Ta palvetas iga hommik tund aega
See periood juhtus ka minu elus, umbes aasta pärast usule tulemist. Tollal räägiti palju palvetamisest ja selle olulisusest. Ühel päeval tulin varem üles ja palvetasin hommikul ja see muutis minu elukorraldust. See juhtus umbes kell 5 hommikul. Ja nii ma tulin üles ka järgmine hommik palvetama. Ja järgmine kord ... Palvetasin umbes tund, mõnikord vähem. Täpselt ei mäleta enam. Ühel hetkel hakkasid inimesed selle tõttu mind tunnustama: "Oo! Väga tubli!" Ja ma sain innustust juurde. Peagi räägiti juba koguduses ja mõned ka imetlesid. Aga palvetamisest polnud mulle mitte mingit kasu!!! Jumal jäi kaugeks. Selline palvetamine muutis minu elukorraldust, kuid ei muutnud minu elu. Ei muutnud minu elukvaliteeti ja ma ei õppinud selle tõttu Jumalat enam tundma. Ma arvan, et pigem muutis see mind uhkeks. Inimesest kiitsid mind, mina nautisin seda. Kuid hommikupalve ei aidanud mind vaimulikult kasvada. Jumalat ei olnud kohal, Jumal ei tulnud kaasa. Ma enam ei mäleta päris täpselt mille tõttu ma lõpetasin hommikupalved, aga see periood sai lõpuks läbi. Ju ma sain aru, et see on mõttetu.
Aga ma ei saa aru, mis mõttes "kõva sõna"? Jumal kuulab minu monoloogi? Ja see kordub igal hommikul! Isegi krõpsakas käib kindla ajal otsekui oleks gramofoni unustatud mängima katkine vinüülplaat.
Ja see ketrab ja ketrab ... õnneks keegi märkab ja ta lihtsalt leiab: see segab.
Kuidas ma mõistan palvetamist?
Kui keegi palvetab hommikul tund aega, siis ok, las ta siis palvetab, see on tema asi. Kuid sellest numbrit teha, tänan ei! Usupalve toob vastuse (Jk 1:7, 5:15), sellele ütlen: jah! Jumal tegutseb meie usu peale ja vastuseid saabuvad usu tõttu (Mk 11:24)!
Kuidas ma tegelikult "palvetan".
Ma viin asjad Jumala ette ja palvetan. Kui vaja, siis tuletan talle meelde. Kuid vastused ei tule palve korrutamise tõttu, vaid ainult usu tõttu. Tõsi ta on, et vahel tuleb Jumalale peale käia, kuid kindlasti ei vaja Jumal palvete korrutamist. Ega Jumal ei maga.
Ma olen kuulnud arvamusi inimestelt, kellele ei meeldi kui laulus ühtelugu korrutatakse sama fraasi, siis ühest küljest ma näen, et nad tahaksid seda põhimõtet rakendada kõigis jumalateenistuse lauludes. On ka inimesi, kes ei lähe teenistusele, kus on teistsugused laulud (nt ülistuslaulude sarnased, kus salmid ühtelugu läbi lauldakse uuesti ja uuesti). Kas see on vaid laulmine siis? Usun et laulu viisi ja sõnade autor teab paremini, kuidas ja mida õige teha on. Kui ma ei eksi (ma rõhutan, ma võin eksida), siis John Wesley oli üks nendest, kes eelistas laule, mille sõnad ei korduks.
Ma ütleks nii, laul on üks võimalik viis enese väljendamiseks ja on kunst. Kunsti tuleb alati suhtuda kui kellegi loomingusse, nägemusse ja arusaamisesse ilust. See on maitse küsimus. Pealegi kui laulus kordub teatud viis, see aitab kinnistada mõtet või rõhutada. Õpetajad peavad pärast materjali edastamist ikka veenduma et õpilased omandasid teema ja küsivad üle, mis see muud siis on, kui mitte korrutamine. Korrutamine on tarkuse ema, ütleb rahvatarkus.
Kuid raskem on mõista kui me 21. sajandil kasutame keskaja muusikat ja laulame laule. Kas teenistuse eesmärk on väärtustada muusikute loomingut või kiita Jumalat? Ma arvan et kontserdid on palju parem viis muusikute meelespidamiseks. Ka vanamuusika on kahtlemata väärtus. Kuid ma ei saa ühest asjast aru, aga kas teie saate? Kui me kasutaksime tööle sõitmiseks hobust või vankrit, see oleks ju veider. Selleks on täna auto. Igal ajal on omad asjad, kord ja väärtused, kuid sellega kui me ei kasuta vankrit, ei solva me auto eelkäijate loomingut. Meil on väga palju häid muusikuid ja heliloojaid ja palju on loodud kaasaegset muusikat, siis miks peaks laulma viisi järgi mis pole meile omane.
Kui me jumalteenistuse praktika ja läbiviimise muutsime, mis ei ole keskajast, siis miks me laulame keskaja laule, vot sellest ma aru ei saa.
Minu meelest teevad meie muusikud oma tööd väga hästi, ja igal aja muusikale vastab oma ülesehitus ja loogika. Olemata muusik, on mul kõige vähem õigust siin sõna võtta ja öelda, et laulusõnad ei tohiks korduda. Aga vahel ma kuulen, kuidas minusugused võhikud seda ütlevad.
Kuid tulles tagasi vaimuliku muusika juurde, siis ma ei kujuta ette ülistuslaule, milles sõnad ei kordu. Ma olen märgand seda, et mõni laul on võidmisega, mõni ei ole. Mõni paneb liikuma Jumal väe, mõni lihtsalt on ilus meloodia ja sõnad, ongi kõik. Kuid ununeb pärast seda kui meloodia lõppeb.
Kui uurida psalmide raamatut, siis leiab sõnakordusi. Ei ole alust arvata, et Taavet ei korranud fraase ülistamise ajal. Selleks peab uurima kultuuri ja tava, mis moodi Jumalat ülistati 3000 aastat tagasi. Ja kui leiabki kinnitust, et korrutamist polnud, siis miks ei võiks see aja jooksul muutuda? Sest mis on laul? See on Looja tänamine ja ülistus. Tähtisam kui vorm on inimese suhtumine ja südamehoiak.
Mina palvetasin hommikuti mõni aeg, ma usun, et ma otsisn Jumalat kogu südamest ja tahtsin ta meele järele olla, kuid Jumalat ei olnud seal. Nii ongi. Kui Eelija oli Hoorebi mäel, siis Jumalat ei olnud võimsas tuules, ega polnud ka tules, ega maavärisemises, vaid see ilmes siis, kui tekkis tasane sahin (1Kn 19:12). Seetõttu omab enam tähtsust see, kas lauluga kaasneb võidmine, ja kas see puudutab meie südant ja muudab meid, kui see, milline see laulu ülesehitus on või meie ettekujutus sellest kus Jumal on ja kus teda pole. Võidmine annab vastuse.
Viimasel ajal olen ma üha vähem palvetanud. Ka Jumal teab. Ma olen palvetanud oma palved ära. Kuid see on kõigest palve. Minu teadete edastamine. Palju olulisem on see, et Jumal on minuga kogu aeg, igal pool ja tema ligiolu täidab mind nii, et ma võin rääkida igal ajal seda, mida Tema tahab minu kaudu öelda. See on minu "palvetamine" - mis tegelikult pole minu, vaid Jumala vaikne "sahin" - südame hääl, mis heliseb mu rinnus. See saadab mind ja julgustab mind. See muutis minu elu, mille suhtes palvetamine oli võimetu. Ma ei ütle, et ärge palvetage! Aga ma usun, et palve ammugi 1 h palve pole midagi sellist, et ma panen plaadi peale, siis see käib kuni kõik laulud saavad esitatud ning seejärel võtan plaadi pealt ära. Seetõttu mulle meeldib käia koos Jumalaga mitte ainult palve ajal, vaid kogu aeg. Ja ma tean, et see meeldib ka Jumalale. Jumalal on minust hea meel.
Kui ma selle tõe ära tabasin, siis tuli Jumal kohale, kes tõi mulle elu. Ma usun, et Jumala silmad otsivad maapealt inimesi, kes käiksid koos temaga nagu Eenok (1Ms 5:24).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar