähendab armastage üksteist? Millest me seda ära tunneme?

Jüngri tunnusmärk. Mitte ainult kaheteistkümnele, vaid kõigi aegade jüngritele on peale vajutatud pitser, tunnus või nagu tänapäeval kasutatakse logo. See on kristlase kaubamärk. „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate,“ Jh 13:35. Kui teil on kaubamärk – armastus, kui seda on teie suhetes näha, isekeskis, siis inimesed tunnevad teid ära. Kui teil seda ei ole, siis ärge imestage, et inimesed ei erista teid teistest inimestest maailmas. Kas meid tuntakse ära?

Jeesuse viimane ülempreesterlik palve oli kõigi Jumala laste üksmeele pärast. Miks? „Et maailm usuks, et sa mind oled läkitanud,“ Jh 17:21-22. Seda maailmalunastaja palvet pidi kõigis koosolekutes, nõupidamistes, kirikukogudes, sinodides, jumalateenistustes, kristlikel konverentsidel ja koguduse juhatuse ning juhtimise koosviibimistel kõigi poolt saadud palutud valjult (rõhutatult) ja üksmeeles. Kuidas tundub? Ei tule tuttav ette, eks ole!?

Vennaarmastus. „Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad,“ manitseb Paulus kirjas Roomlastele, 12:10. Kas mitte seda manitsust me täna eriti ei vaja? Siin ei räägita, et olge vennaarmastuse poolest hellemad, et seda teil juba on, et on vaja rohkem. Siin manitsetakse, et vennaarmastusele ja kirjeldatakse, millistel tingimustel seda tuleb praktilises elus rakendada. Vennaarmastus on kvaliteet, mida määratakse ära. Kas me oleme vennaarmastuse poolest üksteise vastu hellad?

Armastus on käsu täitmine. Kes armastab, see täidab kõik käsud. Kes ei armasta, see eksib igal juhul. Selleks et täita käsk, on vaja armastust. Käsku saab täita sunniviisiliselt, kohusetundest, rutiinist, aga millest siin räägitakse? See ei ole sund, vaid vabatahtik. Kedagi ei saa sundida armastama. Armastus sul kas on või ei ole. Jumal pani armastuse jüngrite südamesse, aga nad ei pannud seda tähele. Nad nägid, et Jeesusel oli armastus ja paljudes olukordades, kus heideti ette käsu rikkumist, motiveeris Jeesust armastus, armastus ja halastus inimeste vastu. Armastus on suurem kui käsk. Armastus ületab käsu. Aga armastus on ka käsu täitmine! Kes armastab, see täidab kõik teised käsud. Seega osuta armastust ja jäta kõik teised teod ja nendest loobumised. Jeesus näitas ette. Kuigi talle heideti ette juudi kombe kohaselt, et ta tervendab puhkepäeval kui ei tohtinud „tööd“ teha; aga ta osutas halastust, armastust inimeste vastu ja keegi ei saanud midagi öelda, et see oleks olnud halb. Armastus hoiab meid tegemast vigu, kui me tõeliselt jääme Kristuse armastusse ja jõusse. „Armastus ei tee ligimesele halba. Nii on armastus Seaduse täitmine,“ kirjutab Paulus Rm 13:10.

Armastus on võlg. Ainuke lubatud võlg on armastus, Rm 13:8. „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada.“ Kuid armastus on justkui kiirlaen, mida on väga keeruline ära maksta, sest intressid kasvatavad kiiremini, kui te suudate tasuda. Niipea, kui sa soovid tasuda armastusega, tuleb uus intress peale ja sa jääd võlglaseks, aga see on hea võlg. See on hädavajalik võlg. Ainus laen, mida tasub võtta. Ja ainus laen, mida tasub anda. Ainus laen, mida kristlased on kohustatud andma. Armastuse võlga ei ole võimalik ära tasuda maise elu jooksul. Selle võla tasub Jumal, kui me ei väsi, ja oleme innukad lõpuni. Jeesus maksab kõik meie arved, tagastab kõik meie armastuse laenud koos intressidega ühel päeval, kui sa astud oma taevasesse koju. Sa saad nägema vara, mida sa maapeal oled külvanud ja kogunud, on taevas kõik valmis pandud sajakordselt. Jumal ei jää võlgu. Tal on parimad audiitorid ja raamatupidajad, kes kõige eest vastutavad, et Jumala võlad saaksid heldelt tasutud. Jumal on rikas iga heateo eest tasuma ja ootab, et ka kristlased oleksid rikkad iga heateo jaoks. See mida kristlane maapeal investeerib, saab Jumala juures tasutud. Jeesus ütles, ärge koguge vara, mida koi ja rooste rikub, vaid koguge vara taevasse! Kristlased on pankurid, kes laenavad välja Jumala armastust, soovimata seda tagasi saada. Nad laenavad Jumala vara. Jumala armastus ei ole nende isiklik varandus, see on Jumala poolt neile antud kasutada ja käsutada. Kuidas sa seda kasutad, sõltub sellest, kas sa armastad ja oled armastuse võlgnik inimeste ees. Armastuse võlg on ainus võlg, mis ei saa siin täielikult tasutud, aga Jumalal pole millestki puudus. Huvitav, eks ole. Armastuse võlg on ainus võlg, ainus rikkus, mis välja andes kasvab ja ei vii laenuandjat pankrotti.

Armastus on totaalne nõue. Kiri ütleb: „Kõik teie teod sündigu armastuses“ 1Kr 16:14. Millised teod, vahet pole. Kuid oluline on, kõik teod! Ma kardan, et me kõik peame lahkuma plavekojast tölneri sõnadega: „Jumal, ole mulle patusele armuline!

Armastuse kuninglik mõjuvõim. „Üks kõigi, kõik ühe eest,“ teate küll? Piibel kirjutab: „Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud.“ (2Kr 5:14). Võim avaldub selles, et Kristuse armastus sunnib meid. Ta sunnib meid sisemiselt. Meie sees on kui põletav tuli! Me ei saa enne rahu, kui me oleme teinud seda, mida me süda sunnib. Sest meie sees on Jumala vaim, kes meid motiveerib. See sund ei väljendu vastu oma tahtmist tegemises, vaid innukuses Jumala asjades ja halastuses. Kui Kristuse armastus valitseb meis, siis saagem taas Jeesuse jüngriteks, kes armastuse kuninglikust võimest ja võimust saavad õhutatud, sütitatud, innustust ja julgustust teha armastuse tõttu seda, mida inimesed ei taha teha või ära põlgavad. Aga sa pead uuesti saama kristlaseks.

Suurim teenimisvõime. „Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses.“ (Gl 5:13) Teenige üksteist armastuses? Ma ju teengi seda! Tõsi, mõnikord. Kuid Paulus noomib galaatlasi, kuna need kasutasid vabadust ära. Ma olen vaba aitama ja vaba mitte aitama. Ma olen vaba? Tegelikult on kristlane kohustatud käima armastuse teel iga päev ja see oli ja on ainus tee, milles praktiliselt käia tuleb. Mis sind tegelikult motiveerib? Kas see on ikka armastus?

Esimene vaimuvili. Armastus on esimene vaimuvili, mida nimetatakse, Gl 5:22. „Aga vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus...“ Kui sa tahad saada täiuslikuks, siis armastus pakub sulle selleks väga hea võimaluse. Sa võid teistes küsimustes olla nõrk, aga armastus on nii elementaarne, et sa suudad seda igal juhul. Jumal aitab sind. Sest armastus on valatud meie südamesse. Jumal annab armastuse ja sul on võimalus õppida seda kasutama. Paulus nimetab armastuse esimeseks. Kui tihti me otsime kõike muud, aga tea seda, et Jumalal on kaks omadust. Need on armastus ja pühadus. Jumal on armastus. Seepärast Paulus nimetab armastuse esimeseks. Jumal ei ole usk, Jumal ei ole ustavus, Jumal ei ole rahu, kuigi Jumal kõike seda on, aga Jumal on eelkõige armastus ja usk, ustavus ning rahu, mis avaldub armastuse tulemusel. Sul võib olla kogu usk, sul võib olla kogu vägi, aga kui sul pole armastust, siis sa oled vaid kõlisev kuljus (1Kr 13:1-2). Seest tühi, õõnes, mis teeb häält, aga selle mõju kestab vaid hetke ja siis on see läinud. Kuid armastus on see, mis jääb, mille mõju püsib, isegi siis, kui kõik maine on möödanik, on armastus saatnud korda oma eesmärgi, milleks seda vaja oli. Kui tihti me otsime kõike muud, aga ei otsi armastust? Milline on sinu usu puu, kas sel kasvavad lehed, õied või armastuse viljad.

Armastus on täiuslik side. Kõigele sellele lisaks kirjutab apostel Paulus Kl 3:14, olgu armastus. „Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side!“ Ükskõik, kui palju teil tuleb andestada, taluda puudusi, kuulda kaebusi ja pretentsioone, saada noomitud, olla kriitika tule all, olgu selle kõige selgrooks armastus, mis seob. Armastus ühendab, armastus on tugev side. Armastus on täiuslik side, mis ühendab kõik inimesed, lähendab kõik kristlased, ühe Jumala alla mistahes andidega. Ainult selle ühendava sidemega, mis kõiki teisi ande ja jõude seob ning pühitseb, liitub Jeesuse kristlik kogudus tugevaks üksmeelseks pereks ja teenistuseks Jumala auks.

Armastuse teod. Armastus peab ennast avaldama tegudes ja tões. Johannes, elatanud Efesose patriarh, manitseb kõigi aegade ja keelte kristlasi: „Lapsed, ärgem armastagem sõnadega ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1Jh 3:18) Vaadakem enda ümber, ärgem olgem ükskõiksed, vaid kaastundlikud ja halastajad, kui kellegil on millsetki puudus, siis ärge jätke teda hätta, vaid armastage teda tegudega. Jeesus ütles, kes on armastanud minu vähimat, see on armastanud mind. Me võime teha suuri sõnu armastusest, aga kui me ei vasta abipalvele, ei aita kannatajat või kellel puudust on, siis meis ei avaldu armastust tões. Tõde me tunneme ära, kui armastus väljendub tegudes. Kes näeb venna puuduses või sulgeb südame tema palve ees kui ta saab aidata, ei ole käinud tões ja armastuses. Johannes ütleb, me oleme kohustanud jätma oma elu venna eest. Kas sa jätaksid oma elu minu eest? Ok. Ma ei palu seda teha. Aga kui teilt palutakse piskut, väikest abi, millele vastamisest sõltub palju, kas te teete seda? Ilmselt mitte. Enamasti mitte. Piibel kirjutab, et lõpuaegadel jahtub paljude armastus. Kui te palusite abi tuttavatelt, siis te ei saanud abi, aga saite abi mõne uskliku venna käest; siis mida aeg edasi, seda vähem te saate abi. Kui te palute abi kristlasest venna või õe käest, siis te ei saa mitte ühtki. Kuna armastus on jahtunud. Te võite paluda abi võõrastelt või kristlastelt, vahet pole, te ei saa kuskilt mitte midagi. Nii avaldubki armastus, milles pole tõde.

Armastus on Jumala tunnus. Selgemaks Jumala tunnuseks on: „Kes on sündinud Jumalast, see armastab vendi.“ Loe 1Jh 4 ja 5 ptk. See on üsna hävitav otsus, mida nendes kahes peatükis kirjeldatakse neile, kes on ära taganenud Jumala armastusest. Kes ei armasta, see ei tunne Jumalat. Jeesus ütles, et tema juurde tulevad paljud, kes ütlevad, ma olen teinud seda ja teist, olen sind teeninud, aga Jeesus peab nad kahjuks ära saatma, sest nad on valed; nad ei ole inimesi teeninud armastuses, neis ei ole enam Jumala märke. Nad on teeninud kirikutes Jumalat, aga nad on sulgenud oma südame ja mõistuse inimeste ees, ei ole armastanud lõpuni nagu tegi seda Jeesus. Nende vahel toimuvad alaasa nääklemised, tülid ja pidev lahkmeel juba väiksestes koguduse asjaajamistes, nii et nende südamed on saanud pihta ning nad on pimedad armastusele. Nad ei ole enam valguse lapsed. Kuidas siis saakski? Ei saagi näha. Selline hävitav otsus, millest Johannes kirjeldab, - see on usklike suhtes. Need on kristlased, hullemad kui uskmatud. Kuidas me neid siis ära tunneme, kui nad tülitsevad ja põlastavad õde või venda; kuidas saab Jumala armastus jääda nende sisse, millest peaks neid ju kogu maailm ju ära tundma?! Ei tunnegi. See on suur tülide areen. Lõputud erimeelsused ja nö rivaalitsemised koguduste vahel. Enese paremaks pidamised teistest konfessioonidest jpm ja kõik sinna juurde kuuluv. See on vale vaim. Selline ei ole Jumala armastus. Sellest me ei tunne Jumalat ära. Me peame alles saama Kristuse jüngriteks?

Kes on Kristuse jünger?

Need on inimesed, kes jäävad armastusse; nad jäävad vaid Jumalasse, sest Jumal on armastus (1Jh 4:16). Sügavad kristliku vennaarmastuse vahendid ei asu maailmas, kuskil väljaspool kristlast, ega ka meis enestes. Armastus, mida kristlane annab ja jagab perekonnas, koguduses, teiste inimeste aitamises, sõpruses, misjonitöös, haigete ja õnnetute juures, puudust kannatavates, patustes, evangeeliumi tunnistamises – võib tulla ühest kohast: Jumala armastusest, mis sai avalikuks Jeesuses. Kes iga päev ei kasuta ega ei võta vastu armastust Jumala käest, see on varsti külm, jahtunud ja tühi kristlane ning armastab „armastuseta armastusega“. Jeesuse jüngrid elavad igapäev Jeesuse armastusest, mis on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi (Rm 5:5), kes meile on antud, sammudes läbi armastusevaese argipäeva või puhkepäeva selleks, et juhtida nähtava armastusega inimesi mõtlema Jumala peale, et järgida Jumalat. Armastusest, millest ma elan, anna edasi ka teistele. Mida muud võiks kristlase elust välja lugeda? Neid kristlasi otsib Jumal.

Rahu või rahu?

„Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitusus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus,“ kiri galaatlastele 5:22-23.

Väärib tähelepanu, et loetletud isikuomadused oma olemuselt ei ole inimliku, vaid Jumaliku päritoluga. Inimese isiksuse juures tekivad need Püha Vaimu otsese tegevuse tagajärjel.

Aga kuidas jääb siis nendega, kes ei usu Jeesust? Nad tunnevad samuti rahu, on lahked või suudavad ennast valitseda.

Ja see on tõsi! Nad suudavad seda näidata. Kuid vahe seisneb selles, et loomupärase inimloomuse poolt on võimatu saavutada loetletud omaduste kõrget kvaliteeti, sisemist rahu.

Armastus saab olla põhjalik. Rahu saab olla püsiv. Kui esikohale seada armastuse väärtus, omadus, hind, mis see maksma läheb, siis selgub, et kõrgemat taset on võimatu saavutada loomupäraselt, ilma Jumala abita.

„Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra,“ kirjutab Paulus roomlastele 5:7. Püha Vaimu abil on armastuse kõrge tase paneb palvetama oma vaenlaste eest. „Issand, ära pane neile seda patuks,“ palvetas Stefanos, kui teda kividega surnuks visati. Selline on Vaimu vili, armastus, mis armastab lootmata vastuarmast, mis alati andestab, kui ei järgne soovitud tulemust.

Sest Jumala agape armastus on välja valatud usklike südamesse Püha Vaimu läbi. Täpselt seda sama saab tunnistada kõigi teiste omaduste kohta, mida Paulus nimetab oma kirjas galaatlastele.

Inimene võib tunda rahu, mis ekstreemses olukorras pole just loomulik tunne.

Meile kõigile meeldib vaadata filmikangelast, kes ekstreemsetes oludes säilitab külma närvi, mitteverbaalne keel ei osuta erutusele, väliselt iseloomustab teda illustraatorite vähesus.

Meil endil pole seda natukest rahu isegi väljaspool sündmusi, diivanil istudes ja kõike seda jälgides. Kas see rahu avaldub loomupäraselt, reaalses elus, kui seista vastakuti samade probleemidega?

„Ja Jumala rahu, mis on ülem, kui kogu mõistmine,“ kirjutab Paulus. See hoiab südamed ja mõtted probleemidest kõrgemal, üleloomulikult, sest tegemist on omadusega, mis ületab meie loomupärase suhtumise inimestesse ja olukordadesse.

Sama kehtib kvantiteedi, koguse suuruse ehk hulga suhtes. See on teine peamine erinevus uskliku ja mitteuskliku vahel.

Ei piisa, kui ollakse hea ja lahke. Peaaegu igaüks suudab seda. Tähtis pole mis me räägime, vaid mida me teeme, alateadlik mõju, mis on peegeldub Jeesuse väest. Inimese elu ja iseloom, püsiv omadus, mida võiks iseloomustada „Kristuse sarnane“ mees. Seda suudab inimeses nähtavaks teha vaid Jumala vaim. Ükskõik millisena ma võiksin kujutada Püha Vaimu tööd inimeses, ei ole sellest tähtsamat ega üleloomulikumalt kui keegi on püsivalt täis armastust, rõõmu, rahu, muid teisi omadusi, mis muudavad iga kristlase Jumala Poja sarnaseks.

Kuigi vaid Püha Vaim võib selliseid muudatusi esile tuua, siiski ei saa üksi kristlane seejuures jääda kõrvalseisjaks, arvates, et see on ainult Jumala töö, las tema teeb ja mina ootan ja vaatan kõrvalt, kuidas rahu peale lendab. Kas see põhineb ikka inimese ja Jumala vahelisele koostööl?

„Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt“ filiplastele 2:13. Seetõttu pole kasu, kui me ootame ja midagi ette ei võta. Meie tegutseme ja Jumal tegutseb. Tegutsemisel on tulemust, kui see toimub Püha Vaimu jõus, mitte ihu ponnistustes.

„Kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate,“ kirjutab Rooma kiri 8:13. Panustada tuleb Vaimu abile. Ise me seda ei suuda. Aga Püha Vaim tuleb appi. Selle üle võib vaid rõõmu tunda!

Galaatia kirja sama peatüki 25. salm selgitab ühemõtteliselt, „käigem ka Vaimus.“! Kiri efeslastele 6. peatükk 10. salm kinnitab: „saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus“. Jõud tuleb Jumala käest.

Lõppeks, Paulus selgitab isikliku kogemusest, ta tõdeb, et ta tegeleb sellega otsustavalt, see on jõupingutus, ta selgitab, et ta näeb vaeva, kuid võitleb Jumala jõu toimel ning võtab kokku kogu mõtte sõnadega, „mis minus on tegev väega.“

Pole kahtlustki selles, et Jumal ootab, et me näeksime vaeva selle nimel, et need omadused meie sees välja areneksid, kuid Püha Vaimu abil, kes meid aitab, õpetab, lohutab, julgustab ja muudab meid Kristuse loomuse sarnaseks. Milline rõõmustamise põhjus? Ühest küljest ta annab meile omaduse, teiest küljest aitab meil rahu vastu võtta. Lõpuks teeb nii, et see omadus avalduks meie maises elus ja püsivalt.

Ülesvõtmise kohutav tõik

Kui toimub ülesvõtmine, kus Jeesus tuleb oma taevaste väehulkadega ja kristlased võetakse üles, juhtub midagi kohutavat. Kohutav pole see, et kristlased ühtäkki kaovad ära, vaid koos kristlastega kaob maailmast veel midagi, mida inimesed võisid varem kogeda.

Piibel kirjutab, et Jumal on armastus ja Tema Pojas on see saanud nähtavaks, Kristus näitas, milline on Jumala armastus. Püha Vaimu läbi on see valatud kõigi usklike südamesse ja kristlaste ihud on Püha Vaimu tempel. Sestap usklike elude läbi saab nähtavaks Jumala armastus - agape, need on teod armastuse motiividel.

Ülestõusmisel juhtub aga midagi kohutavat, koos kristlastega kaob maailmast Jumala armastus, rahu ja Püha Vaimu rõõm, kuna Püha Vaimul pole enam templit, pole usklikke, kelle elude läbi ennast nähtavaks teha.

Sestap piibel kirjeldab, et kurjus võtab võimust. Kuna pole enam tasakaalustavat jõudu, mis takistaks kurjuse levimist.

Kuid mõned Püha Vaimu viljad jäävad alles. Alles jääb piibel, mis on Jumlala sõna. Alles jäävad kirikud, mis ehitati Jumala teenimiseks, aga need on tühjad. Alles jääb ka vaimulik kirjandus, mis on paberil, kuid kurjuse tahtel püütakse seda kõike hävitada.

Kas internetis avaldatud jääb alles? Ma kardan, et ka see pannakse kinni väga kiiresti.

Maha jäävad need inimesed, kes kahtlesid Jumalas, ei võtnud teda tõsiselt või elasid patus selle päevani, kui toimus ülesvõtmine. Väga kahju!.

Kui kõrvaldatakse see, mis takistas pimeduse levimist, kaob armastus ja rahu, kuid kogu maailma täidab kahjurõõm (eestlased teavad väga hästi, mida see termin sisaldab), rõõm sellest, et osad usklikud jäid maha. Neid hakatakse selle võrra rohkem ahistama. Nad peavad ennast varjama elu eest!

Piibel kirjutab, et rõõmu ei võeta ära. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära Jh 16:22. Kuid see kehtib päästetutele. Neile kes Jeesuse vastu võtsid. Need said maapeal kogeda Püha Vaimu rõõmu, saavad nüüd seda kogeda ja igavesti. Nende rõõmu tõesti ei võeta neilt ära. Proovi mõelda, kui suur on rõõm kui sa oled Taevas! Sind päästetetakse lõpuaja kohutavatest sündmustest. Sa oled rõõmus oodates oma päästet - Jeesuse tulekut, ja võid seda olla igavesti. Võimas!

Koos armastuse, rahu ja rõõmuga kaob maailmast ka lootus. Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes! Rm 15:13. Sest see on Püha Vaimu väes! Püha Vaim kaob koos kristlastega, sest kõrvaldatakse see, mis takistab kurjust. Püha Vaim on kinnitanud teid oma pitseriga lunastuspäevani (Ef 1:13-14; 4:30), olulise kindlaksmääramiseks Kristuse päevani (Fl 1:10). Omandi lunastamiseni!

Ja alates sellest ajast, kui kõrvaldatakse alaline ohver ja sinna pannakse hävituse koletis, on 1290 päeva, kokku 1335 päeva alates ülesvõtmisest ja siis tuleb lõpp!

Aga sina mine vastu oma päästele! Rõõmusta!!!

Lisaks lugemist: Millest sind päästetakse?